2-06-29940/32 - Muud - Muud hagiasjad - Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium - lahend.ee

1.25.11.2004 sõlmisid AS Panbal ja hageja müügilepingu nr PB/K040-2004, mille kohaselt kohustus AS Panbal müüma hagejale kütust. 01.02.2005 sõlmisid kostja ja hageja müügilepingu nr 010205/GS, mille kohaselt kohustus kostja müüma hagejale vedelkütust. 01.11.2005 sõlmisid pooled rendilepingu nr 1, millega hageja andis kostjale rendile kinnistul Tartu Ravila 63 asuva bensiinijaama, reservuaarpargi ja haldushoones asuvad operaatori- ja kaupluseruumid koos selles asuvate seadmete ja inventariga alates 01.11.2005. Rendilepingu kohaselt on see leping sõlmitud samal päeval poolte vahel sõlmitud võlgnevuse restruktureerimise ja likvideerimise kokkuleppe nõuetekohaseks täitmiseks ja eelnimetatud kokkuleppe on rendilepingu lahutamatuks lisaks. 01.11.2005 sõlmisid pooled ka võlgnevuse restruktureerimise ja likvideerimise kokkuleppe. 06.03.2006 sõlmisid hageja, kostja ja AS Panbal notariaalse hüpoteegi üleandmise, hüpoteegi seadmise lepingu muutmise ja asjaõiguslepingud. Hüpoteegilepingu punkti 2.2.1 kohaselt tagab Tartus Ravila 63 kinnistut koormav hüpoteek summas 6 900 000 krooni alates hüpoteegilepingu sõlmimisest kostja kõiki nõudeid hageja vastu, mis tulenevad hageja ja kostja vahel 01.02.2005 sõlmitud lepingust ja selle võimalikest lisadest. Hüpoteegilepingu punkti 2.2.2 kohaselt tagab Tartus Ravila 63 asuvat kinnistut koormav hüpoteek summas 6 900 000 krooni alates hüpoteegilepingu sõlmimisest kostja kõiki nõudeid hageja vastu, mis tulenevad kostja ja AS Panbal vahel 06.03.2006 sõlmitud nõude loovutamise lepingust. 06.03.2006 sõlmitud nõude loovutamise lepinguga loovutas AS Panbal oma 25.11.2004 lepingust tuleneva nõude hageja vastu kostjale. Kostja on esitanud kohtutäitur Reet Rosenthalile kaks täitemenetluse algatamise avaldust hageja suhtes. 18.09.2006 täitmisteatega teavitas kohtutäitur hagejat täitemenetluse alustamisest. Täitmisteate kohaselt on nõude sisuks põhivõlg 3 932 856 krooni (täiteasi nr 186/2006/1757, edaspidi I nõue). 10.08.2006 täitmisteatega teavitas kohtutäitur hagejat täitemenetluse alustamisest AS-lt Pabal omandatud nõude osas. Täitmisteate kohaselt on nõude sisuks põhivõlg 1 142 640 krooni ja viivisenõue 1 142 640 krooni, kokku 2 285 280 krooni. Täitetoimingute teatamise otsusega on kohtutäitur teatanud, et hagejale kuuluva

eelpoolnimetatud kinnistu osas toimub sundenampakkumine 20.09.2006 (täiteasi nr 186/2006/1413, edaspidi II ehk Panbali nõue). Hageja taotles sundtäitmise täies ulatuses lubamatuks tunnistamist TMS § 221 lg 1 alusel. Kohus liitis nõuded I ja II ühte menetlusse. Hageja leiab, et kostja on I nõude osas täitemenetluse algatamise avalduse esitanud alusetult, kuna kostjal puudub lepingust tulenev sissenõutav nõue hageja vastu. Vastavalt 01.11.2005 sõlmitud restruktureerimise kokkuleppele on hageja kohustus kostja ees ajatatud ja hageja on kokkulepet korrektselt täitnud. Viidatud lepingu kohaselt on hageja kohustuseks anda kostja valdusse ja kasutusse kütusetankla, mille igakuise renditasu võrra väheneb hageja võlgnevus kostja ees tulenevalt 01.02.2005 sõlmitud müügilepingust. Võlgnevuse ajatamise lepingu kohaselt kohustub hageja andma tankla kostja kasutusse seni, kuni hageja kohustus kostja ees on täielikult tasaarvestatud renditasuga. Pooled arvestasid, et vähemalt 4-aastase perioodi jooksul suudetakse hageja võlgnevus kostja ees kindlasti tasaarvestada. II nõude osas ei ole hagiavalduse kohaselt kostjal nõuet hageja vastu täitmisteates näidatud ulatuses Panbaliga sõlmitud lepingu alusel tekkinud. Vastavalt hageja ja AS Panbal vahel 25.11.2004 sõlmitud lepingu punktile 1.2 pidid lepingupooled hilisemalt lepingu lisaks olevate spetsifikatsioonidega kokku leppima kauba täpse