Iris Kangur-Gontšarov, Mati Maksing ja Indrek Soots
Määruse tegemise aeg ja koht 10.04.2025, Tallinn Kohtuasja number
2-21-11020
Kohtuasi
Avar Capital OÜ hagi Osaühingu Priva vastu võla nõudes
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 15.01.2025 otsus
Kaebuse esitaja ja liik
Avar Capital OÜ apellatsioonkaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Hageja Avar Capital OÜ (registrikood 11502791), lepinguline esindaja advokaat Janar Kuus Kostja Osaühing Priva (registrikood 10038239), lepinguline esindaja vandeadvokaat Merilin Ojasaar
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Keelduda menetlusse võtmast Avar Capital OÜ apellatsioonkaebust Harju Maakohtu 15.01.2025 otsuse peale.
2.Jätta apellatsioonkaebuse esitamisega seotud menetluskulud Avar Capital OÜ kanda. Rahaliselt kindlaksmääratavad menetluskulud puuduvad. Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse kättetoimetamisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb määruskaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka määruskaebus.
1.Avar Capital OÜ (hageja) esitas Harju Maakohule 13.07.2021 hagi Osaühingu Priva (kostja) vastu, mida täpsustas 11.11.2024, ning milles palus mõista kostjalt välja hageja kasuks 3472,80 eurot, hagi esitamiseni viivis 397,44 eurot ja viivis alates hagiavalduse kohtule esitamisest võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras kuni põhinõude täitmiseni. Hageja palus jätta kõik menetluskulud kostja kanda.
2.Hagiavalduse kohaselt kuulus kinnistu aadressil Telliskivi 58a, Tallinn (kinnistu) 16.03.2017–26.05.2020 X ja kostja kaasomandisse. Mõlemale kaasomanikule kuulus kinnistust 1⁄2 mõttelist osa. Kostja andis kinnistu tasu eest üürile OÜ-le PilvEst (kustutatud 19.02.2020), Rettum OÜ-le (kehtiv ärinimi Tuukri kinnisvara OÜ), Xiljon OÜ ja Emel OÜ.
3.X ja hageja sõlmisid 01.04.2017 kasutuslepingu, mille kohaselt andis X hageja kasutusse 1⁄2 osa kinnistust koos viljade saamise õigusega. Hageja ja kostja vahel oli sõlmitud allüürileping, mille kohaselt kohustus kostja tasuma hagejale 1⁄2 osas üürikelt kostjale laekuvast üürist. Hageja esitas kostjale alates juunist 2017. a igakuiselt 1⁄2 osas kinnistu üürnikelt laekunud üüri tasumise kohta arved ja kuni jaanuarini 2020. a tasus kostja kõik hageja esitatud arved.
4.Hageja esitas kostjale arved summas 541,20 eurot 14.02.2020, 11.03.2020, 11.04.2020 ja 11.05.2020. Kostja on nendest arvetest tasunud 21.02.2020 üksnes 192 eurot. Seega on kostja jätnud hagejale tasumata 14.02.2020–11.05.2020 esitatud arved summas 1972,80 eurot, kuigi kostja võimaldas üürnikel kasutada ja üürnikud ka kasutasid sel perioodil ärilisel otstarbel jätkuvalt kinnistu üüripindu. Isegi siis, kui kostja oleks omavoliliselt lõpetanud üürnikega üürilepingud, oleks ta sellise käitumisega tekitanud hagejale materiaalset kahju ja ka sel juhul tuleks kostjal hüvitada hagejale saamata jäänud tulu.
5.Kostja võõrandas omavoliliselt 18.09.2019 kaasomandisse kuulunud diiselkatla Ellrey Grupp OÜ-le hinnaga 3000 eurot. Diiselkatla müügihinnast 1⁄2 osa ehk 1500 eurot on kostja jätnud hagejale tasumata. Mingisugust remonti või investeeringut pole Ellrey Grupp OÜ poolt kinnistul aadressil tehtud ja hageja ei tea sellest äriühingust midagi. X ja hageja sõlmisid 16.06.2021 nõude loovutamise lepingu, millega loovutas X hagejale kasutuseeliste hüvitamise nõudeõiguse kostja vastu, mis tuleneb kostja poolt 18.09.2019 kaasomandisse kuulunud diiselkatla Ellrey Grupp OÜ-le müügist hinnaga 3000 eurot.
6.Hageja saatis 21.11.2020 kostjale nõudekirja, milles palus tasuda 7823,72 eurot hiljemalt 27.11.2020. Kostja vaidles nõudekirjale vastu ja ei ole võlgnevust tasunud.
7.Hageja märkis vastuseks kostja vastuväidetele, et hageja omandas 1⁄2 kinnistust pankrotimenetluse raames läbi avaliku enampakkumise ja müügi puhul ei olnud ühtegi viidet sellele, et diiselkatel ei kuulu kaasomandi hulka. Kostja ei väitnud kordagi, et diiselkatel ei kuulu kaasomandisse. Diiselkatel on kinnisasja oluline osa, sest teist küttesüsteemi hoonel polnud. Isegi kui diiselkatel poleks kinnisasja oluline osa, on see päraldis. Kui hageja ostis avaliku enampakkumise korras 1⁄2 mõttelist osa kinnistust ja diiselkatelt ei välistatud päraldiste hulgast, siis peab kostja tõendama, et seadusest või lepingust tulenevalt ei omandanud hageja 1⁄2 kinnistu mõttelise osa ostmisel päraldisena ka 1⁄2 osa diiselkatlast. Kostja on diiselkatla kinnistult ära viinud.
2
Kostja vastuväited
8.Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
9.Alates 26.05.2020 on X kinnisasja ainuomanik. Hageja ei ole praegu ega varasemalt olnud kinnistu omanik. Hageja väitel põhineb tema nõudeõigus Xga sõlmitud nõude loovutamise lepingul. Kostja leiab, et hageja ei ole nõuete esitamiseks õigustatud isik.
