X kaebus Terviseameti kohustamiseks algatama kaebaja taotluse alusel järelevalvemenetlus ja vastustaja poolt kaebaja avaldustele vastamisega viivitamise õigusvastasuse tuvastamiseks
Menetlusosalised
Kaebaja – X (endise nimega X) Vastustaja – Terviseamet, volitatud esindaja Agne Ojassaar
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
Rahuldada X kaebus.
Tunnistada õigusvastaseks Terviseameti poolt X avaldustele vastamisega viivitamine.
3.Kohustada Terviseametit uuesti kaaluma X taotluse alusel järelevalvemenetluse algatamist.
Mõista Terviseametilt X kasuks välja menetluskulu 20 eurot.
EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED
Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 07.08.2023 (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 181 lg 1). Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud apellatsioonkaebusele võib esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Tallinna Ringkonnakohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6). Avaldatavas kohtuotsuses asendatakse kaebaja nimi tähemärkidega.
1.X (alates 25.10.2022 X1; kaebaja) esitas Pärnu Maakohtule hagi SA Läänemaa Haigla (haigla) kohustamiseks parandama tervise infosüsteemis kaebaja kohta tehtud ebaõige F21 diagnoosi kanne. Pärnu Maakohus kinnitas 10.03.2021 määrusega tsiviilasjas nr 2-19-186022 kaebaja ja haigla vahelise kompromissi, mille kohaselt teeb haigla enda infosüsteemi kaebaja kohta uue diagnoosikande, et lähtub alates 19.11.2020 kaebaja psühhiaatrilise seisundi hindamisel diagnoosist F84.8. Pärast seda ei oma menetlusosalised teineteise vastu viidatud tsiviilasja esemega seoses mistahes täiendavaid nõudeid. Kohtumäärus jõustus 10.03.2021.
2.Kaebaja esitas 08.07.2021 Terviseametile (vastustaja) kaebuse3, mille kohaselt on psühhiaater dr Riina Leinsalu (arst) kirjutanud alates 2001. a-st teadlikke ja tahtlikke valeväiteid kaebaja ravidokumentidesse ning pannud valediagnoosi F21, mh kirjeldanud kaebaja usulisi veendumusi, praktikaid ja kogemusi haigussümptomitena. See takistab kaebajal elukutse omandamist. Diagnoosi ebaõigsust kinnitab kohtumenetluses tehtud ekspertiis. Tegemist ei ole ekslikkuse või ebakompetentsusega. Arst on keeldunud koostamast ambulatoorseid epikriise ja saatekirju, varjab kaebaja eest dokumente, kustutab ja lisab neid omavoliliselt. Haigla õigustab arsti käitumist. Kaebaja soovis, et vastustaja sekkuks haigla ja arsti kuritahtlikku tegevusse ning rakendaks meetmeid selle lõpetamiseks. Kaebaja ei taotle arsti osutatud tervishoiuteenuse sisulise kvaliteedi hindamist. Kaebajale osutatud tervishoiuteenus ei olnud piisavalt heal tasemel ja rikuti tervishoiuteenuse osutamise lepingut. Kaebajale tekitati kahju ja tema tervis ei saanud valediagnoosi tõttu paraneda. Füüsiliste tervisprobleemide tõttu ei olnud kaebajal võimalik minna teenust saama teise arsti juurde. Nimetatud arsti peale on esitatud massiliselt kaebusi, mida haigla on ignoreerinud. Psühhiaatrilised patsiendid on väga nõrgas ja haavatavas positsioonis ning vajavad suuremat kaitset.
3.Vastustaja vastas 12.07.2021 e-kirjaga4 kaebajale, et kuna Pärnu Maakohus lahendas tsiviilasjas nr 2-19-18602 kaebaja ja haigla vaidluse kompromisslepingu kinnitamisega, siis ei võta amet samas küsimuses õiguslikku seisukohta. Vastustaja ei ole uurimisasutus kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 31 lg 1 tähenduses.
4.Kaebaja esitas 14.07.2021 vastustajale kaebuse, kuna vastustaja jättis seadusliku aluseta järelevalvemenetluse alustamata. Kaebaja selgitas, et ei vaidlustanud vastustajale esitatud kaebuses talle pandud ebaõiget diagnoosi, seega on tegemist erinevate vaidluse esemetega.
5.Vastustaja vastas 12.10.2021 kirjas nr 5-6/21/350-75 kaebajale, et jätab tema kaebuse rahuldamata, kuna 12.07.2021 vastus on õiguspärane ja põhjendatud. Kaebaja ei viita õigusnormile, millega on keeldumine väidetavalt vastuolus.
6.Kaebaja esitas 12.10.2021 vastustajale uue samasisulise kaebuse6 arsti peale. Arst ei olnud tsiviilasjas pooleks. Vastustajal on kohustus menetleda kaebust arsti peale. Arst on tekitanud kaebajale kahju. Samuti avaldas kaebaja rahulolematust tema avaldustele tähtaegselt vastamata jätmise osas7.
Kaebaja 25.10.2022 esitatud lisa „X“. Kaebaja 15.03.2022 esitatud lisa „Kaebus Terviseametile 08.07.2021“ lisa „2-19-18602 X Läänemaa Haigla (kompromissi kinnitamine, menetluse lõpetamine) (1)“.
Kaebaja 15.03.2022 esitatud lisa „Kaebus Terviseametile 08.07.2021“.
Kaebaja 15.03.2022 esitatud lisa „Meilikirjavahetus TA-ga, 1“.
Kaebaja 15.03.2022 esitatud lisa „TA vastus 14.07.2021 kaebusele“.
Kaebaja 15.03.2022 esitatud lisa „Kaebus Terviseametile 12.10.2021“.
