XX Aktsiaseltsi hagi YY (Y) vastu töölepingu erakorralise ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks ja YY hagi XX Aktsiaseltsi vastu töölepingu erakorralise ülesütlemise hüvitise väljamõistmiseks
Hageja/kostja XX Aktsiaselts (registrikood XXXXXXXX), lepinguline esindaja vandeadvokaat Kersti Põld Kostja/hageja YY (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja Saima Laumets
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada osaliselt Pärnu Maakohtu 31.03.2017 otsus, s.o osas, milles kohus mõistis XX Aktsiaseltsilt välja viivise hüvitiselt võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.
2.Rahuldada XX Aktsiaseltsi apellatsioonkaebus osaliselt.
Jätta XX Aktsiaseltsi apellatsioonkaebuse menetlemisega seoses kantud menetluskulud XX Aktsiaseltsi kanda ja mõista XX Aktsiaseltsilt YY kasuks välja menetluskulu 162 eurot.
5.Jätta YY apellatsioonkaebuse menetlemisega seoses kantud menetluskulud YY kanda ja mõista YY-lt XX Aktsiaseltsi kasuks välja menetluskulu 150 eurot.
6.Tasaarvestada XX Aktsiaseltsi ja YY vastastikused menetluskulu nõuded ning mõista lõppastmes XX Aktsiaseltsilt YY kasuks välja menetluskulu 12 eurot. Kohustada XX Aktsiaseltsi tasuma väljamõistetud menetluskuludelt YY-le viivist võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates otsuse jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni.
7.Keelduda XX Aktsiaseltsi 29.05.2017 menetlusdokumendile lisatud Pärnu Maakohtu 31.03.2017 määruse vastuvõtmisest ning eemaldada toimikust. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Juhul kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. Asjaolud, tööandja nõue ja vastuväited töötaja hagile
1.XX Aktsiaselts (hageja, tööandja) esitas 05.12.2016 hagi YY (kostja, töötaja) vastu töötajapoolse töölepingu erakorralise ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks ja palus lugeda leping lõppenuks töölepingu seaduse (TLS) § 85 lg 4 alusel alates 25.04.2016. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda. Hagiavalduse asjaoludel oli poolte vahel 01.02.2013 sõlmitud tähtajatu tööleping, mille alusel kostja töötas hageja juures farmijuhi abina kuni tema poolt töölepingu erakorralise ülesütlemiseni 25.04.2016. Enne maakohtusse hagi esitamist pöördusid nii hageja kui kostja töövaidluskomisjoni poole. Tööandja palus 23.05.2016 esitatud avalduses tuvastada lepingu ülesütlemise tühisus ja töötaja palus 10.06.2016 avalduses välja mõista tööandjalt hüvitis kolme keskmise töötasu ulatuses 1 835,28 eurot, millele lisandub viivis seadusjärgses määras. Töövaidluskomisjon jättis 04.11.2016 otsusega hageja nõude rahuldamata ja mõistis hagejalt töötaja kasuks välja kolme kuutasu suuruse hüvitise, kuid lõpetas menetluse kostja viivisenõude osas nõudest loobumise tõttu. Hageja töövaidluskomisjoni otsusega (v.a viivisenõude osas) ei nõustunud (I kd, lk 6-8) ja esitas 5.12.2016 hagi Pärnu Maakohtu Kuressaare kohtumajja. Hagiavalduse asjaoludel esitas kostja 25.04.2016 e-postiga avalduse töölepingu erakorraliseks ülesütlemiseks alates 25.04.2016 TLS § 91 lg 2 p-de 1 ja 3 alusel. Tööandjale esitatud lepingu ülesütlemise avaldus oli umbmäärane ja ülesütlemist asus hageja sisustama alles vaidluses. Erinevalt avalduses väljendatust ei ole tööandja töölepingut oluliselt rikkunud. Kostja väited, et farmis puuduvad olmetingimused ja pesemisvõimalus ning ettevõtte juht ei suhtle töötajatega, hoiab kõrvale ja ei vasta küsimustele, on ebaõiged. Farmi töötajatele oli olemas olmeruum, kus oli igal töötajal oma kapp. Samuti oli farmis köök koos sooja ja külma veega. Duširuumi olemasolu ei olnud töö laadist tulenevalt vajalik. Kostja õigusi ei rikutud, kui farmi juht temaga väidetavalt ei suhelnud. Selle asemel oli kostjal tööalaselt võimalik suhelda loomakasvatuse juhiga, kellele kostja allus. Samuti ei olnud tööruumid kostjale eluohtlikud. Hageja ettevõttes on koostatud riskianalüüs, kus tuvastati, et laudad on korras, enamus töid mehhaniseeritud, olmetingimused hästi sisustatud, töötajad instrueeritud. Veterinaar- ja Toiduamet tuvastasid kontrolli käigus, et laudad on sobivad. Isegi kui mõned töötaja etteheited olid põhjendatud, ei olnud puudused sellised, mis oleksid olnud sobivaks aluseks töölepingu erakorraliseks ülesütlemiseks. Eelnevalt kirjeldatud
