Tööõigus › Töövaidluskomisjoni läbinud

Hageja pöördus töövaidluskomisjoni avaldusega, milles palus tunnistada töölepingu lõpetamine ebaseaduslikuks ja välja mõista hüvitus 5 keskmise kuupalga ulatuses. Tööinspektsiooni Tallinna ja Harjumaa TVK 13.02.2007 otsusega tunnistati töölepingu lõpetamine hagejaga ebaseaduslikuks, loeti ta töölt omal soovil lahkunuks ja mõistati tööandjalt tema kasuks välja TLS § 117 lg.2 alusel kahekuise palga suurune hüvitus. Kostja ei olnud töövaidluskomisjoni otsusega nõus ja pöördus maakohtusse taotlusega vaadata töövaidlus läbi hagimenetluse korras. Kuna hagimenetluses loetakse hagejaks isik, kes pöördus avaldusega töövaidluskomisjoni, siis esitas V. Klimenko hagiavalduse sama nõudega, mis ta esitas töövaidluskomisjonile. Hagiavalduse põhjenduste kohaselt ei ole hageja toime pannud ühtegi töölepingutingimuse ega töödistsipliini rikkumist. Distsiplinaarkäskkirjas nimetatud kuupäevadel (22.08, 23.08, 24.08 ja 04.09.2006) viibis hageja kostja ruumides ja ka kostja lepinguliste klientidega ehitusobjektidel. Samuti ei ole kostja enne 06.09.2006 kordagi kirjalikult juhtinud hageja tähelepanu minetusele töödistsipliinis. Kostja hagi ei tunnistanud. Tööle asumisel leppisid pooled kokku tööülesannetes ning tutvustati vastava ametikoha ametijuhendit. Tööajaks olid pooled määranud 8.00 – 17.00, lõuna 1 tund. Juba katseajal tuli hageja tööle hiljem ja lahkus varem. Hageja otsesel ülemusel A. P puudus ülevaade hageja käikudest tööajal. Katseajal selgus ka hageja võimatus juhtida projekte ja pooled leppisid kokku, et hageja põhitööks jääb eelarvete koostamine ja uute klientide otsimine. Töödistsipliini rikkumised olid korduvad. 06.09.2006 tegi kostja hagejale distsiplinaarkäskkirja, kuna leidis, et tegemist on töödistsipliini jämeda rikkumisega ning samal päeval lõpetas hagejaga töösuhte TLS § 86 p 6 ja § 103 lg 2 alusel. Maakohtu otsus Maakohus otsustas tunnistada hageja vallandamine ebaseaduslikuks, luges hageja töölt omal soovil lahkunuks TLS § 79 alusel alates 06.09.2006 ja mõistis hagejale välja kahekuise palga suuruse hüvituse TLS § 117 lg.2 alusel. Otsuse põhjenduste kohaselt puudub vaidlus, et poolte suhteid reguleeris 04.04.2005 allkirjastatud tööleping, mille kohaselt oli hageja samast kuupäevast võetud määramata ajaks tööle kostja õiguseelneja OÜ Hussel poolt projektijuhi-eelarvestaja ametikohale nelja-kuulise katseajaga, töötegemise kohaga tööandja poolt määratud objekti asukoht või tööandja asukoht x ning brutopalgaga x kr kuus. Vastavalt tööandja 06.09.2006 käskkirjale pandi töötajale süüks tööaja rikkumised 22.08, 23.08, 24.08 ja 04.09.2006. Käskkiri sisaldab ka viidet asjaolule, et nimetatud kuupäevad on vaid osa tegelikult terve aasta jooksul puudutud päevadest ja tundidest, et töötajale on tehtud korduvalt suulisi hoiatusi ja märkusi, milledele ei ole reageeritud, ning et töötaja omavolilise töölt puudumise tõttu on tööandja kaotanud kliente ja saanud negatiivset tagasisidet klientidelt. Antud viide võimalikele omavoliliselt puudutud päevadele/tundidele „terve aasta jooksul“ on õigustühine. TDVS § 6 lg 1 kohaselt võib distsiplinaarkaristuse määrata kuue kuu jooksul, arvates süüteo toimepanemise päevast, kuid seejuures hiljemalt ühe kuu jooksul, arvates päevast, mil süüteost sai teada mis tahes isik, kellele töötaja tööalaselt allub. Väidetavalt puudutud päevad/tunnid jäävad ajavahemikku 28.12.2005 kuni 20.06.2006. Seega jäi kõikide väidetavate rikkumiste ja distsiplinaarkaristuse määramise vahele enam kui üks kuu. 2(5)

