L. K. hagi AS-i UVZ & AVR vastu mittevaralise kahju hüvitamise nõudes
Kohtuistungi toimumise aeg
30. jaanuar 2007.a.
Istungil osalenud isikud
Hageja: L. K. ja tema esindaja vandeadvokaat
K. K.;
Kostja AS UVZ & AVR volitatud esindaja R. S.
Resolutsioon
1.Hagi rahuldada, kuid mitte hageja poolt nõutud ulatuses.
2.Välja mõista AS-ilt UVZ & AVR (registrikood X, asukoht X) L. K. (isikukood X, elukoht X) kasuks tervisele tekitatud kahjuhüvitis 153 600 (ükssada viiskümmend kolm tuhat kuussada) krooni ning õigusabikulud 5 000 (viis tuhat) krooni.
3.Välja mõista AS-ilt UVZ & AVR 8 250 (kaheksa tuhat kakssada viiskümmend) krooni riigilõiv riigituludesse. Anda kostjale riigilõivu tasumiseks (Rahandusministeeriumi arveldusarvele nr 221023778606 Hansapangas või arveldusarvele nr 10220034796011 AS-is SEB Eesti Ühispank viitenumbriga 2900078581) ja tasumise kohta kohtule maksekorralduse esitamiseks, 15 päeva alates kohtuotsuse jõustumisest. Vastasel juhul lisanduvad riigilõivule täituri tasu ja täitemenetluse kulud.
4.Saata kohtuotsus pärast jõustumist Kohtute Raamatupidamiskeskusele Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale on õigus esitada apellatsioonkaebus Viru Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul, alates otsuse kättetoimetamisest. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.
ASJAOLUD
1 (8)
2-05-18687
1.20. oktoobril 2005.a esitatud hagiavalduse kohaselt 12.04.2005.a toimus hagejaga raske tööõnnetus. Tööõnnetuses oli süüdi kostja ehitaja-monteerija Vitali Prokopjev, nimetatud asjaolu on tuvastatud Tööõnnetuse raportiga ja Ida-Virumaa Tööinspektsiooni tööõnnetuse uurimiskokkuvõttega. TsÜS § 132 lg 1 alusel vastutab antud tööõnnetuse tagajärgede eest tööandja.
2.Tööõnnetuse tagajärjel tekitati hagejale rasked kehavigastused: vasaku puusaliigese nihestus, põrna rebend, roide murrud, vasaku kodarluu murd närvide vigastusega. Kostja tegevusega tekitati hagejale füüsilist valu ja kannatusi, hagejale teostati kaks operatsiooni. Kannatusi põhjustasid järgnevad sidumised. Haiglaravil viibis hageja 18 päeva, seejärel oli ta ambulatoorsel ravil. 8.08.2005.a. arstliku ekspertiisi otsusega nr. 210020 tuvastati hagejal püsiv 80% töövõimetus.
3.Hagejal on vigastustest jäänud tüsistused, tema vasak käsi ei tööta, puusaliiges valutab ja neerud on haiged, hageja tervise seisund võib halveneda. Töövõime osaliseks parandamiseks on vaja kolm operatsiooni.
4.Enne tööõnnetust oli hageja terve inimene, seoses tööõnnetusega on tema elukvaliteet halvenenud. Haige käe tõttu ta ei ole võimeline teostama paljusid igapäevaseid toiminguid. Samuti ei saa ta asuda võimetekohasele tööle ja seoses sellega on tema materiaalne olukord halvenenud.
5.Hagejal on olnud kulutusi seoses raviga. Ta esitas tööandjale avalduse materiaalse abi saamiseks. Kuigi tööandja on kohustatud hüvitama raviga seotud kulutused, hagejale vastati suuliselt, et abi ei osutata. Abi korral oleks paranemine olnud kiirem ja efektiivsem.
