2-06-17892/6 - Tööõigus - Töövaidluskomisjoni läbinud - Tallinna Ringkonnakohus - lahend.ee

5000 krooni kinnipidamine ning mõista välja Falet OÜ-lt Ilja Samsonovi kasuks ebaseaduslikult kinnipeetud 5000/viis tuhat/ krooni. 1.2.Jätta rahuldamata Falet OÜ vastuhagi materiaalse kahju hüvitamise nõudes. 2.Ülejäänud nõuetes jätta otsus muutmata. 3.Muuta kohtukulude jaotus, jättes Falet OÜ kohtukulud tema enda kanda. Ilja Samsonovi poolt kantud kohtukulud jätta Falet OÜ kanda 80% ulatuses. 4.Ilja Samsonovi apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võivad apellatsioonimenetluse pooled esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel (TsMS § 218 lg 3). Asjaolud, hageja nõue ja põhjendused Ilja Samsonov esitas 03.05.2006 Tallinna ja Harjumaa Tööinspektsiooni töövaidluskomisjonile avalduse Falet OÜ vastu, milles palus tühistada talle 30.01.2006 käskkirjaga määratud distsiplinaarkaristus (noomitus) ja töölepingus 30.01.2006 tööandja poolt ühepoolselt tehtud muudatus. Samuti palus Ilja Samsonov tunnistada ebaseaduslikuks Falet OÜ poolt temaga töölepingu lõpetamine 19.04.2006 ning mõista tööandjalt välja nelja kuu keskmise palga suurune hüvitis, 5 000 krooni ulatuses ebaseaduslikult kinnipeetud lõpparve ja tööraamat ning keskmine palk nende kinnipidamise eest. Avalduse kohaselt töötas Ilja Samsonov 07.06.2005 sõlmitud töölepingu alusel Falet OÜ-s tootmisjuhina. Tööleping oli sõlmitud tähtajalisena, kuid muutus Eesti Vabariigi töölepingu seaduse (TLS) § 78 alusel tähtajatuks. 30.01.2006 tööandja käskkirjaga nr 0601/01 määrati avaldajale distsiplinaarkaristuseks noomitus töölt omavolilise puudumise eest 26.01.2006 1,5 tunni jooksul ning tööandja korralduste mittetäitmise eest. 30.01.2006 viidi avaldaja üle tööliseks, see on teisele tööle ja vähendati palka 3 000 kroonini, kuid ette sellest ei teatatud ega ametijuhendit ei tutvustatud. Avaldaja hinnangul karistati teda kaks korda sama süüteo eest ning distsiplinaarkaristusena madalamale ametikohale üleviimist tööandja ühepoolse otsuse alusel ei ole töötajate distsiplinaarvastutuse seaduses ette nähtud, mistõttu töölepingu 30.01.2006 muudatus on TLS §-st 16 tulenevalt tühine ja kohaldatakse 07.06.2005 sõlmitud töölepingus kokkulepitud tingimusi. Ilja Samsonov leidis, et teda omavolilise töölt puudumise eest karistada ei olnud alust, kuna töötaja käis Haigekassasse ära viimas oma haiguslehte, mida tööandja vastu ei võtnud. Distsiplinaarkaristuse määramise käskkirjas puuduvad konkreetsed viited töölepingu või töösisekorraeeskirja punktide rikkumisele. 19.04.2006 lõpetati avaldajaga tööleping distsiplinaarkaristusena TLS § 86 p 7 alusel (töötaja suhtes usalduse kaotamine). 19.04.2006 tööpäeva lõpus esitas direktor Ilja Samsonovile allakirjutamiseks töölepingu lisa lepingu lõpetamise kohta. Avaldaja ei kirjutanud töölepingu lõpetamise dokumendile alla, kuna lepingu lõpetamist ei olnud talle põhjendatud ja temalt ei olnud küsitud seletuskirja väidetava süüteo kohta. Tööandja esindaja palus töötajal lahkuda, mispeale viimane läks kivilõikeseadeldise juurde ning võttis selle küljest enda (tolmu vähendamise eesmärgil kastmiseks) tehtud seadme ja

