Tööõigus › Töövaidluskomisjoni läbinud

väidetavate töölepingutingimuste rikkumise tõttu. Hageja ei ole aga toime pannud ühtegi töölepingutingimuse ega töödistsipliini rikkumist. Samuti ei ole kostja enne 06.09.2006 kordagi kirjalikult juhtinud hageja tähelepanu minetusele töödistsipliinis. Distsiplinaarkäskkirjas nimetatud kuupäevadel viibis hageja kostja ruumides ja ka kostja lepinguliste klientidega ehitusobjektidel. Kostja väide, et hageja ei ole 22.08., 23.08., 24.08. ja 04.09.2006 tööülesannetega tegelenud ega tööl viibinud on alusetu. Nimetatud päevad olid eriti töörohked, kuna objekt tuli kuu lõpuks üle anda. Tööd andis hageja isiklikult tellijale üle 30.08.2006. Tunnistajate AP’i ja EK’i kirjalikesse tunnistustesse, mis olid koostatud kostja seadusliku esindaja HV’i poolt ning samuti kohtus antud ütlustesse, kuivõrd need ei erinenud paljuski kirjalikest tunnistustest, tuleks hageja arvamusel kohtul suhtuda kriitiliselt. Hageja leiab, et neid ei saa vaadelda kui neutraalselt ja ilma kõrvalise mõjuta antud seletusi. Eeltoodu alusel palub hageja tunnistada töölepingu lõpetamine TLS § 86 p 6 alusel ebaseaduslikuks ja lugeda tööleping lõppenuks alates 06.09.2006 hageja algatusel TLS § 79 alusel ning välja mõista kostjalt hageja kasuks hüvitis viie kuu töölepingulise palga ulatuses kokku summas 51 500.00 krooni. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda. Sisulisel kohtuistungil jäi hageja esitatud nõude ja põhjenduste juurde. II Kostja seisukoht Kostja hagi ei tunnista. Tööle asumisel leppisid pooled kokku, et esmatähtis on eelarvete koostamine ja ehitustööde pakkumiste esitamine tellijatele, samuti pakkumiste võtmine alltööettevõtjatelt, objektide õigeaegne üleandmine ja eriolukordades vastavalt vajadusele töötamine ka väljaspool tööaega. Pooled olid tutvunud vastava ametikoha ametijuhendiga. Tööajaks olid pooled määranud kell 8.00 – 17.00, lõuna 1 tund. Katseajal selgus, et hagejal on probleeme tööaja õige kasutamisega. Hageja tuli hiljem, lahkus varem. Hageja otsesel ülemusel AP’il puudus ülevaade hageja käikudest tööajal. Samuti venisid hageja lõunad mitmetunnisteks. Katseajal selgus ka hageja võimatus juhtida projekte ja pooled leppisid kokku, et hageja põhitööks jääb eelarvete koostamine ja uute klientide otsimine. Hageja oli sellega rahul. Kuna töödistsipliini rikkumised jätkusid nõudis kostja hagejalt seletusi, mida kostja aga ei saanud. Seega oli tegemist töödistsipliini korduvate rikkumistega ja pooled olid arvamusel, et hageja peaks otsima endale uue töökoha. Hageja oli sellega põhimõtteliselt nõus, palus vaid selleks aega. Kostja andis hagejale ajapikendust. 2006.augustis teatas hageja AP’ile, et ta läheb puhkusele. Kostjaga sellest enne juttu ei olnud. Sellega seati kahtluse alla XXX Lasteaia projekti õigeaegne üleandmine. Vaatamata sellele ei takistanud kostja hagejal puhkusele minemast. Puhkuselt tulles jätkas hageja töödistsipliini rikkumisi 22.08, 23.08, 24.08 ja 04.09.2006. Eeltoodut arvestades leidis kostja, et hageja tegevuse näol oli tegemist töödistsipliini jämeda rikkumisega ja kostja lõpetas töösuhte TLS § 86 p 6 ja § 103 lg 2 alusel. Kostja palub jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Sisulisel kohtuistungil jäi kostja esindaja esitatud seisukohtade juurde. III Kohtu seisukoht Kohus, kuulanud ära hageja ja tema esindaja ning kostja esindaja selgitused ja tunnistajate RS ́i, VP ́i, AP ́i, EK ́i, RA ́i ning RN ütlused ja uurinud ning hinnanud kogutud tõendeid kogumis, leiab, et hagi kuulub rahuldamisele samas ulatuses nagu tegi seda Tööinspektsiooni Tallinna ja Harjumaa Inspektsiooni Töövaidluskomisjon otsusega 13.02.2007 töövaidlusasjas nr 9.0302/1816-06. Tulenevalt individuaalse töövaidluse lahendamise seaduse (ITLS) § 25 lg-st 1 on kohus asja lahendamisel seotud töövaidluskomisjoni otsusega selle vaidlustamata osas. Antud asjas rahuldas töövaidluskomisjon nõuded osaliselt ja avaldaja rahuldamata osas asja lahendamiseks kohtusse ei pöördunud. Kohtusse pöördus kostja, kes vaidlustab nõuete rahuldamise töövaidluskomisjoni otsuse resolutsioonis väljendatud ulatuses. Seega osas, milles töövaidluskomisjon jättis avalduse rahuldamata, otsust ei vaidlustatud ja kohus on sellega asja lahendamisel seotud.

