Raili Peedo (isikukood: XXXXXXXXXXX, elukoht: XXXXXXXXX) hagi Balti Vara Kinnisvaraarenduse OÜ (registrikood: 11008571, asukoht: Tartu Ülikooli 6a) vastu töövaidluses
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu 10.10.2007. a otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Balti Vara Kinnisvaraarenduse OÜ apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
29. jaanuar 2008. a
Menetlusosalised ja nende
Apellant Balti Vara Kinnisvaraarenduse OÜ Vastustaja Raili Peedo, esindaja Rein Napa
esindajad
RESOLUTSIOON
1.Jätta Tartu Maakohtu 10.10.2007 otsus muutmata.
2.Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.
Menetluskulude jaotus
Jätta
maakohtus
menetluskulud
ja täies
ringkonnakohtus ulatuses
Balti
kantud Vara
Kinnisvaraarenduse OÜ kanda. Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses,
kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel.
POOLTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.Raili Peedo sõlmis Balti Vara Kinnisvaraarenduse OÜ-ga 21.04.2006 turvateenuste osutamise töövõtulepingu nr 06/1 kehtivusega 24.04.-10.07.2006, mille kohaselt kohustus R. Peedo võtma enda valve alla Balti Vara Kinnisvaraarenduse OÜ ehitusplatsi Tartus Kopli 1. Lepingu lõpetamisel esitas R. Peedo töövaidluskomisjonile avalduse, milles taotles lepingu tunnistamist töölepinguks. Samuti soovis R. Peedo saamata palka aprillikuu eest 1994.30 krooni, maikuu eest 5843.95 krooni, juunikuu eest 2391 krooni ja juulikuu eest 1899.55 krooni, puhkusehüvitist 2862.50 krooni ja lõpparve kinnipidamise eest 8587.50 krooni. Tartumaa töövaidluskomisjon rahuldas 20.11.2006 otsusega R. Peedo avalduse. Balti Vara Kinnisvaraarenduse OÜ palus kohtul mitte tunnistada pooltevahelist suhet töösuhteks ja tunnistada Balti Vara Kinnisvaraarenduse OÜ õigust mitte maksta R. Peedole saamata palka ja hüvitisi. Kostja väitis, et R. Peedo leppis ise kokku teise valveteenust osutava isikuga, kuidas nad oma tööd korraldavad, kuna objekti valvavad ja kuidas nad seda teevad. Seega juhtis R. Peedo ise oma tööprotsessi.
2.R. Peedo tema vastu suunatud nõudeid ei tunnistanud, leides, et töövaidluskomisjon on õigesti tuvastanud, et poolte vahel oli sõlmitud tööleping. Seda, et tegemist oli töölepinguga, kinnitab töötamise koha ja tööaja kindlaksmääramine lepingus, töögraafiku koostamine tööandja poolt ja sisuliselt kuupalga vormis tasu maksmise kokkulepe tööprotsessi, valvamise, mitte teenuse osutamise tulemuse eest. R. Peedo tööprotsessi juhtis Balti Vara Kinnisvaraarenduse OÜ juhataja Meelis Karro, kes koostas töö graafiku, määrates seega töö tegemise aja, koha ja viisi. Ka kõik tööks vajalikud vahendid, lepingus otseselt nimetatuna sanitaar-hügieenilised, tulekustutusvahendid ja valgustus, kuulusid tööandjale.
