Eesistuja Gaida Kivinurm, liikmed Kaija Kaijanen ja Ele Liiv
Otsuse tegemise aeg ja koht
11.04.2018, Tallinn
Tsiviilasja number
2-15-5804
Tsiviilasi
XX hagi Sihtasutus Põhja-Eesti Regionaalhaigla vastu ebaõigete andmete muutmiseks ja kahju hüvitamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 06.06.2016 otsus
ja Sihtasutus Kaebuse esitajad ja kaebuse XX liik apellatsioonkaebused
Põhja-Eesti
Regionaalhaigla
Tsiviilasja apellatsioonimenetluses
hind XX apellatsioonkaebus 670 eurot
Menetlusosalised esindajad
nende Hageja: XX (isikukood XXXXXXXXXXX, elukoht XXX), lepinguline esindaja vandeadvokaat Tanel Mällas
ja
Sihtasutus Põhja-Eesti Regionaalhaigla apellatsioonkaebus 3500 eurot
Kostja: sihtasutus Põhja-Eesti Regionaalhaigla (registrikood 90006399, asukoht J. Sütiste tee 19, 13419 Tallinn), volitatud esindaja Liisa Saamot Kohtuistungi toimumise aeg
20.03.2018
RESOLUTSIOON:
1.Jätta hageja poolt 12.03.2018 ja 06.04.2018 ning kostja poolt 05.04.2018 peale asja arutamise lõpetamist esitatud täiendavad seisukohad tähelepanuta ja tagastada need esitajatele. Kuna dokumendid on esitatud elektrooniliselt, puudub vajadus neid füüsiliselt tagastada.
2.Muuta Harju Maakohtu 06.06.2016 otsus põhjenduste ja menetluskulude jaotuse osas. Ülejäänud osas jätta maakohtu otsus muutmata arvestades käesolevas otsuses toodud põhjendustega.
5.Maakohtu ja ringkonnakohtu menetluskulud jätta 20% % ulatuses XX kanda ja 80 % ulatuses Sihtasutus Põhja-Eesti Regionaalhaigla kanda. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi taotlemise selgitus Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lg 6 kohaselt peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema menetlusabi taotleja tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.XX (hageja) esitas 16.04.2015 hagi Harju Maakohtusse SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla (kostja) vastu tervise infosüsteemis kajastatud ebaõigete andmete tuvastamiseks ja nende muutmiseks ning sellest tuleneva õigusvastaselt tekitatud kahju 8608 euro hüvitamiseks. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.
2.Hageja väidete kohaselt saatis Kaitsepolitseiamet (KaPo) hageja riigisaladusele juurdepääsuloa andmiseks SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla psühhiaatriakliinikusse uuringutele. Uuringud toimusid nii ambulatoorselt kui ka statsionaarselt, kusjuures statsionaarsed uuringud toimusid 21.03.2012-28.03.2012. Psühhiaatriakliinikus diagnoositi hagejal luululine häire F22.0. Hageja allkirjastas 17.04.2012 psühhiaatriakliinikus terviseuuringute tulemuse, saamata infot diagnoositud psüühikahäire ja edasise raviplaani kohta. Akt saadeti KaPo-sse. 10.06.2014 otsusega keeldus KaPo hagejale salajase tasemega riigisaladuse juurdepääsuloa andmisest. Diagnoosi tõttu peatati hageja teenistus kaitseväes 10 kuuks ja selle perioodi eest hageja tasu ei saanud.
3.Hageja diagnoosiga ei nõustunud ja küsis arvamust teistelt psühhiaatritelt. Viimased kinnitasid, et hagejal luululist häiret ei esine. Hageja esitas 06.09.2012 Pärnu Maakohtule eeltõendamismenetluses (tsiviilasi nr 2-12-36023) avalduse korraldada talle kohtupsühhiaatriline ekspertiis diagnoosi vaidlustamiseks. Kohtupsühhiaatriapsühholoogia kompleksekspertiisi aktis nr 64/41 märkisid eksperdid, et hagejal ei esine psüühikahäireid ning tal ei ole neid esinenud varasema elu jooksul.
4.Hageja leidis, et kostja rikkus tervishoiuteenuse osutamise lepingust tulenevaid kvaliteedi ja hoolsuse nõudeid. Muuhulgas määras kostja vale diagnoosi, rikkudes vaidlusaluse diagnoosi määramise reegleid. Nimelt peab luululise häire (F22.0) diagnoosimiseks häire avalduma vähemalt kolm kuud. Kostja on märkinud, et sümptomite algust saab hinnata alates 2012. a jaanuarist, kuid ei ole avaldanud, millele tuginedes sellise järelduse tegi. Lisaks on kostja selgitanud, et psüühikahäire esinemist minevikus ei saa meditsiiniteaduslikult hinnata. Seega puudus kostjal võimalus hageja haigust diagnoosida. Hageja haigusloos ei ole kirjeldatud sümptomeid, mille avaldumine hagejal eristus
normaalse inimese käitumisest. Samuti rikkus kostja tervishoiuteenuse osutamise lepingust tulenevaid kohustusi, kui ei asunud hagejat pärast diagnoosi määramist ravima.
