2-15-13748/27 - Tööõigus - Töövaidluskomisjoni läbinud - Harju Maakohus Tartu mnt kohtumaja - lahend.ee

7.Kostja oma vastuses hagile märgib järgmist ( II t 55-58): Kostja ei tunnista hagiavalduses toodud nõudeid ja vaidleb neile täies ulatuses vastu, kuivõrd hageja nõuded on alusetud. Kostja leiab, et kokku on hageja esitanud kohtusse konkurentsikeelu kokkuleppe hüvitise nõude summas 5 410,58 eurot. Töövaidluskomisjoni otsust osas, milles komisjon jättis rahuldamata hageja nõude 2014 oktoobrikuu töötasu väljamõistmiseks ei ole pooled vaidlustanud seega komisjoni otsus nimetatud osas on jõustunud. Seega on poolte vahel vaidlus hageja konkurentsipiirangu hüvitise nõude osas perioodi eest 01.11.2014 kuni 31.10.2015. Kostja märgib vastuses, et hageja leiab ebaõigesti, et kostja ei ole poolte konkurentsipiirangu kokkulepet üles öelnud. Kostja on 16.09.2015 a menetlusdokumendi p.2.1.1 ammendavalt põhjendanud, et kõnealune konkurentsipiirangu kokkulepe on kostja poolt üles öeldud, mistõttu puudub alus hagejale hüvitise tasumiseks, seega on hageja seisukoht ekslik, et poolte konkurentsipiirangu kokkulepe on kehtiv. Kui asuda isegi seisukohale, et hageja kokkulepe oli komisjoni pöördumise ajal kehtiv siis tuleb kostja 30.07.2015 vastust hageja avaldusele komisjonis käsitleda kokkuleppe ülesütlemise avaldusena, kuivõrd kostja väljendas nimetatud vastuses selget seisukohta selles osas, et kõnealune kokkulepe on lõppenud ning ülesütlemise avalduse kui ühepoolse tahteavalduse tegemist menetlusdokumendis on Riigikohus oma praktikas aktsepteerinud. Hageja väited konkurentsipiirangu kokkuleppe täitmise kohta on ebaõiged ja tõendamata: Hageja väidab, et on järjekindlalt täitnud kokkulepet, samas näitavad hageja esitatud asjaolud, et see väide ei vasta tõele. Ühestki hageja esitatud dokumendist ei nähtu, et hagejal oleks olnud reaalne võimalus asuda tööle kostjaga konkureerivasse äriühingusse, seetõttu on hageja väited kokkuleppe täitmise kohta kohut eksitavad. Hageja hüvitise nõue alates 10.02.2015 on alusetu, kuivõrd hagejal on uus töökoht. Konkurentsipiirangu eesmärk on tagada isikule sissetulek, mis on isikul ära langenud seoses keeluga osutada oma endisele tööandjale konkurentsi. Kostja leiab, et endine tööandja tasub tööandja isikule igakuist tasu, et kompenseerida isiku jooksva sissetuleku ära langemine poolte kokkuleppel. Nimetatud eesmärk ei ole isiku alusetu rikastumine olukorras, kus isik on asunud uuele tööle. Lisaks märgib kostja oma vastuses, et hageja ei informeerinud pärast töölepingu lõppemist kostjat kordagi, et peab endiselt konkurentsipiirangu kokkulepet kehtivaks või et hageja järgiks seda. Hageja ei pöördunud seitsme kalendrikuu jooksul kordagi kostja poole ega uurinud miks talle väidetava konkurentsikeelu kokkuleppe eest hüvitust ei tasuta, järelikult ei lähtunud ka hageja nimetatud kokkuleppest, ta oli nõustunud selle lõppemisega ning hageja

