Tööõigus › Töövaidluskomisjoni läbinud

menetluses.

B. OÜ NÕUE JA PÕHJENDUSED

R.P. sõlmis B. OÜ-ga 21.04.2006.a turvateenuste osutamise töövõtulepingu nr 06/1, mille kohaselt kohustus hageja võtma enda valve alla kostja vara asukohaga Tartus, K 1. R.P. leppis kokku teise valveteenust osutava isikuga kuidas nad oma tööd korraldavad, kuna objekti valvavad ja kuidas nad seda teevad. Seega juhtis R.P. ise oma tööprotsessi. Lepingu lõpetamisel esitas R.P. avalduse töövaidluskomisjonile, milles taotles lepingu tunnistamist töölepinguks. Samuti soovis R.P. B. OÜlt saamata palka aprillikuu eest 1994,30 krooni, maikuu eest 5843,95 krooni, juunikuu eest 2392 krooni, juulikuu eest 1899,55 krooni, puhkusehüvitist 2862,50 krooni ja lõpparve kinnipidamise eest 8587,50 krooni. Töövaidluskomisjon rahuldas oma 20.11.2006.a otsusega R.P. avalduse. B. OÜ palub kohtul mitte tunnistada hageja ja kostja vahelist suhet töösuhteks ja tunnistada B. OÜ õigust mitte maksta kostjale saamata palka ja puhkusehüvitist.

R.P. VASTUVÄITED

R.P. tema vastu suunatud nõudeid ei tunnista. Kohtule esitatud vastuväidetest nähtuvalt on R.P. seisukohal, et töövaidluskomisjon on õigesti tuvastanud, et 21.04.2006.a poolte vahel sõlmitud leping on tööleping. Seda, et tegemist oli töölepinguga kinnitab töötamise koha, samuti tööaja kindlaksmääramine lepingus, töögraafiku koostamine tööandja poolt ja sisuliselt kuupalga vormis tasu maksmise kokkulepe tööprotsessi, valvamise, mitte teenuse osutamise tulemuse eest. R.P. tööprotsessi juhtis B. OÜ juhataja M.K. , kes koostas töö graafiku, määrates seega töö tegemise aja, koha ja viisi. Ka kõik tööks vajalikud vahendid, lepingus otseselt nimetatuna sanitaar-hügieenilised, tulekustutusvahendid ja valgustus, kuulusid tööandjale.

KOHTUISTUNG

R.P. esindaja Rein Napa poolt kohtuistungil antud seletusest nähtub, et R.P. sõlmis töövõtulepingu 21.04.2006.a. B. OÜ-ga ja R.P. tööülesandeks oli objekti valve K tn. 1. Lepinguga määrati tööaeg ja leping sõlmiti tähtajaga kuni 10.07.2006.a. R.P. tööaeg oli õhtul kella 5-st kuni hommikul kella 8ni, mil R.P. pidi kostja vara valvama. Lepingu p. 7.1. kohaselt lepiti kokku ka kuupalk, 3000 krooni kuus. Koostati töögraafik, hagejal ei olnud voli ise töögraafikut koostada. Valvureid käidi kontrollimas, see näitab, et oli tööleping. Mida siis peeti hageja töö resultaadiks, kas vara olemasolu ongi töö resultaat. See on äärmiselt kummaline arusaam töölepingust. Kui oli tegemist töövõtulepinguga siis ei pidanud ju üldse kontrollimas käima, kas valvurid on olemas. Ja kui valvureid ei oleks olnud oleks saanud ju kohaldada sanktsioone. Kui kostja pidas seda töövõtulepinguks, siis oleks ju järgnenud lepingu lõpetamine ja resultaat oleks ju pidanud valmima töövõtu järgi 10. juuliks. See, et käidi kontrollimas tähendab sisuliselt seda, et kas valvur on tööl või ei. Kui oleks olnud tegemist töövõtulepinguga, siis R.P. oleks võinud paigaldada kaamerad objektile ja kodust rahulikult vaadata, mis seal toimub. Töövahendid kuulusid tööandjale, töötaja ei pidanud neid ise otsima. R.P. soovib tööandjalt saamata jäänud lisatasude väljamaksmist töötatud ületundide eest aprillikuu eest 1994.30 krooni, maikuu eest 5843.95 krooni, juunikuu eest 2391 krooni ja juulikuu eest 1899.55 krooni, saamata jäänud puhkusehüvitust 2862.50 krooni ja lõpparve kinnipidamise eest kahe kuu keskmine palga 8587.50 krooni väljamõistmist. R.P. , poolt kohtuistungil antud seletusest nähtub, et talle helistas B. OÜ sekretär ja pakkus öövalvuri kohta. Ta läks ja sõlmis lepingu ning kui ta ütles, et tasu on natuke väike, siis öeldi talle, et tööleping näeb ette, et peab maksma miinimumpalga. Teda kutsuti alla kirjutama töölepingule. Ta luges lepingut, kuid talle jäi kahesilma vahele, et see oli pealkirjastatud töövõtulepinguna. Lepingus oli kirjas tööaeg ja M.K. näitas talle kätte töökoha. Ta valvas kella 5-st õhtul hommiku kella kaheksani. Tööl oli ta 10.juulini, siis taheti, et ta lepingut pikendab, kuid ta ei olnud nõus. Töötundide graafiku tegi ta ise vastavalt tööloldud ajale. Töögraafiku, töövaidluskomisjoni toim. lk 6, tegi kostja ja andis lubaduse, et kui võetakse teine töötaja siis võivad nad tööaega teise töötajaga kokku leppida, et otsustada millistel päevadel on tööl üks ja millistel teine. Aprillikuu kuni juulikuu töögraafikud tegid nad teise valvuriga kahekesi. Tööaja arvestuse tabeli tegi ta isiklikult. B. OÜ seadusliku esindaja, M.K. , poolt kohtuistungil antud seletusest nähtub, et nemad ei ole R.P. ga töölepingut sõlminud. Kogu aeg on olnud töövõtuleping, mille nad tegid turvafirma Scorpioni

