Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Maret Altnurme ja Janar Jäätma 29. august 2019, Tallinn
Haldusasja number
3-14-52077
Haldusasi
XX kaebus Kaitsepolitseiameti 10. juuni 2014. a otsuse nr R-0046/14 tühistamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 28. oktoobri 2015. a otsus
Menetlusosalised
Kaebaja – XX, esindaja v.adv Tanel Mällas Vastustaja – Kaitsepolitseiamet
Menetluse alus ringkonnakohtus
XX apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
Rahuldada XX apellatsioonkaebus.
Tühistada Tallinna Halduskohtu 28. oktoobri 2015. a otsus haldusasjas nr 31452077 ja teha asjas uus otsus, millega rahuldada XX kaebus.
Tühistada Kaitsepolitseiameti 10. juuni 2014. a otsus nr R-0046/14.
Mõista Kaitsepolitseiametilt XX kasuks välja haldusasjas nr 3-14-52077 kantud menetluskulude katteks 3382,64 eurot (kolm tuhat kolmsada kaheksakümmend kaks eurot 64 senti).
Kaitsepolitseiameti menetluskulud jätta tema enda kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule hiljemalt 30. septembril 2019 (HKMS § 212 lg 1).
3-14-52077 Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud kassatsioonkaebusele ja sellega ühiseks läbivaatamiseks võib esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg-d 1 ja 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
1.Kaitsepolitseiamet (KAPO) keeldus 10.06.2014 otsusega nr R-0046/14 riigisaladuse ja salastatud välisteabe seaduse (RSVS) § 32 lg 2 p-de 13 ja 15 alusel Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuste Kõrgema Sõjakooli kadetile XX-le salajase tasemega riigisaladusele juurdepääsuloa andmisest. Reisilaeval M/S Victoria toimus 18.02.2012 intsident, kus puhkusel viibiv kadett XX käitus põhjendamatult agressiivselt ja muu hulgas võeti temalt ära kaasas olnud käerauad. Kuna XX-le oli väljastatud riigisaladusele juurdepääsu luba, siis kutsuti ta vahejuhtumi asjaolude selgitamiseks KAPO-sse 23.02.2012 vestlusele. XX-l oli KAPO-sse tulles kaasas kolm tema nimele registreeritud tulirelva ja laskemoon (ca 60 padrunit). Isiku selgituste põhjal tekkis KAPO-l kahtlus tema vaimses tervises. Viiteid XX ebastabiilsele käitumisele ning võimalikule vaimse tervise häirele laekus 23.02.2012–20.03.2012 nii õiguskaitseorganitelt kui ka relvade müügiga tegelevalt ettevõtjalt. XX suunati psühhiaatrilisele läbivaatusele ning ta külastas SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla (PERH) psühhiaatrit ja psühholoogi 20.03.2012, 02.04.2012 ja 17.04.2012 ning viibis uuringutel 21.– 28.03.2012. PERH-i 17.04.2012 järeldusotsusega diagnoositi isikul psüühika- ja käitumishäire XXX (luululine häire – vastavalt RHK-10 / ICD-10 klassifikatsioonile). XX on hiljem pöördunud mitmete psühhiaatrite ja kohtu poole sooviga hinnata PERH-i diagnoosi õigsust. Pärnu Maakohtu 29.10.2012 määruse nr 2-12-36023 alusel koostatud 01.02.2013 kohtupsühhiaatria-psühholoogia kompleksekspertiisi aktis nr 64/41 leiti, et XX-l ei esine ega ole esinenud psüühikahäireid ning temal luululise häire diagnoosimiseks ei olnud alust. Samas märgiti, et isiku sobivuse (sh psühholoogilise sobivuse) hindamine mingis konkreetses tegevusvaldkonnas tegutsemiseks ei kuulu kohtuekspertide pädevusse. Kaitseväe arstliku komisjoni 30.07.2013 otsuse kohaselt vastab XX tegevväelase tervisenõuetele. XX esitas komisjonile Rakvere psühhiaatri tõendi selle kohta, et tal ei ole psüühilisi häireid, kuid ei ole välja toonud temale PERH-is diagnoositud XXX ega ka tema suhtes tehtud kompleksekspertiisi. Vabariigi Valitsuse 21.03.2013 määruse nr 45 järgi ei vasta isikud, kellel on diagnoositud XXX häired, kaitseväekohustuslase tervisenõuetele. XX peab kohtupsühhiaatrilist ekspertiisi ülimuslikuks ning leiab, et PERH-i diagnoos on vale. KAPO konsulteeris menetluse raames kolme erialaspetsialistiga (psühhiaatriga), kelle hinnangul on
2(13)
3-14-52077 diagnoosi XXX puhul tegemist nii tõsise psüühilise häirega, et selle diagnoosi panek eeldab kindlat veendumust. Samuti ei saa kohtupsühhiaatrilist kompleksekspertiisi pidada PERH-is diagnoositu suhtes ülimuslikuks. PERH-is pandud diagnoos ja ekspertiisiakt on teineteist välistavad, kuid samas pole kohtuekspertiisi aktis antud hinnanguid ajahetkele, mis tingis PERH-is diagnoositu. Eksperdid andsid isiku käitumisele hinnangu mitmeid kuid hiljem PERH-i haigusloo kannete ja vestluse põhjal. Kuna XX-l on PERH-i poolt tuvastatud psüühikahäire, mis piirab isiku võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida, siis esineb RSVS § 32 lg 2 p-s 13 sätestatud riigisaladusele juurdepääsuloa andmisest keeldumise alus. Kuna PERH-i diagnoosi ei ole ümber lükatud, siis esineb keeldumise alus ka RSVS § 32 lg 2 p 15 järgi, sest KAPO ei saa pidada usaldusväärseks isikut, kellel on diagnoositud psüühikahäire, mis välistab kaitseväes teenimise. Ebausaldusväärsust lisab seegi, et XX ei teavitanud Kaitseväe arstlikku komisjoni temal diagnoositud psüühikahäirest ega kohtupsühhiaatrilisest ekspertiisist. XX ebausaldusväärsust süvendab ka asjaolu, et ta rääkis 27.05.2014 oma rühmaülemale, et on 29.05.2014 kutsutud KAPO-sse julgeolekukontrolli vestlusele ja vajab selleks vaba päeva. Tegelikkuses ei olnud teda nimetatud päevaks vestlusele kutsutud. Vahetule ülemale valetamisega on XX diskrediteerinud õppeasutust ja Kaitseväge. KAPO kahtleb tõsiselt XX suutlikkuses hoida igal ajahetkel saladuses talle teatavaks saavat riigisaladust ning kaitsta tema valduses olevaid salastatud teabekandjaid avalikuks tuleku ning juurdepääsuõiguseta ja teadmisvajaduseta isiku juurdepääsu eest. Samuti kahtleb KAPO isiku valmisolekus teatada KAPO-le koheselt igast isikust, kes püüdis või püüab mis tahes viisil saavutada ebaseaduslikku juurdepääsu riigisaladusele. Kogutud tõendite põhjal tuleb keelduda XX-le riigisaladusele juurdepääsuloa andmisest, sh ei näe KAPO võimalust anda talle juurdepääsuluba lühemaks ajaks ega ka madalama tasemega juurdepääsuluba. XX ei ole 09.06.2014 toimunud ärakuulamisel esitanud asjaolusid, mis annaksid aluse otsust muuta.