8.Kohus tutvunud tsiviilasja materjalidega , hinnanud tsiviilasjas esitatud tõendeid rahuldab Xxxxhagi OÜ Xxxx vastu. Kohtule esitatud nõuded 9.Kohtueelses menetluses esitas hageja komisjonile avalduse (TVK 9-10) nõudega konkurentsipiirangu osas : - saamata jäänud hüvitis TL Lisa nr 2 p 2.2.3 (31.10.14-31.05.15) keskmine päevatasu 48,57. Hüvitis 7 kuu eest (kuni 30.05.15): 48,57x80%x19,57= 760,41x7 kuud=5 322,87 eur (bruto). Komisjoni 11.08.2015 otsusega (TVK 3-5) rahuldati avaldus osaliselt konkurentsipiirangu kokkulepe hüvitise ajavahemiku 01.11.2014 kuni 09.02.2015 eest kokku summas 2 157, 58 euro osas. Kuigi komisjoni otsuse resolutsioonist selgelt ei nähtu tuleb teha järeldus, et avaldaja nõue konkurentsipiirangu kokkuleppe alusel hüvitise saamiseks perioodi 10.02.2015-31.05.2015 a eest jäeti komisjoni poolt rahuldamata. Kuid see ei tähenda et avaldaja ka selle perioodi eest komisjoni seisukohta ei oodanuks. Kostja poolt kohtule esitatud taotlusest (II 2 p 2 ) nähtub, et kostja vaidlustab (õige oleks sõnastus: taotleb hagimenetluse korras hagina uuesti läbi vaadata, sest kohus ei vaata vaidemenetluse korras läbi komisjoni otsuseid) komisjoni poolt väljamõistetud hüvitise osa perioodi eest 01.11.2014-09.02.2015 (hüvitis perioodi eest mille komisjon välja mõistis). Hageja seevastu on kohtule esitatud hagiavalduses (I 2-5) esitanud kohtule nõude hagimenetluse korras hagina läbi vaadata konkurentsipiirangu kokkuleppest tuleneva hüvitise väljamõistmiseks perioodi eest 10.02.2015 - 31.10.2015 (periood 10.02.14-30.05.15 mille eest komisjon jättis hüvitise nõude rahuldamata). Hageja on kohtumenetluse ajal esitanud täiendava/uue nõude ja palunud hüvitis välja mõista kuni konkurentsipiirangu kokkuleppe lõppemiseni st 31.05.15 kuni 31.10.2015. Riigikohus on lahendites korduvalt selgitanud, et mõlemad pooled st kumbki pool saab esitada kohtule nõuded mis jäid komisjonis rahuldamata ja eelduste esinemise korral ka uusi nõudeid mida komisjonile ei esitatud (3-2-1-41-11, 3-2-1-176-14). Kohus leiab, et kuna hagejaga öeldi tööleping üles (II 19) 30.10.14 ja vastavalt töölepingu Lisa 2 p 2.2.3 (II 15) oli sõlmitud konkurentsipiirangu kokkulepe, millega kostja võttis kohustuse tasuda hüvitist 12 kalendrikuu jooksul, arvestades poolte nõudeid kohtus sh ka uut nõuet, lähtub kohus hüvitise välja mõistmisel tervikuna perioodist 31.10.2014 -31.10.2015.