dokumendi põhja peale. Lepingus on toodud välja tellija ja täitja kohustused. Absurdne on väide et tegemist on töölepinguga. R.P. ei sõltunud B. OÜ-st oma töös, töökorraldusi talle ei antud. Aprillikuu ja kõik teised graafikud on R.P. enda tehtud, mitte tellija poolt tehtud. Kuidas valvata, otsustasid turvafirma töötajad ise. Kas objektil viibis R.P. või keegi teine ei puutunud enam tellijasse, selleks olid sõlmitud alltöövõtulepingud. B. OÜ-le oli tähtis, et objekt oleks valvatud. Töö ja puhkeaja jaotuse määras R.P. samuti ise. Tööpäev kella 17.00-08.00-ni oli tööaeg, sest tööpäeval olid töötajad objektil ja objekti ei olnud vaja valvata, tähtis oli, et peale töötajate tööpäeva lõppu oleks objekt valve all. Teenuse osutamise eest sai tasu. Tema ei ole R.P. le tööülesandeid andnud, tema sõlmis vaid lepingu, mille mõte oli säilitada tööandja vara kella viiest õhtul kella kaheksani hommikul. Mismoodi võimaliku varguse puhul R.P. käituma pidi, seda ette ei kirjutatud. Kui oleks olnud tööandja-töötaja suhe, siis tööandja pidi võimaldama tingimused töötajale, kuid antud juhul valvurid ise lõid endale tingimused tööks, toodi sinna oma tekid, padjad, objektil oli loomulik valgustus, WC jms. Kui mingil päeval ehitust ei toimunud, siis poleks olnud vaja valvata. Töögraafiku tegi R.P. ise omal algatusel, B. OÜ jaoks ei olnud seda vaja. See kuidas valvurid omavahel kokku lepivad, kes kuna valvab, oli neile endile vaja. Lepingus on konkreetselt hagejale tasu määratud, juunis ja juulis ei ole R.P. le 4000 krooni kuus palka makstud, samuti ei ole tal palka tõstetud.