2.KAPO jättis 14.08.2014 vaideotsusega nr 6370 rahuldamata XX 09.07.2014 vaide KAPO 10.06.2014 otsuse nr R-0046/14 kehtetuks tunnistamiseks. RSVS § 32 lg 2 p-s 15 nimetatud isiku usaldusväärsuse hindamisel arvestatakse muu hulgas isiku sõnu ja tegusid nii tema erasuhetes kui ka suhtlemisel ametiasutuste ja äriühingutega. M/S Victoria turvaintsident on otsuses ära toodud selgitamaks, miks viidi XX-ga julgeolekukontrollimenetluses läbi täiendavaid toiminguid. Tulirelvade käitlemise asjaolud ja isiku seletused oma tegevuse kohta viitavad tema ebausaldusväärsusele ning andsid alust kahtlustada XX-l psüühikahäiret. XX sõnad ja teod seonduvalt tulirelvade käitlemisega omavad tähtsust ja kaalu isiku usaldusväärsuse hindamisel. Riigisaladusele juurdepääsuloa andmisest keeldumise aluseks ei ole rühmaülemale valetamise fakt, mistõttu ei oma tähtsust, et isikut ei ole selle eest karistatud, vaid riigisaladuse kaitse aspektist omab isiku usaldusväärsuse hindamisel erilist kaalu valeteabe esitamise tahtlus ja ettekavatsetus. Ettekavatsetult valetanud isik muutub riigisaladuse kaitse seisukohast ebausaldusväärseks. KAPO lähtub RSVS § 32 lg 2 p 13 alusel juurdepääsuloa andmisest keeldumise kaalumisel esmajoones RSVS § 49 lg 8 alusel julgeolekukontrollis ettenähtud psühhiaatri poolt tehtavast läbivaatusest ja järeldusotsusest (st PERH-i 17.04.2012 otsusest). Pärnu Maakohtu määratud kohtupsühhiaatria ja psühholoogia kompleksekspertiis (01.02.2013 akt nr 64/41) ei vasta RSVS § 49 lg-s 8 ettenähtud läbivaatusele ja järeldusotsusele ning selle arvestamata jätmist on KAPO 10.06.2014 otsuses põhjendatud, viidates täiendavalt konsulteerimisele kolme psühhiaatriga. Kaitseväe arstlik komisjon on 08.08.2014 kinnitanud, et XX esitas komisjonile üksnes psühhiaatri 25.07.2013 tõendi nr 2688, mille kohaselt oli ta psüühiliselt terve, kuid ei esitanud 3(13)
3-14-52077 17.04.2012 järeldusotsust ega 01.02.2013 ekspertiisiakti. Sellisest diagnoosist teavitamata jätmine viitab XX ebausaldusväärsusele ning isiku jätkuvad väited arstliku komisjoni teavitamise kohta viitavad menetluse käigus valeandmete esitamisele. XX suutlikkus hoida saladusi ja kaitsta salastatud teabekandjat on kahtluse all ka põhjusel, et ta on 27.05.2014 rühmaülemale valetanud ja tal on diagnoositud psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida. XX-le varem riigisaladusele juurdepääsuloa andmine ja selle RSVS § 32 lg 1 p 1 alusel 23.04.2012 kehtetuks tunnistamine ei oma praegusel juhul tähtsust, sest need olid seotud XX teenistusse võtmise, teenistuse peatumise ja lõppemisega Kaitseväes. KAPO tuvastas julgeolekukontrolli käigus erinevaid asjaolusid, mis kogumis viitavad XX ebausaldusväärsusele riigisaladuse hoidmisel (RSVS § 32 lg 2 p 15). Isiku usaldusväärsuse hindamine on prognoosotsus, mille eesmärk on võimalikke ohte ennetada (vt Riigikohtu 13.11.2009 otsus nr 3-3-1-63-09, p 16).
3.XX esitas Tallinna Halduskohtule 15.09.2014 kaebuse KAPO 10.06.2014 otsuse nr R0064/14 tühistamiseks.
4.Tallinna Halduskohus jättis 28.10.2015 otsusega XX kaebuse rahuldamata, nõustudes KAPO põhjendustega, miks vastustaja eelistas kaebajale PERH-is pandud diagnoosi kompleksekspertiisi aktile. Kuna PERH-i 17.04.2012 järeldusotsus on tehtud spetsiaalselt julgeolekukontrolli raames kaebaja suunamisega psühhiaatrilisse kontrolli ning põhineb konkreetsel ajal korraldatud pikemaajalistel statsionaarsetel ja ambulatoorsetel uuringutel ning see otsus kehtib seniajani, puudub alus väita, et pelgalt haigusloo ja 3-tunnise vestluse põhjal tehtud kompleksekspertiisi aktiga on varasemad seisukohad vaieldamatult ümber lükatud. Otsuses on ka põhjendatud, mis üldse ajendas vastustajat kaebajat ekspertiisi saatma. Mõistetav on ka diagnoosi XXX tõsiduse osas täiendav konsulteerimine psühhiaatritega, et langetada kaalutletud otsus. Kaebajale pandud raske diagnoosi tõttu oli RSVS § 32 lg 2 p 13 kohaldamine õigustatud. RSVS § 32 lg 2 p-s 15 sätestatud aluse osas ei ole vaidlust selles, et XX valetas 27.05.2014 vahetule ülemale, et ta on 29.05.2014 kutsutud KAPO-sse julgeolekukontrolli vestlusele ja vajab selleks vaba päeva. Seega on ta „väljendanud sõna või teoga ebaausust, /.../ mis viitab isiku ebausaldusväärsusele riigisaladuse hoidmisel.“ KAPO-l ei olnud kohustust tõendada, et kaebaja on selle teoga diskrediteerinud õppeasutust ja kogu Kaitseväge, vaid ta võis lähtuda ülema hinnangust kaebaja käitumisele, kes leidis, et selline juhtum ei ole lubatud tegevväelasele, kes taotleb riigisaladuse luba. Teo ülestunnistamine ja KAPO-le avaldamine ei kinnita kaebaja usaldusväärsust, sest petmine jääb petmiseks ja ülestunnistamise põhjuseks võis olla hoopis see, et tegu polnuks võimalik karistamatult varjata. KAPO-l oli igati alust väita, et kaebaja varjas Kaitseväe arstliku komisjoni eest temal diagnoositud psüühikahäiret, sest komisjoni esimees oli seda kinnitanud. Kuigi formaalselt XX teavitas komisjoni temal diagnoositud psüühikahäirest ja tehtud kohtupsühhiaatrilisest ekspertiisist, ei olnud teavitus selline, nagu kaebajale pandud tõsine diagnoos oleks eeldanud. Kaebaja püüdis komisjonile esitada üksnes temale soodsat 01.02.2013 kohtuekspertiisi akti, kuid mitte PERH-i 17.04.2012 järeldusotsust. Seega ei olnud komisjonil võimalust uurida mitut vastukäivat otsust ega teha nende põhjal oma järeldust. Kõigi asjassepuutuvate dokumentide esitamata jätmisega näitas kaebaja samuti üles ebausaldusväärsust. Kaebaja õigust ärakuulamisele ei ole rikutud.
