Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Menetlusosalised
Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine
3-14-52077 14. mai 2019 Eesistuja Ivo Pilving, liikmed Nele Parrest ja Jüri Põld X kaebus Kaitsepolitseiameti 10. juuni 2014. a otsuse tühistamiseks Kaebaja X, esindaja vandeadvokaat Tanel Mällas Vastustaja Kaitsepolitseiamet, volitatud esindajad Margus Laub ja Teele Reedi Tallinna Ringkonnakohtu 13. mai 2016. a otsus X kassatsioonkaebus Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada kassatsioonkaebus osaliselt. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 13. mai 2016. a otsus ja saata asi Tallinna Ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.
2.Tagastada kautsjon.
3.Asendada avaldatavas otsuses kaebaja nimi tähemärgiga.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Kaitsepolitseiamet (KAPO) keeldus 10. juuni 2014. a otsusega nr R-0046/14 riigisaladuse ja salastatud välisteabe seaduse (RSVS) § 32 lg 2 p-de 13 ja 15 alusel andmast X (kaebajale) salajase tasemega riigisaladusele juurdepääsu luba. KAPO jättis 14. augusti 2014. a vaideotsusega kaebaja vaide 10. juuni 2014. a otsuse peale rahuldamata. KAPO põhjendas oma seisukohta järgmiselt: 1) 18. veebruaril 2012 toimus reisilaeval Victoria M/S intsident, kus puhkusel viibinud kaebaja käitus põhjendamatult agressiivselt ja temalt võeti ära kaasas olnud käerauad. Kaebaja kutsuti seejärel KAPO-sse julgeolekukontrolli vestlusele; 2) julgeolekukontrolli vestlusele tulles oli kaebajal kaasas kolm tema nimele registreeritud tulirelva, laskemoon ja külmrelv. Kuna KAPO ametnikul tekkisid kaebajaga peetud korduvate vestluste käigus kahtlused tema vaimses tervises, suunati ta RSVS § 49 lg 7 alusel psühhiaatri läbivaatusele; 3) SA PERH psühhiaatri koostatud 17. aprilli 2012. a järeldusotsuse kohaselt diagnoositi kaebajal psüühika- ja käitumishäire F22.0 (luululine häire). Pärnu Maakohtu määruse alusel tehtud kohtupsühhiaatria-psühholoogia kompleksekspertiisi 1. veebruari 2013. a akti nr 64/41 järgi aga kaebajal psüühikahäireid ei esine ega ole ka varem esinenud. SA PERH jäi kaebajale saadetud
27.jaanuari 2014. a vastuses seisukohale, et diagnoosi kande parandamiseks ei ole alust. KAPO on pärast kolme psühhiaatriga konsulteerimist seisukohal, et pole alust eelistada kohtuekspertiisi
3-14-52077 tulemusi SA PERH psühhiaatriakliiniku hinnangule. Diagnoosi F22.0 ei panda kergekäeliselt. Erinevalt kompleksekspertiisist viibis kaebaja SA-s PERH nii statsionaarsetel kui ambulatoorsetel uuringutel ning diagnoos pandi konkreetsel ajahetkel tehtud uuringute alusel. Kohtuekspertiisi käigus tutvuti vaid haiguslooga ja vesteldi kaebajaga kolm tundi. Usaldusväärseks ei saa pidada isikut, kellel on diagnoositud psüühikahäire, mis välistab kaitseväes teenimise; 4) kuna SA PERH tuvastas kaebajal psüühikahäire, mis piirab isiku võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida, siis esineb tema suhtes RSVS § 32 lg 2 p-s 13 sätestatud alus keelduda riigisaladusele juurdepääsuloa andmisest; 5) kuna kaebajal on tuvastatud SA PERH Psühhiaatriakliiniku poolt psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida ning seda diagnoosi ei ole ümberlükatud, siis esineb kaebaja suhtes riigisaladuse juurdepääsuloa andmisest keeldumise alus RSVS § 32 lõike 2 punkti 15 järgi. Kaitsepolitseiamet ei saa pidada usaldusväärseks isikut, kellel on diagnoositud psüühikahäire, mis välistab kaitseväes teenimise. Ebausaldusväärsust lisab ka asjaolu, et kaebaja ei teavitanud kaitseväe arstlikku komisjoni SA PERH diagnoosist ega Pärnu Maakohtu korraldatud kohtupsühhiaatria-psühholoogia kompleksekspertiisist. Kompleksekspertiisi aktis jõuti järeldusele, et kaebajal ei ole esinenud ega esine psüühikahäireid ning luululise häire F22.0 diagnoosimiseks SA-s PERH ei olnud alust. Kaitseväelasena peaks kaebaja teadma, et SA-s PERH pandud diagnoos välistab kaitseväeteenistuse. Kaebaja esitas selle asemel Rakvere psühhiaatri tõendi, et tal ei ole psüühilisi häireid; 6) kaebaja suhtes lisab ebausaldusväärsust ka asjaolu, et ta valetas kaks korda rühmaülemale, et ta oli