10.Tasumata arvete alusel nõutava 1972,80 euro puhul on ebaselge, millistest õigussuhetest ja alustest see tuleneb. Kaasomanik X ütles 18.09.2019 teatega OÜ-ga PilvEst sõlmitud üürilepingu üles alates 20.12.2019. Kinnistul asub autopesula ehitisregistri koodiga 101029367, mis on jagatud kolmeks eraldi boksiks. Vaidlusalusel ajaperioodil olid X ja kostja mõlemad 1⁄2 suurusega kaasomanikud. Kaasomanikule kuulub üksnes tema osale vastav kasu. Seega X õigus kasule ei saa ühelgi juhul ulatuda kaugemale, kui 1,5 boksi eest ja X ei saa nõuda ka kostjale kuuluva osa arvelt saadava kasu jaotamist. Alates 01.02.2020 oli 1/3 kinnistul asuvatest ruumidest teise kaasomaniku X kasutuses. Hageja nõuab kostjalt tasumist nende üürilepingute eest, mis kaasomanik X ise oli eelnevalt lõpetanud või mis olid lõppenud üürniku poolse üürilepingu rikkumise tõttu
11.Hagis nimetatud diiselkatlal põhinev soojapuhur ei ole kaasomandi osa. Polar E35 seeria soojapuhuri puhul on tegemist teisaldatava ja iseseisva kütteseadmega, mis töötab diislil. Kostja omandas soojapuhuri oma kulul 2013. aastal ettevõttelt OÜ Tallmac Tehnika, tasudes diiselkatla-soojapuhuri eest 3424,80 eurot. Teine kaasomanik, X, pole soojapuhuri soetamisega seotud kulusid kandnud. Ehitisregistri väljavõtte järgi hoonel tsentraalne küte puudub. Tegemist oli teisaldatava seadmega, mistõttu ei nõudnud kostja teiselt kaasomanikult, Xlt, sellega seotud kulude hüvitamist. Tegemist oli kostja isikliku varaga, mis ei olnud kinnisasja oluliseks osaks. Lisaks ei ole kostja soojapuhurit müünud ega selle eest raha saanud. Kui soojapuhur on päraldis või kinnisasja oluline osa, siis on soojapuhur hageja omandis ja nõudeõigus puudub. Hageja sai soojapuhuri omanikuks enampakkumisel. Hageja ei ole tõendanud, et ta kaotas soojapuhuri valduse hiljemalt 26.05.2020. Vaidlusalune diiselkatel-soojapuhur asub endiselt kinnistul. Kui hageja nõue seoses diiselkatelsoojapuhuriga on põhjendatud, tasaarvestab kostja selle sama masina soetamisest tuleneva alusetul rikastumisel põhineva nõudega. Maakohtu otsus ja põhjendused
12.Harju Maakohus rahuldas hagi 15.01.2025 otsusega (vaidlustatud otsus) osaliselt ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja võlgnevuse summas 661,75 eurot, sissenõutavaks muutunud viivised summas 298,12 eurot ja viivis põhinõudelt (661,75 eurot) alates 16.01.2025 VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras kuni põhinõude täitmiseni. Menetluskulud jättis maakohus 80% ulatuses hageja kanda ja 20% ulatuses kostja kanda.
13.Maakohus tuvastas järgmised asjaolud: -
Kinnistu aadressil Telliskivi 58a, Tallinn kuulus 16.03.2017–26.05.2020 X ja kostja kaasomandisse. Mõlemale kaasomanikule kuulus kinnistust 1⁄2 mõttelist osa. Alates 26.05.2020 on X kinnistu ainuomanik. X omandas 1⁄2 kinnistust Osaühingu Priva Shipping pankrotimetluses avalikul enampakkumisel. X ja hageja sõlmisid 01.04.2017 kasutuslepingu, mille kohaselt andis X hageja kasutusse 1⁄2 osa kinnistust koos viljade saamise õigusega.
3
-
X ja hageja vahel on 14.06.2021 sõlmitud nõude loovutamise leping, mille kohaselt loovutas X hagejale kasutuseelise hüvitamise nõudeõiguse kostja vastu, mis tuleneb kostja poolt 08.09.2019 kaasomandisse kuulunud diiselkatla Ellrey Grupp OÜ-le müügist hinnaga 3000 eurot.
14.Hageja Polar diiselkatla-soojapuhur Plartherm OY Polar E35 võõrandamisel põhinev kasutuseelise nõue võib kuuluda rahuldamisele asjaõigusseaduse § 71 lg 2 alusel. Viidatud alusel nõude esitamiseks peab hageja tõendama, et (i) asjakohane asi kuulub ka talle, olles kaasomandi osaks ja (ii) kostja on kaasomandi osaks oleva asja müünud ning saanud selle eest vilja (VÕS § 208 lg 1 ostuhind), mida kostja peab teise kaasomanikuga vastavalt kaasomandi osa suurusele jagama. Toodud alused peavad eksisteerima kumulatiivselt.
14.1.Maakohus leidis, et kuna soojapuhur on iseseisev ja autonoomne küttekeha ning ehitusregistri järgi hoonel tsentraalne küte puudub, ei ole soojapuhur tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 53 jj järgi kinnistu hoone oluliseks osaks. Seetõttu ei saa eeldada diiselkatla-soojapuhuri kuuluvust ka teisele kaasomanikule.