5.XX esitas Tallinna Ringkonnakohtule 27.11.2015 apellatsioonkaebuse, milles palus halduskohtu otsus tühistada ja teha uus otsus, millega rahuldada tema kaebus. 4(13)
3-14-52077
6.Tallinna Ringkonnakohus jättis 13.05.2016 otsusega XX apellatsioonkaebuse rahuldamata ja halduskohtu otsuse muutmata. RSVS § 19 lg-st 1 ja §-st 32 järeldub, et riik saab usaldada riigisaladuse üksnes sellisele isikule, kelle isik, taust ja käitumine vastavad kõrgendatud nõuetele. Seda põhjusel, et riigisaladusele juurdepääsu andmine tekitab isiku ja riigi vahel erilise usaldussuhte, kuna riigisaladuse ebaseadusliku töötlemise risk on käsitatav ohuna riigi julgeolekule. Juurdepääsuluba antakse ettevaatavalt olukorras, kus puudub kindel teadmine isiku võimaliku käitumise kohta tulevikus. Sellest järeldub, et loa andmisel peab haldusorgan langetama prognoosotsuse. Kohtulik kontroll sellise otsuse üle on piiratud (vt Riigikohtu 17.06.2010 otsus nr 3-3-1-95-09, p 29). RSVS § 32 lg-tes 1 ja 2 sätestatud asjaolude kontrollimiseks teostatakse isiku suhtes julgeolekukontroll (RSVS § 32 lg 3) ning juurdepääsuloa andmise või selle kehtivuse pikendamise aluseks on isiku suhtes teostatud julgeolekukontrolli alusel tehtud otsus, mis peab tuginema kogu julgeolekukontrolli käigus kogutud teabele (RSVS § 33 lg 2). XX suhtes julgeolekukontrolli tegemisel on järgitud menetlusnorme. Kui julgeolekukontrolli teostamisel tekib kahtlus, et isikul võib olla psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida, suunatakse isik RSVS § 49 lg 7 ls 1 kohaselt psühhiaatri läbivaatusele. RSVS § 49 lg 8 alusel on sotsiaalminister 30.11.2007 määrusega nr 78 kehtestanud julgeolekukontrolli teostamisel psühhiaatri tehtava läbivaatuse ja järeldusotsuse vormistamise korra. Praegusel juhul tegi ettenähtud terviseuuringud ja koostas järeldusotsuse PERH. Vastustaja ja halduskohus leidsid õigesti, et PERH-i psühhiaatrite tehtud terviseuuringud ja järeldusotsus olid piisavad, et lugeda RSVS § 32 lg 2 p-s 13 sätestatud asjaolu tuvastatuks. Diagnoosi olemusest tuleneb, et isik ei saa täiel määral oma käitumist kontrollida, mis tekitab põhjendatud kahtluse, et sellise isiku poolt riigisaladuse töötlemisel võib tekkida riigi julgeolekut kahjustav oht. Vaidlustatud otsuse tegemise ajaks ei olnud kaebaja PERH-i pandud diagnoosi maakohtus vaidlustanud ning selle ümberlükkamiseks ei piisa üksnes eeltõendamismenetluse raames kohtupsühhiaatria ja psühholoogia kompleksekspertiisi tegemisest. Asjaolu, et kohtuekspertiis jõudis järeldusele, et XX-l ei ole ega ole kunagi olnud psüühikahäiret, ei tähenda automaatselt, et PERH-i diagnoos ja järeldusotsus ei vastanud isiku tegelikule terviseseisundile ja olid õigusvastased. Erinevate arstide hinnangud võivad piiripealsetes olukordades lahkneda ning vaidluse korral peab selle lahendama kohus. Kehtiv õigus ei näe ette, et eeltõendamismenetluses kogutud tõend oleks pädeva isiku poolt seaduses ettenähtud korras koostatud teise tõendi suhtes ülimuslik. PERH keeldus oma diagnoosi muutmast ja XX esitas PERH-i vastu hagi alles 16.04.2015 ehk pärast vaidlustatud otsuse tegemist. Alles tsiviilasjas nr 2-15-5804 esitatud hagi rahuldav jõustunud kohtuotsus saaks anda haldusmenetluse seaduse § 44 lg 1 p 1 järgi aluse uuendada julgeolekukontrolli menetlus. Samadel põhjustel ei ole praeguses vaidluses alust asuda hindama tsiviilasja nr 2-15-5804 raames koostatud 02.02.2016 kohtupsühhiaatriaekspertiisi akti nr 16E-KPA0014. RSVS § 32 lg 2 p 15 annab KAPO-le ulatusliku hindamisruumi prognoosotsuse tegemiseks, kas isiku sõnad ja/või teod tekitavad põhjendatud kahtluse tema võimes täita riigisaladuse töötlemisega seonduvaid kõrgendatud nõudmisi. Selline otsustus peab RSVS § 33 lg 2 kohaselt tuginema kogu julgeolekukontrolli käigus kogutud teabele ning järgima kaalutlusreegleid. Kaebaja on ekslikult keskendunud üksnes rühmaülemale valetamise episoodile, kuigi otsuse aluseks oli tervikhinnang kaebaja senisele käitumisele (sh intsident reisilaeval, relvade kaasas kandmine ja sellekohased põhjendused, PERH-i diagnoosi Kaitseväe arstlikule komisjonile avaldamata jätmine). Vastustaja ja halduskohus on piisavalt põhjendanud, miks viitab ülemale 5(13)
3-14-52077 valetamine isiku ebausaldusväärsusele koosmõjus tema teiste käitumisaktide ja väljendustega. Asjaolu, et kaebajat ei ole selle teo eest distsiplinaarkorras karistatud, ei välista teo arvesse võtmist julgeolekukontrolli käigus, kus antakse sõltumatu hinnang isiku usaldusväärsusele riigisaladuse kaitse kontekstis. Riigiasutuse maine kahjustamise tõendatus ei oma isiku usaldusväärsusele hinnangu andmisel otsustavat tähtsust. Kuna halduskohus tuvastas tunnistajate ütluste põhjal, et kaebaja siiski avaldas Kaitseväe arstliku komisjoni esindajale psühhiaatrite vastukäivate arvamuste olemasolu, ei ole alust heita kaebajale ette nende asjaolude täielikku varjamist komisjoni eest. See ei oma aga praeguses asjas otsustavat tähtsust, sest komisjoni jaoks piisas konkreetses menetluses elukohajärgse psühhiaatri kinnitusest, et kaebaja on terve. Samas ei ole teada, kas nimetatud psühhiaater oli tõendi väljastamisel teadlik ka PERH-i psühhiaatrite hinnangust. Isiku ebausaldusväärsusele riigisaladuse kaitse kontekstis viitab just see, et ta esitas komisjonilt soodsa otsuse saamiseks tema arvates õige arsti hinnangu, jättes aga koos sellega esitamata olukorrast täieliku ja objektiivse ülevaate saamist võimaldava PERH-i arstide hinnangu. See viitab isiku valmidusele esitada riigiasutusele tegelikest asjaoludest moonutatud pilti andvat teavet, kui see on kasulik isiku enda isiklikes huvides, kuid ei pruugi olla avalikes huvides (pädeva organi poolt igakülgse ja täieliku informatsiooni pinnalt objektiivse otsuse langetamiseks). Ka seda episoodi ei ole õige käsitleda isoleeritult, vaid isiku käitumismustrit üldisemalt iseloomustava näitena, mis kogumis suunavad järeldusele, et on piisav oht, et isik ei hakka riigisaladust töötlema nõuetekohaselt. Prognoosotsuse tegemisel tuleb analüüsida kaitstava õigushüve kahjustamise tõenäosust, mitte aga tõendada, et see oht igal juhul realiseerub. Miski ei viita sellele, et KAPO oleks oma hinnangu andmisel ületanud hindamisruumi piire. Vastustaja on õigustatult rajanud hinnangu kaebaja kohta julgeolekukontrolli käigus kogutud teabele tervikuna, arvestades muu hulgas tema ebaharilikku ja usaldust mitteäratavat käitumist julgeolekukontrolli käigus toimunud vestlustel. Isegi kui XX-l poleks diagnoositud psüühilist häiret või oleks tal diagnoositud mõni kergem psüühika- või käitumishäire, võiksid riigi ja riigisaladust töötleva isiku vahel esineva erilise usaldussuhte nõude valguses ka kaebajale PERH-is 26.03.2012 teostatud isiksuse uuringu tulemused põhjendada pädeva asutuse kahtlust, et XX käitumine ei osutu seni kogutud teabe analüüsi pinnalt kohaseks isikule, kelle vastutada on riigi julgeolekut tagavate saladuste hoidmine. Asjaolu, et kaebajale pandud diagnoosist oli möödunud juba mitu aastat, ei muuda sellele tuginemist asjakohatuks. Seaduse eesmärgi kohaselt tuleb juurdepääsuloa andmine otsustada kogu isiku suhtes tehtud julgeolekukontrolli käigus saadud tervikpildi põhjal (RSVS § 33 lg 2). Ehkki isiku tervislik seisund ja hinnang sellest tulenevale ohule võib ajas muutuda, tuleb võimalikke muutusi tõendada julgeolekukontrolli käigus koostatud järeldusotsusega.
