1.Jätta Harju Maakohtu 14.09.2006 määrus muutmata.
2.Määruskaebus jätta rahuldamata.
3.Määruse peale ei saa edasi kaevata.
Menetluse käik
1.OÜ K esitas 17.04.2006 hagi Harju Maakohtusse M.T vastu 1 500 000 krooni saamiseks.
2.20.06.2006 esitas kostja taotluse tagatise määramiseks menetluskulude katteks. Kostja väitel on tegemist pahatahtliku ja alusetu hagiga. Kostja taotluse kohaselt on kostjale saanud teatavaks andmed, millest tulenevalt on hagi võimaliku rahuldamata jätmise korral kostja eeldatavate menetluskulude sissenõudmine hagejalt suure tõenäosusega raskendatud või koguni võimatu. Hagi rahuldamata jätmisel on kostjal õigus nõuda hagejalt sisse ainuüksi advokaadi kulusid summas 185 000 krooni. Lisanduvad ka muud menetluskulud. Kostja viitab hageja 2004. aasta majandusaruandele, millest tulenevalt ületab 185 000 krooni hageja omakapitali 3 korda. Lisaks märgib kostja, et hagejal puudub majandustegevus. Samuti pole toimunud 2004. aastal rahade liikumist ning põhivara, mis võiks realiseeritav olla, hagejal ei eksisteeri. Viivitamata täitmisele kuuluv lahend viiks hageja suure tõenäosusega pankrotti. Taotluses palub kostja kohustada hagejat tasuma kohtu poolt määratud tähtaja jooksul Harju Maakohtu deposiitkontole tagatise kostja eeldatavate menetluskulude katteks summas 200 000 krooni ning juhul kui hageja tähtajaks tagatist ei tasu jätta hagi läbivaatamata.
3.Hageja leiab, et kostja taotlus tagatise määramiseks on alusetu ja tuleb jätta rahuldamata. Hageja märgib, et tagatise määramiseks tuleb ära näidata hageja tõsised likviidsusprobleemid, mis takistaksid kostja eeldatavate menetluskulude sissenõudmist. Hageja väitel on kostja kehtivalt asutatud likviidne äriühing, mille 2004. a bilansikohustuses kajastatud koguvõlgnevus moodustab vaid tühised 17 186 krooni. Kostja väide, mille kohaselt 66 380 krooni on niivõrd väike ühingu omakapital, on alusetu. Samuti märgib hageja, et 2004. aasta aruanne pole enam aktuaalne, sest hageja varade maht on märgatavalt suurenenud. Hagejale kuulub erinevate fondide osakuid koguväärtuses 2 484 198, 46 krooni ning tegemist on väga likviidse varaga. Samuti on hageja pangaarvel 509 151, 16 krooni. Hageja väitel on tegemist tegutseva ja jõuka ettevõttega.
4.Kostja esitas oma seisukoha hageja 11.08.2006 vastusele. Kostja väitel on kostja taotlus endiselt põhjendatud. Kostja leiab, et tagatise andmine tõendaks kõige veenvamalt, et eeldatavate menetluskulude sissenõudmine ei oleks raskendatud. Hageja vastusest nähtuvalt on hageja kategooriliselt tagatise andmise vastu, mis süvendab veelgi enam kostja kahtlusi. Samuti esitas kostja ka hageja 2005. aasta majandusaasta aruande, millest nähtub, et hageja väidetavale varale vastavad samas ulatuses kohustused, millest järeldab kostja, et vara on soetatud laenu arvelt. Samuti on hageja lõpetanud majandusaasta kahjumiga. Kostja jääb tagatise määramise taotluse juurde. Esimese astme kohtu määrus
5.Kohus rahuldas kostja taotluse ning kohustas OÜ-d K tasuma tagatisena 200 000 krooni 20 päeva jooksul kohtumääruse kättetoimetamisest Rahandusministeeriumi kontole.
6.Kostja väited hageja majandusliku olukorra kohta on põhjendatud. Kostja väiteid tõendavad kostja poolt esitatud hageja 2004. ja 2005. aasta majandusaasta aruanded. Tagatis ei ole käsitletav menetluskuluna, tegemist ei ole menetluskulu jaotamise ega kindlaksmääramisega. Hageja kui ka kostja peavad arvestama võimalusega, et otsus tuleb nende kahjuks, mis toob kaasa kohustuse hüvitada teise poole kulud.