Kaebaja 15.03.2022 esitatud lisa „Selgitustaotlus Terviseametile 12.10.2021“.
2(10)
3-22-626
7.Vastustaja vastas 19.01.2022 (kirjal kuupäev 13.01.2022) kirjaga nr 5-6/21/350-108 kaebajale, et ei ole pädev andma õiguslikku hinnangut kohtu poolt tuvastatud asjaoludele ega tuvastama uuesti esitatud asjaolusid. Kuna kaebaja pöördumine tema subjektiivsete õiguste rikkumise osas langeb kokku kohtu lahendatud õigusliku küsimusega, ei ole see aluseks haldusmenetluse alustamiseks. Arsti käitumise osas ei alustatud järelevalvet tõendite puudumise ja nende kogumise võimatuse tõttu, kuna tagantjärele ei ole võimalik usaldusväärseid tõendeid koguda. Vastustaja teostab riiklikku järelevalvet tervishoiuteenuse osutaja kui juriidilise isiku üle raviasutuse olmetingimuste või üldise ravikvaliteedi osas. Riiklik järelevalve on piiratud avaliku korra tagamisega. Kaebajal oli võimalik enda subjektiivseid õigusi tõhusalt kaitsta tsiviilkohtumenetluses ja need tervishoiuteenuse osutamise küsimused ei ole avaliku korra reguleerimise esemeks. Kaebaja saab arsti töö sisulise kvaliteedi osas pöörduda tervishoiuteenuste kvaliteedi ekspertkomisjoni poole. Vastustaja ei lahenda komisjoni pädevuses olevaid küsimusi.
8.Kaebaja esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, mille kohus võttis menetlusse nõuetes kohustada vastustajat algatama kaebaja taotluse alusel järelevalvemenetluse ja vastustaja poolt kaebaja avaldustele vastamisega viivitamise õigusvastasuse tuvastamiseks. Põhjendused:
8.1.Vastustajale esitatud kaebuse nõue ei kattu tsiviilasja esemega ja arst ei olnud tsiviilasjas pooleks. Kaebaja ei taotlenud, et vastustaja hindaks arsti pandud diagnoosi vastavust ja arsti osutatud tervishoiuteenuse sisulist kvaliteeti. Selle kohta on olemas Tartu Ülikooli Kliinikumi koostatud ekspertiisiakt. Eksperdid ei kinnitanud arsti valediagnoosi ega pidanud tõenäoliseks tema valeväiteid kaebajal esinenud haigussümptomite kohta. Ekspertiisiakt oli aluseks tsiviilkohtumenetluses sõlmitud kompromissile. Haiglaga sõlmitud kompromissi alusel parandati küll ebaõige diagnoosi kanne, kuid valeväited ravidokumentides jäid parandamata. Maakohtu kohtunik selgitas kaebajale, et ravidokumentides esitatud valeväited ei puutu tsiviilkohtumenetlusse ja sellekohase kaebusega tuleb pöörduda vastustaja poole. Seega ei olnud kaebajal võimalik oma õigusi tsiviilkohtus kaitsta.
8.2.Vastustaja pädevusse kuulub tegelemine kaebustega raviasutuse töötajate suhtumise, tingimuste ja patsiendiõiguste rikkumise peale. Kaebaja kaebus puudutas neid asjaolusid. Kaebaja soovis, et vastustaja tuvastaks haigla ja arsti kuritahtliku tegevuse patsientide kahjustamisel ning rakendaks meetmeid selle lõpetamiseks. Kaebuse aluseks on võlaõigusseaduse (VÕS) §-d 1045-1047 ja 1055. Arsti osutatud tervishoiuteenus ei vastanud VÕS § 758 lg-s 1 toodud tingimustele ega §-s 762 toodud tasemele. Arst ei lähtunud haiguse diagnoosimisel ja abi andmisel psühhiaatrilise abi seaduse § 5 lg-st 1, vaid ateistlikust maailmavaatest, kirjeldades kaebaja religioosseid uskumusi ja praktikaid haigusnähu ja religioosse luuluna. Arst andis kaebajale teadlikult valeinformatsiooni tema tervisliku seisundi kohta, eiras tervishoiuteenuse dokumenteerimise nõudeid, esitas dokumentides teadlikke ja kuritahtlikke valeandmeid ning tegi kaebajale takistusi tema ravidokumentidega tutvumisel, rikkudes sellega kaebaja patsiendiõigusi. Järelevalvemenetluse algatamata jätmine tõendite puudumise põhjendusel oli ebaõige. Kaebaja oli valmis vajadusel tõendeid esitama.
8.3.Haigla on keeldunud valeväiteid digiloost kustutamast, kuigi ekspertiisiaktist selgub, et arsti pandud diagnoosi esinemine ka varem ei ole tõenäoline. Kaebaja saab sulgeda vaid selle osa dokumendist, mis asub patsiendiportaalis. Arstiportaalis, kuhu patsiendil ligipääs puudub, võib sisalduda rohkem andmeid. Ka praegusel juhul on arstiportaalis olevad arsti koostatud ravidokumendid täis valeväiteid ja nendega saavad tutvuda kõik meedikud või vähemalt kõik haiglas töötavad meedikud. TEHIK-u selgituse kohaselt ei muuda dokumendi sulgemine digiloos seda nähtamatuks selle tervishoiuasutuse meedikute jaoks, kus töötab meedik, kes
Kaebaja 15.03.2022 esitatud lisa „TA vastus 13.01.2022“.