14.2.Maakohtu hinnangul on diiselkatla-soojapuhuri puhul tegemist kinnistul asuva ehitise päraldisega TsÜS § 57 lg 1 tähenduses, sest ta teenib peaasja ehk ehitist ja on sellega seotud nii ühise majandusliku eesmärgi kui ka ruumilise seose kaudu. Kuna ehitusregistri väljavõtte järgi hoonel tsentraalne küte puudub, siis hoone kütmine toimus antud diiselkatla-soojapuhuri kaudu. TsÜS § 61 lg 1 järgi lakkab asi olemast päraldis selle lahutamisel peaasjast, kui ühtlasi on väljendatud õigustatud isiku tahe lõpetada päraldise kasutamine peaasja huvides. X omandas kinnistu 1⁄2 osa Osaühingu Priva Shipping pankrotimenetluses avalikul enampakkumisel ning sellel ei olnud ühtegi viidet, et soojapuhur-diiselkatel ei kuulu müüdava 1⁄2 kaasomandi hulka. Täitemenetluse seadustiku (TMS) § 150 lg 2 sätestab, et sundenampakkumise esemeks on ka kolmandale isikule kuuluvad kinnisasja päraldised, mis on võlgniku valduses, välja arvatud juhul, kui kolmas isik on saavutanud asja arestimisest vabastamise enampakkumise toimumise ajaks ja sellest kohtutäiturile teatanud. Eeltoodust tuleneb, et kui X ostis avaliku enampakkumise korras 1⁄2 mõttelist osa kinnistust ja soojapuhur-diiselkatelt ei välistatud päraldiste hulgast, siis peab kostja tõendama, et seadusest või lepingust tulenevalt ei omandanud hageja 1⁄2 kinnistu mõttelise osa ostmisel päraldisena ka 1⁄2 osa soojapuhur-diiselkatlast. Kostja ei ole selle kohta tõendeid esitanud. Kostja oleks pidanud esitama soojapuhur-diiselkatla arestist vabastamise nõude (TMS § 222 lg-d 1 ja 5). Kostja pole esitanud kohtule dokumenti, millest nähtuks, et ta oleks saavutanud soojapuhurdiiselkatla arestist vabastamise ja sellest kohtutäiturile teatanud. Järelikult on X omandanud kinnistu 1⁄2 mõttelise osa omandamisel päraldisena ka 1⁄2 osa kinnistu hoones asuvast soojapuhur-diiselkatlast.
14.3.Maakohus leidis, et tõendamata on hageja väide, et kostja müüs soojapuhuri 3000 euro eest Ellrey Grupp OÜ-le. 18.09.2019 kuupäeva kandvalt Ellrey Group OÜ ja kostja vaheliselt müügilepingult puudub Ellrey Group OÜ esindaja allkiri. Ellrey Grupp OÜ juhatuse liikme kinnituse kohaselt ei ole Ellrey Grupp OÜ sõlminud kokkulepet kostjaga soojapuhurdiiselkatla ostuks, ei ole tasunud kostjale soojapuhuri-diiselkatla eest ning ei ole saanud endale Polar E35 seeria soojapuhurit-diiselkatelt. Seega ei ole kostja sõlminud Ellrey Grupp OÜ-ga soojapuhur-diiselkatla müügilepingut ja ei ole saanud selle eest 3000 eurot Ellrey Grupp OÜ-lt.
14.4.Menetluse käigus esitas hageja väite, et Lines Kinnisvara OÜ viis täpsustamata ajal ajavahemikus 2019–2020 diiselkatla kinnistult ära ja seetõttu kandis Rettum OÜ kulu, mis seisnes Telliskivi 58a asenduskatla toomise kuludes. Rettum OÜ kinnitab 12.01.2023 4
kinnituskirjas, et oli perioodil 2017–2020 veebruar kinnistu üürnik. Üürileandja Lines Kinnisvara OÜ ja Rettum OÜ vaidlesid üürilepingu lõppemise üle tsiviilasjas nr 2-20-1837. Mingil ajal 2019–2020 viis W diiselkatla üüripinnalt ära ja seetõttu tõi Rettum OÜ üüripinnale asenduskatla. Maakohus nõustus hagejaga, et tsiviilasja nr 2-20-1837 raames Rettum OÜ poolt diiselkatla kulu hüvitamise nõude esitamata jätmine ei tõenda, et Telliskivi 58a Tallinn kinnistul asuvast hoonest kostja soojapuhur-diiselkatelt minema ei viinud. 27.01.2017 veebiaadressil www.oksjonikeskus.ee avaldatud kuulutusest kinnistu müügi kohta enampakkumisel nähtub kinnistul asuv katel. Kostja poolt kohtule esitatud 28.10.2021 ja 04.01.2023 tehtud fotodest ning videost nähtub, et vaidlusalune soojapuhur-diiselkatel paiknes 28.10.2021 kuni 04.01.2022 Telliskivi 58a kinnistul. Hageja on väitnud, et tegemist ei ole sama katlaga, millest hageja omandas 1⁄2 mõttelist osa 2017. a toimunud avaliku enampakkumise raames, sest erinevused seisnevad värvis, kujus ja isegi torude väljundis. Maakohus hagejaga ei nõustunud ja leidis, et hageja väide on ümber lükatud kostja esitatud fotode ja videotega.
14.5.Kuna tõendamist leidis, et vaidlusalune Polar diiselkatel-soojapuhur Plartherm OY Polar E35 oli alates 2017. aastal toimunud enampakkumisest kuni 04.01.2023 kinnistul, ei olnud kostja diisekatel-soojapuhurit võõrandanud ega kinnistult minema viinud. Seetõttu jäi rahuldamata diiselkatla-soojapuhur võõrandamisega seoses esitatud kasutuseelise nõue summas 1500 eurot.
15.Hageja palus lisaks mõista kostjalt välja 1972,80 eurot, mille aluseks on hageja 14.02.2020–11.05.2020 kostjale esitatud arved, perioodil märts–mai 2020 kinnistu ruumide üürimise eest.