10.Riigikohus on lahendis 3-2-1-6-13 p 12 märkinud konkurentsipiirangu kokkulepe on kolleegiumi arvates töötaja ja tööandja vahel sõlmitav eraldi võlaõiguslik kokkulepe, millele viitab ka asjaolu, et konkurentsipiirangu kokkulepe sõlmimist, selle kehtivust, üles ütlemist ja võimaliku leppetrahvi kokkulepet konkurentsipiirangu kohustuse rikkumisel on põhjalikult reguleeritud TLS § 23-27. Seejuures võib tööandja TLS § 25 lg 1 kohaselt konkurentsipiirangu kokkuleppe igal ajal üles öelda, teatades sellest töötajale vähemalt 30 kalendripäeva ette. 11.Tulenevalt TLS § 23 lg 1 ei nõustu kohus kostja esindaja seisukohaga, et kokkuleppe sõlmimisel ei tohiks töötaja mistahes töid teha ja saades töötasuga samaaegselt konkurentsipiirangu kokkuleppe alusel hüvitist on tegemist alusetu rikastumisega. TLS § 23 lg 3 sisust tuleneb, et kokkulepe peab olema ruumiliselt mõistlikult ja äratuntavalt piiritletud. Seega võib teha järelduse, et kokkuleppest pean nähtuma, keda on peetud kokkuleppega tööandja konkurendiks ja kellega on piiratud/keelatud kokkuleppe kehtivuse ajal endisel töötajal töötamine. Mis aga ei tähenda, et hageja on kohustatud üldse töötamisest ja sissetulekust loobuma. TLS § 23 sisust ja mõttest ei tulene, et hageja ei võinud töötada ega saada sissetulekut teistelt st mitte konkurentidelt, selline piirang oleks ebaproportsionaalselt põhiõigusi piirav ega ka millegagi põhjendatud. Seega ei ole TLS § 23 mõttega kooskõlas ka hüvitise maksmine lõpetamine hetkest kui töötaja asub tööle konkurendiks mitteoleva tööandja juurde ja teenib seal töötasu. Hüvitist tuleb maksta kuni kokkulepe pole ühe poole poolt ülesöeldud või kuni kokkuleppe lõppemise tähtaja saabumiseni. Samuti ei nõustu kohus kostja esindaja väitega et hüvitise saamine konkurentsipiirangu kokkuleppe alusel on vastuolus hea usu ja mõistlikkuse põhimõttega. Nimetatud hüvitise tasumine on seadusega lubatud ja pooled on sõlminud vabatahtlikult kokkuleppe hüvitise maksmise tingimuste kohta seetõttu ei saa olla selline hüvitise tasumine vastuolus hea usu ja mõistlikkuse põhimõttega. Kohus ei nõustu kostja esindaja seisukohaga, et ( II 3 p 2.1.2) hageja oleks pidanud tõendama, et tema täidab konkurentsipiirangu kokkulepet st et hageja loeb seda kehtivaks ja on kokkulepet nõuetekohaselt järginud. TLS § 27 sisust ja mõttest tuleneb et aktiivne peab olema kostja mitte hageja. Teost hoidumise kokkuleppe rikkumist peab käesoleval juhul tõendama kostja mitte hageja. Kohus tuvastas menetluse käigus ja vaidlust pole, et kostja pole kordagi pärast töölepingu lõppemist konkurentsipiirangu kokkuleppe raames hageja poole pöördunud. Kohus leiab, et hagejale ei saa ette heita passiivsust, hagejal polnud kohustust ilma kostja poolse

Konkurentsipiirangu kokkuleppe ülesütlemine. 12.TLS § 24 lg 1 p 2 sätestab, et pärast töölepingu lõppemist kohaldatav konkurentsipiirangu kokkulepe kehtib üksnes juhul, kui see on sõlmitud kirjalikult. Vaidlust pole, et hageja ja kostja vahel sõlmitud konkurentsipiirangu kokkulepe on sõlmitud kirjalikult (II 13-16). Kostja leiab, et kokkulepe pole kehtiv, kuna kostja on kokkuleppe koos töölepingu ülesütlemisega üles öelnud. Kostja möönab, et eraldi kirjaliku konkurentsipiirangu kokkuleppe ülesütlemise avaldust kostja hagejale kätte toimetanud pole. Hageja leiab, et mistahes vormis ülesütlemist pole toimunud ja kuni konkurentsipiirangu