Puudub vaidlus, et poolte suhteid reguleeris 04.04.2005 allkirjastatud tööleping (töövaidluskomisjoni (edaspidi tvk) t lk 9-12), mille kohaselt oli hageja samast kuupäevast võetud määramata ajaks tööle kostja õiguseelneja OÜ H poolt projektijuhi-eelarvestaja ametikohale nelja-kuulise katseajaga, töötegemise kohaga tööandja poolt määratud objekti asukoht või tööandja asukoht XXXning brutopalgaga 10 300.00 krooni kuus. Vastavalt kehtivale seadusandlusele (TLS §-d 1, 48, 49, 50) on tööleping töötaja ja tööandja kokkulepe, mille kohaselt töötaja kohustub tegema tööd, alludes tööandja juhtimisele ja kontrollile, tööandja aga kohustub töö eest maksma ning kindlustama töötingimused, sealhulgas kokkulepitud töö, selged ja õigeaegsed vajalikud korraldused. Töötaja karistamine selle eest, et ta süüliselt jätab oma kohustused täitmata või ei täida neidnõuetekohaselt, toimub töötajate distsiplinaarvastutuse seaduses (TDVS) sätestatud põhimõtetel ja korras. TDVS § 2 p 1 kohaselt on töötaja distsiplinaarsüüteoks muuhulgas TLS-i §-des 48 ja 50 nimetatud kohustuste töötajapoolne süüline täitmata jätmine või mittenõuetekohane täitmine. TDVS § 8 lg 1 kohaselt ei tohi distsiplinaarkaristus olla ilmses vastuolus süüteo raskuse, selle toimepanemise asjaolude ning poolte eelneva käitumisega. TDVS § 23 lg 2 kohaselt on kohtul õigus tühistada määratud distsiplinaarkaristused, kui töötajat on karistatud ebaseaduslikult, sealhulgas süüteo raskusele, selle toimepanemise asjaoludele ning töötaja eelnevale käitumisele ilmselt mittevastava karistusega. TLS § 103 lg 2 kohaselt võib tööandja lõpetada töölepingu sama seaduse § 86 p 6 alusel töötajapoolsel töökohustuste esmakordse jämeda rikkumise eest. Tööandja otsustus töötaja töökohustuste rikkumise oluliseks või mitteoluliseks tunnistamisel peab põhinema töötaja süüteo asjaoludele (faktikoosseisule või –kogumile) antud hinnangul, kusjuures vahet tuleb teha süüteo formaalsetel ja sisulistel tunnustel. Töökohustuste täitmata jätmine või nõuetele mittevastav täitmine (rikkumine formaalses mõttes) ei saa iseenesest olla töötajale distsiplinaarkaristuse määramise aluseks. Töötaja karistamiseks peab tööandja tuvastama töötaja teo sisulist külge iseloomustavad asjaolud, eelkõige töötaja süü. Töötaja süüteo raskuse määravad töökohustuste rikkumise tagajärjed, tema suhtumine süüteosse ja selle tagajärgedesse. Vastavalt tööandja käskkirjale 06.09.2006 (tvk t lk 5) oli töötajale süüks pandud järgmistel kuupäevadel toimunud tööaja rikkumised: 22.08 lahkumine 1 tund enne lubatut, 23.08 lahkumine 2 tundi varem, 24.08 lahkumine 1 tund varem ja 04.09 tulemine 2 tundi hiljem. Lisaks sisaldab käskkiri viidet asjaolule, et nimetatud kuupäevad on vaid osa tegelikult terve aasta jooksul puudutud päevadest ja tundidest, et töötajale on tehtud korduvalt suulisi hoiatusi ja märkusi, milledele ei ole reageeritud ning et töötaja omavolilise töölt puudumise tõttu on tööandja kaotanud kliente ja saanud negatiivset tagasisidet klientidelt. Kohus on asja sisulise arutamise tulemusena veendumusel, et kostja 06.09.2006 käskkirjas hageja süütegudena (töökohustuste rikkumistena) esile toodud asjaolud tõendamist ei leidnud. Käskkirjas sisalduv viide võimalikele omavoliliselt puudutud päevadele/tundidele „terve aasta jooksul“ on õigustühine ega saa olla aluseks töötaja võimalike süütegude hindamisel põhjusel, et TDVS § 6 lg 1 kohaselt võib distsiplinaarkaristuse määrata kuue kuu jooksul, arvates süüteo toimepanemise päevast, kuid seejuures hiljemalt ühe kuu jooksul, arvates päevast, mil süüteost sai teada mis tahes isik, kellele töötaja tööalaselt allub. „Terve aasta jooksul“ väidetavalt puudutud päevad/tunnid on tööandja poolt esitatud vastuses töötaja avaldusele (tvk t lk 16) ja jäävad ajavahemikku 28.12.2005 kuni 20.06.2006. Seega jäi kõikide väidetavate rikkumiste ja distsiplinaarkaristuse määramise vahele enam kui üks kuu. Neist kõigist teadasaamist seaduses märgitud ühe kuu jooksul aga kostja ei tõendanud. Vastupidi --- hageja otsese ülemuse kostja tegevjuhi A.P ́i ütluste kohaselt oli temal töötajaga töölepingu lõpetamisest juttu juba katseaja lõppemisel (seega juba 04.08.2005) ning igale rikkumisele järgneval või ülejärgneval päeval oli nõutud töötajalt selgitusi.