15.1.Maakohus tuvastas, et X ja hageja vahel on 01.04.2017 sõlmitud kasutusleping, mille kohaselt X annab hageja kasutusse Xle kuuluva 1⁄2 mõttelist osa kinnistust aadressil Telliski 58a Tallinn. Nimetatud kasutuslepingu p 5.3 kohaselt võib kasutusse saaja anda objekti kasutamise (allkasutusse) osapoolte kokkulepitud tingimustel kolmandale isikutele ilma kasutusse andja nõusolekuta. Objekti allkasutusse andmisest saadav kasu ja viljad kuuluvad kasutusse saajale. Hageja väidab, et hageja ja kostja vahel oli sõlmitud kokkulepe, et kostja üürib kogu kinnistut välja erinevatele üürnikele ja hüvitab hagejale kui kinnistust 1⁄2 mõttelise osa kasutusse saajale 1⁄2 ulatuses kinnistu üürnikelt saadud üüritulust. Seega võib hagejal nõue kostja vastu olla VÕS § 288 lg 1 alusel, mille järgi võib üürnik anda asja allüürile.
15.2.Maakohus oli eelnevalt tuvastanud, et Xle kuulus 1⁄2 mõttelist osa kinnistust ja kostjale kuulus 1⁄2 mõttelist osa kinnistust. Kohtule ei ole esitatud kinnistu kasutuskorra kokkulepet või muud poolte vahel sõlmitud kokkulepet, milles oleksid pooled kokku leppinud, et kasutavad perioodil 14.02.2020–11.05.2020 kostja väidetud viisil, st et X kasutada oli alates 01.02.2020 talle mõeldud boks, teist ruumi kasutas kostja ning kolmanda ruumi kasutus on ebaselge. Kostjalt hagejale 02.02.2020 saadetud e-kiri ei kinnita antud kokkulepet, sest esitatud ei ole hageja nõustumust antud tingimustel kokkuleppe sõlmimiseks. Maakohus tuvastas X 04.09.2019 Yle saadetud e-kirja, Rettum OÜ juhatuse liikme Q 29.08.2023 kinnituskirja ja Emel OÜ juhatuse liikme C 28.08.2023 kinnituskirja alusel, et kinnistut kasutas üksnes kostja, kes andis seda omakorda üürile erinevatele isikutele.
15.3.Maakohus tuvastas, et kostja juhatuse liige H on 26.06.2017 saatnud hagejale e-kirja, milles palub esitada arve rendi eest. Hageja konto väljavõttest nähtuvalt on kostja hageja esitatud arved perioodil 2017 kuni veebruar 2020 tasunud. Nimetatud e-kirjaga ja X 04.09.2019 Yle saadetud e-kirjaga ning hageja konto väljavõttega on tõendatud, et hageja ja kostja vahel oli sõlmitud kokkulepe, et kostja üürib kogu kinnistut välja erinevatele üürnikele 5
ja hüvitab hagejale kui kinnistust 1⁄2 mõttelise osa kasutusse saajale 1⁄2 ulatuses kinnistu üürnikelt saadud üüritulust. Kui hageja oleks esitanud arved alusetult, siis oleks heas usus käituv kostja saatnud arve saamisel kohaselt hagejale ka vastava teate. Toimikus olevatest materjalidest seda aga ei nähtu. Eeltoodust tulenevalt on tõendamist leidnud asjaolu, et poolte vahel oli sõlmitud kokkulepe, et kostja andis üürile kogu kinnistu ja kohustus tasuma 1⁄2 osa üürnikelt laekuvast tulust.
15.4.Hageja palus kostjalt välja mõista üürnikult Xiljon OÜ üürisuhte alusel perioodil 01.03.2020 kuni 31.05.2020 kinnistu ruumi kasutamise eest saadu 576 eurot. Maakohus tuvastas, et Lines Kinnisvara OÜ on 19.03.2020 esitanud Xiljon OÜ-le 2020. a märtsikuu eest üüri arve summas 320 eurot + km ja Lines Kinnisvara OÜ-le on Xiljon OÜ 07.06.2023 tasunud 384 eurot. Vaidlust pole selle üle, et Xiljon OÜ-lt Lines Kinnisvara OÜ-le 07.06.2024 tasutud 384 eurost ei ole kostja hagejale tasunud 1⁄2 ehk 160 eurot + km (192 eurot). Maakohus leidis, et tõendamist pole leidnud hageja väide, et Xiljon OÜ on tasunud kostjale või Lines Kinnisvara OÜ-le üüri perioodil 01.04.–31.05.2020, samuti et Xiljon OÜ oleks kinnistul asuvaid ruume kasutanud, et Lines Kinnisvara OÜ oleks Xiljon OÜ-le antud perioodi kohta üüriarveid esitanud ning Xiljon OÜ nimetatud arveid tasunud. Seega on alusetu hageja väide, et kostja on jätnud hagejale tasumata Xiljon OÜ poolt perioodi 01.04.– 31.05.2020 üüripinna kasutamise eest laekunud üürist 1⁄2 osa ehk 384 eurot. Maakohus leidis, et ka Rettum OÜ juhatuse liikme Q 01.06.2022 kinnituskiri ei tõenda asjaolu, et Xilion OÜ kasutas 01.04.–31.05.2020 kinnistul ruume. Seega tuleb kostjalt välja mõista hageja kasuks üürnikult Xiljon OÜ üürisuhte alusel 2020. aasta märtsi eest kinnistu kasutamise eest 192 eurot.
