Eesistuja Imbi Sidok-Toomsalu, liikmed Margo Klaar ja Peeter Pällin
Otsuse tegemise aeg ja koht
26.01.2024, Tallinn
Tsiviilasja number
2-17-1725
Tsiviilasi
Pet Food Consulting Baltic pankrotihalduri Maire Armi kahjuhüvitise ja viivise saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 11.04.2023 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
X apellatsioonkaebus
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
185 061,54 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja Pet Food Consulting Baltic OÜ (pankrotis) pankrotihaldur Maire Arm, lepingulised esindajad vandeadvokaat Carri Ginter, advokaat Liisa-Maria Puur
OÜ (pankrotis) hagi X vastu
Kostja X (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja Kerli Kaasik Kolmas isik kostja poolel Y (sünd. XX.XX.XXXX), lepingulised esindajad vandeadvokaat Carri Ginter, advokaat Liisa-Maria Puur Kohtuistungi toimumise aeg
29.11.2023
RESOLUTSIOON
1.Harju Maakohtu 11.04.2023 otsus tühistada osas, milles maakohus rahuldas hagi suuremas summas kui põhivõlg 88 556,40 eurot ja sellelt arvestatav viivis, samuti menetluskulude jaotuse ja kindlaksmääramise osas. Muus osas jätta otsuse resolutsioon muutmata, kuid muuta osaliselt põhjendusi ja täiendada resolutsiooni otsustusega otsuse täitmise korra kohta.
Tühistatud osas teha uus otsus, millega rahuldada hagi osaliselt ja jaotada menetluskulud kõigis kohtuastmetes.
2-17-1725
3.Otsuse tervikresolutsioon kehtib järgmises sõnastuses: 1) Hagi rahuldada osaliselt. 2) Mõista Xlt välja Pet Food Consulting Baltic OÜ (pankrotis) pankrotivarasse kahjuhüvitis 88 556,40 eurot. 3) Mõista Xlt välja Pet Food Consulting Baltic OÜ (pankrotis) pankrotivarasse 26.01.2024 seisuga sissenõutavaks muutunud viivis 52 659,79 eurot ja alates 27.01.2024 sissenõutavaks muutuv viivis võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras kuni põhivõla 88 556,40 eurot täieliku tasumiseni. 4) Pet Food Consulting Baltic OÜ (pankrotis) menetluskulud kõigis kolmes kohtuastmes jätta 60% ulatuses X kanda, ülejäänud hageja kulud jäävad menetlusosalise enda kanda. 5) X menetluskulud kõigis kolmes kohtuastmes jätta 40% ulatuses Pet Food Consulting Baltic OÜ (pankrotis) kanda, ülejäänud kulud menetlusosalise enda kanda. 6) Kostja poolel iseseisva nõudeta kaasatud kolmanda isiku menetluskulud kõigis kolmes kohtuastmes jätta 40% ulatuses Pet Food Consulting Baltic OÜ (pankrotis) kanda, ülejäänud kulud menetlusosalise enda kanda. 7) Rahuldada Pet Food Consulting Baltic OÜ (pankrotis) pankrotihalduri taotlus kohtuotsuse täitmise korra kindlaks määramiseks osaliselt. 8) Määrata tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 445 lõike 1 alusel kohtuotsuse täitmise kord kindlaks selliselt, et käesolevas tsiviilasjas tehtud kohtuotsus kuulub X suhtes täitmisele osas, milles Mr Haikala OÜ (registrikood 12060467) suhtes ei ole võimalik täita kohtuotsust tsiviilasjas nr 2-14-16399 (täidetavaks tunnistatud tsiviilasjas nr 2-20-12095), kuid mitte rohkem kui Xlt käesolevas tsiviilasjas väljamõistetud ulatuses. Määrata, et kohtuotsuse täitmist X suhtes ulatuses, mida ei ole õnnestunud Mr Haikala OÜ-lt sisse nõuda, võib hageja nõuda ajast, kui on selgunud Mr Haikala OÜ suhtes täitemenetluse ebaõnnestumine. Edasikaebamise kord ja tähtajad Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Selgitused Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha, sealhulgas avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Menetlusabi andmise taotlus ei peata menetlustähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hüvitamisele kuuluvad menetluskulud määrab rahaliselt kindlaks asja lahendanud maakohus mõistliku aja jooksul ringkonnakohtu otsuse jõustumisest tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 177 lõikes 2 sätestatud korras.
2-17-1725
Asjaolud ja hageja nõue
1.01.02.2017 esitas hageja pankrotivõlgniku pankrotihaldurina maakohtule hagi kostjalt kui pankrotivõlgniku juhatuse liikmelt pankrotivarasse varalise kahju hüvitise 147 761,08 eurot ning sissenõutavaks muutunud viivise ja lisanduva viivise seadusjärgses määras väljamõistmiseks. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.
2.Pet Food Consulting Baltic OÜ (pankrotis) (edaspidi ka PFCB) pankrotimenetluses ilmnes, et 09.04.–25.06.2013 tegi PFCB OÜ-le Drammofon (edaspidi ka Drammofon) rahalisi ülekandeid õigusliku aluseta kokku 123 758,65 eurot, millega kahjustas võlausaldajate huve. Jõustunud kohtuotsustega tsiviilasjas nr 2-14-16399 on Drammofonilt mõistetud PFCB kasuks välja alusetult saadud 123 758,65 eurot, sissenõutavaks muutunud ja edasiulatuv viivis, samuti menetluskulud 24 002,43 eurot (19 145,70+4856,73). Menetluskulud tsiviilasjas nr 2-14-16399 on samuti pankrotivõlgniku kahjuks, kuna kohtuotsused on täitmata.
3.09.04.–25.06.2013 oli PFCB juhatuse ainsaks liikmeks kostja, kes esindas ainsa juhatuse liikmena samaaegselt Drammofoni. Kostja rikkus juhatuse liikme hoolsus- ja lojaalsuskohustust ning tekitas PFCB-le rahalise kahju. Kostja vastuväited
4.Kostja vaidles hagile vastu. Hageja ei ole tõendanud, et kostja rikkus PFCB juhatuse liikme kohustusi ja et selle tulemusena tekkis äriühingule kahju. Tsiviilasjas nr 2-1416399 tuvastatud asjaolusid ja järeldusi ei saa lugeda tuvastatuks kostja suhtes.
5.PFCB ja Drammofoni vahel oli sõlmitud mõlema osaniku esindaja ja juhatuse liikme kokkulepe, mille kohaselt pidi PFCB kasumisse jõudmisel hüvitama Drammofonile kõik kulutused, mis olid kantud seoses sellega, et PFCB tegutses kontoriruumides, mille ülalpidamiskulud kandis Drammofon. Samuti kandis Drammofon kõik PFCB tegevusega seotud telefoni-, kütuse- jmt kulud. Ka osa töötajatest töötas PFCB huvides, täites tööülesandeid osaliselt PFCB-le ning Drammofon kandis töötajate palga-, maksu-, komandeeringu- jm kulud. Seega ei olnud vaidlusalused maksed tehtud alusetult, vaid PFCB hüvitas pikema aja vältel tema huvides reaalselt kantud kulud. Kõik kulud olid reaalselt tehtud, majanduslikult otstarbekad ja hädavajalikud. Kostjal oli juhatuse liikmena õigus valida, kellelt ja millise hinnaga ta PFCB tegutsemiseks vajalikke teenuseid ostab. Teenuste ostmine Drammofonilt, millega ühes kontoriruumis PFCB asus, oli majanduslikult kõige mõistlikum ja otstarbekam. Kui PFCB-le oleks pidanud muretsema eraldi kontoriruumid, soetama vajaliku tehnika ja telefoninumbrid, palkama töötajad jmt, oleksid kulutused olnud märkimisväärselt suuremad kui kandmisel PFCB ja Drammofoni poolt proportsionaalselt. Kostja ei saanud PFCB juhatuse liikmena maksete tegemise ajal teada ega eeldada, et hilisemas kohtumenetluses leitakse, et need olid alusetud.
6.Asjaolu, et teises tsiviilasjas on rahuldatud nõue Drammofoni vastu, ei tähenda, et PFCB-le on tekkinud kahju, vaid et PFCB-l on nõue Drammofoni vastu. Hageja on esitanud nõudeavalduse Drammofoni pankrotimenetluses. Nõuete kaitsmise koosolekul tunnustati PFCB nõuet summas 186 962,29 eurot. Seega nõuab hageja kostjalt sisuliselt sama võlgnevust, mida PFCB nõuab Drammofonilt ja hageja rikastub alusetult Drammofoni arvel. Harju Maakohus kinnitas 02.02.2018 (tsiviilasi nr 2-16-17830) Drammofoni võlausaldajate 19.01.2018 üldkoosolekul vastu võetud kompromissi, mille kohaselt kõigi võlausaldajate nõuded rahuldatakse 1% ulatuses. Kohtumääruse jõustumisel tekib olukord, kus PFCB-l on Drammofoni vastu nõue üksnes 1869.62 eurot.
2-17-1725
7.PFCB pankrotimenetluses teadaolevate võlausaldajate nõuete kogusumma on 65 324.80 eurot. Jääb arusaamatuks, millest tuleneb kostja poolt väidetavalt PFCB-le tekitatud kahju ning kelle huvides on hagi esitatud. Edasine menetlus
8.21.03.2018 otsusega rahuldas maakohus hagi ja mõistis kostjalt PFCB pankrotivarasse välja tekitatud kahju hüvitise 147 761,08 eurot, otsuse tegemise ajaks sissenõutavaks muutunud viivise ja edasiulatuva viivise seaduses sätestatud määras. Samuti jättis menetluskulud kostja kanda.
9.Tallinna Ringkonnakohus rahuldas 20.03.2019 otsusega osaliselt kostja apelatsioonkaebuse, tühistas maakohtu otsuse põhivõlgnevuse suuremas summas kui 123 758,65 eurot väljamõistmise osas ning muutis vastavalt viivisenõude rahuldamise ulatust. Menetluskulud jäid mõlemas kohtuastmes 16% ulatuses hageja ja 84% ulatuses kostja kanda. Ringkonankohtu lahendi vaidlustas kostja osas, milles hagi rahuldati.
10.Riigikohus rahuldas osaliselt kostja kassatsioonkaebuse, tühistas 22.11.2019 ringkonnakohtu otsuse osas, milles hagi rahuldati, ja saatis tsiviilasja tühistatud osas uueks lahendamiseks maakohtule. Esimese astme kohtu otsus
11.Harju Maakohus rahuldas 11.04.2023 otsusega hageja nõude ja mõistis kostjalt PFCB pankrotivarasse tekitatud kahju hüvitamiseks välja 123 758,65 eurot, otsuse tegemise seisuga sissenõutavaks muutunud viivise 61 302,89 eurot ja seadusjärgses määras viivise edasiulatuvalt kuni põhivõlgnevuse täieliku tasumiseni.
12.Pankrotihaldur nõuab kostjalt kui pankrotivõlgniku juhatuse liikmelt võlgnikule tekitatud kahju hüvitamist. Maakohus viitas tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) §-le 35, äriseadustiku (ÄS) § 187 lõigetele 1 ja 2 ning võlaõigusseaduse (VÕS) § 115 lõikele 1 ja § 127 lõikele 4. Hagi rahuldamise eeldusteks on, et kostja rikkus äriühingu juhatuse liikme kohustusi (hoolsus- ja lojaalsuskohustust), et osaühingule on tekkinud varaline kahju ning et rikkumise ja kahju vahel on põhjuslik seos.
13.Maakohus viitas TsMS § 5 lõigetele 1 ja 2. Vaidluse lahendamise seisukohalt ei oma tähendust, millise valiku pankrotivõlgniku ülekannetest ja millistel põhjustel või missugustel motiividel otsustas hageja hagi esitada. Hagi on esitatud 2013. a sooritatud kaheksa väidetavalt alusetu ülekande alusel. Hageja otsustuste kaudu ei saa anda hinnanguid ega teha järeldusi teiste pankrotivõlgniku tehtud ülekannete kohta.
14.Maakohus viitas TsMS § 230 lõikele 1. Kohus peab vaidlust lahendades kontrollima mh, kas kostja tegi pankrotivõlgniku juhatuse liikmena võlgniku arvel Drammafonile makseid olukorras, kus: 1) pooled avaldasid tahet tehingute tegemiseks ning tehingud kehtisid või 2) pooled avaldasid tahet tehingute tegemiseks, kuid tehingud olid tühised, kostja arvas ekslikult, et tehingud on kehtivad ja pankrotivõlgnik on kohustatud makseid tegema või 3) tahet tehingute tegemiseks ei avaldatud, kuid kostja arvas ekslikult, et pankrotivõlgnik on seadusest või tehingust tulenevalt kohustatud makseid tegema või maksete tegemise alus tulenes käsundita asjaajamise sätetest (VÕS § 1018, § 1023 lõike 1 ja 2 või § 1018 lõige 2 ja § 1024 lõige 4), kuid kostja tegi makse suuremas ulatuses, kui pankrotivõlgnik oli kohustatud. Kostja tõendamiskoormuseks on tõendada maksete tegemise õiguslikku alust.
