Hageja esindaja vandeadvokaat Veikko Puolakainen, kostja esindaja Helen Reinvart
RESOLUTSIOON
Jätta hagi rahuldamata. Kohtukulude jaotus Jätta kohtukulud täies ulatuses hageja kanda. Hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus koos nimekirja ja kulusid tõendavate dokumentidega on õigus esitada kohtule 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest. Edasikaebamise kord Kohtuotsusele on õigus edasi kaevata Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kättesaamisest, kuid mitte hiljem kui 5 kuu möödumisel otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Esitatud appellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuse esitamisel ei taotleta selle lahendamist istungil. Hageja nõue ja põhjendused
Hageja esitas 30.03.2007.a kohtule hagi, milles palus tunnistada OÜ VE poolt MK ́ga 3.04.2006.a sõlmitud töölepingu lõpetamine TLS § 86 p 6 alusel alates 20.11.2006.a ebaseaduslikuks; lugeda hageja ja kostja vahel sõlmitud tööleping lõpetatuks töötaja algatusel alates 20.11.2006.a ning mõista kostjalt hageja kasuks välja hüvitis töölepingu ebaseadusliku lõpetamise eest kuni kuue kuu keskmise palga ulatuses. Hagiavalduse kohaselt esitas hageja 19.12.2006.a Tallinna ja Harjumaa Tööinspektsiooni töövaidluskomisjonile avalduse töölepingu lõpetamise ebaseaduslikuks tunnistamise ning sunnitult töölt puudutud aja eest keskmise palga nõudes. Töövaidluskomisjon tegi 28.02.2008.a otsuse töövaidlusasjas nr 9.03.-02/2648-06, millega rahuldas avalduse osaliselt ning tunnistas ebaseaduslikuks töölepingu lõpetamise TLS § 86 p 7 alusel, kuid avaldaja nõuded tunnistada
1(5)
Tsiviilasi nr: 2-07-12575 ebaseaduslikuks töölepingu lõpetamine TLS § 86 p 6 alusel, samuti tööle ennistamise ja sunnitud töölt puudumise aja eest keskmise palga väljamõistmise nõude jättis töövaidluskomisjon rahuldamata. Hageja pöördus seepeale ITLS § 24 lg 3 viidates sama töövaidluse läbivaatamiseks hagiga kohtusse. Hageja esitas kohtusse nõuded, mis jäid töövaidluskomisjonis rahuldamata ning muutis töövaidluskomisjonile esitatud tööle ennistamise nõude töölepingu ebaseadusliku lõpetamise eest hüvitise saamise nõudeks, viidates seejuures Riigikohtu praktikas tunnustust leidnud seisukohale TLS § 117 lg 2 rakendamise osas (RKTKo 3-2-1-35-06). Hagi põhjenduste kohaselt on töölepingu lõpetamise aluseks olnud distsiplinaarkaristuse käskkiri antud välja selle sisulisi ja formaalseid nõudeid rikkudes. Käskkirjas ei ole süüteo toimepanemise aega, samuti süüteo ja karistamisel arvesse võetud muude asjaolude kirjeldust ning määratud karistust. Käskkirjas ei nimetata etteheidetavaid süütegusid esmakordseks jämedaks töökohustuste rikkumiseks. Hageja leiab, et töötaja poolset osaühingu asutamisest tööandja teavitamata jätmist ei saa pidada tööandja petmiseks ega töölepingu rikkumiseks. Hageja leiab, et ta ei ole talle ette heidetud konkurentsikeelu rikkumist toime pannud ega kostja ärisaladust avaldanud. Kostja vastuväited
2.Kostja vaidles hagile vastu. Kostja hinnangul ei saa hageja nõuda kohtus üle 50 000 krooni hüvitist, sest hageja pöördus kõigepealt töövaidluskomisjoni ja seal saab lahendada rahalisi nõudeid kuni 50 000 krooni ulatuses ning töövaidluskomisjoni otsusega mittenõustumise korral esitatavas hagis saab esitada üksnes samu nõudeid, kui neid, mis esitati töövaidluskomisjoni. Kostja hinnangul rikkus hageja konkurentsikeelu ja saladuse hoidmise kohustust. Kostja leidis, et kuni kuue kuu keskmise palga hüvitise nõudes tuleb menetlus lõpetada (kostja leiab, et see taotlus tuleks lahendada kohtuotsuses) või juhul kui kohus selle seisukohaga ei nõustu, tuleb selle nõude osas kohaldada aegumist. Kohtu põhjendused