MAAKOHTU LAHEND
3.Tartu Maakohus rahuldas 10.10.2007 otsusega hagi ning tunnistas R. Peedo ja Balti Vara Kinnisvaraarenduse OÜ vahel 21.04.2006 sõlmitud töövõtulepingu töölepinguks, luges R. Peedo ja Balti Vara Kinnisvaraarenduse OÜ vahel sõlmitud töölepingu lõpetatuks tähtaja möödumisel TLS § 77 lg 1 alusel alates 10.07.2006 ning mõistis välja Balti Vara Kinnisvaraarenduse OÜ-lt 23 578.80 krooni R. Peedo kasuks. Menetluskulud jättis kohus Balti Vara Kinnisvaraarenduse OÜ kanda. Otsuse kohaselt on TLS § 1 järgi tööleping töötaja ja tööandja kokkulepe, mille kohaselt töötaja kohustub tegema tööd, alludes tööandja juhtimisele ja kontrollile, tööandja aga kohustub maksma töötajale töö eest tasu ning kindlustama talle poolte kokkuleppe, kollektiivlepingu, seaduse või haldusaktiga ettenähtud töötingimused. Otsustamaks selle üle, kas tegemist on töösuhtega, tuleb kaaluda eelkõige töötaja ja tööandja vahelist sõltuvussuhet, millisel määral on töötaja allutatud tööandjale, ehk teisisõnu, milline on töötaja iseseisvuse määr. Just töötaja ja tööandja sõltuvussuhte suurem määr eristab töölepingut teistest
tsiviilõiguslikest lepingutest. Seejuures on oluline töötaja isiklik sõltuvus tööandjast, mis seisneb selles, et tööandja määrab kindlaks töötegemise aja, koha ja viisi. Töösuhe on tasuline suhe, see põhimõte tuleneb nii töölepinguseadusest kui ka palgaseadusest. Töövõtulepingu punktide 1, 2 kohaselt võtab R. Peedo (täitja) enda valve alla ehitusplatsi, mis asub Tartus Kopli 1, tööpäevadel alates 17.00 kuni 08.00, laupäevadel, pühapäevadel ja riiklikel pühadel ööpäevaringselt. Täpne tööaeg on toodud töö graafikus. Töövõtulepingu punkti 7.1 kohaselt moodustab tasu lepingu punktis 1 nimetatud tööde eest 3000 krooni kuus. Seega vastavalt lepingu punktidele 1, 2 ja 7.1 on kostja määranud kindlaks hageja töötegemise aja, koha ja viisi. Esitatud töögraafikuga (tl 30), millele on alla kirjutanud M. Karro ja R. Peedo, on tõendatud asjaolu, et töökorraldusi anti hagejale tööandja poolt ning kooskõlastati ka töögraafikud (töövaidluskomisjoni toimik lk 7-10). Samuti nähtub palgaarvestuse tabelist (töövaidluskomisjoni toimiku lk 19-20), et R. Peedo töötasu brutopalgana on arvestatud 3318.61 krooni. Töötegemise aja, koha ja viisi määramise õigus on üks osa tööandjale kuuluvast direktsioonivõimust, mis toob esile töötaja isikliku sõltuvuse tööandjast. Tööettevõtja otsustab iseseisvalt nende kolme küsimuse üle. Tellija talle nende tingimuste osas ettekirjutusi ei anna. TLS § 8 sätestab, et vaidluse korral lepingu olemuse üle loetakse, et pooled sõlmisid töölepingu, kui väidetav tööandja ei tõenda vastupidist või kui pole ilmne, et pooled sõlmisid teistsuguse lepingu. Kuna kohtus leidis tõendamist, et Balti Vara Kinnisvaraarenduse OÜ korraldas R. Peedole antavat tööd, määras kindlaks töötegemise aja, koha ja viisi, on poolte vahel sõlmitud töövõtuleping käsitletav töölepinguna. Kostja vastupidist tõendanud ei ole. Kuna tuvastamist leidis poolte vahel töösuhte olemasolu, siis tuleb lugeda tööleping R. Peedoga lõpetatuks seoses tähtaja möödumisega TLS § 77 lg 1 alusel alates 10.07.2006. Muud töölepingu lõpetamise alused kohtus tõendamist ei leidnud. Kuna Balti Vara Kinnisvaraarenduse OÜ ei ole vastuväiteid R. Peedo näidatud saamata jäänud lisatasude suurusele esitanud, siis kuuluvad Balti Vara Kinnisvaraarenduse OÜ-lt väljamõistmisele lisatasud vastavalt palgaseaduse §-dele 14; 16 ja 17 aprillikuu eest 1994.30 krooni, maikuu eest 5843.95 krooni, juunikuu eest 2391 krooni ja juulikuu eest 1899.55 krooni, puhkusehüvitus 2862.50 krooni ning vastavalt TLS § 119 lg 2 lõpparve väljamaksmisega viivitamise eest ühe kuu keskmine palk 8587.50, kokku 23 578.80 krooni.
ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.Balti Vara Kinnisvaraarenduse OÜ taotleb apellatsioonkaebuses kohtuotsuse tühistamist ning uue otsuse tegemist, millega jätta R. Peedo nõuded rahuldamata. Kaebuse põhjenduste kohaselt ei saa nõustuda kohtu seisukohaga, et apellant korraldas vastustajale antavat tööd, määras kindlaks töötegemise aja, koha ja viisi. Lepingu punktis 1 on kirjas, mida vastustaja peaks valvama. See on töövõtulepingu kokkulepe, mis näitab, millist tööd töövõtjalt tellitakse. Lepingu punktis 2.1 on fikseeritud aeg, kuna objekti on vaja valvata. Kell 8.00 kuni 17.00 toimus objektil töö. Valvamine oli vajalik ajal, mil objektil töölisi ei olnud, 17.00 kuni 8.00, puhkepäevadel ja pühade ajal. See on aeg, millisel apellant tellis töö. Punktis 7.1 on kirjas, mida töövõtjale makstakse teostatud töö eest. Sellised kokkulepped on omased igale töövõtulepingule: tööobjekt, töö ja tasu. Valveteenust osutasid kaks iseseisvat füüsilist isikut, kes leppisid omavahel kokku, kuna keegi oma tööd teeb.
