Tööõigus › Muud tööõigusasjad

01.03.2001 kuni 10.05.2004 kokku 39 000 krooni. Töölepingu p 6.6 kohaselt on töötaja konkurentsikeelu rikkumise korral kohustatud hüvitama süülise käitumisega tööandjale tekitatud kahju ning tagastama tööandjale p 6.5 kohaselt saadud konfidentsiaalsustasud. Kostja rikkus töölepingu p 6.4, asudes enne töölepingu lõppemist 10.05.2004 tööle AS-s K T jalatsikaupade projektijuhi ametikohale. AS-s K T töötas kostja kuni 26.07.2004. AS K T on isik, kes osutab hagejale konkurentsi, tegeledes jalatsite ja nende hooldusvahendite jae- ja hulgikaubandusega Eesti siseturul. Samuti rikkus kostja töölepingu p 6.4, asudes 02.08.2004 tööle AS-s K. AS K tegevusaladeks on muuhulgas tööstuskaupade ost ning hulgi- ja jaemüük, konkreetsemalt jalatsite hulgikaubandus. Kostja osales AS-s K töötamise ajal 2004. a. septembris ja 2005. a. märtsis Saksamaal Düsseldorfis toimunud kingamessidel. Kostja käitumine ei ole kooskõlas hea usu ja mõistlikkuse põhimõttega. Tuginedes pooltevahelisele töölepingule ja TLS § 50 p-le 6, palus hageja kostjalt välja mõista 39 000 krooni hüvitisena konkurentsikeelu rikkumise eest. Kostja vastuväited Kostja hagi ei tunnistanud ja vaidles sellele vastu. Kostja töötab AS-s K kinnisvara haldusjuhina ja tema põhiülesandeks on kinnisvara juhtimine, korraldamine ja arengukavade koostamine. Kostja kohustuseks on rendi- ja hooldusarvete koostamine, rendihinna juhtimine ja hinnakujundus, riski hindamine kinnisvaraturul, rendiarvete tasumise kontroll. Asjaolu, et AS K tegeleb ka tööstus- ja toidukaupade hulgi- ja jaemüügiga, ei muuda teda hageja konkurendiks. Isegi kui AS K oleks hageja suhtes konkureerivaks firmaks, ei oleks kostja suhtes töölepingu p 6.4 kohaldatav, kuna kostja ise endisele tööandjale konkurentsi ei osuta. Kostja töötas AS-s K T kaubamärke B, P ja Sl kandvate toodete projektijuhina. Tootegrupid, millega kostja tegeles, olid kirjavahendid, jalahooldusvahendid ning ortopeedilised (stressivabad) jalanõud, mida müüakse apteekides. Selliseid tooteid hageja ei müünud ning kostja ei saanud hagejale konkurentsi osutada. Konkurentsikeelu rikkumisega võib olla tegemist ainult siis, kui kostja oleks tegelenud sama kaubagrupi müügiga, millega ta tegeles hageja juures. Kostja ei ole hagejale kahju tekitanud. Hageja konkurentsikeelu eest reaalset tasu maksnud ei ole. Kostja palk oli 4 000 krooni, mis sisaldas 1 000 krooni konkurentsikeelu eest. Konkurentsikeelu eest saadav tasu peaks olema lisaks põhipalgale. Eritasu suurus peaks olema õiglane ja kompenseerima töökohavaliku piirangu. Esimese astme kohtu lahend ja selle põhjendused Harju Maakohus rahuldas hagi 02.01.2006 otsusega, millega mõistis N.P-Klt AS S kasuks välja konkurentsikeelu eritasu 39 000 krooni ja hageja kohtukulu 4 750 krooni. TLS § 50 p 6 kohaselt on töötaja kohustatud hoidma tööandja äri- ja tootmissaladust ning mitte osutama tööandjale konkurentsi, sealhulgas mitte töötama tööandja loata viimase konkurendi juures, kui need kohustused on ette nähtud töölepinguga. Need kohustused lasuvad töötajal ka pärast töölepingu lõpetamist, kui pooled sõlmisid niisuguse kokkuleppe ja tööandja maksis töötajale mainitud kohustuste täitmise eest eritasu või andis muud hüvitust. Poolte vahel sõlmitud töölepingus oli ette nähtud, et töötaja on kohustatud mitte osutama tööandjale konkurentsi nii tööandja juures