7.XX esitas Riigikohtule 13.06.2016 kassatsioonkaebuse, milles palus esimese ja teise astme kohtute otsused tühistada ning uue otsusega tema kaebuse rahuldada. Riigikohus peatas 04.08.2016 määrusega haldusasja menetluse kuni kohtuotsuse jõustumiseni tsiviilasjas nr 2155804. Harju Maakohus rahuldas 06.06.2016 otsusega nr 2-15-5804 XX hagi osaliselt ja kohustas PERH-i parandama tervise infosüsteemis sisalduvad ebaõiged andmed XX-l esineva XXX diagnoosi kohta. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 21.04.2017 otsusega nr 2-15-5804 maakohtu otsuse osas, milles hagi rahuldati, ja jättis uue otsusega hagi tervikuna rahuldamata. Riigikohus tühistas 06.12.2017 otsusega nr 2-15-5804 ringkonnakohtu otsuse osas, milles maakohtu otsus tühistati, ja saatis asja selles osas ringkonnakohtule uueks arutamiseks. Tallinna
6(13)
3-14-52077 Ringkonnakohus muutis 11.04.2018 otsusega nr 2-15-5804 maakohtu otsuse põhjendusi ja menetluskulude jaotust ning jättis muus osas maakohtu otsuse muutmata. Riigikohus jättis 29.08.2018 määrusega nr 2-15-5804 PERH-i kassatsioonkaebuse menetlusse võtmata. Riigikohus uuendas 18.09.2018 määrusega nr 3-14-52077 haldusasja menetluse.
8.Riigikohus rahuldas 14.05.2019 otsusega XX kassatsioonkaebuse osaliselt, tühistas Tallinna Ringkonnakohtu 13.05.2016 otsuse ja saatis asja ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Ehkki kaebaja on praeguseks kaitseväeteenistusest vabastatud, on vaidlusalust otsust põhjendatud sellega, et kaebajale ei saa anda juurdepääsuluba riigisaladusele talle pandud diagnoosi tõttu RSVS § 32 lg 2 p 13 alusel, samuti ebausaldusväärsuse tõttu RSVS § 32 lg 2 p 15 alusel. KAPO otsuses esitatud järeldus võib mõjutada kaebaja võimalusi asuda uuesti kaitseväeteenistusse või politseiteenistusse. Seetõttu ei ole vaidlus muutunud asjaolude tõttu ammendunud. Vaidlustatud otsus tugineb RSVS § 32 lg 2 p-dele 13 ja 15, mis näevad mõlemad vastustajale ette kaalutlusõiguse. Kaebajale PERH-is pandud diagnoos läbib kogu KAPO otsust ning kaebaja ebausaldusväärsust on täiendavalt põhjendatud Kaitseväe arstlikule komisjonile osade andmete esitamata jätmisega ja rühmaülemale valetamisega. Reisilaeval toimunud intsident ja relvade kandmisega seonduv on välja toodud üksnes ajendina, mis tingis kaebaja suunamise psühhiaatri läbivaatusele. Kaebaja vaidlustas PERH-i diagnoosi maakohtus ja see on 2018. a-l jõustunud kohtuotsuse resolutsiooniga tunnistatud ebaõigeks ning kohustatud PERH-i vastav kanne tervise infosüsteemist kustutama. Nõustuda ei saa ringkonnakohtu ja KAPO seisukohaga, et isegi juhul, kui PERH-i pandud diagnoos osutub vääraks, olid riigisaladusele juurdepääsuloa andmisest keeldumise ülejäänud põhjendused piisavad selleks, et jätta luba RSVS § 32 lg 2 p 15 alusel andmata. RSVS § 32 lg 2 p 15 sõnastusest nähtuvalt ei saa selle sätte järgi riigisaladusele juurdepääsuloa andmisest keeldumist põhjendada isikule pandud diagnoosiga, vaid diagnoosi saab aluseks võtta RSVS § 32 lg 2 p 13 kohaldamisel. Järelikult on RSVS § 32 lg 2 p 15 kohaldamisel võetud ebaõigesti arvesse kaebajale pandud diagnoosi, sõltumata selle õigsusest või ebaõigsusest. Kaebajale ei saa heita ette ja tema ebausaldusväärsust riigisaladusele juurdepääsu kontekstis ei saa näidata asjaolu, et ta jättis Kaitseväe arstliku komisjoni teavitamata PERH-is pandud diagnoosist ja esitas komisjonile tõendid, et tal ei ole psüühilisi häireid. Kaitseväeteenistuse seaduse § 32 lg 1 ei kohusta kaitseväelast esitama arstlikule komisjonile julgeolekukontrolli raames KAPO jaoks koostatud järeldusotsust, vaid üksnes tervisetõendit. Samuti ei ole alust järeldada, et kaebaja soovis esitada Kaitseväe arstlikule komisjonile üksnes tema jaoks soodsaid arstitõendeid ning varjata komisjoni eest temale PERH-is pandud diagnoosi. Ehkki kaebaja ei esitanud PERH-i järeldusotsust, on ta sellest ühte komisjoni töötajat suuliselt teavitanud. Halduskohtu otsuse põhjenduste (otsuse p 9) järgi sai Kaitseväe arstliku komisjoni töötaja aru, et kaebaja tervise kohta on kaks vastukäivat psühhiaatrite otsust. PERH-is pandud diagnoos ja eksperdi hinnang sellele nähtuvad ka kohtupsühhiaatriaekspertiisi aktist, mida isik püüdis komisjonile esitada. Kaebaja ei eita 27.05.2014 toimunud valetamist rühmaülemale ning praegusel juhul ei ole oluline, et kaebajat valetamise eest ei karistatud. Samuti ei oma tähtsust, kas juhtunust KAPOle teada andnud ülem oli või ei olnud pädev hindama, et valetamisega diskrediteeris kaebaja õppeasutust ja kogu Kaitseväge. Olukorras, kus RSVS § 32 lg 2 p 15 kohaldamist ei saanud põhjendada kaebajale pandud diagnoosiga ja selle varjamisega Kaitseväe arstliku komisjoni eest, on ebaõigete põhjenduste osakaal nimetatud aluse kohaldamisel selline, et kohtul pole 7(13)