15.Kohus loeb esitatud tõendite ja vaidlustamata asjaolude (TsMS § 231 lõiked 2, 4) alusel tuvastatuks järgmised asjaolud: PFCB pangakontolt on tehtud 09.04.–25.06.2013 kaheksa ülekannet Drammofoni pangakontole kogusummas 123 758,65 eurot (I kd tl 10), mille alusetust hageja väidab; Harju Maakohtu 25.03.2014 määrusega kuulutati
2-17-1725
välja PFCB pankrot ja hageja nimetati pankrotihalduriks (I kd tl 6–9); Harju Maakohtu 15.12.2015 otsusega tsiviilasjas nr 2-14-16399 rahuldati PFCB pankrotihalduri hagi ja mõisteti Drammofonilt välja alusetult saadud 123 758,65 eurot, sissenõutavaks muutunud viivis 9478,25 eurot ja viivis põhivõlalt VÕS § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras alates 17.04.2014 kuni põhivõla tasumiseni PFCB pankrotivarasse, menetluskulud jäeti täies ulatuses Drammofoni kanda ja kulu 19 145,70 eurot mõisteti välja PFCB kasuks (I kd tl 11–14); Tallinna Ringkonnakohtu 29.03.2016 otsusega jäi maakohtu otsus muutmata ja apellatsiooniastmes kantud menetluskulud 4856,73 eurot Drammofoni kanda (I kd tl 15–21); Harju Maakohtu ja Tallinna Ringkonnakohtu otsused jõustusid (II kd tl 22); 21.07.2017 esitas PFCB pankrotihaldur nõudeavalduse Drammofoni pankrotimenetluses summas 157 239,33 eurot, lisandub viivis (II kd tl 31– 32); 02.02.2018 tegi Harju Maakohus tsiviilasjas nr 2-16-17830 määruse (ei ole jõustunud), millega kinnitas Drammofoni (pankrotis) võlausaldajate 19.02.2018 üldkoosoleku otsuse kompromissi kinnitamise kohta, mille kohaselt kuulub võlausaldajatele tasumisele 1% nõudest (II kd tl 33–35).
16.Hageja tugineb mh tsiviilasjas nr 2-14-16399 jõustunud kohtuotsustele. Maakohus nõustub, et jõustunud kohtuotsused on käsitatavad dokumentaalsete tõenditena TsMS § 272 lõike 2 mõttes. Maakohus on kohtumenetluse käigus taganud pooltele võimaluse esitada täiendavaid tõendeid ning kohus on kuulanud ära tunnistaja. Kostja hinnangul tõendab PFCB osanike kokkulepet Drammofoni kulutuste hüvitamise kohta kostja ja Y vaheline kirjavahetus 2011. a märtsis, mil kostja kirjutas „Siin teadmiseks Drammofoni saadud 15% ostudest aastal 2010: Kokku võetult 324 394 EEK ehk 20 732,56 EUR ehk iga kuu 1 727,71 EUR. Püsikulud – kõik Drammofoni makstud (rent, bensiin, telefon, kontorikulud jne) + palgad (kes tööl mõlema juures) aastal 2010 kuus 6565,55. Ei ole just väga palju, kuid 2010 selgelt üle selle 15 %, kui arvestada (nagu oleme ise kalkuleerinud), et tööd tehakse praegu 60 % PFC asja edendamiseks (nädalast 3 päeva!) ning 40 % jääb ainult Drammofonile aega. See nüüd vaid teadmiseks. Mõtleme, kuidas saame sellele lahenduse!“. Sellele vastas Y „Ehk 2010 sinu hinnangu järgi kogu kuludest u 4000 € / kuus (pea meeles seda Drammofoni ladu teie kontoris) kuuluks PFCle ning olete saanud sellest alla poole. Üritame saada selle tasakaalu tänavu ning vaatame asja 2012 uuesti. Muidugi tuleb võlg ära maksta“(I kd tl 69, tõlge pöördel).
17.Maakohus, hinnates kirjavahetust kui väidetava kokkuleppe sisu, märgib, et viiel erineval kuupäeval teostatud kaheksa vaidlusalust makset teostati 2013. a, kuid kirjavahetus toimus ca 2 aastat enne ülekandeid. Kirjavahetuse sisust nähtub, et arutatakse, st võetakse „teadmiseks“ teemad (vahendustasu 15% Drammafonile, Drammafoni kohustuste maht) 2010. a kohta; lepitakse kokku, et teemat käsitatakse uuesti 2011. a ja kirjavahetuses sõnaselgelt uuesti 2012. a, kuid midagi ei arutata ega otsustata kaugema tuleviku, st 2013. a, kohta. Kohus leiab, et kirjavahetuse sisu hinnates ei saa teha järeldust kokkulepetest tehingute tegemise kohta tulevikus, sh 2013. a kohta. Kostja kirja viimase lause väljendit „teadmiseks“ ei saa käsitada kokkuleppena, nõusolekuna tehingute tegemiseks. Samuti kostja enda kirja lõpus lause „mõtleme, kuidas selle lahendame“ annab aluse teha järelduse, et 2011. a ei olnud midagi otsustatud ega kokku lepitud ja kõik oli veel lahtine. Kohtu käsitus ühtib ka kostja enda seletusega kohtuistungil selle kohta, et PFCB tegevus oli 2010. a alguse faasis ega olnud teada, kuidas äri hakkab minema. Kohus leiab, et seda kirjavahetust ei saa käsitada otsese ega kaudse tõendina kokkulepete olemasolu või sõlmimise kohta vaieldavate 2013. a tehingute kontekstis ega annud õiguslikku alust ülekannete tegemiseks. Kohus nõustub ka ringkonnakohtu märgituga lahendis nr 2-14-16399 (I kd tl 19), et arvestades, et kirjavahetus toimus 2 a enne vaidlusaluste ülekannete tegemist, ei saa Y vastusest „muidugi tuleb võlg ära maksta“ tuletada kokkulepet, mille alusel võis võlgnik kanda 123 758,65 eurot üle 2013. a kevadel. Lisaks, hinnates Y e-kirjavahetuse sisu pärast
2-17-1725
07.06.2013 tehtud ülekannet summas 62 782,73 eurot, siis väljendas kolmas isik selgelt tahet, et Drammofonil tuleb koheselt rahasumma tagastada, mis näitab, et ei olnud poolte kokkulepet ega õigust 2013. a rahasummasid Drammofonile kanda. Poolte käitumist hinnates saab lähtuda teadmisest, et kui pool oli mingi otsustuse teinud nagu Y tahet avaldas, siis ta seda ka selgelt väljendas. Saab teha järelduse, et poolte vahel ei olnud otsuste langetamise vajaduse korral ebamäärasust või mitmeti mõistetavust, st puudub vajadus tahet tuletada.
18.Asjaolu, et tehtud maksetega ei tekitatud PFCB-le kahju, soovib kostja tõendada Drammofoni poolt PFCB-le esitatud arvetega perioodil 01.01.2013–25.03.2014 ja PFCB arvelduskonto väljavõttega perioodi 01.01.2013–25.03.2014 kohta. Nendest nähtuvalt on PFCB pangakontolt tehtud 2013. a-l kuni 25.06.2013 makseid kokku 151 525,44 eurot, millest vaidlusaluseid makseid summas 123 758,65 eurot. Kostja leiab, et hageja ei ole pidanud vaidlusalusteks alates 01.01.2013 Drammofonile tehtud makseid summas 27 766,79 eurot, seega on hageja aktsepteerinud mitmeid kandeid, mis tehti PFCB poolt juhtimiskonsultatsiooni ja raamatupidamisteenuse osutamise ja muude kulude hüvitamiseks. Kostja on seisukohal, et hageja on valikuliselt ja põhjendamatult otsustanud, millised kanded on alusetult tehtud, millised mitte. Kostja esitas mõnede tema valduses säilinud Drammofoni arvete koopiad / fotod, milliseid hageja ei olnud esitanud. Kostja soovib tõendada hageja pahatahtlust mitte esitada kohtumenetlusse selliseid tõendeid, mis tõendaksid nõude alusetust (I kd tl 196–201). Kostja hinnangul kinnitavad tema väidet, et PFCB tegevuskulusid kattis Drammofon mh äriregistri väljavõtted, kus mõlema äriühingu aadressiks on märgitud Mustamäe tee 44, Tallinn ning mõlemal äriühingul on sama telefoninumber 56641136 (I kd tl 202–204). Lisaks nähtub nimetatud asjaolu ka Soomes trükitud voldikust ja selle järgi kujundatud PFCB visiitkaartide skaneeringust (I kd tl 206). Samuti Mustamäe 44 ruumide üürileandja OÜ Vispell KV kinnituskiri ja asjaolu, et üüri- ja kommunaalarved esitati Drammofonile ning need arved on Drammofoni poolt tasutud (I kd tl 207–208).