29.mail 2014 kutsutud KAPO-sse julgeolekukontrolli vestlusele. Tegelikult vajas ta vaba päeva, et kohtuda õigusnõustajaga. Sellise teoga diskrediteeris ta õppeasutust ja kaitseväge; 7) KAPO kahtleb tõsiselt kaebaja suutlikkuses hoida talle usaldatud saladusi ja valmisolekus teavitada KAPO-t kohe igaühest, kes soovib saada ebaseaduslikku juurdepääsu riigisaladusele. Usaldusväärsuse hindamine on prognoosotsus, mille puhul antakse piiratud teabe põhjal hinnang, kas kaitstava õigushüve kahjustamine on tõenäoline. Hinnates asjaolusid kogumis, tuleb kaalutlusõiguse alusel keelduda kaebajale andmast riigisaladusele juurdepääsu luba.
2.Kaebaja esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse KAPO 10. juuni 2014. a otsuse nr R-0046/14 tühistamiseks.
3.Tallinna Halduskohus jättis 28. oktoobri 2015. a otsusega kaebuse rahuldamata ning menetluskulud poolte endi kanda.
4.Kaebaja palus apellatsioonkaebuses halduskohtu otsus tühistada ja teha asjas uus otsus, millega tema kaebus rahuldada.
5.Tallinna Ringkonnakohus jättis apellatsioonkaebuse 13. mai 2016. a otsusega rahuldamata ja põhjendas otsust kokkuvõtlikult järgmiselt: 1) RSVS § 49 lg 1 järgi võetakse isikult nõusolek tema suunamiseks psühhiaatri läbivaatusele, kui julgeolekukontrolli käigus tekib kahtlus, et isikul võib olla vaimuhaigus, nõrgamõistuslikkus või muu psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida. SA PERH tehtud terviseuuringud ja järeldused olid piisavad, et pidada julgeolekukontrolli teostamisel RSVS § 32 lg 2 p-s 13 sätestatud asjaolu (isikul on psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida) tuvastatuks. See loob põhjendatud kahtluse, et riigisaladuse töötlemisel võib tekkida riigi julgeoleku kahjustamise oht; 2) kaebaja ei olnud vaidlustatud haldusakti andmise ajaks SA PERH pandud diagnoosi maakohtus vaidlustanud. Piisav ei ole eeltõendamismenetluses kohtupsühhiaatria ja -psühholoogia kompleksekspertiisi tegemine. Asjaolu, et selle ekspertiisiga jõuti järeldusele, et kaebajal ei ole ega ole kunagi olnud psüühikahäiret, ei tähenda automaatselt, et SA PERH psühhiaatrite diagnoos ja järeldusotsus ei vastanud kaebaja tegelikule terviseseisundile ja olid õigusvastased. Piiripealsetes 2(9)
3-14-52077 olukordades võivad arstide hinnangud erineda ja vaidluse peab isiku soovil lahendama kohus. Kehtiva õiguse järgi pole eeltõendamismenetluses saadud tõendid ülimuslikud. Alles kaebaja hagi rahuldav jõustunud kohtuotsus saaks olla haldusmenetluse seaduse (HMS) § 44 lg 1 p 1 järgi julgeolekukontrolli menetluse uuendamise aluseks. Praeguses kohtuasjas ei ole alust hinnata tsiviilasjas koostatud kohtupsühhiaatriaekspertiisi akti; 3) RSVS § 33 lg 2 kohaselt peab KAPO tuginema kogu julgeolekukontrolli käigus kogutud teabele, hinnates asjaolusid kogumis oma vastuluurealase pädevuse ja kogemuse kohaselt, järgides volituse piire, kaalutlusõiguse eesmärki ja õiguse üldpõhimõtteid (HMS § 4 lg 2); 4) kaebaja keskendub ebaõigesti ühele käitumisaktile (rühmaülemale valetamisele) olukorras, kus küsimuse all oli tervikhinnang kaebaja käitumisele, sh intsident reisilaeval, relvade kandmise