4.Välja mõista OÜ-lt E menetluskulude hüvitis 583,33 eurot CJ kasuks. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi
andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb. Asjaolud ja hageja nõue
1.CJ esitas 28.06.2015 Tööinspektsiooni Töövaidluskomisjonile avalduse, milles palus OÜlt E välja mõista temale vähem makstud töötasu 2014.a oktoobrikuu eest 428,36 eurot ja hüvitise konkurentsipiirangu kokkuleppe täitmise eest ajavahemikul 31.10.201431.05.2015 summas 5322,87 eurot. Töövaidluskomisjon rahuldas 11.08.2015 otsusega nr 4-1/1389 avalduse osaliselt ja mõistis OÜ-lt E CJ kasuks välja konkurentsipiirangu kokkuleppe hüvitise ajavahemiku 01.11.2014-09.02.2015 eest 2157,58 eurot. Nõue saamatajäänud töötasu väljamõistmiseks jäeti rahuldamata.
2.OÜ E ja CJ esitasid Harju Maakohtule taotlused töövaidlusasja läbivaatamiseks hagimenetluses. Asjad liideti 14.10.2015 määrusega ühte menetlusse.
3.18.09.2015 esitatud hagiavalduses ja selle 14.10.2015 täpsustuses palus hageja kostjalt välja mõista konkurentsipiirangu kokkuleppest tuleneva hüvitise ajavahemiku eest 01.11.2014 kuni 31.10.2015 summas 7568,16 eurot. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.
4.Hagi põhjenduste kohaselt töötas hageja kostja juures alates 07.04.2014 direktori assistendina tähtajatu töölepingu alusel töötasuga 818 eurot kuus. Samal päeval allkirjastasid pooled konkurentsipiirangu ja konfidentsiaalsuse kohustuse täitmise kokkuleppe, mille p 2.2.3. järgi tasub tööandja pärast töölepingu lõppemist töötajale kaheteistkümne kuu jooksul hüvitist konkurentsipiirangu kokkuleppe täitmise eest igakuiselt 80% töötaja viimase kaheteistkümne kuu põhibrutopalgast, mille sisse ei arvestata lisatasusid.
5.Kostja ütles 16.10.2014 avaldusega töölepingu üles. Pooled ei ole konkurentsipiirangu kokkulepet üles öelnud. Kostjaga sõlmitud konkurentsipiirangu kokkulepe piirab oluliselt hageja õigusi ja töö otsimise võimalusi. Sisuliselt on hagejal keelatud töötada lennunduses, s.o hageja haridusele ja eelnenud töökogemusele vastaval alal. Hageja ei ole konkurentsipiirangu kokkulepet rikkunud ja kostja peab maksma selle eest kokkulepitud tasu. Kostja vastuväited
6.Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
7.Õige ei ole hageja seisukoht, et kostja ei öelnud konkurentsipiirangu kokkulepet üles. Kokkulepe on üles öeldud ja see ei kehti. Isegi kui kokkulepe oli hageja Töövaidluskomisjoni poole pöördumise ajal kehtiv, tuleb kostja 03.08.2015 vastust hageja avaldusele käsitleda kokkuleppe ülesütlemise avaldusena.
8.Hageja väited konkurentsipiirangu kokkuleppe täitmise kohta on ebaõiged, tõendamata ja eksitavad. Hageja esitatud dokumentidest ei nähtu, et tal oleks olnud reaalne võimalus asuda tööle kostjaga konkureerivasse äriühingusse. Tegelikult ei ole hageja pärast töölepingu lõppemist konkurentsipiirangu kokkuleppe kehtivusest lähtunud.
9.Hageja hüvitise nõue alates 10.02.2015 on alusetu, kuna ta asus alates 10.02.2015 tööle. Konkurentsipiirangu kokkuleppe eesmärk on tagada isikule sissetulek, mis tal on ära langenud seoses keeluga osutada oma endisele tööandjale konkurentsi. Hüvitis
kompenseerib isiku jooksva sissetuleku äralangemise. Selle eesmärk ei ole isiku alusetu rikastumine olukorras, kus ta on asunud uuele tööle.
