Tööõigus › Töövaidluskomisjoni läbinud

12.04.2006 määrusega võttis kohus Jomanda Kaubanduse OÜ avalduse menetlusse ning kohustas Raaja Metsa esitama kohtule töövaidluskomisjonile esitatud avaldus hagiavalduse vormis. 21.04.2006 esitas Raaja Mets kohtule hagiavalduse Jomanda Kaubanduse OÜ vastu, milles palus lugeda pooltevaheline tööleping lõppenuks TLS § 82 alusel 22.01.2006, mõista välja hüvitus 13 297 krooni, lisatasu õhtusel ja öisel ajal töötamise eest 1011 krooni ning 152 krooni viivist. Samuti palus hageja mõista kostjalt välja hüvitus tööraamatu ja lõpparve kinnipidamise eest. Avalduses on korratud eelnevaid seisukohti. 18.05.2006 esitas Jomanda Kaubanduse OÜ vastuse hagiavaldusele, milles kordas oma varasemaid seisukohti ning nõuet Raaja Metsa vastu alusetult makstud töötasu 9217, 86 krooni väljamõistmiseks, tuginedes VÕS § 1028 lg-le 1. Ühtlasi on vastuses rõhutatud, et nii töölepingu lõpetamisega seotud nõude kui hüvituste nõuete osas on vastutavaks AS Jomanda. 21.06.2006 avalduses-vastuses on hageja oma nõudeid täpsustanud ning vaielnud vastu kostja nõudele. Tegemist ei ole eksimusega PalS § 37 tähenduses, mistõttu ei ole kostjal alust nõuda makstud töötasu hagejalt tagasi. Pealegi oli ITVS § 6 lg 1 järgi nõude esitamiseks aega neli kuud. 04.10.2006 määrusega kaasas Pärnu Maakohus menetlusse kolmanda isikuna kostja poolel AS Jomanda (likvideerimisel). Kolmanda isiku likvideerija esitas 21.03.2007 kohtule kirjaliku seisukoha, mille kohaselt on Raaja Metsa tööandjaks alates 09.02.2005 Jomanda Kaubanduse OÜ, kuna ettevõtte üleminekuga kaasneb ka töölepingute üleminek uuele tööandjale. Töölepingute ülemineku õiguslikuks aluseks on TLS § 6 lg 1 p 3. Kuna üleminek toimub seaduse alusel, siis ei ole selleks vajalik eraldi kokkulepet (ega oma tähtsust ka selle kokkuleppe hilisem tühistamine). Maakohtu otsuse põhjendus Pärnu Maakohus rahuldas hagi ning jättis vastuhagi rahuldamata, menetluskulud jättis kostja kanda. Kohus leidis, et hageja tööandjaks oli alates 09.02.2005 kostja ning tema poolt AS-le Jomanda jaanuaris 2006 esitatud avaldus 01.02.2005 kokkuleppe tühistamiseks töölepingute ülevõtmise osas ei oma õigusliku tähendust. Tegemist oli majandusüksuse üleminekuga ühelt isikult teisele TLS § 6 tähenduses, mistõttu jätkusid ka töötajate töösuhted. Maakohus leidis, et kostja oli kehtestanud hageja jaoks seadusega vastuolus oleva töötasustamise süsteemi, jättes ta sisuliselt ilma lisatasust õhtusel ja öisel ajal töötamise eest, mistõttu oli hagejal alust nõuda töölepingu lõpetamist TLS § 82 lg 1 alusel. Lisaks sellele keeldus kostja välja maksmast puhkusetasu, sest olevat töölepingu üle andnud. Kohus pidas põhjendatuks hageja nõuet lisatasu saamiseks töö eest õhtusel ja öisel ajal ning mõistis ajavahemiku veebruar 2005 kuni detsember 2005 eest välja kokku 1011, 24 krooni ja viivist PalS § 35 alusel 151, 86 krooni. Kohus leidis, et kostja ei ole järginud PalS §-st 17 tulenevat nõuet maksta töötamise eest õhtusel või öisel ajal töötajale lisatasu ega ole suurendanud ka põhipalka. Seadusest tulenevalt ei tohi lisatasu iga töötunni eest õhtusel ajal olla väiksem kui 10% ja öösel väiksem kui 20% töötaja tunnipalga määrast. Kuna hageja tunnitasuks oli töölepingu kohaselt 15,90 krooni, mis on minimaaltunnitasu määraks, ei saanud see sisaldada PalS §-st 17 tulenevat lisatasu. Lisatasu maksmist müügitulult või valuutavahetuse netokasumilt ei saa käsitada palga suurendamisena, mis võimaldaks jätta seadusest tuleneva tasu maksmata. Töölepingu lõpetamisel TLS § 82 lg 1 alusel on hagejal õigus kahe keskmise kuupalga suurusele hüvitusele. Hageja keskmine kuupalk oli 6648 krooni, millest tulenevalt mõistis kohus vastavat hüvitust välja 13 297 krooni. Kuna kohus asus seisukohale, et kostja jättis hagejale lõpparve maksmata, siis mõistis ta välja ka TLS § 119 lg 2 alusel ühe kuupalga suuruse hüvituse ning keskmise palga tööraamatu kinnipidamise aja, s.o 37 päeva, eest TLS § 119 lg 1 alusel 11 713, 83 krooni. Lõpparve maksti hagejale välja 27.02.2006, tööraamat saadeti hagejale 03.03.2006. Kohus rahuldas hageja nõude kinnipeetud 369, 80 krooni väljamõistmiseks, sest see peeti hageja töötasust kinni PalS § 36 lg 2 rikkudes.

