Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus Asja läbivaatamise kuupäev Istungil osalenud isikud
Eesti Vabariigi nimel 3-2-1-113-06 Tartu, 21. detsember 2006. a Eesistuja Peeter Jerofejev, liikmed Jaak Luik ja Tambet Tampuu AS S (endine ärinimi Aktsiaselts S) hagi M. O vastu 127 829 krooni 2 sendi saamiseks Tallinna Ringkonnakohtu 24. mai 2006. a otsus tsiviilasjas nr 205-875 M. O kassatsioonkaebus Hageja AS S (endine ärinimi Aktsiaselts S) (registrikood xxxxxxxx), esindaja vandeadvokaat Leon Glikman. Kostja M. O (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja vandeadvokaat Anu Pärtel. 27. november 2006. a Istungil osalejaid ei olnud.
Jätta kassatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Ringkonnakohtu 24. mai 2006. a otsus muutmata.
väljendatud tema tahe kasutusrendilepingu ülesütlemiseks. Selgusetuks jääb, millise lepingu punkti alusel kasutusrendileping ennetähtaegselt lõpetati. Seetõttu ei ole võimalik tuvastada, millisel õiguslikul alusel hageja nõue põhineb. 13. veebruaril 2004. a kuulutas Tallinna Linnakohus välja rentniku pankroti. Hagejal ei ole nõuet kostja vastu, sest ta ei ole esitanud oma nõuet pankrotimenetluses. Hageja ei ole kostjale rentniku pankrotimenetlusest teatanud. Hageja nõue vara soetusmaksumuse tasumata osa, intressi, tasumata kuumaksete, viivise ja muude kulude väljamõistmiseks on seega alusetu. Kasutusrendilepingu üldtingimuste p 10.3 järgi peab rentnik vara ja varaga seotud dokumentatsiooni liisingufirmale kohe tagastama liisingufirma näidatud ajal ja kohas. Rentnik tagastas hagejale vara, mille viimane realiseeris väidetavalt 206 779 krooni 66 sendi eest. Seega ei ole hagejal nõuet põhivõlgniku ega ka kostja vastu. Hagile lisatud dokumentidest ei selgu, mis alusel ja millises määras on arvestatud viivist, kuidas on kujunenud intressinõue, millised esitatud arved on tasumata ning millised on hageja märgitud muud kulud. Samuti ei ole hageja tõendanud, et sõiduk realiseeriti hinnaga 206 779 krooni 66 senti. 9. mail 2002. a sõlmitud käenduslepingu p 2 järgi pidanuks hageja juhul, kui rentnik ei täida kasutusrendilepingut nõuetekohaselt, esitama kostjale kui käendajale 10 päeva jooksul kirjaliku nõude kohustuse täitmiseks. Hageja seda ei teinud. Kostjale on arusaamatu, miks ei pöördunud hageja kirjaliku nõudega kostja kui käendaja poole siis, kui ilmnes, et põhivõlgnik ei suuda maksegraafikust kinni pidada.
kostjale kui käendajale kirjalikku nõuet rentniku kohustuste täitmiseks.
liisingumaksetega. Hageja esitatud maksegraafikuga on tuvastatud, et kuni lepingu ülesütlemiseni (s.o 12. juunini 2003. a) oli rentnik kohustatud tasuma vara väljaostumakseid 91 967 krooni 40 senti. Seega on selles ulatuses liisingueseme ostuhind kuni lepingu ülesütlemiseni makstud liisingumaksetega kaetud. Liisinguandja poolt kantud liisingueseme ostuhind tuleb lugeda VÕS § 367 lg 1 ja lg 3 alusel kaetuks ka selles ulatuses, mida hageja sai liisingueseme müügist pärast kasutusrendilepingu ülesütlemist. Hageja müüs liisingueseme 244 000 krooni eest. Seega on rentnik kohustatud tasuma hagejale liisingueseme ostuhinna hüvitamiseks 84 279 krooni 61 senti (420 247 krooni 1 senti � (91 967 krooni 40 senti + 244 000 krooni)). Lisaks ostuhinna finantseerimise kulule ja kahele tasumata jäänud liisingumaksele ei saa hageja nõuda intressi 7,8% aastas, mida on arvestatud vara soetusmaksumuse tasumata osalt alates lepingu ülesütlemisest kuni 7. jaanuarini 2004. a, st päevani, mil hageja müüs sõiduki. Vastavalt VÕS § 195 lg-le 2 vabastab lepingu ülesütlemine mõlemad lepingupooled nende lepinguliste kohustuste täitmisest. Seega vabastas kasutusrendilepingu lõppemine (ülesütlemine hageja algatusel ja liisingueseme üleandmine hagejale) rentniku lepingust tuleneva intressi tasumise nõudest. Hageja ei saa nõuda kasutusrendilepingu alusel intressi aja eest pärast lepingu lõppemist ja vara tagastamist. Hageja nõue kohustuse täitmisega viivitamise eest viivise 23 244 krooni 