nimetuse, hinna, koguse ja tarnetähtajad. Kostja ei ole spetsifikatsioone esitanud. Samuti saabus hageja kohustus kauba eest tasumiseks üksnes pärast kauba vastuvõtmist ja selle osas arve väljastamist. Nimetatud asjaolusid tõendavaid dokumente ei ole kostja hagejale esitanud. Üksnes arvetele tuginev nõude esitamine ei ole seaduslik ega põhjendatud. Saatelehtede originaalide esitamise järgselt ei vaielnud hageja põhimõtteliselt vastu väitele, et on ostnud kostjalt kütust. Vaidluse esemeks on küsimus, millistes kogustes on hageja esindajad reaalselt kütust vastu võtnud. Viivisenõue on alusetu ja ebaseaduslik. Viivise määr 0,5% on ebamõistlikult suur. AS Panbal ei ole esitanud hageja vastu viidatud nõuet. Hageja ja AS Panbal on kokku leppinud, et lepingupooled ei loovuta ilma teise osapoole kirjaliku nõusolekuta lepingust tulenevaid õigusi ega kohustusi kolmandatele isikutele. AS Panbal on hea usu põhimõtet tahtlikult rikkudes oma lepingust tulenevad õigused ja kohustused loovutanud kostjale. Restruktureerimise kokkuleppe punktis 3 on pooled kokku leppinud, et juhul, kui hageja täidab kõik kokkuleppest ja rendilepingust tulenevad kohustused nõuetekohaselt, siis loobub kostja viivistest. Kostja, kasutades hageja tanklat ja tasaarvestades selle kasutamisest saadud tasu ning omades hüpoteeki selle nõude tagamiseks, ei ole näidanud üles huvi võlgnevuse sissenõudmise vastu ja on loonud sellega hagejas mulje, et viidatud kohustust on samuti võimalik tasaarvestada kostja poolt hagejale tasumisele kuuluvate summadega. Selline käitumine on vastuolus heade kommetega. Teades, et tema nõue, sh sellelt arvestatavad maksimumviivised on hüpoteegiga tagatud, oli kostja huvitatud nõude mitteesitamisest ajani, mil viivised kasvavad põhivõlgnevusega võrdseks.

3.Tartu Maakohus rahuldas 22.06.2007 otsusega hagi osaliselt ning tunnistas lubamatuks täitemenetluse täiteasjas nr 186/2006/1757 AS G.S.G. Oil suhtes ja tunnistas osaliselt lubamatuks täitemenetluse täiteasjas nr 186/2006/1413 AS G.S.G. Oil suhtes viiviste nõude summas 1 142 640 krooni osas. Menetluskuludest jättis kohus 80% AS Petroimpex kanda ja 20% AS G.S.G. Oil kanda. Kohtu seisukoht I nõude osas Restruktureerimise lepingu kohaselt oli hageja müügilepingust tulenev kohustus kostja ees 01.11.2005 5 630 625.65 krooni. Kohustuse täitmist tagab hüpoteek vastavalt 06.03.2006 hüpoteegilepingule. Kostja on algatanud sundtäitemenetluse mitte kogu nõude osas, vaid osaliselt, summas 3 932 856 krooni. Kohus leidis, et rendilepingu ja restruktureerimise kokkuleppe tõlgendamisel ja poolte ühise tahte väljaselgitamisel tuleb nõustuda hageja seisukohtadega. Restruktureerimise leping muutis osapoolte vahel kuni selle allkirjastamiseni kehtinud võlasuhteid, st hageja ei olnud enam kohustatud tasuma võlgnetavat rahasummat korraga, vaid võlgnevuse likvideerimine hakkas toimuma osade kaupa vastavalt hagejale kuuluva tankla kasutamise eest kokkulepitud tasu tasaarvestamisele hageja varasema kohustuse katteks. Pooled leppisid kokku, et müügilepingust tekkinud nõue summas 5 630 625.65 krooni, mis oli sel hetkel sissenõutav, ajatati, sest selline oli restruktureerimise kokkuleppe sõlmimise eesmärk. Kuigi pooled ei ole otseselt maksegraafikut või ajatamislepingut sõlminud, tuleneb nende tahe maksed ajatada kokkuleppe punktist 1.1, mille kohaselt kokkuleppes toodud hageja põhivõlgnevuse kustutamine toimub rendilepingus tasumisele kuuluva rendisumma tasaarveldamise teel, koosmõjus rendilepingu punktiga 6, milles on kokku lepitud rendi suuruses, ja rendilepingu eritingimuste punktiga 3, milles on kokku lepitud rendilepingu tähtaeg. Võlasumma tasumist ei ajatatud ebamääraseks perioodiks, vaid neljaks aastaks või kuni kogu võlgnevuse tasumiseni. Rendilepingu tähtaja määramisel olid aluseks vastavad arvestused.