6.29.08.2005.a lõpetati TLS § 86 p 4 alusel hagejaga tööleping alates 09.08.2005.a, teist tööd hagejale ei pakutud. 31.08.2005.a esitas hageja tööandjale taotluse hüvitise saamiseks, millele pole vastatud. 7.Hageja palus vastavalt VÕS § 1045 lg 1 p 2, § 1046 lg 1 välja mõista kostjalt moraalne kahju 1 000 000 (üks miljon) krooni ning vabastada hageja riigilõivu tasumisest.
MENETLUSE KÄIK
8.05.12.2005.a esitas kostja esindaja taotluse hagiavalduse edastamiseks kohtualluvuse järgi Tallinna Linnakohtule, sest kostja asukohaks on Tööstuse 28A, Tallinn. Ida-Viru Maakohtu 06.12.2005.a. kohtumäärusega rahuldati kostja taotlus. Viru Ringkonnakohtu 09.02.2006.a. kohtumäärusega tühistati Ida-Viru Maakohtu 06.12.2005.a. kohtumäärus, põhjendusel, et TsMS § 139 lg 6 järgi kehavigastusega või mõne muu terviserikkega tekitatud kahju hüvitamise hagi võib esitada oma elukoha järgi või kahju tekitamise koha järgi.
KOSTJA VASTUS
9.12. detsembril 2005.a esitatud vastuses kostja hagi ei tunnistanud, leides, et hagiavalduse rahuldamiseks puudub õiguslik alus. Vastuse kohaselt hageja ei ole tõendanud hagi aluseks olevaid asjaolusid ning kostja ei ole süüdi väidetava kahju tekkimises. Väljakujunenud kohtupraktika ja PS § 25 alusel kuulub mittevaralise kahjuna hüvitamisele kehavigastusest tingitud püsiv kehalise terviklikkuse kaotus; väljanägemise muutus; oluline psüühika ja
2 (8)
2-05-18687 närvitegevuse häire; heaolu langus, tingituna ajutisest või püsivast piirangust isiku tegevuses ning elukorralduses; põhjendatult loodetud heaolu loomise võimaluse kaotus. Heaolu langus või põhjendatult loodetud heaolu loomise võimaluse kaotus on mittevaraliseks kahjuks üksnes püsiva kehalise terviklikkuse kaotuse, väljanägemise muutuse või psüühika ja närvitegevuse häire tuvastamisel. Hageja ei ole väitnud ega tõendanud, et tal esineks ülalnimetatud varaline kahju üheski nimetatud vormis.
10.Ainuüksi füüsiline ja hingeline valu ei ole moraalne kahju kirjeldatud tähenduses. Kui hageja peab mittevaraliseks kahjuks arstide poolt teostatud meditsiinilisi protseduure, siis on hagi esitatud vale kostja vastu. Hageja ei ole tõendanud füüsilise või hingelise valu olemasolu. Moraalse kahju tõendatuks lugemisel peab olema selgeks tehtud, milles milline kahju seisneb, st, missugused on õnnetuse mittevaralised kahjulikud tagajärjed hageja jaoks. Iga kahjuliku tagajärje suhtes tuleb viidata tõenditele, mis seda kahjulikku tagajärge tõendavad.
11.Hagiavalduse kohaselt vigastuse tulemusena ei tööta hagejal vasak käsi. Hageja ei ole ka siin tõendanud, et tegemist on püsiva kehalise terviklikkuse kaotusega, väljanägemise muutuse või olulise psüühika ja närvitegevuse häirega. Alles pärast taastumisperioodi lõppemist saab otsustada, kas hageja vasaku käe liikuvus on taastunud või mitte.