lahkus töölt. 20.04.2006 läks Ilja Samsonov enda väidete kohaselt tööle, kus tal paluti ilmuda lõunaks kontorisse. Kontoris nõuti avaldajalt allkirja töölepingu lõpetamise dokumendile. Avaldaja keeldus sellest, mistõttu ei antud talle kätte ka tööraamatut. Töölepingu lisa, palgaarvestusdokumendid kui ka käskkiri töölepingu lõpetamise kohta saadeti avaldajale postiga. Falet OÜ 19.04.2006 käskkirja nr 0601/05 kohaselt lõpetatakse tööleping Ilja Samsonoviga distsiplinaarkorras TLS § 86 p 7 alusel, kuna töötaja levitab kaastöötajate seas tööandja mainet kahjustavat väärinformatsiooni, nagu oleks Falet OÜ pankrotis, ning on lõhkunud tööandjale kuuluva kivilõikeseadeldise. Töövahendi lõhkumisega pani töötaja tööandja raskesse olukorda töö korraldamisel ning rikkus töölepingut ja selle lisaks olevat individuaalse materiaalse vastutuse lepingut. Avaldaja väitel on nimetatud käskkiri alusetu, kuna see põhineb 20.04.2006 kirjutatud kaastöötajate seletuskirjadel. Seletuskirju kirjutanud A. G (G) ja K. B 19.04.2006 faktiliselt tööl ei olnud. Käskkirjas nimetatud alused avaldaja karistamiseks ei ole tõesed ega põhjendatud. Avaldaja ei ole toime pannud ühtegi TLS § 104 lg-s 2 nimetatud süütegu ning seda ei ole märgitud ka tööandja poolt vormistatud käskkirjas. Ilja Samsonov taotles töövaidlusorganilt töölepingu lõpetamise ebaseaduslikuks tunnistamist ja sellega seotud hüvitiste väljamõistmist tööandjalt. Avaldaja leidis, et tööandja pidas tema lõpparvest ebaseaduslikult kinni 5 000 krooni väidetavalt töövahendi lõhkumisega tekitatud kahju hüvitamiseks. Avaldaja ei ole kahju tekitanud, kuna eemaldas kivilõikeseadeldise küljest enda paigaldatud lisaseadme ning kivilõikeseadeldis oli ka pärast seda töökorras. Tallinna ja Harjumaa Tööinspektsiooni töövaidluskomisjon rahuldas Ilja Samsonovi avalduse 31.05.2006 otsusega osaliselt. Nimetatud otsusega töövaidluskomisjon tühistas Falet OÜ 30.01.2006 käskkirjaga nr 0601/01 hagejale määratud noomituse kui ebaseadusliku, samuti tunnistas ebaseaduslikuks Falet OÜ poolt töölepingu lõpetamise Ilja Samsonoviga 19.04.2006 TLS § 86 p 7 alusel ning luges töölepingu lõppenuks TLS § 79 alusel töötaja algatusel samast ajast. Töövaidluskomisjon mõistis Falet OÜ-lt Ilja Samsonovi kasuks välja hüvitise töölepingu ebaseadusliku lõpetamise eest kolme kuu keskmise palga ulatuses summas 23 688,30 krooni, ebaseaduslikult kinni peetud lõpparve 5 000 krooni ja keskmise palga lõpparve kinnipidamise eest 7 896,10 krooni. Kokku mõistis töövaidluskomisjon kostjalt brutosummas välja 36 584,40 krooni. Falet OÜ ei nõustunud töövaidluskomisjoni otsusega ja pöördus nimetatud otsuse vaidlustamiseks Harju Maakohtusse, kus Ilja Samsonovi avaldus vaadati individuaalse töövaidluse lahendamise seaduse (ITLS) § 24 lg-st 4 tulenevalt läbi hagina. Kostja vastuväited ja vastuhagi Kostja Falet OÜ hagi ei tunnistanud ja vaidles sellele vastu. Kostja leidis, et on määranud hageja Ilja Samsonovile 30.01.2006 ja 19.04.2006 distsiplinaarkaristused põhjendatult ja lõpetanud hagejaga töölepingu seaduslikult. Kostja palus kohaldada aegumist hageja 30.01.2006 käskkirjaga nr 0601/01 määratud noomituse tühistamise nõudele. Töötajate distsiplinaarvastutuse seaduse (TDVS) § 23 lg 1 kohaselt töötaja, kellele on määratud distsiplinaarkaristus, võib pöörduda kohtusse ühe kuu jooksul, arvates päevast, mis järgnes päevale, mil ta sai teada või pidanuks teada saama karistuse määramisest. Hageja ei pöördunud seaduses ettenähtud tähtaja jooksul kohtusse noomituse vaidlustamiseks. 19.04.2006 jõudis tööandjani informatsioon, et hageja levitab kaastöötajate seas laimu,