85 sendi saamiseks tuleb rahuldada osaliselt. Vastavalt kasutusrendilepingule kohustus rentnik iga maksmisega viivitatud päeva eest tasuma võlgnevusest 0,5%. Rentnik on jätnud kuni kasutusrendilepingu ülesütlemiseni tasumata kaks liisingumakset. Esimese liisingumakse (6505 krooni 78 senti ) tasumise tähtpäev oli 15. aprill 2003. a. Seega sai viivist arvestada alates 16. aprillist 2003. a iga päev 0,5% (s.o 32 krooni 50 senti päevas). Hageja selgituse kohaselt on ta viivist arvestanud kuni 7. jaanuarini 2004. a. Hageja saab järelikult esimese tasumata liisingumakse eest nõuda viivist 16. aprillist 2003. a kuni
apellatsioonimenetluses, mistõttu see hageja väide tuleb jätta tähelepanuta. Enne 1. jaanuari 2006. a kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 319 lg 2 järgi ei olnud hagejal apellatsioonimenetluses õigust muuta hagi alust. Seega ei võinud hageja apellatsioonimenetluses tugineda asjaoludele, millele ta esimese astme kohtus ei tuginenud. Hageja tugines aga esimese astme kohtus asjaolule, et tema kantud kulutusteks on kasutusrendilepingu objektiks olnud sõidukile uue aku paigaldamine ja elektripirni vahetamine. Vastavalt VÕS § 367 lg-le 4 peab liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale ülesütlemisest tekkinud lisakulud, välja arvatud juhul, kui ülesütlemise põhjustasid liisinguandjast tulenevad asjaolud. Hageja nimetatud kulutused ei ole lisakulud VÕS § 367 lg 4 mõistes, sest need kulud ei ole tekkinud lepingu ülesütlemisest. Need kulud tuleks liisinguvõtjalt välja mõista juhul, kui tuvastatud asjaoludel oli uue aku paigaldamine ja elektripirni vahetamine põhjustatud sellest, et rentnik rikkus VÕS § 363 p-s 1 sätestatud kohustust. Sellele ei ole aga hageja tuginenud. Eeltoodust tulenevalt on rentnik kohustatud tasuma hagejale liisingumakseid 13 011 krooni 65 senti, liisingueseme ostuhinna hüvitamiseks 84 279 krooni 61 senti ja viivist 16 412 krooni 50 senti. Hageja ei saa aga rentnikult nõuda 14 484 krooni intressi, 6842 krooni 35 senti viivist ja 5665 krooni 25 senti kulutuste hüvitamiseks. Hageja ja kostja 9. mail 2002. a sõlmitud käenduslepingu p-de 1 ja 2 järgi kohustus kostja täitma kasutusrendilepingust tulenevaid rentniku kohustusi juhul, kui viimane neid ei täida. Kostja ei ole tõendanud, et rentnik oleks tasunud oma kohustuse täitmiseks hagejale 113 703 krooni 76 senti (13 011 krooni 65 senti + 84 279 krooni 61 senti + 16 412 krooni 50 senti). Seega tuleb vastavalt käenduslepingule ja VÕS § 142 lg-le 1 nimetatud summa tasuda kostjal. Nõustuda ei saa kostja väitega, et kasutusrendilepingu ülesütlemine ei ole tuvastatud. See asjaolu on tuvastatud hageja 12. juuni 2003. a käskkirja koostamisega ja liisingueseme hagejale tagastamisega. Hagi rahuldamata jätmise aluseks ei ole ka kostja väide, et hageja ei ole esitanud nõuet rentniku pankrotimenetluses. Hageja rikkus küll VÕS § 146 lg-s 2 sätestatud kohustust esitada nõue rentniku pankrotimenetluses, kuid asjas ei ole tuvastatud, et selle kohustuse rikkumise tõttu tekkis kostjal kahju. Kostja ei esitanud kohtu ettepanekul tõendeid selle kohta, kui suures ulatuses oleks hageja nõue rentniku pankrotivara arvel rahuldatud, kui hageja oleks oma kõnealuse kohustuse täitnud. Seega ei ole kostja tõendanud, et tal tekkis kahju seetõttu, et hageja ei esitanud nõuet pankrotimenetluses (VÕS § 146 lg 3). Samuti ei ole kostja tõendanud, millist kahju kandis kostja seetõttu, et hageja ei teatanud talle rentniku pankrotimenetlusest. Kuna kostja oli rentniku juhatuse liige ja rentniku pankrot kuulutati välja võlgniku enda avalduse alusel, siis teadis kostja rentniku pankrotimenetlusest. Nõustuda ei saa ka kostjaga selles, et hageja oleks pidanud käenduslepingu p 2 alusel esitama kostjale käenduslepingust tuleneva nõude 10 päeva jooksul rentniku kohustuse rikkumisest arvates. Lepingu p-s 2 sätestatud 10-päevane tähtaeg on käendaja (s.o kostja) kohustuse täitmise tähtaeg, mitte käendaja vastu nõude esitamise tähtaeg.