3(10)
3-22-626
dokumendi digilukku sisestas. Kaebaja ei soovi, et kaebaja ja tema ema au teotavad ning muud valeväiteid oleksid nähtavad haiglas töötavatele meedikutele, kellega kaebajal on kokkupuuteid ja kellest osad on kaebaja isiklikud tuttavad. Vastustaja saab pärast järelevalvemenetluse läbiviimist teha politseile või prokuratuurile avalduse väärteomenetluse algatamiseks. Tervisekaitse infosüsteemis ja sotsiaalkaitse infosüsteemis ei ole andmete parandamine võimalik enne, kui vastustaja viib läbi järelevalvemenetluse ning sunnib arsti ja haiglat kuritahtlikku tegevust lõpetama. Arst ei ole kaebaja sümptome valesti hinnanud, vaid kirjeldatud sümptome, mida kaebajal ei ole olnud ja mille esinemine ei ole ekspertiisiaktis pandud õige diagnoosi järgi võimalik. Arsti eesmärk valeväidete kirjutamisel patsientide ravidokumentidesse tuleb tuvastada järelevalvemenetluse ja võimalik, et ka kriminaalmenetluse käigus. Kaebaja ei ole nõudnud ravidokumentide muutmist endale sobivaks, vaid tõele mittevastavate väidete eemaldamist digiloost. Digilukku võivad valeväited jääda alles juhul, kui lisada neile kommentaar, et tegemist on valeväidetega.
8.4.Valeväited ja -diagnoos kahjustavad, piiravad ja rikuvad kaebaja õigusi ja vaba enesemääramist. Esiteks muudavad need võimatuks või keeruliseks õppima asumise EELK Usuteaduse Instituudi pastoraalseminari, kuna EELK ei ordineeri ametisse vaimulikke, kel esineb (või on esinenud) raske psühhootiline psüühikahäire või psühhootilised sümptomid. Teiseks võivad need tuua kaebaja jaoks kaasa õiguslikud tagajärjed. Kaebaja vend on käinud nõudmas, et kaebaja tunnistataks teovõimetuks ja paigutataks sunniviisiliselt hooldekodusse. Valediagnoosi on aastaid ära kasutatud kaebaja kallal vägivallatsemiseks. Seega pole kaebuse eesmärgiks solvumise leevendamine, vaid tagada kaebaja patsiendiõiguste ning kodanikuõiguste ja -vabaduste austamine.
8.5.Vastustaja kui korrakaitseorgani poolt kaebajale abi andmisest keeldumine on õigusvastane ning rikub kaebaja kodanikuõigust osaleda korrakaitses ja avaliku korra tagamises (korrakaitseseaduse (KorS) § 14 lg-d 1 ja 2, § 15). Haigla ja arsti tegevus kujutab endast ohtu avalikule korrale. Kaebaja soovib, et vastustaja peataks arsti tegevusloa kehtivuse ja teeks prokuratuurile avalduse arsti osas kriminaalmenetluse algatamiseks. Haigla ei saa palgata teist psühhiaatrit, kuni arst on oma ametikohal. See piirab kaebaja õigusi ja kahjustab tema tervist. Kaebajal ei ole võimalik kasutada kodulinnas psühhiaatriteenust. Kaebaja terviseprobleemid on sellise iseloomuga, et psühhiaatriteenust ei saa ette näha, see tekib äkki ja sel juhul on teenust kiiresti vaja. Seni on kaebaja pidanud pöörduma häda sunnil Tartusse tasulisele vastuvõtule. Alates 2022. a veebruarist võtab haiglas patsiente vastu ka resident-psühhiaater, kuid ainult üks kord kuus ja korraga ainult 8 patsienti. Tema vastuvõtule saab registreerida 2-kuulise ooteajaga. Kuna kaebaja vajab terviseprobleemide tekkimisel teenust kiiresti, siis ei ole see tema jaoks sobiv lahendus. Psühhiaatriteenuse saamiseks mujale pöördumine on kaebaja jaoks liiga rahaja energiakulukas ning tema füüsilise tervise probleemide tõttu sageli võimatu.
8.6.Kuna diagnoosi põhjendatuse kohta on olemas kohtulahend, siis ei saa kaebaja pöörduda selles küsimuses tervishoiuteenuse kvaliteedi ekspertkomisjoni poole (tervishoiuteenuste korraldamise seaduse (TTKS) § 502 lg 3 p 2). Vastustaja kirjas toodud soovitus on valeinformatsiooni edastamine eesmärgiga vabaneda kaebaja esitatud kaebuse menetlemisest.
8.7.Kaebajal ei ole etteheiteid selles osas, kui vastused hilinevad vastustaja suurenenud töökoormuse tõttu. Vastustaja automaatvastuses teavitati, et seoses suurenenud töökoormuse tõttu võivad vastused kirjalikele päringutele viibida enam kui 30 päeva. Samas ei seatud mingit ülempiiri, mis andis vastustajale õiguse viivitada vastamisega lõputult. Vastustaja ei teavitanud vastamise tähtaja pikendamise põhjustest (märgukirjale ja selgitustaotlusele vastamise ning kollektiivse pöördumise esitamise seaduse (MSVS) § 6), jättes isikud kindlustundeta, et nende pöördumistega tegeletakse. Kaebajale saadetud vastused viibisid enam kui 60 kalendripäeva.
4(10)
3-22-626
Vastustaja palus jätta kaebuse rahuldamata. Põhjendused:
9.1.Riikliku järelevalve eesmärgiks on ennetada ohtu, selgitada see välja ja tõrjuda või kõrvaldada korrarikkumine (KorS § 2 lg 4). Asjaolu, et seadusandja on ette näinud riikliku järelevalve TTKS-is toodud nõuete täitmise üle, et anna kaebajale õigust tellida tema soovidele vastavat riiklikku järelevalvet ja nõuda, et vastustaja peataks konkreetse arsti litsentsi (kaebaja peab ilmselt silmas arsti registreeringut tervishoiukorralduse infosüsteemis) või teeks avalduse prokuratuurile.