nagu oleks ettevõte pankrotis, ja soovitab nendel endale uued töökohad muretseda. Sellist tegevust võib kostja hinnangul kvalifitseerida usalduse kaotusena vastavalt TLS § 86 p-le 7. Kostja juhatuse liige Liubov Feyrik nõudis tootmisüksuse töölistelt (A. G, K. B ja M. M) seletuskirjad, mis olid aluseks 19.04.2006 käskkirja väljaandmisele ja hagejaga töölepingu lõpetamisele TLS § 86 p 7 alusel. Käskkirja tutvustamisel 19.04.2006 tööpäeva lõpus lõhkus hageja töökohal kivilõikeseadeldise ning põgenes varuväljapääsu kaudu. Kivilõikeseadeldise lõhkumise tunnistajaks oli kostja tehniline direktor K. T ning selle kohta on koostatud akt. Kostja leidis, et töölepingu lõpetamiseks töötaja suhtes usalduse kaotuse alusel olid täidetud TLS § 104 lg 2 p-des 1 kuni 3 toodud eeldused. Ilja Samsonov seadis valeinformatsiooni levitamisega ohtu tööandja majandustegevuse jätkumise, põhjustas töötajate usaldamatust tööandja vastu, millega oleks võinud põhjustada tööandjale olulise kahju, ning tekitas tööandjale kivilõikeseadeldise lõhkumisega tahtlikult otsest varalist kahju 5 000 krooni ulatuses. Tööandja vara hävitamisega rikkus hageja TLS § 48 lg 1 p 3, mille kohaselt töölepingu pooled peavad hoiduma tegudest, mis kahjustavad teise poole vara, ning TLS § 50 p 4, mille kohaselt on töötaja kohustatud hoiduma tööandja juures tegudest, mis takistavad teistel töötajatel kohustuste täitmist. Seoses kivilõikeseadeldise lõhkumisega tekkis tööseisak. Võttes arvesse töötaja varasemat käitumist (kehtiv distsiplinaarkaristus) ja muid asjaolusid, oli temaga töölepingu lõpetamine kohane karistus. Kostja pidas hageja lõpparvest kinni 5 000 krooni tööandjale materiaalse kahju tekitamise eest ning leidis, et tal oli selleks õigus Eesti NSV töökoodeksi (TööK) § 125 lg 1 ja § 128 lg 1 p-de 1, 5 ja 7 alusel, tulenevalt hagejaga sõlmitud individuaalse materiaalse vastutuse lepingust. Hageja lõhkus kivilõikeseadeldise tahtlikult, kättemaksuks tööandjale, ning kahju tekitamine ei olnud seotud tööülesannete täitmisega. Juhuks, kui kohus ei pea põhjendatuks kahjuhüvitise kinnipidamist lõpparvest, esitas Falet OÜ 05.02.2007 vastuhagi, milles palus Ilja Samsonovilt kahju hüvitamiseks välja mõista 5 000 krooni töösuhtes tekitatud varalise kahju eest. Kahju tekitamine on tõendatud tunnistaja K. T ütluste, fotode ja seadeldisele tekitatud kahju arvestusega. Esimese astme kohtu lahend ja selle põhjendused Harju Maakohus 05.04.2007 otsusega rahuldas nii hagi kui vastuhagi osaliselt. Kohus jättis hageja nõude 30.01.2006 käskkirjaga nr 0601/01 määratud noomituse tühistamiseks rahuldamata aegumise tõttu, tunnistas ebaseaduslikuks hageja Ilja Samsonovi töölepingu lõpetamise Falet OÜ poolt 20.04.2006 TLS § 86 p 7 alusel ning luges Ilja Samsonovi Falet OÜ-st töölt lahkunuks tema omal algatusel alates 20.04.2006, mõistis kostjalt hageja kasuks välja hüvitise töölepingu ebaseadusliku lõpetamise eest ühe kuu keskmise palga ulatuses summas 7 896,10 krooni, hüvitise lõpparve ebaseadusliku kinnipidamise eest summas 7 896,10 krooni ning ebaseaduslikult kinni peetud lõpparve 3 000 krooni ulatuses, mis moodustub hageja lõpparvest ebaseaduslikult kinni peetud summast 5 000 krooni, millest on maha arvestatud kostja vastuhagi esemeks olev kahjuhüvitis 2 000 krooni ulatuses. Kohus jättis poolte menetluskulud täielikult poolte endi kanda, tuginedes TsMS § 163 lg-le 1. Tallinna ja Harjumaa Tööinspektsiooni töövaidluskomisjoni 31.05.2006 otsust ei ole vaidlustatud osas, millega jäeti rahuldamata hageja avaldus tööraamatu kinnipidamise eest keskmise palga saamiseks. Vastavalt ITLS § 25 lg-le 1 on töövaidluskomisjoni otsus nimetatud osas jõustunud.