12.Hageja ei ole esitanud ühtegi tõendit, mis tõendaksid tema elukvaliteedi langust seoses vasaku käe vähese liikuvusega. Samuti jääb arusaamatuks, mida peab hageja silmas võimetekohase töö leidmisel, kas tööd, mida ta oli võimeline tegema enne õnnetust või tööd, mida ta on võimeline tegema käesoleval ajal. Väide hageja materiaalse olukorra halvenemisest on väär ja tõendamata. Hageja töötas kostja juures kuni 2005.a. augusti lõpuni. Alates augusti lõpust maksab kostja hagejale hüvitist tema töötasu vähenemise kompenseerimiseks. Esimese makse tegi kostja 18.10.2005 summas 6 404 krooni, millele lisandub töövõimetuspension 1 714.- krooni kuus. Kostja on sõlminud kindlustusandjaga lepingu, millega on kaetud töötajate õnnetusjuhtumiste riskid ja hüvitab hagejale sissetuleku vähenemise seaduses sätestatud ulatuses. Seega ei ole väidetav materiaalse olukorra halvenemine käsitatav mittevaralise kahjuna, vaid tegemist on materiaalse kahjuga, mida kostja hüvitab.
13.Hageja väitel on tal seoses raviga tekkinud kulutusi, mida kostja on keeldunud hüvitamast. Kui hageja oleks saanud kostjalt materiaalset abi, oleks ta kiiremini ja täielikumalt paranenud. Ka see hageja väide on tõendamata ja väär, sest kostja on andnud hagejale materiaalset abi ja hüvitanud hagejale sissetuleku vähenemise. Kostja asus nimetatud kohustust täitma enne hagiavalduse kohtusse esitamist. Mis puudutab hagejale osutatud raviteenuseid, siis on etteheide esitatud vale kostja vastu. Ravikulude katmata jätmine ja seetõttu ravi mittesaamine on paljasõnaline ja tõendamata väide.
14.Hageja väitel on kostja suhtumine temasse tõrjuv, hageja ei paku kostjale tööd ega huvitu tema tervislikust seisundist. Antud väited on ebaõiged, sest kostja esitas kindlustusandjale vajaliku avalduse ja täiendavad dokumendid, et saavutada hageja jaoks soodne otsus materiaalse kahju hüvitamise osas, kui hageja oleks soovinud asuda tööle kostja juures, oleks tulnud esitada vastav avaldus. Ka selles osas on hageja väited tõendamata.
3 (8)
2-05-18687
15.Hageja poolt esitatud moraalse kahju nõue on õigustamatult suur. Hageja keskmine palk tööandja juures töötades oli 4 500 krooni, seega soovib hageja saada 18,5 aasta palga, kusjuures hageja saab kostjalt ka edaspidi töötasu suuruse hüvitise, kuigi hageja tööd ei tee.
16.Kostja palus vastavalt VÕS §134 lg1, §139 lg1 jätta hagi täielikult rahuldamata ning välja mõista hagejalt kostja kasuks kohtukulud.
KOHTUISTUNG
17.30. 01.2007.a toimunud kohtuistungil hageja ja tema esindaja toetasid hagi. Hageja esindaja esitas avalduse haginõude aluse muutmiseks ja palus VÕS § 130 lg 2, § 1045 lg 1 alusel välja mõista kostjalt hageja kasuks tervisele tekitatud kahju summas 1 000 000 krooni. Esindaja selgituste kohaselt kostja tegevus tekitas hagejale olulisi tervisehäireid. Hageja oli terve inimene, nüüd on ta invaliid, tal esinevad psüühilised häired. Hageja esialgne töövõime kaotus oli 80%, käesoleval ajal 60%. Hagejasse suhtuti tõrjuvalt, abi ei osutatud, tööd ei pakutud. Tööd pakuti alles 2006.aastal. Hageja esitas kviitungid ravikulude hüvitamiseks, kuid kostja keeldus neid hüvitamast, millega tekitas veelgi sügavama stressi. Langes hageja heaolu, tema pension ja kostja poolt väljamakstav hüvitis ei kompenseerinud tema töötasu. Hageja sissetulek vähenes ühe viiendiku võrra.