7.Tsiviilkohtumenetluse seadustiku TsMS § 197 alusel määrab kohus hagejale kostja eeldatavate menetluskulude katteks tagatise andmise tähtaja. Kui hageja tähtaja jooksul tagatist ei anna, jätab kohus kostja taotlusel hagi läbi vaatamata. Hagejal tuleb anda tagatis kostja eeldatavate menetluskulude katteks. Tagatise andmata jätmisel jätab kohus hagi läbivaatamata. Tagatiseks tuleb hagejal tasuda 200 000 krooni suurune deposiit. Määruskaebuse põhjendused
8.OÜ K esitas määruskaebuse, milles palus maakohtu määruse tühistada ning jätta taotlus hageja kohustamiseks kostja eeldatavate menetluskulude katteks tagatise andmiseks rahuldamata.
9.Kaevatav maakohtu määrus on põhjendustelt niivõrd lühike, et üksnes sellele tuginevalt on menetlusosalisel väga raske mõista, millest kohus kohtumääruse tegemisel täpsemalt juhindus. Ainult kaks lauset, milles öeldakse, et nõustutakse kostjaga, ei ole kaugeltki piisav põhjus. Täielikult on puudu selgitused selle kohta, millistel põhjustel ei nõustutud ühegi hageja väitega. Sellest tulenevalt on omakorda raskendatud ka määruskaebuse esitaja edasikaebeõiguse teostamine.
10.Hageja peab enda kohustamist eeldatavate menetluskulude katmiseks tagatise andmiseks põhjendamatuks veel põhjusel, et kõik tagatise andmise aluseks olevad asjaolud on tõendamata ja põhistamata.
11.Kostja eeldatavat menetluskulu ei saa tuvastada üksnes Vabariigi Valitsuse 15.12.2005 määruses nr 306 ettenähtud piirmäärade järgi, sest tegemist on tõepoolest piirmääradega, mitte eeldatava kuluga. Kui kohus kohustas hagejat tasuma deposiiti tagatise, oleks kohus pidanud määruse põhjendustes vähemalt lühidalt viitama, kui suured võiksid olla kostja kulud menetluses, sest ainult selle kaudu on võimalk tuvastada TsMS § 196 lg 1 punkti 3 kohaselt nõutavat tagatise seost kostja eeldatavate menetluskuludega.
12.Kuigi määrus nr 306 näeb kohtuvõidu korral vastaspoolelt sissenõutavaks lepingulise esindaja või nõustaja menetluskulu piirmääraks 185 000 krooni, on kohus ilma ühegi motiveeringuta kohustanud määruskaebuse esitajat tasuma kostja eeldatavate menetluskulude katteks tervelt 200 000 krooni. Kuna kostja võidu korral ei pea viimane tasuma isegi riigilõivu, jääb täiesti mõistmatuks, kust lisanduvad need 15 000 krooni. Seda pole oma 20.06.2006 esitatud taotluses ja 17.08.2006 esitatud vastuses käsitelnud ka kostja.
13.Määrusest ei nähtu, milliseid finantsnäitajaid on kohus täpsemalt silmas pidanud. Kuivõrd nii 2004. a kui ka 2005. a majandusaasta aruanded on mahukad, oleks kohus pidanud spetsifitseerima, millised näitajad või osad kostja väiteid tõendavad. Praegu jääb see asjaolu selgusetuks, mistõttu määruskaebuse esitajal on raske oma õigusi kaitsta.
14.Mõistetamatuks jääb, miks kohus lähtus just majandusaasta aruannetest ja mitte teistest tõenditest. Kohtule esitati 11.08.2006 ka AS-i SEB Eesti Ühispank õiend, millest nähtuvalt kuulub määruskaebuse esitajale 07.08.2006 seisuga juba erinevate fondide osakuid koguväärtuses 2 484 198, 46 krooni. Lisaks esitati kohtule veel hageja kontoväljavõte 10.08.2006 seisuga, millest nähtuvalt on ka viimase pangaarvel AS-is SEB Eesti Ühispank tervelt 509 151, 16 krooni.