15.5.Hageja palus kostjalt välja mõista Emel OÜ poolt perioodil 01.03.2020–31.05.2020 kinnistu ruumi kasutamise eest 589,50 eurot. Emel OÜ juhatuse liige C on 04.11.2022 kinnitanud, et üürileandja kostja andis Emel OÜ-le üürile ruume aadressil Telliskivi 58a ja nad sõlmisid 01.03.2020 lepingu. Ruume kasutas Emel OÜ kuni 31.05.2020 ja üüri tasus Emel OÜ Lines Kinnisvara OÜ-le, varasemalt Xilon OÜ-le. Lines Kinnisvara OÜ arvelduskonto väljavõttest nähtuvalt on Emel OÜ tasunud Lines Kinnisvara OÜ-le 17.04.2020 arve nr 156515 summas 195,50 eurot, 29.06.2020 arve nr 156516 summas 350 eurot ja 01.06.2020 arve nr 156530 summas 393 eurot. Kostja ei ole esitanud kohtule nimetatud arveid, vaid on üksnes esitanud Lines Kinnisvara OÜ arvelduskonto väljavõtte, milles on märgitud arve nr 156515 taha omakäeliselt rent 16.–31. märts, arve nr 156516 taha omakäeliselt deposiit ja arve nr 156520 taha omakäeliselt rent aprill. Maakohus nõustus hagejaga, et arvestades seda, et 2020 maikuu eest pole Emel OÜ üüri Lines Kinnisvara OÜ-le tasunud, siis võib sellest järeldada, et 29.05.2020 ülekande summas 350 eurot puhul on tegemist 2020. a maikuu üüriga, mitte deposiidiga. Seega on nimetatud summadest (196,50 eurot + 393 eurot + 350 eurot) 1⁄2 osas ehk summas 469,75 eurot kostja jätnud hagejale tasumata. Kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista üürnikult Emel OÜ üürisuhte alusel perioodi 01.03.2020–31.05.2020 eest 469,75 eurot.
15.6.Hageja 11.11.2024 esitatud hagi täpsustuse kohaselt palus hageja kostjalt välja mõista OÜ PilvEst poolt perioodil 01.02.2019–31.08.2019 kinnistu ruumi kasutamise eest 807,30 eurot. Maakohtu hinnangul väljub hageja nõue hagi eset kindlaksmääravast ajavahemikust 14.02.2020–11.05.2020. Kostja on esitanud 23.05.2024 menetlusdokumendis vastuväite seoses OÜ-lt PilvEst laekunud üüriga, seega kostja ei ole andnud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 376 lg 1 järgset nõusolekut hagi muutmiseks. Arvestades, et hagi on esitatud kohtusse 13.07.2021 ja nimetatud nõude kostja vastu on hageja esitanud alles 02.05.2024, ei andnud ka kohus hagejale nõusolekut hagi muutmiseks. Seega ei menetlenud
6
kohus käesolevas asjas hageja nõuet mõista kostjalt välja OÜ-lt PilvEst perioodil 01.02.2019– 31.08.2019 Telliskivi 58a, Tallinn ruumi kasutamise eest 807,30 eurot.
15.7.Eeltoodust tulenevalt tuli kostjalt hageja kasuks välja mõista üürnike Xiljon OÜ ja Emel OÜ poolt Telliskivi 58a Tallinn ruumi kasutamise eest saadud 661,75 eurot (192 + 469,75 eurot).
16.Maakohus tuvastas, et hageja 11.05.2020 kostjale esitatud arve nr 20200501 kohaselt on arve tasumise tähtaeg 18.05.2020, ja see muutus sissenõutavaks 19.05.2020. Kuna kostja ei olnud arvet tasunud, siis on kostja kohustust rikkunud ja hageja on õigustatud nõudma viivist. Pooled ei olnud eraldi viivisemääras kokku leppinud, mistõttu tuleb aluseks võtta seadusjärgne VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud viivisemäär. Kuna maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 661,75 eurot, tuleb välja mõista sellelt summalt viivis alates 19.05.2020 kuni kohtuotsuse tegemiseni (15.01.2025) summas 298,12 eurot ja viivis alates 16.01.2025 põhinõudelt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras kuni põhinõude täitmiseni.
17.Kuna maakohus rahuldas hagi umbes 20% ulatuses hageja nõudest, siis tuleb menetluskulud jätta 80% ulatuses hageja kanda ja 20% ulatuses kostja kanda. Apellatsioonkaebus
18.Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub vaidlustatud otsuse tühistada osas, milles hagi jäi osaliselt rahuldamata ja menetluskulud 80% ulatuses hageja kanda ning 20% ulatuses kostja kanda. Hageja palub teha selles osas uus otsus, millega rahuldada hagi täielikult ja jätta menetluskulud kostja kanda. Hageja palub võtta täiendava dokumentaalse tõendina asja materjalide juurde Ellrey Grupp OÜ juhatuse liikme C 12.02.2025 kiri ja kirja lisaks olev 18.09.2019 sõlmitud müügileping.
18.1.Apellatsioonkaebuse kohaselt on maakohus otsuse tegemisel hinnanud valesti tõendeid ja rikkunud oluliselt menetlusõiguse norme, mis on toonud kaasa osaliselt ebaõige kohtuotsuse tegemise ehk hageja hagi üksnes osaliselt rahuldamise.