põhjustel oli kostjapoolne töölepingu erakorraline ülesütlemine tühine. Tuvastades töölepingu ülesütlemise tühisuse, palus hageja lugeda leping lõppenuks TLS § 85 lg 4 alusel. Hageja maksis kostjale lõpparves välja aprillis väljateenitud töötasu ja hüvitise kasutamata puhkuse eest. TLS § 100 lg-s 4 nimetatud hüvitist hageja kostjale ei maksnud. Asjaolud, töötaja nõue ja vastuväited tööandja hagile
2.Töötaja esitas 26.12.2016 hagi tööandja vastu, paludes tööandjalt välja mõista hüvitise kolme kuu keskmise töötasu ulatuses. Hiljem 15.03.2017 palus töötaja lisaks välja mõista viivise põhinõudelt võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg-s 1 sätestatud määras (I kd lk 153). Menetluskulud palus kostja jätta hageja kanda. Kostja ütles 25.04.2016 töölepingu erakorraliselt üles TLS § 91 lg 2 alusel ning kirjeldatud normi järgi töölepingut lõpetades on töötajal õigus kuni kolme kuu keskmise töötasu suurusele hüvitisele. Hageja jättis selle kostjale ebaõigesti välja maksmata. Kostjal oli õigus tööleping erakorraliselt üles öelda, sest töötingimused olid äärmiselt halvad ja kohati eluohtlikud ning kostja vahetu juht vabastati alates 18.04.2016 töölt, millest teatati kostjale puhkepäeval ja ühingu juhatus ei andnud selgitusi ega jaganud tööülesandeid. Loomadega töötamine on must töö, kus on eriti vajalik pesemisvõimaluse olemasolu. Eelnevat kostjale ei võimaldatud. Farmis oli vaid üks ruum, kus sai käsi pesta. Vilsandi rendihoones puudus vesi ja küte sootuks. Vilsandile sõidutati dokumentideta ja ülevaatuseta tehniliselt halvas korras oleva kaatriga, mille mootor oli rikkis. Lisaks tuli kaatrisse vesi, kuid töötajatel puudusid nõuetele vastavad päästevestid. Laut ise lagunes ja selle laest kukkus alla suuri betoonitükke. Akende asemel olid kiled, mis lagunemise tõttu tekitasid tõmbetuult. Samuti olid laudad ehitustehniliselt amortiseerunud. Farmi juhataja ja loomakasvatuse juht tegid pidevalt ettevõtte juhile märkusi töötajate olmetingimuste parandamiseks, lautade remontimiseks, kaatri korda tegemiseks jne, kuid kõik ettepanekud jäid tagajärjeta. Tööandja keeldus öötöö eest kostjale maksmast 1,25-kordset töötasu. Ühingu omanik HH kutsus loomakasvatuse juhi MM 17.04.2016 välja ja süüdistas teda ning teisi kaastöötajaid, sh kostjat loomade tervise ja heaolu tagamata jätmises, loomade hukkumises ja kadumises või varguses. Varguses on ettevõtte juhtivtöötajad kahtlustanud töötajaid varemgi. Näiteks on juhatuse liige PP käinud töötajad lauda akende taga luuramas, et tabada neid varguselt. Selliselt tegutsedes kohtles hageja kostjat solvavalt ja ebaväärikalt. MM korraldas samal päeval erakorralise töökoosoleku, kus teatas aset leidnud vestlusest ettevõtte omanikuga. Kuivõrd tegu oli kostja puhkepäevaga, rikkus tööandja Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) § 26, mis sätestab õiguse eraelu puutumatusele. Ühtlasi kõrvaldati MM alates 18.04.2016 töölt. Töölised, sh kostja pöördusid tööülesannete ja selgituste saamiseks PP poole, kes pöördumistele ei reageerinud. PP kutsus pärast 17.04.2016 kostja eravestlusele ja küsis, mida kostja arvab tekkinud olukorrast ning millal töölt lahkub. Sellega provotseeris hageja kostjat töölepingut erakorraliselt üles ütlema. Seega oli kostjal õigus tööleping erakorraliselt TLS § 91 lg 2 alusel üles öelda. Maakohtu otsus
3.Maakohus jättis tööandja hagi rahuldamata ja tuvastas, et poolte vaheline tööleping lõppes TLS § 91 lg 1 ja § 91 lg 2 p 3 alusel 25.04.2016 töötajapoolse töölepingu erakorralise ülesütlemisega. Kohus rahuldas töötaja hagi osaliselt ja mõistis töötaja kasuks välja kahe kuu töötasu suuruse hüvitise 1 223,52 eurot (bruto), millelt tuleb maksta viivist VÕS § 113 lg 1 järgi. Menetluskulud jättis kohus poolte endi kanda.
