Võlaõigus › Kahju õigusvastane tekitamine

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Juhul kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. Asjaolud ja hageja nõue

Vale diagnoos piirab hageja võimalusi tõusta kaitseväes kõrgematele ametikohtadele. Vastavalt võlaõigusseaduse (VÕS) § 1055 lg-le 1 on kannatanul õigus nõuda kahju tekitava käitumise lõpetamist, kui kahju õigusvastane tekitamine on kestev ning vastavalt VÕS § 1047 lg-le 4 ebaõigete andmete avaldamise eest vastutavalt isikult andmete ümberlükkamist või paranduse avaldamist avaldaja kulul. Eelnevale lisaks on kostja poolt tervishoiuteenuse osutamise lepingu rikkumise tõttu tekkinud hagejale kahju, sest tema tegevteenistus kaitseväes tuli peatada. Hageja teenistus oli peatatud 10 kuud, s.o kuni kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi tulemuste avalikustamiseni. Selle perioodi eest hageja tasu ei saanud. VÕS § 1043 järgi tuleb teisele isikule õigusvastaselt kahju tekitanud isikul kahju hüvitada, kui ta on kahju tekitamises süüdi või vastutab kahju tekitamise eest vastavalt seadusele. Vastavalt VÕS § 770 lg-le 1 vastutab tervishoiuteenuse osutaja üksnes oma kohustuste süülise rikkumise eest, eelkõige diagnoosi- ja ravivigade eest. Kooskõlas VÕS § 127 lg-ga 1 ja § 128 lg-ga 4 tuleb kostjal hüvitada nimetatud perioodi eest saamata jäänud tulu 7 938 eurot. Eelnevale lisaks palus hageja kahjuna hüvitada tsiviilasjaga nr 2-12-36023 seonduvad kulud 670 eurot, s.o riigilõiv, ekspertiisi teostamise tasu ja kohtuvälise lahendi otsimiseks kantud õigusabi kulud. Kostja oli eelnevalt nimetatud tsiviilasja menetlusest teadlik, sest edastas 09.11.2012 eksperdi taotlusel hagejat puudutava tervisekaardi ja haigusloo, kuid ei näidanud menetluse vastu huvi üles. Hageja on pöördunud enne hagi esitamist kostja poole palvega kustutada hageja suhtes tervise infosüsteemis olev kanne psüühikahäire esinemise kohta ja korvata tekitatud kahju, kuid kostja on sellest keeldunud. Kostja vastuväited

seotud mõtete kompleksi, mida saab hinnata luululisena (suurusluul, missiooniluul). Muuhulgas avaldas hageja haiglasse sissekirjutamisel vale nime, et temast ei teataks; avaldas, et on haiglas teistsugune kui teised; avaldas, et tal on tundlikku informatsiooni Eesti riigi kohta ning ta on mures Eesti õiguskorra pärast; sekkus aktiivselt tuttava juriidilistesse probleemidesse, ületades tavakodaniku reageerimisviisi; avaldas, et teda kuulatakse pealt; väljendas, et KaPo töötaja käepigistuse ajal sai tema silmadest aru suhtumise muutumist endasse; avaldas arvamust, et tal on geneetiline soodumus luuretegevuseks; avaldas, et kodukandis levitatakse patsiendi kohta narkogrupeeringute poolt väärinfot; avaldas, et vihjete teke unenägudes on seotud mingi kõrgema saatuse/jõu tahtega ning kohati tuleneb see vanaema ekstrasensitiivsusest. Vestlusest hagejaga on hageja luululise käitumise ja mõtete alguseks hinnatud aega, mis eelnes esmapöördumisele kostja poole (20.03.2012), s.o aega alates jaanuarist 2012, kui tekkisid probleemid KaPo-ga. Hageja poolt vestluste ja uuringute käigus avaldatud infot ja hageja käitumist põhjalikult hinnates, jõudsid kostja erialaspetsialistid järeldusele, et hagejal esineb psüühiline häire F22.0.

Hiljem pöördus hageja järgmiste tervishoiuteenuse osutajate vastuvõtule, kelleks olid Pärnu Haigla Psühhiaatriakliiniku psühhiaater YY, Ambromed Grupp OÜ psühhiaater CC ja OÜ Sensus psühhiaater TT. YY tuvastas hagejal psüühikahäire puudumise pelgalt visiidi alusel. CC soovitas pöörduda statsionaarsetele uuringutele. TT järeldas PANSS uuringu ja psühhiaatrilise intervjuu põhjal, et hagejal ei esine psühhootilise spektri häiret. Kostja poolt hagejale pandud diagnoosi ei saa ebaõigeks tunnistada teiste tervishoiuteenuse osutajate hinnangute alusel, mis on antud patsiendi hetkelise terviseseisundi kohta. Teiste tervishoiuteenuse osutajate poolt hageja psüühilisele seisundile antud hinnangud põhinesid lühiajalistel konsultatsioonidel või mõnel üksikul uuringul. Ühekordse konsultatsiooni alusel ei ole võimalik diagnoosi õigsust hinnata. YY poolt hageja psüühilise seisundi kohta antud hinnangut ei saa pidada usaldusväärseks, sest viimane tellis hageja haigusloo põhjendusega, et hageja viibib Pärnu Haigla Psühhiaatrikliinikus ambulatoorsel ravil, kuid ravil viibimine ei ole põhjendatud, kui patsiendil ei ole eelnevalt tuvastatud psüühilist häiret. TT teostatud PANSS uuringu alusel tehtud järeldused ei ole praegusel juhul pädevad, sest PANSS uuringu skaala ei ole diagnostiline instrument ja PANSS ei ole Eestis valideeritud. Tsiviilasja nr 2-12-36023 raames teostatud ekspertiis ei ole usaldusväärne, sest järeldus formuleeriti haiguslooga tutvumise ja kolmetunnise vestluse alusel. Samuti on eksperdid rikkunud ekspertiisi läbiviimisel seaduses sätestatud nõudeid, andes hinnanguid asjaolude kohta, mida neilt ei ole küsitud või vastates küsimustele, mille kohta ei ole võimalik meditsiinialaselt vastata. Hagejale teostatud ekspertiisi eesmärgiks ei olnud hinnangu andmine kostja poolt osutatud tervishoiuteenuse kvaliteedile, vaid hageja hetkelisele psüühilisele seisundile. Seega tuleb kõrvale jätta kõik aktis märgitud etteheited kostja tegevusele diagnoosi määramisel. Psüühikahäirete esinemist minevikus meditsiiniteaduslikult hinnata ei saa. Asjaolu, et tsiviilasjas nr 2-12-36023 läbiviidud kohtupsühhiaatriline ekspertiis ei ole tervikuna praeguses kohtuasjas tõendina kasutatav, kinnitab ka kohtuasja menetlemisel kohtualluvusnõuete ja vastaspoole kaitsenõuete rikkumine. Asjaolu, et kostjalt küsiti tsiviilasja nr 2-12-36023 raames andmeid hageja haiguse kohta, ei saanud käsitleda võimaluse pakkumisena olla menetlusse kaasatud. Vaidluse õigeks lahendamiseks tuleb hinnata, kas hagejale pandud diagnoos vastas tema terviseseisundile ja kas kostja on osutanud hagejale tervishoiuteenust tervishoiuteenuse osutajalt tavaliselt oodatava hoolega. Käimasoleva kohtuasja raames läbiviidud ekspertiis teostati oluliste puudustega, mistõttu tuleb see tõendina arvestamata jätta. Arvamus on sisuliselt põhjendamata, arvestamata on jäetud asjas määravat tähtsust omavate materjalidega, hinnangut ei ole antud kostja poolt diagnoosi määramiseks tehtud toimingute ja läbiviidud uuringute piisavuse kohta ning eksperdi esitatud

