Eesistuja Iko Nõmm, liikmed Reet Allikvere ja Margo Klaar
Määruse tegemise aeg ja koht
8. mai 2017. a, Tallinn
Kohtuasja number
2-16-17830
Kohtuasi
Pet Food Consulting OÜ pankrotihaldur Maire Armi avaldus Osaühingu DRAMMOFON pankroti väljakuulutamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 28. veebruari 2017. a määrus pankroti väljakuulutamise kohta
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Osaühingu DRAMMOFON määruskaebus Menetlusosalised esindajad
ja
nende Võlausaldaja Pet Food Consulting OÜ (pankrotis, registrikood 11328293) pankrotihaldur Maire Arm Võlgnik Osaühing DRAMMOFON (registrikood 10497906), lepinguline esindaja Kerli Kase Ajutine pankrotihaldur Terje Eipre
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
Jätta Harju Maakohtu 28. veebruari 2017. a määrus muutmata ja Osaühingu DRAMMOFON määruskaebus rahuldamata. Menetluskulude jaotus Jätta määruskaebuse menetlemise kulud Osaühingu DRAMMOFON kanda. Edasikaebe kord Määruse peale võib esitada määruskaebuse vahetult Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse määruskaebuse esitajale kättetoimetamisest.
Asjaolud ja menetluse käik
1.Pet Food Consulting Baltic OÜ (pankrotis) pankrotihaldur Maire Arm esitas 25. novembril 2016. a Harju Maakohtule avalduse Osaühingu DRAMMOFON (võlgnik) pankroti väljakuulutamiseks.
2.Ajutise halduri aruande kohaselt puudub võlgnikul igasugune vara. Kokku võib võlgnikul aruande valmimise ajal olla ajutisele haldurile teadaolevalt rahalisi kohustusi vähemalt 242 177,48 eurot. Arvestades võlgniku teadaolevat varalist seisu, ei ole ajutise halduri hinnangul kohustuste täitmine võimalik. Ka pankrotimenetluse kulude katmine võlgniku vara arvelt on võimatu.
3.Kuivõrd alates 2013. aastast ei ole võlgnik ainsatki majandusaasta aruannet esitanud, võlgniku juhatuse liige keeldub igasugusest kontaktist ja tegutseb lemmikloomatarbeid müües edasi läbi Mr Haikala OÜ, siis on ajutine haldur seisukohal, et võlgniku maksejõuetus võib olla põhjustatud tahtlikult vastavalt KarS § 384. Haldur leiab olemasolevate andmete põhjal, et võlgniku omanik ja juhatuse liige KK võis peale kohtuvaidluse alustamist otsustada võlgniku majandustegevuse lõpetada ja jätkata senist äritegevust teise juriidilise keha kaudu, vältimaks võimaliku negatiivse kohtulahendi täitmist võlgniku vara arvel.
4.6. veebruari 2017. a kohtuistungil määras kohus menetluse raugemise vältimiseks võimaluse võlgnikule, võlausaldajatele või kolmandatele isikutele tasuda pankrotimenetluse kulude katteks kohtu deposiiti tagatise 2000 eurot. Võlausaldaja pankrotihaldur Maire Arm tasus menetluse raugemise vältimiseks pankrotimenetluse kulude katteks tagatise 2000 eurot.
5.Kohus nimetas 20. jaanuari 2017. a määrusega võlgniku ajutiseks pankrotihalduriks vandeadvokaat Terje Eipre.
6.Ajutine pankrotihaldur palub mõista välja ajutise halduri tasu 1224 eurot (12,75 tundi x 96 eurot, tasule lisandub käibemaks 244,80 eurot) ja pankrotimenetluse kulude hüvitis 44 eurot (sisaldab käibemaksu). Seega palgafond on kokku 1468,80 eurot, millele lisandub hüvitis 60 eurot. Kõik kokku 1528,80 eurot (sh käibemaks). Ajutine haldur palub hüvitada halduri tasu ja kulud võlausaldaja poolt selleks otstarbeks kohtu deposiitkontole tasutud 2000 euro arvelt, kuna võlgnikul puuduvad piisavad vahendid ajutise pankrotimenetluse kulude kandmiseks. Maakohtu määrus
7.Harju Maakohus kuulutas 28. veebruari 2017. a määrusega välja võlgniku pankroti. Sama määrusega nimetas maakohus pankrotihalduriks Terje Eipre ja määras ajutisele pankrotihaldurile Terje Eiprele töötasuks 1224 eurot (lisandub käibemaks) ja hüvitatavateks kuludeks 60 eurot, kokku 1528,80 eurot. Kohus määras võlausaldajate esimese üldkoosoleku ajaks 27. märts 2017. a.