Poolte vahel puudus vaidlus, et nad olid sõlminud 01.02.2013 tähtajatu töölepingu, mille ütles kostja üles 25.04.2016. Hageja sai nimetatud töölepingu ülesütlemise avalduse kätte. Poolte vahel oli vaidlus, kas kostjal oli seadusest tulenev õigus leping erakorraliselt üles öelda. Kostja tugines töölepingu ülesütlemise avalduses TLS § 91 lg 2 p-dele 1 ja 3 ning lisapõhjustena nimetas TLS § 28 lg 2 p-de 4, 6, 7, 11, § 45 lg 2, töökaitseseaduse § 5 lg 2 p-de 1, 3, 4, 6, § 12 lg-te 1 ja 3 rikkumised. Avalduses toodud põhjendused olid piisavalt selged. Lisaks märkis maakohus, et ülesütlemine oleks kehtiv olnud ka siis, kui sealt oleksid põhjendused sootuks puudunud või kui mõni põhjendus oleks jäänud välja. Kui tööandja otsustab ülesütlemise vaidlustada, saab ja peab kohus avaldust läbi vaadates hindama kõiki ülesütlemise aluseks olevaid asjaolusid ka siis, kui neid ei ole ülesütlemisavalduses esitatud (Riigikohtu 09.04.2014 otsus nr 3-2-1-21-14, p 12). TLS § 91 lg 2 p-des 1 ja 3 on sätestatud, et töötaja võib töölepingu erakorraliselt üles öelda tööandjapoolse kohustuse olulise rikkumise tõttu, eelkõige kui tööandja on kohelnud töötajat ebaväärikalt või ähvardanud sellega või lubanud seda teha kaastöötajatel või kolmandatel isikutel või kui töö jätkamine on seotud reaalse ohuga töötaja elule, tervisele, kõlbelisusele või heale nimele. TLS § 91 lg 2 p 1 rikkumist sisustas kostja sellega, et hageja provotseeris töötajat töölepingut erakorraliselt üles ütlema ja ei taganud eraelu puutumatust, kui kutsus töötaja puhkepäeval (17.04.2016) töökoosolekule. Kohtu hinnangul ei nähtunud esitatud tõenditest, et hageja oleks kohelnud kostjat ebaväärikalt või ähvardanud sellega või lubanud seda teha kaastöötajatel või kolmandatel isikutel. Ilmne oli asjaolu, et poolte vahel oli tekkind konfliktne situatsioon, kuid muud väited (hageja kutsus kostja puhkepäeval töökoosolekule, hageja süüdistas kostjat loomade kadumises) tõendamist ei leidnud. Konflikti tõttu ei saanud eeldada töösuhte jätkamist ja põhjendatud oli töölepingu ülesütlemine TLS § 91 lg 1 alusel. Vastavalt TLS § 91 lg 2 p-le 3 võib töötaja töölepingu erakorraliselt üles öelda tööandjapoolse kohustuse olulise rikkumise tõttu, kui töö jätkamine on seotud reaalse ohuga töötaja elule, tervisele, kõlbelisusele või heale nimele. Kostja sisustas nimetatud alusel töölepingu ülesütlemist sobivate töö- ja olmetingimuste puudumisega. Kohtu hinnangul oli tõendatud, et töökohas puudusid tööks talutavad tingimused, s.t puudusid nõuetekohased töö- ja olmeruumid, töötajate riietusruumid, pesemisruumid ja aknad. Veiselauda katus oli katki ja lasi vett läbi, vett sadas sisse nii katusest kui katmata aknaaukudest. Eraldi märkis kohus, et töö laudas nõuab duširuumi olemasolu, mida hageja kostjale ei võimaldanud. Töö- ja olmeruumide sobivust ei tõendanud 2007. aastal teostatud riskianalüüs selle pika ajalise vahemaa tõttu ja ka kuid pärast töölepingu ülesütlemist tehtud pildid tööruumidest. Samuti ei nähtunud see Veterinaar- ja Toiduameti aktidest, sest kontrolliti loomapidamist. Samuti nõustus kohus kostjaga, et perioodil maist oktoobrini Vilsandil ja loomade üleveo ajal Saaremaalt Vilsandile valitsesid ebainimlikud töötamise tingimused, sest kostja pidi töötama külmas ja talle ei olnud loodud vastuvõetavaid sanitaartingimusi. Sellega lõi hageja ohu kostja elule ja tervisele. Menetluse kestel leidis tõendamist, et hageja poole on korduvalt