2.Kohaldada hageja xxx nõude suhtes 30. jaanuari 2006.a käskkirjaga nr 0601/01 määratud noomituse tühistamiseks aegumist ning jätta selle tõttu nõue rahuldamata.
3.Tunnistada hageja xxx töölepingu lõpetamine kostja xxx Osaühing poolt 20. aprillil 2006.a Eesti Vabariigi töölepingu seaduse § 86 p 7 alusel ebaseaduslikuks.
4.Lugeda xxx xxx Osaühingust töölt lahkunuks tema omal algatusel alates 20. aprillist 2006.a.
5.Välja mõista kostjalt xxx Osaühing hageja xxx kasuks ebaseadusliku töölepingu lõpetamise hüvitis ühe kuu keskmise palga ulatuses summas 7896,10 krooni (seitse tuhat kaheksasada üheksakümmend kuus krooni ja 10 senti).
6.Välja mõista kostjalt xxx Osaühing hageja xxx kasuks ebaseaduslikult kinni peetud lõpparve 3000 (kolme tuhande) krooni ulatuses, mis moodustub hageja lõpparvest ebaseaduslikult kinni peetud summast 5000 krooni, millest on maha arvestatud kostja vastuhagi esemeks olev kahju summa 2000 krooni ulatuses.
7.Välja mõista kostjalt xxx Osaühing hageja xxx kasuks hüvitis lõpparve ebaseadusliku kinnipidamise eest 7896,10
krooni (seitse tuhat kaheksasada
üheksakümmend kuus krooni ja 10 senti).
Menetluskulude jaotus Jätta poolte menetluskulud täielikult poolte endi kanda.
Edasikaebamise kord Pooltel on õigus esitada käesoleva kohtuotsuse peale apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest 5. aprillil 2007.a. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. MENETLUSE KÄIK JA HAGIAVALDUSE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD
1.3. mail 2006.a esitas xxx (hageja) Tööinspektsiooni Tallinna ja Harjumaa töövaidluskomisjonile (edaspidi töövaidluskomisjon või TVK ) avalduse, milles palus tunnistada ebaseaduslikuks talle tööandja poolt määratud distsiplinaarkaristus, samuti palus hageja tunnistada ebaseaduslikuks tema töölepingu lõpetamine xxx Osaühinguga (OÜ), mõista tööandjalt välja kuu keskmise kuupalga suurune hüvitis, ebaseaduslikult kinni peetud lõpparve ja tööraamat ning keskmine palk nende kinnipidamise eest.
2.Töövaidluskomisjoni 31. mai 2006.a otsusega rahuldati xxx avaldus osaliselt. Otsusega tühistati 30. jaanuari 2006.a käskkirjaga nr 0601/01 hagejale määratud noomitus kui ebaseaduslik, samuti tunnistati ebaseaduslikuks xxx OÜ poolt töölepingu lõpetamine xxx 19. aprillil 2006.a Eesti Vabariigi töölepingu seaduse (TLS) § 86 p 7 alusel ning loeti tööleping lõppenuks TLS § 79 alusel töötaja algatusel samast ajast. Töövaidluskomisjoni otsusega mõisteti xxx OÜ-lt xxx kasuks välja ebaseadusliku töölepingu lõpetamise hüvitis kolme kuu keskmise
palga ulatuses 23688,30 krooni, ebaseaduslikult kinni peetud lõpparve 5000 krooni ja keskmine palk lõpparve kinnipidamise eest 7896,10 krooni. Kokku mõistis töövaidluskomisjon kostjalt brutosummas välja 36584,40 krooni.
3.13. juulil 2006.a pöördusxxx OÜ vastavalt individuaalse töövaidluse lahendamise seaduse (ITLS) § 24 lg-le 1 avaldusega sama töövaidluse lahendamiseks Harju Maakohtu poole. Nimetatud avalduses ei nõustu xxx OÜ töövaidluskomisjoni otsusega osas, millega tühistati hagejale 30. jaanuaril 2006.a määratud noomitus, tunnistati ebaseaduslikuks töölepingu lõpetamine xxx TLS § 86 p 7 alusel, loeti hageja töölt lahkunuks omal algatusel ning mõisteti tööandjalt hüvitisena välja töötaja kolme kuu keskmine palk summas 23688,30 krooni, ebaseaduslikult kinni peetud lõpparve 5000 krooni ja keskmine palk lõpparve kinnipidamise eest 7896,10 krooni.
4.Hageja poolt töövaidluskomisjonile esitatud avalduse kohaselt sõlmiti xxx ja xxx OÜ vahel 7. juunil 2005.a määratud tähtajaks tööleping kehtivusega kuni 31. detsember 2005.a. Hageja asus kostja juures tööle tootmisjuhina. Kuivõrd hageja jätkas tööd ka pärast töölepingu tähtaja möödumist, muutus määratud ajaks sõlmitud tööleping kooskõlas TLS §-ga 78 määramata ajaks sõlmitud töölepinguks. 30. jaanuaril 2006.a määrati hagejale distsiplinaarkaristusena noomitus (käskkiri nr 0601/01). Karistuse väidetavaks põhjuseks oli asjaolu, et tööandja keeldus vastu võtmast hageja haiguslehte, mistõttu viimane oli sunnitud selle haigekassale ise ära viima. Hageja käigu haigekassasse kvalifitseeris kostja kui töötaja töölt omavolilise puudumise. Nimetatud käskkirjas puuduvad konkreetsed viited töölepingu või töösisekorraeeskirja punktide rikkumisele. Hageja töölepingu punkti 2.1 kohaselt on tema tööaja kestuseks 8 tundi päevas, aga pole märgitud tööaja algust ega lõppu ning töösisekorraeeskirju pole kostjal hageja väitel üldse olemas. Hageja ametijuhendi punkti 3.4 kohaselt omab ta aga õigust operatiivsete küsimuste puhul õigust suhelda teiste ametiasutustega. Hageja hinnangul on haigekassaga suhtlemine just selliseks operatiivseks küsimuseks. Määratud noomituse tulemuseks oli hageja väitel töölepingu muudatus nr 2, millega muudeti etteteatamata hageja ametit ning töötasu. Avaldaja leiab, et distsiplinaarkaristuseks ei saa olla töölepingu muutmine ning sellise karistuse määramisega rikuti muu hulgas töötajate distsiplinaarvastutuse seaduse (TDVS) § 9 lg-t 1, mis keelab kahe distsiplinaarkaristuse määramise ühe süüteo eest.