Rendilepingu punktide 6.3 ja 6.4 kohaselt toimub rendi tasumine hageja esitatud arve alusel restruktureerimise kokkuleppe punkti 1.1 kohaselt, st tasaarveldamise teel, tingimusel, et rentnik ei esita arvele vastuväiteid viie päeva jooksul arve kättesaamisest. Nimetatud kokkulepe tähendab tasaarvestuse avaldust VÕS § 198 tähenduses. Sellest hetkest muutub renditasu sissenõutavaks ja seda on võimalik tasaarvestada kostja ajatatud nõudega hageja vastu. Hageja väited ja tunnistaja T. Kiisa ütlused selles, et enne rendilepingu sõlmimist tutvus kostja põhjalikult hageja finantsnäitajatega ja pooled arvestasid välja, millise perioodi jooksul oleks võimalik tankla rendi tasaarvestamise teel hageja võlgnevus likvideerida, on kooskõlas mõistlikkuse põhimõttega. Ebausaldusväärsed ja teiste asjaoludega vastuolus on tunnistaja A. Belovi ütlused, et rendilepingu tähtaeg 4 aastat sai valitud juhuslikult, sest keegi jurist ütles, et rendilepingut ei saa sõlmida tähtaega määramata. Lepingute sisuga on vastuolus kostja väited selles, et kostja võttis tankla rendile prooviks ja tal oli õigus taotleda nõude sundtäitmist hüpoteegi arvel igal ajal sõltumata rendilepingu tähtajast ja rendilepingut ülesütlemata. Tankla rendile võtmine nn „prooviks“ ei ole kooskõlas mõistlikkuse ja hea usu põhimõttega. Tegemist oli ettevõtte üleminekuga VÕS § 180 tähenduses, mis mõjutas ka õigussuhteid kolmandate isikutega, näiteks töötajatega. Kokkuleppe kohaselt oli hageja kohustatud rendilepingu tähtaja jooksul mitte tegelema naftasaaduste müügiga Eestis, samuti oli hagejal palju kaasaaitamiskohustusi. Kostja ei ole tõendanud, et poolte ühine tahe lepingu sõlmimisel väljendus selles, et kokkuleppest tuleneva hüpoteegi seadmise kohustuse täitmise järgselt tekiks olukord, kus hageja jääb teadmatusse sundtäitmise algatamise aja ja rendilepingu tähtaja osas. Selline tõlgendus oleks vastuolus mõistlikkuse ja hea usu põhimõttega, sest tekitaks hagejale kahju. Kostjat võis survestada hageja maksejõuetus ja hüpoteegi puudumine, kuid just need asjaolud viisidki pooled ühisele tahtele bensiinijaam rentida ja nõue ajatada. Kui kostja soovis seejuures varjata oma tegelikku tahet, ei saa kohus sellega lepingu tõlgendamisel arvestada (VÕS § 29 lg 2). Lepingute sõlmimisel oli poolte ühine tahe selles, et hageja saaks võimaluse täita sissenõutavaks muutunud kohustusi ositi ja pikema tähtaja jooksul, kostja sai aga vastu senini puudunud tagatise – hüpoteegi ja võimaluse ise opereerida hagejale kuuluvat tanklat. Mitte millegagi ei ole tõendatud kostja väide, et restruktureerimise kokkuleppe eesmärgiks oli alternatiivne võimalus hageja võla likvideerimiseks. Kuna pooled leppisid kokku, et hagejale kuuluv ettevõte läheb üle, siis sai see olla ikkagi ainuke võla tasumise võimalus, sest ettevõte, mille tulust oleks hageja saanud võlga tasuda, läks kostja valdusesse. Kokkuleppe punkt 1.4 andis kostjale valikuõiguse, kelle kasuks hüpoteek seada. Rendilepingu tähtaeg ei olnud samas seatud sõltuvusse sellest, kelle kasuks hüpoteek seatakse. Kostja väide, et kui hüpoteek oleks seatud kolmanda isiku kasuks kostja võetava laenu tagamiseks, siis nimetatud kolmandal isikul oleks olnud õigus nõuda oma hüpoteegi arvel nõude kohest sundtäitmist, seega pidi hageja nõude kohese sundtäidetavusega igal juhul arvestama, lähtub eeldusest, et kostja jätab endale võetud kohustused täitmata, et saavutada sundtäitmine hagejale kuuluva asja arvelt. Selline tõlgendus ja kostja võimalik käitumine oleksid vastuolus hea usu põhimõttega, sest eesmärgiks oleks kahju tekitamine teisele poolele. Kohus ei saa sellele tugineda vaidlusaluste kokkulepete tõlgendamisel ja asja lahendamisel. Kuna nii 01.11.2005 kokkuleppeid kui ka 06.03.2006 hüpoteegilepingut tuleb vaadelda koos, siis ei saa asja lahendamisel olla määravaks asjaolu, et hüpoteegilepingus ei ole rendilepingut otse märgitud. Hüpoteegilepingu punkt 2.2.1 räägib müügilepingu võimalikest lisadest, mida hüpoteek tagab. Oma olemuselt on restruktureerimise kokkulepe rendilepingu lisana ka