3.Kohus, tutvunud poolte seisukohtadega ja uurinud asjas esitatud tõendeid, leiab, et käesoleva vaidluse lahendamine sõltub järgmistest asjaoludest: esiteks tuleb tuvastada, kas hageja ja kostja vahel sõlmitud töölepingu lõpetamise aluseks olnud distsiplinaarkaristuse määramise käskkiri (VE OÜ juhatuse liikme 20.11.2006.a käskkiri nr 13) on kehtiv, st tuleb hinnata, kas need formaalsed ja sisulised puudused, mida hageja selle käskkirja suhtes esitab, annavad aluse selle käskkirja tühistamiseks. Juhul kui käskkiri ei kehti ja kui töölepingu lõpetamine tuleb seetõttu tunnistada ebaseaduslikuks, siis tuleb võtta seisukoht selles suhtes, kas hageja saab käesolevas asjas nõuda tööle ennistamise asemel hüvitist TLS § 117 lg 2 alusel ja kas töötaja saab nõuda hüvitist enam kui 50 000 krooni ulatuses, samuti seda, kas hüvitisnõude osas tuleb kohaldada aegumist.
4.Individuaalse töövaidluse lahendamise seaduse § 28 lg 1 kohaselt on töölepingu lõpetamine ebaseaduslik juhul, kui selleks puudusid asjaolud, mis saaksid seaduse kohaselt olla töölepingu lõpetamise aluseks. Samuti on töölepingu lõpetamine ebaseaduslik juhul, kui seda tehti lepingu lõpetamiseks ette nähtud protseduurireegleid oluliselt rikkudes. Hageja tõi käesolevas asjas välja mitmed asjaolud, mis on hageja hinnangul töölepingu lõpetamise ebaseaduslikkuse nii materiaalseteks kui ka formaalseteks alusteks. Sellest tulenevalt tuleb kohtul vastavaid hageja väiteid hinnata.
5.Hageja leiab, et distsiplinaarkaristuse määramise käskkiri ei saa kehtida seetõttu, et see on välja antud distsiplinaarkaristuse korda rikkudes. Hageja leiab, et käskkirjas ei olnud märgitud süüteo toimepanemise aega, süüteo, samuti karistamisel arvesse võetud muude asjaolude kirjeldust ning määratud karistust, kuigi TDVS § 11 lg 2 seda nõuab. Kostja leidis, et kõik nimetatud olulised andmed olid käskkirjas olemas. Hageja ei ole täpsemalt välja toonud, milliseid täpsemaid asjaolusid oleks pidanud käskkirjas selgemini või üksikasjalikumalt esile tooma. Kohtu hinnangul ei saa asuda seisukohale nagu puuduks distsiplinaarkaristuse määramise käskkirjast süüteo toimepanemise aeg. Tööandja heidab töötajale käskkirjas ette konkureeriva äriühingu asutamist, konkurentsikeelu rikkumisest ja huvide konflikti tekkimisest teatamata jätmist (mida kostja käsitleb käskkirjas tööandja petmisena) ning väidetavat ärisaladust sisaldanud e- kirja saatmist. Süüteo toimepanemise aja käskkirjas määratlemise nõude (TDVS § 11 lg 2) eesmärgiks on see, et karistamine oleks töötajale piisavalt selge ja et käskkirja pinnalt saaks hiljem lihtsalt tuvastada, kas süütegu toime pandi või mitte. Seega peab süüteo toimepanemise aeg olema määratletud niivõrd selgelt, et süüteo toimepanemist saaks hiljem lihtsalt hinnata. Kohus asub seisukohale, et eespool nimetatud kolme etteheidetava süüteo tuvastamine on käskkirja pinnalt täiesti võimalik ning väidetavate süütegude toimepanemise aeg ei tekita kahtlusi. Konkreetselt nimetatud konkureeriva äriühingu asutamist ei ole küll mainitud
2(5)
Tsiviilasi nr: 2-07-12575 kuupäevaliselt, kuid selle etteheidetava süüteo toimepanemise aeg on määratletud sündmusega, st äriühingu asutamisega. Äriühingu asutamine, kui sündmus on avalike kohturegistrite abil tasuta sh ka interneti teel lihtsasti tuvastatav. Seega ei saa asuda seisukohale, et töötajale või töövaidlust lahendavale organile jääks selle etteheidetava teo toimepanemise aja osas midagi segaseks. Teiseks heidetakse töötajale käskkirjas ette seda, et töötaja ei teavitanud tööandjat konkurentsikeelu rikkumisest. Selle süüteo toimepanemise aeg on selgesti tuletatav eelmisest väidetavast rikkumisest, st tööandja leiab, et töötaja oleks pidanud koheselt, kui ta konkureeriva äriühingu asutas, teavitama tööandjat sellisest