8.Määruse põhjenduste kohaselt leidis maakohus, et kohtuistungil kogutud ja avaldatud tõenditega – pankrotiavaldus lisadega, ajutise pankrotihalduri aruanne ja selle lisad – on kindlaks tehtud, et võlgniku majandusraskused ei ole ajutise iseloomuga ja võlgniku püsiv maksejõuetus on välja kujunenud. Võlgniku kohustused (vähemalt 242 177,48 eurot) ületavad võlgniku vara (0 eurot). Võlgniku majandustegevus lõppes 2015. a lõpus.
9.Kohus leidis, et ajutise halduri Terje Eipre tasu ja hüvitatavad kulud kuuluvad väljamõistmisele taotletavas suuruses, kuna need vastavad nii ajutise halduri poolt tehtud töö mahule ja keerukusele kui ka halduri kvalifikatsioonile. Määruskaebus
10.Võlgnik esitas määruskaebuse, milles palub maakohtu määruse tühistada.
11.Maakohtu määrusest ei nähtu, milliste PankrS § 10 lg 2 alustega võlausaldaja esitatud pankrotiavaldust on põhistanud, kuid e-toimikus olevast pankrotiavaldusest nähtuvalt on võlausaldaja põhistanud võlgniku maksejõuetust PankrS § 10 lg 2 punktidega 1, 3 ja
5.Määruskaebuse esitaja hinnangul ei ole võlausaldaja põhistused eelnimetatud punktidega seoses võlgniku pankroti välja kuulutamiseks põhjendatud.
12.Esmalt märgib võlgnik, et täitmata on PankrS § 10 lg 2 p-s 1 toodud põhistus, st võlgnikule ei ole kätte toimetatud pankrotihoiatust ega ole eelnevalt hoiatatud võimalusest, et võlgniku vastu võidakse esitada kohtusse pankrotiavaldus. Ka võlausaldaja ise on pankrotiavalduses kinnitanud asjaolu, et võlausaldaja ei ole suutnud võlgnikule pankrotihoiatust kätte toimetada. E-kirja teel pankrotihoiatuse edastamine, juhul kui sellele ei ole järgnenud kinnitust pankrotihoiatuse kättesaamise kohta, ei ole käsitletav dokumendi kättetoimetamisena. Ka kohtutäituri raportist nähtub, et kohtutäitur ei ole pankrotihoiatust võlgnikule kätte toimetanud. Raportist nähtuv väidetav sõnumite saatmine odnoklassniki.ru kaudu on absurdne, kuivõrd jääb selgusetuks, milline seos peaks võlgnikul nimetatud portaaliga olema.
13.Võlausaldaja on pankrotiavalduse põhistamisel tuginenud ka PankrS § 10 lg 2 p-le 3 ning väitnud, et kuna KK ei ole esitanud alates 2013. a võlgniku majandusaasta aruandeid, siis võib järeldada, et võlgnik ei ole täitnud raamatupidamiskohustust, mis on võlausaldaja hinnangul käsitletav raske juhtimisveana ning võlgnik tuleks lugeda maksejõuetuks PankrS § 10 lg 2 p 3 alusel. Määruskaebuse esitaja antud tõlgendusega ei nõustu. Määruskaebuse esitaja hinnangul ei ole võimalik käsitleda majandusaasta aruannete esitamata jätmist raske juhtimisveana ning nimetatud põhistusel võlgniku pankroti välja kuulutamine on alusetu. Määruskaebuse esitaja hinnangul peaks esmalt raske juhtimisvea olemust analüüsima ja raske juhtimisvea olemasolu tuvastama ja ka tõenditega tõendama, kuid enne kui eelnevad toimingud tehtud on, ei saa rääkida PankrS § 10 lg 2 p 3 kohaldamisest pankroti välja kuulutamise alusena.