Vastuhagi osas leidis kohus, et kuigi seda nõuet ei ole töövaidluskomisjonile esitatud, on igal isikul õigus kohtusse pöörduda ning vaatas nõude läbi. Otsuse kohaselt ei ole kostja nõude puhul tegemist töötajale ekslikult makstud tasuga, mida saaks PaS § 37 lg 1 alusel tagasi nõuda. Tegemist ei ole ka töötaja poolt valeandmete või võltsitud dokumentide esitamisega, mis võiks tingida vastuhagi rahuldamise. Apellatsioonkaebuse põhjendus Kostja palub apellatsioonkaebuses Pärnu Maakohtu otsuse tühistada ning saata asi esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks. Maakohus on kohaldanud ebaõigesti materiaalõiguse norme ning rikkunud oluliselt protsessiõiguse norme, mis tõi kaasa ebaõige kohtulahendi. Hagimenetlus Pärnu Maakohtus ei vastanud tsiviilkohtumenetluse seadustiku ega individuaalse töövaidluse lahendamise seaduse nõuetele. Tulenevalt ITVS §-st 24 pidi hageja esitama kohtule hagiavalduse vaid nende nõuete osas, mida oli kostja kohtule avalduse esitamisega vaidlustanud. Töövaidluskomisjon mõistis Jomanda Kaubanduse OÜ-t välja kokku 22 744, 80 krooni, kuid Raaja Mets esitas hagi kohtule 33 191, 41 krooni saamiseks, mille kohus ka rahuldas. Kuigi kostja on sellele asjaolule oma 18.05.2006 vastuses tähelepanu juhtinud, võttis kohus hagiavalduse menetlusse ja mõistis kostjalt välja suurema summa, kui seda tegi töövaidluskomisjon. Apellant ei nõustu kohtu seisukohaga, et ta rikkus PalS § 17, jättes hagejale maksmata lisatasu õhtusel ja öisel ajal töötamise eest. Kostjaga sõlmitud tööleping nägi ette ajapalga ja tükipalga kombineeritud palgasüsteemi. Töötaja palk ei langenud alla Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud miinimummäära, müügitasu moodustas olulise osa tema palgast. Vastavalt tsiviilasjas tuvastatud asjaoludele oli hageja keskmine palk 6648 krooni. Isegi kui nõustuda maakohtu vastava käsitlusega, ei leidnud nimetatud rikkumised siiski aset, sest kostja on eksimuse tõttu tasunud hagejale 2005.a töölepingus ettenähtust enam 9217, 86 krooni (31.03.2006 avalduses sisalduv, vastuhagina käsitletav nõue). Seetõttu ei ole õige ka kohtu järeldus töölepingu rikkumiste kohta ning töölepingu lõppemise alusena TLS § 82 lg 1 tunnustamine. Kohtul ei olnud seetõttu alust ka vastavat hüvitust kostjalt välja mõista. Ka lisatasu ja viivise nõue oleks tulnud jätta rahuldamata ainuüksi seetõttu, et faktiliselt oli hageja rahalisi vahendeid nõutud ulatuses juba kostjalt saanud. Apellant ei nõustu maakohtu otsuses sisalduva seisukohaga, et 01.02.2005 sõlmitud kolmanda isiku ja kostja vaheline kokkulepe ei ole töölepingute osas tühistatav tulenevalt TLS §-st 6. Kaebuse kohaselt on kokkuleppega majandusüksuse tegevuse ülevõtmine ja sellega kaasnev tööandja poolsete kohustuste ülevõtmine osadeks jagatav tehing, mida saab seadusest tulenevatel alustel ka osaliselt tühistada (ning nii eelmisel tööandjal kui ka majandusüksuse ülevõtjal on õigus tööleping muudel seadusest tulenevatel alustel lõpetada). Hagejaga lõpetas töölepingu ja tagastas tööraamatu kolmas isik. Apellant möönab, et tal võivad tekkida kohustused seoses tööraamatu ja lõpparve kinnipidamisega kolmanda isiku poolt hageja ees. Pooltevahelise töölepingu kohaselt oli hageja tööülesandeks muuhulgas ka kassapidamine oma vahetuse ajal ja selle jooksev kontroll ning üleandmine vahetuse lõppedes. Kuna hageja ei teavitanud tööandjat koheselt kassas olevast valerahast, võttis eelmiselt vahetuselt ja andis järgnevale vahetusele üle valuutakassa jäägi koos ilmsete võltsimistunnustega rahakupüüridega, kohaldas kostja materiaalse vastuse lepingut ja TööK § 129 lg-st 4 tulenevat õigust ning pidas tekkinud kahju võrdsetes osades kinni kõigilt kaupluse töötajatelt. TööK § 129 lg 4 kohaselt toimub tööliste ja teenistujate poolt kahju hüvitamine ulatuses, mis ei ületa keskmist kuupalka, ettevõtte, asutuse või organisatsiooni administratsiooni korraldusega töötaja palgast kinnipidamise teel. Sellest tulenevalt oli tööandja tegutsemine igati seaduslik ning maakohus oleks pidanud seda arvestama 369, 80 krooni nõude lahendamisel.