2(8)

töötamise ajal kui ka kahe aasta jooksul pärast töölepingu lõpetamist. Töötajale on makstud konkurentsist hoidumise eest 1 000 krooni kuus, kokku 39 000 krooni. Töölepingu p 1 kohaselt on tööandja konkurendid jalatsite, nende hooldusvahendite, aksessuaaride jms toodete jae- ja hulgimüügiga ning sellega seonduvate tegevustega tegelevad kodu- ja välismaised firmad või füüsilisest isikust ettevõtjad. Kostja töötas AS-s K T 01.03.2004 kuni 26.07.2004 P ja Sl kaubamärki kandvate toodete projektijuhina (t lk 77, 79). AS K T on käsitletav töölepingu nr 9936 tähenduses isikuna, kes osutab hagejale konkurentsi. Pooled ei leppinud töölepingus kokku, et konkurentsikeeld laieneb ainult sama kaubagrupiga tegeleva äriühingu suhtes. Kostja on rikkunud töölepingu nr 9936 p-s 6.4 kokku lepitud konkurentsikeeldu, asudes töölepingu kehtivuse ajal 01.03.2004 tööle AS-s K T. Hageja ja kostja leppisid kokku eritasu tagastamises, kui kostja peaks konkurentsikeeldu rikkuma. Kostja on konkurentsikeeldu rikkunud, seega tuleb eritasu tagastada. Alates 02.08.2004 töötab kostja AS-s K kinnisvarahaldurina (t lk 19). AS K põhikirja ja registrikaardi kohaselt on aktsiaseltsi tegevusalad tööstus- ja toidukaupade hulgi- ja jaemüük, ruumide üürimine. Töölepingu nr 17 p 2 kohaselt on kostja ametikohaks kinnisvara haldusjuht. Ametijuhendi kohaselt on kostja kohustuseks rendi- ja hoolduseelarvete koostamine, rendihinna juhtimine ja hinnakujundus, riski hindamine kinnisvaraturul, rendiarvete tasumise kontroll jne. AS K on isik, kes osutab hagejale konkurentsi, tegeledes jalatsite hulgikaubandusega (AS K 2004. a. majandusaasta aruanne, t lk 54-73). Pooltevahelise töölepingu nr 9936 p-de 1 ja 6.4 kohaselt on määrav eeskätt tööle asumine konkurendi juurde. Ainuüksi AS-s K tööle asumisega rikkus kostja konkurentsikeeldu. Kohus jättis tähelepanuta hageja paljasõnalised väited, et kostja osales Saksamaal Düsseldorfis toimunud kingamessidel AS-s K töötamise ajal 2004. a. septembris ja 2005. a. märtsis. Kostja ei vaidlustanud poolte vahel sõlmitud töölepingut ja on selle allkirjastanud. Seega kostja väide, et konkurentsikeelu eest makstava eritasu suurus peab olema õiglane ja kompenseerima töötaja töökohavaliku piirangut, ei ole asjakohane. Kostjal oli õigus asuda tööle mistahes tööandja juurde, kuid endise tööandja konkurendi juurde tööle asumise korral on kostja kohustus tagastada eelmiselt tööandjalt saadud eritasu. Apellatsioonkaebuse nõue ja põhjendused Kostja N.P-K palub tühistada Harju Maakohtu 02.01.2006 otsuse ja teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata. Kostja palub kohtukulud jätta hageja kanda. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt hindas esimese astme kohus vääralt tõendeid ja rikkus protsessiõiguse norme. Kuna töölepingu p 6.4 kohaselt on töötajal keelatud osutada tööandjale konkurentsi konkureerivateks loetavatel tegevusaladel, pidi kohus hindama, kas kostja osutas hagejale konkurentsi. Kostja töötab AS-s K kinnisvarahaldurina. Tema põhiülesanneteks on tööandja kinnisvara juhtimine, korraldamine ja arengukavade koostamine. Kostja kohusteks on rendi- ja hooldusarvete koostamine, rendihinna juhtimine ja hinnakujundus, riski hindamine kinnisvaraturul, rendiarvete tasumise kontroll jne. Kostja ei ole enne ega pärast 10.05.2004 sõlminud töö- või tsiviilõiguslikke lepinguid jalatsite, kottide või nahkgalanteriitoodetega