19.aprilli 2006.a tööpäeva lõpus tuli hageja juurde direktor, kaasas hageja tööraamat, töölepingu lisa lepingu lõpetamise kohta ja lõpparve arvestus. Direktor teavitas hagejat töölepingu lõpetamisest, kuid seletuskirja ei küsinud ning töölepingu lõpetamist ei põhjendanud. Seetõttu keeldus hageja ka lepingu lisa allkirjastamast. Tööandja esindaja palus hagejal lahkuda, mispeale viimane läks kivilõikeseadeldise juurde ning võttis selle küljest enda (tolmu vähendamise eesmärgil kastmiseks) tehtud seadme ja lahkus töölt. 20. aprillil 2006.a läks xxx enda väidete kohaselt tööle, kus tal paluti ilmuda lõunaks kontorisse. Kontoris nõuti hagejalt allkirja töölepingu lõpetamise dokumendile. Hageja keeldus sellest, mistõttu ei antud talle kätte ka tööraamatut. Töölepingu lisa, palgaarvestusdokumendid kui ka käskkiri nr 0601/05 saadeti avaldajale postiga. Käskkirja aluseks on kostja teiste töötajate seletuskirjad, kuid need on hageja väitel kirjutatud mitte 19. aprillil 2006.a, vaid tagantjärele 20. aprillil 2006.a. Seletuskirju kirjutanud xxx ja xxx
19.aprillil 2006.a faktiliselt tööl ei olnud. Hageja leiab samuti, et 19. aprilli 2006.a käskkirjas nimetatud alused pole tõesed ega põhjendatud. Hageja pole rikkunud ühtegi TLS § 104 lg 2 nimetatud punkti ning seda pole märgitud ka kostja poolt vormistatud käskkirjas. Hageja hinnangul puudus ka seaduslik alus 5000 krooni kinnipidamiseks kostja lõpparvest.
Töövaidluskomisjonile esitatud avalduses on samuti märgitud, et 22. novembril 2005.a sai hageja kostja süül töövigastuse, kuna tööandja pole vormistanud tööohutuse instruktsioone ega läbi viinud instruktaaži töökohal käitumise suhtes. Töövigastuse eest kostja hagejale hüvitust maksnud ei ole. Kohtumenetluse raames selgitas hageja, et kõnealusel asjaolul puudub siiski otsene seos hageja poolt esitatud nõuetega (vt toimik, lk 66).
KOSTJA VASTUVÄITED
Töövaidluskomisjonile esitatud vastuses kostja hageja nõudeid ei tunnistanud ning palus jätta need rahuldamata.
5.Kostja vastuväidete kohaselt oli 30. jaanuaril 2006.a määratud distsiplinaarkaristuse aluseks mitte üksnes hageja omavolilise töölt puudumise fakt, vaid ka tehnilise direktori xxx ettekanne juhatuse liikmele xxx, milles muu hulgas oli välja toodud omavoliline töölt puudumine (töödistsipliini rikkumine). Samuti oli ettekandes märgitud, et hageja ei täida enda otsese juhi antud ülesandeid ja korraldusi töö otstarbekamaks organiseerimiseks. Sellega rikkus hageja kostja hinnangul TLS § 50 p-dest 1,2 ja 5 tulenevaid kohustusi. Samad põhimõtted on seejuures ära toodud ka ettevõtte töösisekorraeeskirjade punktis 2.4, samuti on hageja rikkunud tootmisjuhi ametijuhendi punkte 2 ja 4. Kuivõrd hageja oli rikkunud töölepingu seaduse eelnimetatud sätteid, ei pidanud kostja vajalikuks asjaolusid selgitada veel ka ettevõttesisestele aktidele viidates. Kostja märgib samas, et kehtivad ning tööinspektori poolt kinnitatud töösisekorraeeskirjad on ettevõttes olemas. Samuti vaidlustab kostja hageja väide, et raamatupidamine ei võtnud kostja haiguslehte vastu. Hageja lihtsalt ei soovinud oodata kuni kostja raamatupidaja haiguslehed posti teel haigekassale saadab. Kindlasti ei olnud haigekassaga suhtlemise näol tegemist hageja operatiivse tööülesandega. Töölepingu muudatuse sõlmimine 30. jaanuaril 2006.a oli kostja väitel tingitud asjaolust, et tootmisjuhi ametikohale tulenevad vastava ametijuhendi punktist 1.4 kindlad nõudmised nii hariduse kui tööoskuste kohta, millele vastavust hageja töölepingule alla kirjutades ka kinnitas. Samas ei esitanud hageja kostja korduvatele meeldetuletusele vaatamata tööandjale enda haridust tõendavat dokumenti. Kostja märgib samuti, et kõnealune töölepingu lisa on nii töötaja kui tööandja poolt allkirjastatud, mistõttu ei saa olla tegemist tööandja ühepoolse otsusega TLS § 16 tähenduses.