5.Võlaõigusseaduse (VÕS) § 770 lg 1, § 1043, § 127 lg 1 ja § 128 lg 4 alusel tuleb kostjal hüvitada kaitseväeteenistuse peatamise tõttu saamata jäänud tulu 7938 eurot. Lisaks tuleb kostjal kahjuna hüvitada tsiviilasjaga nr 2-12-36023 seotud kulud 670 eurot. Hageja on pöördunud enne hagi esitamist kostja poole palvega kustutada tervise infosüsteemis olev kanne hagejal psüühikahäire esinemise kohta ja korvata tekitatud kahju, kuid kostja on sellest keeldunud. Hageja palus ebaõigete andmete muutmist VÕS § 1055 lg 1 ja § 1047 lg 4 alusel. Kostja vastuväited hagile
6.Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
7.Kostja on tervishoiuteenuse osutamisel järginud kõiki tervishoiuteenuse osutamise lepingust ja õigusaktidest tulenevaid kohustusi ja ei ole teinud diagnoosivigu. Hagejaga vestlesid ja teda jälgisid statsionaaris viibimise ajal psühhiaater, psühholoog ja psühhiaatriaõde. Talle tehti psühholoogiline uuring, isiksuse uuring MMPI-2 meetodil, neuropsühholoogiline uuring (CANTAB) ja aju kompuutertomograafiline uuring. Eelnevat kogumis arvestades määrati hagejale diagnoos F22.0 - luululine (paranoidne) häire. Vestlusest hagejaga on hageja luululise käitumise ja mõtete alguseks hinnatud aega, mis eelnes esmapöördumisele kostja poole (20.03.2012), s.o aega alates jaanuarist 2012, kui tekkisid probleemid KaPo-ga. 17.04.2012 vastuvõtul selgitas psühhiaater hagejale ja tema isale psüühikahäire olemust ning ravi vajalikkust.
8.Teiste tervishoiuteenuse osutajate hinnangud hageja psüühilise seisundi kohta põhinesid lühiajalistel konsultatsioonidel või mõnel üksikul uuringul. Ühekordse konsultatsiooni alusel ei ole võimalik diagnoosi õigsust hinnata. Tsiviilasja nr 2-12-36023 raames tehtud ekspertiisi eesmärgiks ei olnud hinnangu andmine kostja osutatud tervishoiuteenuse kvaliteedile ning teises tsiviilasjas tehtud kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi kasutamine tõendina rikuks vastaspoole kaitsenõuet. Käimasoleva kohtuasja raames SSi koostatud ekspertiis oli oluliste puudustega. Kostja tellitud täiendav arvamus eksperdilt dr YYlt kinnitab, et kostja on hagejale tervishoiuteenust osutanud nõuetekohaselt ning ei teki kahtlust hagejale pandud diagnoosi õigsuses.
9.Tervise infosüsteemi andmete edastamine on kostja seadusest tulenev kohustus, mitte nende avaldamine VÕS sätete kohaselt. Kui kohus peaks tuvastama, et kostja on hagejale pannud vale diagnoosi, ei ole võimalik ebaõigeid andmeid kustutada, vaid parandada andmete täiendamise teel. Kostja ei vastuta hagejale väidetavalt tekitatud kahju eest VÕS § 1047 lg 1 alusel, sest andmete avaldaja ei teadnud avaldamisel andmete ebaõigsusest ja ei pidanudki teadma. Hagejal tekkinud kulutused ja kahju ei ole põhjustatud kostja tegevusest. Asjas esitatud dokumentidest nähtub, et hageja esitas avalduse akadeemilisele puhkusele minekuks 16.03.2012, s.t enne esimest ambulatoorset visiiti. Esimese astme kohtu otsus
10.Harju Maakohus rahuldas 06.06.2016 otsusega hageja nõude osaliselt. Maakohus kohustas kostjat muutma andmete parandamise teel tervise infosüsteemis esinev ebaõige kanne hagejal esineva F22.0 diagnoosi kohta. Maakohus jättis rahuldamata hageja nõude kostjalt kahju väljamõistmiseks. Menetluskulud jättis kohus poolte endi kanda.
11.Hageja ja kostja vahel oli sõlmitud tervishoiuteenuse osutamise leping VÕS § 758 lg 1 mõttes, millega tervishoiuteenuse osutaja kohustus osutama oma kutsetegevuses teisele isikule tervishoiuteenust, eelkõige vaatama patsiendi arstiteaduse reeglite järgi tema tervise huvides läbi, nõustama ja ravima patsienti või pakkuma patsiendile sünnitusabi,
samuti teavitama patsienti tema tervisest ja ravi käigust ning tulemustest. Eksperdiarvamusest, hageja tervisekaardist ja haiguslugude väljavõtetest nähtus, et kostja oli tervishoiuteenuse osutaja kohustusi diagnoosi pannes rikkunud.