9.2.Vastustaja pädevuses on kindlaks teha, kas tervishoiuteenuse osutaja on osutatud tervishoiuteenuse nõuetekohaselt dokumenteerinud. Sotsiaalministri 18.09.2008 määruse nr 56 „Tervishoiuteenuse osutamise dokumenteerimise tingimused ja kord“ (määrus nr 56) § 3 lg 3 järgi tuleb tervishoiuteenuse osutajal dokumenteerida kõik asjaolud, mis omavad tervishoiuteenuse eesmärgist tulenevalt tähtsust. Kaebusest nähtuvalt on arst dokumenteerinud asjaolud, mis on tema hinnangul tähtsust omanud. Asjaolu, et arst on patsiendi sümptomeid valesti hinnanud ja selle tulemusel valediagnoosi pannud, ei tähenda, et arst ei oleks osutatud tervishoiuteenust nõuetekohaselt dokumenteerinud. Patsient ei saa nõuda, et arst muudaks dokumendid tagantjärgi patsiendile sobivaks. Tervishoiuteenuse osutamist tõendavaid dokumente on lubatud muuta ainult väga põhjendatud juhtudel (ekslikult sisestatud kuupäev, vaktsiinipartii number, analüüsitulemus jms). Absoluutselt lubamatu on muuta dokumente tagantjärgi selliselt, et patsiendi haiguse ja tervishoiuteenuse osutamise kulg ei ole enam haigusloos piisavalt ja tõepäraselt kajastatud ja jälgitav. Ka valediagnoos ja selle alusel määratud ravi peab olema ravidokumentides korrektselt kajastatud ning uue diagnoosi määramine teise tervishoiuteenuse osutaja poolt ei saa olla aluseks varasemate dokumentide muutmisele. Vastustaja ei saa riikliku järelevalve raames nõuda, et tervishoiuteenuse osutaja muudaks tagantjärgi dokumente ning eemaldaks sealt info, mis on patsiendi hinnangul teda solvav, kuid mis arsti hinnangul on tervishoiuteenuse osutamise seisukohast tähtsust omanud. Seega ei ole kaebaja soovitud tulemust võimalik riikliku järelevalvega saavutada. Riikliku järelevalve menetlus peab olema eesmärgipärane ja menetlust ei algatata, kui on ette teada, et see ei saa viia soovitud tulemuseni.
9.3.Koroonapandeemiast tingitud hädaolukorra lahendamisega seoses suurenes vastustaja töökoormus väga oluliselt ja vastustaja ei jõudnud kõikidele pöördujatele seaduses ettenähtud aja jooksul vastata. Seetõttu saadeti kõikidele pöördujatele koheselt automaatvastus, milles teavitati, et vastus pöördumisele võib viibida suurenenud töökoormuse tõttu. Vastustaja ei nõustu kaebaja väitega, mille kohaselt võib eeldada, et kui kaebajal tekib uuesti vajadus vastustajaga suhelda, siis võib arvata, et varasem väärkäitumine (pöördumistele vastamisega viivitamine) kaebaja suhtes kordub. Dokumendiregistrist nähtuvalt on vastustaja vastanud näiteks kaebaja 22.05.2022 (pühapäev) esitatud kaebusele samal päeval.
KOHTU PÕHJENDUSED
Tuvastamisnõue
10.Kaebaja heidab vastustajale ette tema avaldustele tähtaegselt vastamata jätmist.
11.MSVS § 6 järgi vastatakse märgukirjale või selgitustaotlusele viivitamata, kuid mitte hiljem kui 30 kalendripäeva jooksul selle registreerimisest. Erilise vajaduse korral lähtuvalt vastamise keerukusest võib vastamise tähtaega pikendada kuni 2 kuuni. Isikut teavitatakse vastamise tähtaja pikendamisest ja pikendamise põhjusest.
12.Kaebaja pöördumistele vastati järgmiselt:
5(10)
3-22-626
08.07.2021 pöördumisele vastati 12.07.2021, st tähtaegselt; 14.07.2021 pöördumisele vastati 12.10.2021, st pea 3 kuu möödudes; 12.10.2021 pöördumisele vastati 19.01.2022, st enam kui 3 kuu möödudes. Järelikult rikkus vastustaja kaebajale 14.07.2021 ja 12.10.2021 pöördumistele vastates MSVS §-s 6 toodud vastamise tähtaega. Viidatud säte võimaldab pikendada vastamise tähtaega kuni 2 kuuni, mitte kauem.
13.Vastuoluline on kaebaja väide, et vastustaja ei ole vastamisega viivitamist põhjendanud. Kaebaja tõi ise välja, et vastustajale saadetud kirjadele saabus automaatvastus, et suurenenud töökoormuse tõttu võivad vastused kirjalikele päringutele viibida enam kui 30 päeva. Sellega vastustaja põhjendaski vastuste viibimist. Järelikult on ebaõige kaebaja väide, et vastustaja ei ole vastuse viibimist põhjendanud.
14.Kohtu jaoks on usutav vastustaja põhjendus suurenenud töökoormuse kohta. 2021. a sügisel hakkas Covid-viirus uuesti levima ja nakatunute arv tõusis hüppeliselt9. Sel ajal suurenes vastustaja töökoormus oluliselt, sest tema ülesandeks oli uudset ohtlikku nakkushaigust tõrjuda, selle leviku tõkestamiseks meetmeid ja piiranguid välja töötada ning nende rakendamise osas järelevalvet teostada. Seda arvestades on kohtu jaoks usutav, et vastustaja tavapärane töö oli oluliselt häiritud, sest senise personaliga tuli täita oluliselt rohkem ja sageli ka kiiremaid tööülesandeid, mis tõi kaasa erinevatele pöördumistele vastamise tähtaja pikenemise.
