4.Määrata osaühingule VELJO VIILOLI ADVOKAADIBÜROO riigieelarvest makstavaks tasuks K. B-le osutatud riigi õigusabi eest kassatsiooniastmes 486 eurot (sh käibemaks). Saata määrus täitmiseks Eesti Advokatuurile ning teadmiseks osaühingule VELJO VIILOLI
ADVOKAADIBÜROO.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.K. B (hageja) esitas 4. juunil 2015 Harju Maakohtule Eesti Vabariigi (kostja) vastu hagi tervishoiuteenuse osutamata jätmisega tekitatud mittevaralise kahju eest 25 000 euro suuruse hüvitise väljamõistmiseks.
2-15-8533 Hagiavalduse kohaselt tehti hagejale 29. jaanuaril 2007 Tallinna Vanglas viibimise ajal C-hepatiidi antikehade kohta vereanalüüs, mille vastus oli positiivne. Hagejat tulemustest ei teavitatud ega määratud täpsustavat analüüsi C-hepatiidi viiruse olemuse määramiseks. 1. veebruaril 2010 saabus hageja Tallinna Vanglasse karistust kandma ning hagejalt võeti anamnees, milles eitati C-hepatiiti. Kui hageja viibis vabaduses, ei käinud ta infektsionisti vastuvõtul, kuna ta ei teadnud antikehade testi tulemusest. Alates 20. septembrist 2012 kannab hageja uuesti vanglakaristust. Hageja ei teadnud enne 20. jaanuari 2014, kui temalt võeti Tartu Vanglas uuesti vereanalüüs ja tuvastati HCV RNA (C-hepatiidi viiruse) positiivne leid (C-viirushepatiiti nakatumine), et ta on nakatunud C-hepatiidi viirusega. Hageja saadeti seejärel infektsionisti vastuvõtule. Infektsionist teavitas hagejat analüüsi vastustest ning andis ravivõimaluste osas nõu. Hagejale tekkis tervishoiuteenuse osutamata jätmisega mittevaraline kahju 25 000 eurot, sest teda ei teavitatud viivitamatult pärast avastamist C-hepatiidi viiruse olemasolust organismis. Sellega jäeti hageja ilma võimalusest haigust ravida. Samuti on võimalik, et hageja nakatas enda teadmata teisi isikuid. Hageja on tundnud valu ja kannatust ning kostja alandavat suhtumist. Vastuseks kostja vastuväidetele märkis hageja, et ta ei teadnud 2012. aastal, et on viirusekandja, ning ei saanud seda avaldada ka meditsiinipersonalile. 2012. a anamneesi hageja kohta täitis Tallinna Vanglas hageja juuresolekul meditsiiniõde, kellele hageja kaebas kõhuvalusid ning sapikive. Meditsiiniõde selgitas, et ilmselt on selliste sümptomite puhul tegemist maksaprobleemiga ning võimalik, et C-hepatiidiga. Ka 2013. aastal ei teavitatud hagejat C-hepatiidi viirusest. Oma allkirjaga kinnitas hageja HIV-testi negatiivset tulemust. Hageja maksanäitajad on aja jooksul oluliselt muutunud ja on kõrgemad terve inimese maksanäitajatest. Hagejal on tervisekahjustus tekkinud pika aja vältel ning on olnud olemas juba enne ravi alustamist. Hagejal on diagnoositud krooniline C-hepatiit. Hageja juhtis ülevaatustel tähelepanu oma kõhuvaludele ja maksaprobleemidele.
2.Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Kostja vastuse kohaselt ei nähtunud hagist, milline kahju hagejale kostja väidetavast tegevusetusest tekkis. Tallinna Vanglas viibides ei esitanud hageja oma füüsilise ega vaimse tervise osas C-viirushepatiiti haigestumisega seotud kaebusi. 29. jaanuari 2007. a vereproov näitas nakkushaiguse kahtlust, mitte haiguse kandjaks olemist ega haigestumist. Kuna hagejalt esmase vereproovi võtmisest on möödunud pikk aeg, ei ole praegu võimalik öelda, milline oli 2007. aastal hageja analüüsi tulemustest teavitamise protseduur. Hageja teavitamata jätmine ei oleks olnud kooskõlas Tallinna Vangla tavapärase meditsiinipraktikaga ega olnud seetõttu usutav. Hagejat teavitati, kuid temalt ei võetud selle kohta allkirja. Hageja avaldas 2012. aastal Tallinna Vanglasse saabumisel, et kannab C-viirushepatiiti, ja mainis varasemaid maksaprobleeme. Seetõttu ei ole õige, et hageja ei teadnud kostja süül aastaid oma tervislikust seisundist. Ka 9. oktoobril 2013 võeti hagejalt HI-viiruse vereproov, mis tuvastas C-viirushepatiidi antikehad. Hageja tutvus tulemusega, kuid ei soovinud ka pärast seda tutvuda ravivõimalustega ega soovinud täiendavate analüüside võtmist. Hageja ei saa nõuda mittevaralise kahju hüvitist ajavahemiku eest, mille kohta pole objektiivseid andmeid, kas ta oli C-viirushepatiidi kandja. Pole välistatud, et hageja nakatus C-hepatiidi viirusega alles enne Tartu Vanglas proovi võtmist 2014. aastal. Seetõttu pole tõendatud põhjuslik seos kostja väidetava süülise tegevusetuse ja hagejal ilmnenud tagajärje (viiruslikku C-hepatiiti haigestumine) vahel. Kostja väidetav süüline tegevusetus ei ole tekitanud hagejale füüsilisi või hingelisi kannatusi.