19.Maakohus ei nõustu kostjaga, et nimetatud tõenditega on tõendatud vaidlusaluste maksete õiguslik alus. Kohtu hinnangul ei saa ainuüksi arve esitamine olla ülekannete õiguslikuks aluseks ega tõendada poolte kokkulepet. Kohtupraktika ei jaata tõendi tähendust ülekandel märgitud selgitusel ülekande õigusliku aluse kohta ega tõenda poolte kokkulepet. Kohtu hinnangut ei mõjuta kostja väide, et osade kannete puhul ei ole hageja neid kahtluse alla seadnud. Kohus annab õigusliku hinnangu ülekannete kohta, mida on hagis kahtluse alla seatud. Kohus on järeldusel, et kostja, olles mõlema äriühingu juhatuse liikmeks, oleks pidanud sellises mahus, kui kulud tekkisid, sõlmima kulude kandmise kohta äriühingute vahel selged kokkulepped, tagades sellega selguse ja läbipaistvuse ja kontrollitavuse. Vaidlust ei ole, et kuni 2013. a-ni oli PFCB mitme aasta jooksul edukas ettevõte. Menetluse käigus on tuvastatud, et PFCB kohustusi ei kajastatud Drammafoni bilansis. Järelikult neid kohustusi ei olnud. Kohus ei nõustu kostjaga, et juhatuse liige ei pidanud ette nägema vajadust tulevikus oma tegevuse kohta selgitusi anda. Ettevõtte nõuetekohast raamatupidamist ei pea korraldama eesmärgiga, et tulevikus võib tekkida vajadus midagi selgitada, põhjendada, kuid välistada seda iseenesest ei saa. Kohus leiab, et kui juhatuse liige leidis, et kulud on tekkinud, tuli need raamatupidamises nõuetekohaselt kajastada ja vormistada. Kostja on menetluse käigus selgitanud, et on tegutsenud ettevõtluse valdkonnas, kus mh osutati raamatupidamisteenust tasu eest teistele ettevõtetele, tema elukaaslane oli PFCB raamatupidaja. Seega kostja enda teadmised või võimalused välja selgitada, kuidas nõuetekohaselt korraldada, sh ka teostada järelevalvet, ettevõtte raamatupidamise üle, olid tagatud. Kohus leiab, et kostja suhtes kehtis nn kõrgendatud ootus raamatupidamise teostamise ja korraldamise nõuetekohasuse osas, sest ta on selle valdkonnaga ettevõtluse kaudu detailideni tuttav. Seadusest tuleneb, et juhatuse liige korraldab ja vastutab
2-17-1725
ettevõtte raamatupidamise õigsuse eest. Kohus teeb eelnevast järelduse, et kuna kostjal teadmised ja võimalused raamatupidamist korraldada olid olemas, kuid nimetatud kulusid jooksvalt raamatupidamises ega bilansis kummagi ettevõtte raamatupidamises ei kajastatud, siis neid kulusid ei olnud ega olnud kohustusi, mida hüvitada. Kui hüpoteetiliselt kulutused olid, kuid kostja väitel oldi nn äraootaval seisukohal, kuna puudusid koheselt tasumiseks vabad rahalised vahendid, oleks pidanud seda tasumise kohustust ikkagi raamatupidamises kajastama täitmata kohustusena ja nt andma kohustuste täitmiseks arvete tasumiseks tavapärasest pikemad täitmise tähtajad ja kajastama neid kohustusi ka ettevõtte bilansis. Raamatupidamise reeglistik määrab, kuidas olukorda nõuetekohaselt kajastada. Kuna seda ei tehtud, saab teha järelduse, et kohustusi ja kulutusi ei olnud, kokkuleppeid ei olnud ja seega õiguslikku alust ülekannete tegemiseks ei tekkinud. Kohus ei nõustu põhimõtteliselt kostja käsitusega, et iga tegutsev äriettevõte peab alati igas olukorras omama tingimata oma tegevuse teostamisel kontoripinda, töötajaid, eraldi telefoninumbrit ja eraldi aadressi. Kostja ei ole tõendanud, et PFCB ja Drammofoni vahel oli sõlmitud ruumide kasutamise osas rendileping või muu leping ega töötajatega töölepingud, mis sisaldasid kokkuleppeid PFCB kasuks töötamiseks. Esitatud ei ole töötajate tööajaarvestust, kus oleks välja toodud nt osaline tööaeg PFCB ja Drammofoni huvides või töötajate rendilepingud (kohustuslik kirjalik vorm, registreerimine registris), et teatud mahus rentis Drammofon töötajaid PFCB-le ega muud kokkulepet kulude kandmiseks / hüvitamiseks. Kohtumenetluses ei ole kostja usaldusväärselt tõendanud PFCB vältimatut vajadust kontoripinna järele. Avalikel infokandjatel märkida aadressiks teise äriühingu aadress ja telefoninumber ei too kaasa vältimatult kulusid ega loo iseenesest õiguslikku alust selle eest ülekannete tegemiseks. Kostjaga töösuhtes olev Drammofoni endine töötaja andis tunnistajana ütlusi, et sai tööalaseid korraldusi ja allus ainult kostja antud korraldustele Drammofoni töösuhte raames, tegutses Drammofoni ruumides, Drammofoni huvides, töötasu sai Drammofonilt. Samas andis kostja tunnistajale tööülesandeid tegutseda ka PFCB huvides, mis on iseenesest aktsepteeritav ja lubatud kokkulepe töötaja ja tööandja vahel, kuid selline töösuhtest tulenev kokkulepe ei tekita iseenesest kulusid ega otsest ega kaudset kokkulepet äriühingute vahel ega loonud õiguslikku alust PFCB ülekannete tegemiseks. Eelnevat silmas pidades ei saa teha järeldust, et Drammofoni poolt PFCB huvides reaalselt kulutusi oleks tehtud ja et kulutused olid majanduslikult otstarbekad ja hädavajalikud ilma milleta ettevõte tegutseda ei oleks saanud. Lisaks märgib kohus, et 2013. a ei olnud enam tegemist alustava ettevõttega. Kostja vande all antud seletuse (II kd tl 53) kohaselt loodi ühisettevõte juba 2006. a, ettevõttel läks loomisest alates hästi, mõned aastad oldi isegi gasellettevõtete TOP-is. Seega 2013. a oldi tegutsetud seitse edukat aastat, mille jooksul oleks selge tahte korral tahteavalduste ja raamatupidamise reegleid järgides saanud äritegevust lepingute kaudu selgelt, arusaadavalt, läbipaistvalt, igal ajal kontrollitavalt teostada. Osanikud oleksid saanud vastu võtta selgeid tahtevaldusi, kas ja milliseid kulutusi PFCB vahenditest hüvitada kellele ja millises mahus. Olukorras, kus ettevõte oli edukas ja rahalised vahendid olid olemas, oli vaja vaid osanike tahet ja kokkuleppeid. Kohus arvestab, et kostjale ei saanud olla teadmata, et ta on ÄS-i mõttes eriregulatsiooni kehtivuse mõjualal, tehes tehinguid ettevõttega, mille ainuke juhatuse liige ja ainuosanik ta ise on. Seega ei saanud kostja olla eksimuses ega saa olla kostja tegevus kaheksa vaidlusalust ülekandeid sooritades vabandatav. Tähendust ei oma kostja arusaamine tulevikus toimuvate võimalike hinnangute kohta ülekannete aluse olemasolu või puudumise kohta. PFCB omas 2013. a kevadel–suvel pangaarvel märkimisväärseid summasid, kuid kostja ei tõendanud, kas PFCB huvides toimus aktiivne äritegevus läbi Drammofoni. Kostja vande all antud seletusega on tõendatud, et 2013. a kostja ja Y koostöö ei jätkunud, kogu PFCB äritegevus oli varasemaga võrreldes kiiresti hääbumas, sest Y leidis teised koostööpartnerid ja PFCB-le
2-17-1725
lõpetati senised tarned, mõistlikult oli tajutav reaalne oht pankrotiolukorra tekkimiseks. Kostja kogenud ettevõtjana pidi sellest aru saama ja mõistma. Kuna PFCB pangaarvetel oli varasema äritegevuse tulemusena olemas rahalised vahendid, otsustas kostja ühepoolselt teha ülekandeid endaga seotud Drammofonile, teades, et tõenäoliselt lähitulevikus kuulutatakse välja pankrot. Sellist kostja tegevust saab hinnata kui endale kuuluva äriettevõtte eelistamist tulevastele pankrotivõlausaldajatele. Kohtu hinnangul on selles menetluses tegemist kostjapoolsete otsitud õigustustega ja püüdlusega erinevate selgituste kaudu tagantjärgi õigusliku aluse leidmiseks.
20.Kohtu hinnangul on tegemist olukorraga, kus osanike tahet tehingute tegemiseks ei avaldatud, kuid kostja arvas ekslikult, et PFCB on tehingust tulenevalt kohustatud makseid tegema. Kohtu järeldus on, et PFCB tegi Drammofonile makseid õigusliku aluseta. Kohtu järeldust kinnitavad kostja väited vande all (II kd tl 51–55) selle kohta, et teise osaniku esindaja ja juhatuse liige väitis talle pidevalt, et kõik Drammofoni poolt PFCB jaoks tehtud kulutused kuuluvad tasumisele, kuid kirjaliku lepingu sõlmimisest keeldus. Seega osanike vahel kokkulepet arutati, kuid selle sõlmimisest üks osapool keeldus. Vaidluse seisukohalt ei oma tähendust kostja selgitus, et PFCB juhatuse teine liige oli isikuks, kes hakkas 2013. a veebruaris-märtsis läbi teise äriühingu PFCB-ga konkureerima ja keelas klientidel PFCB-lt kaupu osta ning tarnijatel PFCB-le kaupu müüa, samuti tarnides PFCB-le väärtusetuks muutunud kaupa, millise tegevuse tulemusena muutuski PFCB maksejõuetuks. Sellest teeb kohus järelduse, et kogu PFCB ärimudel oli tugevalt seotud PPP-ga ja kui koostöö enam ei toiminud, oli reaalne oht pankroti olukorra tekkimiseks ning kostja asus teostama märkimisväärses summas ülekandeid endaga seotud ettevõttele, tehes seda enda rahalisi huve silmas pidades ja eelistades endaga seotud ettevõtet tulevikus võimalike teiste võlausaldajate huvidele.
21.Kohus asub seisukohale, et kostja vande all antud seletus ja tema poolt esitatud kirjalikud tõendid ei kummuta tsiviilasjas nr 2-14-16399 jõustunud kohtuotsustega tuvastatud asjaolusid ja järeldusi. Nii nähtub Harju Maakohtu 15.12.2015 otsuse põhjendustest, et X ja Y vahelisest e-kirjavahetusest nähtub üksnes, et asja vaadatakse uuesti 2012. a, kuid kokkuleppeid arvete tasumise kohta ei nähtu; arvete tasumise kokkuleppe puudumist kinnitab ka asjaolu, et X poolt allkirjastatud PFCB bilansis 31.12.2013 Drammofoni nõuded ei kajastu; PFCB ajutise halduri aruande kohaselt muutus PFCB püsivalt maksejõuetuks hiljemalt 2013. a oktoobris; X seletuse kohaselt oli ta 2013. a aprillis teada saanud, et ettevõtte tegevusele on kriips peale tõmmatud ning senisele äripartnerile on tekkinud uus edasimüüja; kohtule ei ole esitatud tõendeid, millest nähtuks PFCB ja Drammofoni vaheline kokkulepe Drammofonile kulude hüvitamiseks; kohus nõustub PFCB pankrotihalduriga, et vaidlusalused maksed on tegelikkuses seotud PFCB majandustegevuse lõppemisega ning ülekannete selgitused ei ole kooskõlas nende tegeliku majandusliku sisuga; pankrotimenetluses tuvastatu põhjal ei ole PFCB-l täitmata kohustusi Drammofoni ees; puuduvad dokumendid, mis tõendaksid kostja poolt nimetatud side-, kütuse-, komandeeringu- ja palgakulusid; ajutise halduri aruande kohaselt oli PFCB-l 12.03.2014 seisuga täitmata kohustusi võlausaldajate ees 110 916,66 eurot; vaatamata sellele tegi juhatuse liige makseid kokku 123 758,65 eurot endaga seotud äriühingule; alusetu rikastumise institutsiooni eesmärgiks on kõrvaldada ebaõiglus, mis tekib juhul, kui üks isik teeb midagi teise isiku heaks, olemata selleks seadusest või tehingust kohustatud; kohtu hinnangul on vaidlusalused ülekanded PFCB kontolt tehtud õigusliku aluseta ja Drammofon on rikastunud PFCB arvel (I kd tl 11–14).
22.Maakohus nõustub ka samas menetluses Tallinna Ringkonnakohtu käsitusega, et maakohus leidis õigesti, et puuduvad dokumendid, mis tõestaksid PFCB ja Drammofoni vahelise suulise kokkuleppe olemasolu kulude tasumise kohta; Drammofon on kokkuleppe tõendamiseks esitanud vaid 2010. a märtsis peetud e-kirjavahetuse X ja Y
2-17-1725
vahel; kirjast nähtuvalt võis jutt olla Drammofoni laokuludest, mitte 01.05.2013 arvel nimetatud kuludest; kuivõrd mõlemad isikud olid erinevate äriühingutega seotud, siis isegi kui Y möönis tol hetkel mingi võlgnevuse olemasolu, puudub kirjavahetuses konkreetsus, milline äriühing kellele ja mille eest ning kui palju võlgu oli; ainuüksi arve esitamine ei saa olla ülekannete õiguslikuks aluseks ega tõendada poolte kokkulepet; puudub loogiline selgitus, miks ei olnud sellises mahus kulude kandmise kohta sõlmitud äriühingute vahel kirjalikke kokkuleppeid või miks ei koostatud võlgnikule arveid jooksvalt ega kajastatud võlgniku kohustuste täitmata jätmist Drammofoni bilansis; asjaolust, et mõlema juriidilise isiku juhatuse liikmeks oli X, ei välista õigusliku aluse puudumist; kui juhatuse liige sõlmib kokkuleppeid äriühinguga, mille seaduslikuks esindajaks ja ainuosanikuks ta samaaegselt on, on tehingu tegemiseks suurema tõenäosusega vajalik vormistada lisaks osanike nõusolek; Drammofon esitas ca seitme aasta pikkuse perioodi eest tagantjärgi üldsõnalise selgitusega „kulude hüvitis 200704.2013“ koondarve alles 01.05.2013, s.o samal päeval, mil lõppes osanike koostöö, mis paneb kahtlema Drammofoni heas usus käitumises; Drammofon ei põhjendanud, miks väidetav pikaajaline võlgnevus tasuti sisuliselt korraga olukorras, kus võlgnikul olid tekkinud makseraskused; pelgalt Drammofoni raamatupidamise väljatrükkide kõrvutamine arvega ei anna juurde selgust võlgnevuse tekkimise osas; Drammofoni dokumentidest ei nähtu, et kulud oleksid kantud seoses PFCB äritegevusega; ei ole võimalik eristada Drammofoni ja PFCB kulusid.