12.Kostja ei jälginud hagejat vastava diagnoosi panemisel piisava aja jooksul ja ei toonud välja, missuguseid hageja mõtteid pidas kostja luululiseks. Ekspert selgitas arvamuses veenvalt ja piisava põhjalikkusega, milliste nõuete vastu on kostja hagejale diagnoosi pannes eksinud. Luulise häire diagnostiliste juhiste kohaselt on luulumõtted peamine või ainuke arvestatav kliiniline tunnus. Need peavad avalduma vähemalt kolm kuud ja olema seotud selgelt isikuga, mitte kultuurimiljööga. Haigusloos nr 274981 olevast uuritava psüühilise seisundi kirjeldusest ei nähtunud hagejal luululise (paranoidse) häire diagnostilistele kriteeriumidele vastavat psüühikahäiret. Haigusloos märgitud psühhiaatrilistest kirjeldustest ei selgunud üheselt mõistetavalt, milliseid uuritava käitumuslikke või sõnalisi avaldusi on hinnatud luulumõteteks ja ei nähtunud, et luululise häire diagnoosi püstitamisel oleks hinnatud haigestumise algust ning ajalist kestvust, mis on diagnoosimisel oluliseks kriteeriumiks. Uuritaval diagnoositi häire liiga lühikese statsionaarse psühhiaatrilise jälgimise käigus. Diagnoosi kahtluse korral tulnuks kaasata teine eriarst ja koguda objektiivset informatsiooni psühhiaatrilise uurimise algatajalt. Vastavalt haigusloo sissekannetele ei määratud uuritavale ega soovitatud temal diagnoositud haigusele vastavat ravi. Kohtule ei esitatud tõendeid, millest nähtuks vastupidine, s.t et hagejale vastava diagnoosi panemine oli põhjendatud. Kostja esitatud YY seisukoht ei olnud praegusel juhul tõendina kasutatav, sest sealt ei selgunud, kelle kohta on arvamus antud ja missugustest nõuetest on arvamuse andmisel lähtutud.
13.Kooskõlas IKS § 21 lg-ga 1 ja lg 2 p-ga 3, TTKS § 42 lg-ga 2 ning sotsiaalministri 18.09.2008 määruse nr 56 „Tervishoiuteenuse osutamise dokumenteerimise ning nende dokumentide säilitamise tingimused ja korra“ § 1 lg-ga 4 oli hagejal õigus nõuda andmete parandamist. Vastavas osas rahuldas kohus hageja nõude ja kohustas kostjat muutma andmete parandamise teel tervise infosüsteemis esinevat ebaõiget kannet hagejal esineva F22.0 diagnoosi kohta.
14.Hageja nõudis lisaks 7 938 euro suuruse kahju hüvitamist, kuivõrd tal tuli võtta akadeemiline puhkus ja tegevteenistus peatada. Kahju hüvitamise nõue kuulub rahuldamisele üksnes siis, kui kostja tegevuse ja hagejale tekkinud kahju vahel on VÕS § 127 lg 4 mõttes põhjuslik seos. KVÜÕA 22.03.2012 käskkirjast nähtus, et hageja esitas avalduse akadeemilisele puhkusele minekuks 16.03.2012 ja ta lubati 22.03.2012 käskkirjaga tervislikel põhjustel kaheks aastaks akadeemilisele puhkusele. 22.03.2012 vormistati hageja suhtes ka teine käskkiri, millega hageja teenistussuhe peatati perioodiks 02.04.2012 kuni 01.04.2013. Käskkirjadest nähtuvalt ei olnud hageja akadeemilisele puhkusele siirdumine ja tema teenistussuhte peatamine põhjuslikus seoses kostja poolt pandud diagnoosiga, sest käskkirjad olid vormistatud enne diagnoosi panemist.
15.Eelnevale lisaks palus hageja kostjalt välja mõista 670 eurot, mida hageja oli kandnud menetluskuludena tsiviilasja nr 2-12-36023 raames. Nimetatud kohtuasjas tasus hageja riigilõivu 50 eurot, ekspertiisitasu 380 eurot ja lepingulisele esindajale tasu õigusabi osutamise eest 240 eurot. Nimetatud kulud ei olnud põhjuslikus seoses kostja tegevusega. Hageja esitas kohtusse avalduse eeltõendamismenetluse läbiviimiseks ja kostja ei olnud menetluses menetlusosaline. Eeltõendamismenetlus viidi läbi hagita menetluse raames ja TsMS § 172 lg 2 kohaselt, kui hagita menetluses osaleb üksnes avaldaja, kannab menetluskulud avaldaja ise. Kostja poolt diagnoosi panemine ei kohustanud hagejat eeltõendamismenetluses kohtu poole pöörduma, sest hagejal oli võimalik oma õigusi kaitsta ka hagimenetluses. Seega ei olnud kostja tegevus põhjuslikus seoses kahju tekkimisega.
16.Kuivõrd hagi kuulus rahuldamisele osaliselt ja hageja kahest nõudest rahuldas kohus ühe, jättis kohus menetluskulud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 163 lg 1 alusel poolte endi kanda. Hageja apellatsioonkaebus
17.Hageja palus maakohtu otsuse osaliselt tühistada, s.o osas, milles kohus jättis kostjalt välja mõistmata kahju 670 eurot ja jättis menetluskulud poolte endi kanda. Hageja palus kohtul teha uus otsus, millega kahjunõue rahuldada ja jätta hageja maakohtus kantud menetluskulud 80% ulatuses kostja kanda ning kostja menetluskulud tema enda kanda. Apellatsiooniastmes kantud menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda. Maakohus kohaldas vääralt materiaalõigust ja rikkus oluliselt menetlusõigust.
18.Kostja ei osutanud hagejale tervishoiuteenust selleks vajaliku hoolega, mis tõi endaga kaasa vale diagnoosi panemise. Hageja pöördus 2012. aastal kohtu poole, et enne kohtumenetlust nõude esitamiseks vajalikke tõendeid koguda. Maakohus viis tsiviilasja nr 2-12-36023 raames läbi kohtupsühhiaatria-psühholoogia kompleksekspertiisi hageja terviseseisundi hindamiseks. Selle käigus tuvastati, et hagejal ei esine ja ei ole ka varem esinenud psüühilist häiret. Eelnev andis hagejale tõsikindla veendumuse, et kostja on diagnoosiga eksinud ja oli indikaatoriks järgmiste sammude osas.