19.aprillil 2006.a jõudis tööandjani informatsioon, et xxx levitab kaastöötajate seas laimu nagu oleks kostja pankrotis, soovitades nendel endale uued töökohad muretseda. Sellist tegevust võib kostja hinnangul kvalifitseerida usalduse kaotusena vastavalt TLS § 86 p-le 7. Kostja juhatuse liige xx ja tehniline direktor xxx tegid seepeale tootmisüksuse töölistele (xxx, xxx ja xxx) ettepaneku kirjutada seletuskirjad, mis saidki aluseks käskkirja väljaandmisele ja töölepingu lõpetamisele TLS § 86 lg 7. Käskkirja tutvustamisel tööpäeva lõpus (s.o 19. aprillil 2006.a) lõhkus hageja töökohal kivilõikeseadeldise ning põgenes varuväljapääsu kaudu välja. 20. aprillil 2006.a proovis xxx uuesti selgitada hagejale asja tõsidust, kuid seepeale viimane lihtsalt lahkus. Töövahendi lõhkumise kohta on töötajate juuresolekul vastavasisuline akt. Eelnenu põhjal leiab kostja, et tööandjal oli käesoleval juhul õiguslik alus töölepingu lõpetamiseks TLS § 86 p 7 alusel. Kostja möönab, et pidas hageja lõpparvest kinni 5000 krooni tööandjale materiaalse kahju tekitamise eest. Hagejaga oli sõlmitud materiaalse vastutuse leping, töötaja rikkus töövahendeid juba teist korda ning tekitas tööandjale sellega majanduslikku kahju.
MENETLUSE KÄIK
6.Töövaidlusasja läbivaatamisel maakohtus jäid pooled oma väidete ja nõuete juurde. 31. oktoobri 2006.a eelistungil palus kostja kohaldada aegumist hageja 30. jaanuari 2006.a käskkirjaga nr 0601/01 määratud distsiplinaarkaristuse tühistamise nõudele (vt toimik, lk 51).
7.5. veebruaril 2007.a esitas kostja vastuhagi, milles palus mõista hagejalt kostja kasuks välja 5000 krooni. Vastuhagi aluseks on juba eelpool käsitletud asjaolu, et hageja kahjustas 19. aprillil 2006.a kostjale kuuluvat kivilõikeseadeldist (eemaldas seadeldiselt ühe osa). Kostja väitel on nimetatud hageja teo tagajärjel tekkinud varaline kahju suurusega 5000 krooni. Nimetatud summa on kostja hageja lõpparvest kinni pidanud. Kostja leiab, et kahju kuulub töökoodeksi (TööK) § 128 lg 1 p 1, p 5 või p 7 alusel hüvitamisele. Kahju kuuluks hüvitamisele ka vastavalt TööK §-le 127.
8.Kohtuistungil kuulas kohus üle tunnistajad xxx, xxx ja xxx.
KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED
9.Kohus leiab, et nii hagi kui vastuhagi kuuluvad rahuldamisele osaliselt.
10.Pooltel puudub vaidlus selles, et hageja töötas alates 7. juunist 2005.a kostja juures tootmisjuhina ja 30. jaanuaril 2006.a jõustunud töölepingu muudatuse alusel asus tööle põhitöölise töökohale. 30. jaanuari 2006.a vormistas kostja käskkirja hageja karistamise kohta noomitusega ning 19. aprillil 2006.a on vormistatud käskkiri hageja karistamise kohta töölepingu lõpetamisega vastavalt TLS § 86 p-le 7. Kostja on nimetatud paragrahvi alusel hagejaga töölepingu lõpetanud alates 20. aprillist 2006.a. Kostja on hagejale välja maksnud lõpparve 2168 krooni ulatuses, kuid pidanud lõpparvest kinni töötaja poolt väidetavalt tekitatud varalise (materiaalse) kahju 5000 krooni (vt TVK toimik, lk 14). Pooled ei vaidle sisuliselt ka selle üle, et 19. aprillil 2006.a eemaldas hageja kostjale kuuluvat kivilõikeseadeldist ühe osa (lisatarviku).
11.Pooltel on õiguslik vaidlus esmalt selle üle, kas 30. jaanuari 2006.a käskkirjaga hagejale määratud noomitus on seaduspärane. Pooled vaidlevad ka selle üle, kas eksisteerisid asjaolud, mille esinemine on aluseks töölepingu lõpetamisele hagejaga vastavalt TLS § 86 p-le 7 ning kas töölepingu lõpetamisel on järgitud seaduses sätestatud korda. Eelnenust lähtuvalt on vaidluse all ka hageja nõuded töötaja töölt lahkunuks lugemiseks tema omal algatusel ning ebaseadusliku töölepingu lõpetamise hüvitise väljamõistmiseks. Lisaks on vaidlus küsimuses, kas kostjal oli õigus pidada hageja lõpparvest kinni tööandjale väidetavalt tekitatud kahju katteks 5000 krooni. Kostja on kohtule esitanud ka vastuhagi, milles palub hageja poolt tekitatud 5000 krooni suuruse varalise kahju väljamõistmist. Lähtudes eeltoodust, käsitleb kohus alljärgnevalt esmalt 30. jaanuari 2006.a käskkirja alusel määratud noomitusega seonduvat (I), hindab seejärel hageja väidetavate distsiplinaarsüütegude tõendatust (II) ning analüüsib seejärel distsiplinaarkaristuse määramise ja töölepingu lõpetamise protseduurireeglite võimalikku rikkumist (III). Samuti tuleb lahendada kostja vastuhagis esitatud varalise kahju nõue ning vaidlus lõpparve (osalise) kinnipidamise üle (IV). Viimaks tuleb kohtul kindlaks määrata menetluskulude jaotus (V). Töövaidluskomisjoni otsust ei ole vaidlustatud osas, millega jäeti rahuldamata hageja (töötaja) avaldus tööraamatu kinnipidamise eest keskmise palga väljamõistmiseks. Vastavalt ITLS § 25 lg-le 1 on töövaidluskomisjoni otsus nimetatud osas jõustunud.