18.2.Maakohus jättis hageja soojapuhur-diiselkatlaga seotud kasutuseelise hüvitamise nõude alusetult rahuldamata. Asjaolu, et 18.09.2019 kuupäeva kandva Ellrey Grupp OÜ ja kostja vahel sõlmitud müügilepingul puudub ostja Ellrey Grupp OÜ esindaja allkiri, ei tähenda seda, et müügilepingu poolte vahel tegelikult lepingut ei sõlmitud. Hageja on apellatsioonkaebuse esitamise ajaks saanud 18.09.2019 müügilepingu, millel on ka Ellrey Grupp OÜ esindaja allkiri. Maakohus ei põhjendanud, miks ta arvestab vaidluse lahendamisel Ellrey Grupp OÜ juhatuse liikme allkirjastatud kinnituskirjaga, mille kohaselt ei ole Ellrey Grupp OÜ sõlminud kokkulepet kostjaga soojapuhur-diiselkatla ostuks, ei ole tasunud kostjale soojapuhuridiiselkatla eest ning ei ole saanud endale Polar E35 seeria soojapuhurit-diiselkatelt. Hageja esitas 06.12.2022 menetlusdokumendi lisana 24.–25.11.2022 toimunud kirjavahetuse Ellrey Grupp OÜ juhatuse liikme Sga, millest nähtub, et S pole kostja poolt esitatud kinnituskirja allkirjastanud. Hageja esitas 20.01.2023 menetlusdokumendi lisana Rettum OÜ juhatuse liikme Q 12.01.2023 antud kinnituskirja, milles on öeldud, et „Minu teada mingil ajal 20192020 viis W diiselkatla üüripinnalt ära ja seetõttu tõime üüripinnale asenduskatla“. Ka see tõend tõendab vähemalt kaudselt hageja väidet, et tegelikult võõrandas kostja vaidlusaluse diiselkatla, sest muidu poleks Rettum OÜ-l olnud vaja tuua asenduskatelt. Kostja esitatud fotod ja video ei tõenda asjaolu, et tegemist on sama diiselkatlaga, mille 1⁄2 mõttelise osa hageja avaliku enampakkumise korras omandas. Hageja on seisukohal, et kohus ei ole 7
arvestanud asja lahendamisel ka kaudsete tõenditega, mis vähemalt kaudselt tõendavad seda, et tegelikult võõrandas kostja vaidlusaluse diiselkatla Ellrey Grupp OÜ-le. Kohtuväliselt ei ole kostja diiselkatla müümise väitele vastu vaielnud.
18.3.Maakohus on põhjendamatult jätnud rahuldamata hageja nõude kostja vastu Xiljon OÜlt laekunud üüri tasumata jätmise osas perioodi 01.04.2020–31.05.2020 eest summas 384 eurot (2 x 192 = 384). Maakohus jättis tähelepanuta, et kostja varjas hageja eest Xiljon OÜ poolt üüripinna kasutamist ka märtsis 2020. a. Otsus on vastuoluline, sest ühest küljest jõuab kohus järeldusele, et X on 15.11.2022 istungil kinnitanud, et ütles Xiljon OÜ-ga sõlmitud üürilepingu üles, kuid samas mõistis kohus välja 2020. a märtsi eest Xiljon OÜ-lt laekunud üüri. Hageja selgitas menetluse kestel, et X ei ole lepingut soovinud üles öelda Xiljon OÜ-ga. Xl ei olnud ka õiguslikku alust öelda kostja sõlmitud üürilepinguid üles, sest oli andnud enda osa omandist kasutusse hagejale. Lisaks jätkati ruumide kasutamist ka peale ülesütlemisavaldust. Hageja arvates ei oma tähtsust, kas Xiljon OÜ tasus kostjale üüri või mitte, sest kostjal oli kohustus üürnikelt üüri küsida. Hageja on tõendanud, et Xiljon OÜ kasutas ruume ka perioodil 01.04.–31.05.2020, mistõttu oleks kostja pidanud tõendama, et Xiljon OÜ vabastas üüritud pinna.
18.4.Maakohus jättis seoses Emel OÜ-lt laekunud üüriga põhjendamata, miks jäi kostjalt välja mõistmata 119,75 eurot. Kostja ja Emel OÜ vahel 01.03.2020 sõlmitud üürilepingu kohaselt on üüri suuruseks koos käibemaksuga 393 eurot. Kostja ei ole menetluse kestel väitnud, et Emel OÜ jättis üüri talle osaliselt tasumata.
18.5.Maakohus jõudis seoses OÜ PilvEst üüritasuga ebaõigele järeldusele, et hageja nõue väljub hagi eset kindlaksmääravast ajavahemikust veebruar 2020 kuni mai 2020. Maakohus jättis tähelepanuta, et kostja ei esitanud hagejale andmeid üürnike kohta, mistõttu ei teadnud hageja hagi esitamisel, kes vaidlusaluseid ruume kasutavad ja millistel tingimustel. Hagi alus on kostja vastu esitatud OÜ-d PilvEst puudutavas osas jäänud samaks (üüri võlgnevus) ja hagi ese (nõutav võlasumma 1972,80 eurot) on samuti jäänud samaks. Tegemist ei olnud hagi muutmisega.
18.6.Hagi rahuldamisel osas, milles maakohus jättis rahuldamata, tuleb välja mõista ka täiendav viivis seadusjärgses määras alates hagi esitamisest kuni põhinõude täitmiseni.
18.7.Hagi täielikul rahuldamisel tuleb menetluskulud jätta tervikuna kostja kanda. Lisaks on hageja hinnangul ebaõiglane, kui hageja peab kasvõi osaliselt kandma menetluskulusid, sest diiselkatla osas oleks pooled saanud lõpetada vaidluse juba 15.11.2022 toimunud istungil. Kostja väitis menetluse kestel, et diiselkatla omandiõigus kuulub talle. Arvestades seda, et kohus tuvastas vaidlusaluses lahendis, et diiselkatla omandiõigus kuulub hagejale, siis tegelikult on hageja saavutanud oma eesmärgi. Maakohus ei ole võtnud seisukohta hageja väite osas, et kasvõi osaliselt menetluskulude jätmine hageja kanda oleks äärmiselt ebaõiglane.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
19.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta menetlusökonoomia kaalutlustel TsMS § 637 lg 21 alusel koosmõjus TsMS § 405 lg-ga 1 menetlusse võtmata. Ringkonnakohus lähtub apellatsioonkaebuse menetlusse võtmist kaaludes TsMS §-s 2 sätestatud tsiviilkohtumenetluses valitsevast põhimõttest lahendada kohtuasi õigesti, mõistliku aja jooksul ja võimalikult väikeste kuludega. Sellest tulenevalt arvestab ringkonnakohus 8
apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise üle otsustamisel mh ka seda, et menetlusosalistel ei tekiks apellatsioonkaebuse menetlemisel ülemäärseid menetluskulusid.