tegevusest. Seega on sellise teo – teavitamiskohustuse täitmata jätmine, toimepanemine ilma raskusteta tuvastatav. Iseasi on see, kas seda saab süüteona käsitleda. Kolmas etteheide, mida tööandja töötaja suhtes esitab, on see, et hageja saatis kostja konkurendile 18.10.2006.a e- kirjaga ärisaladust sisaldavad hinnakirjad. Selle rikkumise aeg on täpselt kuupäevaliselt välja toodud. Hageja väidab, et kostja ei ole käskkirjas välja toonud karistuse ja süüteo muid asjaolusid. Kohus tuvastas, et käskkirja lk 3 on tööandja välja toonud asjaolud, mida ta on karistuse määramisel lisaks arvesse võtnud. Hageja ei ole ise esile toonud muid asjaolusid, mis käskkirjas puudu on. Seega ei saa kohus nõustuda hageja väidetega selles osas, et käskkirjas esineks hageja poolt ette heidetavaid formaalseid puudusi.
6.Järgnevalt annab kohus hinnangu hageja väidetele karistuse määramise käskkirja sisuliste puuduste osas. Hageja väidab, et jämeda töökohustuste rikkumisena on käskkirjas välja toodud tööandja petmine, mis seisnes selles, et töötaja ei teavitanud tööandjat konkureeriva äriühingu asutamisest. Hageja hinnangul ei lasunud töötajal teavitamiskohustust ja et kuivõrd kostja oma käskkirjas muid rikkumisi otsesõnu jämedaks töökohustuste rikkumiseks ei nimeta, siis ei saanud need ka olla töölepingu lõpetamise aluseks. Kohus sellise hageja seisukohaga ei nõustu. Tõepoolest, käskkirjas ei ole muude rikkumistena välja toodud tegude juures eraldi nimetatud, et need oleksid jämedad töökohustuste rikkumised, kuid käskkirjas nimetatakse karistuse määramise alusena kahte väidetavat süütegu, millest üks oli konkureeriva äriühingu asutamine, sellega seoses toodi käskkirja 3ndal leheküljel eraldi esile veel ka ärisaladuse edastamist. Käskkirjas tuuakse siiski karistamise alustena ära kõik rikkumised ja kõikide rikkumiste eest kokku määratakse üks karistus – töölepingu lõpetamine. Käskkirjast nähtuvalt peab tööandja kõiki rikkumisi töölepingu lõpetamise aluseks. Seetõttu leiab kohus, et asjaolu, kas töötajale ette heidetavad väidetavad süüteod on „jämedad rikkumised“ tööõiguse tähenduses, tuleb hinnata kõikide, käskkirjas töölepingu lõpetamise alustena esile toodud rikkumiste pinnalt. Töölepingu lõpetamise suhtes kehtivatel formaalsetel nõuetel peab olema konkreetne legitiimne eesmärk, sest vastavad formaalsused piiravad põhiseadusega kaitstud lepinguvabadust. Seadusi tuleb tõlgendada muuhulgas põhiseaduskonformset tõlgendusmeetodit kasutades, st seaduste tõlgendamisel tuleb valida selline tõlgendus, mis oleks põhiseadusega kooskõlas ja arvestaks võimalikult suures ulatuses isikute põhiõigusi. Töölepingu lõpetamise eelduseks olevatele tahteavaldustele on kehtestatud erilised formaalsed nõuded, mida muude võlaõiguslike teenuse osutamise lepingute puhul ei eksisteeri. Kohtu hinnangul saab sellise piirangu eesmärgiks olla töötaja kaitse. Karistuse määramise aluste esiletoomise kohustus teenib seda eesmärki, et töötaja saaks käskkirja pinnalt hinnata, kas käskkirjas esile toodud töölepingu lõpetamise alused olid õiguspärased või mitte. Seetõttu ei jaga kohus hageja seisukohta nagu saaks konkreetsel juhul töölepingu lõpetamise alustena vaadelda üksnes neid rikkumisi, mille juures on selgesõnaliselt välja toodud, et tegemist on jämeda rikkumisega. Kohus leiab, et selle hindamisel, kas töölepingu lõpetamine oli õiguspärane või mitte, tuleb arvesse võtta kõiki neid etteheiteid, mida tööandja käskkirjas töölepingu lõpetamise alustena välja toob. Eespool toodust tulenevalt tuleb kohtu hinnangul asuda seisukohale, et asjaolu, mille kohaselt kostja on käskkirjas vaid ühe rikkumise juures nimetanud seda selgesõnaliselt jämedaks töölepingu rikkumiseks, ei anna veel alust käskkirja tühistamiseks.