I.
12.Töövaidluse lahendamisel maakohtus on kostja taotlenud aegumise kohaldamist hageja 30. jaanuari 2006.a käskkirjaga nr 0601/01 määratud distsiplinaarkaristuse tühistamise nõudele (vt toimik, lk 51). Vastavalt TDVS § 23 lg-le 1 võib töötaja, kellele on määratud distsiplinaarkaristus, pöörduda kohtusse ühe kuu jooksul, arvates päevast, mis järgnes päevale, mil ta sai teada või pidanuks teada saama karistuse määramisest. Tulenevalt tsiviilseadustiku
üldosa seaduse (TsÜS) §-st 143 võtab kohus või muu vaidlust lahendav organ nõude aegumist arvesse ainult kohustatud isiku taotlusel. Asja materjalidest nähtuvalt sai hageja kõnealuse distsiplinaarkaristuse määramisest teada 30. jaanuaril 2006.a, mida kinnitab hageja allkiri käskkirjal (vt TVK toimik, lk 25). Töövaidlust lahendava organi poole on hageja pöördunud 3. mail 2006.a. Kohtule ei ole teada asjaolusid, mis annaksid aluse käesolevas vaidluses TsÜS 10. peatüki 5. jaos sätestatu kohaldamiseks (aegumise katkemine ja peatumine). Järelikult ei ole hageja pöördunud 30. jaanuari 2006.a määratud distsiplinaarkaristuse tühistamiseks töövaidlust lahendava organi poole TDVS § 23 lg-s 1 sätestatud tähtaja jooksul ning töötaja vastav nõue on aegunud. Seetõttu puudub õiguslik alus 30. jaanuari 2006.a käskkirjaga nr 0601/01 määratud noomituse tühistamiseks. Kohus lisab siinjuures, et ITLS § 8 lg 2 on 1. jaanuaril 2006.a jõustunud seadusemuudatustega tühistatud. See tingib ka kõrvalekaldumise varasemast kohtupraktikast, mille kohaselt tulnuks aegumise kohaldamise taotlus esitada juba töövaidluskomisjonis enne asja sisulise arutamise algust (vt nt: Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 3. mai 2002.a otsus kohtuasjas nr 3-2-1-39-02).
13.Vastuseks poolte väidetele märgib kohus, et hageja karistamist noomitusega 30. jaanuari 2006.a käskkirja nr 0601/01 alusel ei saaks kohtu hinnangul lugeda seaduspäraseks. Nimelt ei vasta käskkiri kohtu arvates TDVS § 11 lg 2 nõuetele, mille kohaselt peab distsiplinaarkaristuse vormistamise dokumendist muu hulgas nähtuma süüteo toimepanemise aeg ning süüteo kirjeldus (mille eest töötajat karistatakse). Vaidlusaluses käskkirjas on tööandja viidanud TLS § 50 p-dele 2, 3 ja 7 ning järeldanud, et xxx on jämedalt rikkunud töölepingut ja selle lisasid ning pannud sellega tööandja raskesse olukorda töö korraldamisel (lõhutud töövahendid, valmistoodang on tarvis ümberpakendada, etteantud töökohustuste täitmatajätmine). Taolised üldsõnalised süüteokirjeldused ei saa kohtu arvates olla aluseks distsiplinaarkaristuse määramisel. Ainus konkreetne etteheide on 30. jaanuari 2006.a käskkirjast lähtuvalt see, et hageja puudus 26. jaanuaril 2006.a omavoliliselt töölt 1,5 tundi. Samas ei ole kostja põhjendanud, kuidas hageja omavoliline puudumine häiris kostja ettevõtte tööd või takistas teistel töötajatel töökohustuste täitmist. Seetõttu ei ole kohtul võimalik veenduda määratud karistuse vastavuses TDVS § 8 lg-s 1 sätestatule, mille kohaselt ei tohi distsiplinaarkaristus olla ilmses vastuolus süüteo raskuse, selle toimepanemise asjaolude ning töötaja eelneva käitumisega. Eeldades varasemate analoogsete rikkumiste puudumist, võis hageja distsiplinaarkorras karistamine suhteliselt lühiajalise puudumise eest olla põhjendamatu ja tööandjal tulnuks piirduda hoiatuse tegemisega.
14.Hageja üleviimine 30. jaanuaril 2006.a teisele ametikohale on vaadeldav töölepingu muutmisena TLS § 59 lg 5 kohaselt. Vastava töölepingu muudatus on toimunud poolte kokkuleppel ja on vormistatud TLS § 70 sätteid järgides (vt TVK toimik, lk 27). Seetõttu on õiguslikult asjakohatud hageja väited, et ühe süüteo eest on kostja määranud mitu distsiplinaarkaristust. Samuti ei ole tegemist tööandja ühepoolse otsusega (TLS § 16).
II.
15.Edasiselt käsitleb kohus töölepingu lõpetamise seaduslikkusest TLS § 86 p 7 alusel. Vastavalt ITLS § 28 lg-le 1 on ebaseaduslik töölepingu lõpetamine asjaolude puudumisel, mille esinemine on seaduse järgi töölepingu lõpetamise aluseks, või kui seaduses näidatud töölepingu lõpetamise alust on kohaldatud selleks kehtestatud protseduurireegleid oluliselt rikkudes.