18.Hageja selgituste kohaselt on nõudeks 1 000 000 krooni seepärast, et operatsioonide käigus säilitati neerud ja kopsud, kuid eemaldati põrn. Hageja peab veel tegema operatsioone, kuid selleks puuduvad vahendid. Samuti on raskusi igapäevaelus hakkama saamisega. Paljud tööandjad ei võta hagejat tööle, kartes, et ta ei tule tööga toime. Hagejal on pidevalt stressid, konfliktid kodus, talvisel ajal tekkivad võlgnevused kommunaalteenuste eest. Hagejal on lapsed, keda tuleb materiaalselt toetada. Hageja sai kannatada tööandja süü tõttu, sest tööd ei olnud kellegi poolt organiseeritud. Temaga juhtunud õnnetuses on süüdi V. P., kelle eest kannab vastutust tööandja. V. Prokopjev ei hoiatanud hagejat telliskivide lõppemisest. Hageja seisis seljaga seina poole, ta ei näinud, et sein hakkas kukkuma. Kui P. oleks teda õigeaegselt hoiatanud, oleks ta jõudnud ruumist väljuda.
19.Kostja esindaja hagi ei tunnistanud. Esindaja ei soovinud kohtuistungi edasilükkamist, ta jäi varem esitatud vastuses hagile toodud põhjenduste juurde. Esindaja kahtles selles, et hagejale on tekitatud psüühiline häire, arstile pöördumised ei tõenda, et see on just nimelt tööõnnetuse tagajärg. Kostja on vabatahtlikult maksnud hagejale hüvitise, need summad sõltuvad arstide poolt määratud töövõimekaotuse protsendist. Kostjal on võimalus pakkuda hagejale pikemaajalist tööd. Esindaja leidis, et puuduvad faktid, mis kinnitaksid V. P.i süüd. Hageja ise on süüdi kahju tekitamises ja hageja ise vastutab oma tegevuse eest VÕS § 139 lg 1 alusel. Esindaja palus jätta hagi rahuldamata ja kuna hageja keeldus kompromissi sõlmimisest, siis jätta kohtukulud jätta hageja kanda, seda ka hagi osalise rahuldamise korral.
KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED
20.Kohus tutvunud hagiavaldusega, kuulanud ära poolte seletused ning uurinud tsiviilasja toimikus olevaid dokumentaalseid tõendeid leidis, et hagiavaldus on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele, kuid mitte hageja poolt nõutud ulatuses.
4 (8)
2-05-18687 Hagi põhjendatus
21.Hagiavalduse ja kohtuistungil antud hageja seletuste järgi töötas ta kostja juures ehitaja monteerijana. Kostja tegevdirektori V. G. ja töökeskkonnavoliniku A. V. poolt 24.04.2005.a koostatud tööõnnetuse raapordi kohaselt 12.04.2005.a kl. 09.54 telliskivi korjamise tööde tegemisel toimus kostja vana ehitise territooriumil raske tööõnnetus (t.lk. 6). Kostjal oma vastuses hagile ja kostja esindajal kohtuistungitel ei olnud vaidlust tööõnnetuse tekkimise ja selles hageja kannatada saamise üle. Kostja vaidleb hagile vastu põhjendustel, et tööõnnetuse tekkimises on hageja ise süüdi ja hageja ei ole tõendanud kahju tekkimise fakti. Kohus ei nõustu kostja vastuväidetega alljärgnevalt.
22.Tulenevalt alates 01.01.2006.a kehtima hakanud TsMS §230 lg1 (vana TsMS §91 lg1) kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Tõendada ei ole vaja asjaolu, mida kohus loeb üldtuntuks (TsMS §231 lg1). Kohus peab vajalikuks märkida, et tööõnnetuse toimumisel VÕS §1050 alusel tööandja süüd eeldatakse. Vaidluse tekkimisel töötaja süü läbi tööõnnetuse toimumise üle lasub tõendamiskoormis tööandjal. Milliseid tsiviilkohtumenetluse seadustikuga lubatud tõenditeid selleks esitada, on tööandja enda otsustada. Kostja ei esitanud ühtegi dokumentaalset tõendit, mis kinnitaks hageja süüd tööõnnetuses. Kostja ainsaks taotluseks oli V. P. tunnistajana ülekuulamine, millest ta sisuliselt loobus (t.lk. 120). Kostja ei vastutaks hagejale tervisekahjustuste tekkimisega põhjustatud kahju eest üksnes siis, kui ta tõendaks VÕS §1045 lg2 sätestatud õigusvastasust välistava asjaolu(de) esinemise.