pöördutud töö- ja olmetingimuste parandamiseks, kuid tulutult. Kohus ei nõustunud kostjaga, et tööandja eiras nõudeid töötasu maksmisele. Seega tuvastas kohus, et kostjal oli õigus 25.04.2016 tööleping erakorraliselt üles öelda TLS § 91 lg 1 ja § 91 lg 2 p 3 alusel. Kui töötaja ütleb töölepingu erakorraliselt üles põhjusel, et tööandja on lepingut oluliselt rikkunud, maksab tööandja töötajale hüvitist töötaja kolme kuu keskmise töötasu ulatuses. Kohus võib hüvitise suurust muuta, arvestades töölepingu ülesütlemise asjaolusid ja mõlema poole huvisid (TLS § 100 lg 4). Hageja palus hagi rahuldamise korral väljamõistetava hüvitise suurust muuta. Kuivõrd kohus ei tuvastanud TLS § 91 lg 2 p-s 1 sätestatud alust töölepingu ülesütlemiseks ja töötaja pani tööandja raskesse
olukorda, kui ütles lepingu üles päeva pealt, oli kohtu hinnangul õiglane mõista hagejalt kostja kasuks välja töötaja kahe kuu keskmise töötasu suurune hüvitis. Menetluskulud jättis kohus TsMS § 163 lg 1 alusel poolte endi kanda. Tööandja apellatsioonkaebus
4.Hageja palus kohtuotsus tühistada osas, milles kohus jättis hageja hagi rahuldamata ja luges tuvastatuks, et poolte vahel sõlmitud tööleping lõppes TLS § 91 lg 1 ja § 91 lg 2 p 3 alusel. Samuti osas, milles kohus rahuldas osaliselt kostja hagi ja mõistis hagejalt kostja kasuks välja 1 223,52 eurot, millele lisandub viivis seadusjärgses määras ning jättis hageja menetluskulud tema enda kanda. Apellatsioonimenetluse kulud palus hageja jätta kostja kanda. Hageja nõustus maakohtuga osas, milles kohus märkis, et tuvastamist ei leidnud tööandja poolt TLS § 91 lg 2 p-s 1 kirjeldatud rikkumine ning vähendas väljamõistmisele kuuluva hüvitise suurust. Muus osas rikkus maakohus lahendi tegemisel materiaalõiguse ja menetlusõiguse norme ning hindas ebaõigesti menetluses kogutud tõendeid. Maakohus väljus hagi raamidest, kui tuvastas resolutsioonis TLS § 91 lg 1 ja § 91 lg 2 p 3 rikkumise. Samuti rikkus oluliselt menetlusõiguse norme, kui kohustas hagejat kostjale tasuma hüvitamisele kuuluvalt summalt viivist seadusjärgses määras, sest kostja ei palunud hagis ega istungil kohtult viivise väljamõistmist. Viivisenõude lisas kostja alles 16.03.2017 menetlusdokumendis, mis oli kohtule esitatud hilinenult. Kohus rajas otsuse suuresti tunnistaja MM ütlustele, jättes tähelepanuta vastuolud tunnistaja ütlustes. Näiteks ütles tunnistaja esmalt, et töötas hageja juures neli aastat, hiljem aga väitis, et 15 aastat. Kohus tunnistaja usaldusväärsust otsuses ei analüüsinud. Kohus tuvastas vääralt kostjal õiguse tööleping TLS § 91 lg 1 järgi erakorraliselt üles öelda. Töölepingu erakorralise ülesütlemise eelduseks on mõjuva põhjuse olemasolu ja nõndanimetatud töösuhte tervikpildile tugineda ei saa. Erakorralisi ja ettenägematuid asjaolusid, mis oleksid muutnud töölepingu täitmise kostja jaoks võimatuks ja andnud temale 2016. aasta aprillis õiguse tööleping erakorraliselt üles öelda, kostja töövaidluses esile ei toonud. Kostja töötingimused ei olnud eluohtlikud ning hageja ja loomakasvatuse juhi vahelised erimeelsused ei andnud kostjale õigust leping erakorraliselt üles öelda. Kuivõrd MM ähvardas, et koos temaga lahkub tema meeskond, oli mõistetav, et hageja küsis kostjalt tema edasiste plaanide kohta. Praeguses asjas jättis kohus ebaõigesti põhjendamata, miks ta ei nõustu hageja esitatud väidetega. Kohtuotsuse p-s 6 märgitu, et kõik otsuses käsitlemata menetlusosaliste väited ja tõendid hagiavalduse läbivaatamisel tähtsust ei oma ja seetõttu neid lahendis ei käsitleta, oli kohtuotsuse põhjendamiskohustuse otsene ja oluline rikkumine. Töötaja apellatsioonkaebus
