Eesistuja Imbi Sidok-Toomsalu, liikmed Ele Liiv ja Indrek Parrest
Otsuse tegemise aeg ja koht
20.03.2019, Tallinn
Tsiviilasja number
2-17-1725
Tsiviilasi
Pet Food Consulting Baltic OÜ (pankrotis) pankrotihalduri Maire Armi (Arm) hagi XX (X) vastu kahjuhüvitise ja viivise saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 21.03.2018 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
XX apellatsioonkaebus
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
192 579.61 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja/vastustaja Pet Food Consulting Baltic OÜ (pankrotis) pankrotihaldur Maire Arm Kostja/apellant XX (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja Kerli Kase Kolmas isik kostja poolel BB (sünd. XX.XX.XXXX), lepinguline esindaja adv Mari Agarmaa
Kohtuistungi toimumise aeg
13.02.2019
RESOLUTSIOON
1.Harju Maakohtu 21.03.2018 otsus tühistada osaliselt kahjuhüvitise ja viivise suuruse ning menetluskulude jaotuse osas. Tühistatud osas teha uus otsus, millega rahuldada hagi põhivõla osas 123 758.65 euro ulatuses ja ringkonnakohtu otsuse kuulutamise seisuga sissenõutavaks muutunud viivise osas 21 103.39 euro ulatuses ning jaotada uuesti menetluskulud. Muus osas jätta maakohtu otsus muutmata.
2.Otsuse terviksresolutsioon kehtib järgmises sõnastuses: 1) Hagi rahuldada osaliselt.
2) Mõista XX-lt välja Pet Food Consulting Baltic OÜ (pankrotis) pankrotivarasse põhivõlg 123 758.65 eurot, 20.03.2019 seisuga sissenõutavaks muutunud viivis 21 103.39 eurot ja viivis alates 21.03.2019 kuni põhivõla 123 758.65 euro täieliku tasumiseni võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras. 3) Ülejäänud osas jätta hagi rahuldamata. 4) Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt. 5) Maakohtu- ja apellatsioonimenetluse kulud jätta 16% ulatuses hageja ja 84% ulatuses kostja kanda. 6) Hüvitamisele kuuluvate menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks asja lahendanud maakohus pärast käesoleva kohtulahendi jõustumist mõistliku aja jooksul. Edasikaebamise kord ja tähtajad Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Selgitused Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha, sealhulgas avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Menetlusabi andmise taotlus ei peata menetlustähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Asjaolud ja hageja nõue
1.01.02.2017 esitas hageja maakohtule hagi kostjalt kui pankrotivõlgniku juhatuse liikmelt võlgniku pankrotivarasse võlgnevuse 147 761.08 eurot, seisuga 01.02.2017 sissenõutavaks muutunud viivise 32 997.64 eurot ja lisanduva viivise seadusjärgses määras väljamõistmiseks. 08.12.2017 avaldusega suurendas hageja sissenõutavaks muutunud viivise nõuet 54 976.31 euroni. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.
2.Pankrotimenetluse ilmnes, et ajavahemikus 09.04.–25.06.2013 on Pet Food Consulting Baltic OÜ (pankroti) (edaspidi PFCB, pankrotivõlgnik) teinud OÜ-le Drammofon (edaspidi ka Drammofon) rahalisi ülekandeid õigusliku aluseta kokku 123 758.65 eurot, millega on selgelt kahjustatud PFCB võlausaldajate huve. Seega esinesid nimetatud rahaliste ülekannete tagasivõitmise tunnused. 17.04.2014 esitas hageja Drammofoni vastu hagi alusetult saadud raha tagastamiseks PFCB pankrotivarasse. 15.12.2015 otsusega asjas nr 2-14-16399 rahuldas maakohus hagi ja mõistis Drammofonilt PFCB pankrotivarasse välja põhivõlgnevuse 123 758.65 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise 9478.25 eurot ja viivise protsendina põhivõlgnevusest alates 17.04.2014 kuni põhivõla tasumiseni. Menetluskulud jättis maakohus Drammofoni kanda ja mõistis viimaselt PFCB pankrotivarasse välja 19 145.70 eurot. Ringkonnakohus jättis Drammofoni apellatsioonkaebuse rahuldamata ja apellatsiooniastme kulud Drammofoni
kanda ja mõistis viimaselt menetluskuluna pankrotivarasse välja 4856.73 eurot. Kohtuotsus tsiviilasjas nr 2-14-16399 on jõustunud.
3.Eeltooduga tuleb lugeda tõendatuks, et ajavahemikus 09.04.2013–25.06.2013 kandis PFCB Drammofonile 123 758.65 eurot üle õigusliku aluseta. Nimetatud perioodil oli PFCB juhatuse ainsaks liikmeks kostja, kes esindas ainsa juhatuse liikmena samaaegselt ka Drammofoni. Kostja, tehes PFCB juhatuse liikmena õigusliku aluseta teisele endaga seotud äriühingule rahalisi ülekandeid, rikkus PFCB juhatuse liikme hoolsus- ja lojaalsuskohustusi ning tekitanud sellega PFCB-le rahalise kahju, mis koosneb nii alusetult ülekantud rahast 123 758.65 eurost kui hageja kasuks Drammofonilt asjas nr 214-16399 väljamõistetud, kuid saamata menetluskuludest 24 002.43 eurot, millist kahju ei oleks tekkinud, kui kostja ei oleks PFCB juhatuse liikmena oma kohustusi rikkunud.
4.Lisaks põhivõlgnevusele palus hageja välja mõista viivise. Kostja vastuväited
5.Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Hageja ei ole tõendanud, et kostja oleks rikkunud PFCB juhatuse liikme kohustusi ja et nende rikkumiste tulemusena oleks võlgnikule tekkinud kahju. Tsiviilasjas nr 2-14-16399 Drammofoni suhtes tuvastatud asjaolusid ja järeldusi ei saa lugeda automaatselt tuvastatuks ka kostja suhtes, kuna kostja ei olnud nimetatud asjas pooleks ega kolmandaks isikuks ning tal ei olnud võimalik ega vajalik nimetatud tsiviilasja raames oma seisukohti avaldada.
6.PFCB ja Drammofoni vahel oli sõlmitud mõlema osaniku esindaja ja juhatuse liikme kokkulepe, mille kohaselt pidi PFCB kasumisse jõudmisel hüvitama Drammofonile kõik viimase tehtud kulutused, mis olid kantud seoses asjaoluga, et PFCB tegutses Drammofoni kontoriruumides, mille ülalpidamiskulud kandis Drammofon, samuti kandis Drammofon kõik PFCB tegevusega seotud kontori-, telefoni-, kütusekulud jmt. Ka osa Drammofoni töötajatest töötas PFCB huvides, täites oma tööülesandeid osaliselt seoses PFCB majandustegevusega ja Drammofon kandis töötajate palga- ja maksukulud ning komandeeringutega seotud kulud. Seega ei olnud vaidlusalused maksed tehtud alusetult, sest tegelikult hüvitas PFCB Drammofonile viimase poolt pikema aja vältel PFCB huvides reaalselt kantud kulud. Kostja kinnitas, et kõik Drammofoni poolt PFCB huvides kantud kulud olid reaalselt tehtud, majanduslikult otstarbekad ja hädavajalikud. Kostjal oli PFCB juhatuse liikmena õigus valida, kellelt ja millise hinnaga ta PFCB tegutsemiseks vajalikke teenuseid ostab. Teenuste ostmine Drammofonilt, millega ühes kontoriruumis PFCB asus, oli majanduslikult kõige mõistlikum ja otstarbekam. Juhul, kui PFCB-le oleks pidanud muretsema eraldi kontoriruumid, soetama vajaliku tehnika, telefoninumbrid, palkama töötajad jmt, oleksid kulutused olnud märkimisväärselt suuremad kui nende kandmine PFCB ja Drammofoni poolt proportsionaalsetes osades. Kostja ei saanud PFCB juhatuse liikmena maksete tegemise ajal teada ega eeldada, et hilisemas kohtumenetluses leitakse, et need olid alusetud.
