Tööõigus › Töövaidluskomisjoni läbimata

Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt. Edasikaebamise kord Otsusele võivad menetlusosalised vandeadvokaadi vahendusel esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest arvates. Asjaolud 24.07.2007 esitas Aleksei Sirotkini hagi Enimex Ltd vastu töölepingu lõppenuks lugemiseks TLS § 82 p 1 alusel, töölepingu lõpetamise TLS § 86 p 6 alusel ebaseaduslikuks tunnistamiseks, hüvitiste, saamata palga, lõpparve ja viiviste väljamõistmiseks. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 28.06.2005 tähtajatu töölepingu, mille alusel hageja asus kostja juurde tööle aviomehhaanikuna. Tööaja kestus oli 8 tundi päevas, 40 tundi nädalas ja põhipalk 7432 kr. kuus. 01.12.2005 töölepingut muudeti, palka suurendati 10 090 kroonini kuus ja hageja viidi üle vahetustega tööle. Kostja ei maksunud palka alates 2006.a. novembri kuust (esimene kinnipeetud palk oli 2006 oktoobri kuu eest). Palga kinnipidamist tõendab märge töölepingul, mile kohaselt maksmisele kuulub 73 910 kr. Viimane palk laekus hageja arvele 03.11.2006 (oktoobrikuu eest). 21.06.2007 esitas hageja avalduse töölepingu lõpetamiseks TLS § 82 alusel, kuna kostja töölepingut rikkus. Kostja lõpetas töölepingu 25.06.2007 käskkirjaga nr. 50 TLS § 86 p 6 alusel. Hagejale tutvustati käskkirja 28.06.2007. Käskkirja järgi lahkus hageja 20.06.2007 töölt kell 15.45 tööülesannet lõpetamata, millega pani tööandja raskesse olukorda, mis oli seotud lennukil defekti kõrvaldamise viivitamisega. Töölepingu lõpetamise päeval hagejale lõpparvet ei makstud. 06.07.2007 kandis kostja hageja kontole 37 000 kr. Kostjal puudus seaduslik alus töölepingu lõpetamiseks TLS § 86 p 6 alusel. Käskkirjas toodud väited on alusetud ja tõendamata, puudub töölepingu lõpetamise kuupäev. Töölepingus ja tööraamatus on märge lepingu lõpetamise kohta 26.06.2007. Tegelikult lõppes tööleping juba 25.06.2007 TLS § 82 alusel. Töölepingu lõpetamisel ei saanud hageja lõpparvet (saamata jäänud palk, kompensatsioon kasutamata puhkuse eest). Hagejal on õigus saada: 1) palk 36 910 kr suuruses; 2) viivise nõue on 25 171,48 kr. – 0,5% päevas palga maksmisega viivitamise eest kuni töölepingu lõpetamise päevani; 3) lõpparve 25 781,00 kr (juunikuu palk ja puhkuse kompensatsioon); 4) hüvitis lõpparve kinnipidamise eest 8263 kr.; 5) 16 526 kr. (kahe kuu keskmine palk töölepingu lõpetamise eest TLS § 82 alusel); 6) hüvitis töölepingu ebaseadusliku lõpetamise eest 49 578 krooni (kuue kuu keskmine palk). Kokku taotleb hageja kostjalt välja mõista 162 229,48 kr. Hageja taotles töölepingu lõppenuks lugemist TLS § 82 alusel ning töölepingu lõpetamise ebaseaduslikuks tunnistamist TLS § 86 p 6 alusel. Kostja tunnistas hagi osaliselt. Kostja võlgneb hagejale põhipalga 36 334,00 kr ja selle maksmisega viivitamise eest viiviseid 20 291,86 kr; lõpparve maksmisega viivitamise eest 8 263 kr, kokku 64 888,86 kr. Alusetu on nõue juunikuu palga saamiseks ja kasutamata puhkuse kompensatsiooni saamiseks. Nende maksete osas on hagejal õigus 25 205 kr ja see sisaldub 36 334 kroonis. Töölepingu lõpetamine oli seaduslik TLS § 86 p 6 alusel, mistõttu hagejal puudub õigus saada 49 578 kr kompensatsiooni. 2(6)