10.Hageja ei informeerinud kostjat pärast töölepingu lõppemist, et peab piirangu kokkulepet kehtivaks või et ta järgib seda, samuti sellest et ta asus uuele töökohale. Hageja käitumine tõendab, et tema nõue on pahauskne ja alusetu. Esimese astme kohtu otsus
11.Maakohus rahuldas hagi, jättis menetluskulud kostja kanda ja mõistis kostjalt menetluskulude hüvitisena hageja kasuks välja 2325 eurot.
12.Kuna hagejaga öeldi tööleping üles 30.10.2014 ja vastavalt töölepingu lisa 2 p-le 2.2.3 oli sõlmitud konkurentsipiirangu kokkulepe, millega kostja võttis kohustuse tasuda hagejale hüvitist 12 kalendrikuu jooksul, tuleb hüvitise väljamõistmisel lähtuda perioodist 31.10.2014 -31.10.2015.
13.Vaidlus puudub selles, et hageja ja kostja vahel sõlmiti tööleping nr EE-EE-2013-83, 07.04.2014; hageja töötas kostja juures direktori assistendi ametikohal määramata ajaks sõlmitud töölepingu alusel, täistööajaga, töötasuga 818 eurot (bruto), 80% töötasust on 630, 68 eurot; töölepingu ülesütlemise kirjalik teatis anti töötajale kätte 16.10.2014; tööleping öeldi üles töölepingu seaduse (TLS) § 89 p 1 alusel, töösuhte viimane kuupäev on 30.10.2014; kostja sõlmis 07.04.2014 hagejaga konkurentsipiirangu ja konfidentsiaalsuskohustuse täitmise kokkuleppe; kokkuleppe p-s 2.2.3 leppisid pooled kokku, et pärast töölepingu lõppemist tasub kostja hagejale kaheteistkümne kuu jooksul hüvitist konkurentsipiirangu kokkuleppe täitmise eest igakuiselt 80% hageja viimase kaheteistkümne kuu põhibrutopalgast, mille sisse ei arvestata lisatasusid. Nimetatud hüvitis kantakse hageja arveldusarvele iga kalendrikuu; hageja ja kostja leppisid kokkuleppe p-s 2.2.4 kokku, et kostja võib konkurentsipiirangu kokkuleppe üles öelda igal ajal, teatades sellest hagejale vähemalt 30 kalendripäeva ette.
14.Õige ei ole kostja seisukoht, et kokkuleppe sõlmimisel ei tohi töötaja mistahes töid teha ja saades töötasuga samaaegselt konkurentsipiirangu kokkuleppe alusel hüvitist on tegemist alusetu rikastumisega. TLS § 23 lg 3 sisust tulenevalt peab kokkuleppest nähtuma, keda peetakse tööandja konkurendiks ja kelle juures on endisel töötajal piiratud/keelatud kokkuleppe kehtivuse ajal töötamine. Hageja ei ole kohustatud üldse töötamisest ja sissetulekust loobuma. Selline piirang oleks ebaproportsionaalne ja põhjendamatu. Seetõttu ei ole TLS § 23 mõttega kooskõlas hüvitise maksmise lõpetamine hetkest, kui töötaja asub tööle konkurendiks mitteoleva tööandja juurde ja teenib seal töötasu.
15.Õige ei ole kostja seisukoht, et hüvitise saamine konkurentsipiirangu kokkuleppe alusel on vastuolus hea usu ja mõistlikkuse põhimõttega. Hüvitise tasumine on seadusega lubatud ja pooled sõlmisid vabatahtlikult kokkuleppe hüvitise maksmise tingimuste kohta. Hageja ei pidanud tõendama, et ta täidab konkurentsipiirangu kokkulepet, st et loeb seda kehtivaks ja on kokkulepet nõuetekohaselt järginud. TLS § 27 järgi peab teost hoidumise kokkuleppe rikkumist tõendama kostja. Kostja ei ole kordagi pärast töölepingu lõppemist konkurentsipiirangu kokkuleppe raames hageja poole pöördunud. Kostja hageja rikkumist ei tõendanud. Tuvastatud ei ole, et kokkulepe oleks tühine.