asjaolud ja selle kohta esitatud põhjendused ning SA-s PERH pandud diagnoosi kaitseväe arstlikule komisjonile avaldamata jätmine. Vastustaja ja halduskohus on piisavalt põhjendanud, miks rühmaülemale valetamine viitab isiku ebausaldusväärsusele koosmõjus teiste käitumisaktide ja väljendustega. Kaebajale ei määratud küll valetamise eest distsiplinaarkaristust, ent see ei tähenda, et julgeolekukontrolli käigus ei saa seda tegu arvesse võtta. Isiku usaldusväärsuse hindamise seisukohalt pole otsustavat tähtsust sellel, kas ta kahjustas riigiasutuse mainet või mitte; 5) kaebaja ebausaldusväärsusele riigisaladuse kaitse kontekstis viitab just see, et ta esitas komisjonilt soodsa otsuse saamiseks tema arvates õige arsti hinnangu, jättis aga esitamata olukorrast täieliku ja objektiivse ülevaate saamist võimaldava SA PERH arstide hinnangu. See viitab isiku valmidusele eirata avalikke huve ja esitada riigiasutusele tegelikest asjaoludest moonutatud pilti andvat teavet, kui see on talle kasulik. Eelkirjeldatud episoodi tuleb vaadelda kui näidet isiku üldise käitumismustri kohta. Tema käitumist iseloomustavad asjaolud kogumis annavad tunnistust, et on piisav oht, et isik ei hakka riigisaladust töötlema nõuetekohaselt. Prognoosotsuse puhul tuleb analüüsida kaitstava õigushüve kahjustamise tõenäosust, mitte aga tõendada, et oht igal juhul realiseerub; 6) kaebaja üritab igale üksikule käitumisaktile leida õigustust ja kahtleb julgeolekuasutuse hinnangu objektiivsuses. Vastustaja on õigustatud andma hinnangu kaebaja tegevusele ja isikule julgeolekukontrollis saadud teabe kui terviku põhjal, arvestades tema ebaharilikku ja usaldust mitteäratavat käitumist julgeolekukontrolli käigus toimunud protokollitud vestlusel. SA-s PERH
26.märtsil 2012 kaebajale tehtud isiksuseuuringu tulemusel täheldati, et silma jääb sisemiste PAL, Ho, CYB alaskaalade tõus, mis kõik seostuvad ülemäärase vaenulikkuse, usaldamatuse ja ohutundega. Käitumist võib mõjutada sotsiaalseid reegleid ja autoriteetseid suhteid mitte austav hoiak. Ringkonnakohus on seisukohal, et isegi kui kaebajal ei oleks psüühikahäiret diagnoositud või oleks diagnoositud mõni kergem psüühika- või käitumishäire, on põhjendatud pädeva asutuse kahtlus, et kaebaja käitumine ei osutu kogutud teabe analüüsi pinnalt kohaseks isikule, kelle vastutada on riigi julgeolekut tagavate saladuste hoidmine; 7) vastustaja ei pidanud tuginema üksnes 2014. a julgeolekukontrolli käigus kolme kuu jooksul kogutud andmetele. Julgeolekukontrolli ajalised piirid määrab RSVS § 47 lg 3, mille järgi tohib RSVS §-s 32 nimetatud asjaolude esinemist kontrollida ka juurdepääsuloa kehtivusajal ja viie aasta jooksul pärast selle lõppemist, kui isik on loa kehtivusajal kokku puutunud salastatud teabega, mille avalikuks tulek kahjustaks oluliselt riigi julgeolekut. Seaduse mõtte ja eesmärgi kohaselt ei tehta otsust fragmentaarselt kogutud andmete põhjal, vaid kogu julgeolekukontrolli käigus saadud tervikpildi põhjal (RSVS § 33 lg 2). Asjaolust, et 2014. aastaks oli kaebajale pandud diagnoosist möödas mitu aastat, ei saa järeldada, et sellele tuginemine oli muutunud asjakohatuks. Ehkki isiku tervislik seisund ja hinnang sellest tulenevale ohule võib ajas muutuda, tuleb võimalikke muutusi tõendada julgeolekukontrolli käigus RSVS § 49 lg-tes 7 ja 8 sätestatud korras koostatud järeldusotsusega.
6.Kaebaja esitas kassatsioonkaebuse, milles palub tühistada nii haldus- kui ka ringkonnakohtu otsus ning teha uus otsus, millega kaebus rahuldada. Kaebaja esitas ka taotluse peatada haldusasja menetlus kuni kohtuotsuse jõustumiseni tsiviilasjas nr 2-15-5804.