15.Kuigi vastustajal esines vastamisega viivitamiseks mõjuv põhjus, ei võimalda MSVS pikendada vastamise tähtaega enam kui 2 kuuni. MSVS ei näe ette erandeid eriolukorra või uudse ohtliku nakkushaiguse leviku puhuks. Järelikult on vastustaja poolne vastuste esitamisega viivitamine õigusvastane. Kaebus tuleb tuvastamisnõudes rahuldada.
16.Kaebaja leidis 21.05.2022 kaebuse täienduses, et vastustaja ei ole tema 12.10.2021 selgitustaotlusele üldse vastanud. Kohtu hinnangul ei ole tegemist selgitustaotlusega MSVS § 2 lg 2 tähenduses ega küsimustega, millal kaebaja saanuks põhjendatult sisulist vastust oodata, vaid kaebaja etteheidetega vastustajale selle tõttu, et tema kaebusi ei võetud menetlusse ja vastamisega viivitati. Vastamisega viibimise põhjus oli kaebajale teada. Samuti selgitati kaebajale, mis põhjusel ei pidanud vastustaja põhjendatuks tema kaebust menetlusse võtta. Vastustaja ei pidanud hakkama kõigile kaebaja üksikutele väidetele vastama, vaid võis kujundada üldisema õigusliku seisukoha. Samuti ei pea haldusorgan isiku erinevatele üksikutele taotlustele eraldi vastama, vaid võib esitada neile ühise vastuse, mida vastustaja praegusel juhul ka tegi. Kohustamisnõue
17.Kaebaja palub kohustada vastustajat algatama kaebaja taotluse alusel järelevalvemenetluse haigla ja/või arsti suhtes.
18.Riigikohus selgitas 01.04.2021 otsuses asjas nr 3-18-1442 (p 16), et kolleegium on varasemas praktikas korduvalt leidnud, et isikul puudub subjektiivne õigus nõuda järelevalvemenetluse algatamist või konkreetse meetme rakendamist kolmanda isiku suhtes, kui järelevalvet sätestavad õigusnormid näevad järelevalveorganile ette kaalutlusõiguse nii järelevalvemenetluse algatamiseks kui ka järelevalvemeetme rakendamiseks. Isik, kelle õigusi võib kolmanda isiku õigusvastane tegevus rikkuda, võib aga nõuda, et järelevalveorgan otsustaks järelevalvemenetluse algatamise või järelevalvemeetme rakendamise üle kaalutlusvigadeta, kui järelevalvet sätestav õigusnorm kaitseb ka tema õigushüve.
19.TTKS § 60 lg 1 järgi teostab tervishoiuteenuste osutajatele kehtestatud nõuete täitmise üle riiklikku järelevalvet Terviseamet. TTKS ei kohusta vastustajat iga kaebuse peale järelevalvemenetlust algatama. Samuti ei sätesta TTKS patsiendi õigust nõuda vastustajalt tervishoiuteenuse osutaja osas järelevalvemenetluse algatamist. Järelevalvemenetluse algatamine on vastustaja kaalutlusotsus. Samas on kaebajal õigus nõuda, et vastustaja otsustaks järelevalvemenetluse algatamise üle kaalutlusvigadeta, sest haigla ja arsti tegevus saab rikkuda kaebaja õigusi.
20.Tallinna Ringkonnakohus selgitas 13.02.2019 otsuses asjas nr 3-17-1134, et korrakaitseorganile pandud riikliku järelevalve ülesande täitmisel tuleb silmas pidada järelevalve teostamise ning kontrollitavate õigusnormide eesmärke isikute õiguste ja vabaduste tagamisel. Tervishoiuteenuste puhul on nõutav patsientide kui eeldatavalt tervishoiuteenuse vajadust ja kvaliteeti hinnata mitteoskava isiku kaitsmine riigi poolt. Seetõttu on riik kehtestanud tervishoiuteenuste osutajatele kindlad nõuded ja teostab järelevalvet teenuste osutajate üle. Terviseameti pädevuses on kindlaks teha, kas tervishoiuteenus on nõuetekohaselt dokumenteeritud. Seda ülesannet täites tagab Terviseamet igaühe õigust tervise kaitsele (Eesti Vabariigi põhiseaduse § 28), mistõttu peab Terviseamet järelevalve alustamisel ja lõpetamisel pidama silmas sellest põhiõigusest tulenevaid riigi kohustusi.
21.Vastustaja keeldus järelevalvemenetluse algatamisest põhjendusega, et samas küsimuses on olemas kohtulikult kinnitatud kompromiss kaebaja ja haigla vahel, mistõttu ei saa vastustaja asuda sama küsimust uuesti lahendama. Kohus nõustub kaebajaga selles, et vastustaja ei ole kaebaja esitatud kaebuse sisusse ja eesmärki piisavalt süüvinud ning on teinud järelevalve algatamisest keeldumise otsuse langetamisel kaalumisvea.