müügilepingu lisa, sest selles on kokku lepitud müügilepingust tuleneva nõude ajatamises. Samas ei peagi hüpoteegileping reguleerima tagatavate nõuete sissenõutavaks muutumist. Arvestada tuleb ka seda, et hüpoteek summas 6,9 miljonit krooni tagas ka muid nõudeid kui üksnes 01.02.2005 müügilepingust tulenevaid. Kuna nõue on ajatatud ja osaliselt tasaarvestatud, siis tuleb sundtäitmine hageja suhtes täiteasjas nr 186/2006/1757 tunnistada lubamatuks. Kohtu seisukoht II nõude osas Asjaolu, et hageja on AS-lt Panbal kütust ostnud ja kütus on üle antud hagejale kostja väidetavates kogustes ja väärtuses summas 1 142 640 krooni, on tõendatud 25.11.2004 lepinguga, nelja arve, saatelehtede ja spetsifikatsioonidega. Nimetatud dokumentide originaalid olid menetluse ajal kohtu valduses ja hagejal oli võimalik nendega tutvuda. Kostja omandas nõude AS-lt Panbal nõude loovutamise lepingu alusel 06.03.2006. VÕS § 208 lg 1 kohaselt asja müügilepinguga kohustub müüja ostjale asja üle andma, ostja aga kohustub müüjale tasuma asja ostuhinna ja võtma asja vastu. Kostja väidab, et on hagejale kütuse üle andnud, hageja ei ole kütuse eest tasunud ja võlgneb kostjale 1 142 640 krooni. Hageja ei ole vastupidist tõendanud. Kostjal nõude olemasolu hageja vastu 25.11.2004 lepingu alusel tõendab ka 06.03.2006 sõlmitud hüpoteegileping, mille punktis 2.2.2 on hageja osalusel lepingu pooled kokku leppinud, et hüpoteek hagejale kuuluvale kinnistule tagab ka kõiki nõudeid hageja vastu, mis tulenevad AS Panbal ja kostja vahel 06.03.2006 sõlmitud nõude loovutamise lepingust. Nimetatust nähtub, et hageja oli teadlik nõude loovutamise lepingust ja sellega nõus, järelikult pidi ta olema teadlik ja ka nõustuma nõude loovutamise lepingu punktis 1.2 märgitud võlasummaga – 1 142 640 krooni. Müügilepingu kohaselt kohustus hageja tasuma esitatud arved seitsme päeva jooksul arve kättesaamise kuupäevast müüja pangaarvele. Seega oli nõue muutunud täitemenetluse algatamise ajaks 10.08.2006 sissenõutavaks. Kuna nõue on tagatud hüpoteegiga, siis pöördus kostja õigustatult kohtutäituri poole sundtäitmise algatamiseks ning täitemenetluse algatamine täiteasjas nr 186/2006/1413 põhivõla 1 142 640 krooni ulatuses on seaduslik. Kohus ei nõustunud hageja väitega, et lepingu punktis 5.3 fikseeritud viivisemäär on ebamõistlikult suur. Õige on kostja väide, et majandus- ja kutsetegevuses tegutsevad isikud võivad viivisemääras ise vabalt kokku leppida. Ainuüksi viivise suurusest lähtuvalt ei saa viivisekokkulepe olla reeglina vastuolus heade kommetega ega seadusega ja seetõttu tühine. Samale seisukohal on asunud ka Riigikohus tsiviilasjas nr 3-2-1-66-05. Samuti on õige, et hageja ei ole tõendanud, et viivis on kostja kahjuga võrreldes ebaproportsionaalselt suur. Restruktureerimise kokkuleppe punkti 3 kohaselt juhul, kui hageja täidab kõik kokkuleppest ja rendilepingust tulenevad kohustused nõuetekohaselt, loobub kostja ka AS Panbal loovutatud nõudest tulenevatest viivistest. Arvestades hagejale pandud kohustuste hulka, ei saa