Tõendamist ei leidnud ka 06.09.2006 käskkirjas töötajale süüks pandud töödistsipliini rikkumised konkreetsel neljal kuupäeval. Käskkirjas esitatu ja kostja esitatud tõendite alusel ei ole võimalik tuvastada, kas ja millal töötaja töölt varem lahkus. Tööleping ei sisalda kokkuleppeid tööaja kohta kellaajaliselt, vaid ainult kestuse kohta päevas ja nädalas. Lisaks oli hagejal tegevjuhi A.P kokkulepe, et hageja ei pea kogu tööaja viibima kontoris. See nähtub ka töölepingu tingimustes töö asukaha kohta (kontoris ja objektil). Augusti lõpus oli objektiks lasteaed Keilas .Tunnistajad A.P ja E.K jäid kohtuistungil eelnevalt allkirjastatud kirjalike seletuste juurde, millised olid trükitud nende ütluste kohaselt juhatuse liikme H.Vihtoli poolt, kes tööandja esindajana vormistas 06.09.2006 käskkirja. Tunnistaja R.S ütlustega on aga tõendatud, et 22.08.2006 kella 17 paiku jõudis hageja teistkordselt rongiga Keilas asuvale objektile. Samuti ei ole vormistatud TDVS § 7 lg.2 kohaselt hagejalt seletuste nõudmine ja tema poolt nende andmisest väidetav keeldumine. TDVS § 7 lg 2 reguleerib seletuse küsimise vormistamist juhul, kui töötaja keeldub seda esitamast. Vastavalt TDVS § 7 lg 3 ei ole kostja piisavalt usaldusväärsete tõenditega suutnud tõendada hageja väidetavaid süütegusid, kui ta ei nõua töötajalt seletusi. Kohus ei ole tõendite analüüsi tulemusel veendunud, süütegude tõendatuses. 06.09.2006 käskkirjas sisalduv viide hageja poolt töölt puudumise tõttu kaotatud klientidest ja saadud negatiivsest tagasisidest on õigustühine. KÜ Tondi 48 elanikud olid seisuga 18.10.2005 peatanud läbirääkimised kostja õiguseelnejaga OÜ-ga Hussel. Seega juhul, kui see toimus tõepoolest hageja süü tõttu ja tegemist oli kostjale majanduslikult olulise projektiga, pidi hageja otsene ülemus A.P saama hageja tegevusetusest oma tööülesannete täitmisel teada tunduvalt varem, kui ühe kuu jooksul enne töölepingu lõpetamist. Isegi juhul, kui käskkirjas viidatud päevadel hilisemad tulekud/varajasemad minekud oleksid tõendamist leidnud, ei saaks neid lugeda jämedaks töökohustuste rikkumiseks, kuna tõendamata on nende rikkumistega mingite raskete tagajärgede tekitamine tööandjale või tööandja töö oluline häirimine või mille tõttu oleks tööandjale tekkinud raskete tagajärgede saabumise oht. Seega vaidlusalune töölepingu lõpetamine oli ebaseaduslik ning kuna töötaja ei soovinud tööle ennistamist, oli tööandja kohustatud TLS § 117 lg 2 alusel maksma talle hüvitist. Töölepingu lõpetamise ebaseaduslikuks tunnistamisega kaotab töötajale määratud karistus kehtivuse. Apellatsioonkaebus Apellant palub maakohtu 01.10.2007 otsuse tühistada ja jätta uue otsusega hagi rahuldamata. Harju Maakohus on asunud seisukohale, et apellandi 6.09.2006 käskkirjas vastustaja süütegudena esile toodud asjaolud ei leidnud tõendamist. Kohus on jätnud tähelepanuta tsiviilasjas tõenditena esitatud A.P ja E.K 19.06.2007 kirjalikud selgitused, milles on selgesõnaliselt toodud välja tööaja rikkumised distsiplinaarkaristuse määramise käskkirjas viidatud kuupäevadel konkreetsetel kellaaegadel. Kohtuotsusest ei selgu üheselt, missugustel põhjustel kohus nimetatud tõendeid tööaja rikkumise tõendamisel arvesse ei võta. Samas on kohus aktsepteerinud R.S kirjalike märkmete põhjal antud tunnistusi, jättes selle põhjendamata. Lisaks on kohus jätnud täielikult tähelepanuta T.P 19.06.2007 kirjaliku selgituse. Kohus ei ole otsuses T.P kirjalikku selgitust isegi käsitlenud ega viidanud, miks kohus ei pea võimalikuks nimetatud 3(5)