Otsuse põhjenduste kohaselt on nii noomitus kui töölepingu lõpetamine määratud hagejale distsiplinaarkaristusena ebaseaduslikult. Kostja 30.01.2006 käskkirjaga nr 0601/01 määratud noomituse tühistamise nõude suhtes tuleb kostja taotlusel kohaldada aegumist, kuna töötajate distsiplinaarvastutuse seaduse (TDVS) § 23 lg 1 kohaselt töötaja, kellele on määratud distsiplinaarkaristus, võib pöörduda kohtusse ühe kuu jooksul, arvates päevast, mis järgnes päevale, mil ta sai teada või pidanuks teada saama karistuse määramisest. Hageja sai talle määratud noomitusest teada 30.01.2006 ja pöördus töövaidlusorgani poole 03.05.2006. Vastavalt ITLS § 28 lg-le 1 on töölepingu lõpetamine ebaseaduslik asjaolude puudumisel, mille esinemine on seaduse järgi töölepingu lõpetamise aluseks, või kui seaduses näidatud töölepingu lõpetamise alust on kohaldatud selleks kehtestatud protseduurireegleid oluliselt rikkudes. TLS § 86 p 7 kohaselt võib tööandja töötaja suhtes usalduse kaotamisel lõpetada nii määramata kui ka määratud ajaks sõlmitud töölepingu enne lepingutähtaja möödumist. TLS § 104 lg 2 p 2 annab aluse töölepingu lõpetamiseks töötaja suhtes usalduse kaotuse tõttu, kui töötaja on seadnud ohtu tööandja vara säilimise. Maakohus leidis, et asjaolud, mis on Falet OÜ 19.04.2006 käskkirjas nr 0601/05 toodud hagejale distsiplinaarkaristusena määratud töölepingu lõpetamise alusena, see tähendab tööandja mainet kompromiteerivate juttude levitamine ja tööandjale kuuluva kivilõikeseadeldise lõhkumine, on tõendatud tunnistajate K. T, K. B ja M. M ütlustega ning K.B ja M.M seletuskirjade kui dokumentaalsete tõenditega. Lisaks on asja materjalide hulgas kivilõikeseadeldise seisukorra kohta 20.04.2006 koostatud akt, millele on alla kirjutanud D. Feyrik, K. B, M. M ja A. G. Samas ei nähtu vaidlusalusest käskkirjast, kuidas on võimaliku väärinfo levitamine kostja maksejõuetuse kohta seadnud ohtu kostja vara säilimise (TLS § 104 lg 2 p 2). Kohtu hinnangul ei esine piisavat põhjuslikku seost hageja käitumise ning väidetavalt tekkinud tööandja vara hävimise ohu või tarbijate, klientide ning äripartnerite usaldamatuse vahel. Tunnistaja M. M ütluste kohaselt lahkus üks töötaja hageja poolt levitatud info tagajärjel töölt, kuid see toimus umbes kuu pärast töölepingu lõpetamist hagejaga (toimiku lk 98). Nimetatud asjaolu ei saanud seega olla kostjale teada distsiplinaarkaristuse vormistamisel 19.04.2006. Hagejale süüks pandav kivilõikeseadeldise (kui tööandja vara) kahjustamine on ühelt poolt vaadeldav töötajapoolse töökohustuse rikkumisena. TLS § 48 lg 1 p 3 kohaselt on töötaja ja tööandja vastastikku kohustatud hoiduma tegudest, mis kahjustavad teise poole vara, ning tegema endast sõltuva, et töös ei kahjustataks kolmandate isikute vara. Samuti on hageja rikkunud TLS § 50 p 4 järgset kohustust hoiduda tööandja juures tegudest, mis takistavad teistel töötajatel kohustuste täitmist. Teiselt poolt ei ole vaidlust selles, et kõnealuse seadeldise kahjustamine leidis aset 19.04.2006 alles pärast seda, kui kostja oli juba teatanud hagejale kavatsusest lõpetada tööleping TLS § 86 p 7 alusel, kostja väidete kohaselt oli hagejale tutvustatud ka vastavat käskkirja. Seega on seadeldise kahjustamine hageja poolt pigem vaadeldav töölepingu lõpetamise tagajärje kui põhjusena. Seejuures oli hagejal ettekujutus, et ta demonteerib seadeldiselt enda poolt paigaldatud ning talle kuuluva lisatarviku (lõikekettale vee juhtimise süsteemi). Lisatarviku kuulumine hagejale küll tõendamist leidnud ei ole, kuid hageja subjektiivset suhtumist enda käitumisse tuleb siiski arvesse võtta. Maakohtu arvates ei ole alust väita, et hageja tegutses kivilõikeseadeldise kahjustamisel eesmärgiga hävitada tööandja vara. Seega jäi kohtule ebaselgeks, kuidas ja kuivõrd mõjutas kivilõikeseadeldise kahjustamine distsiplinaarkaristuse valikut. Samuti ei saanud maakohus ülaltoodut arvestades olla