eeldada, et poolte tahe oli kokku leppida selles, et iga vähimgi, sisult formaalne rikkumine välistab viivistest vabastamise. Nimetatud kokkuleppe eesmärk saab olla ikkagi selles, et täidetud saaks lepingu eesmärk ja sellisel juhul vabaneks hageja ka viivistest. Eelkõige oli kostjale oluline, et hageja nõustuks rendilepingu sõlmimisega ja hüpoteegi ülekandmisega AS-lt Panbal kostjale ning täidaks kohustused, mis on fikseeritud restruktureerimise kokkuleppe punktis 1. Nimetatud kokkulepete esmast tähtsust rõhutab rendilepingu punkt 3.2, mis annab nimetatud kohustuste täitmata jätmise korral kostjale õiguse rendileping üles öelda. Kostja on küll tuginenud teatud lepinguliste kohustuste rikkumisele hageja poolt, kuid väitis viimasel kohtuistungil, et need asjaolud ei oma vaidluse lahendamisel tähtsust. Kostja ei ole rendilepingut üles öelnud. Puuduvad vaieldamatud tõendid selles, et hageja on pannud toime selliseid lepingutingimuste rikkumisi, mis annaksid kostjale õiguse vaatamata

4.AS Petroimpex taotleb apellatsioonkaebuses kohtuotsuse tühistamist osas, milles tunnistati täitemenetlus AS Panbal ja AS G.S.G. Oil vahel 25.11.2004 sõlmitud müügilepingust tulenevate viiviste osas lubamatuks, ning uue otsuse tegemist, millega jätta AS G.S.G. Oil hagi vastavas osas rahuldamata. Kaebuse põhjenduste kohaselt ei ole kohus analüüsinud ühtegi hageja lepingurikkumist, millistele kostja on viidanud. Seetõttu ei ole võimalik jõuda üldise järelduseni, et ühtegi olulist rikkumist pole aset leidnud. Rendilepingu punkti 4.2.6 kohaselt kohustus rendileandja tagama rendiobjekti ööpäevaringse tehnilise valve. Hageja lõpetas kostja nõusolekuta tehnilise valveteenuse lepingu alates 15.06.2006, mistõttu kostja oli sunnitud sõlmima ise vastava teenuse osutamise lepingu. Rendilepingu punkti 4.2.9 kohaselt kohustus hageja 2 kuu jooksul lepingu sõlmimisest esitama kinnistusametile avalduse rendisuhte kohta märke kandmiseks kinnistusraamatusse. Hageja ei täitnud nimetatud kohustust tähtaegselt. Tartu Linnavalitsus tegi hagejale ettekirjutuse tagada tankla varikatuse jäikus ja ohutus, mida hageja vaatamata ettekirjutuse tähtaja pikendamisele ei täitnud. Kostja kandis sellest tulenevalt täiendavat kahju, kuna paljud kliendid loobusid Ravila 63 tankla külastamisest, kartes varikatuse autole peale langemist. Kostja on esitanud hagejale mitmeid pretensioone seoses prügiveo korraldamata jätmisega. Rendilepingu lisa 1 punkti 1.6 kohaselt kohustus hageja igal viisil toetama ja kaasa aitama kostja efektiivsele tegevusele bensiinijaama ekspluatatsiooni käigus. Hageja ei ole kostjale mingit abi osutanud. Rendilepingu lisa 1 punkti 1.7 kohaselt kohustus hageja meelitama aktiivselt ligi uusi kliente kostja jaoks ja aitama kaasa kolmandate isikute poolt kostja ülevõetud lepingute täitmisele. Ka nimetatud kohustust ei ole hageja üldse täitnud. Rendilepingu lisa 1 punkti 1.8 kohaselt kohustus hageja pidama kostjaga regulaarseid konsultatsioone kostja poolt naftasaaduste läbimüügi suurendamise teemal. Konsultatsioone ei ole toimunud. Rendilepingu lisa 1 punkti 1.9 kohaselt kohustus hageja aitama kaasa ja võtma osa kostja läbirääkimistest klientidega. Ka nimetatud kohustust ei ole hageja täitnud. Ainuüksi kinnistusametile avalduse hilinemisega esitamist ei saa ehk käsitleda rikkumisena, millega kaasneb viivisenõude esitamine hageja vastu vastavalt restruktureerimise kokkuleppe punktile 3. Samas kõik ülejäänud rikkumised on sisulist laadi, mis on otseselt mõjutanud kostja käibe mahtu ja lepingu eesmärgi