Tööõigus › Töövaidluskomisjoni läbinud

Kohtuotsusele on ôigus esitada 30 päeva jooksul apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule, alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Hageja nõue ja asjaolud

Kohtule 11.12.2006.a. esitatud hagiavalduses palub hageja juhindudes TLS § 82 lg 1, 2; 83 lg 1; 119 lg 1,2; TDVS § 1; 23 lg 2, ITLS § 4 lg 1 ja 1: tunnistada RRja OÜ S vahel sõlmitud tööleping lõppenuks TLS § 82 lg 1 alusel OÜ S poolse töölepingu tingimuste rikkumise tõttu; välja mõista OÜ-lt S RR kasuks töölepingu lõpetamise hüvitis 39 915,68 kr. Välja mõista lõpparve ning tööraamatu kinnipidamise eest keskmine palk 39 606,84 kr; lugeda õigustühiseks RRle määratud distsiplinaarkaristus. Hageja palub jätta kohtukulud täies ulatuses kostja kanda

Hagiavalduse kohaselt pooled sõlmisid 13.12.2004 töölepingu nr 64, mille kohaselt asus hageja kostja juures tööle projektijuhina, töökohustused olid määratletud ametijuhendis.

Alates aprillist 2005 lahkusid kostja juurest kaks hageja alluvuses töötanud objektijuhti ja nende töökohustused lisati hageja töökohustuste hulka. Hagejale maksti lisatasu 6782 kr. Tööülesannete täiendavaid töökohustusi, nende ajalist kestvust ja tasu suurust kirjalikult ei vormistatud. Hageja eeldas, et nimetatud tööülesanded on ajutise iseloomuga. 2005 aasta detsembri keskel lahkus eelarvestaja. Kostja korraldusel tuli ka eelarvestaja tööülesanded täita hagejal. Hagejal puudus eelarvestaja töökohustuste täitmiseks vajalik ettevalmistus. Kostja survele alludes püüdiski hageja lisaks lepingujärgse projektijuhi tööülesandeid täita ka ajutise iseloomuga objektijuhtide ja eelarvestaja tööülesandeid, kuid ebaõnnestunult.

Alates 2005 aasta detsembri algusest lisaks sellele puudus ettevõtte juht, kelle kohustuseks oleks olnud ettevõtte üldine juhtimine, kommertsalane ja turundustegevus ja ettevõtte tegevusega seotud otsuste langetamine. Seoses eelpool nimetatud vakantsete ametikohtadega ei olnud alates 2006 aasta jaanuarist kostjal ühtegi objekti töös.

Seoses hageja töötingimuste lepingule mittevastavusega esitas hageja 09.01.2006 avalduse paludes TLS § 69 lg 1 alusel taastada lepingus kokkulepitud töötingimused ja ennistada lepingus sätestatud ametikohale st projektijuhi ametikohale. Kostja hageja poolt esitatud avaldust ei rahuldanud.

Hageja detsembrikuu palgas ei sisaldunud enam suuliselt kokkulepitud lisatasu 6 782 kr ajutiselt täidetavate tööülesannete täitmise eest. Vaatamata sellele nõudis kostja hagejalt täiendavate tööülesannete täitmist – ehitusobjektide hankimist ja hinnapakkumiste koostamist.

Arvestades tekkinud olukorda, kus sisuliselt oli tegemist tööseisakuga, avaldas 09.01.2006 hageja kirjalikult soovi minna korralisele puhkusele 28 kalendripäevaks alates 23.01.2006.

Ajavahemikul 09.01.2006 kuni 24.03.2006 ei taastanud hageja lepingus kokkulepitud töötingimusi ega teavitanud hagejat vastavalt TLS § 64 tootmise või töö ümberkorraldusest. Seega oli tegemist kostja poolt lepingu tingimuste rikkumisega, mis andis hagejale aluse lõpetada leping TLS § 82 lg 1 alusel.

Kostja saatis hagejale tähitud posti teel 24.03.2006 avalduse, milles palus lõpetada töölepingu TLS § 82 alusel 31.03.2006. tegevuses tekkinud sisulise tööseisakuga, st hagejal ei olnud võimalik täita lepingus kokkulepitud tööülesandeid.

Hageja oli juba korduvalt enne 23.01.2006 avalduse esitamist kostjale selgitanud oma rahulolematust seoses töökorraldusega, seetõttu ei esitanud ta oma avalduses lepingu lõpetamise põhjuseid. Poolte vahel toimus siiski kohtumine 30.03.2006, mille käigus hageja selgitas veelkord töölepingu lõpetamise põhjuseid. Vaatamata sellele, ei lõpetanud kostja hagejaga lepingut.

Hageja leiab, et TLS § 83 lg 1 kohaselt on töötajal õigus töölt lahkuda ning tööandja on kohustatud töötajale maksma välja lõpparve ja andma talle tööraamatu ning TLS § 119 lg 1 alusel on tööandja kohustatud maksma töötajale tööraamatu kinnipidamise eest keskmist palka iga tööraamatu kätteandmisega viivitatud päeva eest kuni tööraamatu kätteandmiseni.

Lepingu lõppemise päeval ei maksnud kostja hagejale lõpparvet, TLS § 82 alusel ettenähtud hüvitist ega andnud kätte tööraamatut. Lepingu lõpetamise päeval ei keeldunud hageja tööraamatu ja lõpparve vastuvõtmisest. Kostja maksis hagejale lõpparve välja 24.04.2006 ja saatis samal päeval hagejale posti teel tööraamatu.

Hageja leiab, et temale määratud distsiplinaarkaristus on tühine. Kostja saatis hagejale päringu hageja tööle mitte ilmumise põhjuste kohta. 24.04.2006 vormistas kostja hagejale distsiplinaarkaristuse TLS § 86 p 6 alusel seoses töölt omavolilise lahkumisega alates 04.04.2006. Koos nimetatud käskkirjaga saadeti hagejale ka viimase tööraamat. Kuna poolte vahel sõlmitud leping oli lõppenud 31.03.2006 TLS § 82 lg 1 alusel ei saa hagejale, kes 24.04.2006 ajal enam ei töötanud kostja juures, distsiplinaarkaristust määrata.