16.Tõendatud ei ole, et kostja ütles konkurentsipiirangu üles suuliselt. Tunnistaja JK ütlused selle kohta ei ole usaldusväärsed. Tunnistaja töötab kostja juures ja on talle lojaalne. Tema selgitused ülesütlemise asjaolude kohta olid võrreldes teiste vastustega tajutavalt ebakindlad. Tunnistaja ütluste kohaselt käsitleti ettevõttes konkurentsipiirangu kokkulepet
töölepingu osana, mitte eraldiseisva lepinguna ja kokkuleppe ülesütlemine toimus töölepingu ülesütlemisena. Töövaidluskomisjonis kostja ei väitnud, et kokkuleppe ülesütlemine toimus suuliselt. Tunnistaja ütlused ei ole usaldusväärsed ka seetõttu, et seaduses on ülesütlemise tähtaeg lihtsalt ja arusaadavalt sätestatud, kuid kostja ei ole sellest lähtunud. Hageja vande all antud ütlused on kooskõlas asjas esitatud faktide ja tõenditega. Hüvitise maksmata jätmist ei saa põhjendada sellega, et hageja hüvitist ei nõudnud. Arvestades hageja valikuid uue töö otsimisel käsitles ta konkurentsipiirangu kokkulepet kehtivana ja välistas selle rikkumise. Hageja esitas hüvitise nõude komisjonile lepingu kehtivuse ajal. Tema väidetavast passiivsusest ei järeldu, et ta mõistis kokkulepet kui suuliselt üles öeldud või kehtetut kokkulepet.
17.Kostja ei ole konkurentsipiirangu kokkulepet üles öelnud töövaidluskomisjoni menetluses 03.08.2015 menetlusdokumendiga. Menetlusdokumenti saab lugeda ülesütlemisavalduseks üksnes juhul, kui see täidab kõik materiaalõigusest tulenevad eeldused lepingu ülesütlemisele. Kostja 03.08.2015 menetlusdokumendi tekstist ei saa järeldada, et ta soovis teha tahteavaldust ja üles öelda konkurentsipiirangu kokkuleppe dokumendi esitamise seisuga ega tulevikus. Igal juhul ei saanud kostja kokkulepet üles öelda tagasiulatuvalt.
18.Kuna töölepingu seadus ei reguleeri tööandjapoolset konkurentsipiirangu erakorralise ülesütlemise korda, siis tuleb lähtuda VÕS § 196 erakorralise ülesütlemise regulatsioonist. Erakorraline ülesütlemine toob kaasa kohustuse ülesütlemist mh ka põhjendada. Arvestades konkurentsipiirangu kokkuleppe eesmärki ja poolte ebavõrdsust lepingulistes suhetes (kallutatust tööandja poolele) ning töötaja suhtes tugevat põhiõiguste riivet, samuti kergendamaks tõendamisfunktsiooni – tehingu tegemise ja ülesütlemise fakti, tõendamise lihtsustamist, õigussuhteselgust (rikkumisega kaasnevaid sanktsioone, leppetrahve ja kohustusi - hüvitisi) ning üldist põhimõtet, et kui kokkuleppele on määratud kohustuslik kirjalik vorm, siis peab ka lepingu lõpetamine toimuma samas vormis, on kirjaliku vormi järgmine ülesütlemise avalduse korral põhjendatud. Seega oleks suuline ülesütlemine, kui see oleks tõendatud, tehingu vormi järgimata jätmise tõttu tühine.
19.Kuna kostja ei teinud hagejale kirjalikku ülesütlemise avaldust, oli konkurentsipiirangu kokkulepe kehtiv kuni selle lõppemise tähtajani ja kostjal tuli maksta hagejale hüvitist. Kostja ei ole hüvitist tasunud. Hüvitise nõue ei ole hea usu ja mõistlikkuse põhimõtte vastane. Hagejal puudus alus arutada hüvitise maksmise teemat pärast töösuhte lõppemist endiste töökaaslastega. Raamatupidaja ei saanud otsustada hüvitise maksmist. Hageja oli pärast töölepingu lõpetamist haige ja pärast haigust tegeles uue töö otsimisega. Hageja esitas töövaidluskomisjonile lepingu täitmise nõude mõistliku aja jooksul. Hageja täitis kokkulepet, tal tekkis uus sissetulek ja seega ei olnud hüvitis tema ainus elatusallikas. Hea usu ja mõistlikkuse põhimõttega ei ole vastuolus tähtajalise lepingu puhul tähtajaga kuni 1 aasta nõuda saamata jäänud hüvitist kokkuleppe rikkumise korral kogu lepingu kehtivuse aja eest. Kostja võlgnevus hageja ees on seega (630,68 eurot (80% hageja töötasust) x 12 kalendrikuud) kokku 7568,16 eurot. Apellatsioonkaebus
20.Kostja palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata või alternatiivselt rahuldada hagi mitte suuremas ulatuses kui hageja 16 tööpäeva keskmise töötasu osas või maksimaalselt ühe kalendrikuu keskmise töötasu osas. Alternatiivselt palub kostja saata asi esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks. Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda.