3(8)

kauplevate isikutega, omandanud osalust hageja konkurentide juures ega kuulunud hageja konkurentide juhtorganitesse. Asjaolu, et AS K tegeleb ka tööstus- ja toidukaupade hulgi- ja jaemüügiga, ei muuda teda hageja konkurendiks. Kohus jättis tähelepanuta kostja väite, et isegi kui AS K oleks hageja suhtes konkureerivaks äriühinguks, ei oleks töölepingu p 6.4 kostja suhtes kohaldatav, kuna kostja ise ei ole hagejale konkurentsi osutanud. Kostja töötas AS-s K T kuni 26.07.2004 B, P ja S kaubamärki kandvate toodete projektijuhina. Tootegrupid, millega kostja tegeles, olid kirjavahendid, jalahooldusvahendid ning ortopeedilised jalanõud, mida müüakse apteekides. Ka antud juhul ei ole kostja hagejale konkurentsi osutanud ega rikkunud töölepingu p 6.4. Konkurentsikeelu rikkumisega võinuks olla tegemist üksnes siis, kui kostja oleks tegelenud samade kaubagruppide müügiga, millega ta tegeles hageja juures. Hageja ei ole kunagi müünud tooteid, millega kostja tegeles AS-s K T. Apellant leiab, et tema ei ole hagejale kahju tekitanud, sest kahjuna kuuluvad hüvitamisele üksnes teisele poolele lepingurikkumisega tekkinud kulutused. Hageja on teinud kulutusi kostjale palga maksmiseks, mille koosseisus väljamakstud 39 000 krooni hüvitamist ta nõuab. Töötaja palgakulu ei ole töötajapoolse lepingurikkumise tagajärg. Samuti ei ole hagejal kostja väidetava konkurentsikeelu rikkumise tõttu jäänud saamata tulu. Apellant ei nõustu maakohtu poolse TLS § 50 p 6 käsitlusega. Hageja ei ole kostjale maksnud eritasu, vaid palka. Eritasu suurus peab olema õiglane ja kompenseerima töötaja töökohavaliku piirangut. Kohus kohaldas vääralt palgaseaduse § 2 lg 4, jättes arvestamata, et palk on tasu tööülesannete täitmise eest ning see ei saa sisaldada lisatasu täiendavate kohustuste täitmise eest. Kostja sellekohase väite jättis kohus analüüsimata, millega rikkus TsMS § 227. Esimese astme kohus ei hinnanud tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt. Kohus ei hinnanud töölepingu sätet, mille kohaselt ei tohi töötaja osutada hagejale konkurentsi. Töötamine hulgimüügifirmas kinnisvarahaldurina ei ole käsitletav konkurentsi tekitamisena. Vastuväited apellatsioonkaebusele Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata ning kaevatava kohtuotsuse muutmata. Vastustaja palub apellandilt enda kasuks välja mõista kohtukulud. Menetluse vahepealne käik Tallinna Ringkonnakohus tühistas 14.06.2006 otsusega tsiviilasjas nr 2-05-2261 Harju Maakohtu 02.01.2006 otsuse ja tegi uue otsuse, millega jättis AS S hagi N.P-K vastu rahuldamata. AS S vaidlustas nimetatud otsuse kassatsiooni korras. AS S kassatsioonkaebuse läbivaatamisel tühistas Riigikohus 12.01.2007 otsusega Tallinna Ringkonnakohtu 14.06.2006 otsuse ja saatis asja samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Riigikohtu 12.01.2007 otsuse tsiviilasjas nr 3-2-1-121-06 põhjenduste kohaselt tuleb pooltevahelise töölepingu p 6.4 tõlgendada objektiivselt, mõistliku isiku positsioonilt, kes lähtub mõlema lepingupoole arusaamadest, ning arvestada sealjuures VÕS § 29 lg 5