Ka ei leidnud tõendamist 06.09.2006 käskkirjas töötajale süüks pandud töödistsipliini rikkumised konkreetsel neljal kuupäeval. Käskkirjas esitatu ja kostja poolt tõendatud asjaolude alusel ei ole võimalik tuvastada, kas ja kui siis konkreetselt millal (millisel kella-ajal) hageja viidatud kuupäevadel „töölt varem lahkus“ või „hiljem tuli“. Tööleping ei sisalda kokkuleppeid tööaja kohta kellaajaliselt, vaid ainult kestuse kohta päevas ja nädalas ( p-s 3.1 vastavalt 8 ja 40 tundi). Samas puudub poolte vahel sisuline vaidlus asjaolu üle, et tööpäeva arvestati ajavahemikul 8.00-st kuni 17.00-ni. Hageja selgitas 04.06.2007 kohtuistungil, et „tegevjuht A P oli kokkulepe, mille kohaselt ma ei pidanud olema sajavahemikus 8.00 kuni 17.00 kogu aeg kontoris“. Sellise kokkuleppe olemasolu poolte vahel järeldub ka töölepingus kokku lepitud töö tegemise asukohas, milleks oli kas tööandja poolt määratud objekti asukoht või tööandja asukoht XXX(p 2.2). Töölepingus selle kehtivuse ajal mingite (sealhulgas töö tegemise koha kohta) puudutavate kahepoolsete muudatuste tegemine tõendamist ei leidnud. Seega tuleb lugeda hageja poolt seoses tööajaga töötingimuste kohaseks täitmiseks nii viibimise aeg objektil (milleks augustikuus 2006 kuni töösuhte lõpetamiseni oli XXX linnas asuv lasteaed M ) kui viibimise aeg kontoris XXX Kostja ei esitanud veenvaid tõendeid konkreetsete lahkumiste/tulemiste aegade kohta. Tunnistajad A.P ja E.K jäid kohtuistungil enda eelnevalt allkirjastatud kirjalike selgituste juurde. Samas suuliselt istungil ei osanud nad konkreetseid kuupäevi ja kellaaegu välja tuua. E.K ́i ütluste kohaselt oli tema andnud A.Pi ja H.V palvel tehtud kirjalikud märkmed hageja kontoris viibimiste aegade kohta H.V kätte. Mõlema tunnistaja poolt allkirjastatud kirjalikud selgitused (t lk 51-54, 56) olid trükitud nende ütluste kohaselt H.V poolt. H.V on aga kostja juhatuse liige ja isik, kes tööandja esindajana vormistas 06.09.2006 käskkirja. Tunnistaja R.S ütlustega on aga tõendatud, et näiteks 22.08 umbes kella 17.00 paiku jõudis hageja sel päeval juba teistkordselt rongiga XXX asuvale objektile. Seega, arvestades aega, mis kulub jõudmiseks XXX kontorist XXX sõitvale rongile ja XXX rongijaamast lasteaiani, oli vältimatu hageja lahkumine kontorist umbes 16.00 paiku. Teisi tõendeid, kui tunnistajate ütlused, hageja väidetavate süütegude tõendamiseks kohtule ei esitatud. Ka ei ole vormistatud hagejalt seletuste nõudmine ja tema poolt nende andmisest väidetav keeldumine. TDVS § 7 lg 2 reguleerib seletuse küsimise vormistamist juhul, kui töötaja keeldub seda esitamast. Sama sätte lg 3 kohaselt peab tööandja olema võimeline distsiplinaarkaristuse aluseks olevat süütegu tõendama muude tõenditega, kui ta seletust töötajalt ei nõua. Antud asjas on kohus seisukohal, et kostja ei ole suutnud piisavate usaldusväärsete tõenditega hageja väidetavaid süütegusid tõendada. Kohus peab tegema otsuse, hinnates kõiki tõendeid oma siseveendumuse kohaselt (tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 232 lg 1). Antud asjas ei ole kohus esitatud tõendite analüüsimise tulemusel veendunud kostja poolt väidetud hageja süütegude tõendatuses. Kostja 06.09.2006 käskkiri sisaldab ka üldsõnalist viidet hageja poolt töölt puudumise tõttu kaotatud klientidest ja saadud negatiivsest tagasisidest. Kohtumenetluse käigus tõi kostja pool konkreetse asjaoluna esile ühe juhtumi, mil kostja hinnangul hageja süü tõttu jäi kostjal leping sõlmimata KÜ-ga Tondi 48. Kohus on tunnistaja R.A ütluste ja esitatud e-kirja väljatrüki (t lk 59) alusel seisukohal, et tulenevalt TDVS § 6 lg-st 1 on tegemist samuti õigustühise alusega, milline ei saa olla aluseks hagejaga töölepingu lõpetamisele. KÜ esindaja ja tunnistaja vahelisest e-kirjade vahetusest nähtub, et elanikud olid seisuga 18.10.2005 peatanud läbirääkimised kostja õiguseelnejaga OÜ-ga H . Seega juhul, kui see toimus tõepoolest hageja süü tõttu ja tegemist oli kostjale majanduslikult olulise projektiga, pidi hageja otsene ülemus A.P saama hageja tegevusetusest oma tööülesannete täitmisel teada tunduvalt varem, kui ühe kuu jooksul enne töölepingu lõpetamist (ajavahemik oktoobrist 2005 kuni septembrini 2006 moodustab 11 kuud). Tunnistaja R.A ütluste kohaselt viibisid temaga koos objekti üle vaatamas kostja poolt lisaks hagejale ka A.P ja H.V l. Tunnistaja ütluste kohaselt nimelt sel kohtumisel lepiti kokku, et hageja läheb ja teeb objektil mõõdistusi ja nende alusel pakkumise.