Maakohtu otsus 14.01.2008 otsusega rahuldas Harju Maakohus hagi ja jättis kohtukulud kostja kanda. Otsuse põhjenduste kohaselt esitas hageja kooskõlas TLS § 82 lg 1 kostjale 21.06.07 kuupäevaga avalduse töölepingu lõpetamiseks TLS § 82 p-de 1 ja 2 alusel. Avalduse kohaselt seisnes tööandja poolt lepingutingimuste rikkumine töötasu mittemaksmises ja töötasu mittetähtaegses maksmises. Hageja palus töölepingu lõpetada 25.06.2007. Kuna hagejal avalduse andmist kostjale 21.06.2007 tõendada ei ole võimalik, tuleb avalduse saamine kostja poolt lugeda tõendatuks 22.06.2007, mida tõendab kostja poolt avalduse saamine tähtkirjaga. Palga mittemaksmine ja maksmine mittetähtaegselt oli tõendatud ja korduv, mistõttu luges kohus selle oluliseks rikkumiseks tööandja poolt. Sellest tulenevalt oli hagejal õigus nõuda töölepingu lõpetamist TLS § 82 p 1 alusel ning p 2 alusel tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista kahe kuu keskmine palk – 16 526 kr. Kuna hageja oli esitanud avalduse töölepingu lõpetamiseks TLS § 82 alusel, puudus kostjal õigus lepingut lõpetada TLS § 86 p 6 alusel ning nimetatud alusel lepingu lõpetamine oli ebaseaduslik. Nimetatud alusel töölepingu lõpetamiseks distsiplinaarkaristusena andis kostja 25.06.2007 käskkirja, s.o. pärast seda, kui oli hagejalt saanud avalduse lepingu lõpetamiseks TLS § 82 alusel. Käskkirjast sai hageja teada 28.06.2007. TDVS § 12 lg 1 järgi on distsiplinaarkaristus määratud päevast, mil töötaja andis allkirja dokumendile, millega tööandja vormistas karistuse. Kuna 28.06.2007 oli tööleping lõppenud TLS § 82 alusel, on kostja 25.06.2007 käskkiri tühine. Töölepingu ebaseadusliku lõpetamise eest TLS § 86 p 6 alusel tuleb kostjalt juhindudes TLS § 117 lg 2 välja mõista hüvitus, mille maksimaalne suurus võib olla võrdne kuue kuu keskmise palgaga. Kohus pidas põhjendatuks välja mõista hüvituse nelja kuu keskmise palga suuruses 33 052 kr. Pooltevahelise töölepingu alusel kohustus kostja maksma hagejale palka üks kord kuus ajavahemikul 15-30 kuupäevani hageja pangaarvele või sularahas. Kostja seda kohustust kohaselt ei täitnud ning vastavalt PalS § 34 kohaselt on hagejal õigus nõuda kostjalt palga väljamõistmist. PalS § 35 tulenevalt palga maksmisega või töötaja pangakontole ülekandmisega viivitamise eest maksab tööandja töötajale iga viivitatud päeva eest viivist 0,5% maksmisele või ülekandmisele kuulunud palgast. Lõpparve maksmisega viivitamisel kannab tööandja vastutust TLS § 119 lg 2 sätestatud korras, mille kohaselt lõpparve kinnipidamisel on tööandja kohustatud maksma töötajale keskmist palka iga lõpparve väljamaksmisega viivitamise päeva eest, kuid mitte üle töötaja ühe kuu keskmise palga. Kohus rahuldas hageja nõude hüvitise väljamõistmiseks lõpparve kinnipidamise eest keskmise kuupalga suuruses 8263 kr. Juhindudes TsMS § 440 lg 1 ning arvestades hageja nõude õigeksvõttu, s.o. hagejale põhipalga mittetasumist 36 334 kr., palga maksmisega viivitamise eest 20 291,86 kr. ning lõpparve kinnipidamise eest hüvitisena 8263 kr., mõistis kohus kostjalt õigeksvõtul põhinevalt välja 64 888,86 kr. ning tunnistas nimetatud summa väljamõistmises kohtuotses tagatiseta viivitamatult täidetavaks (TsMS § 468 lg 1 p 1). Kuna kostja ei ole tõendanud, et ta oleks hagejale maksnud pärast töölepingu lõpetamist muid summasid peale 37 000 kr., kostja esitatud 2006 palgatõendid ei tõenda palga maksmist hagejale, kuna raha saamise kohta puudub hageja allkiri, siis rahuldab kohus hageja nõuded saamata palga, lõpparve ja viivise väljamõistmiseks 87 862,48 kr. suuruses. Kokku kuulub kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele 145 703,48 kr. 3(6)