7.Hageja väidab, et töötaja ei pannud toime tööandja petmist, sest töötajal ei lasunud tööandja teavitamiskohustust. Selle väite puhul on oluline hinnata, kas töötajal lasus tööandja teavitamise kohustus. Kostja on käesolevas kohtumenetluses viidanud, et töötaja ja tööandja olid kokku leppinud konkurentsikeelu kohaldamises (vt töölepingu p 10.3). Kostja on väitnud ka, et konkurentsikeelu rikkumisest teavitamise kohustus tuleneb hea usu põhimõttest (vt käskkirja lk 3). Sellise seisukohaga tuleb põhimõtteliselt nõustuda. Eeldusel, et OÜ K asutamise ja tegevuse puhul oli tegemist konkurentsikeelu rikkumisega või olukorraga, kus konkurentsikeelu rikkumine võis osutuda väga tõenäoliseks, tulnuks töötajal VÕS § 6 lõikes 1 sätestatud kohustusest tulenevalt teavitada tööandjat konkurentsikeelu rikkumisest või selle ohust. Kohus ei saa nõustuda kostja seisukohaga, et tööandja petmiseks saab lugeda üksnes tahtlikku valeinformatsiooni andmist ja et petmiseks ei saa lugeda informatsiooni andmata jätmist. Eeldusel, et ühel lepingupoolel on mingi konkreetse informatsiooni saamise suhtes teisele lepingupoolele äratuntav huvi, tuleb teavitamiskohustuse rikkumiseks pidada
3(5)
Tsiviilasi nr: 2-07-12575 ka olulise informatsiooni andmata jätmist. Oluline on siin rõhutada, et kohus ei nõustu kostja väidetega justkui tuleks kõnealuse töölepingu raames nimetatud „petmist“ samastada või siis sarnaselt tõlgendada tsiviilseadustiku üldosa seaduses sätestatud pettusega (vt hagiavalduse lk 3, tlk 7). Seega, eeldusel, et töötaja pani toime töölepingus kokku lepitud konkurentsikeelu rikkumise (seda küsimust käsitleb kohus allpool), esines tööandjal töötaja jaoks äratuntav huvi selliste asjaolude teadasaamiseks, millest tulenevalt lasus töötajal VÕS § 6 lõikes 1 sätestatuga koosmõjus tulenev informeerimiskohustus, mille täitmata jätmist võib pidada töölepingu rikkumiseks, mis võib koos teiste rikkumistega olla üheks töölepingu lõpetamise aluseks, eeldusel, et muud rikkumised on piisavalt olulised.