KOHTU PÕHJENDUSED

Poolte vahel on vaidlus tööõigussuhte olemasolu üle. Töölepingu seaduse § 1 kohaselt on tööleping töötaja ja tööandja kokkulepe, mille kohaselt töötaja kohustub tegema tööd, alludes tööandja juhtimisele ja kontrollile, tööandja aga kohustub maksma töötajale töö eest tasu ning kindlustama talle poolte kokkuleppe, kollektiivlepingu, seaduse või haldusaktiga ettenähtud töötingimused. Otsustamaks selle üle, kas tegemist on töösuhtega, tuleb kaaluda eelkõige töötaja ja tööandja vahelist sõltuvussuhet, millisel määral on töötaja vaidlusaluses suhtes allutatud tööandjale ehk teisisõnu, milline on vaadeldavas suhtes töötaja iseseisvuse määr. Just töötaja ja tööandja sõltuvussuhte suurem määr eristab töölepingut eelkõige teistest tsiviilõiguslikest lepingutest. Toimiku materjalide kohaselt olid õigussuhted R.P. ja B. OÜ vahel reguleeritud turvateenuste osutamise töövõtulepinguga nr 06/1;21.04.2006.a (tl 12-13), mis oli poolte vahel sõlmitud alates 24.04.2006.a kuni 10.07.2006.a. Töötajat iseloomustavaks tavaliseks tunnuseks on töötaja sõltuvus tööandjast. Seejuures on oluline töötaja isiklik sõltuvus tööandjast, mis seisneb selles, et tööandja määrab kindlaks töötegemise aja koha ja viisi. Töösuhe on tasuline suhe, see põhimõte tuleneb nii töölepinguseadusest kui ka palgaseadusest. Töövõtulepingu punktide 1, 2 kohaselt R.P. (täitja) võtab enda valve alla ehitusplatsi, mis asub aadressil Tartus, K 1, tööpäevadel alates 17.00 kuni 08.00, laupäevadel, pühapäevadel ja riiklikel pühadel ööpäevaringselt. Täpne tööaeg on toodud töögraafikus. Töövõtulepingu punktis 7.1. tasu käesoleva lepingu p. 1 nimetatud tööde eest moodustab 3000 krooni kuus. Seega vastavalt lepingu punktidele 1, 2 ja 7.1-le on B. OÜ määranud kindlaks R.P. töötegemise aja, koha ja viisi. Asja materjalide juurde esitatud töögraafikuga (tl 30), millele on alla kirjutanud M.K. ja R.P. , leidis tõendamist asjaolu, et töökorraldusi anti R.P. le tööandja poolt ning kooskõlastati ka töögraafikud (töövaidluskomisjoni toimik lk 7-10). Samuti nähtub palgaarvestuse tabelist (töövaidluskomisjoni toimiku lk 19-20), et R.P. töötasu brutopalgana on arvestatud 3318,61 krooni. Töötegemise aja, koha ja viisi määramise õigus on üks osa tööandjale kuuluvast direktsioonivõimust, mis toob esile töötaja isikliku sõltuvuse tööandjast. Tööettevõtja otsustab iseseisvalt nende kolme küsimuse üle. Tellija talle nende tingimuste osas ettekirjutusi ei anna.

TLS § 8 sätestab, et vaidluse korral lepingu olemuse üle loetakse, et pooled sõlmisid töölepingu, kui väidetav tööandja ei tõenda vastupidist või kui pole ilmne, et pooled sõlmisid teistsuguse lepingu. Kohus hinnates tõendeid kogumis on seisukohal, et kohtus leidis tõendamist, et B. OÜ korraldas R.P. ’le antavat tööd, määras kindlaks töötegemise aja, koha ja viisi, seega on poolte vahel sõlmitud töövõtuleping käsitletav töölepinguna. B. OÜ vastupidist kohtus tõendanud ei ole. Kuna kohtus leidis tuvastamist poolte vahel töösuhte olemasolu, siis tuleb lugeda tööleping R.P. ’ga lõpetatuks seoses tähtaja möödumisega TLS § 77 lg 1 alusel alates 10.07.2006.a. Muud töölepingu lõpetamise alused kohtus tõendamist ei leidnud. R.P. palub B. OÜ-lt välja mõista vähem arvestatud lisatasud aprillikuu eest 1994,30 krooni, maikuu eest 5843,95 krooni, juunikuu eest 2392 krooni, juulikuu eest 1899,55 krooni, puhkusehüvitist 2862,50 krooni ja lõpparve kinnipidamise eest 8587,50 krooni. Töölepinguseaduse § 119 lg 2 kohaselt lõpparve kinnipidamisel on tööandja kohustatud maksma töötajale keskmist palka iga lõpparve väljamaksmisega viivitamise päeva eest, kuid mitte üle töötaja ühe kuu keskmise palga. Kuna B. OÜ-l ei ole vastuväiteid R.P. poolt näidatud saamata jäänud lisatasude suurusele esitanud, siis kuulub B. OÜ-lt väljamõistmisele R.P. kasuks lisatasud vastavalt Palgaseaduse § 14, 16, ja 17 aprillikuu eest 1994.30 krooni, maikuu eest 5843.95 krooni, juunikuu eest 2391 krooni ja juulikuu eest 1899.55 krooni, saamata jäänud puhkusehüvitus 2862.50 krooni. Vastavalt TLS § 119 lg 2 kuulub B. OÜ-lt R.P. kasuks välja mõistmisele lõpparve väljamaksmisega viivitamise päeva eest R.P. ühe kuu keskmine palk summas 8587.50, kokku summas 23 578.80 krooni.

MENETLUSKULUDE JAOTUS

TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 173 lg 3 sätestab, et menetluskulude jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma. TsMS § 162 lg 1 kohaselt hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Seega tulenevalt TsMS § 162 lg 1 kannab antud asjas R.P. poolt kantud menetluskulud täies ulatuses

B. OÜ.

Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.