19.Põhjuslik seos avaldub sündmuste järjestikuses ahelas. Põhjusliku seose tuvastamiseks tuleb kohaldada nn conditio sine qua non põhimõtet, mille kohaselt loetakse ajaliselt eelnev sündmus hilisema sündmuse põhjuseks, kui ilma esimese sündmuseta poleks ajaliselt hilisemat sündmust toimunud. Selleks saab kasutada nn elimineerimismeetodit, mille abil jäetakse väidetav tegu (kostja diagnoos) kõrvale ja uuritakse, kas tagajärg (eeltõendamismenetlus) oleks ka ilma selleta saabunud. On ilmne, et vale diagnoosita ei oleks hageja kohtusse pöördunud. Maakohtul oli kohatu ette heita, et hageja kasutas ära tsiviilkohtupidamises ettenähtud seadusliku vahendi oma õiguste tagamiseks ja ei pöördunud hagiga kohtusse. Seda enam, et VÕS § 770 lg 4 paneb meditsiinilise diagnoosivea väljaselgitamise kohustuse patsiendile.
20.Eelnevale lisaks jättis maakohus otsuses analüüsimata hageja nõude võimalikkuse kohtuvälise lahendi otsimiseks kantud õigusabikulude osas.
21.Maakohtu otsus jätta menetluskulud poolte endi kanda oli äärmiselt ebaõiglane. Vaidluse üks pool oli füüsiline isik, keda esindas menetluses lepinguline esindaja ja teine pool oli suurhaigla, keda esindas majasisene jurist. Hageja kanda jäid menetluskulud üle 5 000 euro, kuid kostja kanda üksnes ekspertiisikulu 271 eurot. Kohus asus väärale järeldusele, et sisuliselt rahuldati hagi pooles ulatuses. Kohtul tulnuks silmas pidada nõuete kaalu, mitte nende arvu, sest hageja jaoks oli olulisem just diagnoosi ümberlükkamine ja tervise infosüsteemis kande muutmine ning selle osas toimus ka peamine arutelu. Ühtlasi tulnuks menetluskulude jaotuse määramisel arvestada sellega, et hageja on enne menetluse algust ja ka menetluse käigus pakkunud kostjale kompromissi, millega kostja ei nõustunud.
22.Hageja palus jätta kostja apellatsioonkaebus rahuldamata ja vaidlustatud osas maakohtu otsus muutmata. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda. Kostja apellatsioonkaebus
23.Kostja palus maakohtu otsuse osaliselt tühistada, s.o osas, milles kohus hagi osaliselt rahuldas ja kohustas kostjat muutma andmete parandamise teel tervise infosüsteemis olevat kannet hagejal esineva F22.0 diagnoosi kohta ning saata asi esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks või teha otsus, millega jätta hagi rahuldamata. Menetluskulud palus kostja jätta hageja kanda. Maakohus kohaldas vääralt materiaalõigust ja rikkus oluliselt menetlusõigust.
24.Kohus tugines vääralt eksperdiarvamuses märgitule, et kostja on teinud diagnoosivea, sest ei olnud üheselt mõistetav, milliseid hageja käitumuslikke või sõnalisi avaldusi hinnati luulumõteteks, ei olnud võimalik tuvastada, et hageja luulumõtted on esinenud vähemalt kolm kuud ja diagnoosi määramisele eelnenud uuringud olid ajaliselt ebapiisavad.
25.Psüühilise häire diagnoosimisel on psühhiaatri peamiseks tööriistaks vestlus patsiendiga, mis annab võimaluse tuvastada luululise mõtte olemasolu ja nende ajalise kestvuse. Kostja on vastuses hagile toonud välja haigusloos dokumenteeritud hageja mõtete kompleksi, mida hinnati luulisena (haiglasse sissekirjutamisel avaldas valenime, et temast ei teataks; avaldas, et on haiglas teistsugune kui teised; avaldas, et tal on tundlikku informatsiooni Eesti riigi kohta ning ta on mures Eesti õiguskorra pärast; avaldas, et teda kuulatakse pealt; väljendas, et KaPo töötaja käepigistuse ajal sai tema silmadest aru suhtumise muutumise endasse jne). Ka YY on selgitanud ekspertarvamuses, et haigusloos esineb mitmeid tagakiusamis-, missiooni- ja suurusluuludele viitavaid tähelepanekuid. On ebaõige järeldada, et hagejale määratud diagnoos on ebaõige pelgalt seetõttu, et arst ei ole haiguslukku märkinud, mida ta peab anamnestilistest andmetest ja patsiendi poolt avaldatust luulumõteteks. Eelnevat ei nõua ka sotsiaalministri 18.09.2008 määrus nr 56 „Tervishoiuteenuse osutamise dokumenteerimise ning nende dokumentide säilitamise tingimused ja kord“. Isegi kui arstil see kohustus oleks, ei saa määratud diagnoosi vormilise vea tõttu automaatselt ebaõigeks lugeda ja psüühiliselt haiget inimest pidada terveks. Kohus ei ole otsuse tegemisel eelnevaga arvestanud.