7.Asjaolu, et teises tsiviilasjas on rahuldatud hageja nõue Drammofoni vastu, ei tähenda, et PFCB-le on tekkinud kahju, vaid seda, et PFCB-l on nõue Drammofoni vastu. Hageja on nimetatud nõude sissenõudmiseks esitanud nõudeavalduse Drammofoni pankrotimenetluses. Nõuete kaitsmise koosolekul tunnustati PFCB nõuet kogusummas 186 962.29 eurot. Seega tegelikkuses nõuab hageja kostjalt sisuliselt sama võlgnevust, mida PFCB nõuab Drammofonilt. See tähendab hageja alusetut rikastumist Drammofoni arvel. Harju Maakohus tegi 02.02.2018 asjas nr 2-16-17830 määruse, millega kinnitas Drammofoni võlausaldajate 19.01.2018 üldkoosolekul vastu võetud kompromissotsuse,
mille kohaselt Drammofoni kõikide võlausaldajate nõuded rahuldatakse 1% ulatuses ning ülejäänud võlad vastavalt vähendatakse. Seega tekib määruse jõustumisel olukord, kus PFCB-l on Drammofoni vastu nõue üksnes 1869.62 eurot, millest nähtub, et võlgnikule ei ole tekkinud kahju sellises ulatuses, mida hageja nõuab.
8.Hagi kostja vastu on esitatud põhinõudes 147 761.08 eurot, millele lisanduvad viivised, samas on PFCB pankrotimenetluses teadaolevate võlausaldajate nõuete kogusumma 65 324.80 eurot. Seega jääb arusaamatuks, millest tuleneb kostja poolt väidetavalt PFCB-le tekitatud kahju ning kelle huvides on hagi esitatud.
9.Hageja nõutavate asjas nr 2-14-16399 kantud menetluskulude osas leidis kostja, et nende kandmine PFCB pankrotivara arvel ei ole põhjendatud, kuna arved tasus PFCB teine osanik Prima Pet Premium OY. Samuti nähtub maksekorraldustest, et maksed on tehtud justkui Advokaadibüroo TGS Baltic AS-ile, kuid arved esitas Advokaadibüroo Varul AS. Seega jääb arusaamatuks, kuidas ja millest tulenevalt käsitleb hageja arvetes märgitud summasid hagejale tekkinud kahjuna. Samuti ei ole hageja PFCB pankrotihaldurina kostjale teadaolevalt esitanud kohtule mitte ühtegi pankrotiseaduse (PankrS) § 66 lõikes 1 nimetatud ettekannet kulutuste kohta ning samuti ei ole pankrotimenetluses toimunud võlausaldajate üldkoosolekut ega toimkonna koosolekut, kus oleks otsustatud õigusabi osutamise kulutuste kinnitamist. Esimese astme kohtu otsus
10.Harju Maakohus rahuldas 21.03.2018 otsusega hagi ja mõistis kostjalt PFCB pankrotivarasse välja põhivõla 147 761.08 eurot, seisuga 18.12.2017 sissenõutavaks muutunud viivise 54 976.31 eurot ja lisanduva viivise kuni põhivõla tasumiseni võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras. Menetluskulud jäid kostja kanda ja kohus märkis, et määrab kulude rahalise suuruse kindlaks pärast otsuse jõustumist.
11.Hageja kui pankrotistunud äriühingu (PFCB) pankrotihaldur nõuab PankrS § 541 lõikest 1 tulenevalt kostja kui PFCB juhatuse liikme poolt võlgnikule tekitatud kahju hüvitamist. Kohus viitas tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) §-le 35, äriseadustiku (ÄS) § 187 lõigetele 1 ja 2 ning VÕS § 115 lõikele 1 ja § 127 lõikele 4. Eeltoodust nähtuvalt on hagi rahuldamise eeldusteks, et kostja on võlgniku juhatuse liikmena rikkunud äriühingu juhatuse liikme kohustusi (hoolsus- ja lojaalsuskohustusi), et osaühingule on tekkinud varaline kahju ning et rikkumise ja kahju vahel on põhjuslik seos.
12.Kohus luges esitatud tõendite ja vaidlustamata asjaolude (tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 231 lõiked 2 ja 4) alusel tuvastatuks järgmised asjaolud: PFCB pangakontolt on tehtud ajaperioodil 09.04.2013–25.06.213 makseid Drammofoni pangakontole kogusummas 123 758.65 eurot (t I kd lk 10); Harju Maakohtu 25.03.2014 määrusega kuulutati välja PFCB pankrot ja hageja nimetati PFCB pankrotihalduriks (t I kd lk 6-9); Harju Maakohtu 15.12.2015 otsusega tsiviilasjas nr 2-14-16399 rahuldati hageja hagi Drammofoni vastu alusetult saadu tagastamiseks ning mõisteti Drammofonilt alusetult saadud 123 758.65 eurot, sissenõutavaks muutunud viivis 9478.25 eurot ja viivis põhivõlalt VÕS § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras alates 17.04.2014 kuni põhivõla tasumiseni PFCB pankrotivarasse; menetluskulud jäeti täies ulatuses Drammofoni kanda ja mõisteti viimaselt hagejale välja kulude hüvitis 19 145.70 eurot (t I kd lk 11-14);
Tallinna Ringkonnakohtu 29.03.2016 otsusega jäeti Harju Maakohtu 15.12.2015 otsus muutmata, apellatsiooniastmes kantud menetluskulud Drammofi kanda ja mõisteti kostjalt hagejale välja menetluskulud 4856.73 eurot (t I kd lk 15-21); Harju Maakohtu 15.12.2015 ja Tallinna Ringkonnakohtu 29.03.2016 otsused jõustusid 06.06.2016, kui Riigikohus jättis kostja kassatsioonkaebuse menetluse võtmata (t II kd lk 22); 21.07.2017 esitas hageja nõudeavalduse Drammofoni pankrotimenetluses summas 157 239.33 eurot, lisandub viivis; nõude aluseks on Harju Maakohtu 15.12.2015 ja Tallinna Ringkonnakohtu 29.03.2016 otsused (t II kd lk 31-32); 02.02.2018 tegi Harju Maakohus asjas nr 2-16-17830 määruse (ei ole jõustunud), millega kinnitas Drammofoni võlausaldajate 19.02.2018 üldkoosoleku otsuse kompromissi kinnitamise kohta, mille kohaselt kuulub võlausaldajatele tasumisele 1% nende nõudest, sh kuulub võlgniku nõue 186 962.29 eurot rahuldamisele summas 1869.62 eurot (t II kd lk 33-35).