kokkuleppe lõpptähtajani oli kokkulepe kehtiv. Kokkuleppe ülesütlemine suulises vormis 13.Kostja leiab, et kostja ütles nimetatud kokkuleppe üles suuliselt või alternatiivselt kui kohus leiab, et suuliselt ülesütlemist ei ole toimunud siis vähemalt menetlusdokumendiga (30.07.2015 a kostja vastusega) töövaidluskomisjoni menetluses (II 57 p 2.1). Hageja kostja kummagi väitega üles ütlemise kohta ei nõustu, hageja leiab, et nimetatud kokkulepet tuli üles öelda kirjalikus vormis ja kuna sellist kirjaliku ülesütlemist pole hagejale edastatud siis ülesütlemist pole toimunud. Hageja leiab, et menetlusdokumendiga üles ütlemine ei vastanud üheselt arusaadavuse nõuetele. Kohus, hinnanud kostja raamatupidaja-personalitöötaja Xxxx, kui tunnistaja ütlusi konkurentsipiirangu ülesütlemise suulise vormi osas, leiab, et need on ei ole usaldusväärsed. Kohus arvestab tunnistaja ütlustele hinnangut andes asjaoluga, et tunnistaja jätkuvalt töötab kostja juures, kaitseb tööandja positsiooni, kuna omab töösuhtest lähtuvalt lojaalsuskohustust. Tunnistaja selgitused ülesütlemise asjaolude kohta võrreldes teiste tema vastustega olid kohtule tajutavalt ebakindlad. Tunnistaja ütlustest võib teha järelduse, et ettevõttes kehtis praktika, et konkurentsipiirangu kokkulepet käsitleti töölepingu osana, mitte eraldiseisva võlaõigusliku lepinguna ja kokkuleppe ülesütlemine toimus töölepingu ülesütlemisena. Ettevõttes ei peetud konkurentsipiirangu kokkulepet eraldi tsiviilõiguslikuks kokkuleppeks. Kohus tuvastas et pärast käesoleva vaidluse tekkimist öeldakse kostja juures kokkulepped üles kirjalikult eraldi töölepingu ülesütlemisest. Kohus tuvastas tunnistaja ütlustega, et tunnistaja vaid vormistas direktori korralduse alusel dokumente. Volitus tahteavalduse tegemiseks lepingute ülesütlemiseks oli juhatuse liikmel. Kohtule esitatud tõendid sh kirjalikud tahteavaldused on tõepoolest kõik allkirjastanud juhatuse liige Xxxx. Tunnistaja kinnitas kohtule, et esindas töövaidluskomisjoni menetluses kostjat, komisjoni menetlusdokumentidest ei nähtu kordagi, et kostja oleks varem enne teise esindaja menetlusse astumist väitnud, et kokkuleppe üles ütlemine oleks toimunud suulises vormis, kui see oleks tõene, oleks seda keskset vaidluse teemat kindlasti juba kohtu eelses menetluses komisjoni istungil esitatud ja käsitletud. Samuti ei toeta tunnistaja ütluste usaldusväärsust asjaolu, et seadus on lihtsalt ja arusaadavalt sätestanud, et ülesütlemisest tuleb töötajat teavitada 30 kalendripäeva ette. Juhul, kui oleks toimunud suuline ülesütlemine olnuks kostjal kohustus tasuda hagejale vähemalt ühe kalendrikuu eest hüvitist ülekandega hageja arveldusarvele. Vaidlust pole, et kostja seda teinud ei ole. Kostja pole hagejale hüvitist ka ühe kalendrikuu eest maksnud seadusega ettenähtud korras (TLS § 25 lg1). Kohus leiab, et hageja vande all antud ütlused on kooskõlas asja esitatud faktidega ja tõenditega. Kohus leiab, et kuna kokkuleppe ülesütlemist suulises vormis ei toimunud siis ei saanud ka hageja küsimusi selle kohta raamatupidajale või juhatuse liikmele ülesütlemisel esitada. Samuti on usutav, et hageja ei soovinud kohtudes endiste töökaaslastega sh tunnistaja Xxxxarvestades töösuhte ülesütlemise asjaolusid arutada tööga ja hüvitisega seotud teemasid. TLS § 23-27 regulatsioonist