3-14-52077 võimalik veenduda, et vastustaja teostas kaalutlusõigust õiguspäraselt. Asja lahendamiseks puudub seetõttu vajadus rühmaülemale valetamist eraldi käsitleda. Kaebaja esitas julgeolekukontrolli käigus KAPO-le oma psüühilise seisundi kohta erinevaid tõendeid, sh eeltõendamismenetluses Pärnu Maakohtu määratud kompleksekspertiisi akti. KAPO aktsepteeris üksnes PERH-i tõendit, et kaebajale on pandud diagnoos XXX, ning tegi selle põhjal otsuse jätta riigisaladusele juurdepääsu luba RSVS § 32 lg 2 p 13 alusel andmata. Samas ei piirdunud vastustaja RSVS § 32 lg 2 p 13 kohaldamisel PERH-i järeldusotsusega, vaid hindas ka kaebaja esitatud tõendeid, kuid pidas PERH-i järeldusotsust usaldusväärsemaks. Muu hulgas lähtus vastustaja sellest, et statsionaarsetel uuringutel viibis kaebaja ainult PERHis. Asjaolu, et PERH-i uuringud ei vastanud tervishoiuteenuse osutamise kvaliteedinõuetele, selgus tsiviilasjas 2018. a-l jõustunud kohtuotsusega. Vastustaja tohtis eelistada nende statsionaarsete uuringute tulemusi, millele kaebaja oli RSVS § 49 lg 8 alusel suunatud, ning vastustajale ei saa heita ette PERH-is osutatud tervishoiuteenuse kvaliteedi hindamata jätmist. Seetõttu oli KAPO otsus kaebajale riigisaladusele juurdepääsu loa andmata jätmise kohta selle tegemise ajal formaalselt õiguspärane. Praegusel juhul on asjas kaks vastukäivat dokumentaalset tõendit: PERH-i järeldusotsus, mille järgi on kaebajal diagnoositud psüühikahäire XXX, ja jõustunud kohtuotsus tsiviilasjas, mille järgi on PERH kohustatud muutma tervise infosüsteemi ebaõiget kannet kaebajal esineva XXX diagnoosi kohta. HKMS § 229 lg-st 2 tulenevalt ei saa Riigikohus tuvastada faktilisi asjaolusid, mis on olulised materiaalõiguse kohaldamisel. Ringkonnakohus teadis, et järeldusotsusele kantud diagnoosi õigsus on maakohtus vaidlustatud, ja pidi teadma sedagi, et kui diagnoos osutub valeks, on vajalik hinnata, kui usaldusväärne tõend on järeldusotsus, millele tuginedes on kaebajale RSVS § 32 lg 2 p 13 alusel keeldutud riigisaladusele juurdepääsuloa andmisest. Seetõttu pidanuks ringkonnakohus haldusasja menetluse tsiviilkohtumenetluse ajaks peatama, kuid ei teinud seda. Menetluse peatamise asemel olnuks ringkonnakohtul võimalik koguda ka täiendavaid tõendeid, mille alusel hinnata järeldusotsuse õigsust. Ringkonnakohus peab asja uuel läbivaatamisel otsustama, kas lähtuda järeldusotsusest, mille järgi oli kaebajal KAPO otsuse tegemise ajal psüühikahäire, või jõustunud kohtuotsusest, mille järgi ei olnud kaebajal psüühikahäiret ja tervise infosüsteemi ebaõige kanne psüühikahäire kohta tuleb kustutada. Ringkonnakohtul tuleb lisaks arvestada, et kaebajale ei saa heita ette PERH-i diagnoosist Kaitseväe arstliku komisjoni teavitamata jätmist, meditsiinilise diagnoosiga ei saa põhjendada RSVS § 32 lg 2 p 15 kohaldamist ja asja lahendamisel pole vaja eraldi käsitleda õppeasutuse rühmaülemale valetamist.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD ASJA UUEL ARUTAMISEL
9.XX leiab 08.08.2019 seisukohas (täiendatud 15.08.2019), et lähtuda tuleb jõustunud kohtuotsusest, mille järgi ei olnud kaebajal psüühikahäiret ning selle kohta tehtud ebaõige kanne tervise infosüsteemis tuleb kustutada. Lähtuda ei saa järeldusotsusest, mis osutus hiljem ebaõigeks. Kui kohus peaks siiski leidma, et arvesse tuleb võtta PERH-i järeldusotsust, tuleb riigisaladusele juurdepääsuloa andmise menetluses isikute usaldusväärsuse hindamisel arvestada ka aspekti, et tegemist on isiku põhiõiguse (õigus valida ametit) piiramisega. Isegi kui aastatel 2012–2014 toimunut pidada katkematuks julgeolekukontrolli menetluseks, tuleb riigisaladusele juurdepääsuloa andmisest keeldumise asjaolude jätkuvat esinemist ka reaalselt kontrollida, mitte tugineda pelgalt asjaolule, et isikul on kaks aastat tagasi tuvastatud psüühiline 8(13)
3-14-52077 häire, mis automaatselt välistab loa andmise. KAPO-le oli 10.06.2014 otsuse tegemise ajaks teada, et kaebaja suhtes on antud kaks vastukäivat hinnangut. Vastustaja on kohtumenetluses väitnud, et sai otsuse tegemisel lähtuda ainult julgeolekukontrolli raames kogutud tõenditest ega saanud arvestada kaebaja esitatud ekspertiisiaktiga. Samas nähtub vaidlustatud otsusest, et vastustaja on vastukäivaid hinnanguid sisuliselt analüüsinud, kuigi lähtus valest eeldusest, et kompleksekspertiisi aktis ei ole antud hinnangut ajahetkele, mis tingis PERH-is diagnoositu (st 2012. a-l toimunud sündmustele). Tegelikkuses on eksperdid selgelt märkinud, et XX-l ei esine ega ole ka kunagi esinenud psüühikahäireid. Arusaamatu on etteheide, et kaebaja vaidlustas PERH-i diagnoosi kohtus alles 2015. a-l, sest kaebajal oli lootus, et haldusorgan korraldab menetluse käigus vajaduse korral ise uue järeldusotsuse saamise, sest kaebaja esitatud tõendid kinnitasid PERH-i järeldusotsuse problemaatilisust. Arvestades lisaks Riigikohtu seisukohaga, et meditsiinilise diagnoosiga ei saa põhjendada RSVS § 32 lg 2 p 15 kohaldamist ning asja lahendamisel pole vaja eraldi käsitleda rühmaülemale valetamist, on KAPO 10.06.2014 otsus kaalutlusvigadega ja tuleb tühistada. Reisilaeval M/S Victoria toimunud vahejuhtumi osas on vastustaja lähtunud vaid ühe poole selgitustest ja relvadega seonduvat kajastanud kallutatult, jättes kaebajast ebaõige mulje. Kaebaja ei soovi, et vastustaja annaks talle riigisaladusele juurdepääsu loa, vaid kaebuse eesmärk on üksnes KAPO ebaõige otsuse tühistamine.