13.Hageja tugineb tsiviilasjas nr 2-14-16399 jõustunud kohtuotsustele. Kostja hinnangul tõendab PFCB osanike (Drammofon ja Prima Pet Premium OY) vahelist kokkulepet Drammofoni kulutuste hüvitamise kohta kostja ja BB vaheline kirjavahetus 2011.a märtsis, mil kostja kirjutas: „Siin teadmiseks Drammofoni saadud 15% ostudest aastal 2010: Kokku võetult 324394 EEK ehk 20732,56 EUR ehk iga kuu 1727,71 EUR. Püsikulud – kõik Drammofoni makstud (rent,bensiin, telefon, kontorikulud jne) + palgad (kes tööl mõlema juures) aastal 2010 kuus 6565,55. Ei ole just väga palju, kuid 2010 selgelt üle selle 15%, kui arvestada (nagu oleme ise kalkuleerinud), et tööd tehakse praegu 60% PFC asja edendamiseks (nädalast 3 päeva!) ning 40% jääb ainult Drammofonile aega. See nüüd vaid teadmiseks. Mõtleme, kuidas saame sellele lahenduse!“. Sellele vastas BB: „Ehk 2010 sinu hinnangu järgi kogu kuludest u 4000 € / kuus (pea meeles seda Drammofoni ladu teie kontoris) kuuluks PFC-le ning olete saanud sellest alla poole. Üritame saada selle tasakaalu tänavu ning vaatame asja 2012 uuesti. Muidugi tuleb võlg ära maksta“ (I t I kd lk 69, pöördel).
14.Asjaolu, et PFCB poolt Drammofonile tehtud maksetega ei olnud tekitatud PFCB-le kahju, soovis kostja tõendada Drammofoni poolt PFCB-le esitatud arvetega perioodil 01.01.2013–25.03.2014 ja PFCB arvelduskonto väljavõttega sama perioodi kohta, millised kohus kostja taotlusel hagejalt välja nõudis (t I kd lk 78-108). Nendest nähtuvalt on PFCB pangakontolt tehtud 2013.a kuni 25.06.2013 makseid kokku 151 525.44 eurot, millest vaidlusaluseid makseid 09.04.2013–25.06.2013 on tehtud 123 758.65 eurot. Kostja on selgitanud, et hageja ei ole pidanud vaidlusaluseks PFCB poolt alates 01.01.2013 Drammofonile tehtud makseid 27 766.79 eurot; seega on hageja aktsepteerinud mitmeid kandeid, mis on tehtud PFCB poolt Drammofonile juhtimiskonsultatsiooni ja raamatupidamisteenuse osutamise ja muude kulude hüvitamise eest; järelikult on hageja valikuliselt ja põhjendamatult otsustanud, millised kanded on alusetud, millised mitte. Kostja esitas ka mõnede säilinud Drammofoni arvete koopiad, mida hageja ei olnud kohtule esitanud, tõendamaks hageja pahatahtlust mitte esitada kohtumenetlusse selliseid tõendeid, mis tõendaksid hageja nõude alusetust (t I kd lk 196-201). Kostja hinnangul kinnitavad samuti tema väidet, et PFCB tegevuskulusid kattis Drammofon (mõlemad äriühingud tegutsesid Drammofoni ruumides, kasutasid Drammofoni telefoninumbreid, kontoritehnikat ning nende heaks töötasid Drammofoni juures töötanud isikud) mh ka äriregistri väljavõtted, kus mõlema äriühingu aadressiks on märgitud Mustamäe tee 44, Tallinn ning mõlemal äriühingul on sama telefoninumber 56641136 (t I kd lk 202-204). Lisaks nähtub nimetatud asjaolu ka Soomes trükitud voldiku ja selle järgi kujundatud võlgniku visiitkaartide skaneeringust (t I kd lk 206).
Täiendavalt tõendab nimetatud väidet Mustamäe tee 44 ruumide üürileandja OÜ Vispell KV kinnituskiri, et tema teadmisel ja nõusolekul tegutses 2006.a detsembrist kuni 2013.a juunini Drammofonile üüritud ruumides aadressil Mustamäe tee 44, Tallinn lisaks Drammofonile ka PFCB, samuti esitati nimetatud perioodi eest üüri- ja kommunaalarved Drammofonile ning need arved viimane ka tasus (t I kd lk 207-208). Kõikidele Advokaadibüroo Varul AS arvetele ei ole lisatud spetsifikatsiooni, seega ei ole võimalik väita, et arved oleksid esitatud just tsiviilasjaga nr 2-14-16399 seoses. Selgitused on lisatud kahele arvele ning nimetatud spetsifikatsioonidest ei ole võimalik välja lugeda, kas kulutused on tehtud eelnimetatud tsiviilasjaga seoses. Samuti jääb selgusetuks, kuidas on arvel nr 150044 toodud kulutused seoses kauba hoiustamisega etteheidetavad kostjale ning kuidas ja mille alusel on nimetatud arvest tulenevalt võimalik kostjalt väidetavat kahju välja nõuda. Kostja kinnitas oma väiteid kohtuistungil vande all (t II kd lk 51-55). Kostja seletas, et võlgniku teise osaniku Prima Pet Premium OY esindaja ja juhatuse liige BB lubas talle pidevalt, et kõik Drammofoni poolt võlgniku jaoks tehtud kulutused kuuluvad tasutamisele, kuid kirjaliku lepingu sõlmimisest keeldus. Samas oli võlgniku juhatuse teine liige BB just see, kes hakkas 2013.a veebruaris-märtsis läbi teise äriühingu samas tegevusvaldkonnas PFCB-ga konkureerima ja keelas klientidel PFCB-lt kaupu osta ning tarnijatel PFCB-le kaupu müüa, samuti tarnides PFCB-le väärtusetuks muutunud kaupa, millise tegevuse tulemusena muutuski PFCB lõpuks maksejõuetuks.
15.Kohus asus seisukohale, et kostja vande all antud seletus ja tema esitatud kirjalikud tõendid ei kummuta jõustunud kohtuotsustega tuvastatud asjaolusid ja järeldusi. Nii nähtub Harju Maakohtu 15.12.2015 otsuse põhjendustest, et kostja ja BB vahelisest ekirjavahetusest nähtub üksnes, et asja vaadatakse uuesti 2012.a, kuid mingeid kokkuleppeid arvete tasumise kohta ei nähtu. Arvete tasumise kokkuleppe puudumist kinnitab ka asjaolu, et kostja allkirjastatud PFCB bilansis 31.12.2013 Drammofoni nõuded ei kajastu. PFCB ajutise halduri aruande kohaselt muutus PFCB püsivalt maksejõuetuks hiljemalt 2013.a oktoobris. Kostja seletuse kohaselt oli ta 2013.a aprillis teada saanud, et ettevõtte tegevusele on kriips peale tõmmatud ning tekkinud on uus edasimüüja. Kohtule ei ole esitatud tõendeid, millest nähtuks PFCB ja Drammofoni vaheline kokkulepe Drammofonile kulude hüvitamiseks. Kohus nõustus hagejaga, et vaidlusalused maksed on tegelikkuses seotud PFCB majandustegevuse lõppemisega ning ülekannete selgitused ei ole kooskõlas nende tegeliku majandusliku sisuga. Pankrotimenetluses tuvastatu põhjal ei ole PFCB-l täitmata kohustusi Drammofoni ees, puuduvad dokumendid, mis tõendaksid kostja nimetatud side-, kütuse-, komandeeringuning palgakulusid. Ajutise halduri aruande kohaselt oli PFCB-l 12.03.2014 seisuga täitmata kohustusi võlausaldajate ees 110 916.66 eurot. Vaatamata sellele, et PFCB-l oli kaubatarnijatest võlausaldajate ees suuremahulisi täitmata kohustusi, tegi PFCB juhatuse liige makse 123 758.65 eurot endaga seotud äriühingule. Alusetu rikastumise institutsiooni eesmärgiks on kõrvaldada ebaõiglus, mis tekib juhul, kui üks isik teeb midagi teise isiku heaks, olemata selleks seadusest või tehingust kohustatud. Kohtu hinnangul on vaidlusalused ülekanded PFCB kontolt tehtud õigusliku aluseta ja Drammofon on rikastunud PFCB arvel, seega kuulub 123 758.65 eurot PFCB pankrotivarasse tagastamisele (t I kd lk 11-14).