22.Vastustaja on õigesti selgitanud, et tema pädevusse ei kuulu osutatud tervishoiuteenuse kvaliteedi hindamine. Tervishoiuteenuse kvaliteedi hindamise pädevus on tervishoiuteenuse kvaliteedi ekspertkomisjonil (TTKS § 502 lg 1, lg 2 p 1). Samuti on patsiendil tervishoiuteenuse osutamise lepingu poolena õigus pöörduda diagnoosi- ja ravivigade korral avaldusega kohtu poole (VÕS § 770 lg 1). Kuna tervishoiuteenuse osutamise leping on võlaõiguslik leping, on tegemist tsiviilõigusliku vaidlusega, mille lahendamine on maakohtu pädevuses. Praegusel juhul on kaebaja kasutanud võimalust vaidlustada diagnoosi õigsust maakohtus ja on saavutanud tsiviilasjas nr 2-19-18602 diagnoosi muutmise. Kuna diagnoosi põhjendatuse küsimuses on olemas jõustunud kohtulahend menetluse lõpetamise kohta, siis ei saa samas küsimuses enam kohtu poole pöörduda (tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 432). Jõustunud kohtuotsus (ka kompromissi tõttu menetluse lõpetamise määrus) on menetlusosalistele kohustuslik (TsMS § 457 lg 1). See tähendab, et diagnoosi osas on olemas lõplik lahend ja selles osas ei saa enam uusi vaidlusi algatada, sh menetlust tervishoiuteenuse kvaliteedi ekspertkomisjonis (TTKS § 502 lg 3 p 2). Kuigi kompromisslepingust nähtuvalt muudeti kaebaja diagnoosi alates 19.11.2020, ei ole enam võimalik vaidlustada ka varasemat diagnoosi, sest tegemist on sama vaidluse esemega. Kõik kaebaja püüded saavutada oma tervisedokumentides varasema diagnoosikande kustutamine või muutmine on põhjendamatud ja need tuleb jätta tähelepanuta.
23.Kaebaja väitis, et ta on kandnud kahju valeravi tõttu. Ka see vaidlus on tsiviilõiguslik ja tuleb lahendada maakohtus (VÕS §-d 770-771), sest väidetav kahju on tekitatud võlaõigusliku lepingu täitmise käigus. Vastustaja ei ole vaidluste lahendamise organ. Tema pädevusse ei kuulu ravivigade ega nendega põhjustatud kahju üle otsustamine. Samuti ei ole vastustaja kaebaja esindaja, kes peaks kaebaja asemel tema asju ajama. Kaebaja saab oma asjade ajamiseks võtta endale advokaadi või muu õigusteadmistega esindaja, kes kvalifitseerub esindajale esitatavatele nõuetele. Kui kaebajal puuduvad majanduslikud võimalused advokaadi
7(10)
3-22-626
palkamiseks, saab ta taotleda maakohtult riigi õigusabi määramist. Sellisel juhul jäävad advokaadikulud osaliselt või täielikult riigi kanda.
24.Samas on vastustaja jätnud tähelepanuta, et kaebaja viitas ka mitmetele arsti poolsetele rikkumistele tervishoiuteenuse dokumenteerimisel – kaebaja sõnul on arst keeldunud koostamast epikriise ja saatekirju, varjab neid kaebaja eest, kustutab koostatud dokumente või lisab neid omavoliliselt süsteemi. VÕS § 769 järgi peab tervishoiuteenuse osutaja patsiendile tervishoiuteenuse osutamise nõuetekohaselt dokumenteerima ning vastavaid dokumente säilitama. Patsiendil on õigus nende dokumentidega tutvuda ja saada neist oma kulul ärakirju, kui seadusest ei tulene teisiti. Tervishoiuteenuse dokumenteerimist reguleerivad TTKS § 42 ja selle alusel vastu võetud määrus nr 56. Tegemist on tervishoiuteenuse osutajale TTKS-iga kehtestatud nõuetega, mille täitmise üle teostab järelevalvet vastustaja (TTKS § 60 lg 1). Seega on vastustajal pädevus kaebaja sellist kaebust läbi vaadata ja õigus selle alusel järelevalvemenetlust algatada. Samuti nõustub kohus kaebaja seisukohaga, et tegemist ei ole sama vaidluse esemega, mis lahendati tsiviilasja nr 2-19-18602 raames. Seega ei ole tsiviilasjas tehtud lahendile viitamine järelevalvemenetluse algatamisest keeldumise põhjusena asjakohane.
25.Tervishoiuteenuse osutamise dokumenteerimine on tervishoiuteenuse osutajale seatud oluline kohustus. TTKS § 42 lisati seadusesse 01.09.2008 jõustunud tervishoiuteenuste korraldamise seaduse ja seonduvate seaduste muutmise seadusega, mille eelnõu 146 SE seletuskirja10 kohaselt on TTKS § 42 näol sisuliselt tegemist VÕS §-s 769 viidatud nõuetekohasust sisustava sättega ning dokumenteerimiskohustuse eesmärgiks on patsiendile osutatud teenuse kohta sellise info talletamine, mis on vajalik nii patsiendi õiguste teostamiseks kui ka näiteks ravikvaliteedi kontrolliks, arveldamiseks, arstiteaduse üldise taseme tõstmiseks jne (lk 26). Dokumenteerimine peab võimaldama aru saada, mis on tegelikult raviteenuse osutamise käigus toimunud. Kui tervishoiuteenuse osutamise kulg on kirja pandud, siis saavad sellest lähtuda ka teised tervishoiuteenuse osutajad, kellelt patsient võib vajada eriarstiabi, teisest arvamust vms. Lisaks on dokumenteerimine vajalik teenuse osutamise nõuetekohasuse hindamiseks. Kuna teenuse nõuetekohasust hinnatakse muu hulgas dokumenteeritud teabe põhjal ja dokumenteerimise nõuetekohasusest sõltub, kas tervishoiuteenuse osutaja vastutuse (VÕS § 770) aluseks oleva asjaolu tõendamise kohustus on teenuse osutajal või patsiendil (VÕS § 770 lg 3), on dokumenteerimisnõudel nii teenuse osutajat kui teenuse saajat kaitsev funktsioon (Tallinna Ringkonnakohtu 13.02.2019 otsus asjas nr 3-17-1134).