3(9)
3-14-52077
7.Riigikohtu halduskolleegium peatas 4. augusti 2016. a määrusega kassatsioonkaebuse menetluse kuni kohtuotsuse jõustumiseni Tallinna Ringkonnakohtu menetluses olevas tsiviilasjas nr 2-15-5804. Harju Maakohus oli 6. juunil 2016 teinud tsiviilasjas nr 2-15-5804 otsuse, millega rahuldas kaebaja nõude kohustada SA-d PERH muutma tervise infosüsteemi ebaõigeid andmeid (resolutsiooni p 2) ja kohustas SA-d PERH muutma andmete parandamise teel tervise infosüsteemis ebaõiget kannet kaebajal esineva F22.0 diagnoosi kohta (resolutsiooni p 3). Tallinna Ringkonnakohus ei muutnud
11.aprilli 2018. a otsusega maakohtu otsuse resolutsiooni punkte 2 ja 3, kuid muutis maakohtu otsuse põhjendusi. Riigikohtu tsiviilkolleegium jättis 29. augusti 2018. a määrusega SA PERH kassatsioonkaebuse tsiviilasjas nr 2-15-5804 menetlusse võtmata. Riigikohtu halduskolleegium uuendas 18. septembri 2018. a määrusega kassatsioonkaebuse menetlusse võtmise otsustamise ja võttis kassatsioonkaebuse menetlusse.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
8.Kassatsioonkaebuses väidab kaebaja kokkuvõtlikult järgmist: 1) kaebaja ei nõustunud talle 2012. a pandud diagnoosiga ja pöördus teistsuguse arvamuse saamiseks erialaspetsialistide poole ning eeltõendamismenetluses ka Pärnu Maakohtu poole kohtupsühholoogiapsühhiaatria kompleksekspertiisi tegemiseks. Erialaspetsialistid ja ekspertiis kinnitasid, et kaebajal pole ega ole olnud psüühikahäiret. Samasisuline tõend oli vastustajal ka 2014. a tehtud julgeolekukontrolli ajal. Sellest hoolimata ei andnud vastustaja kaebajale juurdepääsuluba riigisaladusele põhjendusega, et kaebajal on psüühikahäire ja ta varjas diagnoosi kaitseväe arstlikus komisjonis ega rääkinud vahetule ülemusele tõtt intsidendi kohta Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuses; 2) Harju Maakohus määras tsiviilasjas nr 2-15-5084 tervishoiuteenuse kvaliteedi hindamise ekspertiisi, milles riiklikult tunnustatud ekspert asus seisukohale, et SA-s PERH kaebajale pandud diagnoos ei vasta tema terviseseisundile ja SA PERH ei ole osutanud tervishoiuteenust nõutava hoolega. Kaebaja esitas ringkonnakohtule eelnimetatud tsiviilasjas tehtud tervishoiuteenuse osutamise kvaliteedi hindamise ekspertiisiakti, paludes selle tõendina asja juurde võtta. Ringkonnakohus seadis ekspertiisiakti usaldusväärsuse kahtluse alla ja leidis, et alles hagi rahuldamine saaks olla julgeolekukontrolli menetluse uuendamise aluseks. 6. juunil 2016 leidis maakohus, et diagnoos on ebaõige ja tuleb tervise infosüsteemis muuta, sest kaebajal pole psüühikahäiret. Ringkonnakohus pidanuks menetluse halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 95 lg 1 alusel tsiviilasja menetluse ajaks peatama; 3) KAPO keeldus kaebajale riigisaladusele juurdepääsu luba andmast RSVS § 32 lg 2 p-de 13 ja 15 järgi. SA PERH arstide pandud diagnoosil oli otsuse tegemisel suur kaal, sest vastustaja lähtus just kaebajal diagnoositud psüühikahäirest, mis on iseseisev loast keeldumise alus. Seega oli SA PERH järeldusotsus loa andmisest keeldumise põhjus. Kuna maakohus tunnistas diagnoosi valeks, siis teostas vastustaja kaalutlusõigust valele eeldusele tuginedes. Ebaõige diagnoosita oleks kaalutlusruum olnud teistsugune; 4) ringkonnakohus märgib, et halduskohtu istungil antud tunnistajate ütlustest