10.Kaitsepolitseiamet jääb 07.08.2019 seisukohas oma varasemate põhjenduste juurde, märkides täiendavalt, et vastustaja on kohtumenetluses läbivalt rõhutanud, et vaidlustatud otsus tugines kaebaja suhtes teostatud julgeolekukontrolli raames kogutud teabele selle kogumis. Seega ei ole õige, et riigisaladusele juurdepääsuloa andmisest keelduti vaid põhjusel, et isikul esines psüühiline häire ning ta on ühe korra rühmaülemale valetanud. KAPO arvestas otsuse tegemisel nii PERH-i diagnoosi, XX selgitusi relvade kaasaskandmise kohta, kaebaja poolt Kaitseväe korrektset teavitamata jätmist oma diagnoosist, rühmaülemale valetamist kui ka intsidenti reisilaeval. Vastustaja möönab, et reisilaeval toimunud intsidendile ja relvastatult vestlusele tulemisele ei ole vaidlustatud otsuses selgelt viidatud kui keeldumise alustele, kuid ei nõustu seisukohaga, et need asjaolud ei omanud XX usaldusväärsuse hindamisel (RSVS § 32 lg 2 p 15 sisustamisel) tähtsust ning nendega ei ole kaalumisel arvestatud. KAPO põhjendatud kahtlus, et isik ei suuda tagada riigisaladuse kaitset ja võib seeläbi olla ohtlik riigi julgeolekule, põhineb XX käitumisel tervikuna, vaatamata otsuse teksti ebaõnnestunud sõnastusele. Kõnealused asjaolud on juba oma olemuselt sellised, et neid ei saa jätta isiku usaldusväärsuse hindamisel tähelepanuta. Isegi kui PERH-i järeldusotsus tuleks jätta kõrvale, esinevad XX osas jätkuvalt ebausaldusväärsusele viitavad asjaolud RSVS § 32 lg 2 p 15 tähenduses (s.o intsident reisilaeval, selgitused relvade kaasavõtmise kohta, Kaitseväe arstliku komisjoni puudulik teavitamine ja rühmaülemale valetamine). Riigikohus kinnitas otsuse p-s 15, et KAPO otsus jätta kaebajale riigisaladusele juurdepääsu luba PERH-i järeldusotsusele tuginedes andmata, oli tegemise ajal formaalselt õiguspärane. Asjakohane ei ole etteheide, et vastustaja ei arvestanud erinevate tõendite olemasolul kaebaja suhtes n-ö soodsamat tõendit, sest KAPO-l oli seadusest tulenev kohustus tõendada RSVS § 32 lg 2 p-s 13 nimetatud asjaolu kindlal viisil ehk suunata isik psühhiaatri läbivaatusele, kusjuures läbivaatuse ja selle tulemuste vormistamise kohta on määrusega kehtestatud eraldi kord. KAPO peab julgeolekukontrollis tuginema üksnes seaduses lubatud võimalustele, mistõttu oli KAPO jaoks õiguslikku tähendust omavaks tõendiks üksnes õigusaktides ettenähtud korras koostatud PERH-i järeldusotsus. Vastustajal ei olnud põhjust kahelda PERH-i diagnoosi õigsuses ja kehtivuses. Kaebajal oli võimalik vaidlustada PERH-i diagnoos koheselt pärast selle tegemist, kuid ta otsustas pöörduda kohtusse alles 2015. a-l. Seega on vastustaja õiguspäraselt tuginenud 9(13)
3-14-52077 PERH-i järeldusotsusele. Vaidlustatud otsuse tegemisest on praeguseks möödunud juba enam kui viis aastat ja teadaolevalt ei tööta XX enam Kaitseväes, mistõttu puudub tal ka riigisaladusele juurdepääsuvajadus RSVS § 3 p 5 tähenduses ja juurdepääsuloa andmisest tuleks seetõttu keelduda RSVS § 32 lg 1 p 1 alusel. Seega ei muudaks KAPO otsuse tühistamine kaebaja jaoks faktiliselt midagi ning isegi kaebuse rahuldamise korral ei oleks temale võimalik väljastada riigisaladusele juurdepääsu luba ega viia tema suhtes läbi ka sellekohast menetlust. Seega lõpetaks vastustaja 10.06.2014 otsuse tühistamise järel julgeolekukontrolli menetluse RSVS § 49 lg 6 alusel, andmata mingit hinnangut XX-le riigisaladusele juurdepääsuloa andmise võimalikkuse kohta.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
11.Riigikohtu 14.05.2019 otsusest lähtuvalt tuleb ringkonnakohtul asja uuel läbivaatamisel esmajoones hinnata, kas olukorras, kus Riigikohtu 29.08.2018 määrusega nr 2-15-5804 (I kd, tl 200) jõustunud Harju Maakohtu 06.06.2016 otsusega nr 2-15-5804 (XX 13.06.2016 kassatsioonkaebuse lisa 1) on PERH-i kohustatud muutma tervise infosüsteemi kannet XX-l esineva XXX diagnoosi kohta, sai KAPO 10.06.2014 otsuses nr R-0064/14 (I kd, tl 9-12) tugineda riigisaladusele juurdepääsuloa andmisest keeldumisel PERH-i 17.04.2012 järeldusotsusele (I kd, tl 42), mille kohaselt oli kaebajal diagnoositud psüühikahäire XXX. Eeltoodust oleneb, kas vastustaja on kohaldanud RSVS § 32 lg 2 p 13 õigesti või mitte.
12.Seonduvalt RSVS § 32 lg 2 p-s 15 toodud keeldumise aluse kohaldamisega on Riigikohus 14.05.2019 otsuse p-des 14–14.3 asunud seisukohale, et kuivõrd vastustaja ei saanud kaebaja ebausaldusväärsust kõnealuse sätte kontekstis sisustada PERH-i pandud diagnoosiga ega sellest Kaitseväe arstliku komisjoni teavitamata jätmisega, siis on KAPO 10.06.2014 otsus vastavas osas oluliste kaalutlusvigadega. HKMS § 233 lg 1 järgi on Riigikohtu otsuses esitatud seisukohad õiguse tõlgendamisel ja kohaldamisel sama asja uuesti läbivaatavale kohtule kohustuslikud. Just põhjusel, et juba Riigikohtu viidatud kaalutlusvigade tõttu pole võimalik veenduda RSVS § 32 lg 2 p 15 kohaldamise õiguspärasuses, ei olegi asja lahendamiseks tarvis enam eraldi käsitleda kaebaja poolt 27.05.2014 vahetule ülemale valetamise episoodi (I kd, tl 43). Samal põhjusel ei oma määravat tähtsust seegi, kas vaidlustatud otsuses on reisilaeval M/S Victoria 18.02.2012 toimunud turvaintsidendile ja KAPO-s 23.02.2012 toimunud vestlusele n-ö hambuni relvastatult saabumise kohta antud selgitustele viidatud üksnes kui XX psühhiaatri läbivaatusele suunamise ajendile (nagu on leitud Riigikohtu otsuse p-s 12) või arvestas vastustaja ka neid juhtumeid osana XX ebausaldusväärsust ilmestavate asjaolude kogumist (nagu KAPO on rõhutanud oma 07.08.2019 seisukohas).