Kohtuotsuses viidatud töögraafiku koostas vastustaja. Nad leppisid teise töövõtjaga omavahel kokku, kuidas nad valvamise aegu jagavad, ning esitasid graafiku teadmiseks apellandile (töövaidluskomisjoni toimik lk 7). Vastustaja tõendas kohtuistungil, et määras ise tööaja kindlaks. Seda tõendas ta ka töövaidluskomisjonis (toimik lk 26). Apellant ei määranud viisi, kuidas tööd teha. Seega korraldas vastustaja ise oma tööd. Valveteenuse tellimiseks sõlmitud töövõtulepingus on valvamise aeg ja koht vajalikud tingimused, ilma milleta ei saagi lepingut sõlmida. Töö viisi ja täpsema teostamise aja määras vastustaja ise. Vastustaja oli töö teostamisel iseseisev ja ei sõltunud apellandist. Sarnased valveteenuse osutamise lepingud on sõlmitud Falck'i ja teenuse tellijate vahel. Vastustaja ei olnud otseselt allutatud apellandile. Ta tegutses eesmärgi, objekti valve, saavutamiseks iseseisvalt. Ta ei allunud apellandi ja tema töötajate vahelisi suhteid reguleerivatele dokumentidele (töösisekorra eeskirjad, käskkirjad jms). Apellant tõendas oma väiteid vastustaja seletusega. Ta esitas taotluse ka tunnistajate ülekuulamiseks, mille kohus jättis rahuldamata. Kohus ei võimaldanud apellandil täita talle TsMS § 230 pandud kohustust. Apellant soovib, et Aimar Unt, kes teaks anda ütlusi lepingu sõlmimise asjaolude kohta, kuulatakse tunnistajana üle ringkonnakohtu istungil. Kohus on vastustajale välja mõistnud lisatasud tema poolt koostatud tööaja arvestuse tabelite alusel. Kohus ei saa vastustaja seisukohti käsitleda tõendina, seega on vastustaja lisatasude nõue tõendamata. Sellega on kohus rikkunud TsMS §-de 229 lg 2 ja 268 sätteid.
5.R. Peedo vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Vastuväidete kohaselt on kohus õigesti tuvastanud, et pooltevaheline leping oli tööleping. Seda kinnitab töötamise koha ja tööaja kindlaksmääramine lepingus, lisatud töö graafiku (ka selles osundatakse töötajale, mitte töövõtjale) koostamine tööandja poolt, sisuliselt kuupalga vormis tasu maksmise kokkulepe tööprotsessi, valvamise, mitte teenuse osutamise tulemuse eest. Töölepingule viitab ka see, et vastustaja tööprotsessi korraldas ja juhtis, koostades töö graafiku ja määrates seega töö tegemise aja, koha ja viisi, apellandi juhataja M. Karro. Kõik tööks vajalikud vahendid, lepingus otseselt nimetatuna sanitaar-hügieenilised, tulekustutusvahendid ja valgustus, kuulusid tööandjale. Ka teise töötajaga, kes täitis vastustajaga sarnaseid tööülesandeid apellandi vara valvamisel, sõlmis lepingu apellant, mitte vastustaja. Seega ei olnud vastustaja vaba otsustama, kes apellandi vara valvab, ta pidi seda sõltuvussuhete tõttu tööandjaga tegema isiklikult, sarnaselt teise apellandi palgatud töötajaga. Töötajate otsustamisvabadus seisnes vaid kokkulepitud tööajal määrata, millistel vahetustel töötab üks, millal teine töötaja. TLS § 8 kohaselt vaidluse korral lepingu olemuse üle loetakse, et sõlmiti tööleping, kui väidetav tööandja ei tõenda vastupidist või pole ilmne, et pooled sõlmisid teistsuguse lepingu. Käesolevas vaidluses vastupidist tõendatud ei ole, ka ei saa eelnimetatud asjaolusid kogumis arvestades rääkida sellest, et ilmselt on sõlmitud teistsugune ja mitte tööleping. R. Peedo esitas kohtumenetluses nõuded, milliste arvestusele ja suurusele apellant vastuväiteid ei esitanud, seega on kohtuotsus 23 578.80 krooni väljamõistmise osas samuti õige ja põhjendatud. Maia Ploom, kes taandati menetlusest esindajana juba eelistungil, ei saa samas asjas vaidluses samade poolte vahel olla esindajaks ka apellatsioonimenetluses.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus on põhjendamatu ning ei anna alust Tartu Maakohtu otsuse muutmiseks ega tühistamiseks. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ning kooskõlas TsMS § 654 lg 6 ei korda maakohtu põhjendusi.