veendunud karistuse (töölepingu lõpetamine TLS § 86 p 7 alusel) vastavuses hageja süüteo raskusega. TDVS § 8 lg 1 kohaselt ei tohi distsiplinaarkaristus olla ilmses vastuolus süüteo raskuse, selle toimepanemise asjaolude ning töötaja eelneva käitumisega. Maakohus märkis ka, et hagejaga töölepingu lõpetamisel on rikutud töötajate distsiplinaarvastutuse seadusest tulenevaid protseduurireegleid, kuid rikkumised ei ole sedavõrd olulised, et tingiksid iseenesest töölepingu lõpetamise ebaseaduslikuks tunnistamise. TDVS § 11 lg 1 kohaselt on tööandja distsiplinaarkaristuse määramisel kohustatud koostama vähemalt kahes eksemplaris dokumendi, millest üks eksemplar jääb tööandjale, teise annab tööandja töötajale. Dokumenti tuleb märkida TDVS § 11 lg-s 2 loetletud andmed. Vastavalt TDVS § 12 lg-le 1 loetakse distsiplinaarkaristus määratuks päevast, mil töötaja andis allkirja dokumendile, millega tööandja vormistas karistuse. Juhul kui töötaja ei märkinud sellele dokumendile allkirja andmise kuupäeva, siis loetakse karistus määratuks dokumendi koostamise päevast. Karistuse allkirja vastu teatavaks võtmisest keeldumise kohta võib tööandja kooskõlas TDVS § 12 lg-ga 2 võtta karistatava töötaja juuresolekul tunnistajate allkirjad dokumendile, millega ta vormistas karistuse. Niisugusel juhul on karistus määratud tunnistajate allkirjade andmise päevast. Käesoleval juhul puudub vaidlusalusel 19.04.2006 käskkirjal hageja allkiri. Kostja väitel keeldus hageja käskkirja allkirjastamast, mida on oma allkirjadega tunnistajatena kinnitanud K. T ja M. M. M. M kinnitas kohtule antud ütlustes, et andis allkirja käskkirjale 20.04.2006 ning hagejat allkirjastamise juures ei olnud (toimiku lk 98). Ka tunnistaja K. T ütlustest ei tulene, et tunnistajate allkirjad on käskkirjale võetud hageja juuresolekul (toimiku lk 9193). Lisaks puudub kostjale antud käskkirja eksemplarilt karistust määrava isiku (L. Feyrik) allkiri, mis on vastuolus ITLS [peab olema TDVS] § 11 lg 2 p-ga 6. Samas võib hageja enda väidetest lähtudes järeldada, et tal oli siiski võimalik 20.04.2006 vaidlusaluse käskkirja sisuga tööandja kontoriruumides tutvuda. Seega olid hagejal 20.04.2006 teada nii töölepingu lõpetamise alus kui lepingu lõpetamise aluseks olevad asjaolud. Ka tööleping on hagejaga asja materjalidest nähtuvalt lõpetatud 20.04.2006 (töövaidluskomisjoni toimiku lk 13). Seetõttu ei ole TDVS § 12 lg-te 1 ja 2 rikkumine kostja poolt takistanud hagejal enda õigusi kaitsmast. Arvestades hageja töölepingu lõpetamise ebaseaduslikkust, tuleb lugeda ta töölt lahkunuks tema omal algatusel alates 20.04.2006 (ITLS § 29 lg 2). ITLS § 30 lg 2 kohaselt, kui töölepingu lõpetamine oli ebaseaduslik, kuid töötaja ei soovi tööle ennistamist ja ta loetakse töölt lahkunuks omal algatusel, mõistab töövaidlusorgan töötajale välja hüvituse kuni tema kuue kuu keskmise palga ulatuses olenevalt töölepingu lõpetamise asjaoludest ja seaduserikkumise iseloomust töölepingu lõpetamisel. Hüvituse suurus ei ole seatud sõltuvusse sellest, kas töötaja asus teise tööandja juurde tööle või mitte. Lähtudes ülalkäsitletud töölepingu lõpetamise asjaoludest ning ka seaduserikkumiste iseloomust lepingu lõpetamisel, ei pidanud esimese astme kohus põhjendatuks rahuldada nõuet töölepingu ebaseadusliku lõpetamise eest hüvitise väljamõistmiseks hageja poolt soovitud nelja kuu keskmise palga ulatuses. Kohtu hinnangul on käesoleval juhul mõistlikuks ja põhjendatud hüvitise suuruseks töötaja ühe kuu keskmise palgaga võrduv summa, mis vaidlustamata asjaolude kohaselt on 7 896,10 krooni. Kohus leidis, et vastuhagi on põhjendatud osaliselt, 2 000 krooni ulatuses. Vaidlust ei ole selles, et 19.04.2006 eemaldas hageja kostjale kuuluvalt kivilõikeseadeldiselt ühe osa (lisatarviku). Hageja väide, et nimetatud lisatarvik kuulus temale, ei ole tõendatud. Tunnistajate K. T ja K. B ütlustest (toimiku lk 92 ja lk 96) nähtuvalt paigaldas kõnealuse lisatarviku hageja koos teise töötajaga, kuid paigaldamine toimus tööajal ning tööandja