Hageja 08.11.2007.a. hagiavalduse täpsustuste kohaselt hageja töölepingu nr 64 tingimuste ja kostjapoolsete töölepinguseaduste rikkumise periood algas aprilli lõpus 2005.a.

Kostja rikkus tahtlikult TLS §59 lg 5 ning hageja töölepingu tingimusi, kuna ei vormistanud töölepingu muudatusi kirjalikult, sellega hageja muutis töötingimusi ja töölepingut ühepoolselt.

TLS § 64 lg 2 kohaselt on töökorralduse muudatustega mittenõustumisel töötajal õigus nõuda töölepingu lõpetamist TLS §82 alusel.

Juba 29. augustil 2005. a. pöördus hageja kostja poole avaldusega lõpetada tema tööleping nr 64 TLS § 82 alusel. Toimunud läbirääkimistel selgitas kostja, et tekkinud olukord on ajutine ning lubas hagejale töölejäämise korral eelneva 4 kuu jooksul tehtud töö eest preemiat 20 000.- krooni sularahas ja edaspidi kuni uute objektijuhtide leidmiseni preemiat 5000.- krooni (neto). Nimetatud lisatasu suurust ega täiendavate töökohustuste ajalist kestvust kostja kirjalikult ei vormistanud, mistõttu ei olnud tegemist poolte kokkuleppega nagu kostja väidab. Kostja rikkus TLS § 70 ja jätkas sellega hageja töölepingutingimuste rikkumist, mida ei paranda asjaolu, et hagejale maksti preemiat, mille kohta ei olnud kirjalikku kokkulepet.

Seoses sellega, et hageja ei tulnud toime kõikide töökohustustega ja seoses töötingimuste mittevastavusega töölepingule nr 64 esitas hageja 09.01.2006 avalduse, milles palus TLS § 69 lg 1 alusel taastada töölepingus kokkulepitud töötingimused ja ennistada töölepingus sätestatud projektijuhi ametikohale.

Ametikirjelduse A-02 (edaspidi A-02) punktis 3.2.3. on märgitud projektijuhi tööülesanne: pakkumisdokumentatsiooni hankimine, tutvumine objektiga, mille tulemuseks on vajalik ülevaade pakkumise koostamise tingimustest ja dokumentatsioonist. Projektijuht hangib juhatajalt saadud info kaudu projektdokumentatsiooni ning ühiselt eelarvestajaga käiakse objekti iseärasuste väljaselgitamiseks kohapeal objektiga tutvumas. Sellele järgneb eelarvestaja poolt hinnapakkumise eelarve ja objektide kulueelarve koostamine. See tööülesanne ei kohusta hagejat tegema müügitööd.

A-02 punktis 3.3.2. on märgitud projektijuhi lisaülesanne: pakkumisinfo hankimine koostööpartneritelt ja võimalikelt tellijatelt ning vastava info edastamine juhatajale. See on projektijuhi lisaülesanne (nagu ka kõikide teiste töötajate lisaülesanne) juhul kui projektijuht oma põhitöö käigus vastava pakkumise saab, tuleb see info edastada juhatajale, kes otsustab pakkumises osalemise. See lisaülesanne ei kohusta hagejat tegema müügitööd, mis kuulub ettevõtte juhataja töökohustuste hulka.

A-02 punktis 3.2.5. märgitud projektijuhi tööülesanne: objekti kulueelarve koostamisel osalemine koos eelarvestaja ja objektijuhiga, mille tulemuseks ühiselt heakskiidetud kulueelarved. See on projektijuhi ülesanne ühiselt objektijuhiga üle vaadata eelarvestaja poolt koostatud ehitusobjekti kulueelarve, kuna projektijuht ja objektijuhid on teadlikud ehitustööde iseärasustest. See ülesanne ei kohusta hagejat tegema eelarvestaja tööd, vaid osalema meeskonnatöös, mida hageja eelarvestaja ja objektijuhtideta täita ei saanud.

Pakkumiste hankimine kui müügitöö ei olnud hageja tööülesanne, see kuulus juhataja tööülesannete hulka ning hinnapakkumiste eelarvete ja objektide kulueelarvete koostamine ei olnud hageja töökohustus, see kuulus eelarvestaja tööülesannete hulka.

Kostja ei taastanud ajavahemikul 09.01.2006 – 24.03.2006 hageja töölepingus kokkulepitud tingimusi. Kuna ettevõttes oli tööseisak nõudis kostja nõudis hagejalt ettevõtte juhataja töökohustuste täitmist – pakkumisinfo hankimist ja lepingute sõlmimist ning lisaks sellele ka ettevõtte eelarvestaja töökohustuste täitmist – hinnapakkumiste eelarvete eelarvestamist ja objekti kulueelarvete eelarvestamist.

Hageja ei tulnud toime eelarvestustöödega ja edastas 21.03.2006 kostja seaduslikule esindajale M K e-posti vahendusel teostatud tööd, selgitas hageja kostjale töölepingutingimuste jätkuvat rikkumist olenemata hageja 09.01.2006 TLS §69 lg 1 alusel esitatud avaldusest. Hageja nõudis kostjalt lahendust juba 11 kuud järjest kestvale olukorrale.

22.03.2006. a. kostja vastas hageja poolt 21.03.2006 esitatud nõudmistele, lahendada ettevõttes tekkinud olukord. Vastuses on kostja uued töökohustused määratud jätkuvalt rikkudes TLS §59 lg 5 ja §70. Hageja tõlgendas kostja vastuskirja kirjaliku teatena töökorralduse muudatuste kohta (TLS §64 lg.1).

Hagejal on õigus TLS § 64 lg 2 alusel muudatustega mittenõustumisel nõuda töölepingu lõpetamist TLS § 82 alusel. Hageja poolt 24.03.2006 isiklikult esitatud töölepingu nr 64 lõpetamise avaldust kostja seaduslik esindaja Martin Koort vastu ei võtnud. Hageja saatis samal kuupäeval 24.03.2006 avalduse lõpetada tööleping nr.64 TLS §82 lg. 1 ja 2 alusel kostjale tähitud kirjaga.