23.Tööandja raapordi kohaselt ehitaja V. P. hakkas ühe meetri kõrgust seinast telliskivi välja tõmbama, kergitades kirkaga. Sein mõrastas ja langes hageja peale (t.lk. 6). 12.05.2005.a koostatud Ida-Virumaa tööinspektsiooni tööõnnetuse uurimiskokkuvõtte kohaselt kostja ehitajamonteerija V. P., olles teadlik eesmise vaheseina ebakindlast sidususest, teostas võimalikule ohule vaatamata kirka abil selles üksnes põrandapinnast ca 1 m kõrgusel paiknevate telliste väljakangutamist. Sellest ja ka ebakindlast sidususest tingituna kaotas eesmise vahesein püsikindluse ja vajus suunas, kus hageja parasjagu tööd tegi. Eesmise vaheseina läheduses seljaga asunud hageja ei jõudnud koheselt ohualast eemalduda, ta sai löögi selja piirkonda, mille tagajärjel kaotas tasakaalu ning kukkus põrandapinnale kuhjunud rasusele. Langedes mattis seinaosa enda alla hageja vasaku jala (t.lk. 7, 8).
24.Kohus ei nõustu vastuses hagiavaldusele aset leidnud kostja seisukohaga, et tööõnnetuse raaport ja uurimiskokkuvõtte näol ei ole tegemist eelotsusliku tõendiga ning tööõnnetuse raaport ja uurimiskokkuvõte ei tõenda kahju hüvitamise nõude alusse kuuluvaid asjaolusid. TsMS §229 lg1 tulenevalt tõendiks tsiviilasjas on igasugune teave, mis on seaduses sätestatud protsessivormis ja mille alusel kohus seaduses sätestatud korras teeb kindlaks poolte nõudeid ja vastuväiteid põhjendavad asjaolud või nende puudumise, samuti muud asja õigeks lahendamiseks tähtsad asjaolud. Sama paragrahvi 2 lõike kohaselt tõendiks võib olla tunnistaja ütlus, menetlusosalise vande all antud seletus, dokumentaalne tõend, asitõend, vaatlus ning eksperdiarvamus. Olukorras, kus vaidlust tööõnnetuse toimumise üle ei ole ning millegagi ei ole ümber lükatud tööõnnetuse raapordis ja uurimiskokkuvõttes toodud asjaolusid, siis ei ole kohtul alust mitte arvestada dokumentaalse tõendina kostja enda poolt koostatud tööõnnetuse raaporti ja tööinspektsiooni poolt koostatud uurimiskokkuvõtet.
5 (8)
2-05-18687
25.Hageja nõue põhineb nii delikti üldkoosseisul kui ka kostja poolt lepinguliste kohustuste rikkumisel, sest hagiavalduse kohaselt tööandja tegevusega tekitati hagejale füüsilist valu ja kannatusi ja hageja seletuste kohaselt sai ta kannatada tööandja süü läbi, sest tööd ei olnud kellegi poolt organiseeritud. Eeltooduga on tuvastatud, et ilma kostja juures toimunud tööõnnetuseta ei oleks hageja kannatada saanud. Seega on olemas otsene põhjuslik seos kostja territooriumil toimunud tööõnnetuse ja hagejale terviskahjustusi tekitamise vahel. VÕS §127 lg4 kohaselt isik peab kahju hüvitama üksnes juhul, kui asjaolu, millel tema vastutus põhineb, on kahju tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg (põhjuslik seos).