23.Kuigi käesoleva vaidluse kostja ei olnud tsiviilasjas nr 2-14-16399 isiklikult pooleks ega kolmandaks isikuks, oli ta PFCB juhatuse liige ning kostjaks olnud Drammofoni ainuosanikuks ja ainsaks juhatuse liikmeks. Tema poolt PFCB ja Drammofoni nimel tehtud otsused ja toimingud kajastusid vastavalt PFCB ja Drammofoni otsuste ja toimingutena. Seega ei saa väita, et tsiviilasjas nr 2-14-16399 tuvastatu ei omaks käesolevas tsiviilasjas tuvastamisele kuuluvate asjaolude suhtes mitte mingit tähendust. Peale Riigikohtu lahendit andis maakohus pooltele täiendava võimaluse esitada seisukohti ja tõendeid. Kostja tõendamiskoormuseks oli lükata ümber hageja esitatud dokumentaalne tõend (jõustunud kohtuotsus nr 2-14-16399), millega sisuliselt tuvastati vaidlusaluste ülekannete õigusliku aluse puudumine. Kohus nõustub pankrotihalduri tõendamise võimaluste piiratuse kohta, sh võimaluse kohta tõendada negatiivset asjaolu (õigusliku aluse puudumist). Kostja ülesandeks on tõendada täidetud kohustuste olemasolu. Puuduvad mõistlikud põhjused, miks pidi kostja enne dokumentide üleandmist pankrotihaldurile raamatupidamise dokumente valikuliselt fotografeerima. Selline käitumine annab alust kahelda kostja heausksuses ja hiljem esitatud arvete usaldusväärsuses. Samas arved iseenesest ei loo õiguslikku alust ülekannete tegemiseks. Teada on, et kostja ei ole pankrotihalduritele üle andnud kogu raamatupidamist. Valikuline dokumentide üleandmine ja nende jäädvustamise eesmärk on ebaselge ja annab alust kahelda korraldatud raamatupidamise usaldusvääruses. Kohus on ka eespool esitanud seisukoha, et tõendeid, mis puudutavad Drammofoni tegevust ja kulusid, ei saa omistada PFCB-le ja need ei tõendada PFCB kohustusi (III kd tl 10–12, 17–23, 24–28, 29–87, 132–146, 154–195) ega loo ülekannetele õiguslikku alust. Kostja keskendub arvete põhjendamisele seletustes, mis ei ole tõendiks. Kohus kuulas üle tunnistaja, kel aga puudus võlasuhe või töösuhe PFCB-ga. Kostja ei ole tõendanud, millist kohustust või kokkulepet PFCB täitis konkreetseid ülekandeid Drammofonile sooritades.
24.Kostja ei ole ka peale käesolevas asjas tehtud Riigikohtu lahendit esitanud tõendeid, milliseid kulusid, milliste konkreetsete lepingute / kokkulepete alusel, millistel tingimustel ja milliste konkreetsete kaupade või teenuste eest on vaidlusalused maksed PFCB nimel Drammofonile tehtud.
25.Hagi õiguslikuks aluseks on ÄS § 187 lõige 2. Vastavalt Riigikohtu 22.11.2019 lahendile on selle alusel esitatud nõude eeldused täidetud mh juhul, kui juhatuse liige vastutab
2-17-1725
oma kohustuste rikkumise eest, st ta ei ole järginud korraliku ettevõtja hoolsusstandardit (ÄS § 187 lõige 2 teine lause). Maakohus leiab, et kostja on võlgniku juhatuse liikme hoolsus- ja lojaalsuskohustust rikkudes teinud õigusliku aluseta rahaülekandeid temaga seotud äriühingule, põhjustades sellega võlgnikule nimetatud summas varalise kahju. Kostja rikkumise ja kahju vahel esineb põhjuslik seos. Ülekandeid tegemata ei oleks PFDB-l kahju tekkinud. Kostja ei tõendanud, et oleks vaidlusaluste maksete osas tegutsenud korraliku ettevõtja hoolsusega. Kostja oma tegevusega ülekannete teostamisel ei täitnud nelja reeglit, mille kaudu kostja enda hinnangul on võimalik tema hoolsuskohustuse täitmist hinnata.
26.Drammofoni pankrotiasjas vastuvõetud kompromiss ei ole jõustunud. Kohus ei nõustu sellest tuleneva kostja käsitusega võimaliku alusetu rikastumise kohta ja pankrotimenetluses esitatud nõuete vastuolu kohta käesoleva menetluse nõudega.
27.Kuna kohus rahuldab hagi, kuulub rahuldamisele ka viivisenõue. Viivisenõude õigusliku aluse (VÕS § 113 lõiked 1 ja 2, TsMS § 367) ja arvestusliku suuruse kohta ei ole kostja vastuväiteid esitanud. Kuivõrd kohus rahuldab põhihagi summas 123 758,65 eurot rahuldab kohus viivisenõude seisuga 11.04.2023 sissenõutavaks muutunud viivise 61 302,89 eurot ja lisanduva viivise osas VÕS § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras kuni põhivõla (123 758,65 eurot) tasumiseni.
28.Kuivõrd kohus rahuldab hagi, jäävad menetluskulud TsMS § 162 lõike 1 alusel kostja kanda.
29.TsMS § 174 lõigete 1 ja 2 alusel määras maakohus hüvitamisele kuuluvate menetluskulude rahalise suuruse, viidates TsMS § 138 lõigetele 1 ja 2, § 143 punktile 2 ning § 175 lõikele 1 ja §-le 218. 21.02.2018 menetluskulude nimekirjas on hageja kuluna välja toodud riigilõiv hagiavalduse esitamisel 1800 eurot, kulu 14 eurot (äriregistri väljavõtted) ja lepingulise esindaja tasu 6526,80 eurot (käibemaksuta). 10.03.2023 nimekirja kohaselt on hagejale osutatud õigusabi teenust 143,6 t summas 33 623,80 eurot (käibemaksuta).
30.Kohus asub seisukohale, et hageja lepinguliste esindajate toiminguid saab pidada põhjendatuks osaliselt, arvestades toimingute vajalikkust, esitatud dokumentide sisu ja mahtu, nendes sisalduvaid õiguslikke probleeme ning esitatud lisasid. Vandeadvokaat A. Mailendi õigusabikulu ei ole põhjendatud kokku 18,35 t ulatuses järgmiste kirjete osas. Ülejäänud kirjete osas on tegemist põhjendatud ja vajaliku õigusabikuluga. Esindaja tunnitasu 152,50 eurot (käibemaksuta) on mõistlik ja vastab senisele kohtupraktikale. Kohus mõistab 21.02.2018 nimekirja alusel kostjalt välja hageja põhjendatud õigusabikulu 3728,58 eurot (24,45 t x 152,50 eurot). Kohtu infosüsteemi andmetest nähtuvalt on hageja käesolevas kohtumenetluses tasunud riigilõivu 300+1500 eurot. 14 eurot äriregistri väljavõtete eest on põhjendatud kulu.
31.Järgnevalt analüüsib kohus 10.03.2023 menetluskulude nimekirjas välja toodud kulusid. Hagejale on osutatud õigusabi teenust 143,6 t ulatuses summas 33 623,80 eurot (käibemaksuta). Maakohus viitas TsMS § 175 lõikele 3 ja Riigikohtu määrusele nr 3-2-1-112-09 (punkt 17). Erinevad lepingulised esindajad on menetluses osalenud eri aegadel. Sama toiminguga seotud dubleerivad kulud puuduvad. Seadus ei sätesta, et pankrotihalduril on keelatud võtta lepingulise esindaja õigusabiteenust, mh siis, kui haldur ise on juriidilise haridusega. Kohus leiab, et hagejate esindajate kulud on põhjendatud 37 t 38 min ulatuses. Õigusabi osutati tunnihinnaga 170 eurot (käibemaksuta) tund, v.a L-M. Puuri tunnihind 169,19 eurot (käibemaksuta). Kohus leiab, et esindajate keskmine tunnitasu on mõistlik ja jääb turuhinna raamidesse. Kokku on põhjendatud õigusabikulud 6378,54 eurot. Kohus mõistab kostjalt välja hageja põhjendatud menetluskulu 11 921,12 eurot, millest 10 107,12 eurot on õigusabikulu, 1800 eurot riigilõiv ja 14 eurot kulu äriregistri väljavõtetele. Viivist tuleb tasuda 6378,54 euro tasumata jätmisel.
2-17-1725
Apellatsioonkaebus
32.Kostja palub tühistada maakohtu otsus ning saata asi tagasi esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks või alternatiivselt teha uus lahend, millega jätta hagi rahuldamata. Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda ja mõista hagejalt välja kostja kasuks kulude hüvitis.
33.Maakohus kohaldas ebaõigesti nii materiaal- kui menetlusõiguse norme, mis viis ebaõige lahendi tegemiseni.
34.Maakohus ei järginud Riigikohtu juhiseid ega kontrollinud ega hinnanud, kas tehingud tehti pankrotivõlgniku igapäevases majandustegevuses kauba või teenuse turuhinna alusel.
35.Maakohus ei ole järginud kohtuotsuse põhjendamise nõuet ja hindas tõendeid ebaõigesti, rikkudes TsMS § 436 lõikeid 1–4 ja § 442 lõiget 8, kui jättis hindamata iga kostja poolt esiletoodud teenuse ja arve sisu.
36.Hagiavalduse rahuldamise tõttu jaotas maakohus ebaõigesti menetluskulud.
37.Kostja tõi esile, et iga ülekande aluseks olid arved, mis olid esitatud pooltevahelise kokkuleppe alusel. Kokkulepet tõendavad alates 2007. aastast esitatud arved ja nende jooksev tasumine (nt raamatupidamine ja juhtimiskonsultatsioon). Hageja ei ole vaidlustanud makseid, mis on tehtud: 16.01.2013 arve nr 802876 alusel 5859,05 eurot; 22.01.2013 arvete nr 802929, 802928-302179, 302177, 302178 alusel summas 5928,73 eurot; 20.03.2013 arvete nr 803176, 803177 alusel summas 8432,10 eurot; 07.06.2013 makset summas 700,36 eurot selgitusega „arvete eest osaline“ ja 25.06.2013 makset summas 6846,55 eurot selgitusega „arvete eest osaline“. Seega ei ole hageja vaidlustanud kannete tegemist ühegi konkreetse arvega seoses ja on aktsepteerinud mitmeid kandeid, mis on tehtud samuti juhtimiskonsultatsiooni, raamatupidamisteenuse ja kulude hüvitamise eest. Ei ole mõeldav olukord, kus hageja leiab osade maksete, mis on tehtud sarnaste või isegi samasuguste selgitustega, kohta, et maksmine oli põhjendatud ja osade maksetega seonduvalt, et maksed olid alusetud. Osade maksete aktsepteerimine näitab, et tasumiseks oli alus olemas.
38.Kostja tõi 21.02.2022 seisukohas välja, et maksed sisaldasid erinevaid arveid ja teenuseid, mille eest arveid koostati ja teenuseid osutati. Kostja esitas täiendavad tõendid 18.01.2023 arvete sisu kohta. Kohus ei hinnanud, kas PFCB Drammofonilt vastavaid teenuseid (raamatupidamisteenus, juhtimisteenus, kaupade edasimüümine jne) sai. Kohus lähtus tsiviilasja lahendamisel ülekannetest, mitte arvetest, mis olid esitatud osundatud teenuste eest ja tõendasid teenuse osutamist.
39.Maakohus ei arvestanud, et äriühingul oli kaks juhatuse liiget, vaid leidis, et kokkulepete sõlmimine sai toimuda vaid teise juhatuse liikme ja osanikuga.
40.Pooled ei vaidle, et PFCB-l ei olnud töötajaid. Samuti, et äriühingud olid registreeritud samadesse ruumidesse. Tunnistaja ütlustega on tõendatud, et ta täitis PFCB-le tööülesandeid jooksvalt, kuigi tööleping oli sõlmitud Drammofoniga ja töötasu sai Drammofonilt. Kõik Drammofoni kulud olid reaalselt tehtud, majanduslikult otstarbekad ja hädavajalikud ning kantud PFCB huvides. Kostjal juhatuse liikmena oli õigus valida, kellelt ja millise hinnaga ta vajalikke teenuseid ostab ning teenuste ostmine Drammofonilt oli kõige mõistlikum ning majanduslikult otstarbekam. Kui kostja oleks otsustanud rentida PFCB-le eraldi kontoriruumid, soetada eraldi vajalik tehnika, telefoninumbrid, palgata töötajad jmt, oleksid kulutused olnud märkimisväärselt suuremad.
41.Poolte vahel oli kokkulepe, et PFCB hüvitab Drammofonile kõik kulutused. Drammofon kandis kõik enda ja PFCB kontori-, telefoni-, kütuse-, töötajate palga- ja maksukulud, komandeeringutega seotud jmt kulud. Kulude osakaal on leitud käibe järgi, kuigi
2-17-1725
proportsioon oleks pidanud olema suurem, sest PFCB kiirestiareneva ettevõttena vajas palju suuremat tööd ja aega.
42.Drammofon tegi kulusid PFCB huvides ning kokkuleppe puudumisel oleks tal tekkinud alusetu rikastumise nõue. Raamatupidamises ei saanud nõudeid kajastada, kuna need oli kokkuleppeliselt ajatatud. Nõudeõigus tekkis arve esitamisest. Kostja möönab, et oleks võidud sõlmida ka kirjalik kokkulepe, aga kuni 2013. a kevadeni oli usalduslik ja toimiv partnerlussuhe.
43.Kostja on tõendanud, et ülekanneteks oli õiguslik alus. Seega ta ei tekitanud kahju ega rikkunud juhatuse liikme hoolsuskohustust.