hagi rahuldamata. Ringkonnakohus rikkus TsMS § 652 lg-t 3, kui võimaldas hagejal esitada apellatsioonimenetluses täiendavaid tõendeid. Hageja esitas apellatsioonkaebuse üksnes materiaalõiguse vale kohaldamise peale ning ei viidanud menetlusõiguse normide rikkumisele. Samuti ületas ringkonnakohus apellatsioonkaebuse piire, kui asus hindama hageja poolt käendajale esitatud nõude suurust. Ringkonnakohus sai kontrollida üksnes apellatsioonkaebuse alusel VÕS §-de 76, 145 ja 146 õiget kohaldamist. Ringkonnakohus pidi kõigepealt tuvastama, kas hageja rikkus oma seadusest tulenevat kohustust (VÕS § 146 lg 2), ja alles seejärel asuma hindama nõude suurust. Ringkonnakohus nõudis vääralt kostjalt tõendite esitamist selle kohta, kui suures ulatuses oleks hageja nõue rentniku pankrotivara arvel rahuldatud, kui hageja oleks oma VÕS § 146 lg-s 2 sätestatud kohustuse täitnud. Hageja kohustuseks on tõendada, kui suures ulatuses on tal õigus esitada nõue kostja kui käendaja vastu. Ringkonnakohus leidis vääralt, et kasutusrendilepingu lõppemine VÕS § 195 lg 2 alusel on tuvastatud hageja esitatud käskkirjaga ning lepingu objektiks oleva sõiduki hagejale üleandmisega. Hageja ei ole esitanud rentnikule kasutusrendilepingu ülesütlemise avaldust. Samuti ei ole tuvastatud ühtegi alust kasutusrendilepingu lõpetamiseks (tulenevalt lepingu üldtingimuste p-st 10.1). Ülesütlemise alus on aga lepingu ülesütlemise eelduseks. Ringkonnakohus asus valele seisukohale, et hageja ei pidanud esitama VÕS § 146 lg 2 järgi nõuet rentniku pankrotimenetluses. Kui hageja on seda kohustust rikkunud, ei ole tal alust esitada nõuet kostja kui käendaja vastu. Linnakohus leidis õigesti, et võlausaldaja kohustuse rikkumisest on tekkinud käendajale kahju hagihinna ulatuses, sest juhul, kui hageja oleks oma nõude esitanud pankrotimenetluses, oleks see nõue pankrotiseaduses ettenähtud korras rahuldatud. Kostja ei saa esitada pankrotimenetluses regressinõuet põhivõlgniku vastu, sest nõude esitamiseks ettenähtud tähtaeg on möödunud. Ringkonnakohus asus linnakohtust erinevale seisukohale, kuid jättis oma järelduse põhjendamata. Ringkonnakohus üksnes märkis, et kostjale kahju tekkimine seetõttu, et hageja ei esitanud nõuet pankrotimenetluses, on tõendamata. Tulenevalt käenduslepingust on kostja kui käendaja kohustatud täitma kasutusrendilepingust tulenevaid rentniku kohustusi juhul, kui viimane neid ei täida. Seega tuli hagejal esitada kõigepealt nõue põhivõlgniku vastu. Alles siis, kui on tuvastatud, et põhivõlgnik oma kohustusi ei täida, saab hageja esitada nõude käendaja vastu.
kasutusrendilepingust tulenevaid kohustusi käendav isik. Ringkonnakohtu otsuse põhjendustel ei ole kostja tõendanud VÕS § 146 lg 3 järgi endale kahju tekkimist tulenevalt sellest, et hageja ei täitnud VÕS § 146 lg-s 2 sätestatud kohustusi.
(tlk 91) nähtub, et ringkonnakohus tegi kostjale ettepaneku esitada kohtule andmed võlgniku pankrotivara kohta, kuid kostja täiendavaid tõendeid ei esitanud. Kolleegium märgib, et kui pankrotimenetluses selgub, et põhivõlgnikul ei ole vara võlausaldajate nõuete rahuldamiseks, siis käendajale VÕS § 146 lg-s 2 sätestatud kohustuse täitmata jätmise tõttu kahju tekkida ei saa.
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.