26.Praegusel juhul ei ole vastustaja järelevalvemenetluse algatamise otsustamisel kaalunud kaebaja viidatud dokumenteerimisnõuete võimalikke rikkumisi ja sellest tulenevat kaebaja õiguste võimalikku rikkumist. Vastustaja ei saa enne menetluse algatamist olla veendunud, et tõendeid rikkumise kohta ei ole enam võimalik koguda. Kaebaja avaldas valmidust ise tõendid esitada. Lisaks saaks koguda infosüsteemide logisid ning võtta haiglalt ja arstilt seletused. Tegemist on veaga, mis saab mõjutada kaalumise tulemust. Kohus ei saa olla veendunud, et vastustaja oleks jätnud järelevalvemenetluse algatamata ka juhul, kui ta oleks pööranud tähelepanu dokumenteerimiskohustuse võimalikele rikkumistele.
27.HKMS § 158 lg 3 järgi kontrollib kohus kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti või tehtud toimingu õiguspärasust hinnates ka kaalutlusõiguse piiride ja eesmärgi ning muude kaalutlusreeglite järgimist haldusorgani poolt. Kohus ei hinda eraldivõetuna kaalutlusotsuse otstarbekust. Kohus ei teosta haldusakti või toimingu õiguspärasust kontrollides kaalutlusõigust haldusorgani eest. Kuna järelevalvemenetluse algatamise otsustamine on vastustaja
kaalutlusotsus, siis ei saa kohus otsustada vastustaja eest, kas praegusel juhul tuleks kaebaja esitatud kaebuse alusel vastustajal järelevalvemenetlus algatada või mitte. Selle otsuse peab vastustaja ise tegema, kaaludes otsuse langetamisel olulisi asjaolusid ja kaebaja õiguste võimalikku riivet. HKMS § 41 lg 3 järgi võib kohus kohustamiskaebuse rahuldamisel kohustada vastustajat nii haldusakti andma või toimingut tegema kui ka haldusakti andmist või toimingu tegemist uuesti otsustama. Seega ei kohusta kohus vastustajat kaebaja kaebusel alusel järelevalvemenetlust algatama, vaid uuesti kaaluma järelevalvemenetluse algatamist. Kaebus kohustamisnõudes kuulub rahuldamisele.
28.Küll aga puudub kaebajal subjektiivne õigus nõuda vastustajalt arsti töölt vabastamist või tema tervishoiutöötaja registreeringu kustutamist. Vastustaja ülesandeks ei ole hinnata (ka mitte järelevalvemenetluse raames) arstide pädevust. Tervishoiutöötaja pädevust on õigustatud hindama tervishoiuteenuse kvaliteedi ekspertkomisjon (TTKS § 502 lg 2 p 3). Samuti puudub vastustajal TTKS-i järgi õigus tervishoiutöötaja registreeringut peatada tervishoiutöötaja ebapädevuse tõttu. Isiku registreerimiseks tervishoiukorralduse infosüsteemis piisab sellest, kui isik on tasunud registreerimistaotluse läbivaatamise eest riigilõivu ning tema kvalifikatsiooni andmed on kantud Eesti hariduse infosüsteemi või ta esitab vastustajale kvalifikatsiooni tõendava dokumendi ärakirja (TTKS § 28 lg-d 1 ja 4). Järelikult puudub vastustajal õigus keelduda kandmast psühhiaatri kvalifikatsiooni omavat isikut tervishoiukorralduse infosüsteemi või tema kohta tehtud kannet sealt kustutada. Registreeringu kustutamiseks esineb alus, kui tervishoiutöötaja sureb (TTKS § 32). Registreeringu saab peatada, kui tervishoiutöötaja jätab vastustaja ettekirjutuse täitmata (TTKS § 321 lg 1) või kui tervishoiutöötajale on kohtuotsusega kohaldatud kvalifikatsiooni tõendavas dokumendis või infosüsteemis märgitud kutse- või erialal tegutsemise keeldu (TTKS § 321 lg 2). Tervishoiutöötajale saab kutse- või erialal tegutsemise keeldu seada vaid kohus süüteomenetluse käigus lisakaristusena (karistusseadustiku § 49). Vastustaja ei ole süüteomenetluse läbiviija ega saa arstile kutsetegevuse keeldu seada. Samuti puudub vastustajal õigus nõuda arsti lahkumist konkreetsest raviasutusest või nõuda tervishoiuteenuse osutajalt tema töötajate vallandamist. Kaebaja õigused on piisavalt kaitstud seeläbi, et ta ei ole kohustatud pöörduma terviseprobleemidega konkreetse tervishoiuteenuse osutaja või arsti poole, vaid võib soovi korral nii tervishoiuteenuse osutajat kui ka arsti vahetada.
29.Kaebajal puudub õigus nõuda, et vastustaja algataks arsti või haigla suhtes süüteomenetluse või pöörduks süüteomenetluse algatamise avaldusega uurimisorgani poole. Vastustaja ei ole süütegude menetlemiseks pädev organ. Samuti ei ole vastustaja kaebaja esindaja, kelle ülesandeks oleks kaebaja nimel menetlusi algatada. Kui kaebaja leiab, et arst või haigla on pannud tema suhtes toime süüteo, saab ta ise avaldusega uurimisorgani poole pöörduda (KrMS § 195 lg 1). Uurimisorganil on endal kohustus asja lahendamiseks vajalikud asjaolud tuvastada. Vajadusel saab uurimisorgan küsida vastustajalt täiendavat teavet või arvamust. Süüteomenetluse algatamise eelduseks ei ole vastustaja poolt läbi viidud järelevalvemenetlus. Seda, kas kaebaja välja toodud rikkumised on käsitletavad süütegudena ja kas need annavad aluse süüteomenetluse algatamiseks, otsustavad uurimisorganid. Nende otsuste õiguspärasust hindab ringkonnakohus (KrMS § 208).