3.Harju Maakohus rahuldas 29. aprilli 2016. a otsusega hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja hüvitise 500 eurot. Maakohus jättis menetluskulud poolte endi kanda.
2(10)
2-15-8533 Maakohus luges tõendatuks järgmised asjaolud. Hageja viibis alates 24. jaanuarist 2007 kinnipeetuna Tallinna Vanglas. 29. jaanuaril 2007 tehti hagejale vereanalüüs, mille vastus oli C-hepatiidi antikehade (S-aHCV) osas positiivne. Täpsustavat analüüsi HCV RNA (C-hepatiidi viirus) olemuse tuvastamiseks ei määratud. Hageja saabus 1. veebruaril 2010 uuesti Tallinna Vanglasse, tema seisund oli stabiilne, andmed B- ja C-hepatiidi kohta ning viirushaigusele omased sümptomid puudusid. Hageja märkis 9. veebruari 2010. a tervisliku seisundi ankeedis, et põeb maksahaigusi ja hepatiiti. Hageja viibis 7. jaanuarist 2011 kuni 14. märtsini 2012 Tartu Vanglas. Hageja 26. oktoobri 2012. a tervisekaardi väljavõtte kohaselt oli hageja seisund stabiilne, B-hepatiit negatiivne ja C-hepatiit positiivne. Hageja märkis 26. oktoobri 2012. a tervisliku seisundi ankeedis, et põeb maksahaigusi, hepatiiti. Tallinna Vangla õiendi kohaselt täitsid kinnipeetavad aastatel 2010-2012 ise oma terviseankeedi ja tervisekaardile tegi vanglaarst sissekanded kinnipeetavalt saadud informatsiooni alusel. Hageja tervisekaardi 5. augusti 2013. a väljavõtte kohaselt oli hageja seisund stabiilne, C-hepatiit positiivne, viirushaiguse sümptomid puudusid ning maksaprobleemid olid varem. Tallinna Vangla tellitud 8. oktoobri 2013. a HIV-nakkuse vereuuringu kohaselt tuvastati hagejal C-hepatiidi viiruse (HCV) antikehad. Hageja viidi 27. novembril 2013 Tallinna Vanglast üle Tartu Vanglasse, kus tal 20. jaanuaril 2014 võeti täiendavad vereanalüüsid C-hepatiidi viiruse uurimiseks ja HCV RNA (C-hepatiidi viirus) osutus positiivseks. Hageja 6. veebruari 2014. a tervisekaardi väljavõtte kohaselt avastati hagejal vanglas C-hepatiit/3A. Hageja tegi 2003. aastal vasaku õla ja kõhu piirkonda tätoveeringuid. Hageja diagnoos oli krooniline C-viirushepatiit.
7.veebruaril 2014 tehti hagejale kõhukoopa sonograafia. Maks oli normaalse suurusega, maksakude normipärase kajaga ning maksasisesed veresooned ja sapiteed ei olnud laienenud. Maakohtu otsuse kohaselt oli hagejalt 29. jaanuaril 2007 vereanalüüsi võtmine tervishoiuteenuse osutamise lepingu sõlmimine võlaõigusseaduse (VÕS) § 759 mõttes kostja kui tervishoiuteenuse osutaja ja hageja kui patsiendi vahel. Hagejalt 29. jaanuaril 2007 võetud vereanalüüs, mis näitas C-hepatiidi antikehi veres, näitas nakkushaiguskahtlust, mis võib viidata isiku kokkupuutele haiguse kandjaga. VÕS § 758 lg 1, § 762 ja § 766 lg 1 järgi oleks kostja pidanud hagejat analüüsi tulemustest teavitama. Hagejal tuvastati 20. jaanuaril 2014 tehtud vereanalüüsi tulemuste alusel nakatumine C-hepatiidi viirusega (HCV RNA osutus positiivseks). Kuna kostjal ei olnud esitada dokumente hageja teavitamise kohta 2007. aastal tuvastatud nakkushaiguskahtlusest, läks kostjale kui tervishoiuteenuse osutajale VÕS § 770 lg 3 alusel üle tõendamiskoormis, et nakkushaiguskahtlus ei saanud välja areneda hagejal 2014. aastal diagnoositud nakkushaiguseks (krooniline C-hepatiit). Hageja vangla tervisekaardi väljavõtetest ja terviseankeetidest alates 2012. aastast, milles oli märgitud C-hepatiit positiivsena ning et isik põeb maksahaigusi ja hepatiiti, ei piisa sellise järelduse tegemiseks. Andmed hageja C-hepatiidi põdemise kohta ei ole objektiivsed, kuna kostja kinnitusel tehti aastatel 2010–2012 kinnipeetava tervisekaardile kandeid kinnipeetavate täidetud ankeetide alusel. Samuti on neis vastuolusid. Seega ei ole välistatud, et 2007. aastal hagejal tuvastatud nakkushaiguse kahtlus (kokkupuude C-hepatiidi viirusega), millest hageja teavitamise kohta tõendid puuduvad, arenes 2014. aastaks välja C-viirushepatiidiks. Kostja kui tervishoiuteenuse osutaja teavitamiskohustuse rikkumine tõi hagejale kaasa kahjuliku tagajärje – õigeaegse ravita jäämise tõttu haigestumise ja tervise kahjustumise. Patsiendi nakkushaiguse kahtlusest teavitamata jätmist saab üldjuhul pidada patsiendi haiguse süvenemisega kaasneva mittevaralise kahju põhjuseks. Kostja ei toonud välja asjaolusid, millest võiks järeldada, et teavitamiskohustuse rikkumine oli VÕS § 103 järgi vabandatav või et tegemist ei olnud süülise käitumisega VÕS § 104 mõttes. Tervishoiuteenuse osutamise lepingu rikkumise puhul peab tervishoiuteenuse osutaja arvestama, et patsient võib esitada mittevaralise kahju hüvitamise nõude (VÕS § 127 lg 3). Maakohus viitas VÕS § 127 lg-le 6 ja tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 233 lg-le 1 ning võttis mittevaralise kahju hüvitise suuruse määramisel arvesse, et hageja suurendas oma käitumisega 3(10)