8.Hageja väidab, et käskkirjas on sisuliselt valesti hinnatud töötaja käitumist. Hageja väidab, et ta ei ole asutanud äriühingut, mis osutaks tööandjale konkurentsi tööandja põhikirjas fikseeritud tegevusaladel. Selle väite kinnituseks toob hageja esile selle, et tööandja põhikirjas ja töötaja poolt asutatud osaühingu põhikirjas sätestatud tegevusalad ei ole kattuvad ning et töölepingu p 10.3. kohaselt oli töötajal keelatud osutada tööandjale konkurentsi tööandja põhikirjas fikseeritud tegevusaladel. Kohus sellise hageja järeldusega nõustuda ei saa. See, et tööandja ja töötaja poolt asutatud osaühingu põhikirjades ei ole kasutatud samu sõnu, ei ole veel määrav. Nii nagu kostja esile tõi, loetakse kõnealuse töölepingu p 10.3. viimase lause kohaselt tööandja konkurendiks, äriühinguid, kes tegutsevad tööandjaga samal alal. Seega tuleb sisuliselt hinnata, kas OÜ K ja tööandja tegutsesid samal alal. Kohus leiab, et asjaolu, et OÜ K tegutses kostjaga samal alal, on tõendatud OÜ K interneti kodulehe väljatrükiga (vt töövaidluskomisjoni toimiku lk 50), millelt nähtub, et OÜ K pakub müügiks „Makita“ ja „DeWalt“ elektritööriistu, mille müümisega kostja enda väitel tegeleb. Seda väidet ei ole ka hageja vaidlustanud ja kostja seda väidet kinnitab ka kostja etteheide hagejale, et hageja saatis konkureeriva ettevõtte töötajale tööandja kasutuses olnud andmetega e- kirja, kus olid toodud „Makita“ ja „DeWalt“ tööriistade hinnakirjad, millest „Makita“ hinnakirjal olid välja toodud ka allahindlused, mis oli kostja väitel tema ärisaladus (vt töövaidluskomisjoni toimiku lk 70- 71). Viidatud tõendite ja asjaoludega on kostja ja hageja poolt asutatud osaühingu samal alal tegutsemine ehk siis konkureeriv tegevus kohtu hinnangul tõendatud. Kohtu hinnangul ei ole oluline see, kas OÜ-l K on õnnestunud oma tegevuses suurt edu saavutada või reaalselt oma konkureeriva tegevusega kostjale kahju tekitada, vaid see, kas toimus konkureeriv tegevus, st kas OÜ K, mille juhatuse liige hageja oli, tegeles müügitegevusega samal alal. Kohtu hinnangul ei saa konkurentsikeelu rikkumisel lähtuda sellest, kas konkurentsikeelu rikkumise aluseks olnud tegevus osutus lõppkokkuvõttes edukaks või mitte. Eespool toodust tulenevalt tuleb kohtu hinnangul asuda seisukohale, et hageja pani toime konkurentsikeelu rikkumise ja rikkus sellega töölepingu p-s 10.3. sätestatut, mis seisnes selles, et asutas konkureeriva äriühingu OÜ K, mis tegutses kostjaga samal alal ja oli samaaegselt selle osaühingu juhatuse liige.
9.Kohus ei saa nõustuda selle hageja väitega, et töölepingu p-s 10.3. sätestatud konkurentsikeeld hõlmas üksnes keeldu olla tööandja konkurendiga töölepingulises suhtes. Kohus nõustub siinjuures kostja väitega, et viidatud töölepingu p-s on otsesõnu nimetatud ka keeldu olla töö-, tööettevõtu-, agendi või muu tsiviilõigusliku lepingu aga ka muul alusel lepingulises suhtes, samuti kohustus hoiduda konkureerivate ettevõtete aktsiate või osade omandamisest ning kohustust hoiduda osalemast selliste ettevõtete nõukogudes ning juhatustes. Keelatud oli selgesõnaliselt ka uute konkureerivate ettevõtete asutamine (vt töövaidluskomisjoni toimiku lk 12). Seega oli töölepingust tulenev konkurentsikeelu kohustus laiem ning ei piirdunud üksnes konkurendiga töölepingu sõlmimise keeluga.
10.Nõustuda tuleb hageja väitega, et töölepingu lõpetamise aluseks ei saa olla käskkirjas mainitud oletuslik võimalus, et töötaja võib tööajal ajada ka oma isiklikke ärihuve. Tööajal muude asjadega tegelemine võib olla küll töölepingu rikkumine, kuid selline rikkumine peab olema ka tegelikkuses aset leidnud ja konkreetsetele rikkumistele tuleb sellisel juhul ka töötaja karistamise käskkirjas viidata. Antud juhul on tööandja viidanud üksnes sellise rikkumise võimalikkusele, mis ei ole iseenesest veel rikkumine. Seetõttu ei saa seda lugeda asjaoluks, mida võiks pidada töötaja süüteoks ega asjaoluks, millele saaks tööandja töölepingu lõpetamisel tugineda.