16.Tallinna Ringkonnakohtu 29.03.2016 otsuse põhjendustest nähtuvalt on maakohus õigesti leidnud, et puuduvad dokumendid, mis tõestaksid võlgniku ja Drammofoni vahelise suulise kokkuleppe olemasolu kulude tasumise kohta. Drammofon on kokkuleppe olemasolu tõendamiseks esitanud vaid 2010.a märtsis peetud ekirjavahetuse, milles kostja esitab enda kalkulatsiooni ja annab ühepoolse hinnangu Drammofoni poolt 2010.a tehtud kulutustele. Nimetatud kirja vastuseks BB nendib vaid
kostja kirjeldatud olukorda „Ehk 2010 sinu hinnangu järgi kogu kuludest u 4000 € / kuus (pea meeles seda Drammofoni ladu teie kontoris) kuuluks PFC-le ning olete saanud sellest alla poole“, andmata omalt poolt tagasisidet kulutuste sisule ja ulatusele või aktsepti konkreetsete kulude kandmiseks. Nimetatud kirjast nähtuvalt võis jutt olla Drammofoni laokuludest, mitte 01.05.2013 arvel nimetatud kuludest. Arvestades ka asjaolu, et kirjavahetus toimus 2 aastat enne vaidlusaluste ülekannete tegemist, ei saa ringkonnakohtu hinnangul BB vastusest „muidugi tuleb võlg ära maksta“ tuletada kokkulepet, mille alusel võis võlgnik kanda 123 758.65 eurot 2013.a kevadel Drammofonile. Pärast 07.06.2013 ülekannet summas 62 782.73 eurot ütleb BB ekirjavahetuses selgelt, et Drammofonil tuleb koheselt rahasumma tagastada, mis näitab, et võlgnikul ei olnud kokkulepet ja seega õigust raha Drammofonile kanda. Kuivõrd mõlemad isikud olid erinevate äriühingutega seotud, siis isegi kui BB möönis tol hetkel mingi võlgnevuse olemasolu, puudub kirjavahetuses konkreetsus, milline äriühing kellele ja mille eest ning kui palju võlgu oli. Oma väidet soovib Drammofon tõendada ka 01.05.2013 arvega, 29.01.2014 vastusega pankrotiavaldusele, 04.04.2014 nõudeavaldusega võlgniku pankrotimenetluses ja raamatupidamise väljatrükkidega. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa ainuüksi Drammofoni poolt arve esitamine olla ülekannete õiguslikuks aluseks ega tõendada poolte kokkulepet. Seejuures puudub loogiline selgitus asjaolule, miks ei olnud sellises mahus kulude kandmise kohta sõlmitud äriühingute vahel kirjalikke kokkuleppeid või miks ei koostatud võlgnikule arveid jooksvalt ega kajastatud võlgniku kohustuste täitmata jätmist nõudekohaselt Drammofoni bilansis. Kolleegium ei nõustu Drammofoniga, et ainuüksi asjaolu, et mõlema juriidilise isiku juhatuse liikmeks oli kostja, välistab õigusliku aluse puudumise. Vastupidi, kui juhatuse liige sõlmib kokkuleppeid äriühinguga, mille seaduslikuks esindajaks ja ainuosanikuks ta samaaegselt on, on tehingu tegemiseks suurema tõenäosusega vajalik vormistada lisaks ka osanike nõusolek. Drammofon esitas ca 7 aasta pikkuse perioodi eest tagantjärgi üldsõnalise selgitusega „kulude hüvitis 200704.2013“ koondarve alles 01.05.2013, s.o samal päeval, millal lõppes võlgniku ja Prima Pet Premium Oy koostöö, mis põhjendatult paneb kahtlema Drammofoni heas usus käitumises. Drammofon ei ole põhjendanud, miks väidetav pikaajaline võlgnevus tasuti sisuliselt korraga (ülekandeid tehti 5 päeval) ning olukorras, kus võlgnikul olid tekkinud makseraskused. Pelgalt Drammofoni raamatupidamise väljatrükkide kõrvutamine arvega ei anna juurde selgust võlgnevuse tekkimise osas. Drammofoni esitatud dokumentidest ei nähtu, et kulud oleksid kantud seoses võlgniku äritegevusega ning lisaks ei ole võimalik eristada Drammofoni ja võlgniku kulusid. Asjaolude tõendamiseks ei piisa Drammofoni selgitustest 29.01.2014 vastuses pankrotiavaldusele ega Drammofoni 04.04.2014 nõudeavalduses võlgniku pankrotimenetluses. Menetlusosaliste seletused ei ole tõenditeks TsMS § 229 lõike 2 järgi. Antud juhul on need vaid Drammofoni ühepoolne seisukoht, mis ei tõenda kokkulepet (t I kd lk 15-21).
17.Kohus nõustus kohtute põhjendustega tsiviilasjas nr 2-14-16399 ka käesoleva asja puhul. Kuigi kostja ei olnud tsiviilasjas nr 2-14-16399 isiklikult pooleks ega kolmandaks isikuks, oli ta siiski võlgniku PFCB juhatuse liikmeks ning kostja Drammofoni ainuosanikuks ja ainsaks juhatuse liikmeks, kelle poolt PFCB ja Drammofoni nimel tehtud otsused ja toimingud kajastusid vastavalt PFCB ja Drammofoni otsuste ja toimingutena (PFCB ja Drammofon toimisid juhtimise tasandil isiklikult kostja kaudu). Seega on alusetu väita, et tsiviilasjas nr 2-14-16399 tuvastatu ei omaks käesolevas asjas mingit tähendust. Kohtu hinnangul ei esitanud kostja vaidlusaluste maksete põhjendatuse osas käesolevas asjas sisuliselt uusi põhjendusi ega tõendeid, mida kohtud ei ole juba varasemalt käsitlenud tsiviilasjas nr 2-14-16399. Seetõttu jäi kohus ka käesoleva hagi puhul seisukohale, et Drammofoni väidetavad kulutused PFCB huvides jäid tõendamata.