44.Kostja on seisukohal, et tehingud ei väljunud igapäevase majandustegevuse piiridest ja olid tehtud turuhinna alusel. Hageja ei ole tõendanud, et ta oleks saanud teenused kolmandatelt isikutelt soodsamalt või Drammofoni poolt pakutavad teenused olid turuhinnast kallimad. Hageja ei ole menetluse jooksul tõendanud, et tal oleks olnud töötajad, ruumid, töövahendid, raamatupidaja jne, mille majandustegevuse eest oleks hageja ise kulusid kandnud. Hageja ei ole ka selgitanud ega põhjendanud kogu menetluse vältel, kes korraldas ja tegi füüsiliselt raamatupidamist (arvestades, et nt 2010. a oli müügikäive 3,77 milj krooni), kes tegi füüsiliselt (müügi)tööd, kui seda ei teinud Drammofon.
45.Tasutud arved käsitasid perioodi enne seda, kui lõppes PFCB majandustegevus. Y teatas 05.04.2013 e-kirjas, et ei tarni enam kaupu ja laseb ettevõttel uppuda. Seega teine osanik otsustas põhimõtteliselt päeva pealt tegevuse / tarned peatada ning valis uue müügiesindaja, jättes Drammofonile tasumata 2006. a alates tehtud tegevuskulude eest, mida oli aastaid lubatud ja kokku lepitud.
46.Juhtimiskonsultatsiooni eest esitati arveid alates aastast 2007. nii, et 15% tulu sai Pet Food Consulting Finland Oy Ltd (oli lisatud müügiarvetele) ja Drammofon sai 15% vastavalt juhtimiskonsultatsiooni arvetele. Arveid esitati äriühingu asutamisest alates kvartaalselt vastavalt osanike vahelisele kokkuleppele. Maksejõuetust ei põhjustanud kostja ettevõttega seotud maksed. Raamatupidamise ja juhtimiskonsultatsiooni arveid maksti alates PFCB asutamisest. Alates 2007 lükkas teine osanik edasi ettevõtte arendamise ja majandamisega seotud kulusid, samas kinnitades, et kulud tuleb maksta. Ilmselgelt hoidis PFCB kulusid kokku ja püüdis Drammofoni arvel rikastuda. Maksete tegemisel lähtus kostja ka Drammofoni juhatuse liikme hoolsuskohustusest, nõudes sisse tasumata arved ja kulud. Siiski jäi PFCB võlgnevuseks Drammofoni ees 87 681,11 eurot.
47.Kuna hagiavaldus ei kuulu rahuldamisele, tuleb kostja menetluskulud välja mõista hagejalt ja hageja menetluskulud jätta tema enda kanda.
48.Alternatiivselt jääb kostja maakohtus hageja menetluskuludele esitatud vastuväidete, millega maakohus ei nõustunud, juurde. Vastustaja ja kolmanda isiku seisukohad
49.Hageja ja kolmas isik vaidlevad apellatsioonkaebusele vastu ning paluvad menetluskulud jätta kaebaja kanda.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
50.Kolleegium, kuulanud kohtuistungil ära menetlusosaliste seisukohad ja tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohus rikkus asja lahendades osaliselt menetlusõiguse norme ja kohaldas ebaõigesti materiaalõigust, kui rahuldas hagi
2-17-1725
suuremas ulatuses kui põhivõlg 88 556,40 eurot ja sellelt arvestatav viivis. Maakohtu otsus tuleb osaliselt tühistada ja ringkonnakohus saab teha tühistatud osas ise uue otsuse, millega jätab hagi osaliselt rahuldamata ning jaotab uuesti menetluskulud (TsMS § 657 lõike 1 punkt 2). Tühistamata osas jätab ringkonnakohus maakohtu otsuse resolutsiooni muutmata, kuid muudab osaliselt otsuse põhjendusi (TsMS § 657 lõike 1 punkt 21). Samuti jaotab kolleegium menetluskulud kõigis kolmes kohtuastmes ja määrab hageja taotlusel kindlaks kohtuotsuse täitmise korra.
51.Riigikohtu 22.11.2019 otsusega jäi jõusse ringkonnakohtu 20.03.2019 otsus osas, milles apellatsioonikohus jättis hagiavalduse rahuldamata 24 002,43 euro ja sellelt arvestatud viivise nõudes. Samuti osas, milles viivisenõue jäi rahuldamata perioodi eest enne hagiavalduse esitamist. Seega selles osas on hageja nõue jäänud jõustunud kohtuotsusega juba rahuldamata. Nimetatud asjaolu jättis maakohus ebaõigesti tähelepanuta, deklareerides vaidlustatud otsuse resolutsiooni punktis 1, et hagi kuulub rahuldamisele. Ringkonnakohtu 20.03.2019 osaliselt jõustunud otsuse järgselt on hageja nõuded rahuldatud 86% ulatuses, mida tuleb igal juhul arvestada menetluskulude jaotamisel.
52.Senini on kohtumenetluses hageja nõue kahjuhüvitise 123 758,65 eurot ja sellelt alates hagi esitamisest 01.02.2017 arvestatava seadusjärgses suuruses viivise nõudes.
53.TsMS § 693 lõike 2 kohaselt on asja uuesti läbivaatavale kohtule kohustuslikud Riigikohtu otsuses esitatud seisukohad õigusnormi tõlgendamisel ja kohaldamisel. Seega olid maakohtule ja on ringkonnakohtule kohustuslikud järgmised Riigikohtu seisukohad: tsiviilasjas nr 2-14-16399 jõustunud kohtuotsused võivad olla praeguses asjas dokumentaalseteks tõenditeks, aga menetlusosalised võivad esitada täiendavaid tõendeid; tuleb kontrollida, kas kostja tegi pankrotivõlgniku arvel Drammofonile makseid olukorras, kus: 1) pooled avaldasid tahet tehingute tegemiseks ning tehingud kehtisid; 2) pooled avaldasid tahet tehingute tegemiseks, kuid tehingud olid tühised, kostja aga arvas ekslikult, et tehingud on kehtivad ja pankrotivõlgnik on kohustatud makseid tegema; 3) tahet tehingute tegemiseks ei avaldatud, kuid kostja arvas ekslikult, et pankrotivõlgnik on seadusest või tehingust tulenevalt kohustatud makseid tegema; 4) maksete tegemise alus tulenes käsundita asjaajamise sätetest (VÕS § 1018, § 1023 lõiked 1, 2 või § 1018 lõige 2 ja § 1024 lõige 4), kuid kostja tegi makseid suuremas ulatuses, kui pankrotivõlgnik oli kohustatud. Kui tehingud kehtisid, tuleb kontrollida, kas hagis esitatud asjaoludest tulenevalt oleks vaja hinnata ka tehingute võimalikku kahjulikkust pankrotivõlgnikule. Kui makseid tehti tühise või olematu kohustuse täitmiseks või kui tasuti käsundita asjaajamise sätetest tulenevate kohustuste täitmiseks seadusega ettenähtust rohkem, on oluline, et pankrotivõlgniku kahjuks saab olla rahasumma, mille osas on hageja VÕS § 1028jj tulenev nõue Drammofoni vastu väärtusetu. Kui kostja tegi Drammofonile makseid tehingu täitmiseks, kohalduvad ÄS-i sätted (§ 181 lõige 3) ning tuleb mh kontrollida, kas kostja tõi esile ja tõendas tehingute puhul teise osaniku kirjalikku nõusolekut või heakskiitu või seda, et tehingud tehti pankrotivõlgniku igapäevases majandustegevuses kauba või teenuse turuhinna alusel. Juhul kui tehingud kehtisid, tuleb juhatuse liikme vastutuse kontekstis maakohtul kontrollida, kas hagis esitatud asjaoludest tulenevalt oleks vaja hinnata ka tehingute võimalikku kahjulikkust pankrotivõlgnikule. Kui Drammofonile tehti makseid tühise või olematu kohustuse täitmiseks või kui ta tasus käsundita asjaajamise sätetest tulenevate kohustuste täitmiseks seadusega ettenähtust rohkem, siis on kostja kui pankrotivõlgniku juhatuse liikme vastutuse kontekstis oluline, et pankrotivõlgniku kahjuks saab olla rahasumma, mis osas on hageja VÕS § 1028 jj tulenev nõue Drammofoni vastu väärtusetu (Riigikohtu otsused nr 3-2-1-27-06, punkt 13; 3-2-1-49-07, punkt 16).
54.Käesolevas asjas on esitanud osaühingu pankrotihaldur ÄS § 187 lõike 1 alusel pankrotivõlgniku juhatuse liikme vastu varalise kahju hüvitamise nõude. Sellise nõude
2-17-1725
rahuldamiseks peavad leidma tõendamist järgmised asjaolud: 1) kostja rikkus juhatuse liikme kohustusi (ÄS § 187 lõige 1, TsÜS § 35); 2) pankrotivõlgnikule on tekkinud varaline kahju (VÕS § 127 lõige 1, § 128); 3) kohustuse rikkumise ja kahju vahel on põhjuslik seos (VÕS § 127 lõige 4); 4) kostja vastutab kohustuse rikkumise eest, st ta ei järginud korraliku ettevõtja hoolsusstandardit (ÄS § 187 lõike 2 teine lause). Ühe eelduse tuvastamata jäämisel hagi rahuldamisele ei kuulu. Tõendamiskoormus jaguneb selliselt, et hagejal tuleb esile tuua ja tõendada elulised asjaolud kostja poolt juhatuse liikme kohustus(t)e rikkumise kohta ja rikkumise tagajärjel pankrotivõlgnikule varaline kahju tekkimise kohta, kostjal tuleb esile tuua ja tõendada elulised asjaolud selle kohta, et ta tegutses korraliku ettevõtja hoolsusega.
55.Ringkonnakohus märgib, et maakohtu otsuse põhjendustest ei ole selgelt aru saada, milliste eluliste ja õiguslike asjaolude alusel tuvastas kohus juhatuse liikme tegevuses konkreetsete ülekannete tegemisel õigusliku aluse puudumise, st esmalt kostja poolt väidetud kokkulepete (seega lepingust tuleneva aluse) puudumise, seejärel käsundita asjaajamise sätete kohaldamise eelduste puudumise. Ringkonnakohus on seisukohal, et praegust vaidlust ei saa lahendada eristamata erinevate ülekannete aluseks olnud kostja poolt väidetud õiguslikke aluseid ja iga vaidlustatud ülekannet tuleb eraldiseisvalt (või grupis teise sama põhjendusega ülekandega) hinnata. Ringkonnakohus on seisukohal, et osaliselt hindas maakohus ebaõigesti tõendite kogumit, mis annab kolleegiumile aluse tõendite ümberhindamiseks (TsMS § 653).
56.Vastavalt ÄS § 187 lõike 2 teisele lausele vabaneb juhatuse liige vastutusest, kui tõendab, et on oma kohustusi täitnud korraliku ettevõtja hoolsusega. Riigikohtu praktika kohaselt tähendab hoolsuskohustus, et juhatuse liige peab tegutsema heas usus ja äriühingu huvides, olema otsuste vastuvõtmiseks piisavalt informeeritud ega tohi võtta ühingule põhjendamatuid riske; lojaalsuskohustus on mh kohustus vältida huvide konflikti ja mitte eelistada isiklikke huve äriühingu omadele (lahend nr 3-2-1-38-15, punkt 15). Lisaks on kohtupraktikas selgitatud, et hoolsuskohustus on isiku või organisatsiooni vastutus või õiguslik kohustus vältida tegevuse või tegevusetusega (mida võib mõistlikult ette nähta) kahju ning jaguneb komponentideks: hoolsus, informeeritus ja riskide hindamine (Riigikohtu lahendid nr 3-2-1-41-03, 3-2-1-45-03). TsÜS § 35 kohaselt juriidilise isiku juhtorgani liikmed peavad oma seadusest või põhikirjas tulenevaid kohustusi täitma juhtorgani liikmelt tavaliselt oodatava hoolega ja olema juriidilisele isikule lojaalsed.
57.Hageja on praeguses menetluses esitanud PFCB pankrotihaldurina kahju hüvitamise nõude pankrotivõlgniku juhatuse liikme vastu, leides, et olukorras, kus kostja oli samaaegselt PFCB juhatuse liige ning Drammofoni ainuosanik ja juhatuse liige ning oli saanud teada PFCB teise osaniku poolt koostöö lõpetamisest, tegi ta PFCB arveldusarvelt kaheksa makset Drammofonile, tekitades sellega PFCB-le varalist kahju. Hageja on seisukohal, et maksete tegemiseks puudus õiguslik alus ja kostja rikkus ülekannete tegemisega PFCB juhatuse liikme lojaalsus- ja hoolsuskohustust.