ilmneb, et kaebaja siiski avaldas kaitseväe arstlikule komisjonile psühhiaatrite vastukäivaid arvamusi tema tervise kohta; 5) vastustaja arvates suurendab kaebaja ebausaldusväärsust ka see, et kaebaja esitas rühmaülemale ebaõigeid andmeid õppekogunemiselt lahkumise kohta. Vastustaja pole lisanud dokumente, mis kinnitaksid tema väidet, et see intsident diskrediteeris õppeasutust ja ka kogu kaitseväge. Rühmaülem, kes väitis diskrediteerimist, pole volitatud kõnelema õppeasutuse ega kaitseväe nimel. Selle intsidendi pinnalt pole kaitsevägi kaebaja vastu ühtegi menetlust alustanud; 6) vastustaja tagas kaebajale ärakuulamisõiguse vaid formaalselt, teatades kaebajale päev enne otsuse tegemist telefonitsi, et kaebaja kohta tehakse negatiivne otsus. Kaebajale ei olnud mõistetav, millisel alusel negatiivne otsus tehakse. Vaidlustatud otsus ei kajasta kaebaja arvamust ega vastuväiteid;
4(9)
3-14-52077 7) vastustaja otsus avaldab ilmselgelt negatiivset mõju kaebaja õigusele valida vabalt tegevusala (põhiseaduse § 29). Kui otsus jääb kehtima, on kaebajal sisuliselt võimatu jätkata kaitseväeteenistust ja talt võetakse võimalus teha sõjaväelist karjääri. Ohvitseri auastme saamine ja sõjaväelisele ametikohale määramine eeldab juurdepääsuluba salajasele teabele.
9.Kaebaja teatas novembris 2018 kolleegiumile järgmist: 1) tsiviilasjas nr 2-15-5804 tehtud jõustunud kohtuotsus kinnitab, et SA-s PERH kaebajale pandud diagnoos oli vale. Seega puudus RSVS § 32 lg 2 p-s 13 sätestatud alus keelduda kaebajale riigisaladusele juurdepääsu luba andmast; 2) vastustaja tugines sellele, et kaebaja esitas rühmaülemale ebaõiget teavet selle kohta, miks ta õppekogunemiselt ajutiselt lahkus, ja leidis, et sellise teabe esitamisega diskrediteeriti õppeasutust ja kogu kaitseväge. Vastustaja pole esitanud ühtegi dokumenti, mille põhjal saab sellise järelduse teha. Rühmaülem pole volitatud kõnelema õppeasutuse ega kogu kaitseväe nimel. Kaebajat ei ole õppekogunemiselt lahkumise eest distsiplinaarkorras karistatud; 3) kui asjaolu, millel oli vastustaja kaalutlusotsuse tegemisel suurim kaal, osutub ebaõigeks, siis ei saa ka kaalutlusotsus olla õige. Detsembris 2018 teatas kaebaja kolleegiumile järgmist: 1) vaidlustatud otsuse tõttu ei esitatud kaebajat nooremleitnandi asuastme saamiseks. See otsus välistab kaebaja võimaluse asuda või kandideerida ohvitseri ametikohale. Kui vaidlusalune otsus tühistataks, tekiks kaebajal vähemalt teoreetiline võimalus kandideerida mõnele töö- või ametikohale kaitseväes. Otsuse tühistamine annaks kaebajale võimaluse end esitada nooremleitnandi auastme saamiseks. Otsuse jõusse jätmine raskendaks kindlasti võimalusi kandideerida mõnele muule avaliku sektori positsioonile, nt korrektsioonis, politseis, Keskkonnaametis; 2) tänaseks on keeldumise alustest selgelt ümber lükatud SA PERH diagnoos F22.0 ja väide, et kaebaja jättis kaitseväe arstlikule komisjonile diagnoosi kohta info omakasupüüdlikult esitamata; 3) õppekogunemist puudutav vahejuhtum oli teenistusperioodi kestel ainuke ja lahenes vestluses kursuseülemaga. Kaebaja selgitas ülemale oma motiive ja avaldas puhtsüdamlikku kahetsust. See, et juhtunu võis diskrediteerida õppeasutust või koguni tervet kaitseväge, ei olnud isegi arutusel, mida näitab ka fakt, et distsiplinaarmenetlust õppeasutuses ei alustatud.