täitmist. Kostja ja viimase tunnistaja A. Belov on selgitanud, et kostja on kütuse hulgimüügiga tegelev äriühing, kellel puudub kütuse jaemüügi kogemus. Tankla rendilevõtmisel läksid kostjale üle kõik tankla töötajad, kliendid, võlglased jne. Seetõttu oli kostja jaoks äärmiselt oluline, et hageja osutaks kaasabi klientide ja võlgnikega suhtlemisel, uute jaetarbijate leidmisel jms. Tankla rentimine oli kostja jaoks sunnitud samm, ka rendilepingust nähtub, et see kehtib maksimaalselt kuni hageja võlgnevuse kustutamiseni, seega polnud kostjal iseseisvat huvi tankla opereerimiseks äritegevuse eesmärgil. Rendilepingu sõlmimisega andis kostja hagejale täiendava võimaluse võla kustutamiseks, kuid see ei tähendanud, et kostja peab tankla

opereerimisel ise kogu töö ära tegema. Selleks leppisidki pooled kokku hageja kohustuses aktiivselt tankla opereerimisele kaasa aidata. 01.11.2005 kokkulepete sõlmimise hetkeks oli kostjal tekkinud viivisenõue hageja vastu. Kostjal ei olnud kohustust ega vajadust sellest loobumiseks. Kostja leppis restruktureerimise kokkuleppe punkti 3 tingimuses kokku seetõttu, et tagada hageja poolt tõepoolest kõigi rendilepingu ja selle lisa tingimuste nõuetekohane täitmine. Tegemist oli hea tahte märgiga, motiveerimaks hagejat lepingut korrektselt täitma ning maandamaks seeläbi oma riske, mis on tingitud asjaolust, et kostja pole kütuse jaemüüja. Kõnesolevat punkti ei ole võimalik selliselt tõlgendada, et kostja viivisenõudest loobumine langeb ära vaid juhul, kui esineb sedavõrd oluline lepingurikkumine, millega kaasneb lepingu ülesütlemine. Asjaolu, et kostja pole lepingut üles öelnud, ei ole tõendiks selle kohta, et hageja rikkumised pole käsitletavad lepingu tingimuste mittenõuetekohase täitmisena kommenteeritava lepingupunkti tähenduses. Nõustuda ei saa kohtu märgituga, et rendilepingu eesmärgiks ja kostja jaoks olulisimaks tingimuseks oli rendilepingu sõlmimine ja hüpoteegi ülekandmiseks nõusoleku andmine. Rendilepingu sõlmimise initsiatiiv tulenes hagejalt, seega ei saanud see olla kostja jaoks oluliseks tingimuseks. Samuti ei saa rendilepingu oluliseks tingimuseks ega selle eesmärgiks olla rendilepingu enese sõlmimine. Hüpoteegi ülekandmine oli kostja jaoks küll oluline, kuid rendilepingu täitmise seisukohast oli tegemist kõrvaltingimusega. Vaidlus käib eelkõige selle üle, et hageja on jätnud kokkulepitud kaasaaitamiskohustused ja mitmed muud olulised üürileandja kohustused täitmata. Kohus on alusetult viidanud kostja lepingulise esindaja väitele, justkui käsitletavad rikkumised ei omaks vaidluse lahendamisel tähtsust. Kohus arutas kahest müügilepingust tulenevaid nõudeid eraldi. Kõigepealt arutati 01.02.2005 müügilepingust tulenevat põhinõuet. Kuivõrd selle nõude osas otsustas kohus eraldada kostja viivisenõudel põhineva vastuhagi eraldi menetlusse, tekkis küsimus, kas rendilepingu rikkumised omavad 01.02.2005 müügilepingust tuleneva põhinõude lahendamise osas tähtsust. Selle kohta kostja esindaja vastaski eitavalt, täpsustades, et rendilepingu rikkumised ei mõjutanud 01.02.2005 müügilepingust tuleneva põhinõude kehtivust, küll aga olid kostja jaoks täiendavaks ajendiks täitemenetluse algatamisel. Vastavat selgitust pole protokolli märgitud, kuid see positsioon tuleb hiljem kostja esindaja ja ka tunnistaja seletustest välja. AS Panbal lepingust tulenevat nõuet istungil sisuliselt ei arutatudki, kuna selle üle puudus sisuline vaidlus. Seega Panbali nõue ei olnud arutelu teemaks, kui kostja esindaja esitas kohtule kommenteeritava seisukoha.