2-15-8533 võimalusi kokkupuuteks C-hepatiidi viirusega (tätoveeringute tegemine vanglas), ning seda, et haigestumine ei ole toonud kaasa hageja tervisele kahjulikke tagajärgi. 10. juunil 2015 tehtud ultraheliuuringu kohaselt oli hageja maks normis mõõtudega, veenid normis läbimõõduga ja maksastruktuur ühtlane, normis ning maksafibroosi (maksa sidekoestumist) ei olnud. Sellest tulenevalt ei olnud hageja taotletav mitterahalise kahju hüvitis 25 000 eurot kooskõlas Eesti ühiskonna üldise heaolu tasemega ning võrreldav sarnastel asjaoludel võrreldavate juhtumitega. Hageja kasuks väljamõistetava mittevaralise kahju hüvitise mõistlik suurus oli 500 eurot.
4.Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse osaliselt tühistada ja teha uue otsuse, millega rahuldada hagi 25 000 euro ulatuses. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda. Hageja vaidles kostja apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata.
5.Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada osas, milles hagi rahuldati. Menetluskulud palus kostja jätta poolte endi kanda. Kostja vaidles hageja apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata.
6.Tallinna Ringkonnakohus jättis 17. novembri 2016. a otsusega hageja apellatsioonkaebuse rahuldamata, rahuldas kostja apellatsioonkaebuse ja tühistas maakohtu otsuse osas, milles maakohus hagi rahuldas. Ringkonnakohus tegi tühistatud osas uue otsuse, millega jättis hagi täielikult rahuldamata. Ringkonnakohus jättis maa- ja ringkonnakohtu menetluskulud hageja kanda. Hageja esitas kassatsioonkaebuse, milles palus maakohtu ja ringkonnakohtu otsused tühistada ja teha uue otsuse, millega mõista kostjalt hageja kasuks välja mittevaralise kahju hüvitis 25 000 eurot. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda. Kostja vaidles kassatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata ning ringkonnakohtu otsuse muutmata. Kohtumenetluses kantud kulud palus kostja jätta hageja kanda.
7.Riigikohus rahuldas 10. mail 2017 tsiviilasjas nr 3-2-1-37-17 tehtud otsusega kassatsioonkaebuse, tühistas ringkonnakohtu otsuse ja saatis asja ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Riigikohus leidis mh, et ringkonnakohus hindas hageja väiteid vastuoluliselt, kui põhjendas hagi rahuldamata jätmist eelkõige sellega, et hageja ei esitanud, tõendanud ega muutnud usutavaks asjaolusid, et tal esinesid kannatused, mis õigustavad mittevaralise kahju hüvitise väljamõistmist, samas märkis aga, et hageja tugineb sellele, et ei saanud seitsme aasta jooksul C-hepatiidi ravi ja pidi kogu selle aja jooksul haigusega elama, kannatades valu. Riigikohus ei nõustunud, et mittevaralise kahju hüvitise väljamõistmiseks ei ole alust, kui haigestumisega ei kaasne hageja tervisele otseseid kahjulikke tagajärgi (maksakahjustused, valu, kannatused) ja kui hageja haigestumisest ei tea. Mittevaralise kahju hüvitise väljamõistmiseks võib anda alust ka haigusesse nakatumine, ilma et sellega kaasneksid vahetud muudatused või kahjustused isiku organismis või otsene valu (p 14). Riigikohus leidis, et asja uuel läbivaatamisel tuleb ringkonnakohtul mh hinnata, kas kostja on teavitamiskohustust rikkunud ning kas hagejale on tekkinud hüvitamisele kuuluv mittevaraline kahju. Asja uuel läbivaatamisel tuli ringkonnakohtul tuvastada, kas hagejal on krooniline C-hepatiit välja kujunenud. Kui eelviidatud eeldused on täidetud, tuli ringkonnakohtul hinnata, kas kostja rikkumise ja hagejal tekkinud mittevaralise kahju vahel on põhjuslik seos. Mh tuli ringkonnakohtul tuvastada, kas olukorras, kus kostja oleks täitnud oma kohustust hagejat 2007. aastal viimasel tuvastatud nakkushaiguse kahtlusest teavitada, oleks hagejal 2014. aastaks välja arenenud krooniline C-hepatiit, st kas ravi korral oleks olnud võimalik haigust vältida. Lisaks tuli seejuures hinnata, kas hageja teadis nakkushaiguse kahtlusest ja oleks saanud teavitamiskohustuse rikkumisele vaatamata kahju ära hoida (p 15). 4(10)
2-15-8533
Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
