Tööõigus › Töövaidluskomisjoni läbimata

Kohtuistungil taotles hageja hagi rahuldamist. 25.06.2007 käskkirja tutvustati hagejale alles 28.06.2007. Selleks ajaks oli tööleping lõppenud. Lõpparveks on juunikuu palk ja puhkuse kompensatsioon PalS § 32 alusel. Palk on 8 263 krooni, ülejäänu puhkuse kompensatsioon. Hageja töötas 2 päeva vähem kui 2 aastat, puhkusel ei olnud. Puhkusekompensatsioon on arvestatud 56 päeva eest. Saamata on hagejal palk novembrist 2006 kuni 25.06.2007. Juulis 2007 maksti 37 000 krooni. See summa viivise arvestust ei mõjuta, kuna viivis on arvestatud töölepingu lõpetamiseni ja 37 000 krooni maksti pärast töölepingu lõpetamist. Kostja vastuväited Kohtule esitatud vastuses kostja tunnistab hagi osaliselt. Kostja ei tunnista nõudeid seoses töölepingu lõpetamisega. Kostja võlgneb hagejale põhipalga 36 334,00 krooni ja selle maksmisega viivitamise eest viiviseid 20 291,86 krooni; lõpparve maksmisega viivitamise eest 8 263 krooni, kokku 64 888,86 krooni. Alusetu on nõue juunikuu palga saamiseks ja kasutamata puhkuse kompensatsiooni saamiseks. Nende maksete osas on hagejal õigus 25 205 kroonile ja see sisaldub 36 334 kroonis. Töölepingu lõpetamine oli seaduslik TLS § 86 p 6 alusel, mistõttu hagejal puudub õigus saada 49 578 kroonist kompensatsiooni. Kohtukulud palub kostja jätta hageja kanda. Kohtuistungil kinnitas kostja esindaja, et kostja sai hageja avalduse 25.06.2007. Hageja avaldus toimetati kostjale kätte 22.06.2007. Tähtaeg lõppes 30.06.2007. Töölepingu lõpetamisest sai hageja teada 26.06.2007. Hageja allkiri töölepingul tähendab, et ta nõustus töölt vabastamise alusega. Kohtuotsuse põhjendused Kohus, tutvunud esitatud avalduste ja tõenditega ning ära kuulanud pooled kohtuistungil, leiab, et hagi tuleb rahuldada. TLS § 82 lg 1 sätestab töötaja õiguse töölepingu lõpetamiseks tööandja poolse lepingutingimuste rikkumise või tootmis- või töökorralduses tehtud muudatuste tõttu. Nimetatud sätte kohaselt peab töötaja teatama nii määramata kui määratud ajaks sõlmitud töölepingu lõpetamisest tööandjale vähemalt viis kalendripäeva ette, kui lepingu lõpetamise põhjuseks on tööandjapoolne lepingu tingimuste täitmata jätmine, mittenõuetekohane täitmine, töötingimuste oluline halvenemine §-s 6 sätestatud tööandja vahetumise tõttu või muudatused tootmis- või töökorralduses. Hageja esitas kostjale 21.06.07 kuupäevaga avalduse töölepingu lõpetamiseks TLS § 82 p-de 1 ja 2 alusel. Avalduse kohaselt seisnes tööandja poolt lepingutingimuste rikkumine töötasu mittemaksmises ja töötasu mittetähtaegses maksmises. Avalduses palub hageja töölepingu lõpetada 25.06.2007. Hageja väidete kohaselt andis ta avalduse kostja esindajale 21.06.2007, kostja seda eitab. Kuna hagejal avalduse andmist kostjale 21.06.2007 tõendada ei ole võimalik (avalduse andmise juures tunnistajaid ei olnud), tuleb avalduse saamine kostja poolt lugeda tõendatuks 22.06.2007, mida tõendab kostja poolt avalduse saamine tähtkirjaga. Et kostja töölepingu tingimusi palga maksmise kohta rikkus on tõendatud kostja poolt hagi osalise õigeksvõtuga kohtule esitatud kirjalikus vastuses ja kohtuistungil, kui ka märkusega töölepingul, mille järgi hagejal on saamata töötasu 73 910 krooni suuruses ning kostja poolt esitatud palgatõendid, kus on märgitud kostja poolt hagejale maksmata palk. Arvestades, et palga mittemaksmine ja maksmine mittetähtaegselt oli korduv, tuleb see lugeda töölepingu oluliseks rikkumiseks tööandja poolt. Selline seisukoht põhineb VÕS § 116 lg 2 p-del 1 ja 4. Kostja poolt palga maksmise kohustuse rikkumise tõttu jäi hageja ilma töölepingus