kontrollida nende volitusi kauba vastuvõtmiseks hageja nimel. Kohus on kohustuse tekkimise lugenud tuvastatuks üksnes asjaolu alusel, et hageja oli teadlik nõude loovutamisest kolmandalt isikult kostjale. Materiaalõigusest ei tulene regulatsiooni, mille kohaselt peab võlgnik tema vastu suunatud nõude loovutamisest teadasaamisel koheselt esitama vastuväited või tegema muid tegusid, vastasel juhul loetakse ta vaikimisi nõuet aktsepteerinuks. Pooltevaheline kokkulepe sisaldas üksnes viidet nõude loovutamise kohta, mitte tahteavaldusi selle nõude suuruses vm nõudega seotud asjaoludes kokkuleppimise kohta. Tegemist ei olnud deklaratiivse võlatunnistusega, kuivõrd selles ei olnud väljendatud konkreetset võlgniku tahteavaldust võlasummaga nõustumiseks või muuviisiliseks nõustumise väljendamiseks. Hageja eeldas, et kostja käitub heas usus ja on esitanud arved vastavalt üleantud kauba kogusele. Varasemas menetluses mainitud asjaolu alusel, mille kohaselt selgus, et kostja esitas hagejale arved kütusekaartide alusel tarbitud kütuse eest ebareaalsetes mahtudes, tekkis hagejal põhjendatud kahtlus ka kõikide teiste kostja arvete õigsuse osas. Hageja on nõudnud selgitust, millisele füüsilisele isikule konkreetselt ja millal on kaup üle antud, kuid kostja ei saanud tõsikindlalt nimetada hageja nimel väidetavalt kütust vastuvõtnud isikute nimesid (allkirjad üleandmise-vastuvõtmisaktis on loetamatud). Hageja nõustub kohtu seisukohtadega kostjal viivisenõude mittetekkimisest, kuid leiab, et kohtu poolt alternatiivselt käsitletud hageja vastuväited viivisenõude põhjendamatu suuruse ja vastuolu osas heade kommetega on ebaõiged ning palub muuta otsust motiivide osas. VÕS § 162 lg 1 kohaselt võib kohus vähendada leppetrahvi mõistliku suuruseni, hinnates teise õigustatud lepingupoole huvi ja poolte majanduslikku seisundit. Hageja on osundanud, et kostja käitumine koostöö käigus viivisenõude mitteesitamisel ja sellega arusaama luues, et viivisenõuet ei esitatagi, on vastuolus hea usu põhimõttega. Kohus jättis osundatud käitumisele hinnangu andmata ning seisukoha võtmata hageja väitele kostja käitumise mittevastavusest headele kommetele (VÕS § 6 lg 1, 2), millise asjaolu tuvastamine oleks aluseks viivisenõude mittekohaldamisele. Kohus ei ole analüüsinud hageja väiteid, et kostjal oli piisavalt rahalisi vahendeid (hageja esitatud kostja bilanss) ning et kostja ei soovinud ise hagejaga pikaajaliselt suheldes nõuet maksma panna. Nimetatud asjaolud osundavad sellele, et kostja kahju temale väidetavalt mittetasutud viivisenõudest ei saa olla suur.