5.Kostja palus kohtuotsus osaliselt tühistada ja teha uus lahend, millega mõista hagejalt välja kolme kuutasu suurune hüvitis ning sellelt viivis seadusjärgses määras. Menetluskulud palus kostja jätta hageja kanda. Maakohus tuvastas vääralt, et kostjal ei olnud õigus öelda tööleping üles TLS § 91 lg 2 p 1 alusel. Kohus jättis põhjendamatult tähelepanuta, et hageja kahtlustas loomade kadumises töötajaid ja esitas süüdlase väljaselgitamiseks politseile kuriteoteate ning mõjutas kostjat töölepingut üles ütlema. Seega tulnuks kostja hagi täies ulatuses rahuldada ja välja mõista kolme kuu töötasu suurune hüvitis. Seda enam, et TLS ei sätestanud hagejale õigust paluda
kostja kasuks väljamõistetava hüvitise vähendamist ja kohus saab hüvitist vähendada vaid mõjuva põhjuse esinemisel, mida praegusel juhul ei eksisteerinud. Vastused kaebustele
6.Hageja palus jätta kostja apellatsioonkaebus rahuldamata ning kostja palus jätta hageja apellatsioonkaebus rahuldamata. Ringkonnakohtu seisukoht
7.Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebustega ja tsiviilasja materjaliga, leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 aluselt osaliselt tühistada menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu ja teha tühistatud osas asja esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks saatmata uus otsus, millega jätta töötaja hagi osaliselt rahuldamata viivisenõude osas. Muus osas ei anna apellatsioonkaebustes esitatud väited alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Tööandja apellatsioonkaebus tuleb osaliselt rahuldada ja töötaja apellatsioonkaebus jätta rahuldamata. Ülejäänud osas nõustub ringkonnakohus maakohtu järeldustega ning tuginedes TsMS § 654 lg-le 6 ei korda neid. Vastuseks apellatsioonkaebustes märgitule selgitab ringkonnakohus järgmist. Töötajal on õigus tööleping TLS § 91 alusel üles öelda, kui selleks on mõjuv põhjus. Töötajapoolse lepingu ülesütlemise mõjuvaks põhjuseks võivad olla tööandja kohustuste olulised rikkumised (TLS § 91 lg 2) või muud sarnased põhjused, mis on küllalt olulised jõudmaks järeldusele, et töösuhte jätkamine ei ole enam võimalik (TLS § 91 lg 1). Kui töötaja ütleb töölepingu erakorraliselt üles põhjusel, et tööandja on lepingut oluliselt rikkunud, maksab tööandja töötajale hüvitist töötaja kolme kuu keskmise töötasu ulatuses. Kohus või töövaidluskomisjon võib hüvitise suurust muuta, arvestades töölepingu ülesütlemise asjaolusid ja mõlema poole huve (TLS § 100 lg 4). Seega on TLS § 100 lg-s 4 nimetatud hüvitise nõude rahuldamise eeldusteks, et tööandja rikkus oluliselt töölepingust tulenevaid kohustusi ja töötaja ütles sel põhjusel lepingu üles. Maakohus ei rikkunud menetlusõigust, kui lahendades poolte nõudeid, kajastas tuvastatud asjaolude ja tõendeid hinnates tehtud järelduste analüüsi tulemusi resolutsioonis. Seda enam, et töötamise registris tuleb tööandjal märkida töölepingu lõppemise või lõpetamise alusnorm ja kohus muutis esialgse töötaja avaldusega võrreldes osaliselt töölepingu erakorralise ülesütlemise alusnormi. Kohtuotsuse resolutsioon vastab TsMS § 442 lg 2 p 5 nõudele ja on selgelt arusaadav (vt RKTKo nr 3-2-1-112-16). Kostja leidis, et hageja rikkus oluliselt tööandjapoolseid kohustusi TLS § 91 lg 2 p 1 mõttes, sest