Kokkuleppe ülesütlemine menetlusdokumendiga 14.Kostja on kohtumenetluses esitanud alternatiivse väite, et kui kohus leiab, et kokkuleppe ülesütlemine pole toimunud suulises vormis siis tuleb kirjalikus vormis kokkuleppe ülesütlemisavalduseks lugeda kostja vastust töövaidluskomisjoni menetluses (II 57 p 2.1, menetlusdokument TVK 45). Kohus möönab, et teatud tunnuste esinemisel on võimalik menetlusdokumenti lugeda üles ütlemisavalduseks, kuid see peab vastama nõuetele ja olema üheselt arusaadav. Riigikohus on lahendis 3-2-1-53-16 p 12-14 mh selgitanud, et ülesütlemisavaldus on tahteavaldus tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 68 mõttes. TsÜS § 69 lg 1 esimese lause kohaselt muutub kindlale isikule suunatud tahteavaldus (sh nt lepingu ülesütlemine) kehtivaks kättesaamisega. TsMS § 306 lg 1 kohaselt on menetlusdokumendi kätte toimetamine dokumendi üleandmine saajale selliselt, et saajal oleks võimalik dokumendiga oma õiguste teostamiseks ja kaitsmiseks õigel ajal tutvuda. Saaja on menetlusosaline või muu isik, kellele menetlusdokument on adresseeritud. Seega saab üldjuhul eeldada, et kui dokument on TsMS sätete kohaselt menetlusosalisele kätte toimetatud, siis on ta vastava tahteavalduse TsÜS § 69 lg 1 mõttes kätte saadud v.a. juhul, kui kohtumenetluses on dokument kätte toimetatud, kasutades mõnda nn kättetoimetamisfiktsiooni. Seega võib möönda et lepingu ülesütlemise avalduse saab esitada ka kohtumenetluses või ka käeoleval juhul töövaidluskomisjoni menetluses. Samas tuleb silmas pidada, et sõltumata sellest kas leping öeldakse üles kohtumenetluses või enne seda ei ole lepingut võimalik üles öelda tagasiulatuvalt. Leping lõppeb igal juhul ülesütlemisavalduse kätte toimetamise järel st kas avalduse kätte toimetamisest või tahteavalduses või seaduses määratud tähtaja möödumisel. TVK toimikust nähtuvalt on kostja menetlusdokumendi, mis sisaldab väidetavat ülesütlemise avaldust edastanud 03.08.2015 töövaidluskomisjonile ja samal päeval on komisjon edastanud selle hagejale (TVK 42, 56,57). Kuid kohtumenetluses (töövaidluskomisjoni menetluses) saab lepingu ülesöelda siiski vaid juhul, kui täidetud on kõik materiaalõigusest tulenevad eeldused lepingu ülesütlemiseks. Hageja on oma vastuses märkinud (II 72 p 12) et kostja pole ülesütlemisavaldust teinud enne ega pärast hageja töövaidluskomisjoni pöördumist. Hageja leiab, et kostja 03.08.15 vastuses töövaidluskomisjonile ei sisalda ülesütlemisavaldust. Kostja vastusest nähtub vaid et viimane leiab, et tema on kokkuleppe ülesöelnud töölepingu ülesütlemisega. Selline tõlgendus ei too hagejale kaasa õiguslikke tagajärgi. Kohus leiab, et 03.08.2015 aastal esitatud menetlusdokumendi tekstist ei saa teha järeldust, et kostja soovis teha tahteavaldust ja üles öelda konkurentsipiirangu kokkulepet dokumendi esitamise seisuga ega tulevikus. Lisaks puudusele menetlusdokumendi teksti sisu osas üles ütlemise kohta

on kohus eelpool sedastanud, et 03.08.2015 esitatud menetlusdokumendiga ei saa tagasiulatuvalt st töölepingu ülesütlemisega samaaegselt lepingut üles öelda. Nimetatud dokumendis puudub ka muu viide (sündmus nt) konkurentspiirangu kokkuleppe lõpetamiseks oleviku või tuleviku kuupäevale. Kohus leiab, et töövaidluskomisjoni menetluses 03.08.2015 a esitatud menetlusdokumendiga ei ole konkurentsipiirangu kokkulepet üles öeldud. Kokkuleppe ülesütlemise kirjalik vorm 15.TLS § 24 lg 1 p 2 sätestab- pärast töölepingu lõppemist kohaldatav