etteheited on vormilised, aga järeldused sisulised. Ekspert ei tuginenud arvamuse andmisel mitte ühelegi konkreetsele õigusaktile või ravijuhisele, millest nähtuks, et kostja on rikkunud kohustusi tervishoiuteenuse osutamisel. Selle asemel tuleks arvestada kostja tellitud täiendava arvamusega eksperdilt dr UU-lt, kes omab F20-F29 gruppi kuuluvate psüühiliste häirete diagnoosimisel märkimisväärseid kogemusi. UU asus seisukohale, et kostja on hagejale tervishoiuteenust osutanud nõuetekohaselt ja hoolikalt ning hageja tervisekaardil ja haigusloos märgitu pinnalt ei teki kahtlust hagejale pandud diagnoosi õigsuses. Hageja on oma nõude alusena vääralt tuginenud deliktilise vastutuse sätetele. Kostja poolt tervise infosüsteemi andmete edastamise näol on tegemist seadusest tuleneva kohustuse täitmisega ja mitte nende avaldamisega VÕS sätete kohaselt. Vastavalt TTKS § 41 lg-le 1, isikuandmekaitse seaduse (IKS) § 21 lg 2 p-le 3 ja sotsiaalministri 18.09.2008 määruse nr 56 „Tervishoiuteenuse osutamise dokumenteerimise ning nende dokumentide säilitamise tingimused ja kord“ § 1 lg-le 4, kui kohus peaks tuvastama, et kostja on hagejale pannud ebaõige diagnoosi, ei oleks võimalik ebaõigete andmete kustutamine, vaid parandamine andmete täiendamise teel. Andmesubjektil on õigus vastavalt IKS § 21 lg-le 1, TTKS § 592 lg-le 1 ja Vabariigi Valitsuse 14.08.2008 määruse nr 131 „Tervise infosüsteemi põhimäärus“ § 15 lg-le 1 nõuda tervise infosüsteemi ebaõigeid isikuandmeid edastanud isikult õigete isikuandmete edastamist tervise infosüsteemi. Kuid selleks tuleb esmalt tuvastada, et edastatud andmed oli ebaõiged. Kui siiski vaidlus lahendada deliktilise vastutuse sätete alusel, ei vastuta kostja hagejale väidetavalt tekitatud kahju eest VÕS § 1047 lg 1 alusel, sest andmete avaldaja ei teadnud avaldamisel andmete ebaõigsusest ja ei pidanudki teadma. Hagejal tekkinud kulutused ja kahju ei ole põhjustatud kostja tegevusest ning kostja ei vastuta hageja ees deliktilisel või lepingulisel alusel. Hageja esitatud materjalidest ei nähtu, et hageja lahkus tegevteenistusest temale pandud diagnoosi tõttu. Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuse (KVÜÕA) edastatud dokumentidest nähtub, et hageja esitas avalduse akadeemilisele puhkusele minekuks 16.03.2012, kuid esimene ambulatoorne visiit toimus alles 20.03.2012. Seega oli hagejal plaan akadeemilisele puhkusele minna ja seeläbi teenistussuhe peatada enne esialgse läbivaatuse tegemist ja esialgse diagnoosi panemist. Arusaamatu on hageja määratletud teenistusest eemalviibimise periood 10 kuud, sest hageja lubati akadeemilisele puhkusele alates 02.04.2012 kuni 01.04.2014 ja teenistussuhe peatati vahemikus 02.04.2012-01.04.2013. Pärnus tehtud ekspertiis allkirjastati koostajate poolt 03.03.2013-04.03.2013, kuid akadeemilise puhkuse katkestamise avalduse esitas hageja 23.09.2013. Maakohtu otsus