Apellant ei nõustu kohtuga ka vastuhagi rahuldamata jätmise osas. Kohus kohaldas seadust ebaõigesti. Käesolevas menetluse nõudis kostja enammakstud tasu tagastamist VÕS § 1028 lg 1 alusel, mistõttu ei olnud kohtul alust jätta nõuet PalS § 37 alusel rahuldamata. Maakohus on seejuures ekslikult tuvastanud, et kostja ei ole sellist nõuet töövaidluskomisjonile esitanud. Töövaidluskomisjonile 21.02.2006 esitatud vastuses on kostja märkinud, et on Raaja Metsale tasunud alusetult 9217, 86 krooni. Kostja on ka kohtule esitatud avalduses nimetatud nõude esitanud ja tasunud sellelt riigilõivu. Apellatsioonkaebuse vastus Hageja ei pea apellatsioonkaebust õigeks ning palub jätta kohtuotsus muutmata ja kaebus rahuldamata. Vastustaja on jätkuvalt seisukohal, et kostja rikkus pooltevahelist töölepingut, tehes hageja palgast kinnipidamise ning jättes maksmata lisatasu õhtuse ja öise töö eest. Töövaidluskomisjon rahuldas TLS § 119 alusel esitatud hüvitise nõuded osaliselt, rakendades seejuures nimetatud sätet valesti (lähtus tööpäevadest). Seetõttu on maakohtu vastav otsustus õige. Ka vastuhagi osas on kohtuotsus õige. Ringkonnakohtu seisukoht Tsiviilkolleegium, tutvunud toimiku materjaliga, leidis, et kaevatav kohtuotsus tuleb osaliselt tühistada ning seda osas, millega kohus mõistis kostjalt välja TLS § 119 lg-te 1 ja 2 alusel hüvitust 10 446, 60 krooni enam, kui seda mõistis välja töövaidluskomisjon. Ülejäänud osas on maakohtu lõppjäreldused õiged, mistõttu otsuse muutmiseks ei ole alust. Tühistatud osas jätab ringkonnakohus hageja nõude TsMS § 423 lg 3 ja ITVS § 24 alusel läbi vaatamata. ITVS § 4 lg-st 2 tulenevalt võib töövaidlust algatav isik pöörduda individuaalse töövaidluse lahendamiseks kas töövaidluskomisjoni või kohtusse. Antud juhul pöördus töötaja vaidluse lahendamiseks töövaidluskomisjoni, kus tema avaldus osaliselt rahuldati. Töövaidluskomisjoni otsuse vaidlustamist reguleerib ITVS § 24. Nimetatud paragrahvi lg 1 kohaselt võivad vaidlevad pooled töövaidluskomisjoni otsusega mittenõustumisel pöörduda sama töövaidluse läbivaatamiseks maakohtusse ühe kuu jooksul. ITVS § 24 lg 4 kohaselt võib tööandja juhul, kui töövaidluskomisjon töötaja avalduse täielikult või osaliselt rahuldab, esitada kohtule taotluse, et kohus vaataks töövaidluse läbi hagimenetluse korras hagina, mida antud juhul Jomanda Kaubanduse OÜ ka tegi. Seega oli käesolevas asjas töövaidlust lahendavaks esmaseks organiks töövaidluskomisjon. Töövaidluse uuel läbivaatamisel tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku kohaldamisel arvestada individuaalse töövaidluse lahendamise seadusest tulenevaid menetluslikke erisusi. ITVS § 24 lg-test 3 ja 4 tulenevalt võib vaidlev pool pöörduda kohutusse töövaidluskomisjoni otsuse vaidlustamise korral vaid nende nõuete osas, mille kohta tegi komisjon otsuse selle poole kahjuks. Hagiavalduse kohtule esitamisel tuli seda arvestada, sest töötaja ise ei olnud töövaidluskomisjoni otsust nõuete rahuldamata jätmise osas vaidlustanud. Antud juhul tuli kohtul lahendada vaidlus ulatuses, millega tööandja ei nõustunud. Ülejäänud osas tuleb töötaja hagiavaldus jätta läbi vaatamata. Küll on pooltel õigus pöörduda iseseisva hagiga otse kohtusse ka töövaidluses, millisel juhul oleks töövaidlust lahendavaks esmaseks organiks kohus (sest, nagu öeldud, on töösuhtest tuleneva lahkheli lahendamiseks isikul õigus valida, kummasse töövaidlust lahendavasse organisse ta pöördub). Maakohus, võttes vastuhagi menetlusse, on sellele ka viidanud. TsMS §-dest 373 ja 374 tulenevalt võib kostja esitada hageja vastu oma protsessuaalse nõude ning ühes hagimenetluses võib menetleda erinevaid nõudeid, kui nende ühine menetlemine võimaldab nende kiiremat lahendamist. Siinkohal on ebaõige apellandi seisukoht, nagu oleks ta oma nõude esitanud eelnevalt ka töövaidluskomisjonile (vastuses sisalduv viide enammakstud töötasule ei ole käsitatav nõudena). Asja materjalist nähtuvalt ei olnud sellist nõuet töövaidluskomisjonile esitatud, mistõttu ei pidanud komisjon seda ka lahendama.