16.TLS § 86 p 7 kohaselt võib tööandja töötaja suhtes usalduse kaotamisel lõpetada nii määramata kui ka määratud ajaks sõlmitud töölepingu enne lepingutähtaja möödumist. TLS §
104 lg 2 p 2 annab aluse töölepingu lõpetamiseks töötaja suhtes usalduse kaotuse tõttu, kui töötaja on seadnud ohtu tööandja vara säilimise. Võttes aluseks 19. aprillil 2006.a koostatud käskkirja nr 0601/05, heidetakse hagejale ette kostja kui tööandja mainet kompromiteerivate juttude levitamist, mis omakorda on vallandanud töötajate seas ebakindluse. Nimetatud süütegu on käskkirjast nähtuvalt tõendatud töötajate xxx, xxx ja xxx pool kirjutatud seletuskirjadega, millest nähtub, et xxx on korduvalt levitanud väärinformatsiooni, nagu oleks kostja pankrotis ning töötajad peaksid otsima endale uue töökoha. Lisaks on käskkirja kohaselt loetud hageja distsiplinaarsüüteoks kostjale kuuluva kivilõikeseadeldise lõhkumist (kasutuskõlbmatuks muutmist). Seetõttu on tööandja hinnangul kujunenud olukord, kus xxx on rikkunud töölepingut ja selle lisasid (individuaalse materiaalse vastutuse leping) ning pannud sellega tööandja raskesse olukorda töö korraldamisel (lõhutud töövahendid). Samuti on tööandja jaoks muutunud küsitavaks hageja kui töötaja usaldusväärsus (vt TVK toimik, lk 12).
17.Käskkirjas kirjeldatud tegude toimepanemist saab tunnistajate xxx, xxx ja xxx ütluste põhjal lugeda tõendatuks. Nii on xxx kohtule kinnitanud, et hageja levitas kaastöötajate hulgas jutte kostja maksejõuetuse kohta ning et nimetatud info ei olnud tunnistaja hinnangul tõene (vt toimik, lk 98). Sisuliselt sama on kinnitanud ka tunnistaja xxx (vt toimik, lk 95). Tunnistaja xxx on seejuures kinnitanud, et kirjutas 19. aprilli 2006.a käskkirja aluseks oleva seletuskirja 19. aprillil 2006.a (vt toimik, lk 98). Tunnistaja xxx seletuskirja kirjutamise aega ega kohta ei mäletanud, kuid ei välistanud seletuskirja kirjutamist 19. aprillil 2006.a (vt toimik, lk 95). Kostja maksejõuetusega seonduvate juttude levitamist kaastöötajate seas kinnitavad lisaks ka xxx ja xxx kirjalikud seletused kui dokumentaalsed tõendid (vt TVK toimik, lk 39 ja 40, tõlked toimik, lk 28 ja lk 30). Kostjale kuulunud kivilõikeseadeldise lõhkumist hageja poolt on kinnitanud tunnistaja xxx (vt toimik, lk 91). Seda asjaolu tõendavad kaudselt ka tunnistajate xxx ja xxx ütlused, mille kohaselt 20. aprilli 2006.a hommikul kivilõikeseadeldis töökorras ei olnud (vt toimik, lk 98 ja lk 96). Lisaks on asja materjalide hulgas kõnealuse seadme seisukorra kohta 20. aprillil 2006.a koostatud akt, millele on alla kirjutanud xxx, xxx, xxx ja xxx. (vt TVK toimik, lk 42, tõlge toimik, lk 69). Samas ei nähtu vaidlusalusest 19. aprilli 2006.a käskkirjast, kuidas on võimaliku väärinfo levitamine kostja maksejõuetuse kohta seadnud ohtu kostja vara säilimise (TLS § 104 lg 2 p 2). Töövaidlusasja läbivaatamisel töövaidluskomisjonis ning maakohtus on kostja esitanud lisaks argumente ka TLS § 104 lg 2 p-dele 1 ja 3 tuginevalt, väites, et hageja on põhjustanud tööandja vara hävimise ja usaldamatuse tööandja vastu. Esiteks peab kohus põhjendatuks lähtuda siiski distsiplinaarkaristuse aluseks olevas käskkirjas märgitust ning ei arvesta seetõttu tööandja poolt hilisemalt välja toodud töölepingu lõpetamise võimalikke motiive. Teiseks ei esine kohtu hinnangul piisavat põhjuslikku seost hageja käitumise ning väidetavalt tekkinud tööandja vara hävimise ohu või tarbijate, klientide ning äripartnerite usaldamatuse vahel. Tunnistaja xxx ütluste kohaselt lahkus üks töötaja hageja poolt levitatud info tagajärjel töölt, kuid see toimus umbes kuu pärast töölepingu lõpetamist hagejaga (vt toimik, lk 98). Nimetatud asjaolu ei saanud seega olla kostjale teada distsiplinaarkaristuse vormistamisel 19. aprillil 2006.a.
18.Hagejale süüks pandav kivilõikeseadeldise (kui tööandja vara) kahjustamine on ühelt poolt vaadeldav töötajapoolse töökohustuse rikkumisena. TLS § 48 lg 1 p 3 kohaselt on töötaja ja tööandja vastastikku kohustatud hoiduma tegudest, mis kahjustavad teise poole vara ning tegema endast sõltuva, et töös ei kahjustataks kolmandate isikute vara. Samuti on hageja rikkunud TLS § 50 p 4 järgset kohustust hoiduda tööandja juures tegudest, mis takistavad teistel töötajatel kohustuste täitmist. Teiselt poolt ei ole vaidlust selles, et kõnealuse seadeldise kahjustamine leidis aset (19. aprillil 2006.a) alles pärast seda, kui kostja oli juba teatanud hagejale kavatsusest lõpetada tööleping TLS § 86 p 7 alusel, kostja väidete kohaselt oli tutvustatud hagejale juba ka vastavat käskkirja. Seega on seadeldise kahjustamine hageja poolt pigem vaadeldav töölepingu
lõpetamise tagajärjena kui põhjusena. Seejuures oli hagejal ettekujutus, et ta demonteerib seadeldiselt enda poolt paigaldatud ning talle kuuluva lisatarviku (lõikekettale vee juhtimise süsteemi). Lisatarviku kuulumine hagejale kohtu hinnangul küll tõendamist leidnud ei ole (vt otsuse p 26), kuid eelnimetatud hageja subjektiivset suhtumist enda käitumisse tuleb siiski arvesse võtta. Kohtu arvates ei ole alust väita, et hageja tegutses kivilõikeseadeldise kahjustamisel eesmärgiga hävitada tööandja vara. Eelnenu põhjal jääb kohtule arusaamatuks, kuidas ja kuivõrd mõjutas kivilõikeseadeldise kahjustamine 19. aprilli 2006.a käskkirjaga vormistatud distsiplinaarkaristuse valikut.