30.Kaebaja tugines vastustajale esitatud kaebuses ka sellele, et arsti koostatud ravidokumendid sisaldavad kaebaja ja tema lähedaste kohta valeväiteid. Kaebaja peab valedeks nii faktiväiteid (kaebaja poolt arstiga kohtumise käigus öeldu, koduse puhtuse hoidmine, kaebaja ema kohta välja toodu, kaebaja venna poolt arstiga kontakti võtmise aasta jms) kui ka arsti poolt tervishoiuteenuse osutamise käigus kirjeldatud kaebaja käitumist, temal esinenud sümptomeid, meeleolusid ja mõttehäireid (sh religioosseid veendumusi). Halduskohus leiab, et maakohus on ekslikult suunanud kaebajat selles küsimuses vastustaja poole pöörduma. Vastustaja pädevusse kuulub selle kontrollimine, kas tervishoiuteenuse osutaja on järginud temal lasuvat 9(10)
3-22-626
dokumenteerimise kohustust, st koostanud tervishoiuteenuse osutamise kohta ette nähtud dokumendid, kajastanud neis nõutud andmeid, dokumente õigesti säilitanud, kandnud andmed tervise infosüsteemi jms. Vastustaja pädevusse ei kuulu selle hindamine, kas dokumenti kantud andmed ja väited vastavad sisu poolest tõele või kas arsti poolt tervishoiuteenuse osutamise käigus antud professionaalne hinnang on sisuliselt põhjendatud. Tegemist on tervishoiuteenuse sisulise hindamisega, milleks vastustajal puudub pädevus. Kuigi kaebaja väitis, et ta ei taotle vastustajalt tervishoiuteenuse sisulist hindamist, taotleb ta seda tegelikult tervisedokumentide sisulise hindamise kaudu. Tegemist on kaebaja ja arsti/haigla vahelise vaidlusega. Kuna kaebaja ja tervishoiuteenuse osutaja vahel on lepinguline suhe, siis on tegemist eraõigusliku suhtega, mille kohased vaidlused kuuluvad lahendamisele maakohtus (TsMS § 11 lg 1). Nagu kohus juba eespoolt välja tõi, ei ole vastustaja vaidluste lahendamise organ ning tema pädevusse ei kuulu ravi- ega diagnoosivigade hindamine. Arsti poolt tervisedokumentidesse kirja pandud kaebajal esinevad sümptomid ja arsti hinnangud kaebaja tervisliku seisundi kohta on sisuliselt seotud ravi- ja diagnoosivigade vaidlusega ning tulnuks läbi vaadata samas asjas. Halduskohtu hinnangul ei saa praegusel juhul ilmselgelt välistada kaebaja võimalust algatada selles osas maakohtus uus vaidlus, sest maakohus keeldus tervisedokumentides olevate kannete sisu õigsust kontrollimast, piirdudes vaid diagnoosi õigsuse kontrollimisega. Ka kaebaja kohta avaldatud muude väidete õigsuse kontrollimine kuulub maakohtu pädevusse. Tegemist ei ole vaidlusega, mida saaks lahendada vastustaja või halduskohus. Nagu kaebaja ka ise viitas, on teine isik (Y) pöördunud ebaõigete andmete kustutamise nõudega maakohtu poole ja maakohus on tema avalduse (asjas nr 2-22-3000) menetlusse võtnud. Samuti on ebaõigete andmete muutmise nõuet lahendatud tsiviilasjas nr 2-15-5804 (vt Riigikohtu 06.12.2017 otsus). Seega on maakohus varem sarnaseid asju läbi vaadanud ja ebaõige on maakohtu selgitus, et kaebajal tuleb sellise kaebusega pöörduda vastustaja poole. Kaebaja viidatud VÕS-i normid (§-d 10451047 ja 1055) on eraõiguse normid, mille kohased vaidlused alluvad maakohtu pädevusele. Kaebaja viidatud Vabariigi Valitsuse 01.12.2016 määruse nr 138 „Tervise infosüsteemi põhimäärus“ § 18 annab andmesubjektile õiguse nõuda infosüsteemi ebaõigeid isikuandmeid edastanud isikult õigete isikuandmete edastamist. Seega tuleb nõue esitada haiglale/arstile, kes väidetavalt valed andmed tervise infosüsteemi edastas, mitte vastustajale. Vajadusel saab vastava kohustamisnõudega pöörduda maakohtu poole. Seega on tegemist maakohtu pädevusse kuuluva vaidlusega ja vastustaja ei saanud ega pidanud selles osas järelevalvemenetlust algatama või selle algatamist kaaluma. Otsus ja menetluskulude jaotus
31.Eeltoodud põhjendustel tuleb kaebus rahuldada terves ulatuses, kuigi teistel motiividel, kui kaebaja välja tõi. Kohus tunnistab õigusvastaseks vastustaja poolt kaebaja avaldustele vastamisega viivitamise. Samuti kohustab kohus vastustajat uuesti kaaluma kaebaja taotluse alusel järelevalvemenetluse algatamist.
32.Kohus teeb otsuse kaebaja kasuks, seetõttu jäävad menetluskulud vastustaja kanda (HKMS § 108 lg 1). Kaebaja tasus kaebuse esitamisel riigilõivu 20 eurot, mis tuleb vastustajalt kaebaja kasuks välja mõista. Muude võimalike menetluskulude kohta ei ole kaebaja kohtule tähtaegselt menetluskulu dokumente esitanud, sel põhjusel jäävad need kaebaja enda kanda (HKMS § 109 lg 1).
/allkirjastatud digitaalselt/
10(10)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.