piisava põhjalikkusega, milliste nõuete vastu on kostja hagejale diagnoosi pannes eksinud. Luulise häire diagnostiliste juhiste kohaselt on luulumõtted peamine või ainuke arvestatav kliiniline tunnus. Need peavad avalduma vähemalt kolm kuud ja olema seotud selgelt isikuga, mitte kultuurimiljööga. Haigusloos nr 274981 olevast uuritava psüühilise seisundi kirjeldusest ei nähtunud hagejal luululise (paranoidse) häire diagnostilistele kriteeriumidele vastavat psüühikahäiret. Haigusloos märgitud psühhiaatrilistest kirjeldustest ei selgunud üheselt mõistetavalt, milliseid uuritava käitumuslikke või sõnalisi avaldusi on hinnatud luulumõteteks ja ei nähtunud, et luululise häire diagnoosi püstitamisel oleks hinnatud haigestumise algust ning ajalist kestvust, mis on diagnoosimisel oluliseks kriteeriumiks. Uuritaval diagnoositi häire liiga lühikese statsionaarse psühhiaatrilise jälgimise käigus. Diagnoosi kahtluse korral tulnuks kaasata teine eriarsti ja koguda objektiivset informatsiooni psühhiaatrilise uurimise algatajalt. Vastavalt haigusloo sissekannetele ei määratud uuritavale ega soovitatud temal diagnoositud haigusele vastavat ravi. Kohtule ei esitatud tõendeid, millest nähtuks vastupidine, s.t hagejale vastava diagnoosi panemine oli põhjendatud. Kostja esitatud UU seisukoht ei olnud praegusel juhul tõendina kasutatav, sest sealt ei selgunud, kelle kohta on arvamus antud ja missugustest nõuetest on arvamuse andmisel lähtutud. Kooskõlas IKS § 21 lg-ga 1 ja lg 2 p-ga 3, TTKS § 42 lg-ga 2 ning sotsiaalministri 18.09.2008 määruse nr 56 „Tervishoiuteenuse osutamise dokumenteerimise ning nende dokumentide säilitamise tingimused ja korra“ § 1 lg-ga 4 oli hagejal õigus nõuda andmete parandamist. Vastavas osas rahuldas kohus hageja nõude ja kohustas kostjat muutma andmete parandamise teel tervise infosüsteemis esinevat ebaõiget kannet hagejal esineva F22.0 diagnoosi kohta. Hageja nõudis lisaks 7 938 euro suuruse kahju hüvitamist, kuivõrd tal tuli võtta KVÜÕA-s akadeemiline puhkus ja tegevteenistus peatada. Kahju hüvitamise nõue kuulub rahuldamisele üksnes siis, kui kostja tegevuse ja hagejale tekkinud kahju vahel on VÕS § 127 lg 4 mõttes põhjuslik seos. KVÜÕA 22.03.2012 käskkirjast nähtus, et hageja esitas avalduse akadeemilisele puhkusele minekuks 16.03.2012 ja ta lubati 22.03.2012 käskkirjaga tervislikel põhjustel kaheks aastaks akadeemilisele puhkusele. 22.03.2012 vormistati hageja suhtes ka teine käskkiri, millega hageja teenistussuhe peatati perioodiks 02.04.2012 kuni 01.04.2013. Käskkirjadest nähtuvalt ei olnud hageja akadeemilisele puhkusele siirdumine ja tema teenistussuhte peatamine põhjuslikus seoses kostja poolt pandud diagnoosiga, sest käskkirjad olid vormistatud enne diagnoosi panemist. Eelnevale lisaks palus hageja kostjalt välja mõista 670 eurot, mida hageja oli kandnud menetluskuludena tsiviilasja nr 2-12-36023 raames. Nimetatud kohtuasjas tasus hageja riigilõivu 50 eurot, ekspertiisitasu 380 eurot ja lepingulisele esindajale tasu õigusabi osutamise eest 240 eurot. Nimetatud kulud ei olnud põhjuslikus seoses kostja tegevusega. Hageja esitas kohtusse avalduse eeltõendamismenetluse läbiviimiseks ja kostja ei olnud menetluses menetlusosaline. Eeltõendamismenetlus viidi läbi hagita menetluse raames ja TsMS § 172 lg 2 kohaselt, kui hagita menetluses osaleb üksnes avaldaja, kannab menetluskulud avaldaja ise. Kostja poolt diagnoosi panemine ei kohustanud hagejat eeltõendamismenetluses kohtu poole pöörduma, sest hagejal oli võimalik oma õigusi kaitsta ka hagimenetluses. Seega ei olnud kostja tegevus põhjuslikus seoses kahju tekkimisega. Kuivõrd hagi kuulus rahuldamisele osaliselt ja hageja kahest nõudest rahuldas kohus ühe, jättis kohus menetluskulud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 163 lg 1 alusel poolte endi kanda. Hageja apellatsioonkaebus

Kostja apellatsioonkaebus

luulumõteteks, ei olnud võimalik tuvastada, et hageja luulumõtted on esinenud vähemalt kolm kuud ja diagnoosi määramisele eelnenud uuringud olid ajaliselt ebapiisavad. Psüühilise häire diagnoosimisel on psühhiaatri peamiseks tööriistaks vestlus patsiendiga, mis annab võimaluse tuvastada luululise mõtte olemasolu ja nende ajalise kestvuse. Kostja on vastuses hagile toonud välja haigusloos dokumenteeritud hageja mõtete kompleksi, mida hinnati luulisena (haiglasse sissekirjutamisel avaldas valenime, et temast ei teataks; avaldas, et on haiglas teistsugune kui teised; avaldas, et tal on tundlikku informatsiooni Eesti riigi kohta ning ta on mures Eesti õiguskorra pärast; avaldas, et teda kuulatakse pealt; väljendas, et KaPo töötaja käepigistuse ajal sai tema silmadest aru suhtumise muutumise endasse jne). Ka UU on selgitanud ekspertarvamuses, et haigusloos esineb mitmeid tagakiusamis-, missiooni- ja suurusluuludele viitavaid tähelepanekuid. On ebaõige järeldada, et hagejale määratud diagnoos on ebaõige pelgalt seetõttu, et arst ei ole haiguslukku märkinud, mida ta peab anamnestilistest andmetest ja patsiendi poolt avaldatust luulumõteteks. Eelnevat ei nõua ka sotsiaalministri 18.09.2008 määrus nr 56 „Tervishoiuteenuse osutamise dokumenteerimise ning nende dokumentide säilitamise tingimused ja kord“. Isegi kui arstil see kohustus oleks, ei saa määratud diagnoosi vormilise vea tõttu automaatselt ebaõigeks lugeda ja psüühiliselt haiget inimest terveks. Kohus ei ole otsuse tegemisel eelnevaga arvestanud. Kostja on läbivalt menetluse kestel selgitanud, et luululise käitumise ja mõtete algusajaks on hagejaga peetud vestluste põhjal hinnatud aega, mis eelnes kliinikusse esmapöördumisele. Anamnestilised andmed andsid arstile aluse järeldada, et hageja käitumuslikud häired on kestnud juba mõnda aega enne seda kui ta julgeolekukontrolli käigus terviseuuringutele suunati. Eelnevale tuginedes järeldas raviarst, et hageja psüühikahäire oli diagnoosi määramise hetkeks kestnud enam kui kolm kuud. Psühhiaater ei ole küll haiguslugu vormistades konkreetselt märkinud, mis ajahetkest hagejal luululised mõtted hakkasid avalduma, kuid tegu on pelgalt vormistusliku veaga. Vale on eksperdi istungil antud selgitus ja kohtu järeldus, et hagejat tulnuks diagnoosi määramiseks uurida vähemalt kolm nädalat. Luululise häire F22.0 diagnoosimiseks ei ole ette nähtud minimaalset ajalist kestust, mille jooksul tuleb patsienti ambulatoorselt või statsionaarselt uurida või milliseid uuringuid tuleb teostada. Hetkest, mil psühhiaater tuvastab ühe või mitme luululise mõtte olemasolu ja selle esinemise vähemalt kolme kuu jooksul, võib diagnoosi määrata. Eelnevat on tunnistanud ka ekspert kohtuistungil, kui ütles, et diagnoosi F22.0 võib välja panna ka ühekordse ambulatoorse visiidi käigus. Kohus ei selgitanud, miks olid praegusel juhul teostatud uuringud ebapiisavad haiguse diagnoosimiseks ja ei ole võtnud seisukohta, kui pikalt tulnuks hagejat uurida enne diagnoosi väljapanemist. Kohus tugines otsuse tegemisel peamisele ühele tõendile, milleks oli SS ekspertarvamus, kuid ei võtnud seisukohta kostja väidetele ekspertarvamuse puuduste osas. Ekspert jättis oma arvamuse sisuliselt põhjendamata; ei arvestanud ekspertiisi tehes asjas määravat tähtsust omavate materjalidega – psühholoogi vestlustega hagejaga, millest joonistusid hageja luululised mõtted eriti selgelt välja; ei andnud hinnangut kostja poolt hagejale diagnoosi panemiseks tehtud toimingute ja läbiviidud uuringute piisavuse kohta, märkides vaid lühidalt, et hagejat uuriti statsionaarselt liiga lühikese aja jooksul; eksperdi poolt esitatud etteheited olid vormilised, aga järeldused sisulised – eksperdiarvamusest nähtuvalt muudavad vormistuslikud küsimused diagnoosi sisuliselt ebaõigeks. Ekspert asus väärale järeldusele, et kostja ei osutanud tervishoiuteenust nõuetekohaselt. Kohus jättis põhjendamatult arvestamata UU ekspertarvamusega põhjusel, et arvamusest ei nähtunud, kelle kohta see oli antud ja missugustest nõuetest arvamuse andja lähtus. UU rääkis