4(8)

p-des 4-6 märgitud asjaoludega. Riigikohtu antud juhise kohaselt tuleb ringkonnakohtul kooskõlas VÕS § 29 lg 5 p-ga 3 arvestada ka lepingupoolte käitumist enne ja pärast töölepingu sõlmimist ning anda hinnang kostja esitatud tõendile, 09.05.2005 kirjale AS-le S, milles kostja teatab, et ta ei ole enne või pärast 10.05.2004 sõlminud töö-, tööettevõtu-, agendi- või muid analoogseid lepinguid jalatsite, kottide ja/või nahkgalanteriitoodetega kauplevate isikutega. Seoses antud tõendiga tuleb ringkonnakohtul hinnata, kas kostja püüdis hageja konkurentide juures tegutsemist varjata ning kui püüdis, kas siis seetõttu, et mõistis konkurentsikeelu ulatust laiemalt. Kolmandaks tuleb ringkonnakohtul asja uuel läbivaatamisel hinnata, kas kostjale makstud eritasu on piisav, et kompenseerida töökohavaliku piirangut.

Ringkonnakohtu lahend ja selle põhjendused Kolleegium, ära kuulates apellandi ning menetlusosaliste esindajad, ning tutvudes toimikus olevate materjalidega, leiab, et otsuse tühistamiseks puudub seaduslik alus. Maakohus tuvastas, et kostja töötas hageja juures töölepingu alusel ning kostja algatusel tööleping lõpetati 10.mail 2004. Töölepingu punkti 6.5 kohaselt vaikimiskohustuse täitmise ja kõlvatust konkurentsist hoidumise eest tasus tööandja töötajale konfidentsiaalsustasu 1000 krooni kuus, mis sisaldus lepingu punktis 4.1. näidatud kuupalgas. Perioodil 01.märts 2001 kuni 10.mai 2004 maksti kostjale konkurentsikeelu eest eritasu 39 000 krooni. Apellant töötas alates 01. märtsist 2004 kuni 26.juulini 2004 AS-s K T B, P ja S kaubamärki kandvate toodete projektijuhina ning alates 2.augustist 2004 töötab AS-s K kinnisvara haldusjuhina. Poolte vahel tekkis õiguslik vaidlus konkurentsikeelu ulatuse ning eritasu maksmise osas. Alljärgnevalt kolleegium analüüsib poolte vahel tekkinud vaidlust konkurentsikeelu ulatuse osas. Töölepingu seaduse § 50 p 6 kohaselt peab töötaja hoidma tööandja äri- ja tootmissaladust ning mitte osutama konkurentsi, sealhulgas mitte töötama tööandja loata konkurendi juures, kui need kohustused on ette nähtud töölepinguga. Need kohustused lasuvad töötajal ka pärast töölepingu lõpetamist, kui pooled sõlmisid niisuguse kokkuleppe ja tööandja maksis töötajale mainitud kohustuse täitmise eest eritasu või andis muud hüvitust. Pooled sõlmisid kokkuleppe konkurentsikeelu osas töölepingu punktis 6.4, mille kohaselt töötajal oli keelatud osutada tööandjale konkurentsi konkureerivateks loetavatel tegevusaladel nii tööandja juures töötamise ajal kui ka kahe aasta jooksul pärast töölepingu lõpetamist, st. töötaja oli kohustatud hoiduma tegutsemisest tööandja konkurendi huvides töölepingu, tööettevõtulepingu, agendi- või muu tsiviilõigusliku lepingu ega ka muu alusel, samuti hoiduma uute konkureerivate ettevõtete aktsiate või osakute omandamisest, osalemisest selliste ettevõtete juhatustes, samuti hoiduma uute konkureerival alal tegutsevate ettevõtete asutamisest. Pooltel tekkis õiguslik vaidlus töölepingu punkti 6.4 tõlgendamise osas.. Hageja tõlgenduse kohaselt lepingus oleva konkurentsikeelu mõtte kohaselt oli töötajal keelatud töötada ettevõtja juures, kes oli hageja kui tööandja konkurendiks, ning nendeks ettevõtjateks on nii AS K T kui ka AS K. Kostja tõlgenduse kohaselt ei saa pidada konkurentsikeelu rikkumiseks töötamist hulgikaubandusettevõttes, s. o. AS-s K T. kus ta tegeles kaubagruppidega, mis hageja