13.Ringkonnakohus märgib siinkohal, et KAPO 14.08.2014 vaideotsuse nr 6370 (I kd, tl 1518) p-st 2.1 nähtuvalt on vastustaja vaidemenetluses küll esmalt viidanud, et XX sõnad ja teod M/S Victoria turvaintsidendi käigus omavad tema usaldusväärsuse hindamisel tähtsust ja kaalu, kuid kokkuvõtteks siiski selgelt märkinud, et reisilaeval toimunud intsidendile on otsuses viidatud üksnes selleks, et selgitada julgeolekukontrolli menetluses XX suhtes täiendavate toimingute tegemise vajadust. Vaideotsuse p-st 2.1 ilmneb samas, et tulirelvade käitlemisega seonduv oli küll üheks oluliseks ajendiks kahtlustada isikul psüühikahäiret, kuid vastustaja on sellega seonduvat siiski arvestanud ka XX usaldusväärsuse hindamisel. Eeltoodule vaatamata on praegusel juhul määrav, et kuivõrd vastustaja lähtus riigisaladusele juurdepääsuloa 10(13)
3-14-52077 andmisest RSVS § 32 lg 2 p 15 alusel keeldumisel igal juhul õigusvastaselt kahest asjakohatust kaalutlusest (s.o PERH-is pandud diagnoos ja sellest Kaitseväe arstliku komisjoni teavitamata jätmine), mis moodustasid suure osa kaalumisel olnud tervikust (sh juhul, kui lugeda kaalumisel olnud asjaolude kogumisse ka Riigikohtu poolt kõrvale jäetud vahejuhtumid), puudub kohtul võimalus asuda seisukohale, et kaalumisviga ei saanud mõjutada asja otsustamist (vt HKMS § 5 lg 3 ja riigivastutuse seaduse § 3 lg 3 p 1).
14.Ringkonnakohus rõhutab lisaks, et vaidlusaluse otsuse ja vaideotsuse põhjal on vastustaja XX usaldusväärsuse hindamisel selgelt tuginenud üksnes asjaolude kogumile ega ole ühegi üksiku juhtumi osas märkinud, et see võiks juba eraldivõetuna anda põhjust keelduda riigisaladusele juurdepääsuloa andmisest RSVS § 32 lg 2 p 15 alusel. Kohus kontrollib üksnes vaidlustatud haldusakti õiguspärasust ning kohtul puudub pädevus asuda haldusorgani eest kaalutlusõigust ise teostama (HKMS § 158 lg 3), mistõttu ei saa kohus võtta vastustaja asemel ka seisukohta, kas olukorras, kus oluline osa vaidlustatud kaalutlusotsuse andmise aluseks olnud kogumi moodustanud asjaoludest langeb ära, olnuks XX-le riigisaladusele juurdepääsuloa andmisest RSVS § 32 lg 2 p 15 alusel keeldumine jätkuvalt põhjendatud (vrd Riigikohtu 07.08.2018 otsus nr 3-15-2221, p 13). Kuivõrd KAPO 10.06.2014 otsus tugines lisaks RSVS § 32 lg 2 p-le 13, ei annaks eeltoodu siiski alust nimetatud haldusakti tühistada, kui vastustaja on õigesti tuvastanud, et kaebajal esines selline psüühikahäire, mis piiras tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida.
15.Vastustaja on kohtumenetluses rõhutanud, et sai riigisaladusele juurdepääsuloa andmise otsustamisel õigusaktidest tulenevalt lähtuda üksnes julgeolekukontrolli raames kogutud teabest, sh RSVS § 49 lg 7 alusel tehtud psühhiaatri läbivaatuse tulemustele, mis on vormistatud RSVS § 49 lg 8 alusel sotsiaalministri 30.11.2007 määrusega nr 78 kehtestatud korras ehk PERH-i 17.04.2012 järeldusotsusest. Ringkonnakohus nõustus 13.05.2016 otsuses vastustaja seisukohaga, et RSVS § 32 lg 2 p-s 13 sätestatud keeldumise aluse (st psüühikahäire) esinemist või puudumist (sh äralangemist) saab tõendada üksnes RSVS § 49 lg-tega 7 ja 8 ning sotsiaalministri 30.11.2007 määrusega nr 78 kooskõlas tehtud psühhiaatri läbivaatuse ja selle tulemuste kohta vormistatud järeldusotsusega. Riigikohus juhtis 14.05.2019 otsuse p-s 15 tähelepanu, et KAPO ei ole RSVS § 32 lg 2 p 13 kohaldamisel tegelikkuses siiski piirdunud tuginemisega üksnes PERH-i 17.04.2012 järeldusotsusele, vaid hindas seda koos kaebaja esitatud vastupidiste tõenditega (st Pärnu Maakohtu 29.10.2012 ja 20.11.2012 määruste nr 21236023 alusel koostatud 01.02.2013 kohtupsühhiaatria-psühholoogia kompleksekspertiisi aktiga nr 64/14), kuigi luges kokkuvõttes PERH-i järeldusotsuse kõige usaldusväärsemaks. Riigikohus leidis samas, et KAPO-l oli mõistlik põhjus eelistada just RSVS § 49 lg 8 alusel PERH-is tehtud statsionaarsete uuringute tulemusi ning vastustaja otsus oli seetõttu tegemise ajal formaalselt õiguspärane.
16.Ringkonnakohus on seisukohal, et olukorras, kus kohtud on tsiviilasjas nr 2-15-5804 tehtud jõustunud otsustes tuvastanud, et PERH-i 17.04.2012 järeldusotsuses märgitud luululise (paranoidse) häire XXX diagnoosimiseks ei olnud kaebaja terviseseisundist tulenevalt alust ja PERH ei osutanud kaebajale tervishoiuteenust tervishoiuteenuse osutajalt tavaliselt oodatava hoolega (st kaebajat ei jälgitud XXX diagnoosi panemiseks piisavalt pika aja jooksul ja pole arusaadav, milliseid sümptomeid või mõtteid on peetud luululisteks – vt Harju Maakohtu 06.06.2016 otsuse p-d 24–30; Tallinna Ringkonnakohtu 11.04.2018 otsuse p-d 40–47), ei ole praeguse haldusasja lahendamisel alust väita, et RSVS § 32 lg 2 p 13 kohaldamise tinginud asjaolu (s.o psüühikahäire esinemine) oleks KAPO 10.06.2014 otsuses tuvastatud õigesti. 11(13)
3-14-52077 Kohtute seisukoht tsiviilasjas kujunes suure hulga tõendite analüüsi põhjal (sh XX tervisekaart ja haiguslugu nr 274981; 02.02.2016 kohtupsühhiaatriaekspertiisi akt nr 16E-KPA0014 – I kd, tl 153-156p; 01.02.2013 kohtupsühhiaatria-psühholoogia kompleksekspertiisi akt nr 64/14; PERH-i esitatud Alo Jüriloo 18.04.2016 arvamus) ja praeguses haldusasjas ei ole esitatud täiendavaid tõendeid, mis võiksid anda põhjust kalduda kõrvale tsiviilasja lahendanud kohtute järeldusest. Seetõttu leiab ringkonnakohus, et praeguse haldusasja lahendamisel tuleb lähtuda tsiviilasjas nr 2-15-5804 jõustunud kohtuotsustega tuvastatust, et PERH-i 17.04.2012 järeldusotsuses XX-le pandud diagnoos XXX oli ebaõige.