20.Kolleegium märgib, et hagi esitamise ajal kehtinud TsMS § 405 lg 1 kohaselt menetleb kohus hagi oma õiglase äranägemise kohaselt lihtsustatud korras, järgides üksnes käesolevas seadustikus sätestatud üldisi menetluspõhimõtteid, kui tegemist on varalise nõudega hagiga ning hagihind ei ületa summat, mis arvestatuna põhinõudelt vastab 2000 eurole ja koos kõrvalnõuetega 4000 eurole (lihtmenetlus). Alates 01.01.2022 jõustunud tsiviilkohtumenetluse seadustiku muudatustega tõusid lihtmenetluse piirmäärad vastavalt 3500 eurole ja 7000 eurole. TsMS § 6 sätestab, et tsiviilasja menetlustoiming tehakse toimingu tegemise ajal kehtiva seaduse järgi. Hageja palus mõista kostjalt välja põhivõlg 3472,80 eurot ja põhivõlalt viivis seadusjärgses määras alates hagi esitamisest kuni täitmiseni. Seega ei ületa hageja nõuded alates 01.01.2022 kehtivaid piirmääri, mistõttu on tegemist lihtmenetluse asjaga TsMS § 405 lg 1 mõttes.
21.Sellises kohtuasjas võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse TsMS § 637 lg 21 järgi menetlusse juhul, kui maakohtu otsuses on antud luba edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit.
22.Maakohus ei ole otsuses andnud luba otsuse edasikaebamiseks. Üldise edasikaebamise korra märkimine ei ole võrdsustatav loa andmisega TsMS § 442 lg 10 tähenduses (vt nt RKTKm 10.05.2016, 3-2-1-25-16, p 11).
23.Riigikohus on märkinud, et ringkonnakohus ei pea lihtmenetluse asjas apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumist TsMS § 637 lg 2 1 alusel põhjendama pikemalt, kui et määrusest oleks selgelt arusaadav, et kaebuse menetlemisest on keeldutud viidatud normi alusel ja põhjusel, et maakohus ei ole andnud luba edasikaebamiseks ning maakohtu otsuse tegemisel ei ole selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi, selgelt rikutud menetlusõiguse normi ega selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid või et võimalikud minetused materiaalõiguse normi ebaõigel kohaldamisel, menetlusnormide järgimisel või tõendite hindamisel ei võinud oluliselt mõjutada maakohtu lahendit. Sisuliselt nõustub ringkonnakohus sel juhul maakohtu otsuse põhjendustega neid kordamata. Määruse pikemalt põhjendamise kohustus ei oleks kooskõlas menetlusökonoomiaga (RKTKm 21.02.2024, 2-22100795, p 11; 10.04.2019, 2-17-13363, p 15).
24.Hageja vaidlustas maakohtu otsuse osas, milles hagi jäi rahuldamata, samuti menetluskulude jaotuse osas. Arvestades tsiviilasja materjale, maakohtu otsuse põhjendusi ja apellatsioonkaebuse väiteid, ei ole maakohus kolleegiumi hinnangul otsust tehes selgelt ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse normi ega rikkunud menetlusõiguse normi viisil, mis võinuks tuua kaasa ebaõige otsuse.
25.Maakohus on kolleegiumi hinnangul tõendeid kooskõlas TsMS § 232 lg-tega 1 ja 2 hinnates asunud põhjendatult seisukohale, et hagi tuleb rahuldada osaliselt. Hageja mittenõustumine maakohtu järeldustega osas, milles hagi jäi rahuldamata, ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks, kui maakohus on materiaalõigust õigesti kohaldanud ega ole rikkunud oluliselt menetlusõiguse norme. Hageja on apellatsioonkaebuses korranud maakohtus esitatud väiteid. Maakohus on neile piisavalt põhjalikult vastanud. Hageja apellatsioonkaebuses esitatud väited ei võimalda ringkonnakohtu hinnangul jõuda maakohtu otsuses märgitust teistsugustele järeldustele. 9
26.Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus lühidalt järgmist.