isikust XX, sest hageja isikuandmete kaitse huvides edastas kostja UU-le koopia hageja tervisedokumentidest, millest olid eemaldatud andmed, mis võimaldanuks hageja isikut tuvastada. Kuid arvamuses on märgitud, et UU tutvus XX tervisekaardiga ja haiguslooga nr 274981. Kohus ei avaldanud kostjale, et vajab selgitusi või tõendeid seoses kõnealuse arvamusega. Vajadusel oleks kostja saanud kohtule esitada tõendina AA-le saadetud e-kirja koos krüpteeritud dokumentidega. Kostja palus jätta hageja apellatsioonkaebus rahuldamata ja vaidlustatud osas maakohtu otsus muutmata. Menetluskulud palus kostja jätta hageja kanda. Ringkonnakohtu seisukoht

vastuväidetele ja neid kinnitavatele tõenditele hinnangu andmata, millega on rikutud TsMS § 442 lg-t 8, mille kohaselt peab kohus otsuses põhjendama, miks ta ei nõustu hageja või kostja faktiliste väidetega ja kõiki tõendeid analüüsima. Kui kohus mõnda tõendit ei arvesta, peab ta seda otsuses põhjendama. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu menetlusnormi rikkumine on apellatsioonimenetluses kõrvaldatav ja järgnevalt analüüsib ringkonnakohus poolte väiteid ja neid kinnitavaid tõendeid. Vaidlust ei olnud selles, et 07.03.2012 võeti hagejalt seoses riigisaladusele juurdepääsuloa andmisega KaPo poolt nõusolek hageja psühhiaatrilisele läbivaatusele saatmise kohta ja ta suunati psühhiaatrilisele läbivaatusele sihtasutus Põhja-Eesti Regionaalhaigla Psühhiaatriakliinikusse. Kostja uuris hagejat enne vaidlusaluse diagnoosi määramist nii ambulatoorselt kui statsionaarselt. 20.03.2012 viibis hageja psühhiaatrilisel läbivaatusel, mille tulemusena märkis psühhiaater esialgseks diagnoosiks paranoiline isiksus? F60.0; luululine häire? F22.0 ja suunas patsiendi uuringutele II osakonda. Hageja viibis perioodil 21.03.201228.03.2012 kostja juures statsionaarsel uuringul II osakonnas, kust lahkus omavoliliselt, soovides jätkata uuringuid ambulatoorselt. Sel perioodil teostati patsiendile psühholoogiline uuring (23.03.2012), isiksuse uuring MMPI-2 meetodil (26.03.2012) ning teda jälgiti. Statsionaarse uuringu tulemusena vormistati 28.03.2012 patsiendile haiglast välja kirjutamisel esialgne diagnoos. 02.04.2012 käis hageja psühhiaatri vastuvõtul, 04.04.2012 viibis ta psühholoogi vastuvõtul, kus talle teostati neuropsühholoogiline uuring (CANTAB) ning 13.04.2012 teostati hagejale aju kompuutertomograafiline uuring. Eelnevalt kirjeldatud tervishoiuteenuse osutamise tulemusena määrati hagejale diagnoos F22.0 – luululine (paranoidne) häire. 17.04.2012 viibis hageja koos isaga psühhiaatri vastuvõtul, allkirjastas järelotsuse, kus oli märgitud, et hagejal esineb psüühika- ja käitumishäire F22.0. Hageja pöördus 06.09. ja 09.10.2012 Pärnu Maakohtusse avaldustega, milles taotles eeltõendamismenetluse korras ekspertiisi määramist oma psüühilise seisundi hindamiseks. Pärnu Maakohtu 29.10.2012 ja 20.11.2012 määruste alusel viisid 01.02.2013 hageja suhtes kohtupsühhiaatria-psühholoogia kompleksekspertiisi läbi eksperdid psühhiaater RR ja kliinilise psühholoogia magister TT. Ekspertidele esitati järgmised küsimused: 1) kas hagejal on esinenud viimase aasta jooksul või esineb tal käesoleval ajal vaimuhaigus või muu psüühikahäire; 2) kas hageja on võimeline kestvalt aru saama oma tegude tähendusest ja neid juhtima; 3) kas hageja oma psüühilise ja vaimse seisundi poolest on võimeline omama relvaluba ning osalema tegevteenistuses; 4) kas hageja psüühilise ja vaimse seisundi poolest võib olla enda või teiste isikute turvalisust ohustava käitumise tõttu sobimatu relvi omama. Ekspertiisi läbiviimisel kasutasid eksperdid tsiviilasja nr 2-12-36023 ja haldusasja nr 3-12-857 materjale, hageja tervisekaarte ja haiguslugu ning viisid 18.12.2012 Pärnu Maakohtu hoones läbi psühholoogilise ja psühhiaatrilise intervjuu. Ekspertiisi tulemusena leidsid eksperdid, et hageja on psüühiliselt terve ja tal ei ole varasema elu jooksul psüühikahäireid esinenud. Eksperdid märkisid, et kostja koostatud hageja haigusloos sisalduva psüühilise seisundi kirjeldusest ei nähtu uuritaval psüühikahäireid üksiksümptomite ega sündroomina. Haigusloos puudus psühhiaatriline kirjeldus, milles oleks välja toodud psühhopatoloogiale viitavad tunnused; ei ole kirjeldatud, milliseid uuritava käitumuslikke või sõnalisi avaldusi hinnati mõttekäigu sisulisteks häireteks ehk luulumõteteks. Haigusloos ei kirjeldatud psüühilise seisundi dünaamikat ja sealt ei nähtunud, et luululise häire diagnoosi püstitamisel oleks hinnatud haigestumise algust ning ajalist kestust, mis on diagnoosimisel oluliseks kriteeriumiks. Samuti ei määratud uuritavale ravi (I kd lk 8-19). Ringkonnakohus on seisukohal, et eelnevalt kirjeldatud kohtupsühhiaatria-psühholoogia kompleksekspertiisi akt ei ole käesolevas asjas asjakohaseks tõendiks, kuivõrd ekspertiisi lähteülesanne oli erinev. Ekspertiisi peamine eesmärk aktist nähtuvalt oli anda hinnang hageja