tõendit tööajarežiimi rikkumiste tõendamiseks kasutada. Seega on kohus ebaõigesti asunud seisukohale, et apellant ei ole töödistsipliini rikkumist vastustaja poolt tõendanud. Seega kohus on oluliselt rikkunud TsMS § 438 lg 1, 232 lg 1 ja 442 lg 8 sätestatud kohustusi, mistõttu ei vasta kohtuotsus TsMS §436 lg 1 nõuetele. Esimese astme kohus asus seisukohale, et seoses tööajaga tuleb töötingimuste kohaseks täitmiseks vastustaja poolt lugeda nii viibimise aeg objektil kui viibimise aeg kontoris Rävala pst-1. Apellant on seisukohal, et tsiviilasjas esitatud tõenditega on tõendatud, et vaidlusalustel aegadel ei viibinud vastustaja ei x kontoris ega ka Keila objektil ning vaidlusalusel perioodil teisi projekte ei olnud. Apellant leiab, et on piisavalt tõendanud vastustaja süüteod, mistõttu ei kuulu kohaldamisele kohtu poolt TDVS § 7 lg 3. Kohus on ebaõigesti hinnanud tõendeid, olles seisukohal, et distsiplinaarkaristuse määramise käskkirjas viidatud asjaolu ei saa õigustühisuse tõttu olla aluseks distsiplinaarkorras karistamisele. Kohus on asjas esitatud tõendite ebaõige hindamise tõttu jõudnud väärale järeldusele, mis on omakorda viinud töötajate distsiplinaarvastutuse seaduse ebaõigele kohaldamisele A.P tunnistustest nähtub, et ta sai vastustaja tegevusetusest teada vahetult enne distsiplinaarkaristuse vormistamist. Seetõttu ei ole õige kohtu väide, et A.P pidi saama vastustaja tegevusetusest oma tööülesannete täitmisel teada tunduvalt varem kui ühe kuu jooksul enne töölepingu lõpetamist. Kohus ei ole otsuses põhjendanud, miks ta ei võta arvesse A.P kohtuistungil antud tunnistust ning lähtub üksnes e-kirja väljatrükist, mis ei ole isegi adresseeritud apellandile. Lisaks eeltoodule on kohus nimetatud küsimuses seisukoha võtmisel täielikult jätnud tähelepanuta tunnistaja R.A 21. märtsi 2007 kirjaliku selgituse. Nimetatud selgituses tunnistaja kinnitab, et leping KÜ-ga Tondi 48 jäi sõlmimata vastustaja süül. Kohus ei ole nimetatud tõendile kohtuotsuses viidanud ega tõendit hinnanud, rikkudes veelkord oluliselt eelpool viidatud menetlusõiguse norme. Kohus on ebaõigesti hinnanud töökohustuste rikkumist, asudes seisukohale nagu apellant oleks soovinud karistada vastustajat varasemate aasta jooksul toime pandud tööaja distsipliini rikkumiste eest. Apellant ei ole kunagi väitnud, et vastustaja süütegu seisneks varasemates tööaja rikkumistes, küll aga töötaja iseloomustava asjaoluna saab tema varasemat käitumist siiski arvesse võtta. Seetõttu on kohus ebaõigesti kohaldanud distsiplinaarvastutuse seadust ning asunud seisukohale, et apellant ei oleks tohtinud distsiplinaarkaristuse määramise käskkirjas viidata vastustaja varasematele tööaja rikkumistele. Ebaõige on kohtu järeldus, mille kohaselt isegi juhul, kui käskkirjas viidatud päevadel hilisemad tulekud/varasemad minekud oleksid tõendamist leidnud, ei saaks neid lugeda jämedaks töökohustuste rikkumiseks, kuna tõendamata on nende rikkumistega mingite raskete tagajärgede tekitamine tööandjale või tööandja töö oluline häirimine või mille tõttu oleks tööandjale tekkinud raskete tagajärgede saabumise oht. On tõendatud asjaolu, et vastustaja ei ilmunud kohtumisele KÜ Tondi 48 esindajatega kui ka asjaolu, et vastustaja mitteilmumine põhjustas apellandile projekti kaotuse, millise saadav puhaskasum oleks moodustanud 3 000 000 kr. Apellandi arvates on väikses kolme töötajaga äriühingus töökohustuste jämeda rikkumisena käsitletav ka süstemaatiline tööaja rikkumine, kuna see häirib oluliselt kogu äriühingu tööd ning põhjustab klientide ja projektide kaotamise ohu ja olulise majandusliku kahju tekkimise apellandile. Vastustaja seisukoht 4(5)