Eeltoodu alusel on kohus asja sisulise arutamise tulemusena seisukohal, et tõendamist ei leidnud töötajapoolsed töölepingu rikkumised, millede alusel oli vastavalt 06.09.2006 käskkirjale töösuhe hagejaga lõpetatud. Isegi juhul, kui käskkirjas viidatud päevadel hilisemad tulekud/varajasemad minekud oleksid tõendamist leidnud, ei saaks neid lugeda jämedaks töökohustuste rikkumiseks, kuna tõendamata on nende rikkumistega mingite raskete tagajärgede tekitamine tööandjale või tööandja töö oluline häirimine või mille tõttu oleks tööandjale tekkinud raskete tagajärgede saabumise oht. Vaidlusalune töölepingu lõpetamine tuleb lugeda ebaseaduslikuks ning kuna töötaja ei soovi tööle ennistamist, on tööandja kohustatud TLS § 117 lg 2 alusel maksma talle hüvitist. Töölepingu lõpetamise ebaseaduslikuks tunnistamisega kaotab töötajale määratud karistus kehtivuse. Kohus ei analüüsi kohtumenetluses kostja poolt esile toodud asjaolu --- töötaja väidetavalt ootamatut puhkusele jäämist augustikuu alguses, kuna 06.09.2006 käskkirjas ei ole sellele, kui töölepingu rikkumisele, tuginetud. TsMS § 162 lg-te 1 ja 2 alusel kannab hagimenetluses menetluskulud, s h kohtumenetluse tõttu tekkinud vajalikud kohtuvälised kulud, pool, kelle kahjuks otsus tehti. TsMS § 173 lg-te 1 ja 3 alusel esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses ning selles jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma. Vajaduse korral määrab kohus kindlaks menetluskulude proportsionaalse jaotuse menetlusosaliste vahel. TsMS § 174 lg 1 kohaselt võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Eeltoodu alusel määrab kohus antud asjas selliselt, et menetluskulud antud asjas tuleb kanda kostjal kui poolel, kelle kahjuks otsus on tehtud.

Imbi Sidok (allkiri) kohtunik

ÄRAKIRI ÕIGE:

I.Sidok

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.