hetkelise seisundi kohta, hinnates ühtlasi tema võimelisust relvaluba ja relva omada. Seega ei ole akt asjakohane küsimuse lahendamisel, kas kostjapoolne tervishoiuteenuse osutamine märtsis-aprillis 2012 hagejale vastas arstiteaduse üldisele tasemele. Ekspertiisi tulemuste usaldusväärsuse seab kahtluse alla ka asjaolu, et eksperdid tuvastasid hageja psüühilise seisundi pelgalt kirjalike materjalide ja lühiajalise vestluse pinnalt ning see oli nende hinnangul ühtlasi piisav ka hageja psüühilise seisundi kohta tagasiulatuvate järelduste tegemiseks. Samas on menetluse kestel erinevad arstid (UU, EE- III lk 5-6; 12-16) kinnitanud, et psüühikahäire esinemist minevikus ei saa meditsiiniteaduslikult hinnata. Harju Maakohus määras antud tsiviilasjas 04.01.2016 tervishoiuteenuse osutamise kvaliteedi hindamise ekspertiisi, kus esitas küsimused, kas kostja poolt hagejale pandud diagnoos (tuginedes haigusloole 274981) vastas tema terviseseisundile ja kas samast haigusloost lähtudes osutas kostja hagejale tervishoiuteenust tervishoiuteenuse osutajalt tavaliselt oodatava hoolega ( II kd, lk 133134). Ekspertiisi viis läbi kohtuekspert SK. Ekspert kasutas ekspertarvamuse koostamisel hageja haiguslugu, tema tervisekaardis ja RHK-10-s olevaid andmeid. Ekspert selgitas, et luululise häire peamiseks või ainukeseks arvestatavaks kliiniliseks tunnuseks on luulumõtted. Need peavad avalduma vähemalt kolm kuud ja olema seotud selgelt isikuga, mitte kultuurimiljööga. Depressiivsed sümptomid või isegi täielik depressiivne episood võivad esineda ajutiselt, kuid luulumõtted peavad püsima ka siis, kui meeleoluhäireid ei ole. Samal ajal ei tohi olla silmanähtavaid ajuhaiguse tunnuseid, kuulmishallutsinatsioone (v.a juhuslikud) ega anamneesis skisofreeniale iseloomulikke sümptomeid (mõjustusluul, mõtete levik jt). Ekspert leidis, et uuritaval diagnoositi luululine (paranoidne) häire tema liiga lühiajalise statsionaarse psühhiaatrilise jälgimise käigus. Tema psüühilise seisundi kirjeldusest ei selgunud üheselt mõistetavalt, milliseid uuritava käitumuslikke või sõnalisi avaldusi hinnati luulumõteteks ja ei nähtunud, et luululise häire diagnoosi püstitamisel oleks hinnatud haigestumise algust ning ajalist kestvust. Hagejale ei määratud ega soovitatud haigusele vastavat ravi. Diagnoosi kahtluse korral jäeti kaasamata teine eriarst ja kogumata objektiivset informatsiooni psühhiaatrilise uurimise algatajalt. Lähtudes uuritava huvidest ja headest tavadest, olnuks õigem piirduda sellega, et hinnangut ei olnud veel võimalik anda ja jätta haigusloos lõplikuks diagnoosiks nt Z00.4. Eelnevat kogumis arvestades avaldas ekspert, et kostja poolt hagejale pandud diagnoos ei vastanud tema terviseseisundile ja kostja ei osutanud hagejale tervishoiuteenust tavaliselt oodatava hoolega (II kd lk 144-150). Ekspert osales ka 16.05.2016 toimunud istungil, kus selgitas lisaks, et isikut oleks praegusel juhul pidanud statsionaarselt uurima vähemalt kolm nädalat, kuid see nõue ei tulene õigusaktidest. Samas märkis ta istungil, et F22.0 häiret võib teatud juhtudel olla võimalik diagnoosida ka ambulatoorse visiidi ajal poole tunni jooksul. Lisaks avaldas ekspert, et pelgalt ambulatoorse kaardi ja haigusloo põhjal diagnoosi määrata või nentida selle puudumist ei ole võimalik. Ekspert arvas, et kui haigusloost ei selgu, milliseid mõtteid on hinnatud luululisteks, muudab see diagnoosi tühiseks. Nimetatud vormistusliku nõude pärinemist õigusaktidest ekspert kinnitada ei osanud, kuid avaldas, et praktika on selline (III kd lk 12-15).