14.Võlausaldaja on pankrotiavalduse põhistamisel märkinud ka, et kuna KKile ei ole õnnestunud pankrotihoiatust kätte toimetada, siis on alust kahtlustada, et juhatuse liige on lahkunud Eestist eesmärgiga hoiduda võlgniku kohustuste täitmisest või varjab ennast samal eesmärgil, millest tulenevalt tuleb võlgnik lugeda maksejõuetuks PankrS § 10 lg 2 p 5 mõttes. Määruskaebuse esitaja on seisukohal, et võlausaldaja esindaja kahtlustuse põhjal ei saa järeldada, et võlgniku juhatuse liige on Eestist lahkunud, vaid nimetatud asjaoluga pankrotiavalduse põhistamiseks peaks võlausaldaja oma väidet ka tõendama.
15.Võlgnik on seisukohal, et võlausaldaja on esitanud kohtule ka ebaõigeid andmeid väites, et võlgnikul puudub vara võlausaldaja nõude rahuldamiseks. Nimelt on võlausaldaja nõude aluseks oleva tsiviilasja nr 2-14-16399 raames taotlenud hagi tagamise korras võlgnikule kuuluva vallasara arestimist ning kohus rahuldas nimetatud taotluse oma 25. aprilli 2014. a määrusega. Kohtutäitur on korraldanud vara müügiks kaks enampakkumist, kuid võlgnikule teadaolevalt on võlgniku vara käesoleva hetkeni võõrandamata. Teated enampakkumiste kohta on avaldatud väljaandes Ametlikud Teadaanded. Ennetades võlausaldaja vastuväidet vara väärtuse osas märgib võlgnik, et vara on olnud enampakkumisel kahel korral – esmalt hinnaga 20 000 eurot ja viimati hinnaga 18 011 eurot, kuid võlgniku hinnangul ei ole nimetatud vara müügi alghind õige. Võlgnikule ei ole teada, miks ei ole nimetatud vallasvara senini võõrandatud või miks on kohtutäitur korraldanud vara müügiks vaid kaks enampakkumist. Samuti jääb võlgnikule ebaselgeks, miks võlausaldaja on varjanud pankrotiavalduse esitamisel kohtu ja ajutise pankrotihalduri eest infot nimetatud vara olemasolu osas. Vastused määruskaebusele
16.Võlausaldaja ja pankrotihaldur palusid jätta määruskaebuse rahuldamata ja maakohtu määruse muutmata. Menetluse edasine käik
17.Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ning edastas selle vastavalt TsMS § 663 lg-le 5 läbivaatamiseks ja lahendamiseks ringkonnakohtule. Ringkonnakohtu seisukoht
18.Ringkonnakohus, tutvunud asja materjaliga, leiab, et maakohtu määrus on seaduslik ja põhjendatud ning määruskaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. Vastavalt TsMS § 657 lg 1 p-le 1 ja §-le 659 jätab ringkonnakohus maakohtu määruse muutmata ning määruskaebuse rahuldamata.
19.PankrS § 31 lõike 1 kohaselt kuulutab kohus pankroti välja, kui võlgnik on maksejõuetu. Võlgniku maksejõuetuse põhistamisel on võlausaldaja praeguses asjas tuginenud PankrS § 10 lg 2 p-dele 1, 3 ja 5, s.o asjaolule, et võlgnik ei ole täitnud kohustust 30 päeva jooksul pärast kohustuse sissenõutavaks muutumist ja võlausaldaja on teda kirjalikult hoiatanud kavatsusest esitada pankrotiavaldus (pankrotihoiatus) ning võlgnik ei ole seejärel kohustust täitnud 10 päeva jooksul. Samuti viitab võlausaldaja võlgniku raskele juhtimisveale (esitamata majandusaasta aruanded), mille tagajärjel ta on muutunud maksejõuetuks, ja asjaolule, et võlgniku juhatuse liige on lahkunud Eestist eesmärgiga hoiduda oma kohustuste täitmisest või varjab end samal eesmärgil.