26.Kostja on läbivalt menetluse kestel selgitanud, et luululise käitumise ja mõtete algusajaks on hagejaga peetud vestluste põhjal hinnatud aega, mis eelnes kliinikusse esmapöördumisele. Anamnestilised andmed andsid arstile aluse järeldada, et hageja käitumuslikud häired on kestnud juba mõnda aega enne seda kui ta julgeolekukontrolli käigus terviseuuringutele suunati. Eelnevale tuginedes järeldas raviarst, et hageja psüühikahäire oli diagnoosi määramise hetkeks kestnud enam kui kolm kuud. Psühhiaater ei ole küll haiguslugu vormistades konkreetselt märkinud, mis ajahetkest hagejal luululised mõtted hakkasid avalduma, kuid tegu on pelgalt vormistusliku veaga.
27.Vale on eksperdi istungil antud selgitus ja kohtu järeldus, et hagejat tulnuks diagnoosi määramiseks uurida vähemalt kolm nädalat. Luululise häire F22.0 diagnoosimiseks ei ole ette nähtud minimaalset ajalist kestust, mille jooksul tuleb patsienti ambulatoorselt või statsionaarselt uurida või milliseid uuringuid tuleb teostada. Hetkest, mil psühhiaater tuvastab ühe või mitme luululise mõtte olemasolu ja selle esinemise vähemalt kolme kuu jooksul, võib diagnoosi määrata. Eelnevat on tunnistanud ka ekspert kohtuistungil, kui ütles, et diagnoosi F22.0 võib välja panna ka ühekordse ambulatoorse visiidi käigus. Kohus ei selgitanud, miks olid praegusel juhul teostatud uuringud ebapiisavad haiguse diagnoosimiseks ja ei ole võtnud seisukohta, kui pikalt tulnuks hagejat uurida enne diagnoosi väljapanemist.
28.Kohus tugines otsuse tegemisel peamisele ühele tõendile, milleks oli SS ekspertarvamus, kuid ei võtnud seisukohta kostja väidetele ekspertarvamuse puuduste osas. Ekspert jättis oma arvamuse sisuliselt põhjendamata; ei arvestanud ekspertiisi tehes asjas määravat tähtsust omavate materjalidega – psühholoogi vestlustega hagejaga, millest joonistusid hageja luululised mõtted eriti selgelt välja; ei andnud hinnangut kostja poolt hagejale diagnoosi panemiseks tehtud toimingute ja läbiviidud uuringute piisavuse kohta, märkides vaid lühidalt, et hagejat uuriti statsionaarselt liiga lühikese aja jooksul; eksperdi poolt esitatud etteheited olid vormilised, aga järeldused sisulised – eksperdiarvamusest nähtuvalt muudavad vormistuslikud küsimused diagnoosi sisuliselt ebaõigeks. Ekspert asus väärale järeldusele, et kostja ei osutanud tervishoiuteenust nõuetekohaselt.
29.Kohus jättis põhjendamatult arvestamata YY ekspertarvamusega põhjusel, et arvamusest ei nähtunud, kelle kohta see oli antud ja missugustest nõuetest arvamuse andja lähtus. YY
rääkis isikust XX, sest hageja isikuandmete kaitse huvides edastas kostja YY-le koopia hageja tervisedokumentidest, millest olid eemaldatud andmed, mis võimaldanuks hageja isikut tuvastada. Kuid arvamuses on märgitud, et YY tutvus XX tervisekaardiga ja haiguslooga nr 274981. Kohus ei avaldanud kostjale, et vajab selgitusi või tõendeid seoses kõnealuse arvamusega. Vajadusel oleks kostja saanud kohtule esitada tõendina YY-le saadetud e-kirja koos krüpteeritud dokumentidega.
30.Kostja palus jätta hageja apellatsioonkaebus rahuldamata ja vaidlustatud osas maakohtu otsus muutmata. Menetluskulud palus kostja jätta hageja kanda. Ringkonnakohtu seisukoht
31.Tallinna Ringkonnakohus tühistas 21.04.2017 otsusega maakohtu otsuse osaliselt ning tegi tühistatud osas uue otsuse, millega jättis hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Ülejäänud osas jättis ringkonnakohus maakohtu otsuse resolutsiooni muutmata.
32.Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 06.12.2017 otsusega tühistati ringkonnakohtu otsus osas, millega ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse ebaõigete andmete muutmise nõudes ja jättis hageja nõude rahuldamata ning menetluskulude jaotuse osas ning saatis asja eeltoodud osas ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Riigikohus jättis muutmata ringkonnakohtu otsuse osas, millega ringkonnakohus jättis muutmata maakohtu otsuse resolutsiooni 670 euro suuruse kahju hüvitamise nõude rahuldamata jätmise kohta. Seega on kahju hüvitamise nõude rahuldamata jätmise osas maakohtu otsus jõustunud.
33.Ringkonnakohus vaatab maakohtu otsuse läbi üksnes ebaõigete andmete muutmise nõudes ja menetluskulude jaotuse osas.
34.Peale asja arutamise lõpetamist 20.03.2018 kohtuistungil on hageja esitanud 12.03.2018 ja 06.04.2018 ning kostja 05.04.2018 täiendavad kirjalikud seisukohad. Kuna puudub alus menetluse uuendamiseks TsMS § 437 p 1 alusel, jätab ringkonnakohus menetlusosaliste poolt esitatud täiendavad kirjalikud seisukohad tähelepanuta ja tagastab need esitajatele. Kuna dokumendid on esitatud elektrooniliselt, puudub vajadus neid füüsiliselt tagastada.