kohtles töötajat ebaväärikalt või ähvardas sellega (kahtlustas juhatuse koosolekul töötajaid varguses, luuras töötajate järele ja esitas politseisse kuriteoteate; kutsus puhkepäeval 17.04.2016 kokku töökoosoleku; provotseeris kostjat kirjutama töölepingu ülesütlemise avaldus). Maakohus tööandja käitumises TLS § 91 lg 2 p-s 1 kirjeldatud rikkumisi ei tuvastanud, kuid leidis, et töölepingu ülesütlemise hetkeks oli olukord tööl muutunud sedavõrd pinevaks, et asjaolusid ja mõlemapoolset huvi arvestades ei võinud mõistlikult nõuda lepingu jätkamist. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga. Tunnistajate SS ja MM ütlustega oli tõendatud, et farmist oli massiliselt loomi kaduma läinud (I kd lk 144-148). Probleemi arutati kord kuus toimuval koosistumisel ja paluti farmijuhatajalt MM-lt selle kohta selgitusi, mida temalt ei saadud. Ühtlasi avaldas juhtkond kahtlust, et selle taga võivad olla töötajad. Süüdlase tabamiseks esitati politseisse kuriteoteade. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et eelnev teguviis ei olnud vastuolus seaduses sätestatuga ja seda ei saanud käsitleda kostja ebaväärika kohtlemisena. On mõistetav, et ettevõtte omanikud on mures, kui farmist läheb kahe aasta jooksul umbes 700 isendit kaduma ning et omanikud võtavad ette samme olukorra lahendamiseks. Töötajate järel nn luuramise kohta menetluses tõendid puudusid. Samuti ei
olnud tõendatud 17.04.2016 töise koosoleku toimumine. Tõenditest ja poolte esitletud asjaoludest nähtus, et farmijuhataja MM kutsus omal initsiatiivil lähima meeskonna kokku, et jagada vahetuid emotsioone juhatuse koosolekust ja teatada enda lahkumisest (tunnistaja MM ütlused 15.02.2017 kohtuistungil, I kd, lk 147). Tööandja utsitamist kostjat töölepingut lõpetama tõenditest ei nähtunud. Esitatud dokumentaalsed tõendid (nt kostja teade alates 18.04.2016 36 ületundi vaba ajana välja võtta, I kd, lk 120) kinnitasid hageja versiooni, et uus meeskond, millele kostja arvamuse kohaselt ruumi tehti, oli formuleeritud kostja ja tema meeskonna puhkusel viibimise ajaks. Seda enam, et töötajate ülesandeks oli elusloomade eest hoolitsemine ja puhkus sattus kiiresse poegimise aega (I kd, lk 147). Samas oli poolte esindatud asjaoludest ja muudest tõenditest nähtuvalt ilmne, et tööl valitses usaldamatuse ja vastumeelsuse õhkkond, mille lahtumist ei olnud lähiajal ette näha. Seega tuvastas kohus õigesti, et kirjeldatud asjaolud koosmõjus moodustasid mõjuva põhjuse töölepingu erakorraliseks ülesütlemiseks TLS § 91 lg 1 alusel. Veel tugines kostja töölepingu ülesütlemisel TLS § 91 lg 2 p-s 3 kirjeldatud rikkumisele, s.o et töö jätkamine oli seotud reaalse ohuga töötaja elule või tervisele (töö- ja olmetingimused olid halvad, laudad amortiseerunud ja tekitasid tuuletõmbust, pesemisvõimalused ja soe vesi puudusid, erakordselt halvad töötingimused valitsesid töötamisel Vilsandil). Eelnevat kinnitas tunnistaja MM oma ütlustega, selgitades, et Vilsandil ööbisid töölised vanas sõjaväe hoones, kus puudus vesi ja küte ning katus jooksis kolmest kohast läbi. Riideid kuivatati lõkke peal. Saaremaa laudad olid kolhoosiaegsed. Seal ei olnud aknaid ees, avausi katsid kiled. Seepärast oli laudas väga külm ja töötajad olid pidevalt haiged. Sooja vee saamiseks tõid töötajad ise veeboileri. Pesemisvõimalused puudusid (I kd lk 146-148). SS avaldas, et lautades oli olmeruum, tualett, abiruum ja riietusruum. Olmeruumid olid varustatud sooja ja külma veega. Samuti kinnitas tunnistaja, et andis ruumid üle rahuldavas olukorras, kuid see kuidas töötajad ise ruume hoiavad, oli teine küsimus (I kd lk 144-145). Vilsandi tingimuste kohta SS tunnistusi ei andnud. Seega tuvastas maakohus õigesti, et tõendatud olid elule või tervisele ohtlikud tööja olmetingimused. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega, miks ei saanud rahuldavaid töö- ja olmetingimusi 2007. aastal tehtud riskianalüüs, 2017. aastal tehtud pildid ning Veterinaar- ja Toiduameti kontrollaktid tõendada. Vastuseks apellatsioonkaebuses väidetule, et kohus oleks pidanud tõendite kogumist välja jätma tunnistaja MM ütlused, sest tunnistaja ütlused olid vastuolulised (nt ütles tunnistaja, et töötas loomakasvatusjuhina neli aastat ja hiljem märkis, et oli ühingus tegev 15 aastat), märgib ringkonnakohus järgmist. MM ei ole kohtuistungil antud ütluste kohaselt öelnud, et töötas hageja juures 15 aastat, vaid et ta käis vahepeal ära ja 2014 septembris tuli uuesti põhikohaga hageja juurde tööle tagasi 8 I kd, lk 148). Tunnistaja selgitas, et töötas farmijuhataja ja loomakasvatajana neli aastat, tegeles 20 aastat erinevates ettevõtetes loomasöötadega ja laudad on olnud 15 aastat hageja käsutuses. Ringkonnakohus sarnaselt maakohtuga ei tuvastanud MM ütlustes vasturääkivusi ja need ei olnud ka vastuolus muude asjas kogutud tõenditega, mistõttu tuli tunnistaja ütlusi hinnata TsMS § 232 lg 1 järgi koos teiste tõenditega hinnata ja neist tehtud järeldusi TsMS § 442 lg 8 kohaselt lahendis arvestada. Seda sõltumata asjaolust, et MM ja hageja vahel on käimas maakohtus kohtuvaidlus. Järgnevalt vastab ringkonnakohus apellatsioonkaebustes esitletud väidetele hüvitise suuruse osas. Praegusel juhul tuvastas maakohus õigesti TLS § 91 lg 2 p-s 3 nimetatud rikkumise, mis annab töötajale õiguse nõuda kolme kuu töötasu suurust hüvitist. Õige on ka kostja seisukoht, et vaid ühe töölepingu erakorralise ülesütlemise aluse olemasolul on töötajal teoreetiliselt õigus saada kolme kuu töötasu suurune hüvitis. Ringkonnakohus peab vajalikuks selgitada, et hüvitise väljamõistmisel tuleb kohtul vastavalt TLS § 100 lg 4 teisele lausele arvestada mõlema poole
huve, s.t teha tuleb väärtusotsustus. Kõrgema astme kohus sekkub kaalutlusotsuse tegemisse vaid siis, kui alama astme kohus on ületanud diskretsiooni piire. Praegusel juhul diskretsiooni piiride ületamist otsusest ei nähtu. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on põhjendatult TLS § 100 lg 4 alusel välja mõistnud kahe kuu hüvitise. Ringkonnakohus nõustub hageja apellatsioonkaebuse väitega, et maakohus rikkus oluliselt menetlusõiguse norme, kui kohustas hagejat kostjale tasuma hüvitamisele kuuluvalt summalt viivist seadusjärgses määras. Vastavalt individuaalse töövaidluse lahendamise seaduse (ITVS) § 24 lg 3 teisele lausele võib hagis esitada üksnes samad nõuded, mis esitati töövaidluskomisjonile. Kostja küll palus töövaidluskomisjonis esmalt hagejalt välja mõista viivise kolme kuu töötasu suuruse hüvitise maksmisega viivitamise korral, kuid töövaidluskomisjoni istungil loobus nõudest ja komisjon lõpetas IVTS § 15 lg 2 p 1 alusel viivisenõude osas menetluse (I kd, lk 8). Seega ei saanud kostja paluda maakohtult hagejalt välja mõista viivis hüvitise maksmisega viivitamise korral. Nimetatud osas tühistab ringkonnakohus maakohtu otsuse menetlusõigusnormi olulise rikkumise tõttu. Viimaks nõustub ringkonnakohus hageja