27.Hageja nõustub apellatsioonkaebuses maakohtu põhjendustega, et soojapuhur-diiselkatel oli päraldis ning kuulus 1⁄2 mõttelises osas X ja 1⁄2 mõttelises osas kostja kaasomandisse. Maakohus jättis hageja nõude seoses soojapuhur-diiselkatlaga rahuldamata, kuna leidis, et kostja ei sõlminud Ellrey Grupp OÜ-ga vaidlusaluse soojapuhur-diiselkatla müügilepingut ega ole saanud selle eest 3000 eurot. Liiatigi tuvastas maakohus, et vaidlusalune soojapuhurdiiselkatel asus vähemalt kuni 04.01.2023 kinnistul. Hageja väitis juba maakohtu menetluses, et kostja ja Ellrey Grupp OÜ vahel oli sõlmitud 18.09.2019 müügileping ning palub apellatsioonimenetluses võtta asja materjalide juurde Ellrey Grupp OÜ juhatuse liikme C 12.02.2025 kirja ja 18.09.2019 müügilepingu, millel on Ellrey Grupp OÜ esindaja allkiri. Kostja vaidles esimeses astmes hageja väitele vastu mh põhjusel, et hageja esitatud müügilepingul puudus ostja allkiri. Kuigi hageja toob apellatsioonkaebuses esile, et ei saanud allkirjastatud müügilepingut varem esitada, kuna Ellrey Grupp OÜ esindajal ei õnnestunud lepingut varem üles leida, ei ole see kolleegiumi hinnangul mõjuvaks põhjuseks uute tõendite esitamiseks TsMS § 652 lg 3 alusel. Hageja oleks saanud maakohtu menetluses taotleda vastava tõendi kogumist. Isegi kui tõele vastab hageja menetluses ja apellatsioonkaebuses esitatud väide, et kostja ja Ellrey Grupp OÜ alllkirjastasid müügilepingu, ei ole hageja tõendantud soojapuhur-diiselkatla valduse üleandmine ega ka ostuhinna tasumine. Maakohus tuvastas, et vaidlusalune soojapuhur-diiselkatel asus vähemalt kuni 04.01.2023 kinnistul. Hageja väited, et 04.01.2023 kinnistul asuv diiselkatel-soojapuhur ei ole sama, mille X 1⁄2 mõttelise osa hageja avaliku enampakkumise korras omandas, ei lükka ümber tõenditel põhinevaid maakohtu järeldusi. Maakohus analüüsis hageja väidet ja tõendit selle kohta, et soojapuhur-diiselkatel oli 2019– 2020 kinnistult ära viidud ja Rettum OÜ tõi kinnistule asenduskatla, kuid leidis, et hageja väited on ümber lükatud kostja tõenditega. Hageja esitas vastuväited, et kostja fotodel ja videol kujutatud soojapuhur-diiselkatel erineb enampakkumisel omandatud diiselkatelsoojapuhurist ning maakohus on neid väiteid menetlusõiguse norme rikkumata hinnanud. Apellatsioonkaebuse väited ei anna alust vastavas osas maakohtu otsuse muutmiseks.
28.Hageja arvates on maakohus jätnud põhjendamatult osaliselt rahuldamata hageja üüritulu nõude. Ringkonnakohus märgib, et maakohus on tuvastanud ja hageja on menetluses läbivalt väitnud, et hageja ja kostja vahel oli sõlmitud allüürileping, mille kohaselt kohustus kostja tasuma hagejale 1⁄2 osas üürnikelt kostjale laekuvast üürist. Maakohus tuvastas nõuetekohaselt, millises ulatuses olid Xiljon OÜ ja Emel OÜ kinnistul asuvate ruumide eest üüri vaidlusalusel perioodil tasunud. Hageja apellatsioonkaebuse väited, et kostja pidi tasuma hagejale üüri ka juhul, kui Xiljon OÜ ja Emel OÜ kostjale üüri ei tasunud, on vastuolus hageja enda väidetega kostja ja hageja vahel sõlmitud lepingu tingimustest. Seoses OÜ-lt PilvEst laekunud üüriga on maakohus õigusti leidnud, et hageja nõutud üür perioodi 01.02.2019–31.08.2019 eest väljus hagi piiridest, mistõttu oli tegemist hagi muutmisega TsMS § 376 lg 1 tähenduses, milleks ei andnud kostja ega kohus nõusolekut. Maakohus ei ole nõusoleku andmata jätmisel ületanud kaalutlusõiguse piire. Hagiavalduse ja selle täienduste kohaselt oli kostja jätnud hagejale tasumata perioodil 14.02.2020–11.05.2020 hageja esitatud arved (v.a 14.02.2020 arve osaliselt summas 192 eurot). Hageja on 11.11.2024 avalduses muutnud hagi alust (hagi aluseks olevad faktilised asjaolud), kui palus välja mõista OÜ PilvEst tasutud üüri uue, hagis nimetamata perioodi, s.o 01.02.2019–31.08.2019 eest.
29.Olukorras, kus hagi rahuldati osaliselt, jättis maakohus menetluskulud põhjendatult TsMS § 163 lg 1 alusel vastavalt hagi rahuldamise ulatusele poolte kanda. Ringkonnakohus ei
10
nõustu apellatsioonkaebuse väitega, et menetluskulude jaotamine nimetatud viisil on hageja suhtes äärmiselt ebaõiglane, mis õigustaks TsMS § 162 lg 4 kohaldamist.
30.Eelnevast tulenevalt keeldub ringkonnakohus hageja esitatud apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest TsMS § 637 lg 21 alusel.
31.Apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumise tõttu jäävad kaebuse esitamisega seotud menetluskulud TsMS § 168 lg 1 alusel koosmõjus TsMS § 639 lg-ga 1 kaebuse esitaja, s.o hageja kanda. Kuivõrd apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keelduti ning ei edastatud kaebust kostjale vastamiseks, ei saanud kostjale apellatsioonimenetluses tekkida vastaspoolelt väljamõistmisele kuuluvaid menetluskulusid ja neid ei ole vaja rahaliselt kindlaks määrata.
32.Apellandil on apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumise korral õigus nõuda määruse jõustumisel TsMS § 150 lg 1 p 2 ja lg 4 järgi tagasi apellatsioonkaebuselt tasutud riigilõiv.
33.Kui ringkonnakohus keeldub apellatsioonkaebust menetlemast, ei toimeta ta TsMS § 638 lg 4 teise lause järgi apellatsioonkaebust vastustajale kätte ning apellatsioonkaebus tuleb selle esitajale koos lisadega ja kaebuse menetlusse võtmisest keeldumise määrusega tagastada. Kuna apellant esitas apellatsioonkaebuse elektrooniliselt, ei ole vaja seda talle tagastada. TsMS § 638 lg 10 järgi loetakse, et apellatsioonkaebust ei ole esitatud.
(allkirjastatud digitaalselt)
11
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.