26.Hagi õigusliku alusena on viidatud ka VÕS §1045, mis omakorda tähendab seda, et lisaks VÕS §127 lg4 sätestatud põhjuslikule seosele eeldab hageja, et kostja on käitunud õigusvastaselt. Kohus nõustub hageja eeldusega, sest VÕS §1045 lg1 p2 tulenevalt kahju tekitamine on õigusvastane, kui see tekitati kannatanule kehavigastuse või tervisekahjustuse tekitamisega. Et kostja suhtes esinevad sama paragrahvi 2 lõikes sätestatud õigusvastasust välistavad asjaolud, pole tuvastatud.
27.Kohus ei nõustu kostja väidetega, et hageja töötades kitsas ruumis ja asudes seljaga lammutava seina läheduses pidi ka ohu ette nägema, mistõttu peab ta ise enda tegevuse eest vastutama. Tööandja kohustused on sätestatud Eesti Vabariigi töölepingu seadus (TLS) §49, mille punktide 4 ja 7 kohaselt tööandja on kohustatud kindlustama ohutud töötingimused ning täitma seaduses, haldusaktis ning kollektiiv- ja töölepingus ettenähtud muid kohustusi. Töötervishoiu ja tööohutuse seaduse (TTOS) §4 lg2 alusel tööandja kujundab ja sisustab töökoha nii, et on võimalik vältida tööõnnetusi ja tervisekahjustusi ning säilitada töötaja töövõime ja heaolu. TTOS §12 lg1 tulenevalt tööandja tagab töötervishoiu ja tööohutuse nõuete täitmise igas tööga seotud olukorras. Eeltooduga on tuvastatud, et tööõnnetus leidis aset hageja poolt vastavalt töölepingule tööülesannete täitmisel tööajal ning tööandja territooriumil. Kostja töökeskkonnavolinik ja ehitaja Aleksandr Võsu lammutas seina koos hagejaga, kuid tööõnnetuse toimumise hetkel ei olnud teda ehitusplatsil. Hageja seletuste ja ka tööõnnetuse kokkuvõtte kohaselt õnnetusjuhtuim toimus ajal, mil A. Võsu koos kaastöötaja A. M. lahkusid lattu vasaraid võtma (t.lk. 7, 117). Kostja töökeskkonnavolinik ei peatanud tööd ajaks, mil ta ei olnud võimalik tööohutust jälgida. Seega ei täitnud kostja TLS §49 p4, p7, TTOS §4 lg2, §13 lg1 sätestatud tööandja kohustusi, tema poolt ohutute töötingimuste tagamisel ei oleks võimalik hagejale tervisekahjustusi tekitada.
28.SA Ida-Viru Keskhaigla tõendi kohaselt saabus hageja haiglasse tööõnnetuse toimumise päeval. Teostatud uuringute käigus diagnoositi hagejal kodarluukeha (diafüüsi) murd, traumaatiline hemotooraks (verirind), puusaluksatsioon (nihestus) ning põrna vigastus (t.lk. 11). Ka kostja poolt 24.04.2005.a koostatud raapordi järgi telliskivide kukkumise tõttu oli hageja raskelt traumeeritud, tal diagnoositi vasaku käe murd, vasaku puusaliigese nihestus, põrna rebend (t.lk. 6). Enda süü välistamiseks ja vastutusest vabanemisest pidanud kostja vastavalt VÕS §1050 lg1 tõendama, et ta pole kahju tekitamises süüdi. Seda kostja teinud ei ole. Sellepärast tuleb asuda seisukohale, et kostja on hageja tervisele kahju tekitamises süüdi.