35.Tsiviilkolleegium, kuulanud ära menetlusosaliste seletused ja tutvunud asja materjaliga, leidis, et maakohtu otsus hagi rahuldamiseks on lõppjärelduses õige ning kostja apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. Otsust tuleb TsMS § 657 lg 1 p 21 alusel muuta põhjenduste osas.
36.TsMS § 652 lg 1 p 1 alusel võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kuivõrd puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks.
37.Asjas on tuvastatud järgmised asjaolud, mille üle pole vaidlust: -
KaPo saatis hageja riigisaladusele juurdepääsuloa andmiseks SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla psühhiaatriakliinikusse uuringutele; uuringud toimusid nii ambulatoorselt kui ka statsionaarselt, kusjuures statsionaarsed uuringud toimusid 21.03.2012-28.03.2012; psühhiaatriakliinikus diagnoositi hagejal luululine häire F22.0, mis on diagnoosina kantud digilukku ehk tervise infosüsteemi; hageja kostja pandud diagnoosiga ei nõustunud ja esitas Pärnu Maakohtule avalduse korraldada eeltõendamismenetluses talle kohtupsühhiaatriline ekspertiis (tsiviilasi nr 2-12-36023);
38.Esiletoodud asjaolude alusel tuvastas maakohus õigesti, et hageja ja kostja vahel oli sõlmitud tervishoiuteenuse osutamise leping VÕS § 758 lg 1 mõttes, millega tervishoiuteenuse osutaja kohustus osutama oma kutsetegevuses teisele isikule tervishoiuteenust.
39.VÕS § 762 sätestab, et tervishoiuteenus peab vastama vähemalt arstiteaduse üldisele tasemele teenuse osutamise ajal ja seda tuleb osutada tervishoiuteenuse osutajalt tavaliselt oodatava hoolega. Riigikohus on varem leidnud, et tervishoiuteenuse osutamise raames patsiendile vale diagnoosi määramist saab pidada tervishoiuteenuse osutamise eesmärgist tulenevalt lepingulise kohustuse rikkumiseks (vt Riigikohtu 8. aprilli 2011. aasta otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-171-10, p 14). Seega tuleb asjas kindlaks teha, kas kostja osutas hagejale teenust vähemalt arstiteaduse üldisele tasemele vastavalt või rikuti hagejale diagnoosi panemisel tervishoiuteenuse lepingut.
40.Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldusega, et esitatud tõendite pinnalt esineb alus asuda seisukohale, et kostja ei ole hagejale diagnoosi F22.0 pannes toiminud nõuetekohaselt. Maakohus tugines siinjuures peamiselt kohtu poolt määratud kohtupsühhaatrilise ekspertiisi aktile, milles ekspert SS jõudis lõppjärelduses seisukohale, et kostja poolt hagejale pandud diagnoos ei vastanud hageja terviseseisundile ning haigusloost nr 274981 lähtudes ei osutatud hagejale tervishoiuteenust tervishoiuteenuse osutajalt tavaliselt oodatava hoolsusega. Ekspert selgitas arvamuses veenvalt ja piisava põhjalikkusega, milliste nõuete vastu on kostja hagejale diagnoosi pannes eksinud. Eksperdid ei järeldanudki, et hagejale määratud diagnoos on ebaõige pelgalt seetõttu, et arst ei ole haiguslukku märkinud, mida ta peab anamnestilistest andmetest ja patsiendi poolt avaldatust luulumõteteks. Luulise häire diagnostiliste juhiste kohaselt on luulumõtted peamine või ainuke arvestatav kliiniline tunnus. Need peavad avalduma vähemalt kolm kuud ja olema seotud selgelt isikuga, mitte kultuurimiljööga. Haigusloos nr 274981 olevast uuritava psüühilise seisundi kirjeldusest ei nähtunud hagejal luululise (paranoidse) häire diagnostilistele kriteeriumidele vastavat psüühikahäiret. Haigusloos märgitud psühhiaatrilistest kirjeldustest ei selgunud üheselt mõistetavalt, milliseid uuritava käitumuslikke või sõnalisi avaldusi on hinnatud luulumõteteks ja ei nähtunud, et luululise häire diagnoosi püstitamisel oleks hinnatud haigestumise algust ning ajalist kestvust, mis on diagnoosimisel oluliseks kriteeriumiks. Uuritaval diagnoositi häire liiga lühikese statsionaarse psühhiaatrilise jälgimise käigus. Diagnoosi kahtluse korral tulnuks kaasata teine eriarst ja koguda objektiivset informatsiooni psühhiaatrilise uurimise algatajalt. Vastavalt haigusloo sissekannetele ei määratud uuritavale ega soovitatud temal diagnoositud haigusele vastavat ravi. 16.05.2016 kohtuistungil on kohtuekspert andnud täiendavaid selgitusi selle kohta, et kostja koostatud haigusloost ei ole võimalik välja lugeda, millised häired hagejal esinesid või kui kaua hagejal luulumõtted kestnud on.