10.Vastustaja vaidles 2016. aastal esitatud vastuses kassatsioonkaebusele vastu. 2018. a detsembris esitas ta kaebaja täiendavale avaldusele vastuse, milles väitis järgmist: 1) KAPO arvestas otsust tehes kõiki esile toodud asjaolusid kogumis. Määravaks sai nii SA-s PERH pandud diagnoos, kaebaja selgitused KAPO julgeolekukontrolli vestlusele relvade kaasavõtmise kohta, kaitseväe arstlikule komisjonile diagnoosist korrektselt mitteteavitamine, rühmaülemale valetamine kui ka intsident Tallinki laeval. Isegi kui SA-s PERH pandud diagnoos langeb ära, jäävad teised RSVS § 32 lg 2 p 15 mõttes ebausaldusväärsusele viitavad asjaolud alles; 2) KAPO sai kaebaja tervislikku seisundit hinnata üksnes SA PERH järeldusotsuse põhjal, sest ainult see vastas seaduse nõuetele ja diagnoosis polnud alust kahelda. Kaebaja oleks saanud SA-s PERH pandud diagnoosi kohtus vaidlustada kohe pärast järeldusotsuse tegemist, kuid ta pöördus kohtusse alles 2015. a; 3) otsuse tühistamine pole kaebajale vajalik. Ta ei ole enam kaitseväelane. Tal pole vaja juurdepääsuõigust riigisaladusele ja seda ei saa talle anda ka kassatsioonkaebuse rahuldamise korral. 2014. a otsus keelduda kaebajale andmast riigisaladusele juurdepääsu luba ei mõjuta tema õigust kandideerida kaitseväkke või mõnele muule avaliku sektori ametikohale.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
11.Vaidlus sai alguse sellest, et KAPO ei andnud 2014. aastal tehtud otsusega kaebajale, kes oli kaitseväeteenistuses kadetina, salajase tasemega riigisaladusele juurdepääsu luba. Kaebaja taotleb 5(9)
3-14-52077 vaidlustatud otsuse tühistamist. Kohustamiskaebust ta ei esitanud. Kohtud jätsid kaebuse rahuldamata. Praeguseks on kaebaja kaitseväeteenistusest vabastatud. KAPO hinnangul ei saa riigisaladusele juurdepääsu loa andmisest keeldumise otsus enam kaebaja õigusi rikkuda, sest kaebajal pole vaja juurdepääsuluba riigisaladusele. Seetõttu tuleb KAPO arvates kassatsioonkaebus jätta rahuldamata. Kolleegium selle seisukohaga ei nõustu, sest vaidlusalust otsust põhjendati sellega, et kaebajale ei saa anda juurdepääsuluba riigisaladusele talle pandud diagnoosi tõttu RSVS § 32 lg 2 p 13 alusel, samuti ebausaldusväärsuse tõttu RSVS § 32 lg 2 p 15 alusel. KAPO otsuses esitatud järeldus, nagu kaebaja põhjendatult märgib, võib mõjutada tema võimalusi asuda uuesti kaitseväeteenistusse või politseiteenistusse. Ei saa välistada, et just vaidlustatud KAPO otsus võib olla piisavaks põhjenduseks, et keelduda kaebajat teenistusse võtmast. Kolleegium rõhutab, et kaebeõigust kontrollitakse kaebuse esitamise seisuga. Kohtumenetluse ajal muutunud asjaolud võivad tingida vaidluse ammendumise vaid juhul, kui on kahtlusteta selge, et kaebuse rahuldamine ei saa kuidagi aidata kaasa kaebaja õiguste kaitsele (otsused asjades nr 3-15-873/142, p 34; nr 3-3-1-44-14, p 12).
12.Kaebajale keelduti riigisaladusele juurdepääsu luba andmast kahel alusel: RSVS § 32 lg 2 p-de 13 ja 15 alusel. RSVS § 32 lg 2 p 13 kohaldati kaebajale 2012. aastal SA-s PERH pandud diagnoosi F22.0 (luulud) tõttu. RSVS § 32 lg 2 p 15 kohaldati kolmel põhjusel. Esiteks, ta ei ole SA PERH diagnoosi tõttu usaldusväärne. Teiseks olevat kaebaja jätnud SA-s PERH pandud diagnoosist ja Pärnu Maakohtu määratud kompleksekspertiisi aktist kaitseväe arstliku komisjoni teavitamata ja olevat esitanud Rakvere psühhiaatri tõendi, et tal ei ole psüühilisi häireid. Kolmandaks valetas kaebaja väidetavalt kaitseväe õppeasutuse rühmaülemale selle kohta, miks tal oli vaja 2014. a mais vaba päeva. Vaidlustatud otsuses nimetatakse ka Tallinki laeval 2012. a toimunud intsidenti ja seda, et kaebaja ilmus KAPO-sse julgeolekukontrolli kolme tulirelva, laskemoona ja külmrelvaga, ning selle kohta KAPO-le antud seletusi. Kaebaja ebausaldusväärsuse põhjendamisel pole aga kahele viimati kirjeldatud juhtumile vaidlustatud otsuses sõnaselgelt tuginetud. Nendele kahele intsidendile viidatakse kui ajendile, mille põhjal kaebaja suunati psühhiaatri läbivaatusele. Kaebajale SA-s PERH pandud diagnoos läbib seega kogu KAPO otsust, mitte ainult RSVS § 32 lg 2 p 13 kohaldamist. Diagnoos läbib ka RSVS § 32 lg 2 p 15 kohaldamiseks esitatud vähemalt kahte esimest põhjendust. Mõlemad kaebajale riigisaladusele juurdepääsuloa andmisest keeldumisel kohaldatud õiguslikud alused on diskretsioonilised, nähes ette kaalutlusotsuse tegemise. Kaebaja vaidlustas SA PERH diagnoosi Harju Maakohtus. Maakohus tunnistas 2018. aastal jõustunud kohtuotsuse resolutsiooniga diagnoosi ebaõigeks ja kohustas SA-d PERH kustutama sellekohase kande tervise infosüsteemist.