Samuti ei ole tõendatud PFCB osanike kokkulepe kulutuste hüvitamise kohta Drammofonile. Hagejalt väljanõutud PFCB arveldusarve väljavõte, Drammofoni arved PFCB-le ja tõendid selle kohta, et PFCB ja Drammofon tegutsesid samades ruumides ja tarbisid äritegevuseks osaliselt samu resursse, ei lükka ümber järeldust, et vaidlusalused maksed on tehtud alusetult. Asjas ei ole vaieldav, nagu ei oleks PFCB ja Drammofon üldse olnud omavahel majanduslikult seotud või ei oleks teinud omavahel mingeid tehinguid. Vaidlus on ainult konkreetsel ajavahemikul tehtud 5 makse osas kogusummas 123 758.65 eurot, mida kohtud on asjas nr 2-14-16399 põhjalikult käsitlenud ja leidnud need olevat alusetud. Kostja ei ole jätkuvalt tõendanud, milliste konkreetsete lepingute/kokkulepete alusel, millistel tingimustel ja milliste konkreetsete kaupade või teenuste eest on vaidlusalused maksed PFCB nimel Drammofonile tehtud. Kuigi kohus ei käsitlenud asjas nr 2-14-16399 tehtud otsuseid käesoleva asja lahendamise seisukohalt siduvana, on jõustunud kohtuotsuste puhul tegemist dokumentaalsete tõenditega, mida kohus hindas koos teiste tõenditega. Kohtute järeldused asjas tähtsust omavate asjaolude ja tõendite hindamise kohta tsiviilasjas nr 2-14-16399 kattuvad kohtu seisukohtadega käeolevas asjas. Seega leidis kohus, et kostja on võlgniku juhatuse liikme hoolsus- ja lojaalsuskohustusi rikkudes teinud õigusliku aluseta rahaülekandeid temaga seotud äriühingule kogusummas 123 758.65 eurot, põhjustades sellega võlgnikule nimetatud summas varalise kahju ning kostjapoolse rikkumise ja kahju vahel esineb põhjuslik seos. Samas ei ole kostja tõendanud, et ta oleks vaidlusaluste maksete osas tegutsenud korraliku ettevõtja hoolsusega.
18.Menetluskulude nõude 24 002.43 eurot põhjendatuse osas nõustus kohus hagejaga, et see tuleneb samuti asjas nr 2-14-16399 jõustunud kohtuotsustest. Drammofonilt väljanõutavad menetluskulud on rahaliselt kindlaks määratud, seega on kohtud aktsepteerinud hagejale osutatud õigusabi mahtu ning asjaolu, et hageja õigusabi osutaja Advokaadibüroo Paul Varul (hilisema ärinimega Advokaadibüroo TGS Baltic AS) arveid on tasunud Prima Pet Premium Oy. Nimetatu nähtub ka käesolevas asjas esitatud tõenditest (hageja menetluskulude nimekiri, Advokaadibüroo Paul Varul arved ja maksekorraldused (t I kd lk 168-187)). PFCB halduri poolt PankrS § 66 korras pankrotitoimkonnale ja kohtule kulutuste aruande esitamine või esitamata jätmine ei mõjuta hageja õigust nõuda nende kulutuste hüvitamist kostjalt, kuivõrd need on põhjustatud kostja poolt oma kohustuste rikkumisega (hagejal ei oleks tarvis olnud kulutusi kanda, kui kostja ei oleks vaidlusaluseid alusetuid makseid PFCB nimel teinud ja hageja ei oleks pidanud neid Drammofonilt välja nõudma). Kohus leidis samuti, et Drammofoni pankrotiasjas võlausaldajate vastu võetud kompromiss, mille kohus on 02.02.2018 määrusega kinnitanud, mille kohaselt kuuluks rahuldamisele ainult 1% võlausaldajate nõuetest (PFCB puhul 1869.62 eurot), ei välista hageja poolt 100% kahjunõude esitamist kostja vastu, sest võlausaldajate kompromissi kinnitamise tagajärjel ei vähene võlgnikule tekitatud kahju 99%, vaid võlausaldajad otsustavad loobuda selles ulatuses oma nõude rahuldamisest võlgniku (Drammofon) vara arvel. Kohus nõustus hagejaga, et juhul kui Drammofoni pankrotiasjas 1% või mingi summa PFCB nõudest tegelikult hüvitatakse (kas Drammofoni enda või kolmanda isiku poolt), kuulub selle summa võrra vähendamisele nõue kostja vastu, kuid see ei muuda ülejäänud kahju 99% olematuks.
19.Hageja viivisenõude õigusliku aluse (VÕS § 113 lõiked 1 ja 2, TsMS § 367) ja arvestusliku suuruse suhtes ei ole kostja vastuväiteid esitanud. Kuivõrd kohus rahuldas põhihagi kogusummas 147 761.08 eurot (123 758.65 + 24 002.43), rahuldas kohus ka hageja viivisenõude seisuga 18.12.2017 sissenõutavaks muutunud viivise 54 976.31
eurot ja TsMS § 367 korras lisanduva viivise osas VÕS § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras kuni põhivõla 147 761.08 eurot tasumiseni.
20.Kuivõrd hagi rahuldati, jäid menetluskulud TsMS § 162 lõike 1 alusel kostja kanda. Kohus leidis, et menetluskulude rahaline suurus on otstarbekas kindlaks määrata eraldi määrusega pärast käesoleva otsuse jõustumist TsMS § 177 lõikes 2 sätestatud korras. Apellatsioonkaebus
21.02.05.2018 kaebuses palub kostja maakohtu otsuse tühistada ja saata asja tagasi maakohtule uueks läbivaatamiseks või alternatiivselt teha uus lahend, millega jätta hagi rahuldamata.
22.Kaevatavas otsuses on kohus pikalt peatunud tsiviilasjas nr 2-14-16399 Tallinna Ringkonnakohtu tehtud lahendil, jättes tähelepanuta, et kostja ei olnud nimetatud asjas pooleks. Seega ei saa viidatud asjas tuvastatud asjaolusid lugeda automaatselt kostjale kohalduvateks. Samuti on kohus vääralt asunud seisukohale, et kostja ei esitanud vaidlusaluste maksete põhjendatuse osas sisuliselt mingeid uusi põhjendusi ega tõendeid. Maakohus ei ole sisuliselt analüüsinud kulutuste põhjendatuse küsimust ega asjaolu, kas ja millist kahju kostja väidetavalt on hagejale tekitanud.