korraldusel. Seega kuulus ka lisatarvik eelduslikult kostjale ning hageja ei ole vastupidist tõendanud. Samuti puudub kohtul alus kahelda, et eksisteerib põhjuslik seos hageja teo ning kostjal väidetavalt tekkinud kahju vahel. TööK § 125 lg 1 kohaselt vastutab tööandjale kahju tekitamises süüdi olev töötaja otsese tegeliku kahju eest. Kooskõlas võlaõigusseaduse (VÕS) § 128 lg-ga 3 hõlmab otsene varaline kahju eelkõige kaotsiläinud või hävinud vara väärtuse või vara halvenemisest tekkinud väärtuse vähenemise, isegi kui see tekib tulevikus, ning kahju tekitamisega seoses kantud või tulevikus kantavad mõistlikud kulud, sealhulgas mõistlikud kulud kahju ärahoidmiseks või vähendamiseks ja hüvitise saamiseks, muu hulgas kahju kindlaks tegemiseks ja kahju hüvitamisega seotud nõuete esitamiseks. Kahju suuruse kohta ei ole kostja arvestatavaid tõendeid esitanud, sest kivilõikeseadeldise remondiks tehtud kulutuste kohta dokumendid puuduvad. Kostja juhatuse liikme koostatud kalkulatsiooni ja tunnistajate ütlusi kahju suuruse osas kohus arvesse ei võtnud. Samas on K. T, K. B ning M. M ütlustega tõendatud, et 20.04.2006 ei olnud kivilõikeseadeldisel võimalik tööd teha, kivilõikeseadeldist (tööpinki) oli vajalik remontida ning see võttis paar päeva aega, samuti oli vaja soetada varuosad. VÕS § 127 lg-st 6 tuleneb, et kui kahju tekitamine on kindlaks tehtud, kuid kahju täpset suurust ei saa kindlaks teha, otsustab hüvitise suuruse kohus. Lähtudes kostja poolt esitatud kalkulatsioonist (toimiku lk 32) ning kahjustatud seadme eeldatavatest remondikuludest, pidas maakohus mõistlikuks ja põhjendatud kahju suuruseks 2 000 krooni. Nimetatud summa mõistis kohus TööK § 127 alusel hagejalt kostja kasuks välja ning tegi vastuhagi rahuldatud osas protsessuaalse tasaarvestuse hageja nõudega ebaseaduslikult kinni peetud lõpparve 5 000 krooni saamiseks. Hageja nõue lõpparve ebaseadusliku kinnipidamise eest keskmise palga saamiseks TLS § 119 lg 2 alusel tuleb rahuldada ühe kuu keskmise palga 7 896,10 krooni ulatuses, sest kostjal puudus seadusest tulenev alus hageja lõpparvest kahju hüvitamise summade kinnipidamiseks ilma hageja nõusolekuta. TLS § 74 lg 2 ja palgaseaduse (PaS) § 32 lg 1 alusel on tööandja kohustatud töölepingu lõpetamise päeval töötajale välja maksma kõik tööandjalt saada olevad summad, sealhulgas töötasu ning rahalise hüvitise kasutamata puhkuse eest (puhkuseseaduse § 26). Tulenevalt PaS § 36 lg-st 2 võib töötaja poolt tööandjale tekitatud kahju hüvitamise summasid töötaja palgast kinni pidada üksnes töötaja eelneval kirjalikul nõusolekul. Sellist nõusolekut hageja andnud ei ole. Apellatsioonkaebuse nõue ja põhjendused Hageja palub tühistada Harju Maakohtu 05.04.2007 otsuse töölepingu ebaseadusliku lõpetamise eest väljamõistetud hüvitise suuruse osas ning väidetava kahju hüvitamiseks 2 000 krooni lõpparvest kinnipidamise osas ning teha uus otsus, millega mõista kostjalt Falet OÜ hageja Ilja Samsonovi kasuks välja hüvitis töölepingu ebaseadusliku lõpetamise eest hageja nelja kuu palga ulatuses summas 31 584,40 krooni ning 5 000 krooni, milline oli Ilja Samsonovi lõpparvest ebaseaduslikult kinni peetud. Apellant palub menetluskulud jätta vastustaja kanda. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt on esimese astme kohus kaevatavas otsuses jõudnud järeldusele, et Ilja Samsonoviga töölepingu lõpetamine oli ebaseaduslik nii sisuliselt kui protseduuriliselt. Ka on kohus tuvastanud, et väidetav tööpingi rikkumine oli töölepingu lõpetamise tagajärg, toimus pärast hagejaga töölepingu lõpetamist TLS § 86 p 7 alusel ning see ei saanud olla töölepingu lõpetamise põhjuseks. Samas on kohus ebaõigesti leidnud, et seda asjaolu tuleb arvesse võtta „töötaja subjektiivse suhtumisena enda käitumisse“ ning on arvestanud seda nii hüvitise väljamõistmisel kui kahju hüvitamise