15.Ainuüksi fakt, et 2005. a majandusaasta lõpetati nelja tuhande kroonise kahjumiga, ei tähenda, et sellepärast oleks määruskaebuse esitajalt võimatu menetluskulusid sisse nõuda. Ettevõtte omakapital oli juba siis 62 375 krooniga plussis. Peale selle on hagejal piisavalt vara, et rahuldada mistahes menetluskulu nõuded. Ebaõige on kostja väide, et väärtpaberitehingud ei ole reaalne tulutoov majandustegevus. Üksnes ärikasumi puudumise tõttu hagejalt tagatise nõudmine pole põhjendatud ega arvesta reaalseid ettevõtlusseaduspärasusi. Pealegi toetus kostja käsitlus hageja 2005. a majandusaasta aruandele, mis pole tänasel päeval enam aktuaalne, sest ettevõtte seis on märgatavalt paranenud.
16.Hageja vaidleb tagatise andmisele vastu, kuna analüüsides tagatise instituuti, võib teha selge järelduse, et menetluskulude katteks tagatise andmine kujutab endast sisuliselt raha arestimist. Seda pole võimalik edasi investeerida ega uut lisandväärtust looma panna. Raha üksnes seisab kohtu deposiitkontol ja ootab, kuidas majanduskasv ja inflatsioon selle väärtust kahandavad. Samuti tuleb arvestada sellega, et 200 000 krooni on suur summa mistahes isikule. Kuigi selle summa tasumine ei vii määruskaebuse esitajat maksejõuetuseni, põhjustab see arusaadavalt äriliste väljavaadete halvenemise.
17.Hageja 2005. a majandusaasta aruandest kajastub üheselt asjaolu, mille kohaselt viimasel likviidsusega probleeme ei ole. Omakapital on positiivne 62 375 krooniga ning tegemist on aktsiaturul aktiivse investoriga, mis annab tõendust selle kohta, et tegemist on jätkuvalt tegutseva ettevõtjaga, mitte varatu riiulifirmaga.
18.Kostja arvates on tagatise nõudmiseks vajalikud tingimused juba siis täidetud, kui hagihinnast lähtuv kostja menetluskulu sissenõudmise piirmäär määruse nr 306 järgi ületab hageja majandusaasta kasumit. Nõustumine kostja seisukohaga tähendaks selle nentimist, et väikestel ja keskmise suurusega ettevõtjatel, kellel ei ole vähemalt
kuukohalise numbrini küündivat omakapitali, on hagimenetluse korras suurte summade nõudmine ilma menetluskulude katteks tagatise andmiseta üldse välistatud. See aga raskendaks märgatavalt isikute õigust pöörduda oma õiguste kaitseks kohtusse ning kitsendaks ebaproportsionaalselt põhiseaduse (PS) § 15 lg 1 lauses 1 sätestatud üldist kohtulikku kaebeõigust. Tagatis peaks olema suhteliselt erandlikult kasutatav, millele viitavad juba antud juhul kohtu poolt kohaldatud TsMS § 196 lg 1 punkti 3 kõrval teised sama lõike punktid. Hageja kaitset peab silmas ka TsMS § 196 lg 2 lause 1, mis sätestab, et kohus ei või kohustada hagejat tagatist andma, kui hagejal on menetluskulude katteks Eestis piisavalt vara või talle kuuluvad Eestis asjaõigusega piisavalt tagatud nõuded.
19.Kostja väite kohaselt esitati hagi vaid 1 500 000 krooni ulatuses üksnes põhjusel, et tulenevalt haginõude esitamise riigilõivu ja hagiavalduse tagamise kautsjoni suurest määrast puuduvad hagejal materiaalsed võimalused suurema nõude esitamiseks. Hagiavalduses esitatud „materiaalsete võimaluste puudumise“ argument ei olnud seotud mitte niivõrd vara puudumisega, vaid sellega, millises ulatuses nõude esitamine oli tol hetkel mõistlik. Arvestades seda, et kostjale kuulub registreeritavatest varadest ainult üks kinnisasi, millel lasub ühtlasi krediidiasutuse kasuks seatud hüpoteek, ei näinud hageja mõtet suuremat nõuet esitada, sest isegi selle täielikul rahuldamisel oleks täitemenetluses suure tõenäosusega tekkinud nõude täitmisega seotud probleemid. Materiaalsete võimaluste puudumine väiksemas ulatuses nõude esitamise põhjusena oli hagiavalduses märgitud seetõttu, et väiksemate riigilõivumäärade korral oleks ka üksnes kahjuhüvitusnõude tunnustamise saavutamiseks tehtav riigilõivuinvesteering võinud kõne alla tulla. Vastustaja seisukoht
20.Vastustaja ei pea määruskaebust õigeks, vaidleb sellele vastu ning palub jätta määruskaebuse rahuldamata. Ringkonnakohtu seisukoht
21.Ringkonnakohus leiab, et määruskaebuse väited ei anna alust maakohtu määruse tühistamiseks.