41.Maakohus leidis põhjendatult, et eksperdiarvamuse näol on tegu nõuetekohase tõendiga. TsMS § 301 lg 1 kohasel peab eksperdiarvamus sisaldama uuringute üksikasjaliku kirjelduse, uuringute tulemusena tehtud järeldused ja põhjendatud vastused kohtu küsimustele. Arvamusest nähtub, millistest alusdokumentidest on ekspert ekspertiisi läbiviimisel lähtunud ning millistel asjaoludel eksperdi lõppjäreldused põhinevad. Kostja taotlusel on kohus kutsunud eksperdi ka kohtuistungile ekspertiisis tehtud järeldusi selgitama ning ekspert on 16.05.2016 kohtuistungil täiendavalt selgitanud ekspertarvamuse kujunemist.
42.Samuti tugines maakohus kohtule tõendina esitatud hageja tervisekaardile ja väljavõtetele haiguslugudest, millest ilmneb, et ekspert on põhjendatult asunud seisukohale, et hageja haigusloos ei ole välja toodud, millised on hageja mõtted, mida kostja on pidanud luululisteks, ning millised tõendid kinnitavad, et need luulumõtted on kestnud vähemalt kolm kuud.
43.Kohtule on tõendina esitatud veel eeltõendamismenetluse tulemusel koostatud kohtupsühhiaatria-psühholoogia kompleksekspertiisi akt. Ekspertiis määrati Pärnu Maakohtu poolt ja selle viisid läbi psühhiaater RR ja riiklikult tunnustatud ekspert kliinilise psühholoogia magister TT. Ringkonnakohus ei nõustu kostja seisukohaga, et nimetatud akt ei ole käesolevas asjas asjakohaseks tõendiks, kuivõrd ekspertiisi lähteülesanne oli erinev. Ringkonnakohtu hinnangul on nimetatud ekspertiisi akt asjakohane hindamaks, kas hagejale 2012. aasta märtsis kostja pandud diagnoos on õige. Kompleksekspertiisi akti kohaselt on ekspertiis tehtud 01.02.2013 ning ekspertidele on esitatud muuhulgas järgmine küsimus: „Kas XX-l on esinenud viimase aasta jooksul või esineb tal käesoleval ajal vaimuhaigus või muu psüühikahäire?“ Aktist nähtuvalt on eksperdi kasutuses olnud muuhulgas ka kostja koostatud haiguslugu nr 274981. Kompleksekspertiisi aktist nähtub, et hageja senine elukäik on kulgenud häireteta, tema sotsiaalne kohanemine on kõigi eakohaste sotsiaalsete suhete tasandil olnud rahuldav. Hageja on alates noorukieast huvitunud tulirelvadest ning lähtuvalt sellest huvist on teinud sihipäraseid valikuid huvitegevuste, õpingute ja töökohtade osas. Kogu täiskasvanuea jooksul on hageja tulnud toime iseseisva elukorraldusega, terviseprobleemide korral on adekvaatselt pöördunud abi saamiseks. Eksperdid märkisid, et psühhiaatriakliiniku haigusloos sisalduva psüühilise seisundi kirjelduses ei nähtu uuritaval psüühikahäireid üksiksümptomite ega sündroomina. Haigusloos puudub psühhiaatriline kirjeldus, milles oleks olnud välja toodud psühhopatoloogiale viitavad tunnused, ei ole kirjeldatud, milliseid uuritava käitumuslikke või sõnalisi avaldusi on hinnatud mõttekäigu sisulisteks häireteks ehk luulumõteteks. Haigusloos ei ole kirjeldatud psüühilise seisundi dünaamikat, ka ei nähtu, et luululise häire diagnoosi püstitamisel oleks hinnatud haigestumise algust ning ajalist kestust, mis on diagnoosimisel oluliseks kriteeriumiks. Haigusloost nähtuvalt ei ole uuritavale määratud ega soovitatud diagnoosile vastavat ravi. Eksperdid jõudsid järeldusele, et hagejal ei esine psüühikahäireid ning tal ei ole psüühikahäireid esinenud ka varasema elu jooksul. Eksperdid märkisid, et luululise häire diagnoosimiseks kostja statsionaaris ajavahemikul 21.-28.03.2012 toimunud kliinilise jälgimise ja muude uuringutulemuste ning varasema elukäigu kohta kogutud andmete põhjal ei olnud alust. Samuti ei andnud alust diagnoosi kinnitamiseks kostja juures 02.04.2012, 04.04.2012 ja 17.04.2012 toiminud uuringud ning 13.04.2012 SA PERH-s tehtud aju visualiseeriva uuringu tulemused.