nõude lahendamisel. Kohus ei tuvastanud ühtegi töölepingu lõpetamise aluseks olnud seaduserikkumist hageja poolt, kuid arvestas siiski seaduserikkumise iseloomu ja töölepingu lõpetamise asjaolusid ning mõistis välja töölepingu ebaseadusliku lõpetamise hüvitisena ühe kuu keskmise palga, see on minimaalse summa, mille töövaidlusorgan on kohustatud töölepingu ebaseadusliku lõpetamise korral välja mõistma. Maakohus ei ole oma otsust hüvitise vähendamisel motiveerinud ning see on ilmses vastuolus kohtu eelnevate järeldustega töölepingu lõpetamise osas. Apellant leiab, et ta on vähendanud nõutavat hüvitist nelja kuu keskmise palgani (vastavalt TLS § 117 lg-le 2, kui töötaja loobub tööle ennistamisest, on tööandja kohustatud maksma töötajale hüvitust kuni töötaja kuue kuu keskmise palga ulatuses) ja see tuleb temale välja mõista. Teiseks leiab apellant, et vastuhagis väidetud kahju tekkimise tuvastamine esimese astme kohtu poolt ja selle suuruse põhjendamine on alusetu ja põhjendamata ning on vastuolus asjas kogutud tõenditega. Ilja Samsonov on kogu aeg kinnitanud, et paigaldas kivilõikeseadeldisele töö mugavuse ja ohutuse pärast omavalmistatud lisatarviku ning töölt lahkumisel võttis ka selle kaasa. Kivilõikeseadeldist ta ei rikkunud ning see oli varasemas töökorras. Tunnistaja K. T selgitas, et kivilõikeseadeldis oli kasutatud ning ümber ehitatud ja ei olnud ettevõttes arvel. Asjaolu, et kivilõikeseadeldise ehitas ümber nimelt hageja, leidis kohtus kinnitamist, kuid tunnistaja väitel tegi ta seda tööandja korraldusel. Tööandja esitas kohtule kalkulatsiooni kahju suuruse kohta, mis koosneb remondist summas 560 krooni, tagavaraosade maksumus 7 tk. summas 438 krooni, töölise tööseisaku jooksul saadud hüvitus summas 1 554 krooni ja saamata jäänud tulu 6 m2 [kiviplaadi pealt] summas 2 448 krooni. TööK § 125 järgi kannab töötaja vastutust ainult otsese tegeliku kahju korral, milleks on kalkulatsioonist nähtuv remont ja tagavaraosade maksumus kogusummas 998 krooni. Samas jääb apellandile arusaamatuks, milleks oli vaja ühe tarviku asendamiseks 7 tagavaraosa. Asjas ei ole tehtud ekspertiisi tööpingi seisukorra ja vigastuste olemasolu kohta. Tunnistaja ütluste kohaselt ei saanud tööpingil töötada paar päeva, seega olid võimalikud vigastused kõrvaldatud ja selleks kulutused tehtud hiljemalt 22.-23.04.2006. Jääb arusaamatuks, mis takistas kostjal esitamast kohtule kuluarveid. Ainuke järeldus on, et tegelikult kahju ei tekkinud ja tööandja ei kandnud seoses tööpingi remondiga mingeid kulutusi. Apellant nõustub kohtuga, et kostja juhatuse liikme koostatud kalkulatsioon ei ole usaldusväärne ja ei saa olla aluseks kahju suuruse üle otsustamisel. Kuid kahju suuruse kindlakstegemine ei ole võimalik ka kohtu suulise otsustuse põhjal, mis põhineb mõistlikkusel. Tööandja poolt töötaja lõpparvest 5 000 krooni kinnipidamine ilma töötaja nõusolekuta oli ebaseaduslik ja seda sõltumata kahju olemasolust ja selle suurusest. Vastuväited apellatsioonkaebusele Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata ning kaevatava kohtuotsuse muutmata. Falet OÜ menetluskulud, sealhulgas kulud õigusabile, palub vastustaja jätta apellandi kanda.

Esmalt kontrollib ringkonnakohus otsust hüvitise väljamõistmise osas Maakohus tuvastas, et töölepingu lõpetamine Ilja Samsoniviga TLS § 86 p 7 alusel oli ebaseaduslik. TLS § 117 järgi kuulub töötajale töölepingu ebaseadusliku lõpetamise korral valikuõigus, kas ta soovib tööle ennistamist või loobub tööle ennistamisest. TLS § 117 lg 2 järgi tööle ennistamisest loobumise korral on tööandja kohustatud maksma töötajale hüvitust kuni töötaja kuue kuu keskmise palga ulatuses. Seadusandja on sätestanud hüvitise maksimummäära, kuid miinimummäär seaduses puudub. Seega on apellandi seisukoht ekslik, et maakohus on välja mõistnud minimaalse hüvitise määra, mida seaduse kohaselt saab töövaidlusorgan välja mõista. Individuaalse töövaidluste lahendamise seaduse / ITLS / § 30 lg 2 järgi hüvituse suurus oleneb töölepingu lõpetamise asjaoludest ja seaduserikkumise iseloomust töölepingu lõpetamisel. Seega töövaidlusorganile on antud õigus faktilisi asjaolusid arvestades otsustada, millises ulatuses tuleb hüvitis välja mõista. Maakohus on apellandi kasuks välja mõistnud keskmise palga ühe kuu ulatuses. Otsusest ilmneb, et hüvitise väljamõistmisel on maakohus arvesse võtnud kohtulahendis toodud asjaolusid/punktid 15-22/. Apellandi väide on õige, et maakohus ei ole hüvitise väljamõistmisel lahti kirjutanud arvesse võetud asjaolusid, kuid otsuses viidatud punktidest 15-22 ilmneb, et hageja poolt levitatud väärinformatsioon tööandja pankrotist ning sellest, et töötajad peaksid otsima