23.Kohus jättis vääralt rahuldamata kostja taotlused tõendite kogumiseks (tunnistajate Janno Siibo ja Jukka Vihko ülekuulamiseks, samuti kostja 11.12.2017 menetlusdokumendi punktides 1.1–1.4 toodud taotlused tõendite kogumiseks), mis võttis sisuliselt kostjalt ära võimaluse vastuväidete tõendamiseks. Samuti jättis kohus alusetult rahuldamata taotluse menetluse peatamiseks. Kostja palus kohtul tõendite kogumiseks teha päring maakohtule seoses tsiviilasjaga nr 2-14-21 (PFCB pankrotimenetlus) ning paluda kohtul esitada info, kas haldur on esitanud viidatud asjas kohtule PankrS § 66 lõikes 1 nimetatud ettekanded ning juhul kui need on esitatud, esitada nendest koopia käesoleva asja materjalide juurde. Samuti palus kostja esitada päring haldurile ning paluda selgitada ja esitada tõendid selle kohta, kas ta on esitanud kohtule PankrS § 66 lõikes 1 nimetatud ettekanded ning milliste pankrotimenetluse järelevalveorganite nõusolekul väidetavad kulutused on justkui tehtud. Viidatud taotlustega soovis kostja tõendada, et hageja nõue menetluskulude hüvitamiseks ei ole põhjendatud, kuna hageja ei ole neid kulusid kunagi kandnud ega pidanud kandma. Täiendavalt taotles kostja nõuda hagejalt välja kõik hageja valduses olevad 2012. ja 2013.a hageja ostuarved ning TSD deklaratsioonid PFCB kohta ajavahemikus 2006–2013.a. Kostja soovis nimetatud taotlustega esmalt tõendada, et hageja ei kandnud ühtegi reaalset kulutust seoses kontoriruumide rendiga, telefoniarvetega, kütusearvetega, vaid hageja enda ainsad tegevuskulud olid kauba ostmine ja osaliselt laoteenuse eest tasumine. Selline majandamine ei ole ühegi äriühingu puhul võimalik, mis tõendab ka seda, et vastavad maksed Drammofonile olid tehtud põhjendatult. Teiseks soovis kostja tõendada, et PFCB-l ei olnud aastate jooksul ühtegi kulutust seoses tööjõumaksudega, v.a 2012.a lühiajaliselt ühe töötajaga seotud maksud, mis tõendanuks kostja väidet selles, et hageja huvides töötasid Drammofoni töötajad ning viimane kandis kõik vastavad kulutused. Tunnistaja J.Siibo, kes töötas Drammofoni müügidirektorina ning täitis ka PFCB müügidirektori ülesandeid, saanuks anda selgitusi, kui palju ta ise ning ka teised töötajad igapäevaselt tööd tegid Drammofoni ja kui palju PFCB huvides. Samuti saanuks ta kinnitada, et sai töötasu üksnes Drammofonilt ning ka asjaolu, et kogu PFCB majandustegevus toimus Drammofoni vahenditega viimase renditavates ruumides ning järjest kasvavas mahus. Samuti viibis ta mitmetel osanike koosolekutel ning võinuks mäletada kokkuleppeid, mis sõlmiti PFCB osanike vahel Drammofoni kulutuste kandmise osas. YY oli PFCB 50%
osaniku Prima Pet Premium OY müügidirektor, kes viibis suurel hulgal koosolekutest ja oli kursis kaupade liikumisega ning PFCB ja Drammofoni vahelise koostööga. Ta saanuks kinnitada kokkuleppe olemasolu kulutuste kandmiseks ning asjaolu, et BB ise oli isik, kes lõpetas tahtlikult koostöö PFCB-ga ning asus tegelema konkureeriva äritegevusega soovides tahtlikult jätta maksmata PFCB kohustused Drammofoni ees. Kõik tõendid kogumis oleks kinnitanud kostja väidet, et kõik PFCB poolt Drammofonile tehtud maksed olid põhjendatud. Ka BB 07.03.2011 e-kiri kogumis teiste tõenditega kinnitab eeltoodut.
24.Kohus on põhjendamatult võtnud toimikust välja kostja 11.12.2017 menetlusdokumendi lisa 3 (t I kd lk 199) ning lisad 9 ja 10 (t I kd lk 209-281). Kõnealuse lisa 9 näol oli tegemist OÜ Vispell KV (Mustamäe tee 44 asuvate ruumide üürileandja) kinnitusega, milles ta kinnitas, et 2006.a detsembrist kuni 2013.a juunini olid Drammofonile välja üüritud ruumid aadressil Mustamäe tee 44, Tallinnas ning nimetatud ruumides tegutses lisaks Drammofonile ka PFCB. Samuti kinnitas OÜ Vispell KV, et nimetatud perioodi eest esitati üüri- ja kommunaalarveid Drammofonile ja need on tasutud. Nimetatud tõend tõendanuks kostja väidet, et Drammofon kandis igapäevaseid PFCB kulusid, k.a üürikulu ruumide kasutamise eest. Lisal 10 oli omakorda 5 lisa ning neist nähtub mh Drammofonile tehtud kannete õiguslik alus. Maakohtu poolt oli väär tõsta dokumendid toimikust välja põhjendusega, et neid on teises tsiviilasjas juba hinnatud. Esiteks ei nähtu tsiviilasja nr 2-16-17830 otsusest, et kohus oleks kõiki nimetatud tõendeid hinnanud ja analüüsinud. Teiseks tuleb arvestada, et kostja ei olnud tsiviilasja nr 2-16-17830 vaidluse pooleks.
25.Kostja ei nõustu maakohtuga, et kompromissi kinnitamisega Drammofoni pankrotimenetluses ei vähene võlgnikule tekitatud kahju 99%, vaid võlausaldajad otsustavad loobuda selles ulatuses oma nõude rahuldamisest Drammofoni vara arvel, mis kokkuvõttes ei tee ülejäänud kahju 99% olematuks. PankrS § 178 ütleb selgelt, et kompromissiga vähendatakse võlgnevusi ning kui võlausaldajad otsustavad oma võlgnevusi vähendada, siis järelikult nad möönavad vähendatud nõude osas nõude puudumist võlgniku vastu.
26.Kohus jättis arvesse võtmata kostja vastuväite, et hagis ei ole põhjendatud juhatuse liikme poolt hoolsuskohustuse rikkumist. Samuti ei ole kohus ise välja toonud, milles täpsemalt see rikkumine seisnes. Antud juhul oli hageja kohustus tõendada, et kostja on oma hoolsuskohustust rikkunud ega ole tegutsenud majanduslikult otstarbekalt. Hageja ei ole tõendanud seda, et kostja olnuks oma otsuse tagajärgedest isiklikult huvitatud, et otsus on tehtud halvas usus ega ka seda, et kostja reaalselt soovis hagejale kahju tekitada.
27.Samuti jättis kohus tähelepanuta väidetava kahju summa. PFCB pankrotimenetluses on tunnustatud nõudeid kokku summas 65 324.80 eurot, millest tulenevalt jääb arusaamatuks, miks peab kohus tekitatud kahjuks 147 761.08 eurot + viivised.
28.Kohus jättis tähelepanuta kostja 18.09.2017 seisukoha, kus kostja analüüsis PFCB arvelduskontolt tehtud makseid Drammofonile koos maksete selgitustega ja võrdles nimetatud makseid kannetega, mis hageja hinnangul olid alusetud. Nimetatud võrdlusest nähtus, et hageja ei pidanud vaidlusaluseks väga mitmeid makseid, mille selgitused olid samuti juhtimiskonsultatsioon, raamatupidamisteenus ja/või kulude hüvitamine. Hageja väitis lihtsalt, et mingi hulk kandeid on alusetud, milline väide ei ole õiguslikult põhjendatud. Kõik kanded tehti arvete alusel, milliseid arveid hageja selgelt aktsepteeris,
kuna osade kannete tegemist hageja ei vaidlustanud. Samuti jättis kohus tähelepanuta, et Drammofoni nõue PFCB vastu jäi väga suures ulatuses rahuldamata.
29.Lisaks juhib kostja tähelepanu, et hageja lepinguline esindaja tegutseb antud tsiviilasjas huvide konfliktis esindades samaaegselt hagejat ja kolmandat isikut kostja poolel, samuti esindab sama esindaja BB ja temaga seotud võlausaldajateks olevate äriühingute huve PFCB pankrotimenetluses. Vastustaja vastus, kolmanda isiku seisukoht
30.Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata. Kolmas isik kostja poolel ühines hageja seisukohaga. Tsiviilkolleegiumi seisukoht
31.Kolleegium, kuulanud kohtuistungil ära menetlusosaliste seisukohad ja tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada materiaalõiguse normi ebaõige kohaldamise ja menetlusõiguse normide olulise rikkumise tõttu osas, milles maakohus tuvastas PFCB-le tekitatud varalise kahjuna tsiviilasjas nr 2-14-16399 kantud menetluskulud 24 002.43 eurot, samuti seisuga 18.12.2017 sissenõutavaks muutunud viivise suuruse ja menetluskulude jaotuse osas. Ringkonnakohus saab teha tühistatud osas ise uue otsuse, millega jätab hagi rahuldamata 24 002.43 euro osas, samuti arvestab uuesti sissenõutavaks muutunud viivise, muutes seejuures ka viivise arvestamise alguskuupäeva, ning jaotab uuesti menetluskulud (TsMS § 657 lõike 1 punkt 2). Muus osas maakohtu otsuse muutmiseks või tühistamiseks alus puudub. Apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele osaliselt. Samuti jaotab kolleegium apellatsioonimenetlusega seotud menetluskulud.