konkurentsipiirangu kokkulepe kehtib üksnes juhul, kui see on sõlmitud kirjalikult. Konkurentsipiirangu ülesütlemise vormi seadus ei reguleeri. TsÜS § 77 (tehingu vormivabadus), lg 2 – kui pooled on teinud tehingu teatud vormis või on tehingu vormis kokku leppinud, siis eeldatakse, et kehtivad selle vormi kohta seaduses sätestatud nõuded, lg 3 sätestab – seadusega ettenähtud vormis tehtud tehingut saab muuta üksnes samas vormis, milles tehing on tehtud, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Poolte kokkuleppega ettenähtud vormis tehtud tehingut saab muuta muus vormis üksnes siis, kui pooled on selles kokku leppinud. Kuna töölepingu seadus ei reguleeri tööandjapoolset konkurentsipiirangu erakorralist ülesütlemise korda siis tuleks lähtuda võlaõigusseaduse § 196 regulatsioonist, mis näevad ette erakorralise ülesütlemise reeglid. Erakorraline ülesütlemine toob kaasa kohustuse ülesütlemist mh ka põhjendada. Konkurentsipiirangu kokkuleppe eesmärgiks on eelkõige tööandja huvide kaitsmine. Konkurentsipiirangu kokkuleppe regulatsiooni ideoloogia on ebaproportsionaalselt tööandja huvides. Tööandja otsustab tugevamalt positsioonilt vajaduse üle kokkuleppe sõlmida või jätta see sõlmimata, tööandja määratleda on kokkulepe ruumiline ajaline ja esemeline piir, tööandjale on antud ainuõigus kokkuleppe korraliseks lõpetamiseks, tööandjal on õigus igal ajal pöörduda töötaja poole ja taotleda töötajalt teavet kokkuleppest kinnipidamise kontrollimiseks (TLS § 27), töötajal on tööandjalt vastava nõude saamise järel kohustus vastavat teavet anda/avaldada. Seevastu töötaja saab kokkuleppe üles öelda vaid erakorraliselt. Kokkuleppe sõlmimisega riivatakse oluliselt töötaja põhiõigusi mida küll püütakse kompenseeritakse teiselt poolt hüvitise maksmisega tööandja poolt. Tasakaalust väljas kuid lubatud lepingute puhul on oluline suhete selgus ja selged kokkulepped ja vaidluste ärahoidmise seisukohalt toimingute jälgitavuse ja ka tagantjärele korduva kontrolli võimaluse tagamine (kirjaliku taasesitamise võimaldamine). Arvestades eeltoodut leiab kohus, et konkurentsipiirangu kokkulepet pole võimalik üles öelda suuliselt (käesoleval juhul pole suuline ülesütlemine ka tõendatud) ega konkludentselt (TsÜS § 68 lg 3). Kohus leiab, et konkurentsipiirangu kokkulepe peab olema vormistatud kirjalikult, et eelpool nimetatud toiminguid jälgida ja vajadusel taastada , kontrollida nt ülesütlemise korra nõuetekohasust. Nagu eelpool kirjeldatud kehtib kokkuleppe ülesütlemisele TsÜS § 67 jj (tahteavalduse tegemine) regulatsioon. Arvestades konkurentsipiirangu kokkuleppe eesmärki ja poolte ebavõrdsust lepingulistes suhetes (kallutatust tööandja poolele) ning töötaja suhtes tugevat põhiõiguste riivet ning kergendamaks tõendamisfunktsiooni – tehingu tegemise ja ülesütlemise fakti, tõendamise lihtsustamist, õigussuhteselgust (rikkumisega kaasnevaid sanktsioone, leppetrahve ja kohustusi- hüvitisi) ning üldist põhimõtet, et kui konkurentsipiirangu kokkuleppele on määratud seadusega kohustuslik kirjalik vorm siis peab ka lepingu lõpetamine – ülesütlemine toimuma samas vormis (tuletatud VÕS § 13 lg 2) on kirjaliku vormi järgmine ülesütlemise avalduse korral põhjendatud. Kui ka oleks tõendatud et suuline ülesütlemine leidis aset samaaegselt töölepingu ülesütlemisega siis oleks see tehingu vormi järgimata jätmise tõttu tühine ( TsÜS § 83 lg 1).