44.Ringkonnakohus nõustub kostjaga selles, et maakohus leidis ebaõigesti, et YY kirjalik seisukoht ei ole tõendina kasutatav, sest sealt ei selgu, kelle kohta on arvamus antud ja missugustest nõuetest on arvamuse andmisel lähtutud. YY avamusest nähtub, et see anti haigusloo nr 274981, mis on hageja haigusloo number, ja patsiendi tervisekaardi alusel. Lisaks nähtub kostja e-kirjavahetusest ülesande püstitus ja arstile saadetud materjalid. Seega saab järeldada, et arvamus on antud hageja suhtes ja vaidluse all oleva diagnoosiga seonduvalt. Tegemist on TsMS § 293 lg 2 teise lause kohaselt spetsialisti arvamuse kui dokumentaalse tõendiga. YY leiab kokkuvõtlikult, et hagejale kostja poolt osutatud tervishoiuteenus on teostatud hoolikalt. Dokumentide põhjal ei teki kahtlust diagnoosi õigsuse suhtes. YY toob välja, et hageja haigusloos esineb mitmeid tagakiusamis-, missiooni- ja suurusluuludele viitavaid tähelepanekuid. Näiteks on hageja rääkinud, et tal on olnud raskeid aegu, kui ta nägi kõigis vaenlasi, on rääkinud oma kodukandi haaramisest ja varjatud juhtimisest narkootikumide tootjate poolt, on väljendanud usku oma vanaema poolt antavasse jõusse „kolmanda silma läbi“, on toonud esile, et tal on geneetiline soodumus luuretegevuseks ja et tema missiooniks on korrastada Tallinna ja ... kogukondi, et seal ei oleks enam kriminaalsete klannide mõju ja et struktuurid poleks ära ostetud, on rääkinud, et ta on näinud tähenduslikke unenägusid, mille põhjal on teinud avaldusi uurimisorganitele. diagnoosi ebaõigeks.
45.Ringkonnakohtu hinnangul ei lükka YY arvamus ümber eelpool toodud ekspertide järeldusi. Tegemist on kostja poolt tellitud psühhiaatri subjektiivse hinnanguga selle kohta, et pandud diagnoosis pole alust kahelda. Samas ei ole YY arvamuses ümber lükatud nende puuduste esinemist hageja terviseseisundi jälgimise ja hindamise dokumenteerimisel, mis on välja toodud Pärnu Maakohtu poolt eeltõendamismenetluses määratud kompleksekspertiisi aktis ja käesolevas asjas määratud kohtupsühhaatrilise ekspertiisi aktis. Samuti on YY oma arvamuse andnud üksnes kostja poolt talle saadetud kirjalike dokumentide alusel ega ole hagejaga isiklikult kohtunud ega temaga vestelnud.
46.Nendest puudustest nähtub, et hagejale diagnoosi panemist ei dokumenteeritud vähemalt samal tasemel, kui seda teevad vastava eriala haritud ja kogenud arstid. Haigusloo vormistuses olevaid puudusi on möönnud ka YY, kes märgib, et hagejale pandud diagnoosi põhjendus oleks paremini jälgitav, kui haigusloos oleks sisaldunud kokkuvõte, milliste sümptomite või mõtete esinemist luululiseks on peetud. Ehkki sotsiaalministri 18.09.2008 määrusest nr 56 „Tervishoiuteenuse osutamise dokumenteerimise ning nende dokumentide säilitamise tingimused ja kord“ ei nähtu, et dokumentides peaksid olema kajastatud eksperdi osutatud elemendid, laieneb kolleegiumi arvates VÕS §-s 762 sätestatud hoolsuskohustus ka dokumenteerimisele.
47.Eeltoodu alusel nõustub ringkonnakohus maakohtu järeldusega, et kostja ei ole hagejale diagnoosi F22.0 pannes haigusloost lähtudes osutanud hagejale tervishoiuteenust tavaliselt oodatava hoolega. Esitatud tõendite pinnalt saab asuda seisukohale, et kostja poolt hagejale pandud diagnoos ei vastanud hageja terviseseisundile. Seega on maakohtu otsuse lõppjäreldus õige ja kostja apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
48.TsMS § 173 lg 1 kohaselt määrab kohus asjas tehtavas lõpplahendis kindlaks menetluskulude jaotuse. Maakohus jättis menetluskulud poole endi kanda, mille hageja on apellatsioonkaebuses vaidlustanud.
49.Ringkonnakohus nõustub hageja apellatsioonkaebusega, milles hageja leiab, et menetluskulud poolte kanda jätmise on ebaõiglane olukorras, kus hagejat füüsilise isikuna esindas lepinguline esindaja ja kostja on suurhaigla, keda esindas majasisene jurist. Samuti tuleb arvestada, et hageja jaoks oli olulisem just diagnoosi ümberlükkamine ja tervise infosüsteemis kande muutmine ning selle osas toimus ka peamine arutelu. Ringkonnakohtu istungil nõustus kostja sellega, et kui hagi diagnoosi muutmiseks rahuldatakse, võiksid menetluskulud jääda 80 % ulatuses kostja ja 20 % ulatuses hageja kanda. Sellise jaotuse pakkus välja ka hageja.
50.Kuna kostja apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ja hageja apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt jätab ringkonnakohus TsMS § 171 lg 1 alusel apellatsiooniastme menetluskulud samuti 80 % ulatuses kostja ja 20 % ulatuses hageja kanda.
51.Maakohus ei määranud kindlaks hüvitatavate menetluskulude rahalist suurust, mistõttu seda ei tee ka ringkonnakohus. Kulud määrab rahaliselt kindlaks maakohus pärast otsuse jõustumist (TsMS § 177 lg 1 p 2).
/allkirjastatud digitaalselt/ Gaida Kivinurm
/allkirjastatud digitaalselt/ Kaija Kaijanen
/allkirjastatud digitaalselt/ Ele Liiv
Parandatud 16.04.2018 määrusega
RESOLUTSIOON:
1.Parandada Tallinna Ringkonnakohtu 11.04.2018 otsuse põhjendava osa p-s 43 viga ja lugeda XX nimi asendatuks XX nimega.
2.Kohtumääruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul alates määruse ärakirja kättetoimetamisest.
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.