uue töökoha, leidis tõendamist töötajate A.G, M.M ja K. B poolt antud seletuskirjadega ja eelnimetatud isikute kui tunnistajate ütlustega. Maakohus asus seisukohale, et tööandja mainet kompromiteerivate juttude levitamine ei andnud küll alust töölepingu lõpetamiseks, kuid on vaadeldav TLS § 48 lg 1 p-st 4 tuleneva viisakuskohustuse rikkumisena. TLS §-s 48 on sätestatud poolte vastastikused kohustused ning selle paragrahvi lõike 1 punkti 4 järgi peavad pooled olema teineteise suhtes viisakad. Seega on maakohus põhjendatult asunud seisukohale, et hageja, levitades tööandja kohta kompromiteerivaid andmeid, rikkus TLS § 48 lg 1 p 4. Antud asjaolu on ka hüvitise väljamõistmisel põhjendatult arvesse võetud. Asjaolu, et töötaja eemaldas omaalgatuslikult seadmelt tarviku, ei olnud töölepingu lõpetamise aluseks, mistõttu hüvitise suurust see ei saa mõjutada. Otsusest ei ilmne, et maakohus oleks hüvitise väljamõistmisel seda asjaolu arvesse võtnud. Arvestades eeltoodut kolleegium leiab, et otsuse muutmiseks TLS § 117 lg 2 alusel hüvitise suuruse osas puudub seaduslik alus. Teiseks kontrollib ringkonnakohus töötajalt materiaalse kahju hüvitamiseks lõpparvest kinnipidamist ja vastuhagi osalist rahuldamist. Poolte vahel puudub vaidlus selles, et I.Samsonovi lõpparvest pidas tööandja Falet OÜ kinni 5000 krooni materiaalse kahju hüvitamiseks, milleks töötaja nõusolek puudus. Kolleegium nõustub maakohtu seisukohaga, et palgaseaduse § 36 lg 2 kohaselt võib töötaja poolt tööandjale tekitatud kahju hüvitamise summasid töötaja palgast kinni pidada üksnes töötaja eelneval kirjalikul nõusolekul. Kuivõrd töötaja nõusolek selleks puudus, siis tuli hageja nõue tunnustada lõpparvest 5000 krooni kinnipidamise õigust, jätta rahuldamata ning töötaja kasuks tuli välja mõista 5000 krooni.

Falet OÜ esitas I. Samsonovi vastu materiaalse kahju hüvitamise nõude summas 5000 krooni. Maakohus on põhjendatult asunud seisukohale, et TööK § 125 lg 1 kohaselt vastutab tööandjale kahju tekitamises süüdi olev töötaja otsese tegeliku kahju eest ning seejärel asunud seisukohale, et kahju suurust ei ole tööandja suutnud tõendada. Samas asus maakohus seisukohale, et töötaja tegevuse tagajärjel siiski kahju tekkis, mistõttu pidas võimalikuks kohaldada VÕS § 127 lg 6 ning luges põhjendatuks kahju suurust 2000 krooni ning selle summa võrra vähendas I. Samsonovi lõpparvest kinnipeetavat summat. Kolleegium antud seisukohaga ei nõustu. Otsus on töötajalt materiaalse kahju väljamõistmise osas vastuoluline. Kui tööandja ei suutnud tõendada tekkinud kahju suurust, siis ei saanud ka nõuet rahuldada. TsMS § 230 lg 1 järgi peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Materiaalse kahju olemasolu ja selle suuruse tõendamine on tööandja ülesanne. TsMS § 233 lg 1 järgi on kohtule antud õigus hinnata kahju suurust, kui kahju täpset suurust ei õnnestu kindlaks teha või selle kindakstegemine oleks seotud eriliste raskustega või ebamõistlikult suurte kuludega. Antud tsiviilasjas ei ilmne ühtegi TsMS § 233 lg-s 1 nimetatud asjaolu. VÕS § 1 järgi võlaõigusseaduse üldosa sätted laienevad ka töölepingule, kuid antud juhul ei saa hagi osaliselt rahuldada VÕS § 127 lg 6 järgi, kuivõrd kahju suurus on antud vaidluses tõendatav. Toimikust ilmneb, et kahju olemasolu ja selle suuruse tõendamiseks esitas hageja kalkulatsiooni, millele vaidles kostja vastu, kuid ühtegi kalkulatsioonis oleva kululiigi kohta tõendeid ei esitanud. Seega jäid väited kahju suuruse osas paljasõnaliseks. Arvestades eeltoodut tuleb vastuhagi materiaalse kahju väljamõistmiseks jätta rahuldamata. Kohtukulude jaotamine Maakohtu otsusega jäeti menetluskulud poolte endi kanda. Apellant taotleb menetluskulude jätmist OÜ Falet kanda. Kolleegium leiab, et apellandi taotlus kuulub osalisele rahuldamisele. TsMS § 163 lg 1 järgi hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid teisiti. Antud juhul I. Samsonovi nõue rahuldati suuremas ulatuses ning Falet OÜ vastuhagi jäeti rahuldamata, mistõttu tuleb OÜ Falet kohtukulud jätta tema enda kanda ning I. Samsonovi poolt kantud kohtukulud välja mõista 80 % ulatuses.