17.Kohus hindab haldusakti õiguspärasust selle andmise aja seisuga (HKMS § 158 lg 2 ls 2). Ka haldusakti andmisel tähtsust omavad asjaolud peavad haldusakti andmise ajal tegelikult esinema ning isegi haldusorgani vabandatav mitteteadmine olulisest asjaolust või selle muutumisest ei muuda haldusakti õiguspäraseks (vt Riigikohtu 15.03.2017 otsus nr 3-3-1-7-17, p 11). Kuna PERH-i 17.04.2012 järeldusotsuses märgitud diagnoosi ei olnud KAPO 10.06.2014 otsuse tegemise hetkeks tõenditega selgelt ümber lükatud ning vastustajal puudus kohustus ja ka pädevus asuda kaebajale PERH-is osutatud tervishoiuteenuse kvaliteeti ise hindama, võis vastustaja eeldada järeldusotsuse õigsust. Sellele vaatamata saab RSVS § 32 lg 2 p 13 alusel riigisaladusele juurdepääsuloa andmisest keeldumine olla materiaalselt õiguspärane üksnes siis, kui kaebajal sättes märgitud tunnustega psüühikahäire ka tegelikult esines, mitte ei piisa pelgalt sellest, et vastav diagnoos otsuse tegemise hetkel n-ö kehtis. Asja lahendamise seisukohast ei oma tähtsust seegi, et kaebaja pöördus PERH-i diagnoosi ümberlükkamiseks kohtusse alles 2015. a-l, sest diagnoos kajastas kaebaja terviseseisundit (st RSVS § 32 lg 2 p 13 kohaldamisel tähtsust omavat asjaolu) ebaõigesti juba alates selle panemisest.
18.Ringkonnakohus märgib täiendavalt, et kuigi RSVS § 32 lg 2 p-s 13 toodud keeldumise aluse esinemist tuleb tõendada RSVS § 49 lg-te 7 ja 8 ning sotsiaalministri 30.11.2007 määruse nr 78 kohases vormis dokumendiga, milles antakse hinnang konkreetselt sellele, kas isiku puhul esineb või ei esine RSVS § 32 lg 2 p-s 13 sätestatud tervisehäire (vt ka määruse § 2 lg 3 ja lisa 2) ning praegusel juhul oli ainsaks vormikohaseks tõendiks PERH-i 17.04.2012 järeldusotsus, ei saaks see õigustada vastupidist kinnitavate tõendite ignoreerimist. Kuna PERH-i 17.04.2012 järeldusotsuse aluseks olnud diagnoos XXX on tunnistatud ebaõigeks, siis ei saa õige olla ka selle alusel tehtud järeldus RSVS § 32 lg 2 p-s 13 sätestatud aluse esinemise kohta. Kui KAPO peaks tegema riigisaladusele juurdepääsuloa andmise osas uue otsuse, tuleks tal kujunenud olukorras taotleda uut järeldusotsust (st eeldusel, et vastustajal esineb jätkuvalt RSVS § 49 lg 7 esimeses lauses märgitud kahtlus, et isikul esineb RSVS § 32 lg 2 p 13 kohane psüühikahäire).
19.Vastustaja viited asjaolude muutumisele kohtumenetluse ajal ei anna alust jätta kaebust rahuldamata või läbi vaatamata ega lõpetada asja menetlust. Riigikohus leidis otsuse p-s 11, et praegune vaidlus ei ole asjaolude muutumisele vaatamata ammendunud ja KAPO 10.06.2014 otsuse tühistamine aitab jätkuvalt kaitsta kaebaja õigusi, välistades võimaluse sellele mõnes hilisemas menetluses tugineda. Seega on ebaõige seisukoht, et kaebuse rahuldamine ei annaks kaebajale mingit eelist. Kohustamisnõuet ei ole kaebaja praeguses asjas esitanud.
20.Eelneva põhjal ja HKMS § 200 p 3 alusel tuleb XX apellatsioonkaebus rahuldada ning Tallinna Halduskohtu 28.10.2015 otsus tühistada. Ringkonnakohus teeb asjas uue otsuse, millega rahuldab XX kaebuse ja tühistab KAPO 10.06.2014 otsuse.
12(13)
3-14-52077
21.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kui kõrgema astme kohus muudab madalama astme kohtu lahendit ja teeb ise uue otsuse, muudab ta ka menetluskulude jaotust (HKMS § 109 lg 4). HKMS § 109 lg 1 järgi tuleb menetluskulude väljamõistmiseks kohtule esitada menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid, mille esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta. Kohus mõistab välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud (HKMS § 109 lg 6). XX on esimese astme kohtumenetluses tasunud riigilõivu 15 eurot (I kd, tl 19) ja kandnud esindajakulusid 1394,64 eurot (I kd, tl 53-56; I kd, tl 106-111; I kd, tl 126-128). Asja esmakordsel läbivaatamisel ringkonnakohtus oli kaebaja menetluskuludeks riigilõiv 15 eurot ja esindajakulu 792 eurot (I kd, tl 158-163). Kassatsioonimenetluses on XX kandnud esindajakulu 1028 eurot (II kd, tl 7-12). Ringkonnakohtus asja uuel läbivaatamisel on XX kandnud täiendavalt esindajakulu 138 eurot (II kd, tl 35-38). Kaebaja menetluskulud kokku on seega olnud 3382,64 eurot (sh riigilõiv 30 eurot). Menetluskulude kandmine ja nende seos haldusasja nr 3-14-52077 menetlemisega on nõuetekohaselt tõendatud. KAPO on 07.12.2018 seisukohas (II kd, tl 17-18) leidnud, et Riigikohtule 14.09.2018 esitatud menetluse uuendamise taotluse (I kd, tl 198-198p) ja 30.11.2018 täiendavate seisukohtade (II kd, tl 4-5) koostamiseks kulunud 3,62 tundi (kogusummas 500 eurot) ei saa pidada HKMS § 109 lg 6 tähenduses põhjendatud menetluskuluks, sest nimetatud dokumentide sisuline maht jääb kokku alla 3 lk. Ringkonnakohus leiab, et vastustajalt kaebaja kasuks väljamõistetavate menetluskulude vähendamiseks ei ole alust. Ehkki kohtupraktikas on leitud, et menetluskulud kõrgemas kohtuastmes ei saa üldjuhul olla suuremad kui eelmises kohtuastmes (nt Riigikohtu 17.11.2017 otsus nr 3-15-2058, p 19.2; 10.06.2016 otsus nr 3-3-1-84-15, p 31; 03.03.2015 otsus nr 3-3-1-82-14, p 28), tuleb praegusel juhul arvestada, et menetlus Riigikohtus oli peatatud enam kui kaks aastat (04.08.2016–18.09.2018) ja pärast ringkonnakohtu otsuse tegemist tekkis uusi tõendeid, mistõttu võis täiendavate seisukohtade koostamine võtta esindajalt varasemast rohkem aega, olenemata sellest, et tegemist ei olnud mahuka dokumendiga. Kokkuvõttes loeb ringkonnakohus kaebaja menetluskulud täies ulatuses põhjendatuks ja mõistab need vastustajalt välja tervikuna. Kuna kaebus rahuldatakse, jäävad KAPO võimalikud menetluskulud HKMS § 108 lg 1 alusel tema enda kanda.
(allkirjastatud digitaalselt)
13(13)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.