31.03.2006. oli hageja tööl XXX kostja ettevõtte kontoris. Hageja avaldas soovi lõpetada tema tööleping nr.64 vastavalt TLS §82 lg.1 ja 2 alusel. 31.03.2006 aga kostja töölepingut ei lõpetanud, hagejale tööraamatut tema nõudmisel ei väljastanud ning lõpparvet välja ei maksnud. Kostja sekretär-raamatupidaja võttis vastu ainult hageja ametiauto XXX XXX. See tähendab, et kostja keeldus hageja nõudmisel talle väljastama tööraamatut ja lõpparvet.

Hageja lahkus töölt seaduslikul alusel ning hageja eeldas, et kostja algatab vastavalt TLS §142 lg 1 vastavasisulise töövaidluse Töövaidluskomisjonis, kostja seda aga ei teinud.

Hageja peab õigeks Töövaidluskomisjonile esitatud avalduses märgitud nõudeid suurendada tsiviilasja nr 2-06-29894 hagiavalduses. Hageja poolt Töövaidluskomisjonile esitatud avalduse koostamisel nõudis hageja kostja raamatupidajalt õiendit viimase kuue kuu töötasu arvestuste kohta. Kostja raamatupidaja saatis vastava õiendi hagejale postiga alles 26.05.2006. a. (peale avalduse esitamise tähtaja möödumist). Kuna hagejal puudus Töövaidluskomisjonile avalduse nõude arvutamiseks ka tööandja poolt väljastamata osad palgalehed, oli hageja sunnitud nõude suuruse arvutamisel lähtuma lepingujärgsest töötasust (15 882.- kr.).

Kostja väide, et ITLS § 24 keelab hagejal hagiavalduse nõudeid suurendada ei vasta tõele. Hageja ei leia seadusest sellist keeldu, ITLS §24 lg 3 on olemas piirang hagiavalduse nõudeid muuta, kuid ei ole märgitud keeldu hagiavalduse nõudeid suurendada. Hageja ei ole muutnud hagiavalduses ühtegi nõuet. Hageja on vaid hagiavalduse nõudeid suurendanud, mis ei ole seadusega keelatud.

Kostja seisukoht

2005.a. jaanuaris asuti äriühingut saneerima, kuivõrd eelmised kaks majandusaastat olid lõppenud kahjumiga ja tuli üle vaadata tegevuste otstarbekus, et tagada kulude kokkuhoid. Äriühingust lahkusid osad töötajad, müüdi maha osa masinaparki ja töökoda. 2005.a. lõpuks oli äriühingusse tööle jäänud 15 inimest, töid teostati kahe brigaadiga.

Seoses eeltooduga vähenes RR kui projektijuhi tööde maht, sest alltöövõtu korras tööde tegemisel olid mitmed projektijuhiülesanded peaettevõtjate kanda. Samas oli ta nõus täitma äriühingule vajalikke muid tööülesandeid lisatasu eest 5000.-kr. kuus, kusjuures lõppeesmärgina nägid pooled, et RR asub äriühingu juhataja ametikohale. Jaanuaris 2006.a. see pakkumine tehtigi, kuid 09.01.2006.a. esitas RR koos puhkusele jäämise avaldusega avalduse, milles teatas, et soovib täita üksnes oma varasemaid tööülesandeid. 26.01.2006.a. esitas OÜ S kuulutuse juhataja koha täitmiseks lehes.

30.03.2006.a. toimunud kohtumisel Tallinnas tegid äriühingu esindajad R. Riismaale ettepaneku jätkata töötamist projektijuhina. Oli teada, et OÜ S juhataja asub tööle 03.04.2006.a. ja RR tuleks jätkata projektijuhi tööd, millest RR keeldus.

30.03.2006.a. teatas OÜ S oma vastuskirjas, et töölepingu lõpetamisega TLS § 82 lg 1 ja 2 alusel ei olda nõus, kuid äriühing ei tee takistusi töölepingu lõpetamiseks TLS § 79 p 1 alusel 31.03.2006.a.

31.03.2006.a. andis RR üle oma ametiauto ning keeldus tööülesannete täitmiseks teise auto vastuvõtmisest.

03.04.2006.a. RR tööle ei ilmunud, millega seoses tööandja nõudis seletust.

24.04.2006.a. lõpetati RR tööleping TLS §86 p 6 alusel tagasiulatuvalt 04.04.2006.a. ja samal päeval maksti talle välja lõpparve ning saadeti tähtsaadetisena välja tööraamat.

23.05.2006.a. esitas RR Raplamaa Töövaidluskomisjonile avalduse järgmiste nõuetega: tunnistada tema tööleping lõppenuks TLS §82 alusel; mõista tema kasuks välja seoses töölepingu lõpetamisega hüvitis kahe kuupalga ulatuses summas 31 764.- krooni; mõista talle välja keskmine palk tööraamatu ja lõpparve kinnipidamise eest 23 päeva ulatuses (01.04.-25.04.2006.a.) summas 11 783.41; tühistada määratud distsiplinaarkaristus. 04.09.2006.a. rahuldas Tallinna ja Harjumaa Töövaidluskomisjon RR rahalised nõuded tema poolt nõutud ulatuses, jättes rahuldamata distsiplinaarkaristuse tühistamise nõude.

Kostja leiab, et alates 01.01.2006.a. muudeti töövaidluskomisjonides töövaidluste lahendamise korda selliselt, et töövaidluskomisjonid ei lahenda rahalisi vaidlusi nõuete üle, mis ületavad 50 000.-krooni. Seega juhul, kui töötaja nõuded ületavad 50 000.krooni, on tal valida, kas esitab töövaidluse lahendamiseks kohtusse või vähendab oma nõudeid selliselt, et töövaidluskomisjonil oleks pädevus vaidlust lahendada. RR valis viimase variandi, piirates oma nõudeid töölepingu lõpetamise hüvitise osas 31 764.-krooniga ja lõpparve ja tööraamatu kinnipidamise nõude 11738.41 kr. Töövaidluskomisjoni otsuses rõhutatakse, et komisjon rahuldas töötaja nõuded tema poolt nõutud suuruses. ITLS §24 lg 3 tuginedes, peavad hagi alus ja ese jääma samaks.