11.Hageja väidab, et töölepingu lõpetamise aluseks olnud käskkirjas sisaldunud etteheide et töötaja poolt AS-le H 18.10.2006.a hinnakirja saatmine ei saa olla käsitletav tööandja ärisaladuse avaldamisena. Väidet põhjendab hageja sellega, et „Makita“ hinnakiri on avalik ja internetist vabalt kättesaadav. Kostja nõustus kohtuistungil sellega, et „Makita“ hinnakiri on internetist avalikult kättesaadav, kuid lisas, et konkreetses e- kirjas oli lisatud ka see, kui palju sai kostja nende tööriistade puhul allahindlust. Allahindlusprotsent oli kostja väitel „44“ ja selline soodushinnakiri on kostja väitel
4(5)
Tsiviilasi nr: 2-07-12575 kostja ärisaladus. Soodustustega hinnakirja saatmist ja seda tõendavat e- kirja väljavõtet (vt töövaidluskomisjoni tlk 70) käsitles kostja ka kohtuistungil. Kohus loeb hageja poolt soodustustega hinnakirja saatmise tõendatuks vastava e- kirja väljavõttest nähtuva viitega „Makita“ hinnakirja faili juures olevale märkele „44%“. Seega saatis hageja konkureerivale äriühingule informatsiooni, mis ei olnud avalikult kättesaadav. Kõnealuse töölepingu p 10.1. kohaselt lasub töötajal tööandja äri- ja tootmissaladuse hoidmise kohustus, milleks loetakse muuhulgas rentaabluse, hinnakujunduse, finantsstrateegia ja –taktika, tööandja poolt sõlmitud lepingute ja kokkulepete sisu andmeid. Eespool toodust tulenevalt tuleb kohtu hinnangul lugeda tööandja poolt saadavat allahindlusprotsenti ärisaladuseks, mille konkurendile avaldamine on töölepingu rikkumine. Kohus nõustub kostja väitega, et seda, et hageja ärisaladuse avaldamine toimus teadlikult ja tahtlikult kinnitab ka see, et hageja saatis ELe- kirja, milles teatas, et „Sellise informatsiooni avaldamise eest ootab mind ees vallandamine ja ma pean saadud lisatasud tagasi maksma.“ (vt töövaidluskomisjoni tlk 53). Tegemist oli sama kirjavahetusega, mille raames kõnealuseid hinnakirju küsiti.
12.Kohus ei saa nõustuda hageja kohtukõnes väljendatud seisukohaga, mille kohaselt, isegi kui hageja tegevust tuleks pidada konkurentsikeelu rikkumiseks, on tegemist tühise rikkumisega, mille puhul ei saa rakendada rängimat distsiplinaarkaristust. Selle väite kinnituseks viitab hageja asjaolule, et hageja tegevus ei ole kostjale mitte mingit kahju tekitanud. Kohus asub seisukohale, et konkurentsikeelu rikkumist ei muuda olematuks see, kas konkurentsikeelu rikkumisega kaasnes ka reaalne rikkuja või konkurendi tulu või tööandja kahju.
13.Eespool toodust tulenevalt tuleb asuda seisukohale, et hageja väited ei anna alust töölepingu lõpetamise aluseks olnud käskkirja tühistamiseks. Kui käskkiri jääb jõusse, on tööleping kehtivalt lõppenud ja kohus ei pea võtma seisukohta hüvitisnõuete esitamise võimalikkuse, nende võimaliku aegumise ja võimaliku suuruse osas. Kohtukulude jaotus
14.TsMS § 162 lg 1 sätestab, et hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsust tehti. Lähtudes TsMS § 162 lg 2 ja 3 jätab kohus kohtukulud täies ulatuses hageja kanda. Kohus ei teinud asja menetlemisel TsMS § 143 sätestatud asja läbivaatamise kulusid. Vastavalt TsMS § 173 lg-le 1 esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Kohus selgitab, et TsMS § 174 lg 1 järgi võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. TsMS § 174 lg 2 kohaselt hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri ning kulusid tõendavad dokumendid.
Kaupo Paal Kohtunik
5(5)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.