58.Kostja, tõendamaks ülekannete õiguslikku alust ja nende tegemisel tegutsemist korraliku ettevõtja hoolsusega, tõi esile, et oli sõlmitud kokkulepe, et PFCB hüvitab Drammofonile viimase poolt kantud PFCB tegevuskulud; kokkulepe oli aktsepteeritud PFCB mõlema juhatuse liikme ja osaniku poolt; kostja kandis üle raha tegelikult kantud kulude hüvitamiseks; kõik ülekanded olid tehtud PFCB huvides ega tekitanud äriühingule kahju; iga makse aluseks oli arve; kostja oli teinud PFCB-lt ka varasemalt samade teenuste eest esitatud arvete alusel ülekandeid Drammofonile, mida ei vaidlustata; PFCB juhatuse liikmena oli tal õigus valida kellelt ja mis hinnaga vajalikke teenuseid ostab; ostmine Drammofonilt oli majanduslikult kõige mõistlikum ja otstarbekam; kui kostja ei oleks ülekandeid teinud, oleks Drammofon PCFB
2-17-1725
pankrotimenetluses võlausaldajaks; PCFB osanike vahel oli kokkulepe, et Drammofon saab 15% müügist, sama sai äriühingu teine osanik.
59.TsMS § 230 lõikest 1 tulenevalt pidi kumbki pool enda esiletoodud elulisi asjaolusid tõendama. TsMS § 5 lõikest 2 tulenevalt on pooltel hagimenetluses võrdne võimalus ja õigus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Sama sätte teise lause kohaselt määrab pool ise, millised asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. Kuigi praeguses asjas võivad pankrotihalduri võimalused nõude tõendamiseks ja kostja vastuväidete ümberlükkamiseks olla mõnevõrra piiratud, arvestades, et talle ei ole kostja poolt üle antud kogu PFCB raamatupidamisdokumentatsiooni (II kd tl 42–44), ei ole siiski alust tõendamiskoormuse ümberpööramiseks, sest halduri kasutuses on mh PFCB pangakontodelt nähtuvad rahalised liikumised ning halduriga teeb koostööd (samad seisukohad, samad lepingulised esindajad) kohtumenetlusse kolmanda isikuna kaasatud PFCB teise osaniku juhatuse liige, kes teatud perioodil oli ka PFCB teiseks juhatuse liikmeks ning kellele peavad olema teada vähemalt osanikevahelise suhtlemisega seotud elulised asjaolud.
60.Poolte vahel puudub vaidlus, et kostja tegi PFCB arvelduskontolt hageja poolt etteheidetavad ülekanded järgmiselt (I kd tl 10): 1) 09.04.2013 makse nr 672 summas 8962,80 eurot selgitusega „arve nr 803217“; 2) 09.04.2013 makse nr 673 summas 213,90 eurot selgitusega „arve nr 803218“; 3) 09.04.2013 makse nr 677 summas 15 430 eurot selgitusega „vast. lep.“; 4) 09.04.2013 numbrita makse summas 17 108,15 eurot selgitusega „ARVETE EEST“; 5) 07.06.2013 numbrita makse summas 62 782,73 eurot selgitusega „ARVETE EEST OSALINE“; 6) 10.06.2013 makse nr 712 summas 2066 eurot selgitusega „arvete eest osaline“; 7) 11.06.2013 makse nr 713 summas 5713 eurot selgitusega „Arvete eest osaline“; 8) 25.06.2013 makse nr 715 summas 11 482,07 eurot selgitusega „arvete eest“.
61.Asjakohane on maakohtu ja hageja seisukoht, et ainult arve ei loo õiguslikku alust ülekande tegemiseks. Selleks, et juhatuse liikmel oleks õiguslik alus arve tasumiseks, pidi äriühingul olema tekkinud rahaline kohustus arve esitaja ees (võlasuhe VÕS § 2 lõike 1 mõttes). Vastavalt VÕS §-le 3 võib võlasuhe tekkida lepingust, kahju õigusvastasest tekitamisest, alusetust rikastumisest, käsundita asjaajamisest, tasu avalikust lubamisest või muust seadusest tulenevast alusest. Vastavalt tsiviilasja materjalidele ja Riigikohtu lahendile saavad praeguses asjas olla võlasuhete tekkimise aluseks leping ja / või käsundita asjaajamine.
62.Kostja tõi kohtumenetluses esile, milliseid arveid milliste ülekannetega ta täpsemalt tasus (I kd tl 123–124, III kd tl 5–5 pöördel): • 8962,80 eurot tasus 09.04.2013 arve nr 803217 09.04.2013 (I kd tl 197–198) alusel; arve selgitus „Juhtimiskonsultatsioon“; • 213,90 eurot tasus 09.04.2013 arve nr 803218 09.04.2013 (I kd tl 103) alusel; arve selgitus „Igakuise raamatupidamisearuandluse koostamine apr 2013“; • 15 430 eurot tasus 09.04.2013 arvete nr 802931 31.12.2012 (I kd tl 200; selgitus „Juhtimiskonsultatsioon“), 803269 31.03.2013 (I kd tl 106 pöördel–107; selgitus „Kaubad vastavalt lisale“), 803297 (ei esitatud kohtumenetluses), 130409/1 09.04.2013 (I kd tl 103 pöördel–104; selgitus „Tooted Prismale vastavalt lisale), 130409/2 09.04.2013 (I kd tl 104 pöördel; selgitus „Prima Pet Premium tõlge A, B, C, D, E), 130409/3 09.04.2013 (I kd tl 105–106; selgitus „Riiulite rent, paranduskulu, riiul“) ja 130409/4 09.04.2013 (I kd tl 196; selgitus „Oster tasumata tooted“) alusel; • 17 108,15 eurot tasus 09.04.2013 arvete nr 802931 (I kd tl 200), 803269 (I kd tl 106 pöördel–107), 803279 02.04.2013 (I kd tl 201; selgitus „2012. a ladustamine,
2-17-1725
kohalik transport, provisjon“), 130409/1 (I kd tl 103 pöördel–104), 130409/2 (I kd tl 104 pöördel), 130409/3 (I kd tl 105–106) ja 130409/4 (I kd tl 196) alusel; • 62 782,73 eurot tasus 07.06.2013 arvete nr 1052013 01.05.2013 (I kd tl 102–102 pöördel; selgitus „Kulude hüvitis 2007-04.2013, sis. Kontorikulud, sidekulud, kütusekulud, komandeeringukulud, palgakulud“), 803386 08.05.2013 (I kd tl 101 pöördel; selgitus „200019 Woodshavings, 503886 Latex pinball, 505568 Puppy trainingmat“) ja 130523/7 23.05.2013 (I kd tl 100 pöördel–101; selgitus „Juhtimiskonsultatsioon vastavalt lisale“) alusel; • 2066 eurot tasus 10.06.2013 arvete nr 1052013 (I kd tl 102–102 pöördel), 803386 (I kd tl 101 pöördel) ja 130523/7 (I kd tl 100 pöördel–101) alusel; • 5713 eurot tasus 11.06.2013 arvete nr 1052013 (I kd tl 102–102 pöördel), 803386 (I kd tl 101 pöördel) ja 130523/7 (I kd tl 100 pöördel–101) alusel; • 11 482,07 eurot tasus 25.06.2013 arvete nr 1052013 (I kd tl 102–102 pöördel), 803386 (I kd tl 101 pöördel) ja 130523/7 (I kd tl 100 pöördel–101) alusel.
63.Esiletoodud arvetelt nähtuvalt ja vastavalt kostja selgitustele said need olla Drammofoni poolt esitatud nelja erineva võimaliku võlasuhte alusel: 1) juhtimisteenuse osutamine; 2) Drammofini poolt PFCB-le tarnitud kaupade eest; 3) kulude hüvitis 2007–04.2013; 4) igakuise raamatupidamise teenuse osutamise eest. Järgnevalt analüüsib ringkonnakohus iga võimaliku võlasuhte tõendatust. Seejuures võtab kohus arvesse, et poolte vahel ei ole vaidlust mh selles, et PFCB asutajateks ja võrdses ulatuses osanikeks olid kostja äriühing OÜ Drammofon, mille esindusõiguslikuks isikuks oli kostjast juhatuse liige, ja Soome äriühing Pet Food Consulting Finland Oy Ltd, mille esindusõiguslikuks isikuks oli juhatuse liikmena kohtumenetlusse kaasatud kolmas isik Y. Seonduvalt ühe esitamata arvega (nr 803297) märgib kolleegium, et kõrvutades 15 430 ja 17 108,15 euro ülekannete põhjendustena esiletoodud arvete summasid, siis esitamata arve alusel tegelikult ülekannet ei toiminud. Seega selle esitamata jätmine kohtumenetluse tulemust ei mõjuta.
64.Kostja vande all antud seletuse (II kd tl 52 pöördel–54) kohaselt sai ta 1996. a tuttavaks Yga, mõlemad tegelesid lemmikloomatoodetega; otsustati teha koostööd; 1998. a asutas kostja Drammofoni, Yl oli Soomes ettevõte Prima Pet Premium (edaspidi PPP Oy); Drammofon tegeles loomakliinikute ja -kauplustega, PPP tootis koerte ja kasside toitu; 2006 loodi ühine ettevõte PFCB; tegemist oli sisuliselt kostja juhtimistasuga, mille kohta esitas Drammofon arveid jooksvalt. Kostja muude selgituste kohaselt oli tegemist osanike 2007. a kokkuleppega; tasu suuruseks oli 15% müügist ja sarnaselt sai Soome osanik 15%, mis oli lisatud Soome edasimüüja müügiarvetele. Sarnaselt on 11.03.2014 e-kirjas (III kd tl 17) selgitanud kostja lepinguline esindaja hagejale mh: „Jooksvalt on Drammofon OÜ-le makstud Pet Food Consulting Baltic OÜ poolt: juhtimiskonsultatsiooni tasu (15% arvutatuna imporditud kaupade, transpordikulude ja ladustamiskulude summalt), sama suure 15% sisaldas Prima Pet Premium OY müügihind Pet Food Consulting Baltic OÜ-le – ehk siis mõlemad ettevõtted said jooksvalt 15% ... Kõigest sellest on teine osanik kogu aeg olnud teadlik ning seda ka aktsepeteerinud.“ 15.04.2013 e-kirjas (III kd tl 87, tõlge samas pöördel) on Y mh heitnud kostjale ette ühise ettevõtte vähest kasumlikkust, kuid samas on selgelt teada andnud, et „...Olen jälginud meie pangakontot ning infot Krediidiinfos, ma ei näe valestitegemisi, lihtsalt liiga palju kulutusi võrreldes müügiga...“ Samas e-kirjas kostjale ütles teise osaniku juhatuse liige mh:“...Sina oled tegevjuht ja mina olen juhatuse esimees. Tegevjuht on kohustatud andma aru juhatus ees, mille esindajaks olen mina.“ Samade isikute märtsis 2011 toimunud e-kirjavahetusest (I kd tl 69, tõlge pöördel) nähtuvalt on kostja teavitanud Yt mh, et „Siin teadmiseks Drammofoni saadud 15% ostudest aastal 2010: kokku võetult 324 394 EEK ehk 20 732,56 EUR ehk iga kuu 1727,71 EUR...“ Kostja on esitanud valiku Drammofoni arvetest PFCB-le selgitusega
2-17-1725
„Juhtimiskonsultatsioon“ vastava märgitud perioodi eest ajavahemikul 07.06.2007– 28.12.2012 (dtl 1385–1404). Hageja esitas Drammofoni 20.03.2013 arve nr 803176 selgitusega „Juhtimiskonsultatsioon jaan-veebr 2013“ (I kd tl 107 pöördel–108), mille tasumine on tõendatud PFCB konto väljavõttega 20.03.2013 (I kd tl 82), kuid seda ülekannet ei ole hageja vaidlustanud. Tsiviilasjas on esitatud 2010. majandusaasta aruanne (I kd tl 132–138), mille tegevusaruandes on deklareeritud, et juhatus koosnes kahest liikmest, kellele eritasu ei makstud. 12.07.2013 e-kirjas (III kd tl 86 pöördel, tõlge 85 pöördel) palus Y koheselt tagastada Drammofonile ülekantud 62 782,73 eurot.