Ringkonnakohus on sarnaselt maakohtuga seisukohal, et kohtuekspert SS koostatud ekspertiisiakt on asjakohane tõend. Vastavalt TsMS § 301 lg-le 1 peab eksperdiarvamus sisaldama uuringute üksikasjalikke kirjeldusi, uuringute tulemusena tehtud järeldusi ja põhjendatud vastuseid kohtu küsimustele. Ringkonnakohus leiab, et praegusel juhul nähtub esitatud ekspertarvamusest, millistest alusdokumentidest on ekspert ekspertiisi läbiviimisel lähtunud ning millistel asjaoludel eksperdi lõppjäreldused põhinevad, s.t akt vastab seaduses sätestatud nõuetele. Samal ajal nähtub aktist, et eksperdi hinnangul ei vastanud kostjapoolne tervishoiuteenuse osutamine eelkõige vormiliselt tunnustatud praktikale: psüühilise seisundi kirjeldusest ei selgunud üheselt mõistetavalt, milliseid uuritava käitumuslikke või sõnalisi avaldusi hinnati luulumõteteks ja ei nähtunud, et luululise häire diagnoosi püstitamisel oleks

hinnatud haigestumise algust ning ajalist kestvust. Aktis ei märgitud, missugusest õigusaktist eelnevalt kirjeldatud kohustus tulenes. Seda ei avaldanud ekspert ka istungil. Sotsiaalministri 18.09.2008 määruses nr 56 „Tervishoiuteenuse osutamise dokumenteerimise ning nende dokumentide säilitamise tingimused ja kord“ on üksikasjalikult kirjeldatud, mis peab olema kajastatud tervishoiuteenuse osutamise dokumentides. Kuid sealt ei nähtu, et dokumentides peaksid olema kajastud elemendid, mille puudumist ekspert SK aktis ette heitis. Teenuse osutamise sisulise külje kriitikana märkis ekspert, et hagejale pandi diagnoos liiga lühikese statsionaarse psühhiaatrilise jälgimise käigus. Kuivõrd samal ajal nentis ekspert, et teatud juhtudel on võimalik ka poole tunni jooksul diagnoos panna, ei saa kohtu hinnangul eelnevat etteheidet otsuse tegemisel arvestada. Eelnevalt kirjeldatud eksperdi avaldusest nähtub, et diagnoosi määramise kriteeriumid on patsienditi erinevad. Kostja esitas oma vastuväidete kinnitamiseks psühhiaatria ja kohtupsühhiaatria eriarsti UU ekspertarvamuse, kus palus anda arvamus enda tegevusele hagejale diagnoosi määramisel. Maakohus jättis eelnevalt kirjeldatud tõendi arvestamata põhjusel, et arvamusest ei nähtunud, kelle kohta see oli antud – dokumendis räägiti isikust XX ja seal ei kajastatud, millistest nõuetest oli vastava arvamuse andmisel lähtutud. Vastuses kostja apellatsioonkaebusele avaldas hageja, et UU arvamus ei ole tõendina käsitletav. Ringkonnakohus ei nõustu hageja ja maakohtuga, et tegemist ei ole tõendiga, kuivõrd ei olnud selge, kelle kohta arvamus esitati. Vastavalt TsMS § 229 lg-le 1 on tsiviilasjas tõendiks igasugune teave, mis on seaduses sätestatud protsessivormis ja mille alusel kohus seaduses sätestatud korras teeb kindlaks poolte nõudeid ja vastuväiteid põhjendavad asjaolud või nende puudumise, samuti muud asja õigeks lahendamiseks tähtsad asjaolud. Tõendiks võib olla tunnistaja ütlus, menetlusosalise vande all antud seletus, dokumentaalne tõend, asitõend, vaatlus ning eksperdiarvamus (TsMS § 229 lg 2). TsMS § 293 lg 2 kohaselt, kui menetlusosaline on kohtule esitanud eriteadmistega isiku kirjaliku arvamuse ja isikut ei kuulata üle tunnistajana, hinnatakse arvamust dokumentaalse tõendina. Seega on UU arvamus praeguses tsiviilasjas käsitletav dokumentaalse tõendina, kuivõrd vastab viidatud õigusnormides sätestatud tingimustele. Viidatud tõendit tuleb arvestada ja maakohtu etteheited ei ole õigustatud, sest arvamusest nähtub, et see anti haigusloo nr 274981 (langeb kokku hageja haigusloo numbriga) ja patsiendi tervisekaardi alusel. Lisaks nähtus kostja esitatud ekirjavahetusest ülesande püstitus ja arstile saadetud materjalid (III kd lk 56-121). Sarnaselt kohtu poolt määratud ekspertiisi teostajaga tõdeb ka UU, et haigusloo vormistuses oli puudusi. Haigusloos oleks võinud olla kokkuvõte, milliste sümptomite või mõtete esinemist luululiseks peeti, kuid sellise kokkuvõtliku osa puudumine ei muutnud UU hinnangul diagnoosi ebaõigeks. Arvamuse puhul on tähelepanuväärne ka asjaolu, et UU teadmiste kohaselt on häire esmane diagnostiline kriteerium ühe või mitme luulu esinemine vähemalt ühe kuu jooksul. UU tugines 15.04.2016 arvamuses hageja tervisekaardile ja haigusloole 274981, kust olid eemaldatud patsiendi isikuandmed, mis võimaldanuks tema isik kindlaks teha. Ekspert märkis, et dokumentidest nähtuvalt intervjueeriti patsienti mitmeid kordi, lisaks teostati neuroloogilised, psühholoogilised ja neuropsühholoogilised uuringud. Telefoni teel intervjueeriti patsiendi ema. Seega on informatsiooni kogutud hoolikalt ja põhjalikult. Psühholoogilised, neuropsühholoogilised ja neuroloogilised uuringud ei ole vältimatud psühhiaatrilise diagnoosi asetamiseks, kuid need viidi patsiendi puhul läbi täiendavate uuringutena, mis lisasid patsiendile asetatud diagnoosile usaldusväärsust. Ekspert selgitas, et luululist häiret on tihti raske diagnoosida ja selle juurde ei kuulu reeglina silmnähtavalt kummalist käitumist ja enamasti ei pea isik end ka haigeks. Häire esmane diagnostiline kriteerium on ühe või mitme luulu esinemine vähemalt ühe kuu jooksul. Patsiendi haigusloos esineb mitmeid tagakiusamis-, missiooni- ja suurusluuludele viitavaid tähelepanekuid (avaldas,