5(8)

sortimendis puudusid. Samuti ei pea kostja konkurentsikeelu rikkumiseks töötamist AS-s K, kus ta ei tegele kaubandusega, vaid kinnisvara haldusega. Töölepingu punktis 1 on avatud tööandja konkurendi mõiste, mille kohaselt konkurendiks on jalatsite, nende hooldusvahendite, aksessuaaride jms. toodete jae- ning hulgimüügiga ja sellega seonduvate tegevustega tegelevad nii kodu- kui välismaised firmad või füüsilisest isikust ettevõtjad. Nii AS K T kui ka AS K puhul on tegemist jalatsikaubandusega tegelevate äriühingutega. Maakohus asus seisukohale, et töölepingus puudub kokkulepe, et konkurentsikeeld laieneb ainult sama kaubagrupiga tegeleva äriühingu suhtes. Kolleegium nõustub antud seisukohaga. Töölepingu näol on tegemist kestvuslepinguga. Võlaõigusseaduse § 1 lg 1 järgi tuleb võlaõigusseaduse üldosas sätestatut kohaldada ka töölepingule. Kuivõrd poolte ühist tahet lepingu punkti 6.4 osas ei ole võimalik kindlaks teha, siis tuleb VÕS § 29 lg 4 järgi tõlgendada lepingut nii, nagu lepingupooltega sarnane isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma. Seejuures VÕS § 29 lg 5 kohaselt tuleb lepingu tõlgendamisel arvestada rida asjaolusid, nagu nimetatud lõike punkti 3 järgi lepingupoolte käitumist enne ja pärast lepingu sõlmimist, punkti 4 järgi lepingu olemust ja eesmärki, punkti 5 järgi vastaval tegevus- ja kutsealal mõistetele tavaliselt antavat tähendust, punkti 6 järgi tavasid ja lepingupooltevahelist praktikat. Hageja kirjale, milles viimane tugines pooltevahelise lepingu punktile 6.4 ja palus kostjal teatada, kas ta töötab konkureerivas firmas, vastas kostja 09.05.2005, et tal puudub igasugune lepinguline suhe jalatsite, kottide või nahkgalanteriitoodetega kauplevate isikutega/ t.lk. 22/. Toimikus olevad tõendid tõendavad vastupidist. Seega antud vastusest saab teha järelduse, et kostja püüdis varjata töölepingu p 6.4 rikkumist ning sai aru, et ta ei võinud töölepingus ettenähtud ajal tööle asuda konkurendi juurde. Töölepingu punktis 1 oli lahti mõtestatud, keda tööandja konkurendiks pidas, ning vaidlus puudub selle üle, et kostja uute tööandjate üheks tegevusalaks oli nimelt ka jalatsite, nende hooldusvahendite kaubandus. Seega olid nad hageja konkurendid pooltevahelise lepingu punkti 1 ja 6.4 mõttes. Kolleegium leiab, et arvestades lepingupoolte käitumist pärast töölepingu lõpetamist, milles kostja varjas töötamist konkurendi juures; töölepingu punkti 1 ja 6.4 eesmärki, mille kohaselt „töötaja oli kohustatud hoiduma tegutsemisest tööandja konkurendi huvides töölepingu, tööettevõtulepingu, agendi- või muu tsiviilõigusliku lepingu ega ka muu alusel”, tuleb vaidlusalust töölepingu punkti 6.4 tõlgendada laiemas tähenduses, st töötajal oli keelatud töölepingus ettenähtud ajal töötamine konkurendi juures. Sellisele seisukohale asus ka Riigikohtu tsiviilkolleegium antud vaidluses. Seega kostja rikkus pooltevahelise lepingu punkti 6.4, mis andis hagejale õiguse taotleda eritasu tagastamist tulenevalt töölepingu punktist 6.6. Eritasu tagastamine Maakohtus puudus vaidlus selle üle, et vaidlusalusel perioodil maksti kostjale konfidentsiaalsustasu 1000 krooni kuus, kokku 39 000 krooni. Kostja vastuväidetel antud eritasu suurus ei ole piisav selleks, et piirata tema töövaliku õigusi.