RR hagiavaldusest nähtub, et töötaja on muutnud oma rahalisi nõudeid, suurendades neid kogusummas 79 522.50 kroonini. Lähtudes ITLS §24 sätestatust, ei ole töötajal alust oma avalduse nõudeid suurendada. Vastasel juhul ei ole tegemist sama töövaidluse jätkumisega, kuivõrd töötaja ei ole töövaidluskomisjonile selliseid nõudeid esitanud ja ta ei saanudki esitada, sest töövaidluskomisjonil puudub pädevus sellist töövaidlust lahendada nagu rõhutatakse töövaidluskomisjoni otsuses. Seega käesoleva töövaidluse esemeks on RR poolt töövaidluskomisjonile esitatud rahalised nõuded..

Hageja on esitanud nõude, tunnistada õigustühiseks RR määratud distsiplinaarkaristus. ITLS §24 lg 3 kohaselt võib töövaidluskomisjoni otsuse osalisel vaidlustamisel avaldaja esitada kohtusse hagi asja lahendamiseks rahuldamata osas. ITLS §24 lg 1 kohaselt oli RR selleks aega üks kuu, arvates töövaidluskomisjoni otsuse ärakirja saamise päevast. Kuivõrd OÜ S selles osas töövaidluskomisjoni otsust ei vaidlustanud ja seda ei teinud tähtaegselt ka RR, siis töövaidluskomisjoni otsus selles osas on jõustunud (ITLS §25 lg 1).

Töötaja, kes esitab tööandjale avalduse töölepingu lõpetamiseks TLS § 82 alusel, peab selles teatavaks tegema põhjused, miks ta leiab, et töölepingutingimusi on tööandja poolt rikutud. RR 24.03.2006.a. avalduses töölepingu lõpetamiseks puudub põhjendus, milles seisnes tööandjapoolne rikkumine pooltevahelise töölepingu täitmisel. Kehtiv kohtupraktika on seisukohal, et kui töötaja ei teata tööandjale asjaolusid, milliseid ta peab sedavõrd olulisteks, et soovib töölepingut lõpetada TLS § 82 alusel, ei saa tööandja neid hinnata ja sellise avalduse rahuldamata jätmine on põhjendatud. Seega ainuüksi sel põhjusel ei olnud töötaja avalduse rahuldamiseks seaduslikku alust. Tööandja ja töötaja vaheline kohtumisel 30.03.2006.a. ei toimunud mingit töölepingu lõpetamise põhjuste arutelu, vaid töötaja nõudis rahalist hüvitust,

jättes tähelepanuta osaühingu esindajate selgitused uue juhataja tööleasumisest ja projektijuhi töö jätkumisest.

Kuivõrd töölepingu lõpetamise nõude aluseks oleva 10-leheküljelise kirjelduse (põhjenduse) esitas RR alles 23.05.2006.a. töövaidluskomisjonile, jõudis see tööandjani alles töövaidluse käigus ligi kaks kuud peale töölepingu lõppemise väidetavat päeva. Nimetatud põhjendusest nähtub, et RR paneb tööandjale süüks seda, et tööandja ei olevat taastanud tema töölepingujärgseid tingimusi ajavahemikul 09.01. 24.03.2006.a., mistõttu ta kirjutas töölepingu lõpetamise avalduse TLS §82 alusel. Seega tuleks analüüsida nimetatud perioodil tööandja poolt väidetavalt toimepandud lepingurikkumisi.

Hageja töölepingu lõpetamise avalduse aluseks on eelkõige isiklikud emotsionaalsed põhjused, mitte aga tema töölepingu väidetav rikkumine. Seda kinnitab järgnev.

Sügisel 2006.a. toimunud koosolekul, millest võtsid osa OÜ S omanikud, RRja Reet Lauri, jõuti kokkuleppele, et äriühingu tegevdirektoriks saab RR. Hageja ise kinnitab, et talle tehti detsembris 2006.a. OÜ S omanike poolt vastav pakkumine. Hageja kinnitab, et oli sellisest väljakutsest igati huvitatud, kuid kuna pakkumine tehti suuliselt, häiris see hagejat niivõrd, et ta pidas vajalikuks varasemast kokkuleppest taganeda.

09.01.2006.a. esitaski ta avalduse, et soovib äriühingus jätkata töölepingulist tööd projektijuhina ja kohe seejärel järgnes avaldus, et ta jääb puhkusele alates 23.01.2006.a. RR poolt kokkulepitust taganemine asetas äriühingu keerulisse olukorda, kuivõrd väga lühikese aja jooksul tuli leida uus tegevdirektor. Ometi saadi sellega hakkama – koheselt 23.01.2006.a. pandi ajalehte kuulutus ja uus tegevdirektor asus tööle 03.04.2006.a., mis oli hagejale teada. Kostja arvates on RR töölepingu lõpetamise avalduse taga soovimatus teha koostööd uue juhatajaga. On ilmselge, et töötaja alusetud oletused tulevikus toimuva kohta, ei ole mõjuvaks töötaja töölepingu lõpetamisel TLS § 82 alusel.

Hageja töölt lahkumine oli tema isiklik otsus, millest osaühing huvitatud ei olnud. Töötaja kinnitab, et läbirääkimistel 30.03.2006.a. ei soovinud tööandja läbirääkida töölepingu lõpetamisest, vaid soovis, et ta jätkaks töötamist projektijuhina. Märgime, et selleks ajaks oli teada, et uus juhataja asub tööle 03.04.2006.a. ja tema töökohustuste hulka kuulus muuhulgas eelarvete ka koostamine. Töötaja oli teadlik (see nähtub tema avaldusest ja tal oli vastav kogemus), et midagi töölepinguvälist ta tegema ei pea, kui ta just ise nõus ei ole. OÜ S soovis avaldaja tööle jäämist projektijuhina, kuid seda ei soovinud RR ise, otsides selleks ettekäändeid.