32.Käesolevas asjas on esitanud osaühingu pankrotihaldur ÄS § 187 lõike 1 alusel osaühingu juhatuse liikme vastu varalise kahju hüvitamise nõude. Seadustest tulenevalt peavad sellise nõude rahuldamiseks leidma tõendamist järgmised asjaolud: 1) juhatuse liige rikkus juhatuse liikme kohustusi (ÄS § 187 lõige 1, TsÜS § 35); 2) osaühingule on tekkinud varaline kahju (VÕS § 127 lõige 1, § 128); 3) kohustuse rikkumise ja kahju vahel on põhjuslik seos (VÕS § 127 lõige 4); 4) juhatuse liige vastutab kohustuse rikkumise eest, st ta ei ole järginud korraliku ettevõtja hoolsusstandardit (ÄS § 187 lõike 2 teine lause). Ühe eelduse tuvastamata jäämisel hagi rahuldamisele ei kuulu.
33.Ringkonnakohus on seisukohal, et maakohus rikkus otsuse põhjendamise kohustust (TsMS § 442 lõige 8), kui jättis teises tsiviilasjas kantud menetluskulude kahjuna hüvitamise nõude rahuldamisel vastamata kostja vastuväitele, et hageja ei ole tõendanud vastavate kulude kandmist, kuna tegelikult kandis kulud menetlusväline isik Prima Pet Premium OY. Kolleegium on seisukohal, et kostja vastuväite tähelepanuta jätmine tõi selles osas kaasa ebaõige otsuse tegemise. Kolleegium on seisukohal, et kostja vastuväide on põhjendatud. Kostja väide on tõendatud maksedokumentidega (t I kd lk 179-186). VÕS § 128 lõike 3 kohaselt hõlmab otsene varaline kahju sh kahju tekitamisega seoses kantud või tulevikus kantavad mõistlikud kulud. Kolleegium nõustub kostjaga, et hageja ei ole tõendanud, et pankrotivõlgnik konkreetse kulu on kandnud või et tal on kohustus kanda see tulevikus. Kuigi hageja väitis maakohtus, et menetluskulud tasuti pankrotivõlgniku eest ja arvel (t II kd lk 7 pöördel, punkt 2), ei ole esitatud tõendeid menetluskulude hüvitamise kokkuleppe kohta. VÕS § 78 lõikest 1 tulenevalt võis kolmas isik pankrotivõlgniku rahalise kohustuse advokaadibüroo ees täita ja kui kolmas isik kohustuse täidab, vabaneb võlgnik täitmise kohustusest. Sama sätte lõike 4 kohaselt võib kohustuse täitnud kolmas isik esitada tagasinõude või nõuda
täitmiseks tehtud kulutuste hüvitamist üksnes juhul, kui see tuleneb seadusest või võlgniku ja kolmanda isiku vahelisest suhtest, mh tulenevalt alusetust rikastumisest või käsundita asjaajamisest. Hageja ei ole toonud esile seadust ega tõendanud kokkulepet, mille alusel saaks tuvastada pankrotivõlgnikul kohustuse tekkimise Prima Pet Premium OY ees tasutu tagastamiseks. Kokkulepete sõlmimisel pidi pankrotihaldur lähtuma mh PankrS-st. Eeltoodust tulenevalt ei ole tõendatud, et pankrotivõlgnikul oleks tekkinud või tekiks tulevikus kohustus tagastada Prima Pet Premium OY-le tsiviilasjas nr 2-1416399 pankrotihalduri esindamise eest tasutud menetluskulud ja hagi tuleb selles osas jätta rahuldamata.
34.Lisaks eelnevale on ringkonnakohus seisukohal, et sissenõutavaks muutunud viivise osas hagi rahuldamisel jättis maakohus tähelepanuta VÕS § 113 lõike 2. Tegemist on TsMS § 438 lõike 1 rikkumisega, mis tõi osaliselt kaasa ebaõige otsuse tegemise. Kuigi hageja lähtus viivise arvestamisel kostja poolt maksete tegemise ajast, ei pööranud maakohus tähelepanu, et käesolevas asjas on kostja vastu esitatud kahju hüvitamise nõue, mille puhul reguleerib viivise arvestamist VÕS § 113 lõige 2. TsMS § 436 lõike 7 kohaselt ei ole kohus seotud poolte õiguslike väidetega ja § 438 lõike 1 kohaselt on kohtu ülesanne otsustada, milliseid õigusakte tuleb vaidluse lahendamisel kohaldada.
35.VÕS § 113 lõikest 2 tulenevalt, kui rahalise kohustuse täitmise aeg ei ole kindlaks määratud, mh kahju hüvitamise nõude puhul, arvestatakse võlgnetavalt rahalt viivist alates ajast, mil võlausaldaja teatas võlgnikule nõudest või esitas raha sissenõudmiseks hagi või maksekäsu kiirmenetluses avalduse. Tsiviilasja materjalidest ei nähtu, millal hageja teatas kostjale kahju hüvitamise nõudest. Ringkonnakohtus hageja selgitas, et nõudest oli küll varem juttu, kuid kirjalikult seda enne hagiavaldust ei esitatud. Seega ei ole tõendatud, et hageja oleks nõudest teatanud kostjale enne hagiavalduse esitamist, mistõttu on hagejal õigus viivist nõuda hagi esitamisest 01.02.2017 (t I kd lk 1). Eeltoodust tulenevalt on seadusjärgses määras viivise summa ringkonnakohtu otsuse seisuga 21 103.39 eurot (vt www.viivisekalkulaator.ee).
36.Muus osas maakohtu otsuse muutmiseks või tühistamiseks alused puuduvad. Maakohus tuvastas, et kostja rikkus osaühingu arvelt alusetute maksete tegemisega endaga seotud äriühingule juhatuse liikme hoolsus- ja lojaalsuskohustust. Kolleegium nõustub maakohtu põhjenduste ja järeldustega. Äriühingu juhatuse liikme hoolsuskohustus tähendab, et juhatuse liige peab tegutsema heas usus ja äriühingu huvides. Lojaalsuskohustus tähendab mh kohustust vältida huvide konflikti ja mitte eelistada isiklikke huve äriühingu omadele (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-113-16, punkt 15). Puudub vaidlus, et kostja oli vaidlusaluste maksete tegemise ajal raha saaja ainuosanikuks ja juhatuse liikmeks. Raha saajast osaühing oli pankrotivõlgniku üks kahest võrdsete osadega osanikust. Samuti puudub vaidlus, et hagetavad ülekanded (t I kd lk 10) tegi kostja peale seda, kui tal olid 2013.a veebruaris/märtsis tekkinud erimeelsused äriühingu teise osanikuga (kostja vande all antud seletus t II kd lk 52 pöördel-54).