22.TsMS § 196 lg 1 p 3 kohaselt võib kohus hagimenetluses kostja taotlusel kohustada hagejat andma kostja eeldatavate menetluskulude katteks tagatise, kui hageja majandusliku seisundi tõttu või muul põhjusel on kostja eeldatavate menetluskulude sissenõudmine ilmselt raskendatud, eelkõige juhul, kui on välja kuulutatud hageja pankrot, algatatud hageja pankrotimenetlus või kui aasta jooksul enne hagi esitamist on hageja vara suhtes toimunud täitemenetlus, ilma et täitemenetluses esitatud nõuet oleks rahuldatud.
23.Kuivõrd hagimenetluse kulude jaotamise üldine põhimõte on nii enne 01.01.2006 kehtinud kui praegu kehtiva tsiviilkohtumenetluse seadustiku järgi see, et menetluskulud jäävad poole kanda, kelle kahjuks otsus tehti, tuleb TsMS § 196 pidada kehtestatuks eranditult kostja kaitseks põhjendamatu hagiga tekkinud menetluskulude vastu. Kostja ei saa valida, kas osaleda menetluses või mitte, sest kohtusse pöördumise initsiatiiv lähtub hagejalt, kes on otsustanud valida nõude maksmapanekuks just sellise õiguste kaitse viisi. Ringkonnakohus leiab, et käesoleval juhul on hagi rahuldamata jätmise korral kostja eeldatavate menetluskulude sissenõudmine hagejalt ilmselt raskendatud.
24.Hagejaga leiab, et kostja eeldatavat menetluskulu ei saa tuvastada üksnes Vabariigi Valitsuse 15.12.2005 määruses nr 306 ettenähtud piirmäärade järgi. Ringkonnakohus leiab, et kuna selles määruses on välja toodud hagihinda arvestades piirmäärad, siis on
võimalik eeldatava menetluskulu kindlakstegemisel sellest määrusest lähtuda. Vastavalt TsMS § 138 lõikele 1 on menetluskuludeks menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. Tulenevalt TsMS §-st 144 oli maakohtul õigus kohustada kostjat tasuma tagatisena 200 000 krooni eeldatava menetluskulu katteks, sest lisaks kostja esindaja kuludele võib kostjal tekkida ka muid kohtuväliseid kulusid.
25.Kohus on tuginenud taotlust rahuldades kostja poolt välja toodud finantsnäitajatele, mis kajastuvad 2004. a ja 2005. a majandusaasta aruannetes. Ringkonnakohus leiab, et asjaolu, et seisuga 07.08.2006 kuulub hagejale erinevate fondide osakuid koguväärtuses 2 484 198, 46 krooni ning 10.08.2006 kontoväljavõtte seisu kohaselt on hageja pangaarvel 509 151, 16 krooni, ei võimalda järeldada, et hagi rahuldamata jätmise korral ei ole kostja eeldatavate menetluskulude sissenõudmine ilmselt raskendatud, kuna hageja äritegevusega seonduvad äririskid, millega võivad kaasneda likviidsusprobleemid. Asjaolu, et tagatise summa tasumine põhjustab äriliste väljavaadete halvenemise ei anna alust maakohtu määruse tühistamiseks. Hageja on käesoleva haginõude omandamisel olnud teadlik asjaolust, et kostja ei tunnista nõuet ning tal tuleb nõude rahuldamiseks pöörduda kohtusse, millega kaasneb kostja õigus nõuda tagatist menetluskulude katteks.
26.Hageja väide, et ta võib kaotada nii mõnegi hea võimaluse kapitali edasi investeerida ning oma ärilist tegevust arendada, ei anna samuti alust jätta tagatise määramise taotlus rahuldamata.
27.Eeltoodud asjaoludel leiab ringkonnakohus, et kostja taotlus menetluskulude tagamiseks on põhjendatud.
R. Allikvere kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.