8.Tallinna Ringkonnakohus rahuldas 27. oktoobri 2017. a otsusega kostja apellatsioonkaebuse ja jättis rahuldamata hageja apellatsioonkaebuse. Ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse osas, milles maakohus hagi osaliselt rahuldas, ning tegi tühistatud osas uue otsuse, millega jättis hagi rahuldamata. Ringkonnakohus muutis maakohtus kindlaksmääratud menetluskulude jaotust. Ringkonnakohus jättis poolte maakohtu, ringkonnakohtu ja Riigikohtu menetluskulud hageja kanda. Ringkonnakohus märkis, et menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks maakohus pärast otsuse jõustumist praeguses tsiviilasjas. Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt on tegemist tervishoiuteenuse osutamise lepingu järgse teavitamiskohustuse rikkumisest tuleneva mittevaralise kahju hüvitamise nõudega (VÕS § 758 lg 1, § 762 ja § 766 lg 1). Tervishoiuteenuse korraldamise seaduse § 2 ei sätesta kostja kohustust dokumenteerida patsiendi tervisekaardil patsiendi teavitamist rutiinse vereanalüüsi vastusest. Hageja ei heitnud kostjale ette nimetatud märke tegemata jätmist, vaid hageja teavitamata jätmist C-hepatiidi nakkushaiguskahtlusest. Teavitamiskohustuse rikkumisega võttis kostja hagejalt võimaluse vabaduses viibides ennast ravida. Ringkonnakohus viitas VÕS § 770 lg-le 3 ning selgitas, et kui tervishoiutöötaja patsiendi teavitamist ei dokumenteeri, pöördub tõendamiskoormus ümber ning tervishoiuteenuse osutaja peab tõendama kohustuse rikkumise, põhjusliku seose või süü puudumise. Maakohus tuvastas õigesti, et alates 24 jaanuarist 2007 viibis hageja kinnipeetavana Tallinna Vanglas ja 29. jaanuari 2007. a vereproovi tulemusest nähtus anti-HCV positiivsus, kuid täpsustavat analüüsi HCV RNA (C-hepatiidi viirus) olemuse tuvastamiseks ei määratud. Maakohus ei tuvastanud, et Tallinna Vangla jättis hageja seitsme aasta jooksul teavitamata C-hepatiidi kandjaks olemisest. Kostjale ei saa ette heita asjaolu, et ta ei teavitanud hagejat viirusekandjaks olemisest, kuna 2007. aasta analüüs ei võimaldanud seda väita. Kostja oleks pidanud teavitama hagejat 2007. a analüüsi tulemustest (nakkushaiguse kahtlusest) ning lisavereproovi vajalikkusest. Ei olnud tõendatud, et kostja informeeris hagejat analüüsi tulemustest ja täiendava analüüsi vajadusest kuue kuu möödudes. Ringkonnakohus tuvastas, et hageja viibis vanglas järgmistel ajavahemikel: 24.jaanuar 2007–27. aprill 2007; 9. veebruar 2010–4. märts 2010; 7. jaanuar 2011–14. märts 2012; 25. oktoober 2012–27. november 2013; 12. august 2015–26. august 2015. Seega, kui kostja oleks teavitamiskohustust täitnud, oleks hageja pidanud uue analüüsi tegema vabaduses. Kui isik ei tea nakkushaiguskahtlusest ja vajadusest end kuue kuu möödudes uuesti testida, ei saa eeldada, et isik on seda teinud ning C-hepatiidi diagnoos oli negatiivne. Tagantjärele ei ole võimalik kindlaks teha, kas hageja oli juba 2010. aastal C-hepatiidi viiruse kandja või mitte. Pooled ei vaielnud selle üle, et hagejal arenes välja krooniline C-hepatiit. Kostja teavitamiskohustuse rikkumine võis tuua hagejale kaasa kahjuliku tagajärje – õigel ajal ravita jäämise tõttu isiku haigestumise ja seega tema tervise kahjustumise. Patsiendi nakkushaiguse kahtlusest teavitamata jätmist saab üldjuhul pidada haiguse süvenemisega kaasneva mittevaralise kahju põhjuseks. Kostja ei esitanud asjaolusid, et tema teavitamiskohustuse rikkumine oleks VÕS § 103 järgi vabandatav või et tegemist ei olnud süülise käitumisega VÕS § 104 mõttes. Tervishoiuteenuse osutamise lepingu rikkumise puhul peab tervishoiuteenuse osutaja arvestama, et patsient võib esitada mittevaralise kahju hüvitamise nõude (VÕS § 127 lg 3). Ringkonnakohus viitas VÕS § 128 lg-le 5, § 134 lg-tele 1 ja 2 ning Riigikohtu praeguses asjas esitatud seisukohtadele, mille kohaselt ei välista mittevaralise kahju hüvitise väljamõistmist asjaolu, et haigestumisega ei kaasne hageja tervisele otseseid kahjulikke tagajärgi (maksakahjustused, valu, kannatused), ja ka asjaolu, et hageja haigestumisest ei tea. Mittevaralise kahju hüvitise väljamõistmiseks võib anda alust haigusesse nakatumine, ilma et sellega kaasneksid vahetud 5(10)