13.Kolleegium on erinevat liiki kohtuasjade lahendamisel varem leidnud, et kui kaalutlusõiguse alusel antud haldusaktis on asjakohatutel või põhjendamatutel kaalutlustel suur osakaal, siis pole kohtul võimalik veenduda, et vastustaja teostas kaalutlusõigust õiguspäraselt (vrd 15. mai 2013. a otsus asjas nr 3-3-1-78-12 p 12; 11. novembri 2015. a otsus asjas nr 3-3-1-37-15 p 20; 7. juuni 2018. a otsus asjas nr 3-15-2221/33, p 13). Samast seisukohast tuleb lähtuda ka praeguses asjas.
14.Ringkonnakohus ja KAPO on seisukohal, et isegi juhul, kui kaebajale SA-s PERH pandud diagnoos osutub vääraks, olid riigisaladusele juurdepääsu loa andmisest keeldumise ülejäänud
6(9)
3-14-52077 põhjendused piisavad selleks, et jätta luba RSVS § 32 lg 2 p 15 alusel andmata. Kolleegium selle seisukohaga ei nõustu.
14.1.RSVS § 32 lg 2 p 15 järgi võib juurdepääsuloa andmisest keelduda isikule, kes on väljendanud sõna või teoga ebaausust, ebalojaalsust, ebausaldusväärsust või ebadiskreetsust, mis viitab isiku ebausaldusväärsusele riigisaladuse hoidmisel. Sätte sõnastusest nähtuvalt ei saa isikule pandud diagnoos olla selle sätte järgi riigisaladusele juurdepääsuloa andmise põhjuseks. Diagnoosi saab aluseks võtta RSVS § 32 lg 2 p 13 kohaldamisel. Järelikult on kaebajale RSVS § 32 lg 2 p 15 alusel riigisaladusele juurdepääsuloa andmisest keeldumisel ebaõigesti võetud arvesse talle pandud diagnoosi sõltumata sellest, kas diagnoos on või ei ole õige.