et tal on olnud raskeid aegu, kui nägi kõigis vaenlasi; rääkis oma kodukandi haaramisest ja varjatult juhtimisest narkootikumide tootjate poolt; väljendas usku vanaema poolt antavasse jõustusse „kolmanda silma läbi“ jne). Patsiendile teostatud psühholoogilised uuringud tõid esile mitmeid kõrvalekaldeid mõtlemises, hoiakutes, tunnetustegevuses, tähelepanuvõimes ja töömälus. Ekspert märkis, et patsiendile asetatud diagnoosi põhjendus oleks paremini jälgitav, kui haigusloos oleks sisaldunud kokkuvõte, milliste sümptomite või mõtete esinemist luululiseks peeti, kuid sellise kokkuvõtliku osa puudumine ei muuda diagnoosi ebaõigeks. Arst märkis, et psühhiaatriliste uuringute ja haiguslugude koostamise suhtes ei ole olemas seadusega sätestatud nõudmisi, mida oleks patsiendile diagnoosi panemisel praegusel juhul rikutud. Haigusloo ja tervisekaardi tekstide põhjal oli patsiendi diagnoos 2012. aastal põhjendatud ning tema reaalsustaju häireid ja töövõime langust oli täheldanud kaks psühhiaatrit ja kaks psühholoogi. Seega osutati patsiendile tervishoiuteenust hoolikat ja diagnoosi õigsuses ei olnud kahtlusi (III kd lk 5-6). Hageja esitas maakohtule oma terviseseisundi kohta kirjalikud tõendid - hinnangu olid andnud ka Pärnu Haigla Psühhiaatriakliiniku psühhiaater YY, kelle juures käis hageja kokku kolmel korral (10.04.2012, 20.04.2012, 24.07.2012), Ambromed Grupp OÜ psühhiaater CC (10.05.2012) ja OÜ Sensus psühhiaater TT, kelle juures hageja käis kokku viiel korral (21.09.2012, 28.09.2012, 02.11.2012, 13.11.2012, 12.04.2013). CC avaldas, et ühekordse ambulatoorse konsultatsiooni alusel ei ole võimalik haigla uuringu tulemusi nägemata haiglas pandud diagnoosi kinnitada ega vaidlustada, mistõttu soovitas pöörduda elukohajärgsesse haiglasse või Tartu Ülikooli Kliinikumi Psühhiaatriakliinikusse statsionaarsetele uuringutele. Kohtu hinnangul ei ole YY ja TT seisukohad usaldusväärsed ühelt poolt põhjusel, mida avaldas CC – ühekordsete ambulatoorsete konsultatsioonide alusel ei ole võimalik ümber lükata haigla pikemaajaliste uuringute tulemusena pandud diagnoosi. Teisalt ei ole YY järeldused praeguses asjas usaldusväärsed, sest ta on toimikumaterjalidest nähtuvalt avaldanud valesid andmeid kostjale või on jätnud täieliku info ekspertiisi teostanud ekspertidele RR-le ja TT-le andmata, mistõttu ei kajastunud hageja viibimine Pärnu haiglas ravil ekspertide koostatud ekspertiisiaktis (I kd lk 8-19; lk 162). Hageja ei lükanud ümber kostja väiteid, mille kohaselt ei olnud PANSS uuringu skaala, mida kasutas TT hageja uurimisel, diagnostiline instrument, Eestis valideeritud ja kostjale teadaolevalt Eesti tervishoiuteenuse osutajatel ei ole selle kasutamiseks vajalikke ametlikke õigusi skaala valdajalt ja väljaõpe puudub. Seega tuleb kohtul otsuse tegemisel arvestada eelkõige SS koostatud ekspertiisiakti ja UU antud arvamusega., kusjuures kohus ei ole seotud eksperdiarvamusega, vaid hindab neid juhindudes TsMS § 232 lg-test 1 ja 2. Nagu ringkonnakohus on eespool märkinud, tuleb praeguse vaidluse lahendamisel otsustada, kas kostja on hagejale osutanud tervishoiuteenust viisil, mis vastas arstiteaduse üldisele tasemele teenuse osutamise ajal ja kas seda osutati tervishoiuteenuse osutajalt tavaliselt oodatava hoolega. See tähendab, et kohtul tuleb kontrollida, kas diagnoos määrati diagnostilistele kriteeriumitele vastavalt. Kohus on seisukohal, et diagnoosi õigsust ei saa üldjuhul väärata viis, kuidas on märkmeid haigusloosse tehtud (vormiline külg), vaid diagnoosi määramisel on oluline selle sisuline korrektsus. Nii ekspertiisiaktist kui arvamusest nähtub, et luululise häire peamiseks diagnostiliseks kriteeriumiks on ühe või mitme luulu esinemine pikema aja jooksul - SS hinnangul kolme kuu jooksul, UU hinnangul ühe kuu jooksul. Kumbki ekspertidest ei ole viidanud konkreetsele reeglistikule, kust pärineb nende hinnang luulumõtete ajalise kestvuse kohta. Seda ei ole teinud ka hageja või kostja. Kohus lähtub otsuse tegemisel sellest, et luululised mõtted peavad olema F22.0 diagnoosi määramiseks kestnud pikema aja vältel, st tegu ei ole ühe- või paarikordse kõrvalekaldega.