65.Eeltoodud tõendite kogumiga tõendamist leidnud eluliste asjaolude alusel on ringkonnakohus seisukohal, et tsiviilkohtumenetluse jaoks piisava elulise veenvusega (TsMS § 232 lõige 1) suutis kostja tõendada, et PFCB ja Drammofoni vahel oli sõlmitud suuline käsundusleping juhtimisteenuse osutamiseks juhatuse liikme / tegevjuhi igapäevaste ülesannete täitmiseks ning see tehing on kehtiv, kuna PFCB teise osaniku esindusõiguslik esindaja (juhatuse liige) on sellega nõustunud. Käsunduslepinguga kohustub üks isik (käsundisaaja) vastavalt lepingule osutama teisele isikule (käsundiandjale) teenuseid (täitma käsundi), käsundiandja aga maksma talle selle eest tasu, kui selles on kokku lepitud (VÕS § 619). Praegusel juhul on teise osaniku juhatuse liige tunnustanud kostja äriühingu tegevjuhina ja poolte vahel puudub vaidlus, et alates asutamisest täitis kostja PFCB juhatuse liikme ülesandeid, juhtides igapäevaselt äriühingu tegevust. Kohtule ei ole väidetud ega esitatud tõendeid, et kostja oleks sõlminud füüsilise isikuna PFCB-ga käsundulepingut juhatuse liikme ülesannete täitmiseks ja saanud tasu oma tegevuse eest. Majandus- ja kutsetegevuses sõlmitud leping on eelduslikult tasuline (VÕS § 28 lõige 1). Vastavalt Riigikohtu praktikale ei pea ÄS § 181 lõike 1 kohane osanike nõusolek olema osanike otsuse vormis, vaid võib olla antud ka iseseisvate kirjalike tahteavaldustena või heakskiiduna (praeguses asjas tehtud lahendi punkt 15.2 ja selles viidatud varasemad lahendid). Praeguses asjas saab asuda seisukohale, et Y oli PFCB teise juhatuse liikmena ja teise osaniku juhatuse liikmena juba enne 2010. a märtsi teadlik, et Drammofon saab 15% arvutatuna kaupadest, transpordist ja ladustamiskuludest, kuna 02.03.2011 e-kirjast nähtuvalt teavitas kostja teda Drammofoni poolt juba saadud 15%-st ja vastuskirjas Y seda teavet ei vaidlustanud. Vastuskirjast nähtuvalt pidid osapooled vaatama järgmisel aastal üle Drammofonile kulude hüvitamise (sellest täpsemalt allpool). Hageja ei ole vaidlustanud kostja seletust selle kohta, et osanikel oligi lepitud algusest peale kokku, et kumbki saab jooksvalt 15% arvutatuna mh kaupadest ja Soome pool sai oma osa sellega, et lisas 15% PFCB-le imporditud kaupadest. Teine osanik ei vaidlustanud ka koostöö lõppemisest teatamisel ega hilisemalt juhtimiskonsultatsiooni eest summade tasumist, kuigi väitis, et on jälginud äriühing pangakontot. Hageja poolt mitte kõikide juhtimisteenuse eest tasutud ülekannete vaidlustamisest saab järeldada, et sisuliselt on ka haldur aktsepteerinud vastava teenuse Drammofoni poolt osutamist.
66.Kuna juhtimisteenuse osutamiseks sõlmitud käsundusleping PFCB ja Drammofoni vahel on kehtiv, oli seega käsundiandjal kohustus saadud teenuse eest tasuda kokkulepitud tasu. Hageja ei ole (alternatiivselt) vaidlustanud arvetel nr 803217, 802931 ja 130523/7 juhtimisteenuse eest näidatud tasude suurust.
67.Riigikohus on 22.11.2019 lahendi punktis 14 selgitanud, et kui tehingud kehtisid, tuleb juhatuse liikme vastutuse kontekstis kontrollida, kas hagis esitatud asjaoludest tulenevalt oleks vaja hinnata ka tehingute võimalikku kahjulikkust pankrotivõlgnikule. Ringkonnakohus on seisukohal, et juhtimisteenuse eest esitatud arvete tasumine ei saanud olla äriühingule kahjulik, kuna tõendatud on, et perioodidel, mille eest arved olid esitatud (detsember 2012, märts – mai 2013), täitis kostja juhatuse liikme ülesandeid, seega oli käsundiandja saanud tellitud teenuse. Samuti ei olnud sel ajal veel pankrotiolukorda, kuigi Soome osanik oli 15.04.2013 teatanud koostöö lõpetamisest.
2-17-1725
Kostja selgitas ringkonnakohtu istungil, et äriühing tegutses esialgu edasi, kaubad olid laos ja osad kliendid alles. Tegevuse jätkumine nähtub mh PFCB arvelduskontode väljavõtetelt (I kd tl 84 pöördel–94). Poolte vahel puudub vaidlus, et püsiv maksejõuetus kujunes välja alles 2013. a oktoobrikuuks.
68.Eeltoodust tulenevalt on ringkonnakohus seisukohal, et kostjale ei ole alust heita ette juhtimisteenuse eest 8962,80+4323,60+4260 euro tasumist vastavalt 09.04.2013 ja 07.06.2013 kokku summas 17 546,40 eurot. Ringkonnakohus ei tuvastanud, et kostja oleks vastavate toimingute tegemisega rikkunud PFCB juhatuse liikme hoolsus- või lojaalsuskohustust.
69.Sarnasele seisukohale jõudis ringkonnakohus ka seonduvalt 09.04.2013 tasutud arvega igakuise raamatupidamisaruandluse koostamise eest. Kostja vande all antud seletuse kohaselt esitas Drammofon PFCB-le regulaarselt arveid raamatupidamise eest. Kostja selgituste kohaselt osutas Drammofon PFCB-le kogu tegutsemise aja raamatupidamisteenust. Kostja esitas väite tõendamiseks lisaks vaidlusalusele aprill 2013 eest esitatud arvele valiku arveid perioodi 2007–2012 kohta (dtl 1406–1421) ning arved 2013. a mai–juuli teenuse eest ja augusti–novembri ning 2012. majandusaasta aruande koostamise eest (I kd tl 100, 108 pöördel). Hageja ei ole väitnud, et tegelikult oli PFCB raamatupidamine korraldamata ega ole toonud esile mõnda teist raamatupidamisteenuse osutajat. Raamatupidamise seaduse § 2 lõigetest 1 ja 2 tulenevalt on Eesti Vabariigis raamatupidamiskohustuslaseks mh iga Eestis registreeritud eraõiguslik juriidiline isik. ÄS § 183 järgi on raamatupidamise korraldamine juhatuse ülesanne. Ka peale vaidlusaluse ülekande tegemist ei väljendanud teine osanik 15.04.2013 ega 12.07.2013 e-kirjades mittenõustumist raamatupidamisteenuse eest ülekantud summaga. Ringkonnakohus on seisukohal, et kostja suutis piisava elulise veenvusega tõendada, et PFCB ja Drammofoni vahel oli sõlmitud suuline käsundusleping raamatupidamisteenuse osutamiseks ning see tehing on kehtiv, kuna PFCB teise osaniku esindusõiguslik esindaja oli selle heaks kiitnud. Eeltoodust tulenevalt on ringkonnakohus seisukohal, et kostjale ei ole alust heita ette raamatupidamisteenuse eest 09.04.2013 213,90 euro tasumist. Ringkonnakohus ei tuvastanud, et kostja oleks vastavate toimingute tegemisega rikkunud PFCB juhatuse liikme hoolsus- või lojaalsuskohustust. Raamatupidamisteenuse saamine oli PFCB huvides kuni äriühingu lõppemiseni.
70.Kostja selgitas kohtumenetluses mh, et Drammofon tarnis lemmikloomakaupu, mida PFCB müüs edasi klientidele. Vaidlusalustelt arvetelt nr 803269 31.03.2013, 130409/1 09.04.2013 ja 803386 08.05.2013 nähtub 09.04.2013 ja 07.06.2013 sarnaste selgitustega arvete alusel kokku 12 743,95 euro ülekandmine. Kostja on selgitanud, et sarnaselt kolmenda isikuga seotud Soome äriühingu PPP Oy poolt tarnitud kaubaga tarnis Drammofon PFCB-le igapäevases majandustegevuses erinevaid lemmikloomakaupu, mis müüdi kasumiga edasi jaemüüki ning et selline tegevus oli PFCB igapäevases majandustegevuses tavaline. Kostja esitas valiku PPP Oy arvetest (dtl 1236–1285), edasimüügil jaekauplustele esitatud arvetest (dtl 1288–1337, 1340–1382, 1602–2435). Seonduvalt arvega nr 130409/3 „Riiulite rent, paranduskulu, riiul“ on kostja toonud esile, et riiulid olid renditud Drammofoni poolt PFCB kasuks ja neil kasutati vaid PFCB müüdud kaubamärkide Hau-Hau ja Primacat eksponeerimiseks. Oma väidete tõendamiseks esitas kostja fotod riiulitest ja toodetest nendel (dtl 1231–1233) ja Soome edasimüüja PPP OY arved ja hinnakirja (dtl 1236–1285). Samuti Meediagrupi OÜ kinnituse riiulite ostmise kohta Drammofoni poolt Tallinki laevadele (III kd tl 10, 11).
71.Ringkonnakohus on seisukohal, et arvestades esitatud tõendeid ja vaidluse all mitte olevat PFCB igapäevast majandustegevust (lemmikloomakaupade hulgimüük) saab tsiviilkohtumenetluse jaoks piisava elulise veenvusega lugeda PFCB igapäevases majandustegevuses tehtuks nii Drammofonilt edasimüügiks lemmikloomakaupade
2-17-1725
ostmise kui nende müügiks Tallinki laevadel riiulite rentimise. Selles osas saab lugeda piisavalt eluliselt usutavalt tõendatuks kostja vande all antud seletusega ka asjaolu, et nii kaubad kui teenus olid ostetud / osutatud turuhinna alusel. Hageja vastupidiseid väited ei esitanud. Seega ei olnud selliste tehingute jaoks ÄS § 183 lõike 1 teisest lausest tulenevalt nõutav teise osaniku nõusolek. Ka siinkohal on asjakohane kolleegiumi eelnevalt väljendatud seisukoht, et viidatud arvete vastavalt 09.04.2013 ja 07.06.2013 tasumine ei olnud äriühingule kahjulik, kuna tõendatud on, et perioodidel, mille eest arved olid esitatud (märts, mai 2013) ei olnud PFCB veel pankrotiolukorras, kuigi Soome osanik oli 15.04.2013 teatanud koostöö lõpetamisest. Kostja selgitas ringkonnakohtu istungil, et äriühing tegutses esialgu edasi, kaubad olid laos ja osad kliendid alles. Tegevuse jätkumine nähtub mh PFCB arvelduskontode väljavõtetelt (I kd tl 84 pöördel–94). Poolte vahel puudub vaidlus, et püsiv maksejõuetus kujunes välja alles 2013. a oktoobrikuuks.
72.Küll aga ei saa kohus nõustuda kostjaga selles, et ta suutis tõendada arvete nr 130409/2 (selgitus „Prima Pet Premium tõlge A, B, C, D, E“), 130409/4 (selgitus „Oster tasumata tooted“) ja 803279 selgitus „2012. a ladustamine, kohalik transport, provisjon“) alusel tehtud maksete ning arve nr 130409/3 (selgitus „Riiulite rent, paranduskulu, riiul“) alusel paranduskulu ja riiuli ostmise kulu eest tasumise õigusliku aluse. Kostja ei toonud seonduvalt Drammofoni ja PFCB vahelise rendilepingu tingimustega esile mh milliseid riiuleid, millal ja miks pidi Drammofon parandama, samuti seda, et tegemist oli VÕS § 280 mõttes pisipuuduste kõrvaldamisega või § 334 kohase üürniku vastutusega, mistõttu tuli üürnikul parandamiskulud üürileandjale hüvitada. Arvelt selgitusega „Oster tasumata tooted“ ei nähtu, milliseid tooteid ja millal PFCB Drammofonilt ostis, et saata need edasi Soome kliendile. Täpsemaid selgitusi selle arve kohta kostja ei esitanud. Samale seisukohale tuleb asuda arve nr 803279 kohta – ka sellele ei ole lisatud lisa selgitustega arve kujunemise kohta, arve ise on nii üldsõnaline, et selle väljastamise õiguslikku alust ei ole võimalik tuvastada. Sama tuvastas kolleegium ka tõlgetega seotud arve kohta – sel on märgitud teatud arvu tõlgete tellimine, kuid millisel perioodil ja kokkuleppel kellega, samuti milline seos oli tõlgetel PFCB igapäevase majandustegevusega, lisatud tõenditest ei nähtu.