29.TsÜS §132 lg1 või VÕS §1054 lg1 alusel kui isik kasutab teist isikut pidevalt oma majandus- või kutsetegevuses, vastutab ta selle isiku poolt õigusvastaselt tekitatud kahju eest nagu enda tekitatud kahju eest, kui kahju tekitamine oli seotud selle majandus- või kutsetegevusega. Tööõnnetuse uurimiskokkuvõtte kohaselt esines tööõnnetuses ka kostja töötaja
6 (8)
2-05-18687 V. P. süüd. Samas töötaja süü määr antud vaidluse lahendamisel ei oma olulist tähtsust, sest VÕS §1045 lg1 p2 ja §1050 lg1 alusel vastutab kostja enda töötajaga solidaarselt VÕS §137 lg1 järgi.
30.08.08.2005.a arstliku ekspertiisi otsusega (AEK) nr 210020 tuvastati hagejal 80% töövõimekaotus. AEK 23.08.2006.a otsuse nr 287782 kohaselt nüüdselt esineb hagejal 60% töövõimekaotus (t.lk 9, 10, 90-92). Sotsiaalkindlustusameti Virumaa Pensioniameti 17.08.2005.a määrati hagejale kuni 31.08.2006.a töövõimetuspension 1 714.45 krooni. Seoses töövõimekaotuse protsendi muutumisega alates 01.09.2006.a saab hageja töövõimetuspensioni 1 474 krooni (t.lk. 12, 101).
31.SA TÜ Kliinikum haigusloo väljavõtete kohaselt hageja hospitaliseeriti 09.05.-12.05.2006.a ja 27.07.-31.07.2006.a vasema käe vigastuste järgseks uuringuteks ja raviks. Peale 09.05.2006.a tehtud operatsiooni kadus vasaku käe külmakartlikkus, kuid on allesjäänud I-III sõrme häired ja II-IV sõrme sirutuspuudulikkus. 27.08.2006.a tehti uus operatsioon, mille tulemusena II-II sõrme sirutus paranes, kuid närvi vigastuste lokaliseerimiseks ja dünaamika hindamiseks on soovitav uus uuring (t.lk. 93-95). 23.08.2006.a AEK otsuse nr 287782 põhjenduste kohaselt töövigastuse tõttu hagejal on eemaldatud põrn. Pärast vasaku käe operatsioone hageja vajab aktiivset taastusravi (t.lk. 91).
32.Kuigi esialgselt nõudis hageja moraalse kahju hüvitamist, siiski asja arutamise käigus esitatud hagitäpsustuse kohaselt hageja nõudeks on tervisele tekitatud kahju eest hüvitise saamine. Eesti Vabariigi Põhiseaduse §25 järgi igaühel on õigus talle ükskõik kelle poolt õigusvastaselt tekitatud moraalse ja materiaalse kahju hüvitamisele. Vastavalt VÕS § 128 lg1 hüvitamisele kuuluv kahju võib olla varaline või mittevaraline. Sama paragrahvi 5 lõike alusel mittevaraline kahju hõlmab eelkõige kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist valu ning kannatusi.
33.SA Ahtme Haigla tõendi kohaselt ajavahemikul 03.09-18.04.2006.a traumaatilise stressi tõttu pöördus hageja psühhiaatri ja psühholoogi poole (t.lk. 106). Hageja on väitnud, et ta endiselt vajab psühhiaatri ja psühholoogi abi, kuid antud asjaolu ei ole tõendatud. Kuna visiidid psühhiaatri ja psühholoogi juurde toimusid lühikese aja jooksul, siis eeldab kohus, et püsivad psüühika või närvitegevuse häired hagejal ei esine. Toimunud tööõnnetuse tagajärjel eemaldati hageja põrn, mida kohus hindab kehavigastusest tingitud püsiva kehalise terviklikkuse kaotusena. Kohus nõustub ka hageja väidetega, et tema vasaku käe vigastustest tingituna esinevad tal ajutised piirangud tema igapäevase elukorralduses, mistõttu ei ole hageja võimeline täiel määral ise enda eest hoolitsema, osutama abi kodus või tegema tööd. Sellega seoses teatatud määral on langenud ka hageja heaolu.