7.Ringkonnakohtu arvates on maakohus õigesti asjas esitatud tõendeid hinnates jõudnud järeldusele, et tööandja ei ole esitanud tõendeid, mis annaksid aluse vaidlusalust lepingut käsitleda töövõtulepinguna. VÕS § 1 kohaselt kohaldatakse võlaõigusseadust muuhulgas ka töölepingutele. VÕS § 29 lg 1 kohaselt lepingu tõlgendamisel lähtutakse lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt lepingu tõlgendamisel ei või aluseks olla ebaõige tähistus või väljendusviis, mida lepingupooled kasutasid eksimuse tõttu või soovist varjata oma tegelikku tahet. VÕS § 29 lg 4 kohaselt kui lepingupoolte ühist tegelikku tahet ei saa kindlaks teha, tõlgendatakse lepingut nii, nagu lepingupooltega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma. Ringkonnakohus möönab, et apellandil võis olla eesmärk sõlmida töövõtuleping, kuid töötajal oli tahe sõlmida tööleping. Seega ei ole võimalik lähtuda poolte ühisest tahtest, arvestamisele ei kuulu ka lepingunimetus, vaid lähtuda tuleb VÕS § 29 lg 5 toodud kriteeriumitest, millega tõlgendamisel eelkõige arvestada tuleb. Ringkonnakohtu arvates tuleb VÕS § 29 lg 5 toodud kriteeriume tõlgendada koosmõjus TLS § 8 töötaja huvisid eelistades ning lepingu teisel poolel lasub kõrgendatud tõendamiskoormus. Maakohus lähtus põhjendatult TLS § 8, mille kohaselt vaidluse korral lepingu olemuse üle loetakse, et pooled sõlmisid töölepingu, kui väidetav tööandja ei tõenda vastupidist või kui pole ilmne, et pooled sõlmisid teistsuguse lepingu.
8.Ringkonnakohus leiab, et apellandi väited, et hageja nõude suurus on tõendamata, ei ole õige. Hageja esitas nõude koos selle arvestuse aluseks olevate materjalidega töövaidluskomisjonile, maakohtus hageja nõuet ei muutnud. Apellant-kostja ei ole nõude arvestusele vastuväiteid esitanud töövaidluskomisjonis ega maakohtus. Ringkonnakohtu istungil apellandi seaduslik esindaja kinnitas, et ta ei süüvinud hageja esitatud tasunõudesse, kuna vaieldi, mis lepinguga on tegemist. Kirjalikus apellatsioonkaebuses ei ole apellant samuti esitanud omapoolseid arvutusi nõude suuruse osas. TsMS § 329 lg 1 kohaselt peavad menetlusosalised esitama oma avaldused, taotlused, tõendid ja vastuväited nii varakult, kui menetluse seisund seda võimaldab ning see on menetluse kiireks ja õigeks lahendamiseks vajalik. Ringkonnakohus märgib, et kostja ei kasutanud oma õigust esitada vastuväiteid hageja nõude suuruse osas maakohtu menetluses ega ka apellatsioonkaebuse esitamisel, mistõttu ringkonnakohus lähtub hageja arvestustest. Asja materjalidest tuleneb, et kostja ei ole olnud ka järjekindel oma väidetes, mis puudutavad hageja tasu suurust. Ringkonnakohtu istungil väitis apellant, et tasu oli määratud küll kuutasuna, kuid suuruseks oli 3000 kr, samas on kostja seaduslik esindaja oma 09.11.2006 kirjalikus vastuses töövaidluskomisjonile märkinud, et „tellija maksis täitjale tasu aprillis ja mais 3000 kr kuus, ning juunis ja juulis 4000 kr kuus“.
9.Kuna apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata, siis jäävad nii maakohtus kui apellatsiooniastmes kantud menetluskulud kostja kanda.
Egon Konsand
Üllar Roostoja
Andra Pärsimägi
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.