73.Ringkonnakohus nõustub maakohtuga osas, milles kohus leidis, et kostja rikkus juhatuse liikme kohustusi perioodi 2007–04.2013 eest arvestatud tegevuskulude (01.05.2013 arve nr 1052013 alusel) väljamaksmisega Drammofonile. Ringkonnakohus nõustub, et kostja ei suutnud tõendada äriühingute vahelist vastavasisulist kehtivat kokkulepet käsunduslepingu sõlmimiseks. Kostja vande all antud seletuse (II kd tl 52 pöördel–54) kohaselt oli kohe alguses Yga kokkulepe, et kui kunagi tulevikus tekib ühisel ettevõttel kasum, hakkab PFCB Drammofonile kulusid tagasi maksma, sest kogu tegevus käis Drammofoni vahendite arvel; vähemalt kaks korda aastas sai ta Yga kokku ja iga kord lubas Y kulutused Drammofonile tasuda, kuid lükkas seda erinevatel põhjustel edasi ja keeldus kirjaliku lepingu sõlmimisest, lubadus kajastus juhatuse koosolekute memodes ja e-kirjades; PFCB kujunes hulgimüügiettevõtteks, millel oli 2012–2013 käivet üle 300 000 euro, kuid tegutses ilma kuludeta; Drammofoni majandusaasta aruannetes ei olnud seda võlgnevust kirjas, kuna äriühing käsitles neid finantsinvesteerinuna PFCBsse. Kostja esitas 01.05.2013 arve põhejndatuse tõendamiseks lisaks osanikevahelise ekirjavahetuse märtsis 2011 (I kd tl 69, tõlge pöördel), millest nähtub, et kostja teavitas Yt 2010. aasta püsikuludest (rent, bensiin, telefon, kontorikulud jne + palgad), kuid märkis juurde, et „See vaid teadmiseks. Mõtleme, kuidas saame sellele lahenduse!“, millele Y vastas mh, et „...Üritame saada selle taskaalu tänavu ning vaatame asja 2012 uuesti. Muidugi tuleb võlg ära maksta...“ Kostja ei esitanud seletuses esiletoodud juhatuse koosolekute memosid ega muid tõendeid, mille alusel saaks tuvastada kehtiva Drammofoni ja PFCB kokkuleppe püsikulude hüvitamiseks, mis vastaks ÄS § 181 lõike
2-17-1725
3 tingimustele, s.t mille oleks heaks kiitnud PFCB teine osanik. Ka 12.07.2013 e-kirjas (III kd tl 86 pöördel, tõlge 85 pöördel) palus Y koheselt tagastada Drammofonile 01.05.2013 arve alusel üle kantud 62 782,73 eurot. Nõustuda ei saa, et tegemist oleks ka tehinguga, mis tehti PFCB igapäevases majandustegevuses ja kostja ei esitanud tõendeid, et tema poolt Drammofoni nimel esitatud arvelt nähtuvad numbris oleksid kujunenud vastavate teenuste turuhinna alusel (VÕS § 181 lõike 3 teine lause). Ainuüksi kostja vande all esitatud väide turuhinna kohta ei ole piisavalt usaldusväärseks tõendiks olukorras, kus muud tõendid seda ei toeta.
74.Ringkonnakohus nõustub maakohtuga ka selles, et kostjale ei olnud PFCB juhatuse liikmena õiguslikku alust teha 01.05.2013 arve alusel väljamakset seetõttu, et tõendatud ei ole Drammofonil arve esitamiseks käsundita asjaajamise õigusest tulenevad alused. VÕS § 1018 lõike 1 kohaselt võib olla käsundita asjaajamisega tegemiset olukorras, kus isik teeb teise isiku kasuks midagi, ilma et viimane oleks talle andnud õiguse tegu teha või kohustanud teda tegu tegema. Sama sätte punkti 2 kohaselt on tegemist õigustatud käsundita asjaajamisega mh juhul, kui asjaajamisele asumine vastab soodustatu huvidele ja tegelikule või eeldatavale tahtele. Praeguses asjas saab nii kostja vande all antud seletuse kui Y 07.03.2011 vastuskirjast järeldada, et PFCB teine osanik oli teadlik, et Drammofon kannab osa PFCB tegevuse kuludest ja oli sellega (asjaajamisele asumisega) nõus, kuid poolte vahel ei olnud kokkulepet, millal ja kui palju hüvitab DFCB asjaajajale viimase poolt tehtud kulutustest. Y vastuskirjast nähtuvalt ei olnud PFCB-l alust eeldada, et kulutuste tasumist ei nõuta (VÕS § 1023 lõige 3). VÕS § 1023 lõikest 1 tulevalt võib käsundita asjaajaja nõuda, et soodustatu hüvitaks talle asjaajamisel tekkinud kulutused ulatuses, milles asjaajaja võis kulutuste tegemist pidada mõistlikult vajalikuks.
75.Seega tuli kostjal praeguses asjas tõendada, et Drammofoni esitatud arvelt nähtusid mõistlikud kulutused, mida ta tegi PFCB asja ajamiseks. Kostja esitas 133 339,68 euro suuruse arve (I kd tl 102), millele on lisatud koond (samas lk 102 pöördel) iga-aastaste kulude kohta alates 2007–2013. 21.02.2022 menetlusdokumendi punktis 2.13.3 viitab kostja 11.12.2017 menetlusdokumendi lisa 10 lisale 1, kuid nimetatud dokumenti (väidetavalt kõik kulud tabelina) ei ole tsiviilasja materjalides, kuna tsiviilasja esimesel läbivaatamisel maakohus keeldus selle lisa vastu võtmisest (21.01.2018 istungi protokolli lk 2; II kd tl 51 pöördel) ja selle uuesti esitamist hilisemas menetlusstaadiumis tsiviilasja materjalidest ei nähtu. Kostja esitatud muudest tõenditest (Drammofoni pearaamatust väljavõtted üüriarvete jmt tasumise kohta) ei ole võimalik eraldada PFCB huvides tehtud kulutusi Drammofoni enda huvides tehtud kulutustest. Eeltoodust tulenevalt on kolleegium seisukohal, et kostja ei suutnud tõendada, et temaga seotud äriühing esitas 01.05.2013 arve PFCB asjajamise kulude kohta mõistlikus suuruses, mistõttu ei olnud PFCB-l kohustust arvet tasuda ning olukorras, kus kostjale oli teada teise osaniku 15.04.2013 seisukoht äriühingu tegevuse lõpetamise kohta, ei käitunud kostja PFCB juhatuse liikmena korraliku ettevõtja hoolsusega. Seejuures ei oma tähtsust, kas kostja Drammofoni juhatuse liikmena oli õigustatud arvet esitama või mitte. Praeguses vaidluses on tähtis, kas kostja käitus PFCB juhatuse liikmena selle äriühingu suhtes hoolsalt ja lojaalselt.
76.Eeltoodust tulenevalt on ringkonnakohus veendumusel, et hagi ei ole põhjendatud järgmiste summade osas (st nende ülekandmiseks oli kostjal õiguslik alus): 8962,80 (tasutud 09.04.2013 arve 803217) + 213,90 (tasutud 09.04.2013 arve 803218) + 5388,37 (tasutud 09.04.2013 arve 803269) + 6353,51 (tasutud 09.04.2013 kahes osas arve 130409/1) + 4698 (tasutud 09.04.2013 kahes osas osaliselt arve 130409/3) + 4323,60 (tasutud 09.04.2013 arve 802931) + 1002,07 (tasutud osadena 10.06, 11.06 ja 25.06.2013 arve 803386) + 4260 (tasutud osadena 07.06, 10.06, 11.06 ja 25.06.2013 arve 130523/7) = 35 202,25 eurot. Arvestades, et jõustunud ringkonnakohtu otsusega on varasemalt hagi juba jäänud rahuldamata 24 002,43 euro ulatuses, kuulub hagi seega
2-17-1725
rahuldamisele kostja suhtes 147 761,08 - 24 002,43 - 35 202,25 = 88 556,40 euro ulatuses.
77.Vastavalt põhivõla vähenemisele tuleb vähendada ka viivisvõlgnevust. Hageja viivisenõude õiguslikku alust kostja apellatsioonkaebuses ei vaidlustanud. Kuivõrd põhinõue kuulub rahuldamisele 88 556,40 euro ulatuses, tuleb kostjal tasuda viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras alates hagi esitamisest 01.02.2017 (vt Tallinna Ringkonnakohtu 20.03.2019 otsus jõustundu osas). Praeguse otsuse kuupäeva seisuga moodustab sissenõutavaks muutunud viivise nõue 55 659,79 eurot (vt www.viivisekalkulaator.ee). Hageja ei vaidlustanud maakohtu poolt viivisnõude piiramist põhivõlgnevusega. Seega piirab ka ringkonnakohus TsMS § 367 korras lisanduva viivise suuruse põhivõla suurusega 88 556,40 eurot.
78.Riigikohus selgitas praeguses tsiviilasjas tehtud otsuses (punktis 14), et kostja kui pankrotivõlgniku juhatuse liikme vastutuse kontekstis on oluline, et pankrotivõlgniku kahjuks saab olla rahasumma, mille osas on hageja nõue Drammofoni vastu väärtusetu. Drammofoni pankrotimaterjalidest nähtuvalt on hageja kasuks tsiviilasjas nr 2-14-16399 Drammofonilt väljamõistetud rahasumma saamine lootusetu, kuna Drammofoni pankrotimenetlus rauges PFCB-le väljamakseid tegemata. Seega hageja nõue Drammofoni vastu on väärtusetu, kuid ringkonnakohtu istungil sai kohtule teatavaks, et hageja on esitanud nõude kohtuotsuse nr 2-14-16399 täitmiseks ettevõtte ülemineku alusel Mr Haikal OÜ vastu (tsiviilasi nr 2-20-12095). Kohtute infosüsteemist nähtuvalt on selles asjas hagi rahuldatud, kuid kohtuotsus ei ole veel jõustunud. Sellises olukorras ei ole täpsemalt võimalik määrata hageja algselt Drammofoni vastu suunatud nõude väärtust, kuid hageja alusetu rikastumise vältimiseks on võimalik praeguse lahendi täitmine siduda tsiviilasja nr 2-20-12095 tehtava lahendi täitmise võimatusega, määrates kindlaks kohtuotsuse täitmise korra TsMS § 445 lõike 1 alusel. Vastava taotluse hageja esitas.
79.Kolleegium on seisukohal, et hageja 08.01.2024 taotlus kuulub rahuldamisele osaliselt. Nimelt taotleb hageja siduda praeguses asjas kostja vastu otsuse täitmine Mr Haikala OÜ vastu tehtava kohtulahendi jõustumisega ja määrata, et kostja suhtes kuulub otsus täitmisele osas, milles otsust asjas 2-20-12095 (selle kaudu asjas 2-14-16399) ei ole õnnestunud täita kolme kuu jooksul, arvates Mr Haikala OÜ vastu tehtava otsuse jõustumisest. Kostja vaidleb taotlusele vastu osaliselt, leides viidetega Riigikohtu lahenditele nr 2-16-3785 (punkt 26.2), 3-2-1-74-16 (punkt 15.2) ja 2-18-4482 (punkt 17.2), et täitmise võimalikkust Mr Haikala OÜ suhtes ei määra kohtulahendi jõustumine, vaid lähtuda tuleb mõistlikust ajast, mil kohtuotsust ei suudeta tema suhtes täita. Ringkonnakohus nõustub kostjaga ja leiab praeguses asjas ei ole võimalik täpsemalt määrata ajalist piiri, mille jooksul saab kohtutäitur eelduslikult kinnitada täitemenetluse ebaõnnestumist (Riigikohtu otsus nr 2-16-3785, punkt 26.2) Mr Haikala OÜ suhtes, mistõttu tuleb otsuse täitmise kord määrata ajamääruseta ning seostada täitemenetluse ebaõnnestumisega. Täitemenetluse ebaõnnestumise kohta väljastab kohtutäitur vastavasisulise õiendi (Riigikohtu otsus nr 2-16-3785, punkt 26.2).
80.Otsuses käsitama poolte väited kolleegiumi hinnangul asja õigel lahendamisel tähtsust ei oma. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
81.Hagi osalise rahuldamisele tõttu tuleb maakohtu otsus tühistada ka menetluskulude jaotuse osas. TsMS § 163 lõike 1 alusel jäävad poolte menetluskulud kõigis kohtuastmetes 40% ulatuses Pet Food Consulting Baltic OÜ (pankrotis) ja 60% ulatuses kostja kanda. Kolmanda isiku menetluskulud jäävad TsMS § 167 lõike 1 alusel kõigis
2-17-1725
kohtuastmetes 40% ulatuses Pet Food Consulting Baltic OÜ (pankrotis) kanda ja ülejäänud ulatuses menetlusosalise enda kanda.
82.Kuna maakohus ei määranud kindlaks kostjale hüvitamisele kuuluvaid menetluskulusid, ei tee seda ka ringkonnakohus (TsMS § 174 lõige 4). Hüvitamisele kuuluvad menetluskulud määrab rahaliselt kindlaks asja lahendanud maakohus mõistliku aja jooksul ringkonnakohtu otsuse jõustumisest TsMS § 177 lõikes 2 sätestatud korras. Menetluskulude uuel kindlaksmääramisel saab maakohus võtta seisukoha hageja kulude rahalisele kindlaksmääramisele esitatud vastuväidete kohta.
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.