21.Kaebuse kohaselt omistas kohus alusetult ja põhjendamatult tunnistaja JK-le sisuliselt valeütluste andmise kehtiva töösuhte tõttu kostjaga. Töötaja lojaalsuskohustus tööandja ees ei prevaleeri kohustuse ees rääkida vande all antud ütlustes tõtt. Kohtu vastupidine eeldus on subjektiivne ja viitab kohtu eelarvamusele, mis on lubamatu.
22.Kohus asus alusetult ja põhjendamatult seisukohale, et tunnistaja ütlused ei ole usaldusväärsed, kuna kokkuleppe ülesütlemise kord on seaduses lihtsalt ja arusaadavalt sätestatud. Tunnistaja ütlused olid selged ja kooskõlas asjas eelnevalt tuvastatud asjaoludega. Kostja eksis tõepoolest konkurentsipiirangu kokkuleppe ülesütlemise etteteatamise tähtaja osas, kuid see ei anna alust tunnistaja ütluste usaldusväärsuses kahtlemiseks. Kostja põhjendas piisavalt, et tal puudus majanduslik huvi konkurentsipiirangu kokkuleppe jätkamiseks pärast hagejaga töölepingu lõppemist, mistõttu on loogiline, et ta ütles kokkuleppe koos töölepinguga üles.
23.Kohus leidis ebaõigesti, et kui oleks toimunud konkurentsipiirangu kokkuleppe suuline ülesütlemine, oleks kostjal kohustus tasuda hagejale vähemalt ühe kalendrikuu hüvitis. Kostja ütles töölepingu ja konkurentsipiirangu kokkuleppe üles 16.10.2014, tööleping lõppes 30.10.2014 ja konkurentsipiirangu kokkulepe lõppes 15.11.2014. Seega oli kostjal kohustus tasuda hüvitist vaid 16 päeva eest, mitte terve kalendrikuu eest. Töölepingu kehtimise ajal ei olnud kostjal kohustust hagejale hüvitist tasuda.
24.Kohus pidas ebaõigesti usutavaks, et hageja ei soovinud tunnistajaga kohtudes arutada hüvitisega seotud teemasid. Kohtu järeldused on põhjendamata ja vastuolus vaidluses tuvastatud asjaoludega, sh hageja käitumisega pärast töölepingu ja konkurentsipiirangu kokkuleppe lõppemist. Kostja esitas läbivalt vastuväiteid hageja kummalise ja ebaloogilise käitumise kohta pärast töölepingu lõppemist. Kohus jättis need vastuväited põhjendamatult analüüsimata. Tõendatud on, et hageja suhtles kostja töötajaga, kes vastutas ettevõttes maksete korrektse tasumise eest, e-posti teel ja ka kokku saades, ent ca kaheksa kuu jooksul ei andnud talle kordagi mõista, et peab konkurentsipiirangu kokkulepet endiselt kehtivaks ega küsinud, miks ei ole talle makstud hüvitist. Hageja käitumine on ebaloogiline ega vasta tavapärase mõistliku isiku käitumisele, arvestades ka tasutava hüvitise eesmärki. Arusaamatuks jääb, millistel põhjendustel pidas kohus hageja ütlusi usaldusväärseks, kuid tunnistaja ütlusi konkurentsipiirangu kokkuleppe ülesütlemise kohta ebausaldusväärseteks.
25.Kohus jättis otsuse tegemisel hindamata kostja vastuväited hageja käitumise kohta, mis on vastuolus hea usu ja mõistlikkuse põhimõttega. Kostja ütles konkurentsipiirangu kokkuleppe töölepingu lõpetamisel suuliselt üles, mida hageja mõistis, kuid esitas umbes kaheksa kuud hiljem tööandja vastu üllatuslikult hüvitise nõude. Hageja enda käitumine viis kostja arusaamisele, et hageja sai aru ja aktsepteeris konkurentsipiirangu kokkuleppe ülesütlemist. Seega on hageja käitumine pahatahtlik ja vastuolus hea usu põhimõttega.