kaebuse p 4.2.5 väitega, et maakohus rikkus menetlusõiguse normi, kui jättis otsuses kajastamata mõned menetlusosaliste väited ja tõendid, mis kohtu hinnangul hagiavalduste läbivaatamisel tähtsust ei omanud (kohtuotsuse p 6). Samas ei ole kaebaja konkretiseerinud, millisele tõendile ja millise hinnangu jättis maakohus andmata ja mis sellest tulenes. Ringkonnakohus leiab, et arvestades praeguse vaidluse asjaolusid ja neid kinnitavaid tõendeid, ei saa lugeda rikkumist oluliseks, mis tooks kaasa kohtuotsuse tühistamise ja maakohtust erineva lahendi tegemise. Järgnevalt võtab ringkonnakohus seisukoha täiendava tõendi vastuvõtmise kohta. Hageja esitas koos apellatsioonkaebuse vastusega Pärnu Maakohtu 31.03.2017 määruse MM hagiavalduse menetlusse võtmise kohta. Ringkonnakohus keeldub tõendi vastuvõtmisest TsMS § 238 lg 1 p 1 ja § 639 lg 1 alusel, kuivõrd tõendatavat asjaolu ei ole vaja tõendada. Kuna tõend on esitatud elektrooniliselt, puudub vajadus seda paberkandjal esitajale tagastada. Menetluskulude jaotus
8.Ringkonnakohus ei pea vajalikuks muuta TsMS § 173 lg 3 alusel maakohtu otsuse osalisel muutmisel maakohtu poolt määratud menetluskulude jaotust ja maakohtus kantud menetluskulud jäävad poolte endi kanda. Järgnevalt võtab kohus seisukoha ringkonnakohtus kantud menetluskulude osas. Maakohtu otsuse vaidlustasid mõlemad pooled. Kuna kostja apellatsioonkaebuse rahuldamiseks puudus alus, jätab kohus TsMS § 171 lg 1 alusel kostja apellatsioonkaebuse menetlemisega seonduvad menetluskulud kostja kanda. Menetluskulude nimekirja kohaselt kandis hageja kostja apellatsioonkaebusega seoses õigusabikulu 150 eurot (1,5 tundi tunnihinnaga 100 eurot (km-ta)) (II kd lk 28). Nimetatud kulu on ringkonnakohtu hinnangul põhjendatud ja tuleb vastaspoolelt välja mõista. Ringkonnakohus rahuldas hageja apellatsioonkaebuse osaliselt, tühistades maakohtu otsuse, millega mõisteti hagejalt välja viivis VÕS § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras alates otsuse jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni. Arvestades hageja nõuete arvu kohtumenetluses ja viivisenõude osakaalu selles, on kohus seisukohal, et menetluskulude jaotamise mõttes tuleb apellatsioonkaebus lugeda rahuldamata jäetuks, mistõttu jätab ringkonnakohus hageja apellatsioonkaebuse menetlemisega seonduvad menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel hageja kanda. Menetluskulude nimekirjast nähtuvalt kandis kostja õigusabikulu
seoses hageja apellatsioonkaebusele vastuse koostamisega ning lõpliku seisukoha ja menetluskulude nimekirja koostamise ning ringkonnakohtusse esitamisega kokku 237,60 eurot (2,2 tundi tunnihinnaga 90 eurot, millele lisandub käibemaks). Kohtu hinnangul on selline õigusabi kulu arvestades asja keerukust ja menetlusdokumendi tutvumisele ja vastamisele kulunud aega põhjendatud osaliselt 1,5 tunni ulatuses 162 eurot (1,5 x 90 + KM) ning tuleb vastaspoolelt välja mõista. Ringkonnakohus tasaarvestab TsMS § 445 lg 1 alusel poolte vastastikused nõuded ja mõistab hagejalt kostja kasuks menetluskuluna välja 12 eurot, mille lisandub viivis VÕS § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras alates otsuse jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni.
/allkirjastatud digitaalselt/ Ulvi Loonurm
/allkirjastatud digitaalselt/ Imbi Sidok-Toomsalu
/allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Soots
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.