16.Kohus tuvastas, et kostja ei teinud hagejale kirjalikus vormis ülesütlemise avaldust seega oli konkurentsipiirangu kokkulepe kehtiv kuni selle lõppemise tähtaja saabumiseni. Konkurentsipiirangu kokkulepe lõppes tähtaja saabumisega. Seega on kehtiv konkurentsipiirangu kokkulepe, mille alusel tuli kostjal maksta hagejale hüvitist igakuuliselt 80% ulatuses hageja viimasest töötasust kuni konkurentsi kokkuleppe kehtivuseni so 12 kalendrikuu jooksul töölepingu lõpetamisest. Kostja pole kokkuleppe alusel hagejale kordagi hüvitist tasunud. Kohus ei nõustu kostja esindaja seisukohaga, et hüvitise nõue on hea usus ja mõistlikkuse vastane, kohus leiab, et hagejal puudus alus hüvitise maksmise teemat arutada pärast töösuhte lõppemist endiste töökaaslastega, kuna raamatupidaja polnud isik kes hüvitise maksmist otsustab (volitused puudusid) vaid isikuks kes seda vormistab, hageja oli pärast töölepingu lõpetamist haige, pärast haigust tegeles uue töö otsimisega, hageja esitas töövaidluskomisjonile lepingu täitmise nõude mõistliku aja jooksul. Hageja ei pöördunud oma õiguste kaitseks töövaidluskomisjoni ebamõistlikult pika aja möödudes st kohus leiab, et mõistlik aeg oli järgitud arvestades esitatud menetluses tuvastatud asjaolusid, hageja täitis kokkulepet, hagejal tekkis ka uus sissetulek seega polnud hüvitis tema ainsaks elatusallikaks, seega hagejal ei puudunud sissetulek , tegemist oli lisa sissetulekuga. Hea usu ega mõistlikkuse põhimõttega pole vastuolus tähtajalise lepingu puhul tähtajaga kuni 1 aasta - nõuda saamata jäänud hüvitist kokkuleppe rikkumise korral kogu lepingu kehtivuse aja eest (sarnane võimalus tagatud tähtajalise töölepingu ülesütlemise tühisuse puhul hüvitise määramise regulatsiooniga, võimalik saada hüvitisena summa mis vastab saamata jäänud töötasule töölepingu tähtaja lõppemineni ). Kostja võlgnevus hageja ees (630, 68 eur (80% hageja töötasust) x 12 kalendrikuud) kokku moodustab summa 7 568, 16 eurot. Kokkuvõte 17.Pooled sõlmisid kirjalikult 07.04.2014 a konkurentsipiirangu kokkuleppe, konkurentsipiirang kehtib kuni 12 kuud pärast töölepingu lõppemist. Tööleping lõppes 30.10.2014 aastal. Tööandja ega töötaja töölepingut ülesöelnud pole seega see kehtis. Kokkulepe kehtis kuni selle lõppemiseni (lõppes lõpptähtaja saabumisel). Hageja täitis kokkulepet (hageja ei asunud tööle kokkuleppes märgitud tööandjate (konkurentide) juurde). Kostja ei täitnud kokkulepet nõuetekohaselt. Kostja ei tasunud hagejale kokkuleppega kokkulepitud igakuulist hüvitist peale töölepingu lõpetamist. Kostja poolt hagejale hüvitise tasumata jätmisega tekkinud võlgnevus kaheteist kalendrikuu eest moodustab summa 7 568,16 (630,68 x 12 ) eurot. Hagi kuulub rahuldamisele.