2-15-8533 muudatused või kahjustused isiku organismis või otsene valu. Ringkonnakohus leidis, et eeldatavasti tekkis hagejal mittevaraline kahju, kuna ta haigestus kroonilisse C-hepatiiti. Hüvitamiskohustuse tekkimiseks peab kostja tegevusetus (informeerimiskohustuse täitmata jätmine) ja hagejal tekkinud mittevaraline kahju olema põhjuslikus seoses (VÕS § 127 lg 4). Kostja selgitas, et tagantjärele ei ole võimalik tuvastada, et 2007. aastal avastatud nakkushaiguskahtlus ei saanud välja areneda hagejal 2014. aastal diagnoositud nakkushaiguseks (krooniline C-hepatiit). Seega ei olnud kostjal võimalik nimetatud asjaolu tõendada ning ringkonnakohus leidis, et hagejal 2007. aastal tuvastatud nakkushaiguskahtlus (kokkupuude C-hepatiidi viirusega) võis areneda 2014. aastaks välja C-viirushepatiidiks. Maakohus ei andnud aga hinnangut, kas hageja teadis nakkushaiguse kahtlusest ja oleks saanud vaatamata teavitamiskohustuse rikkumisele kahju ära hoida. Kui kahju põhjustab küll võlgniku käitumine, kuid sama kahju oleks tekkinud hiljem ka muu asjaolu tõttu, tuleb ka muud asjaolu (kahju tekkimise teist põhjust) arvestada. Sellise muu asjaolu esinemise korral on võlgniku kahju hüvitamise kohustus väiksem, kuid võib olla ka välistatud. Seejuures on kahju tekitajal tõendamiskoormis, et kahju võis tekkida ka mingil muul põhjusel (Riigikohtu 6. mai 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-38-15, p 19). Kinnipeetava tervisekaardile tehti aastatel 2010–2012 kandeid tema täidetud ankeetide ja seletuse alusel ning andmed hageja C-hepatiidi põdemise kohta ei ole objektiivsed. Nende tõendite alusel on isegi maakohtu otsuses märgitud vastuoludele vaatamata (9. veebruari 2010. a tervisekaardil puuduvad andmed C-hepatiidi kohta, kuid hageja on ankeedis jaatanud, et põeb maksahaigusi ja hepatiiti) võimalik hinnata hageja teadlikkust nakkushaiguse kahtlusest. Ringkonnakohus viitas hageja vangla tervisekaardi väljavõtetele ja terviseankeetidele alates 2010. aastast (I kd, tl-d 110, 113–114, 177–183) ega pidanud usutavaks, et hageja, teadmata C-hepatiidi kahtlusest, märkis risti kasti maksaprobleemid/hepatiit, kuid ei tõmmanud hepatiiti maha. Ei olnud eluliselt usutav, et kostja meditsiinitöötaja märgiks tervisekaardile B- ja C-hepatiidi, ilma et hageja ei oleks seda avaldanud ega rääkinud maksaprobleemidest üldiselt. Isegi kui hageja tagantjärele avaldab, et pole enda teada kunagi B-hepatiiti põdenud, puuduksid kostjal motiivid omal algatusel patsiendi tervisekaardile selline kanne teha. B-hepatiidi vale kanne ei muuda valeks C-hepatiidi kannet. Ei olnud eluliselt usutav, et meditsiiniõde märkis omal algatusel tervisekaardile alates 2000. aastate algusest hagejal maksaprobleemide olemasolu ning Rootsi perearsti sedastatu maksahaiguse kohta. Lisaks pidi hageja meditsiiniõe väljendatud kahtlusest aru saama, et tal on C-hepatiidile viitavad sümptomid. Ringkonnakohus ei pidanud usutavaks, et hageja, kes vaidlustamata asjaolude kohaselt on olnud süstiv narkomaan ja lasknud endale 2003. aastal tätoveeringud teha, andis 8. oktoobri 2013. a analüüsi tulemuste lehele allkirja, kuid ei märganud, et analüüs näitab antikehasid veres, ega küsinud arusaamatuse korral selle kohta. Hagejat ei oleks nimetatud analüüsi põhjal saanud C-hepatiidist teavitada, kuna analüüs ei näidanud C-hepatiiti nakatumist. Sellest saab järeldada, et hageja teadis maksa täpsustamata terviseprobleemidest ja võimalikust C-hepatiidi viiruse kandjaks olemise kahtlusest ja oleks saanud uurida kostjalt ravivõimaluste kohta (oleks ilmnenud lisaanalüüside vajadus). Hageja oleks saanud teavitamiskohustuse rikkumisele vaatamata kahju ära hoida. Hagejal oleks olnud võimalik ka enne kinnipidamisasutusse sattumist või ajal, mil ta ei viibinud vanglas, pöörduda arsti poole, et selgitada välja ravivajadus. Hageja ei selgitanud, miks ta ei pöördunud varem uuringute tegemiseks või ravi saamiseks arsti poole ei vabaduses ega vanglas, kui ta teadis maksaprobleemidest. Hagejal olid juba 2000. aastate algusest maksaprobleemid, kuid
3.detsembril 2012 vangla meditsiinitöötajale avaldatu kohaselt ei olnud tal varem aega uuringutel käia. Seetõttu ringkonnakohus järeldas, et isegi kui kostja oleks juba 2007. aastal selgitanud, et hageja veres avastati antikehad, mis viitavad hagejal nakkushaiguse kahtlusele ja lisaanalüüsi vajadusele, ei ole võimalik väita, et hageja oleks siis täiendavaid analüüse teinud ja maksaprobleemidega arsti poole pöördunud. Seega oleks hagejal krooniline C-hepatiit välja 6(10)
2-15-8533 arenenud ka olukorras, kus teda oleks 2007. aastal nakkushaiguskahtlusest hoiatatud. Ringkonnakohtu hinnangul puudus põhjuslik seos kostja teavitamiskohustuse rikkumise ja hagejal väljaarenenud kroonilise hepatiidi vahel.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