Kolleegium ei nõustu apellandi hinnanguga lisatasu väljamõistmisele. Maakohtu otsus on selles osas õige. PalS § 17 kohaselt töö eest õhtusel ajal (kella 18-st kuni 22-ni) või öösel (kella 22-at kuni 6-ni) makstakse töötajale lisatasu või suurendatakse põhipalka vastavalt kokkuleppele. Töölepingus olid pooled kokku leppinud tunnitasu suuruseks 15,90 krooni, mis vastas tunnitasu alammäärale, mistõttu ei saanud see sisaldada PalS §-st 17 tulenevat lisatasu õhtusel ajal ja öösel töötamise eest. Seadusega ettenähtust halvemad lepingutingimused on TLS § 15 kohaselt kehtetud. Kui töötaja põhipalk kujunes seadusest tulenevas alamääras kokkulepitud tunnitasust, siis ei ole alust väita, et põhipalka oli kokkuleppe kohaselt suurendatud. Töötajale makstud lisatasu läbimüügilt (kasumilt) ei ole käsitatav kostja väidetud viisil. Nimetatud tasu ei sõltunud asjaolust, kas töötatud aeg langes õhtusele või öisele ajale, vaid oli seotud töö mahukusega. See, et töötaja keskmine palk ei langenud alla Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud kuupalga alammäära, ei võimalda teha teist järeldust. Seetõttu on õige ka viivise väljamõistmine. Samuti on õige kohtu seisukoht, et hageja palgast 369, 80 krooni kinnipidamisel rikkus kostja tööandjana seadust. Töötaja palgast kinnipidamist reguleerib alates 01.03.1994 kehtiva palgaseaduse VI peatükk. PalS § 36 lg 2 kohaselt võib tööandja töötaja palgast kinni pidada tööandjale tähtajaks tagastamata avansse, töötajale arvutusvea tõttu liigselt makstud summasid ja töötaja eelneval kirjalikul nõusolekul töötaja poolt tööandjale kahju hüvitamise summasid. Vaidlust ei ole selles, et antud juhul puudus töötaja kirjalik nõusolek kahju hüvitamise summa palgast kinnipidamiseks. Eelmärgitu tõttu on õige ka maakohtu seisukoht, et hagejal oli õigus nõuda töölepingu lõpetamist TLS § 82 alusel ning saada kostjalt vastavat hüvitust. Hageja esitas 17.01.2006 tööandjale avalduse töölepingu lõpetamiseks TLS § 82 alusel, märkides põhjendused, milles seisnes lepingutingimuste rikkumine. Kuna töötaja soovis töölepingut lõpetada, võis ta pärast etteteatamistähtaja möödumist töölt lahkuda. TLS § 83 lg 1 mõtte kohaselt võib töötaja määramata ajaks sõlmitud töölepingu lõpetamisel TLS § 82 alusel pärast etteteatamistähtaja möödumist töölt ära jääda ka siis, kui tööandaja ei vormista töölepingu lõpetamist seaduses ettenähtud korras. Tööandjal on võimalik lõpetada tööleping töötaja algatusel TLS § 82 lg 1 alusel või vaidlustada töölepingu lõpetamise alus töövaidluskomisjonis. Nimetatud seisukohta on väljendanud oma 30.09.2003 otsuses nr 3-2-1-95-03 ka Riigikohus. Selline seisukoht on igati kooskõlas töölepingu seaduse