19.Kokkuvõttes on kohus seisukohal, et seonduvalt tööandja mainet kompromiteerivate juttude levitamisega ei ole tuvastatud TLS § 104 lg-s 2 nimetatud töölepingu lõpetamise eelduste esinemine. Põhimõtteliselt võiks hageja kõnealune käitumine olla teatud asjaoludel vaadeldav TLS § 48 lg 1 p-st 4 tuleneva viisakuskohustuse rikkumisena, kuid sellele ei ole 19. aprillil 2006.a koostatud käskkirjas viidatud. Seonduvalt kostjale kuulunud kivilõikeseadeldise kahjustamisega ei ole kohus ülaltoodut arvestades veendunud karistuse (töölepingu lõpetamine TLS § 86 p 7 alusel) vastavuses hageja süüteo raskusega. TDVS § 3 p 4 kohaselt on töölepingu lõpetamine TLS § 86 p-de 6-8 alusel distsiplinaarkaristus. TDVS § 8 lg 1 kohaselt ei tohi distsiplinaarkaristus olla ilmses vastuolus süüteo raskuse, selle toimepanemise asjaolude ning töötaja eelneva käitumisega. III.
20.Töölepingu lõpetamisel on käesoleval juhul rikutud ka asjakohaseid protseduurireegleid, kuid rikkumised ei ole kohtu hinnangul sedavõrd olulised, et tingiksid iseenesest töölepingu lõpetamise ebaseaduslikuks tunnistamise. Arvestades TDVS § 3 p-s 4 sisalduvat, tuleb töölepingu lõpetamisel TLS § 86 p 7 alusel muu hulgas järgida TDVS-is sätestatud korda. TDVS § 11 lg 1 kohaselt on tööandja distsiplinaarkaristuse määramisel kohustatud koostama vähemalt kahes eksemplaris dokumendi, millest üks eksemplar jääb tööandjale, teise annab tööandja töötajale. Dokumenti tuleb märkida TDVS § 11 lg-s 2 loetletud andmed. Vastavalt TDVS § 12 lg-le 1 loetakse distsiplinaarkaristus määratuks päevast, mil töötaja andis allkirja dokumendile, millega tööandja vormistas karistuse. Juhul kui töötaja ei märkinud sellele dokumendile allkirja andmise kuupäeva, siis loetakse karistus määratuks dokumendi koostamise päevast. Karistuse allkirja vastu teatavaks võtmisest keeldumise kohta võib tööandja kooskõlas TDVS § 12 lg-ga 2 võtta karistatava töötaja juuresolekul tunnistajate allkirjad dokumendile, millega ta vormistas karistuse. Niisugusel juhul on karistus määratud tunnistajate allkirjade andmise päevast.
21.Käesoleval juhul puudub vaidlusalusel 19. aprilli 2006.a käskkirjal hageja allkiri. Kostja väitel keeldus hageja käskkirja allkirjastamast, mida on oma allkirjadega tunnistajatena kinnitanud xxx ja xxx, samuti xxx ning xxx. Samas kinnitas tunnistaja xxx kohtule antud ütlustes, et andis allkirja käskkirjale 20. aprillil 2006.a ning hagejat allkirjastamise juures ei olnud (vt toimik, lk 98). Ka tunnistaja xxx ütlustest ei tulene, et tunnistajate allkirjad on käskkirjale võetud hageja juuresolekul (vt toimik, lk 91-93). xxx ja xxx ülekuulamiseks kohtule taotlusi esitatud ei ole, kuid olemasolevate tõendite põhjal ei saa kohtu hinnangul tõendatuks lugeda, et karistuse allkirja vastu teatavaks võtmisest keeldumise kohta on tunnistajate allkirjad
19.aprilli 2006.a käskkirjale võetud karistatava töötaja (s.o hageja) juuresolekul. Samas võib hageja enda väidetest lähtudes järeldada, et tal oli siiski võimalik 20. aprillil 2006.a vaidlusaluse käskkirja sisuga tööandja kontoriruumides reaalselt tutvuda. Seega oli hagejal 20. aprillil 2006.a teada nii töölepingu lõpetamise alus kui lepingu lõpetamise aluseks olevad asjaolud. Ka tööleping on hagejaga asja materjalidest nähtuvalt lõpetatud 20. aprillil 2006.a (vt
TVK toimik, lk 13). Seetõttu ei ole TDVS § 12 lg-te 1 ja 2 rikkumine kostja poolt takistanud hagejal enda õigusi kaitsmast.
22.Lisaks puudub kostjale antud käskkirja eksemplarilt ka karistust määrava isiku (L.Feyrik) allkiri, mis on vastuolus ITLS § 11 lg 2 p-ga 6. Kuid ka see rikkumine ei ole muude tõendamist leidnud asjaolude kontekstis sellise tähtsusega, mis annaks aluse töölepingu lõpetamise ebaseaduslikuks tunnistamiseks.