34.Hageja pole esitanud nõuet VÕS §130 lg1 sätestatud kahjustamisest tekkinud kulude, s.h vajaduste suurenemisest tekkinud kulude, ning täielikust või osalisest töövõimetusest tekkinud kahju hüvitamiseks. Hageja nõudeks on VÕS §130 lg2 toodud kehavigastuse tekitamise või tervise kahjustamisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitise välja mõistmine. Kostja vastuväidete kohaselt maksab kostja igakuiselt hagejale hüvitise. Hageja seletuste kohaselt kahe viimase kuu jooksul maksis kostja talle igakuiselt hüvitise 1 100 krooni (t.lk. 117). Hagejale on määratud töövõimetuspension, mille suuruseks alates septembrist 2006.a on 1 474 krooni (t.lk. 101). Alates 10.01.2007.a saab hageja netotöötasu 2 000 krooni. Nende arvude alusel alates 10.01.2007.a hageja netosissetulekuks on 4 574 krooni (1 100 + 1 474 + 2 000). Enne vigastuse
7 (8)
2-05-18687 saamist sai hageja netotöötasu 4 500- 4800 krooni ehk keskmiselt 6 400 krooni brutotöötasu (t.lk. 117). Seega nüüdselt hageja netosissetulek on umbes sama, mis oli tal enne tööõnnetust.
35.VÕS §136 lg1 järgi kahju tuleb hüvitada ühekordselt makstava rahasummana, välja arvatud juhul, kui vastavalt kahju iseloomule on mõistlik kahju hüvitamine perioodiliste maksetena Hageja ei põhjendanud, miks peab kohus hüvitama talle ühekordse kahjuhüvitisena 1 000 000 krooni. Kohtuistungil ei saanud hageja seletada milliste arvestuste järgi kahjuhüvitis arvestati. Eeltoodu alusel peab kohus vajalikuks hagi rahuldada vaid summas 153 600 krooni, mis on hageja kahe aasta sissetulek kostja juures töömaise ajal (6 400 x 24). Kohtu arvates on nimetatud ulatuses hüvitise väljamõistmine on mõistlik, mis küll ei kahjusta ebamõislikult kostjat ja peaks rahuldama hageja vajadusi. Kohtukulud
36.TsMSRakS §3 kohaselt enne sama seaduse jõustumist alustatud menetluse puhul kohaldatakse menetlusekulude jaotamisel ja nende kindlaksmääramisele seni kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatut. Alates 01.01.2006.a kehtima hakanud TsMS § 123 alusel tsiviilasja hinna arvestamisel võetakse aluseks hagi esitamise aeg. Vastavalt hagi esitamise ajal kehtinud TsMS §47 lg1 p1 lg2 hagilt tuli tasuda riigilõivu lähtudes hagihinnast. Käesoleva hagi puhul on hagihinnaks 153 600 krooni. Hageja pole hagiavalduse esitamisel riigilõivu tasunud. Hageja esialgseks nõudeks oli moraalse kahju hüvitamine. Ida-Viru Maakohtu 02.112005.a kohtumäärusega vabastati hageja riigilõivu tasumisest hagiavalduse esitamisel. Seega vastavalt kuni 31.12.2005.a kehtinud TsMS §64 lg1 kuulub kostjalt väljamõistmisele 8 250 krooni riigilõiv riigituludesse.
37.Hageja on tasunud õigusabikulud 5 000 krooni (t.lk. 112), mis vastavalt vana TsMS §61 lg1 p1 kuulub väljamõistmisele kostjalt hageja kasuks.
38.Kohtuotsus on tehtud eeltoodud põhjendustel ja õiguslikel alustel TsMS §434, §436, §438, §442, §452, §453 lg1, lg2, §631, §632 sätete kohaselt.
Ifret Mamedguseinov Kohtunik
8 (8)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.