kokkulepitud töötasust, mida ta oli õigustatud igakuuliselt saama ning tal oli põhjust eeldada, et kostja ei täida palga maksmise kohustust ka edaspidi. Sellest tulenevalt oli hagejal õigus nõuda töölepingu lõpetamist TLS § 82 p 1 alusel ning p 2 alusel tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista kahe kuu keskmine palk – 16 526 krooni. Kuna hageja oli esitanud avalduse töölepingu lõpetamiseks TLS § 82 alusel, puudus kostjal õigus lepingut lõpetada TLS § 86 p 6 alusel ning nimetatud alusel lepingu lõpetamine tuleb lugeda ebaseaduslikuks. Nimetatud alusel töölepingu lõpetamiseks distsiplinaarkaristusena andis kostja käskkirja nr 50 25.juunil 2007, s o pärast seda, kui oli hagejalt saanud avalduse lepingu lõpetamiseks TLS § 82 alusel. Käskkirjast sai hageja teada 28.06.2007. TDVS § 12 lg 1 järgi on distsiplinaarkaristus on määratud päevast, mil töötaja andis allkirja dokumendile, millega tööandja vormistas karistuse. Kuna 28.juuniks 2007 oli tööleping lõppenud TLS § 82 alusel, on kostja 25.06.2007 käskkiri nr 50 tühine. 28.juunil 2007 puudus poolte vahel töösuhe, mistõttu kostjal puudus seaduslik alus käskkirja andmiseks. Töölepingu ebaseadusliku lõpetamise eest TLS § 86 p 6 alusel tuleb kostjalt juhindudes TLS § 117 lg 2 välja mõista hüvitus arvestades keskmist palka. Väljamõistetava hüvituse maksimaalne suurus võib olla võrdne kuue kuu keskmise palgaga. Hageja taotleb hüvitisse väljamõistmist kuue keskmise palga suuruses. Kohus peab põhjendatuks välja mõista hüvituse nelja kuu keskmise palga suuruses - 33 052 krooni. PalS § 2 järgi on palk tasu, mida tööandja maksab töötajale töö eest vastavalt töölepingule või õigusaktile. Pooltevahelise töölepingu (p 4.6) alusel kohustus kostja maksma hagejale palka üks kord kuus ajavahemikul 15-30 kuupäevani hageja pangaarvele või sularahas. Kostja seda kohustust kohaselt ei täitnud. PalS § 34 kohaselt on hagejal õigus nõuda kostjalt palga väljamõistmist. PalS § 35 sätestab, et palga maksmisega või töötaja pangakontole ülekandmisega viivitamise eest maksab tööandja töötajale iga viivitatud päeva eest viivist 0,5% maksmisele või ülekandmisele kuulunud palgast. Hageja on viivise arvutanud töölepingu lõpetamise päevani. Selline viivise nõue on kooskõlas Riigikohtu otsusega nr 3-2-1-48-99. PalS § 32 ja TLS § 74 lg 2 sätestavad lõpparve maksmise korra. Üldjuhul tuleb lõpparve maksta välja töölepingu lõppemise päeval. Lõpparve maksmisega viivitamisel kannab tööandja vastutust TLS § 119 lõikes 2 sätestatud korras, mille kohaselt lõpparve kinnipidamisel on tööandja kohustatud maksma töötajale keskmist palka iga lõpparve väljamaksmisega viivitamise päeva eest, kuid mitte üle töötaja ühe kuu keskmise palga. Rahuldamisele kuulub hageja nõue hüvitise väljamõistmiseks lõpparve kinnipidamise eest keskmise kuupalga suuruses – 8 263 krooni. Kostja tunnistas kohtule esitatud kirjalikus vastuses hageja nõuet põhipalga osas 36 334 krooni suuruses ja palga maksmisega viivitamise eest 20 291,86 krooni suuruses ning lõpparve kinnipidamise eest hüvitisena 8 263 krooni suuruses. TsMS § 440 lg 1 kohaselt, kui kostja võtab kohtule esitatud avalduses hageja nõude õigeks, rahuldab kohus hagi. Juhindudes nimetatud sättest ja arvestades kostja õigeksvõttu, tuleb kostjalt õigeksvõtul põhinevalt välja mõista 64 888,86 krooni. Vastavalt TsMS § 468 lg 1 p-le 1 tunnistab kohus hagi õigeksvõtul põhineva otsuse omal algatusel tagatiseta viivitamata täidetavaks. Seega tuleb 64 888,86 krooni väljamõistmises kohtuotsus tunnistada tagatiseta viivitamatult täidetavaks. Töölepingu lõpetamise ajal oli hagejal palk saamata 73 910 krooni suuruses töölepingu p-s 10.3 märgitu kohaselt. Hageja väidetel maksis kostja talle 37 000 krooni 06.07.2007. Seetõttu esitas hageja palga nõude 36 910 krooni suuruses.

Kostja poolt kohtule esitatud 12.10.2007 tõendit, milles on märgitud hagejale palga maksmise andmed, kohus ei arvesta, kuna 30.10.2007 kohtuistungil esitas kostja esindaja uue tõendi (sama kuupäevaga) ning väitis, et varasem tõend ei ole õige. 30.10.2007 kohtuistungil esitatud tõendi kohaselt on kostja andmetel hagejal saamata palk 36 334 krooni suuruses, s h 2007 aprilli, mai ja juuni 2007 eest. Tõendi kohaselt ei ole kostja hagejale pärast 06.07.2007 palka maksnud. Kostja poolt esitatud 2006 palgalehed ei tõenda palga maksmist hagejale (p 28 ja p 27), raha saamise kohta puudub hageja allkiri. Kuna kostja ei ole tõendanud, et ta oleks hagejale maksnud pärast töölepingu lõpetamist muid summasid peale 37 000 krooni, tuleb hageja nõuded saamata palga, lõpparve ja viivise väljamõistmiseks rahuldada 87 862,48 krooni suuruses. Kokku kuulub kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele 145 703,48 krooni. Juhindudes TsMS § 162 lg 1 tuleb seoses hagi rahuldamisega menetluse kulud jätta kostja kanda. Kooskõlas § 174 lg 1 on hagejal õigus esitada menetluskulude rahalise kindlaksmääramise nõue 30 päeva jooksul kohtuotsuse jõustumisest.

Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.