20.Võlgnik vaidlustab maakohtu määruse esiteks põhjendusel, et võlausaldaja ei ole pankrotiavalduse põhistamiseks tõendanud, et ta on PankrS § 10 lg 2 p-i 1 kohaselt võlgnikku teavitanud pankrotiavalduse esitamise kavatsusest ja et sellega oli formaalne eeldus pankrotiavalduse kohtule esitamiseks täitmata. Võlausaldaja tugineb pankrotihoiatuse kättetoimetamisel TsMS §-le 325, mille kohaselt, kui isik seadusliku aluseta keeldub dokumendi vastuvõtmisest, loetakse dokument kätte toimetatuks alates selle vastuvõtmisest keeldumisest.
21.Pankrotihoiatuse kättetoimetamise küsimuses selgitab ringkonnakohus, et pankrotihoiatus on tahteavaldus TsÜS § 67 mõttes ja antud juhul on tegemist kindlale isikule, s.o võlgnikule, suunatud tahteavaldusega. Tahteavalduse tegemist ja selle kättesaamist kindlale isikule reguleerib TsÜS § 69 lg 1. Selle sätte kohaselt on kindlale isikule suunatud tahteavaldus vastuvõtmist vajav tahteavaldus, mis jõustub ehk muutub kehtivaks kättesaamisega. Millal tahteavaldus on kätte saadud, sõltub omakorda sellest, kas tahteavalduse saaja on kohalviibija või eemalviibija. Kohalviibija on tahteavalduse kätte saanud, kui see on talle isiklikult teatavaks tehtud, eemalviibija aga siis, kui tahteavaldus on jõudnud tema elu- või asukohta ja tal on mõistlik võimalus sellega tutvuda. Riigikohus on rõhutanud, et eemalviibijale tehtud tahteavalduse jõustumiseks ei pea tahteavalduse saaja igal juhul olema tahteavalduse tegelikult kätte saanud ega selle sisust teadlik, oluline on vaid see, et saajal tekkis mõistlik võimalus avaldusega tutvuda. Kui tahteavaldus on jõudnud saaja elu- või asukohta, tuleb eeldada, et tal tekkis mõistlik võimalus sellega tutvuda (vt Riigikohtu 24. novembri 2015. a otsus tsiviilasjas 3-2-1-129-15, p 18; 19. detsembri 2005. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-156-05, p 10). Riigikohus on samuti korduvalt leidnud, et e-kirjaga tekib majandus- ja kutsetegevuses tegutseval isikul üldjuhul mõistlik võimalus tutvuda hiljemalt järgmisel päeval pärast e-kirja saabumist saaja või tema valitud teenusepakkuja serverisse (vt Riigikohtu
24.novembri 2015. a otsus tsiviilasjas 3-2-1-129-15, p 18; 21. detsembri 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-123-07, p 12).
22.Toimikust nähtuvalt on võlausaldaja pärast enda poolset ebaõnnestunud katset üritanud pankrotihoiatust võlgnikule kätte toimetada kohtutäitur Risto Sepa kaudu (tl 36-38).
Võlgnikule ei õnnestunud dokumenti kätte toimetada tema juriidilisele aadressile ega ühelegi e-posti aadressile, millelt võlgniku juhatuse liige on võlausaldaja esindajaga suhelnud. Kolleegiumi hinnangul peab juriidiline isik oma registrijärgsel aadressil hoolitsema posti vastuvõtmise eest juhatuse liikme või muu volitatud isiku poolt. Jättes posti vastuvõtmise korraldamata, võtab juriidiline isik riski, et olulised teated ei jõua temani. Võlausaldajal ei ole dokumendi kätte toimetamisel alust arvata, et võlgnik ei kasuta enda registrijärgse asukoha postkasti või ei loe sellele aadressile saadetud kirju. Tähitud kirja, mida võlgnik vastu ei võtnud, saatis võlausaldaja võlgniku registrijärgsele aadressile Mustamäe tee 44, Tallinn, mis on äriregistri andmetel võlgniku aadressiks alates 2004. aastast kuni praeguseni (tl 183). Märkimist väärib asjaolu, et võlgniku lepinguline esindaja, kes esindas võlgnikku nii varasemas kohtumenetluses (tl 7, 15) kui ka praeguses kohtumenetluses, ei väljastanud kohtutäituri palvel võlgniku kehtivaid kontaktandmeid. Kohtutäituri tahteavalduse kättetoimetamise aruandest nähtuv võlgniku käitumine suhtlemise vältimise näol näitab võlgniku pahatahtlikkust (tl 36-38). Samasugune vältiv hoiak on jätkunud suhtlemisel ajutise halduriga, mis nähtub ajutise halduri 3. veebruari 2017. a aruandest (tl 74 pöördel).