Täiendav otsus 16.01.2008 täiendava otsusega jättis kohus kõik menetluskulud kostja kanda. Apellatsioonkaebus Apellant palus tühistada 14.01.2008 Harju Maakohtu otsuse ja jätta menetluskulud vastustaja kanda. Apellant ei nõustu kohtu väitega, et seoses töötaja poolt avalduse esitamisega töölepingu lõppenuks lugemise kohta TLS § 82 järgi puudus tööandajal õigus lõpetada töölepingut TLS § 86 p 6 alusel, mille tõttu töölepigu lõpetamist TLS § 86 p 6 järgi tuleb lugeda ebseaduslikuks, on paljasõnaline ja põhistamata. Apellant leiab, et TLS §-s 91 on sätestatud juhtumid, kus tööandjal puudub õigus töölepingu lõpetamiseks. Antud paragrahv ei sisalda keeldu töölepingu lõpetamiseks juhul, kui töötaja annab avalduse töölepingu lõpetamiseks TLS § 82 järgi. Põhistmata ja ebaseaduslikud on kohtu järeldused tööandja 25.06.2007 käskkirja tühisuse kohta seoses sellega, et 28.06.2007 tööandja ja töötaja vahel puudusid töösuhted. Kohus on otsuse tegemisel jätnud arvestamata ja hindamata kostja esitatud kirjaliku tõendi töödistsipliini rikkumise kohta 20.06.2007. Ebaõige on ka kohtu positsioon selles, et tööleping tööandja ja töötaja vahel oli 28.06.2007 juba lõpetatud töötaja poolt avalduse esitamise tulemusel töölepingu lõpetamise kohta TLS § 82 alusel. Töötaja ei ole kohtuprotsessis tõendanud, et tööandja sai tema avalduse kätte just nimelt 22.06.2007. Kohus on ebaõigesti kohaldanud TLS § 117 lg 2 ja mõistis tööandjalt välja kompensatsiooni summas 33 052 kr töölepingu ebaseadusliku lõpetamise pärast TLS § 86 p 6 järgi. Antud juhul ei ole töötaja nõudnud tööle ennistamist ja ei ole edasi kaevanud temaga töölepingu lõpetamise seaduslikkust tema poolt töökohustuste süülise rikkumise eest. Kohus on ebaseaduslikult tunnistanud töölepingu lõppenuks töötaja ja tööandja vahel TLS § 82 lg alusel ning mõistis tööandjalt välja kompensatsiooni 16 526 kr, kuna tööleping on lõpetatud TLS § 86 p 6 alusel. Kohus mõistis põhjendamatult tööandjalt välja palga võlgnevuse 36 910 kr ja viivise palga väljamaksmisega viivitamise eest 25 171,48 kr. Lõpparve summas 25 781 kr ei vasta täielikult asja materjalidele ja selle faktillistele asjaoludele. Otsusest ei ole aru saada, seoses millega kohus viitab tööandja esitatud tõenditele ja et kohtu arvates need tõendid ei tõenda. Täiendava otsuse tegemisel rikus kohus menetlusnorme sellega, et ei korraldanud selleks kohtuistungit. Vastus apellatsioonkaebusele Vastustaja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata. Ringkonnakohtu seisukoht Ringkonnakohus leidis, et apellatsioonkaebus tuleb osaliselt rahuldada, maakohtu otsus osaliselt tühistada ja tühistatud osas teeb kolleegium uue otsuse nõude rahuldamata jätmiseks. 4(6)