Kostja ei ole ajavahemikul 09.01.2006.a. – 03.04.2006.a. rikkunud töötaja töölepingut. Ajavahemikus 23.01.2006.a. - 06.03. 2006.a. oli töötaja tööleping peatunud, sest ta viibis puhkusel ja haiguslehel. Vastavuses TLS § 54 lg 1 kohaselt ei ole tööandjal töölepingu peatumise ajal kohustust töötajat tööga kindlustada.

Hagejal oli võimalus teha 2006.a. jaanuaris – märtsis töölepingus kokkulepitud tööd ehk otsida tellijatelt pakkumisinfot. Seda kinnitab ta ise. Märgime, et see oli väga oluline töölõik jaanuaris - märtsis, kuivõrd klimaatilistel põhjustel ei ole välistrasside ehitamine talvel otstarbekas ega alati võimalik. Hageja ametijuhendist nähtub (punktid 3.2.3, 3.2.3, 3.2.5, 3.2.6, 3.2.7), et hageja töökohuste hulka ei kuulunud sugugi mitte üksnes objektijuhtimine.

Hageja tööleping nägi ette nii pakkumisinfo kogumise kui ka eelarvetöö tegemise. Seega oli hagejal töölepingulisi kohustusi mõlemas mainitud töölõigus ja talle maksti kostja poolt kokkulepitud palka 15 882.-kuus ka sel ajal, mil osaühingul ei olnud välitrassitöid teha.

Hageja väide, et lepinguid tellijatega ei sõlmitud tegevdirektori või eelarvestaja puudumise tõttu, ei vasta tegelikkusele – tellija valib reeglina soodsaima pakkumise ja seda ei tarvitsenud osaühingu pakkumised olla. Osaühingu juhataja Mart Koort oli isik, kes võis alati tellijatega lepinguid sõlmida, seega tegevjuhi puudumine ei olnud mingiks takistuseks nagu hageja väidab.

Ka pidi hageja projektijuhina tegema objekti eelarveid, mis vormistati lõplikult koostöös Reet Lauri ja juhatajaga. Seega oli hagejal teha tööd projektijuhina ja see töö oli tegelikult olulise tähtsusega osaühingule talveperioodil. Pealegi kinnitab hageja ise, et

peale tema puhkust osaühing alustas ja teostas töid Vändra MP OÜ-le ka välistrasside osas. Seega tööd oli, kuid hageja töölepingut jätkata uue juhatajaga ei soovinud.

Hageja väide, et tal ei olevat olnud enam alluvaid objektijuhtide näol, on samuti otsitud. Peale osaühingu saneerimist oli ilmne, et osaühingu jaoks otstarbekam töökorraldus on, kui objektijuhtide tööülesandeid täidab brigaadis olev töötaja nn. eestööline. See, et tööülesandeid tuli anda nüüd neile, mitte objektijuhtidele, ei tähendanud töölepingu tingimuste rikkumist hageja suhtes. Hagejal olid kõik võimalused oma valdkonna töö juhtimiseks mahus, mis sõltus osaühingu lepingutest. Seega, märtsis 2006.a. olid osaühingul olemas hageja jaoks nii tööd kui alluvad ning hea perspektiiv edaspidiseks, kuivõrd uus juhataja asus tööle 03.04.2006.a.

Seega ei ole mõistetav, milles seisnes tööandja poolt töölepingu tingimuste mittetäitmine. Asjaolu, et sel perioodil oli töötajate arv vähenenud ja osaühingu lepinguportfell ei olnud pidevalt täis soodsaid pakkumisi, ei tähenda, et tööandja ei oleks täitnud seadust. Isegi juhul, kui ajutiselt ei oleks olnud talle töölepingujärgset tööd anda, oleks selline olukord kvalifitseeritav tööseisakuna, mille puhul seadus näeb ette töötajale töölepingus kokkulepitud palgamäära säilitamise (PaS §20 lg.2). OÜ S ei ole neil asjaoludel toiminud ebaseaduslikult, mistõttu TLS §82 kohaldamiseks puudus alus.

Eeltoodu põhjal väidame, et jaanuaris –märtsis 2006.a. ei ole töötaja õigusi.

Kostja maksis hagejale lõpparve 24.04.2006.a., kui lõpetas tema töölepingu TLS §86 alusel. Tööandja ei leidnud, et ta oleks töötaja töölepingu tingimusi oluliselt rikkunud. Sisuliselt käib alles vaidlus hageja avalduse põhjendatuse üle. Seega oli tööandjal kaalukad põhjused lõpparve mittemaksmiseks ja seetõttu palume mitte kohaldada TLS §119 lg 2 ettenähtud sanktsiooni ühe kuu keskmise palga suuruse hüvitise väljamõistmiseks.

Kostja ei ole kinni pidanud hageja tööraamatut. Tugineme kehtivale kohtupraktikale. Riigikohus on selgitanud (vt. lahend 3-2-1-31-99), et tööandja vastutab TLS § 119 lg1 järgi vaid siis, kui ta vaatamata töötaja sellekohasele sooviavaldusele tööraamatu kätteandmisest keeldub. Tööraamatu kinnipidamist peab tõendama töötaja. Peale tööauto üleandmist 31.03.2006.a. on hageja kostjat eiranud. Hageja ei ole oma tööraamatut kostjalt nõudnud. Riigikohtu lahend nr.3-2-1-76-06 muudab veelgi töötaja tõendamise eset sellistes nõuetes – nimelt tuleb tõendada, et töötaja on tööraamatu väidetava kinnipidamise läbi saanud kahju. Hagiavaldus selliseid tõendeid ei sisalda.

tööandja

rikkunud

Kohtu põhjendused

Asja materjalidest nähtuvalt esitas hageja RR23.05.2006.a. töövaidluskomisjonile avalduse, milles palus tunnistada tööleping nr 64 lõppenuks TLS § 82 lg 1 ja 2 alusel, välja mõista hüvitise 2 kuupalga ulatuses summas 31 764 kr, mõista välja keskmine palk tööraamatu ja lõpparve kinnipidamise eest 11 783,41 kr ja tühistada R. Riismaale määratud distsiplinaarkaristus töölepingu lõpetamise TLS § 86 p 6 alusel. Töövaidluskomisjon (Töövaidlusasi nr 9.01-2/1085/06) rahuldas 04.09.2006.a. otsusega avalduse osaliselt, jättes rahuldamata avalduse distsiplinaarkaristuse tühistamiseks.