6(8)

Apellatsioonkaebuse kohaselt ei ole apellandile konkurentsikeelu eest makstud, kuivõrd antud tasu sisaldus palgamääras. Kolleegium antud väitega ei nõustu. Vastavalt palgaseaduse § 2 lg-le 1 palk koosneb põhipalgast ja seaduses ettenähtud juhtudel makstavatest lisatasudest, preemiatest ja juurdemaksetest. Nimetatud paragrahvi lõike 4 alusel lisatasu maksmise aluseks võib olla õigusakt, kollektiivleping või ka töölepingus kokkulepitud juhtum. Pooled leppisid kokku konfidentsiaalsustasus 1000 krooni kuus, mis sisaldus töölepingu punktis 4.1 olevas palgamääras. Kolleegium nõustub apellandiga, et tööandja poolt oleks korrektne näidata kuu töötasu ja konkurentsikeelu eest makstav eritasu eraldi, kuid antud tsiviilasjas puudub alus väita, et töötajale ei ole konkurentsikeelu eest tasu makstud. Töölepingu punktis 6.5 on otseselt viidatud lepingu punktile 4.1. Seega tuleb antud töölepingu punkte vaadata koosmõjus ning maakohtus puudus vaidlus konkurentsitasu saamise osas. Kostja vastuväidete kohaselt eritasu suurus ei olnud vastavuses tema töövaliku piiranguga. Riigikohtu tsiviilkolleegium tsiviilasjas nr 3-2-1-14-05 asus seisukohale, et konkurentsikeelu eest makstava eritasu suurus peab olema õiglane ja kompenseerima töökohavaliku piirangut. Seega tuli kohtul võtta seisukoht, kas antud eritasu suurus oli õiglane ja vastas töökohavaliku piirangule. Vastustaja vastuväidete kohaselt kaubanduses makstakse keskmiselt konkurentsikeelu eest 15 % brutopalgast. Kolleegium leiab, et puuduvad usaldusväärsed tõendid konkurentsikeelu eest saadava tasu võrdlemiseks ning tuleb lähtuda kostjale makstud palgast. Kostja töölepingust ilmneb, et 01.märtsil 2001 oli tema kuutasuks 4000 krooni, millest eritasu oli 1000 krooni. Seega moodustas eritasu 25% palgast. Alates 21.08.2002 oli kostja palgaks 6500 krooni, millest eritasu oli 1000 krooni, mis moodustas palgast 15,3%. Alates 15.11.2002 oli kostja palgaks 8500 krooni, millest eritasu oli 1000 krooni, mis moodustab palgast 11,7% . Töölepingu lisad tõendavad, et kostja kuutasu suurenes, kuid eritasu suuruse osas muudatusi ei toimunud. Samas konkurentsikeelu eest saadud tasu moodustas ka töölepingu lõpetamisel üle 11,7 % palgast, mida tuleb lugeda õiglaseks tasuks töökohavaliku piirangu korral. Seega oli hageja õigustatud nõudma makstud eritasu tagastamist 39 000 krooni osas ning hagi on põhjendatult rahuldatud. Kohtukulude jaotamine Apellant taotleb kohtukulude väljamõistmist. Vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse §-le 3 kohaldatakse enne nimetatud seaduse jõustumist alustatud menetluse puhul menetluskulude jaotamisele ja nende kindlaksmääramisele seni kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatut. Nii kehtinud kui ka kehtiva tsiviilkohtumenetluse seadustiku mõtte kohaselt kannab kohtukulusid see pool, kes kaotab protsessi. Seega tuleb apellandi kohtukulu jätta tema enda kanda, vastustaja kasuks on maakohus kohtukulu välja mõistnud.

7(8)

Kai Kullerkupp

Mare Merimaa

Malle Seppik

8(8)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.