23.Arvestades hageja töölepingu lõpetamise ebaseaduslikkust kuulub rahuldamisele ka hageja nõue hageja töölt lahkunuks lugemiseks tema omal algatusel alates 20. aprillist 2006.a. ITLS § 29 lg-st 2 tuleneb, et kui töötaja vaidlustab töölepingu lõpetamise seaduslikkuse, kuid ei soovi tööle ennistamist, siis loeb töövaidlusorgan töölepingu lõpetamise ebaseaduslikuks tunnistamisel töötaja omal algatusel lahkunuks, alates töötamise tegelikust lõppemise päevast.
24.ITLS § 30 lg-st 2 tuleneb, et kui töölepingu lõpetamine oli ebaseaduslik, kuid töötaja ei soovi tööle ennistamist ja ta loetakse töölt lahkunuks omal algatusel, mõistab töövaidlusorgan kohaselt töötajale välja hüvituse kuni tema kuue kuu keskmise palga ulatuses olenevalt töölepingu lõpetamise asjaoludest ja seaduserikkumise iseloomust töölepingu lõpetamisel. Hüvituse suurus ei ole seatud sõltuvusse sellest, kas töötaja asus teise tööandja juurde tööle või mitte. Keskmine palk arvutatakse Vabariigi Valitsuse kehtestatud korras, kuid see peab võrduma tasuga, mida töötaja oleks saanud töö jätkamisel, ning ei või olla väiksem kehtivast palga alammäärast (ITLS § 30 lg 3). Lähtudes ülalkäsitletud töölepingu lõpetamise asjaoludest ning ka seaduserikkumiste iseloomust lepingu lõpetamisel (vt otsuse punktid 15-22), ei pea kohus põhjendatuks rahuldada nõuet ebaseadusliku töölepingu lõpetamise hüvitise väljamõistmiseks hageja poolt soovitud ulatuses (nelja kuu keskmine palk). Kohtu hinnangul on käesoleval juhul mõistlikuks ja põhjendatud hüvitise suuruseks töötaja ühe kuu keskmise palgaga võrduv summa. Vaidlustamata asjaolude kohaselt oli hageja keskmise päevapalga suuruseks 370,19 krooni ning kuupalga suuruseks vastavalt 7896,10 krooni (s.o 41461:112x21,33). IV.
25.Edasiselt käsitleb kohus küsimust võimalikust materiaalse kahju tekitamisest hageja poolt kostjale ning lõpparvest tehtud kinnipidamise põhjendatust. Kostja väidete kohaselt on hageja tekitanud tööandjale kahju viimasele kuuluva kivilõikeseadeldise kahjustamisega 19. aprillil 2006.a. Nimelt demonteeris hageja seadmelt sellele paigaldatud lisatarviku, millega tekitas kahju summas 5000 krooni.
26.Nagu juba eelnevalt märgitud, on hageja seadme kahjustamisega rikkunud TLS § 48 lg 1 p-st 3 tulenevat kohustust. Hageja väide, et seadmelt eemaldatud lisatarvik kuulus temale, ei ole kohtu hinnangul tõendatud. Tunnistajate xxx ja xxx ütlustest (vt toimik lk 92 ja lk 96) nähtuvalt paigaldas kõnealuse lisatarviku hageja koos teise töötajaga, kuid paigaldamine toimus tööajal ning kostja (s.o tööandaja) korraldusel. Seega kuulus ka lisatarvik eelduslikult kostjale ning hageja ei ole vastupidist tõendanud. Samuti puudub kohtul alus kahelda, et eksisteerib põhjuslik seos hageja teo ning kostjal väidetavalt tekkinud kahju vahel. Samas ei ole kostja töövaidlusasja läbivaatamisel töövaidluskomisjonis ega ka maakohtus esitanud tõendeid väidetava kahju suuruse kohta. TööK § 125 lg 1 kohaselt vastutab tööandjale kahju tekitamises süüdi olev töötaja otsese tegeliku kahju eest. Kooskõlas võlaõigusseaduse (VÕS) § 128 lg-ga 3 hõlmab otsene varaline kahju eelkõige kaotsiläinud või hävinud vara väärtuse või vara halvenemisest tekkinud väärtuse vähenemise, isegi kui see tekib tulevikus, ning kahju tekitamisega seoses kantud või tulevikus kantavad mõistlikud kulud, sealhulgas mõistlikud
kulud kahju ärahoidmiseks või vähendamiseks ja hüvitise saamiseks, muu hulgas kahju kindlaks tegemiseks ja kahju hüvitamisega seotud nõuete esitamiseks. Kohtu hinnangul ei ole kahju suuruse tõendamiseks piisav asja materjalide hulgas olev kostja juhatuse liikme poolt allkirjastatud kalkulatsioon kahju suuruse kohta (vt toimik, lk 32, tõlge lk 33), kuna kulude tekkimist tõendavad dokumendid puuduvad. Samuti ei oma selles küsimuses iseseisvat tõenduslikku väärtus kohtule esitatud fotod (vt toimik, lk 31). Tunnistaja xxx on küll kohtule antud ütlustes selgitanud, et kivilõikeseadeldist (tööpinki) oli vajalik remontida ning see võttis paar päeva aega, samuti oli vaja soetada varuosad ning kuivõrd lõhutud seadmel tööd teha ei saanud, jäi täitmata kaks tellimust (vt toimik, lk 92). Asjaolu, et kivilõikeseadeldisel ei olnud võimalik 20. aprillil 2006.a enam tööd teha ning et tööpink vajas remonti, on kinnitanud ka tunnistajad xxx ning xxx (vt toimik, lk 96 ja lk 98). Kohus ei pea siiski võimalikuks kahju suuruse tõendamist üksnes tunnistajate ütluste põhjal. Lisaks ei vastuta töötaja TööK § 125 lg-st 1 lähtuvalt tööandja võimaliku saamata jäänud tulu eest (VÕS § 128 lg 4).