26.Ebaõige on kohtu seisukoht, et konkurentsipiirangu kokkuleppe ülesütlemine pidi toimuma kirjalikult. Kostja ei öelnud konkurentsipiirangut üles erakorraliselt, vaid korraliselt. Kohus lähtus seega ebaõigesti VÕS §-st 196. Asjaolu, et kostja eksis ülesütlemise etteteatamise tähtajas, ei muuda ülesütlemist erakorraliseks. Seda möönis tegelikult ka kohus ise. Kohus pidi lähtuma VÕS §-st 195, mis käsitleb lepingu korralist ülesütlemist, nagu ka TLS § 25 lg 1, millele kostja ülesütlemisel tugines. Viidatud sätted ei näe ette kirjalikku vormi. Kohus kohaldas ebaõigesti ka VÕS § 13 lg-t 2 leides, et ülesütlemine peab toimuma samas vormis kui lepingu sõlmimine. Asjaolu, et seadusandja ei sätestanud konkurentsipiirangu kokkuleppe ülesütlemisele kohustuslikku kirjalikku vormi näitab, et tööandjal on õigus seda üles öelda ka suuliselt.
27.Kohus leidis ebaõigesti, et alternatiivselt ei öelnud kostja konkurentsipiirangu kokkulepet üles töövaidluskomisjonile esitatud 03.08.2015 menetlusdokumendiga. Dokumendist on
selge, kostja ei ole pidanud ennast seotuks konkurentsipiirangu kokkuleppega ega soovi selle kehtivust isegi juhul, kui see oleks olnud kõnealusel ajal kehtiv.
28.Kohus mõistis põhjendamatult hageja kasuks välja menetluskulud nõutud suuruses. Kostja esitas vastuväited hageja väidetud menetluskuludele, kuid kohus jättis need täielikult analüüsimata ja rahuldas menetluskulude väljamõistmise avalduse ka osas, milles menetluskulud ei olnud vajalikud ega põhjendatud. Vastus apellatsioonkaebusele
29.Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda. Ringkonnakohtu seisukoht
30.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsuse resolutsioon tuleb jätta TsMS § 657 lg 1 p 21 alusel muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata, kuid maakohtu otsuse põhjendusi tuleb osaliselt muuta.
31.Ringkonnakohtu hinnangul ei ole õige maakohtu alternatiivne seisukoht, et kui konkurentsipiirangu kokkuleppe suuline ülesütlemine oleks tõendatud, oleks see tehingu vormi järgimata jätmise tõttu tühine. Maakohus leidis ebaõigesti, et ülesütlemine pidi toimuma kirjalikult. Konkurentsipiirangu kokkuleppe ülesütlemist reguleerib TLS § 25 ja selles ei ole kirjaliku vormi nõuet sätestatud. Seega on tööandjal õigus seda üles öelda ka suuliselt. Maakohtu otsuse põhjendusi tuleb eelmärgitud osas muuta, kuid see eksimus ei muuda maakohtu otsust lõppjärelduses ebaõigeks.
32.Muus osas on maakohtu otsus seaduslik ja põhjendatud. Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse põhjendustega ja TsMS § 654 lg 6 alusel neid ei korda. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.
33.Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et kostja ei ole usaldusväärselt tõendanud konkurentsipiirangu suulist ülesütlemist. TsMS § 232 lg 1 kohaselt hindab kohus seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise väide on tõendatud või mitte. Sama paragrahvi lg 2 sätestab, et ühelgi tõendil ei ole kohtu jaoks ette kindlaksmääratud jõudu, kui pooled ei ole kokku leppinud teisiti. Käesolevas asjas ei olnud pooled kokku leppinud teisiti.
34.TsMS § 442 lg-s 8 on sätestatud, et kui kohus mõnda tõendit ei arvesta, peab ta seda otsuses põhjendama. Kohus põhjendas piisavas ulatuses, miks ta ei pidanud tunnistaja JK ütlusi kokkuleppe suulise ülesütlemise kohta usaldusväärseks. Maakohus hindas tunnistaja ütlusi koosmõjus teiste tõenditega ja hindas nende usutavust vahetu ülekuulamise alusel. Ringkonnakohtul puudub alus hinnata tunnistaja ütlusi selles osas teisiti. Ringkonnakohus ei nõustu kostja seisukohaga, et tunnistaja JK ütlustega arvestamata jätmine on subjektiivne ja viitab kohtu eelarvamusele. Maakohus tuvastas õigesti, et kostja ettevõttes ei peetud konkurentsipiirangu kokkulepet eraldi tsiviilõiguslikuks kokkuleppeks, vaid töölepingu osaks ja praktikas seda eraldi üles ei öeldud.