11.12.2006.a. kohtule esitatud hagiavalduses palub hageja tunnistada poolte vahel sõlmitud töölepingu lõppenuks TLS § 82 lg 1 alusel kostjapoolse töölepingu tingimuste rikkumise tõttu; välja mõista kostjalt hageja kasuks töölepingu lõpetamise hüvitis 39 915,68 kr; välja mõista lõpparve ning tööraamatu kinnipidamise eest keskmine palk 39 606,84 ja lugeda õigustühiseks hagejale määratud distsiplinaarkaristus.

Kohus nõustub kostjaga, et töövaidluskomisjoni otsus osas, milles jäeti rahuldamata RR avaldus OÜ S vastu distsiplinaarkaristuse tühistamiseks, on kooskõlas ITLS § 25 lg 1 jõustunud, kuivõrd selles osas ei ole pooled vaidlusalust otsust vaidlustanud, lg 2 järgi jõustunud töövaidluskomisjoni otsus on pooltele täitmiseks kohustuslik. Sellest tulenevalt kohus jätab kõnealuse nõude TsMS § 423 lg 3 alusel läbi vaatamata ja selle nõudega seotud tõendid tähelepanuta.

ITLS § 24 lg 3 kohaselt võib hagis esitada üksnes samad nõuded, mis esitati töövaidluskomisjonile. Sama paragrahvi lõikele 5 kohaselt loetakse töövaidluskomisjonile esitatud avaldus hagiavalduseks, juhul, kui üks pool esitab taotluse vaidluse läbivaatamiseks kohtus. Kohus võib vajadusel anda tähtaja avalduse esitamiseks hagimenetluses ettenähtud vormis, oma seisukohtade täiendavaks põhjendamiseks ja täiendavate tõendite esitamiseks. Eelnevast järeldub, et hagis kohtule saab töövaidluskomisjoni otsusega mittenõustumisel hageja esitada üksnes samad nõuded, millised ta esitas töövaidluskomisjonile, tal on üksnes õigus oma seisukohti täiendavalt põhjendada ja esitada tõendeid täiendavalt. Seega õige on kostja seisukoht selles, et kuigi kohus võib nõuda töötajalt avalduse vormistamist hagile esitatavatele nõuetele vastavalt, peavad hagi alus ja ese jääma samaks.

ITLS § 4 järgi lahendavad individuaalseid töövaidlusi töövaidluskomisjon ja kohus, kusjuures töövaidluskomisjonides ei lahendata vaidlusi rahaliste nõuete üle, mis ületavad 50 000 kr. Eelnevast saab järeldada, et töötajal on valikuvõimalus, kelle poole pöörduda töövaidluse lahendamiseks, kas töövaidluskomisjoni poole, kui rahaline nõue ei ületa 50 000 kr või kui ületab nimetatud summat, tuleb pöörduda kohtu poole. Hageja pöördus Töövaidluskomisjoni poole oma nõudega, milline oli alla 50 000 kr. Kuivõrd edasise vaidluse korral on hageja seotud ITLS § 24 lg 3, et hagis võib esitada üksnes samad nõuded, mis esitati töövaidluskomisjonile, on kohus seisukohal, et hageja ei saa kohtusse esitatud rahalist nõuet (v a viivisenõuet) suurendada. Sellist seisukohta toetab asjaolu, et antud juhul kostja, kes on esitanud kohtule avalduse pooltevahelise, Töövaidluskomisjonis läbi vaadatud, töövaidluse menetlemiseks kohtus, ja tasunud vaidlustatud nõudelt riigilõivu, ei saa hageja suurendada rahalist nõuet, sest selle rahalise nõude osas ei ole töövaidluskomisjonis otsust tehtud ja sellelt rahaliselt nõudelt ei ole tasutud kohtusse pöördumisel riigilõivu. Töövaidlusasjas, milline on eelnevalt läbi vaadatud Töövaidluskomisjonis, saab küll suurendada hagi nõuet, kuid üksnes viiviste suurendamise kaudu (viivisenõudelt kui kõrvalnõudelt ei tasuta riigilõivu /TsMS § 133 lg 2/). Riigikohtu kolleegium on oma lahendis 3-2-1-13906 muuhulgas asunud seisukohale, et ITLS § 24 lg-tes 3 ja 5 sätted ei keela edaspidises menetluses hagi muutmistoiminguid TsMS-i alusel (nt võib suurendada viivise nõuet).

Asja kohtuliku arutamise käigus on tuvastamist leidnud, et poolte vahel sõlmiti ja allkirjastati 13.12.2004.a. tööleping nr 64, mille kohaselt töötaja tööülesanded ja vastutus sätestati ametijuhendis. Töölepingu p 2.4. kohaselt hageja asus tööle projektijuhi ametikohale.

24.03.2006.a. avalduse (avaldusel kirjutatud kuupäeva 24.03.2005/ TVK t lk 67) kohaselt palub hageja lõpetada temaga 29.03.2006.a. tööleping TLS § 82 lg 1 ja 2 alusel. Seega on töötaja esitanud sõnaselge avalduse sooviga lõpetada tööleping, olenemata sellest, et avalduses ei ole näidatud milliseid töölepingu tingimusi tööandja rikkus. Asja materjalidest lähtudes tuleb eeldada siiski, et kostjale pidi teada olema asjaolud (TVK t lk 58-59), millised põhjustasid hageja poolt soovi töölepingu lõpetamiseks nimelt TLS § 82 lg 1 alusel.

Kostja teatas hagejale 30.03.2006.a. kirjaga, et ta ei nõustu töölepingu lõpetamisega TLS § 82 lg 1 ja 2 alusel, kuid ta ei tee takistusi töölepingu lõpetamiseks TLS § 79 p 1 alusel 31.03.2006.a. (TVK t lk 73).