27.Kahju tekkimine hageja tegevuse tagajärjel on eelnimetatud tunnistajate ütluste põhjal siiski kinnitust leidnud. VÕS § 127 lg-st 6 tuleneb, et kui kahju tekitamine on kindlaks tehtud, kuid kahju täpset suurust ei saa kindlaks teha, muu hulgas mittevaralise kahju tekitamise ja tulevikus tekkiva kahju korral, otsustab hüvitise suuruse kohus. Kuivõrd asja materjalide põhjal ei ole võimalik kahju suurust kindlaks teha, peab kohus eelnenut arvestades põhjendatuks otsustada vaidlusaluse varalise kahju suuruse üle. Lähtudes kostja poolt esitatud kalkulatsioonist (vt toimik, lk 32) ning hageja poolt kahjustatud seadme eeldatavatest remondikuludest, peab kohus mõistlikuks ja põhjendatud kahju suuruseks 2000 krooni. Nimetatud summa ulatuses rahuldab kohus kostja vastuhagi ning mõistab TööK § 127 alusel hagejalt kostja kasuks välja 2000 krooni.
28.Kohus teeb kostja nimetatud nõude osas protsessuaalse tasaarvestuse hageja nõudega ebaseaduslikult kinni peetud lõpparve väljamõistmiseks (5000 krooni). Seega mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja ebaseaduslikult kinnipeetud lõpparve 3000 krooni (s.o 5000 kr – 2000 kr) ulatuses.
29.Kohus märgib seejuures, et täieliku varalise vastutuse sätete kohaldamise (TööK § 128) eeldused täidetud ei ole. Hageja ja kostja vahel oli 7. juunil 2005.a sõlmitud küll täieliku materiaalse vastutuse leping (vt TVK toimik, lk 36), kuid see leping seondus tootmisjuhi töökoha ning funktsioonidega. Alates 30. jaanuari 2006.a töölepingu muudatusega viidi hageja üle töölise ametikohale. Kuna TööK § 128 lg 2 seob töötaja täieliku varalise vastutuse lepingu sõlmimise kindlaliigiliste tööülesannetega, siis ei saa kohtu hinnangul eeldada, et täielik varaline vastutus laienes ka hageja töötamisele (põhi)töölisena. Samuti ei ole tuvastatud hageja tahtlus (TööK § 128 lg 1 p 4) VÕS § 104 lg 5 tähenduses (õigusvastase tagajärje soovimine). TööK § 128 lg 1 p 6 eesmärk on vähemalt ajalooliselt olnud tööandjale kuuluvate tootmisvahendite või muu vara omavolilise (isiklikes huvides) kasutamise välistamine töötaja poolt. Taolise juhtumiga käesoleval juhul tegemist ei ole.
30.Sõltumata eeltoodust puudus kostjal alus hageja lõpparvest mistahes kahju hüvitamise summa kinnipidamiseks. TLS § 74 lg 2 ja palgaseaduse (PaS) § 32 lg 1 alusel on tööandja kohustatud töölepingu lõpetamise päeval töötajale välja maksma kõik tööandjalt saada olevad summad, s.h töötasu ning rahalise hüvitise kasutamata puhkuse eest (puhkuseseaduse § 26). Tulenevalt PaS § 36 lg-st 2 võib töötaja poolt tööandjale tekitatud kahju hüvitamise summasid töötaja palgast kinni pidada üksnes töötaja eelneval kirjalikul nõusolekul. Sellist nõusolekut hageja käesoleval juhul andnud ei ole. Vastavalt TLS § 119 lg-le 2 on tööandja lõpparve kinnipidamisel kohustatud maksma töötajale keskmist palka iga lõpparve väljamaksmisega viivitamise päeva eest, kuid mitte üle töötaja ühe kuu keskmise palga. Seega kuulub hageja vastavasisuline nõue (summas 7896,10 kr) rahuldamisele. V.
31.TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus kohtuotsuses menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel. TsMS § 163 lg 1 kohaselt kannavad pooled hagi osalise rahuldamise korral menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kui poolte osad kohtukuludes on võrdsed, jäävad kohtuvälised kulud kummagi poole enda kanda. Arvestades nii hagi kui vastuhagi osalist rahuldamist, jätab kohus poolte menetluskulud täielikult poolte endi kanda.
Indrek Parrest /allkiri/ kohtunik
Kohtuotsus jõustub 10.12.2007.a. Tallinna Ringkonnakohtu 06.11.2007 kohtuotsuse jõustumisega järgmise resolutsiooniga: 1.Tühistada Harju Maakohtu 5.aprilli 2007 otsus resolutsiooni punkti 6 osas ning teha uus otsus alljärgnevas: 1.1.Jätta rahuldamata xxx OÜ nõue tunnistada seaduslikuks xxx lõpparvest 5000 krooni kinnipidamine ning mõista välja xxx OÜ-lt xxx kasuks ebaseaduslikult kinnipeetud 5000 /viistuhat/ krooni. 1.2.Jätta rahuldamata xxx OÜ vastuhagi materiaalse kahju hüvitamise nõudes. 2.Ülejäänud nõuetes jätta otsus muutmata. 3.Muuta kohtukulude jaotus, jättes xxx OÜ kohtukulud tema enda kanda. xxx poolt kantud kohtukulud jätta xxx OÜ kanda 80% ulatuses. 4.xxx apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.
Väljavõte õige
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.