kui terviku mõttega: töölepingu lõpetamisel tööandja algatusel on töötajal õigus lepingu lõpetamise alust vaidlustada, töölepingu lõpetamisel töötaja algatusel (s.h ka TLS § 82 lg 1 alusel) aga tööandjal. Töölepingu lõpetamise sisulist õigsust ei ole kostja vaidlustanud, töövaidluskomisjonile esitatud vastustes oli kostja seisukohal, et ei pea end vastutavaks Raaja Metsaga sõlmitud töölepingust tulenevate nõuete eest. Samal seisukohal oli kostja ka kohtus. Kolleegium ei nõustu apellandi vastavate väidetega. Asja materjalist nähtuvalt on tööandja õigused vaidlusaluse kaupluse töötajate osas läinud kostjale üle 2005.a veebruaris. Seetõttu ei ole asjakohane rääkida vastavate õiguste tagasiandmisest AS-le Jomanda (likvideerimisel). Kuigi maakohus on asunud hindama 01.02.2005 kokkuleppe kehtivust (tehingu tühistamisega seotud asjaolusid), mis ei oma antud vaidluses tähtsust, on ta teinud õige lõppjärelduse. Maakohus leidis õigesti, et TLS §-st 6 tulenevalt olid tööandja õigused läinud üle kostjale. Ka kostja ise on pidanud end kuni käesoleva töövaidluse alguseni hageja tööandjaks. Vaidlust ei ole selles, et hagejale väljastati tööraamat ja maksti lõpparve hilinemisega. Seetõttu oli hagejal ka õigus saada TLS §-st 119 tulenevaid hüvitisi (kohtule esitatud nõue oli varemmärgitud põhjendustel piiratud töövaidluskomisjoni otsusega väljamõistetud summaga). Kostja nõue hagejale makstud palga tagasi saamiseks jättis maakohus rahuldamata põhjendatult, kohaldades seadust õigesti. Töötasuna väljamakstud summade tagasinõude lahendamisel tuli kohtul juhinduda palgaseadusest. Kostja väide raamatupidamise poolsest eksimusest ei ole käsitatav veana PalS § 37 lg 1 tähenduses, mistõttu ei ole kostjal õigust hagejale väljamakstud töötasu tagasi nõuda. Kohtul ei olnud alust kohaldada VÕS § 1028 lg-t 1, nagu soovib apellant. Et kostja tasus tööandjana

hagejale lisatasu netokäibelt väidetavalt 2%, mitte 1,1%, nagu oli ettenähtud töölepingus, ei ole hinnatav hageja poolse alusetu rikastumisena võlaõigusseaduse 52. peatüki tähenduses. Tööandjal ei ole keelatud maksta lisatasu suuremas ulatuses, kui seda nägi ette kokkulepe. Pealegi ei ole hageja esitanud ühtegi tõendit selle kohta, et tegemist oli arvutusveaga, mitte tahtliku tegevusega, tõstmaks töötajate huvi käibe suurendamise vastu. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab hagimenetluses kumbki pool tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Kuna ringkonnakohus rahuldab apellatsioonkaebuse osaliselt, jätab ta apellatsioonimenetluse kulud TsMS § 163 lg 1 kohaselt kummagi poole enda kanda.

Ü.Jänes

G.Kivinurm

M.Klaar

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.