Vaidlust pole selles, et 31.03.2006.a. (reedel) hageja andis üle oma ametiauto ja esmaspäeval so 03.04.2006.a. hageja tööle ei ilmunud (TVK t lk 74). Eelnev annab alust järelduseks, et hageja jäi kindlaks soovile tööleping lõpetada TLS § 82 lg 1 ja 2 alusel, millega tööandja ei nõustunud, seega oli poolte vahel tekkinud vaidlus töölepingu lõpetamise aluse üle.

Kohus nõustub kostjaga selles, et hageja pidanuks oma avalduses põhistama, millistel asjaoludel ta soovib töölepingu lõpetada nimelt TLS § 82 lg 1 ja 2 alusel. Ainuüksi põhistuse puudumine, ei saa olla aluseks avalduse rahuldamata jätmisel. Kohus leiab, et tööandja oleks pidanud andma töötajale esmalt võimaluse oma avaldust kirjalikult täpsustada ja siis kujundama oma seisukoha.

Arvestades eeltoodut, asub kohus seisukohale, et tööandjal, saanud kõnealuse avalduse töölepingu lõpetamise kohta, oli võimalus lõpetada tööleping töötaja algatusel TLS § 82 lg 1 alusel etteteatamistähtaja möödumisel või vaidlustada töölepingu lõpetamise alus töövaidlusorganis. Tööandja töölepingut töötaja algatusel ei lõpetanud ega lõpetamise alust seaduses sätestatud korras ei vaidlustanud.

TLS § 64 lg 1 kohaselt tööandjal on õigus tootmise või töö ümberkorraldamisel muuta töötaja töötasustamise aluseid ja töörežiimi, teatades sellest töötajale kirjalikult ette vähemalt üks kuu, lg 2 järgi muudatustega mittenõustumisel on töötajal õigus nõuda töölepingu lõpetamist (paragrahv 82). TLS § 70 kohaselt tuleb töölepingu tingimuste muudatused vormistada kirjalikult.

Hageja väidab, et töölepingu tingimusi on rikutud sellega, et ta pidi täitma 2005.a. töölt lahkunud objektijuhtide, eelarvestaja ja detsembrist ka tegevdirektori tööülesandeid ilma kirjaliku kokkuleppeta. Samas hageja kinnitab, et ta sai selle eest kokkulepitud lisatasu suulise kokkuleppe alusel. Nimetatud asjaolu kostja ka ei vaidlusta. Asja materjalide kohaselt hagejale detsembrikuu eest enam kokkulepitud lisatasu 6782 kr ei makstud aga nõuti väidetavalt jätkuvalt täiendavate tööülesannete täitmist so ehitusobjektide hankimist ja hinnapakkumise koostamist, seega rikuti töölepingu tingimusi. Eelnevast järeldub, et pooled olid kokkuleppel muutnud hageja töötingimusi, kuigi tegelikkuses hageja töötingimusi kirjalikult kooskõlas seadusega muudetud ei ole. Samas ei saa nõustuda hageja väitega, et kostja muutis ühepoolselt töölepingu tingimusi, sest hageja nõustus täitma ülesandeid, millised ei sisaldunud ametijuhendis ja sai selle eest raha, seega ei saa järeldada, et hageja lisatööga (töölepingu uute tingimustega) tegelikkuses ei nõustunud.

09.01.2006.a. esitas hageja RR, projektijuht, kostjale avalduse töölepingu tingimuste taastamiseks ja endisele tööle ennistamiseks TLS § 69 p 1 alusel (t lk 30). Asjaolu, et hageja esitas 09.01.2006.a. avalduse sooviga taastada endine olukord ja võimaldada täita üksnes projektijuhi tööülesandeid, kinnitab hageja tahet lõpetada lisaülesannete täitmine ja jätkata üksnes töölepingujärgset projektijuhi tööd. Eelnevast järeldub (ja on ka mõistlik arvata), et täidetavad lisaülesanded suulise kokkuleppe alusel olid ajutise iseloomuga ning tulevikus pidi RR hakkama taas tegelema üksnes projektijuhi tööülesannetega.

Kohus nõustub kostjaga selles, et analüüsida tuleb antud juhul tööandja poolt väidetavalt toime pandud lepingurikkumisi peale 09.01.2006.a. so ajast kui hageja esitas avalduse sooviga jätkata projektijuhi tööd vastavalt töölepingule.

Õige on kostja seisukoht, et ajavahemikus 23.01.2006.a. - 06.03. 2006.a. oli töötaja tööleping peatunud, sest töötaja viibis puhkusel ja haiguslehel. Vastavuses TLS §54 lg 1 ei ole tööandjal töölepingu peatumise ajal kohustust töötajat tööga kindlustada.

Asja materjalidest nähtuvalt ei suutnud OÜ S ka 2006.a. jaanuarist kindlustada hagejat kokkulepitud tööga tellimuste puudumise tõttu.

Nii hageja kui kostja on kvalifitseerinud 2006.a. jaanuaris äriühingus tekkinud olukorda sisuliselt tööseisakuna (vaidlust ei ole selle üle, et kostjale maksti sel ajal töölepingujärgselt kokkulepitud palka). Seega ei olnud hagejal võimalik täita oma töölepingus (ametijuhendis) kokku lepitud tööülesandeid. Kohus on seisukohal, et töötaja suhtes tema tööga mittekindlustamine, on käsitletav töölepingu tingimuste olulise rikkumisena ja vabandatavaks põhjuseks ei saa lugeda tööseisakuna käsitletavat olukorda, kui selline olukord ei ole põhjustatud töötaja tegevuse tõttu. Kui töötaja soovib sellisel juhul töölt lahkuda TLS § 82 lg 1 alusel, leiab kohus, et see ei ole vastuolus osundatud seaduse sätte mõttega, sest töötajal puudub töölepingus kokkulepitud ulatuses töö.