23.Asjaolu, et võlgnik ei kinnitanud erinevatele e-posti aadressidele saadetud dokumendi kättesaamist, ei tähenda, et võlgnikul puudus mõistlik võimalus tutvuda e-posti aadressile edastatud menetlusdokumentidega. Eeldada tuleb, et e-kiri jõudis saaja (võlgniku) serverisse selle saatmise päeval ning võlgnik ei ole ka väitnud, et kiri oleks tema serverisse jõudnud hiljem või et tal ei olnud mingil põhjusel mõistlikku võimalust sellega järgmisel päeval tutvuda. Kolleegium leiab eeltoodu alusel, et võlgnikule saadetud pankrotihoiatus jõudis võlgniku asukohta ja tal oli mõistlik võimalus sellega tutvuda, mistõttu tuleb lugeda tahteavaldus kättesaaduks.
24.Määruskaebuse etteheited, mis puudutavad ajutise pankrotihalduri ja maakohtu hinnangut võlgniku maksevõime kohta ei ole samuti põhjendatud. Maakohus on piisavalt põhjendanud, toetudes ajutise halduri aruandele, miks maakohus pidas võlgnikku maksejõuetuks ning ringkonnakohus ei näe, et maakohus oleks nimetatud järeldusele jõudmisel eksinud. Võlgnik ei ole toonud kaebuses esile asjaolusid ega esitanud ühtegi tõendit selle kohta, et tema majanduslik olukord oleks parem võrreldes sellega, mida ajutine haldur on tuvastanud. Ebaõnnestunud enampakkumised, kus võlgniku hinnangul oli vara alghind ebaõige, viitavad pigem sellele, et võlgnikule kuuluva arestitud vara turuväärtus on veelgi väiksem kui viimane alghind 18 011 eurot. Võlgnik ei ole vastanud ajutise halduri teabenõuetele ega avaldanud soovi tegevuse jätkamise ja tervendamise vastu, samuti ei ole võlgnik siiani esitanud ühtegi raamatupidamisdokumenti ega muud tõendit selle kohta, et tema majandustegevus jätkub ja vara ületab kohustusi. 27. märtsil 2017. a toiminud võlausaldajate esimese üldkoosoleku protokolli lisast 1 nähtuvalt on lisaks võlausaldaja nõudele võlgniku vastu nõudeid kokku summas 283 505,33 eurot (tl 166). Arvestades, et ajutise halduri hinnangul võlgnikul vara sisuliselt puudub, ei saa kõnelauses olukorras olla vaidlust selles, et võlgniku vara ei kata tema kohustusi (vt ka Riigikohtu 10. juuni 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-57-14, p-d 17 ja 19; 10. juuni 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-60-14, p-d 16 ja 18; 22. veebruari 2017. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-163-16, p 13). Pankrotiavalduse aluseks on 6. juunil 2016. a jõustunud Tallinna Ringkonnakohtu 29. märtsi 2016. a kohtuotsusest tulenev nõue, mille kohta ei pea võlausaldaja PankrS § 10 lg 5 kohaselt muid tõendeid esitama.
25.Maksejõuetuse väljakujunemise tõttu ei oma pankroti väljakuulutamise seisukohast tähtsust määruskaebuse väited, mis puudutavad võlgniku juhatuse liikme väidetavat
rasket juhtimisviga või tema eesmärki hoiduda kohustuste täitmisest ning ennast varjata. Need kaebuse väited jätab ringkonnakohus tähelepanuta.
26.Maakohtu määruse muutmata jätmise tõttu ei ole põhjust muuta ka maakohtu poolt määratud menetluskulude jaotust. Määruskaebuse menetlemisega seotud kulud jätta TsMS § 171 lõike 1 alusel kaebuse esitaja kanda. Võlausaldaja ei ole ringkonnakohtule menetluskulude väljamõistmise taotlust esitanud ja seega puuduvad tal menetluskulud, mida rahaliselt kindlaks määrata.