Tervisekaardi andmetest ja haigusloost nähtuvalt on hagejal erinevate ekspertide poolt (psühhiaater ÜK, psühhiaater ÜV, psühholoog MB, meditsiiniõde ST) täheldatud mitmete luululiste mõtete esinemist pikema aja jooksul, sh enne hageja esmapöördumist psühhiaatriakliinikusse. Nii on hageja statsionaaris viibimise ajal ja ambulatoorsete vastuvõttude alusel üles märgitud hagejal erinevate tagakiusamis-, missiooni- ja suurusluulude esinemine (kodukandis levitatakse narkogrupeeringute poolt tema kohta väärinfot; hageja vanaemal oli „kolmas silm“ ja vanaema ekstrasensitiivsus on seotud ka tema unenägude tähenduslikkusega; Pärnus on maffia; politseinike enesetapud olid allilma poolt korraldatud; korrakaitse struktuurid on allilmaga põimunud ja nii on KaPo-s kuritegelike jõudude käepikendused; hagejal on geneetiline soodumus luuretegevuseks, sest ta suudab näha sündmustes selliseid seoseid, millest teised aru ei saa ja sageli tema käitumist ei mõista; vastavad isikud teavad hageja relvastusest, mis hoiab neid hagejat kahjustamast; tal on olnud raskeid aegu, kui nägi kõigis vaenlast; tema saatus on korrastada Tallinna ja Pärnu kogukondi, et seal ei oleks enam kriminaalsete klannide mõju ja korruptsiooni jne). Tervisekaardist nähtub, et hageja seisundi hindamisel on oluline tähendus omistatud 2012. aasta jaanuaris toimunud hageja arusaamatusele KaPo-ga (I kd tl 106). Samuti omavad siinkohal tähtsust asjaolud, miks hageja kostja poole pöördus. Hageja suunati psühhiaatrilisele läbivaatusele KaPo poolt. Hageja kutsuti KaPo-sse julgeolekuvestlusele, sest hagejal, kes omas riigisaladusele juurdepääsuluba, toimus 18.02.2012 Tallinki reisilaeval Victoria M/S intsident, kus ta käitus põhjendamatult agressiivselt (I kd lk 26). Perioodil 23.02.2012-20.03.2012 laekus KaPo-sse nii õiguskaitseorganitelt kui relvade müügiga tegelevalt ettevõtjalt viiteid hageja ebastabiilse käitumise ja võimaliku vaimse tervise häire kohta ning kahtlus hagejal vaimse tervise häire esinemise osas tekkis ka KaPo ametnikul, kes viis hagejaga läbi julgeolekukontrolli vestlused (I kd lk 26). Kuivõrd hagejale määrati esialgne diagnoos statsionaarse uuringu tulemusena 28.03.2012 ja lõplik diagnoos pärast neuropsühholoogilist uuringut (leidis aset 04.04.2012) ning aju kompuutertomograafilist uuringut (leidis aset 13.04.2012), esines hagejal mitu luulu pikema aja jooksul. Vastuseks hageja apellatsioonkaebuses esitatud väitele märgib ringkonnakohus järgmist. Asjaolu, et hagejal puudus oma sõnul võimalus meditsiinitöötajate ülestähendusi kontrollida, ei muuda erinevate eriala spetsialistide märkmeid kasutamatuteks. Esineb eeldus, et tervishoiutöötaja osutab teenust korrektselt, sh märgib patsiendi tervisekaardile ja haiguslukku tõeseid andmeid. Hageja ei ole tõendanud, et eelnevalt nimetatud kirjeldused hageja väljaütlemiste kohta on ebaõiged. Kostja järeldus hageja vaimse tervise kohta ei põhinenud üksnes luululiste mõtete ülestähendustel pikema aja jooksul, mis vastavalt SS ja UU selgitustele on luululise häire peamiseks diagnostiliseks kriteeriumiks. Erinevate uuringute tulemusena tuvastati, et hageja tunnetustegevus oli ebaühtlane. Samuti olid ebaühtlased tema tähelepanu koondamisvõime ja töömälu. Mõtlemises täheldati mõttekäigu vormilisi häireid, sh pildimaterjali paranolist tajumist (I kd lk 109). Märkimisväärselt oli häiritud hageja tähelepanu ümberlülitumisvõime, mis võis viidata patsiendi kognitiivse paindlikkuse defitsiidile. Samuti oli aeglustunud hageja mõttetegevus loogilisi järjestusi nõudvas tegevuses (I kd lk 113). Isiksuse uuringuga selgitati välja, et hageja kliiniline profiil jäi normi piiridesse, kuid esiplaanil oli hüpertüümsus nii aktiivsuse kui enesekindluse tõusuga. Silma torkas Pa1, Ho CYN alaskaalade tõusud, mis seostusid ülemäärase vaenulikkuse, usaldamatuse ja ohutundega. Hageja käitumist võisid mõjutada sotsiaalseid reegleid ja autoriteetseid suhteid mitteaustav hoiak. Tema isiksuses oli enam düssotsiaalse hoiakuga nartsissistlikke jooni. Arvestades tunnetustegevuse tulemusi, kus ilmnesid mõttekäigu vormilised häired ja vestluse põhjal jäänud mõttekäigu sisuliste häirete kahtlust, märkis psühholoog, et hageja puhul ei olnud välistatud luululine häire või paranoiline psühhootiliste elementidega hüpomania tendentsid. Seega on kostja, sõltumata vastavasisulise

kohustuse puudumisest, kasutanud täiendavaid meetmeid hageja esialgse diagnoosi õigsuse kontrollimiseks (I kd lk 154). Ringkonnakohus märgib hageja etteheite osas, et kostja rikkus teenuse osutamise lepingut, kui jättis määramata hagejale ravi, järgmist. Ravi määramata jätmine peale diagnoosi panemist ei mõjuta ekspertide pandud diagnoosi, sest diagnoos määratakse vastavalt diagnostilistele kriteeriumitele. Eeltoodust tulenevalt vastas kostja poolt hagejale osutatud tervishoiuteenus hagejale diagnoosi määramisel arstiteaduse üldisele tasemele teenuse osutamise ajal ja seda osutati tervishoiuteenuse osutajalt tavaliselt oodatava hoolega, mistõttu puudub alus hagi ebaõigete andmete muutmise rahuldamiseks. Vastuseks hageja apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist. Hageja palus kostjalt maakohtus esitatud hagiavalduses välja mõista 7938 eurot õigusvastaselt tekitatud kahjuna saama jäänud 10 kuu töötasu ja 670 eurot eeltõendamismenetluse kulu, millise nõude jättis maakohus rahuldamata. Maakohtu otsus osas, milles kohus jättis hagi 7938 euro saamiseks rahuldamata, on vaidlustamata jõustunud. Apellatsioonkaebuses vaidlustas hageja maakohtu otsuse osas, milles kohus jättis rahuldamata tema nõude 670 euro, s.o tsiviilasjas nr 2-12-36023 kantud eeltõendamismenetluse kulu väljamõistmiseks. Maakohus jättis tsiviilasjas nr 2-12-36023 kantud kulud TsMS § 172 lg 1 ja 2 kohaselt hageja kanda, leides, et hagejal tekkinud menetluskulud ei olnud kostja tegevusega põhjuslikus seoses. Ringkonnakohus leiab, et TsMS § 174 lg 11 ei võimalda esitada teises kohtuasjas kantud menetluskulude nõuet praeguses asjas kahju hüvitamise nõudena ja muudab selles osas maakohtu otsuse põhjendusi. Menetluskulude jaotus

/allkirjastatud digitaalselt/ Ulvi Loonurm

/allkirjastatud digitaalselt/ Imbi Sidok-Toomsalu

/allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Soots

Tühistatud osaliselt Riigikohtu 06.12.2017 otsusega

RESOLUTSIOON

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.