35.Kuna tõendatud ei ole kostja väide kokkuleppe suulise ülesütlemise kohta 16.10.2014, on asjakohatud tema alternatiivsed arutlused selle üle, kas kostjal oli kohustus tasuda hagejale hüvitist 16 päeva või ühe kuu eest. Ringkonnakohus nendele väidetele seetõttu hinnangut ei anna.
36.Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ka selles osas, et 03.08.2015 töövaidluskomisjonile esitatud vastus hageja avaldusele ei sisalda tahteavaldust konkurentsipiirangu kokkuleppe ülesütlemiseks. Selles vastuses on kostja tuginenud asjaolule, et konkurentsipiirangu kokkulepe on juba 30.10.2014 üles öeldud koos töölepinguga, sest seda ei sõlmitud eraldi kokkuleppena, vaid töölepingu lisana 2 ja see on töölepingu lahutamatu osa, mille kehtivus on samuti seotud töölepingu kehtivusega (II kd lk 29, TVK toimiku lk 45). See, et kostja pidas ekslikult kokkulepet lõppenuks ja leidis, et ta ei pea seda täitma, ei ole tõlgendatav tahteavaldusena kokkuleppe ülesütlemiseks.
37.Maakohus andis otsuses hinnangu kostja väidetele hageja käitumise ja endiste töökaaslastega suhtlemise kohta pärast töösuhte lõpetamist. Apellatsioonkaebuse väide, nagu ei oleks maakohus seda teinud, ei ole õige. Maakohus ei tuvastanud hageja hea usu ja mõistlikkuse põhimõtte vastast käitumist. Seda ei tuvastanud asja materjali uurides ka ringkonnakohus.
38.Iseenesest see, et hageja ei nõustu maakohtu poolt tõenditele antud hinnangute ja tuvastatud asjaoludega, ei ole kohtuotsuse tühistamise aluseks ning ringkonnakohus jätab maakohtu otsuse hagi rahuldamise kohta muutmata.
39.Apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks ka menetluskulude väljamõistmise osas. Hageja menetluskulud olid suurusega 2325 eurot, millest 425 eurot oli riigilõiv ja 1900 eurot õigusabikulu 19 töötunni eest (II kd lk 147). Maakohus põhjendas, miks ta otsustas menetluskulude hüvitise kostjalt välja mõista hageja taotletud ulatuses ja miks ei pidanud kohus esindaja ajakulu liiga suureks.
40.Ringkonnakohus märgib täiendavalt, et kostja esindaja on osutanud õigusabi 17,75 töötunni ulatuses (t lk 145). Seega on mõlema esindaja ajakulu sarnases suuruses. Puudub alus arvata, et hageja esindaja oleks pidanud tegema oma esindatava huvides toiminguid väiksema ajakuluga kui kostja esindaja. Ringkonnakohus ei tuvastanud apellatsioonkaebuse väidete kontrollimisel hageja esindaja toiminguid, mille tegemine oli ebavajalik või mis oleks tehtud ebamõistliku ajakuluga. Menetluskulud
41.Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu jäävad apellatsioonimenetluse kulud TsMS § 171 lg 1 alusel kostja kanda.
42.Hageja palus menetlusekulude hüvitisena välja mõista kulud õigusabile järgmiste toimingute eest: apellatsioonkaebuse ja kohtuotsuse analüüs ajakuluga 1,5 tundi, vastuse koostamine apellatsioonkaebusele 3,5 tundi ja osalemine kohtuistungil 1 tund. Esindaja tunnihind on 100 eurot. Ringkonnakohus leiab, et kohtuistungil osalemise kulu arvestamisel tuleb lähtuda sellest, et kohtuistungi kestis 50 minutit. Muus osas on hageja esindaja tehtud toimingud vajalikud ja põhjendatud ning nende tegemisele kulunud aeg mõistlik. Seega tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista õigusabikulude hüvitamiseks 5x100+83,33 eurot, kokku 583,33 eurot. Kaupo Paal