37.Kolleegium nõustub maakohtuga ka selles, et kostja tõendamiskoormuseks oli tõendada maksete tegemise õiguslikku alust. Maksete tegemise õiguslik alus ei saanud tuleneda esitatud arvetest, vaid tuvastamist peab leidma arvete esitamise aluseks olnud kehtivad võlasuhted. Kolleegium nõustub maakohtuga, et kostja ei suutnud oma vastuväiteid veenvalt tõendada. ÄS § 168 lõike 1 punkti 10 kohaselt kuulub juhatuse liikmega tehingu tegemise otsustamine ja tehingu tingimuste määramine osanike pädevusse, kui osaühingul ei ole nõukogu. PFCB-l nõukogu ei ole. ÄS § 177 lõikest 1 tulenevalt ei või
osanik, kellega tehingu tegemist otsustatakse, ise selles küsimuses hääletada ja osanike esindatuse määramisel selle osaniku hääli ei arvestata. Osanike otsused vormistatakse tulenevalt ÄS §-dest 170, 173 ja 174 kirjalikult. ÄS § 181 lõike 4 kohaselt ei ole juhatuse liikmel õigust esindada osaühingut tehingute tegemisel, mille puhul vastavalt seadusele otsustavad esindaja määramise eraldi osanikud või nõukogu. Sama sätte lõike 3 kohaselt on osaühingu ja juhatuse liikme vahel tehtud tehing tühine, kui tehinguga ei nõustu osanikud või nõukogu, kuid see ei kehti tehingu suhtes, mis tehakse osaühingu igapäevases majandustegevuses kauba või teenuse turuhinna alusel. Seega tuli kostjal hageja väidete ümberlükkamiseks esile tuua ja tõendada kas teise osaniku poolt vastuvõetud otsuse olemasolu osaühingu ja juhatuse liikme kontrolli all oleva osaniku tehingute (nende tingimuste) kohta või seda, et tehingud olid tehtud osaühingu igapäevases majandustegevuses kauba või teenuse turuhinna alusel. Kostja ei ole väitnud ÄS § 168 kohase osanike otsuse olemasolu. Kolleegium nõustub maakohtuga, et kostja esitatud tõenditest ei saa ka teise osaniku nõusolekut järeldada. Kostja ei esitanud maakohtus vastuväidet, et mõnes osas (nt kaubad) oleks vaidlustatud ülekannetega tasutud PFCB igapäevases majandustegevuses tehtud tehingu eest vastava kauba või teenuse turuhinna alusel. TsMS § 5 lõike 1 alusel menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel. Kostjal tuli kõik vastuväited menetluses esitada nii varakult kui võimalik (TsMS § 329 lõige 1, § 394). TsMS § 329 lõike 2 kohast mõjuvat põhjust, miks kostja esitas vastuväite, et konkreetsete kaupade eest tasumisega ei saanud kahju tekkida, alles ringkonnakohtu istungil (protokoll t II kd lk 144-146), tsiviilasja materjalidest ei nähtu. Tähtaegselt esitas kostja vastuväiteid ainult seonduvalt Drammofoni kuludega kontorile, telefonile, kütusele jmt (t I kd lk 64-67, 192-194).
38.Iseenesest õige on kaebuse väide, et maakohus peatus otsuse põhjendustes väga pikalt tsiviilasjas nr 2-14-16399 jõustunud kohtuotsuste põhjendustel. Kolleegium lisab, et selliselt muutus otsus ka osaliselt halvasti jälgitavaks. Samas ei viinud nimetatud asjaolu ebaõige otsuse tegemiseni. Vaidlustatud otsuse põhjendustest nähtub selgelt, et kohus käsitles teises tsiviilasjas jõustunud kohtulahendeid dokumentaalsete tõenditena ega välistanud kostja õigust esitada käesolevas asjas uusi tõendeid, millega lükata eelmises kohtumenetluses tuvastatu ümber. Küll aga asus maakohus tõendite hindamise tulemusena seisukohale, et kostja seda teha ei suutnud ja et kohtul puudub alus asuda faktiliste ja õiguslike asjaolude tuvastamisel teistsugustele seisukohtadele kui asusid kohtud varasemas kohtuasjas. Kolleegium ei tuvastanud menetlusõiguse rikkumisi tõendite kogumisel ega kogutud tõendite hindamisel. Maakohus lahendas kostja 11.12.2017 taotlused tõendite kogumiseks õigeaegselt ning kolleegium ei tuvastanud seejuures TsMS-i normide rikkumisi. Tegemist on maakohtu diskretsiooniotsustusega, millesse kõrgema astme kohus saab sekkuda vaid juhul, kui rikuti kaalutluspiire. Käesolevas asjas sellist asja maakohtule ette heita ei ole alust. Maakohtu otsustus jätta tsiviilasja menetlus peatamata ei ole TsMS § 360 lõikest 2 tulenevalt edasikaevatav, mistõttu ei avalda kolleegium selle kohta seisukohta. Drammofoni pankrotimenetluse võimalik lõppemine kompromissiga (vastav maakohtu määrus on edasi kaevatud ega ole senini jõustunud) võib omada käesoleva vaidluse lahendamisel tähtsust vaid siis, kui tekib käesolevas asjas jõustunud kohtuotsuse täitmise küsimus. Drammofon (pankrotis) ja kostja on 123 758.65 euro suuruse rahasumma osas PFCB (pankrotis) ees solidaarvõlgnikud VÕS § 65 kohaselt ning kohtulahendite täitmise käigus ei tohi võlausaldaja alusetult rikastuda.
39.Tulenevalt hagi osalisest rahuldamisest tuleb muuta maakohtu poolt teostatud menetluskulude jaotust. Hagi osalise rahuldamise korral reguleerib menetluskulude jaotust TsMS § 163 lõige 1. Arvestades hagi rahuldamise proportsiooni (84% põhivõlast
kuulub rahuldamisele), on kolleegium seisukohal, et õiglane jaotus on tagatud, kui menetluskulud jäävad 84% ulatuses kostja ja 16% ulatuses hageja kanda. Arvestades, et kostja vaidlustas maakohtu otsuse täielikult, kattub hagi rahuldamise proportsioon kaebuse rahuldamise proportsiooniga (TsMS 163 lõige 1 koosmõjus § 639 lõikega 1).
40.Kuna maakohus hüvitamisele kuuluvate menetluskulude rahalist suurust kindlaks ei määranud, ei tee seda ka ringkonnakohus (TsMS § 174 lõige 3). Menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks asja lahendanud maakohus mõistliku aja jooksul peale käesoleva lahendi jõustumist TsMS § 177 lõikes 2 sätestatud korras (TsMS § 174 lõige 4).
Ele Liiv /allkirjastatud digitaalselt/
Indrek Parrest /allkirjastatud digitaalselt/
Imbi Sidok-Toomsalu /allkirjastatud digitaalselt/
Tühistatud osaliselt Riigikohtu 22.11.2019 otsusega
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 20. märtsi 2019. a otsus ja maakohtu
21.märtsi 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-17-1725 osas, milles kohtud mõistsid XXlt Pet Food Consulting Baltic OÜ (pankrotis) pankrotivarasse välja põhivõla 123 758 eurot 65 senti, 20. märtsi 2019. a seisuga sissenõutavaks muutunud viivise 21 103 eurot 39 senti ja edasiulatuva viivise alates 21. märtsist 2019 kuni põhivõla tasumiseni, ning menetluskulude jaotuse osas. Tühistatud osas saata asi uueks läbivaatamiseks maakohtule.
2.Tallinna Ringkonnakohtu 20. märtsi 2019. a otsus tsiviilasjas nr 2-17-1725 on jõustunud osas, milles ringkonnakohus jättis hagi rahuldamata.