9.Hageja esitas kassatsioonkaebuse, milles palub maakohtu ja ringkonnakohtu otsused tühistada ja teha uus otsus, millega mõista kostjalt hageja kasuks välja 25 000 eurot või alternatiivselt saata asi tagasi ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda. Ringkonnakohus rikkus TsMS § 654 lg-t 4, kuna otsusest ei nähtu üheselt, millised asjaolud luges ringkonnakohus tõendatuks ning millistel asjaoludel ja tõenditel kohtu järeldused põhinevad. Ringkonnakohtu järeldused põhjusliku seose puudumise kohta on oletuslikud ega põhine faktilistel asjaoludel. Ringkonnakohus ei tuvastanud ühegi tõendi alusel kuupäeva, millest alates pidi hageja teadma oma võimalikust nakatumisest C-hepatiiti, ega hinnanud hageja väidetavat teadma pidamist vastava kuupäeva seisuga. Ringkonnakohus ei põhjendanud järeldust, mille kohaselt ei oleks hageja 2007. aastal C-hepatiidist teada saades pöördunud arsti poole, et teha lisaanalüüse ja saada ravi. Ringkonnakohus ei tuvastanud, et hagejal on 2000. aastate algusest maksaprobleemid C-hepatiidi tõttu. Ringkonnakohus järeldas põhjendamatult ja valesti ebamäärastest maksaprobleemide sissekannetest, et kuna hageja ei pöördunud arsti poole, poleks hageja seda väidetavalt teinud ka C-hepatiidi kahtluse korral. Üksnes maksaprobleemide tõdemisest ei järeldu, et hageja pidi võimalikuks pidama C-hepatiiti nakatumist. Kuna 9. veebruari 2010. a anamneesi B- ja C-hepatiidi olemasolu ei kantud, siis järelikult ei peetud hageja 9. veebruari 2010. a tervisekaardi ankeedis märgitud infot usaldusväärseks. Kuna nimetatud sissekande tegi vanglaarst, võib eeldada, et vanglaarst märkis iseseisvalt hageja maksaprobleemide kaebuste põhjal B- ja C-hepatiidi kahtluse.
9.veebruari 2010. a tervisekaardi ankeet tuleb tõendina kõrvale jätta, kuna ei nähtu, et see käiks hageja kohta. Hageja täitis tervisekaardi ankeedid ise, kuid tal ei ole teadmisi oma haigusliku seisundi õigeks diagnoosimiseks ja kajastamiseks. Põhjuslikku seost kostja teavitamiskohustuse rikkumise ja hagejale kahju tekkimise vahel ei välista see, kui hageja isegi sai C-hepatiidi nakkushaiguse kahtlusest teada 7. oktoobril 2013 (toimus liiga hilja). Isegi kui hageja oleks teadnud C-hepatiidi nakkushaiguse kahtlusest, oli tal kostja teavitamiskohustuse täitmata jätmise tõttu oluliselt raskendatud iseseisvalt arsti poole pöörduda (puudus nii kindel teadmine haiguse olemasolust kui ka muu haigusega seotud info). Ringkonnakohus kohaldas valesti VÕS § 766 lg-t 1. Ringkonnakohus rikkus TsMS § 654 lg-t 5, kuna ei võtnud seisukohta hageja faktiliste ja õiguslike väidete kohta. Kostja tervishoiuteenuse osutamine ja teavitamiskohustuse täitmata jätmine lõid eelduse, et hagejal ei tekkinud ega pidanudki tekkima kahtlust C-hepatiidi olemasolus, kuna tal oli õigustatud ootus, et teda haiguse kahtlustest informeeritakse. Ringkonnakohus kohaldas valesti VÕS § 127 lg-d 1 ja 4, § 128 lg-t 5 ja § 134 lg-t 1. Ringkonnakohus leidis valesti, et kostja rikkumise ja hagejal tekkinud kahju vahel ei ole põhjuslikku seost. Hagejale ei saa arsti juurde minemata jätmist heita ette olukorras, kus teda sellest vajadusest ei teavitatud, kuigi tal oli selleks õigustatud ootus nii 2007. aasta analüüsist kui ka hiljem vangistuses viibides tehtud arstivisiitidest tulenevalt. Hageja tervise tõsine ohustamine C-hepatiidist teavitamata jätmise, kroonilise C-hepatiidi väljakujunemise ja hilinenud ravi alustamisega põhjustas hagejale hingelist kahju, kuna C-hepatiidi puhul on võimalikud rasked tüsistused. Hagejale on tekkinud mittevaraline kahju pikka aega kõhuvalude kannatamise, liigse väsimuse ja elukvaliteedi langemise tõttu. See on VÕS § 127 lg 4 kohaselt põhjuslikus seoses kostja tegevusetusega hageja teavitamata jätmisel C-hepatiidiga nakatumisest, kuna kostja pole tõendanud hagejale kõhuvalude ehk mittevaralise kahju tekkimist alternatiivsetel põhjustel. Lisaks tervisekahjule põhjustas kostja teavitamiskohustuse rikkumine hagejale ka vaimseid kannatusi C-hepatiidi diagnoosist hilinenult teadasaamisega, mis tekitas talle vaimse pingeseisundi kolmandate isikute võimaliku nakatamise 7(10)
2-15-8533 tõttu. Nimetatud kahju on tervishoiuteenuse osutamisel VÕS § 758 lg 1 ja § 766 lg 1 järgi VÕS § 134 lg 1 mõttes ettenähtav, kuna tervishoiuteenuse osutamise eesmärk on seda kahju vältida.