Vastustaja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Ringkonnakohtu otsuse põhjendused Ringkonnakohus leidis, et kaebuse rahuldamiseks puudub alus. Kolleegium nõustub maakohtu otsuse põhjendustega süüteo toimepanemise tõendamatuse osas ja TsMS § 654 lg.6 kohaselt ei pea vajalikuks neid korrata. Maakohus on õigesti jätnud tähelepanuta kostja esitatud tunnistajate kirjalikud ütlused, adresseerituna Harju Maakohtule, kuna need ei ole kohtukõlbulikud tõendid. Vastavalt TsM §-le 251 kuulatakse tunnistaja üle kohtus. TsMS § 253 lg.1 järgi võib üksnes kohtu määruse alusel teatud juhtudel tunnistaja esitada oma ütlused kirjalikult. Seega on alusetu apellandi antud hinnang tõenditele osas, millises see tugineb tunnistajate kirjalikele ütlustele. TsMS § 264 lg.1 kohaselt võib tunnistaja ütlust andes kasutada raskesti meelespidavate andmete esitamiseks märkmeid ja muid dokumente, kui kohus seda ei keela. Kohtu loal kasutas tunnistaja R. S ütluse andmisel oma märkmikku ja lasteaia Miki 21.08.2008 kirja vaegtööde kohta. Seevastu tunnistajad A.P ja E. K märkmeid või muid dokumente ütluse andmisel ei kasutanud ega taotlenud. See, et tunnistajad väidavad, et nad jäävad kirjalike tunnistuste juurde, ei tähenda, et nad oleksid kasutanud ütluse andmisel märkmeid ja või muid dokumente. Seega ei ole maakohus tunnistajate kirjalike ütluste arvestamata jätmisega rikkunud oluliselt menetlusõiguse norme. Tunnistajad R.A ja R. N ei andnud ütlusi väidetava süüteo kohta, mille eest hageja vallandati; R.A andis ütlusi seoses Tondi 48 objektiga ja R.N andis oma üldise arvamuse hagejast kui projektijuhist. Tunnistjad A.P ja E. K ei ole maakohtus tunnistusi andes andud ütlusi käskkirjas märgitud kuupäevadega seoses, s.o. nende ütlused on süüteo suhtes ebakonkreetsed. Kolleegiumi hinnangul on maakohus piisavalt põhjendanud oma järeldust, mille kohaselt kostja ei ole tõendanud hageja poolt vallandamise alusena näidatud süüteo toimepanemist hageja poolt, ja leiab, et kostja apellatsioonkaebuse väited ei anna alust tõendeid teisiti hinnata. Õige on apellandi seisukoht selles, et hageja vallandamise aluseks ei olnud käskkirjas märgitud eelnevad puudumised ja klientide usalduse kaotamine, kuid see ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Kuna vallandamise aluseks olnud süüteo toimepanemine ei olnud tõendatud ja see on hagi rahuldamise aluseks vastavalt ITLS §-le 28 lg.1, siis on asjakohatud väitlused selle üle, kas töötaja varasemat käitumist iseloomustavad asjaolud on tõendatud või mitte, samuti ka sellest, kas märgitud süütegu sai lugeda jämedaks töödistsipliini rikkumiseks või mitte.

Tiit Kollom

Ulvi Loonurm

Igor Amann 5(5)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.