Maakohtu otsus on õige osas, millega loeti pooltevaheline tööleping lõppenuks TLS § 82 lg.1 (otsuse resolutsioonis ekslikult märgitud TLS § 82 p.2) alusel ja mõisteti kostjalt hagejale TLS § 82 lg.2 alusel välja 16 526 kr. hüvitust. TLS § 82 lg.1 kohaselt teatab töötaja töölepingu lõpetamisest tööandjale vähemalt viis kalendripäeva ette, kui lepingu lõpetamise põhjuseks on tööandjapoolne lepingu rikkumine. TLS § 83 lg.1 ja 2 kohaselt võib töötaja etteteatamistähtaja möödumisel töötaja lahkuda töölt ning tööandja on kohustatud talle andma tööraamatu ja lõpparve. Nimetatud sätestest tuleneb, et töötajal on õigus tööandjapoolsel töölepingu rikkumise korral lõpetada tööleping ning see loetakse lõppenuks, kui töötaja etteteatamistähtaja möödumisel töölt ära jääb. Antud juhul tegi kohus kindlaks, et töötajal oli õigus tööleping TLS § 82 lg.1 alusel lõpetada, kuna tööandja rikkus töölepingut sellega, et kuude kaupa ei maksnud talle palka tehtud töö eest. Palga pikemaajalist maksmatajätmist ei eita ka kostja. Maakohtu otsus on ebaõige osas, millega kohus tunnistas töölepingu lõpetamise TLS § 86 p. 6 alusel ebaseaduslikuks ja mõistis hagejale TLS § 117 lg.2 alusel välja neljakuise keskmise palga suuruse hüvituse 33 052 kr. Nagu maakohus õigesti tuvastas, määras tööandja (tegi teatavaks) hagejale distsiplinaarkaristuse vallandamise TLS § 86 p.6 alusel pärast etteteatamistähtaja möödumist, s.o. pärast töölepingu lõpetamist töötaja algatusel TLS § 82 lg.1 alusel. Maakohus leidis õigesti, et tööandja vastav käskkiri on tühine, kunivõrd tööleping oli distisplinnaarkaristuse määramise (kohaldamise) ajaks lõppenud. Seega ei ole tegemist töölepingu lõpetamisega tööandja algatusel, mistõttu puudub alus tunnistada töölepingu lõpetamine sellel alusel ebaseaduslikuks ja välja mõista töötajalt hüvitus TLLS § 117 lg.2 järgi. Selles osas kolleegium rahuldab apellatsioonkaebuse, teeb uue otsus ja jätab hageja need nõuded rahuldamata. Maakohtu otsus on ebaõige osas, millega kohus mõistis kostjalt välja „lõpparve“ 25 781 kr. PalS § 32 lg.1 kohaselt nimetatakse lõpparveks summasid, mida töötajal on õigus saada ja mida tööandja on kohustatud maksma töölepingu lõpetamisel. Kui tööandja ei maksa töölepingu lõpetamisel töötajale täielikult neid summasid, mida ta on kohustatud töötajale maksma, ja töötaja nõuab neid kohtu kaudu, siis nõude põhjendatusel saab kõne alla tulla kas saamata palk, hüvitised, kasutamata puhkuse kompensatsioon jms. Nõude õigusliku alusena lõpparve kasutamine on õiguslikult sisutühi. Hageja nõudest nähtub, et 25 781 kr. kujutab endast 2007.a. juunikuu palka ja kompensatsiooni kasutamata puhkuse eest. Nimetatud summa on tõendil, millest kohus lähtus võlgnevuse tuvastamisel (märkus töölepingul, toimiku lk.13) juba märgitud võlgnevuse üldsumma 73 910 kr. sisse. Seega nimetatud summa liitmisega võlgnevusele (73 910-37000= 36 910 kr. ja viivistele 2517,48 kr. ja selle eraldi väljamõistmisega) mõistis kohus palga juunikuu eesti ja kasutamata puhkuse kompensatsiooni välja kahekordselt. Seetõttu tuleb otsus selles osas tühistada ja uue otsusega nimetatud „lõpparve“ jätta välja mõistmata. 5(6)

Ülejäänud osas ei ole kaebuse rahuldamiseks alust. Maakohus on põhjendanud, miks ta teisi tõendeid hageja palga ja võlgnevuse kohta arvesse ei võta. Kolleegium nõustub nende põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata. Viivised mõistis kohus välja hageja esitatud arvestuse järgi, pidades seda põhjendatuks. Apellant ei ole kaebuses toonud põhjendusi ega arvestusi, milline on tema arvates õige viiviste summa ja miks hageja näidatud viiviste arvestus on ebaõige. Ei oma tähtsust, kas kostja poolt hagejale 06.07.2007 makstud 37 000 kr. lugeda palgavõlgnevuse või kasutamata puhkuse kompensatsiooni katteks. Kohus on selle summa võlgnevuse üldsummast lahutanud, s.o. arvestanud selles osas võlgnevuse kustutamisega. Kolleegium peab vajalikuks märkida, et tulumaksuseadusest ja palgaseadusest lähtuvalt tuleks palgavõlgnevus määrata kindlaks brutopalgast lähtudes, kuid kolleegium ei saa otsust selles osas korrigeerida, kuivõrd menetlusõiguslikult tähendaks see haginõuete ja apellatsioonkaebuse piiride ületamist. Täiendava otsuse kohta märgib kolleegium, et see puudutab kohtuotsuse resolutsiooni täiendamist kohtukulude jaotuse osas (põhjendavas osas oli kohus kohtukulude jaotuse ära otsustanud, kuid ei ole seda märkinud otsuse resolutsioonis). Täiendav otsus on täiendatava otsuse osa ja kuna kolleegium muudab kohtukulude jaotust, pannes esimese ja apellatsiooniastme menetluskulude kandmise hagejale 40% ja kostjale 60% ulatuses (arvestades hagi ja apellatsioonkaebuse rahuldamise proportsiooni), siis täiendava otsuse tegemisel esinenud menetlusnormi rikkumine kaotab oma tähenduse. Kolleegium peab vajalikuks selgitada, et kohtuotsuse põhjendus, mille kohaselt tuleb kostja õigeksvõtul põhinevalt välja mõista 64 888,86 kr., võib olla eksitav. Tegelikult ei ole kohus seda summat eraldi (täiendavalt ) välja mõistnud, vaid on õigeksvõtust tulenevalt määranud kohtuotsuse selle summa ulatuses tagatiseta viivitamatult täidetavaks.

Tiit Kollom

Ulvi Loonurm

Meelika Aava

6(6)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.