10.Kostja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja ringkonnakohtu otsuse muutmata. Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda.
11.Riigikohtu tsiviilkolleegiumi kolmeliikmeline koosseis andis asja 29. mai 2018. a määrusega lahendamiseks tsiviilkolleegiumi kogu koosseisule.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
12.Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel tühistada menetlusõiguse normi olulise rikkumise ja materiaalõiguse väära kohaldamise tõttu ning asi tuleb TsMS § 691 p 2 alusel saata samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Kassatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.
13.Kohtud tuvastasid, et kostja rikkus VÕS § 758 lg-st 1 ja § 766 lg-st 1 tulenevat kohustust teavitada hagejat tema tervisest ning hagejal tekkis mittevaraline kahju kroonilisse C-viirushepatiiti haigestumise tõttu. Seda tehes ei rikkunud kohtud menetlusõiguse norme. Maakohus tuvastas esitatud asjaoludel ka põhjusliku seose kostja rikkumise ja hagejal tekkinud kahju vahel ning rahuldas hagi osaliselt. Ringkonnakohus leidis aga, et põhjuslik seos kostja rikkumise ja hagejal tekkinud kahju vahel ei ole tõendatud. Ringkonnakohus rikkus menetlusõiguse norme, kuna ei lähtunud kostja rikkumise ja hagejal tekkinud kahju vahelise põhjusliku seose kontrollimisel hagis esitatust. Samuti on ringkonnakohus teinud järelduse, et hageja oli oma võimalikust C-viirushepatiidi kandjaks olemisest teadlik, kuid ei ole tuvastanud, mis ajast hageja C-viirushepatiidi kahtlusest teada sai, rikkudes sellega kohtuotsuse põhjendamiskohustust.
14.Ringkonnakohus viitas VÕS § 770 lg-le 3 ning selgitas, et kui tervishoiutöötaja patsiendi teavitamist ei dokumenteeri, pöördub tõendamiskoormis ümber ning tervishoiuteenuse osutaja peab tõendama, et puudub kohustuse rikkumine, põhjuslik seos või süü. VÕS 770 lg 3 järgi peab tervishoiuteenuse osutaja vastutuse aluseks olevat asjaolu tõendama patsient, välja arvatud juhul, kui patsiendile tervishoiuteenuse osutamine on jäetud nõuetekohaselt dokumenteerimata. Kolleegiumi hinnangul järeldub viidatud sättest, et asjaolu puhul, mille dokumenteerimiskohustust tervishoiuteenuse osutaja rikkus, pöördub tõendamiskoormis ümber ning tervishoiuteenuse osutaja peab tõendama, et asjaolu ei esinenud. Praeguses asjas pöördus tõendamiskoormis ümber kostja teavitamiskohustuse rikkumise osas ning kostja pidi tõendama, et on teavitamiskohustust täitnud.
15.Kolleegium märgib, et kohtud on vääralt leidnud, et ka patsiendi nakkushaiguskahtlusest teavitamata jätmist saab sarnaselt diagnoosiveaga üldjuhul pidada patsiendi haiguse süvenemisega kaasneva mittevaralise kahju põhjuseks. Kolleegium on varasemas praktikas selgitanud, et tervishoiuteenuse osutaja poolt õige diagnoosi määramata jätmist saab üldjuhul pidada patsiendi haiguse süvenemisega kaasneva mittevaralise kahju põhjuseks ning et VÕS § 770 lg 4 järgi eeldatakse diagnoosi- või ravivea korral patsiendil terviserikke tekkimisel, mida oleks saanud tavapärase raviga ilmselt vältida, et kahju tekkis vea tagajärjel. Kolleegium on rõhutanud, et VÕS § 770 lg 4 kohaselt peab patsient tõendama tervishoiuteenuse osutaja diagnoosi- või ravivea ja endal terviserikkega kahju tekkimise ning põhistama, miks ta arvab et õige diagnoosi ja ravi korral ei oleks kahju tekkinud. Tervishoiuteenuse osutaja peab aga oma vastutuse välistamiseks tõendama, et kahju ei tekkinud tema diagnoosi- või ravivea tõttu, st puudub põhjuslik seos diagnoosi- ja/või ravivea ning tekkinud kahju vahel (vt Riigikohtu 8. aprilli 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-171-10, p 16). VÕS § 770 lg 4 kohaselt 8(10)
2-15-8533 kehtib selline põhjusliku seose eeldus vaid diagnoosi- või ravivea korral. Praegusel juhul on tegemist aga patsiendi terviseriskist teavitamata jätmisega, mistõttu VÕS § 770 lg 4 ei kohaldu.