7.AS G.S.G. Oil vaidleb AS Petroimpex apellatsioonkaebusele vastu. Vastuväidete kohaselt ei saa ringkonnakohus sisuliselt arutada kostja apellatsioonkaebuses toodud osundusi hageja poolt väidetavalt toime pandud lepingurikkumiste kohta, kuna seda ei ole esimese astme kohtus arutatud. Viimasel maakohtu istungil kostja avaldas, et ei soovi tugineda lepingu rikkumistele. Kostja ei olnud ka enne kohtumenetluse algust rikkumistele osundanud ega kasutanud mistahes õiguskaitsevahendeid. Tulenevalt eeltoodust on kohus jätnud õigesti lepingu väidetava rikkumisega seotud asjaolud käsitlemata. Juhul, kui kohus oleks rikkumisi käsitlenud, oleks see rikkunud oluliselt hageja õigusi, võttes võimaluse küsitleda nimetatud asjaolude osas tunnistajad, esitada tõendeid ja vastuväiteid. Loobudes lepingu rikkumistele tuginemisest loobus kostja sisuliselt nõude alustest, millised põhjendavad tema poolt täitemenetlusse esitatud nõuet. Kohtul ei ole võimalik iseseisvalt asuda tuginema asjaoludele, millele nõude esitaja ei soovi tugineda. Väide, mille kohaselt pidas kostja rikkumistele mittetuginemisel silmas üksnes ühte lepingut, ei tugine tõenditel ja istungiprotokollil. Leides, et protokoll kajastab ebaõigesti menetlusosalise tahet, on menetlusosalisel võimalus esitada sellekohased vastuväited, kuid seda enne otsuse tegemist. Kohtuotsuse tegemise järgselt protokolli väidetavale ebaõigsusele tuginemine ei oma õiguslikku tähendust. Lisaks puuduvad vaieldamatud tõendid selle kohta, et hageja on toime pannud lepingu rikkumised, mis annaksid alust nõuda kostjalt viivist. Muuhulgas ei ole kostja ära toonud põhjuslikku seost varikatuse parandamata jätmise, prügiveo ja valveteenuse korraldamata jätmise ning kostja müügimahtude otsese kannatamise vahel. Kui kostja pole lepingut üles öelnud, saab seda lugeda tõendiks selle kohta, et väidetavad rikkumised pole käsitletavad lepingu tingimuste mittenõuetekohase täitmisena. Vastavalt hea usu põhimõttele eeldab hageja, et leping on kehtiv ja seda on täidetud nõuetekohaselt. Hageja nõustub kohtu seisukohaga, mille kohaselt restruktureerimise kokkuleppe punktis 3 sätestatud viivistest loobumise klausli eesmärk oli tagada hageja poolt korrektne lepingu täitmine ja et juhul kui kostja oleks igal ajal saanud võlgnevuse sisse nõuda, oleks antud punktil puudunud sisu. Poolte ühine tahe oli leppida kokku võlgnevuse tasumises uutel tingimustel lõppeesmärgiga kustutada hageja võlgnevus. Hageja nõustub samuti kohtu väitega, et kui nimetatud lepingu sõlmimise peaeesmärgiks oleks olnud üksnes kohustuste fikseerimine, siis poleks lepingul olnud eesmärki. Täiendavat

10.Kostja-apellant on vaidlustanud maakohtu otsuse osas, millega maakohus rahuldas hagi II nõudest tuleneva viivisenõude osas. Kostja-apellandi apellatsioonkaebuse kohaselt on maakohus oluliselt rikkunud menetlusnorme. Kostja-apellandi apellatsioonkaebuse kohaselt on maakohus alusetult viidanud kostja lepingulise esindaja väitele, et lepingu rikkumised ei oma käesoleva vaidluse lahendamisel tähtsust. Ringkonnakohus märgib, et nimetatud väide on osaliselt põhjendatud. Maakohus on tuginenud kohtuistungi protokollile 6. juunist 2007. Ringkonnakohtu arvates nähtub nimetatud protokollist, et kostja esindaja on kohtuistungil korduvalt rõhutanud, et „selles vaidluses ei ole määravad rendilepingu ja restruktureerimise lepingu rikkumised (tl 230). Hageja esindaja täpsustusele - „ rendilepingu võimalikud rikkumised ei oma asjas praegu õiguslikku tähendust, nii sain ma aru vastaspoolest“ - vastas kostja esindaja - „olen nõus. Rikkumised olid lihtsalt motiiviks täitemenetluse algatamisel“. Samast istungi protokollist nähtub, et kostja esindaja nõustus, et tunnistajaid ei ole vaja küsitleda lepingu rikkumise osas. Teisalt on kohtuistungi protokolli kantud ka kostja esindaja seisukoht, et „kohus peaks vaatama asju kogumis. Käesolevas menetluses on teisejärguline rendilepingu rikkumiste hindamine. Meie vastuväited on lk 161“(tl 231). Toimikulehel 161 on 29.03.2007 kostja poolt kohtule esitatud kostja täiendavad seisukohad, mille p. 1.2. esitab kostja loetelu hageja poolt rendilepingu punktide rikkumisest. Ringkonnakohtu arvates, kuna kostja esindaja küll kohtuistungil väitis, et lepingu rikkumised ei ole vaidluse lahendamisel olulised, kuid samas märkis, et jääb oma kirjalikult esitatud seisukohtade juurde, milles olid esile toodud ka väidetavad lepingurikkumised, siis sellises olukorras oleks maakohus pidanud sellele vastuolule kostja põhjendustes tähelepanu juhtima ja kooskõlas TsMS § 348 selgitama välja menetlusosalise arvamuse asjas tähtsust omavate asjaolude suhtes ning kõrvaldama asja arutamisest kõik, mis ei oma asja lahendamisel tähendust.