Kohus nõustub hageja seisukohaga selles, et projektijuhi ametikirjeldus A-02 (t lk 27), ei sisalda tööülesannet, mis seisneb müügitöö tegemises ja eelarvestaja töö

tegemises. Projektijuhil on kohustus osaleda objekti kulueelarvete koostamises koos eelarvestaja ja objektijuhiga, mitte iseseisvalt koostada eelarveid ning A-02 punktis

Asjaolu, et hageja ka märtsis 2006.a. pidi tegelema eelarvestaja tööülesannetega, millised ei sisaldunud tema ametijuhendis, leiab kinnitamist kirjavahetuses RL (TVK t lk 47-48) kui ka kirjas MKja vastusega sellele (TVK t lk 58; 65).

Hageja leidis, et kostja rikkus töölepingu tingimusi ja seega oli tal õigus lõpetada tööleping TLS § 82 lg 1 alusel. Sama seaduse § 83 lg 1 mõtte kohaselt võib töötaja määramata ajaks sõlmitud töölepingu lõpetamisel tööandjapoolse lepingu tingimuste täitmata jätmise või mittenõuetekohase täitmise korral pärast etteteatamistähtaja möödumist töölt ära jääda ka siis, kui tööandja ei vormista töölepingu lõpetamist seaduses sätestatud korras.

TLS § 82 lg 1 sätestab, et töötaja teatab nii määramata kui määratud ajaks sõlmitud töölepingu lõpetamisest tööandjale vähemalt viis kalendripäeva ette, kui lepingu lõpetamise põhjuseks on tööandjapoolne lepingu tingimuste täitmata jätmine, mittenõuetekohane täitmine, töötingimuste oluline halvenemine §-s 6 sätestatud tööandja vahetumise tõttu või muudatused tootmis- või töökorralduses. Seega on töötajal kohustus teatada töölepingu lõpetamisest ette viis kalendripäeva, etteteatamistähtaja möödumisel on töötajal TLS § 83 lg 1 kohaselt õigus töölt lahkuda ning tööandja on kohustatud talle maksma välja lõpparve ja kätte andma tööraamatu. Arvestades asjaolu, et kostja sai hageja avalduse kätte 29.03.2006.a., lõppes tööleping 03.04.2006.a. ja sellel päeval pidi hageja kätte saama tööraamatu ja lõpparve. Kostja maksis hagejale lõpparve välja 24.04.2006.a. ja saatis samal päeval talle tööraamatu posti teel.

TLS § 82 lg 2 kohaselt määramata ajaks sõlmitud töölepingu lõpetamisel käesoleva paragrahvi 1. lõike alusel maksab tööandja töötajale hüvitusena tema kahe kuu keskmise palga. Määratud ajaks sõlmitud töölepingu lõpetamisel samal alusel maksab tööandja töötajale tema keskmise palga lepingu tähtaja möödumiseni, kuid mitte üle kahe kuu. Eelnevast järeldub, et kuivõrd määramata ajaks sõlmitud tööleping lõppes TLS § 82 lg 1 alusel, pidi tööandja lõpparvega koos töötajale välja maksma ka hüvitise tema kahe kuu keskmise palga ulatuses. Seega kuulub hagejale väljamaksmisele töölepingu lõpetamise hüvitisena 31 764 kr.

Vastavalt TLS § 119 lg 1 on tööandja kohustatud maksma töötajale tööraamatu kinnipidamise eest keskmist palka iga tööraamatu kätteandmisega viivitatud päeva eest kuni tööraamatu kätteandmiseni. Lõpparve maksmisega viivitamise eest kannab tööandja vastutust sama paragrahvi 2. lõike alusel, samuti keskmise päevapalga ulatuses iga lõpparve maksmisega viivitatud päeva eest kuid mitte üle töötaja keskmise kuupalga.

Kostja vastuväidete kohaselt hageja ei ole esitanud kostjale soovi saada kätte tööraamat, vastupidine pole millegagi tõendatud. Arvestades asjaolu, et poolte vahel oli vaidlus töölepingu lõpetamise aluse üle, asub kohus seiskohale, et hageja tööraamatu asumist kostja valduses ei saa lugeda tööraamatu kinnipidamiseks TLS § 119 lg 1 tähenduses. Kohus leiab, et kui hageja pidas õigeks peale etteteatamistähtaega töölt lahkuda, puudub igasugune mõistlik põhjendus, miks hageja ei nõudnud oma tööraamatut viimasel tööpäeval. Kuivõrd millegagi pole tõendatud hageja kahju eeltooduga seoses, puudub alus maksta hagejale tööraamatu kinnipidamise eest keskmist palka iga tööraamatu kätteandmisega viivitatud päeva eest summas 5891,70 kr. Kohus leiab, et selles osas ei kuulu hagi rahuldamisele.

TLS § 119 lg 2 kohaselt lõpparve kinnipidamisel on tööandja kohustatud maksma töötajale keskmist palka iga lõpparve väljamaksmisega viivitamise päeva eest, kuid mitte üle töötaja ühe kuu keskmise palga. Kuivõrd kostja ei maksnud hagejale välja viimasel töötamise päeval välja lõpparvet, tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista keskmine palk iga viivitatud päeva eest e 5891,70 kr. Kohus ei nõustu kostja seisukohaga selles, nagu tööandja ei oleks töötaja töölepingu tingimusi oluliselt rikkunud, sest sisuliselt käib alles vaidlus hageja avalduse põhjendatuse üle, mistõttu tööandjal oli kaalukad põhjused lõpparve mittemaksmiseks. Kohus leiab, et tööandjal puudusid põhjused lõpparve mitteväljamaksmiseks. Vabandatavuse küsimus võiks

tulla kõne alla, kui tööandja oleks vaidlustanud töövaidlusorganis töötaja töölepingu lõpetamise aluse.

Kuivõrd asja kohtuliku menetluse käigus on leidnud tuvastamist tööandjapoolne poolte vahel sõlmitud töölepingu nr 64 tingimuste oluline rikkumine, sest rikkumine võib seisneda ka kokkulepitud töö puudumises, tuleb tunnistada RRja OÜ S vahel sõlmitud tööleping lõppenuks TLS § 82 lg 1 alusel OÜ S poolse töölepingu tingimuste rikkumise tõttu. Menetluskulud

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.