16.Kuna hageja tugines sellele, et C-hepatiidi nakkushaiguskahtlusest teavitamata jätmine põhjustas ravi viibimise ja ta võis nakatada teisi inimesi, on oluline kindlaks teha põhjuslik seos teavitamiskohustuse rikkumise ja ravi alguse viibimise vahel. Juhul, kui kostja rikkus teavitamiskohustust (vt otsuse p 8) ning hageja tõendab, et tal oleks olnud vereanalüüsi tulemuste järgi vaja tervist hiljem kontrollida, tuleb hea usu põhimõttest tulenevalt eeldada, et hageja oleks teavitamise korral lasknud ka hiljem oma tervist kontrollida ja alustanud vajadusel kohe vajaliku raviga ning mh saanud hoiduda ka teiste isikute võimalikust nakatamisest.
17.Juhul, kui kostja on lepingut rikkunud ja põhjustanud hagejale sellega mittevaralist kahju, saab ta VÕS § 103 lg-st 1 ja § 770 lg-st 1 tulenevalt tõendada süü puudumist (vt Riigikohtu 8. aprilli 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-171-10, p 17).
18.Kolleegium selgitab, et juhul, kui kostja vastutab hagejale lepingurikkumisega tekitatud mittevaralise kahju eest, peab ta maksma rahalist hüvitist VÕS § 134 lg 1 järgi. Kolleegium leiab, et ravi alustamise viibimisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamine on hõlmatud kostja väidetavalt rikutud lepingulise kohustuse kaitse-eesmärgiga ning et selline kahju on kostjale kui tervishoiuteenuse osutajale ette nähtav. Kahjuhüvitise suuruse kindlaksmääramisel on tähtis ajavahemik, mille jooksul hageja kostja rikkumise tõttu ennast ei ravinud. Kolleegium rõhutab, et kui kostja vastutab hagejale mittevaralise kahju tekitamise eest, tuleb kahjuhüvitise suuruse kindlaksmääramisel arvestada kõiki asjaolusid. Kolleegium leiab, et kui ringkonnakohus tuvastab, et hageja teadis C-viirushepatiidi kahtlusest mingil ajal pärast 2007. aastat ega pöördunud sellele vaatamata arsti poole, võib seda asjaolu arvestada kahjuhüvitise suuruse määramisel.
19.Menetluskulude jaotus jääb TsMS § 173 lg 3 teise lause alusel ringkonnakohtu otsustada.
20.Hagejale riigi õigusabi korras määratud esindaja esitas Riigikohtule taotluse, milles palub hagejale kassatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest osaühingule VELJO VIILOLI ADVOKAADIBÜROO mõista riigieelarvest välja 798 eurot (sh käibemaks 133 eurot). Taotluse kohaselt kulus esindajal õigusabi osutamiseks 10 tundi, sh ringkonnakohtu otsusega tutvumiseks ja õigusabi edasiseks kujundamiseks 1,5 tundi; hagejale ringkonnakohtu lahendi selgitamiseks ja kassatsioonkaebuse esitamise võimaluse arutamiseks 1 tund; praeguse asja kohtulahendite läbitöötamiseks ja kassatsioonkaebuse koostamiseks õigusliku analüüsi tegemiseks 2 tundi (esindaja suurendas eelnevate toimingutega seotud tasu 100% nende suure mahu tõttu); hagejaga kautsjoni tasumise arutamiseks ja analüüsi tutvustamiseks 0,5 tundi; kassatsioonkaebuse koostamiseks 4,5 tundi (esindaja suurendas eelneva toiminguga seotud tasu 100%, kuna vaidlus on õiguslikult ja sisuliselt mahukas); kostja kassatsioonkaebuse vastusega tutvumiseks 0,5 tundi. Kolleegium leiab, et hageja esindaja taotlus riigi õigusabi osutamise eest tasu saamiseks tuleb riigi õigusabi seaduse (RÕS) §-de 22 ja 23 alusel osaliselt rahuldada. Kolleegiumi hinnangul ei ole praeguses asjas põhjendatud suurendada hageja esindaja tasu 100%. Taotlusest ega ka tsiviilasja materjalidest ei nähtu, et riigi õigusabi osutamine praeguses asjas oleks olnud eriliselt töömahukas. Eelneva tõttu leiab kolleegium, et praeguses asjas tuleb kassatsiooniastmes osutatud riigi õigusabi eest esindajale tasuks määrata koos käibemaksuga 486 eurot (9,5 tundi × 40 eurot × 1,2 + 0,5 tundi × 50 eurot × 1,2). Riigi õigusabi tasu ja kulud maksab RÕS § 24 lg 1 järgi välja Eesti Advokatuur.
9(10)
2-15-8533
21.Kuna kassatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt, tuleb tasutud kautsjon TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel tagastada. TsMS § 149 lg 8 alusel tagastatakse kautsjon menetlusosalisele, kes selle tasus või kelle eest see tasuti. Villu Kõve, Peeter Jerofejev, Henn Jõks, Ants Kull, Jaak Luik, Malle Seppik, Tambet Tampuu
10(10)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.