14.2.Väga tõsiseks etteheiteks kaebajale oli, et ta ei teavitanud kaitseväe arstlikku komisjoni SA-s PERH pandud diagnoosist ega Pärnu Maakohtu eeltõendamismenetluses määratud kompleksekspertiisi aktist, vaid esitas Rakvere psühhiaatri tõendi, et tal pole psüühilisi häireid. Kolleegium on seisukohal, et kaebajale ei saa ette heita ning tema ebausaldusväärsust riigisaladusele juurdepääsu kontekstis ei saa näidata asjaolu, et ta jättis SA-s PERH pandud diagnoosist teavitamata kaitseväe arstliku komisjoni ja esitas sellele komisjonile arstide antud tõendeid, et tal ei ole psüühilisi häireid. Kaitseväeteenistuse seadus ei kohusta kaitseväelast esitama kaitseväe arstlikult komisjonile KAPO jaoks koostatud SA PERH järeldusotsust, mida viimasel on vaja selleks, et otsustada, kas anda isikule juurdepääsuluba riigisaladusele või mitte. Kaitseväeteenistuse seaduse § 32 lg 1 kohustab pädeva ametiasutuse nõudel arstlikku komisjoni ilmumisel esitama tervisetõendi, mille väljastamise õigus on perearsti nimistu alusel tervishoiuteenuseid osutaval tervishoiutöötajal. Ka kaebaja kohta tehtud Tallinna Halduskohtu otsuse p-s 9 esitatud tõendite põhjal ei saa teha järeldust, et kaebaja soovis kaitseväe arstlikus komisjonis varjata talle SA-s PERH pandud diagnoosi ja esitada enda jaoks soodsaid arstitõendeid. On küll tõsi, et kaebaja ei esitanud kaitseväe arstlikule komisjonile SA-s PERH tehtud järeldusotsust. Samas nähtub halduskohtu otsuse põhjendava osa p-st 9, et kaebaja kõneles ühele arstliku komisjoni töötajale sellest otsusest. Teise ametniku ütluste kohaselt proovis kaebaja kaitseväe arstlikule komisjonile esitada Pärnu Maakohtu määratud kompleksekspertiisi akti, kuid seda ei võetud vastu ning kaebajalt nõuti, et ta tooks „korraliku psühhiaatrilise konsultatsiooni otsuse“. Kaebaja tõi seepeale Rakvere psühhiaatri tõendi, millega kaitseväe arstlik komisjon jäi rahule. Halduskohtu otsuse põhjenduste p 9 järgi sai kaitseväe arstliku komisjoni töötaja aru, et kaebaja tervise kohta on kaks vastukäivat psühhiaatrite otsust. Erinevalt vastustajast ning haldus- ja ringkonnakohtust ei saa kolleegium eeltoodust järeldada, et kaebaja soovis kaitseväe arstlikule komisjonile esitada talle soodsat tõendit ja varjata ebasoodsat tõendit. Kohtupsühhiaatriaekspertiisi aktist, mida kaebaja proovis esitada, nähtub nii SA-s PERH pandud diagnoos kui ka eksperdi järeldus, et kaebaja on psüühiliselt terve ja SA-s PERH pandud diagnoosiks ei olnud alust.
14.3.Kaebaja ei eita, et ta valetas 27. mail 2014 rühmaülemale oma teenistusest äraoleku põhjuste kohta. Praegusel juhul pole oluline, et kaebajat valetamise eest ei karistatud. Samuti pole tähtsust sellel, kas KAPO-le juhtunust teada andnud ülem oli või polnud pädev andma hinnangut, et valetades diskrediteeris kaebaja õppeasutust ja kogu kaitseväge. Oluline on hoopis see, et RSVS § 32 lg 2 p 15 kohaldamist ei oleks tohtinud põhjendada kaebajale pandud diagnoosi ja sellega, et kaebaja ei teavitanud kaitseväe arstlikku komisjoni talle SA-s PERH pandud diagnoosist. Seega on ebaõigete põhjenduste osakaal RSVS § 32 lg 2 p 15 kohaldamisel selline, et kohtul pole võimalik veenduda, et vastustaja teostas kaalutlusõigust õiguspäraselt. Seepärast puudub kohtul asja lahendamisel vajadus eraldi käsitleda õppeasutuse rühmaülemale valetamist.
15.Julgeolekukontrolli käigus esitas kaebaja KAPO-le oma psüühilise seisundi kohta erinevaid tõendeid. Ta esitas erinevatelt arstidelt saadud tõendeid, kus on kinnitatud, et ta on psüühiliselt terve. 7(9)
3-14-52077 Nende hulgas oli ka Pärnu Maakohtu määratud eeltõendamismenetluses koostatud kompleksekspertiisi akt, et kaebajal pole ega ole olnud psüühikahäireid. Ta esitas ka SA PERH tõendi selle kohta, et talle on pandud diagnoos F22.0. Kapo aktsepteeris vaid viimati nimetatud tõendit ja tegi selle põhjal otsuse jätta kaebajale RSVS § 32 lg 2 p 13 alusel andmata juurdepääsuluba riigisaladusele. RSVS § 49 lg 7 järgi saab julgeolekukontrolli teostaja isiku tema nõusolekul suunata psühhiaatri läbivaatusele. Vastustaja seda ka tegi. RSVS § 32 lg 2 p 13 alusel kaebajale riigisaladusele juurdepääsuloa andmisest keeldumise otsustamisel ei piirdunud vastustaja SA PERH järeldusotsusega. Vastustaja hindas ka kaebaja esitatud tõendeid, kuid jõudis järeldusele, et usaldusväärsem on SA PERH järeldusotsus. Tõendite hindamisel lähtus vastustaja muu hulgas ka sellest, et kaebaja viibis statsionaarsetel uuringutel ainult SA-s PERH. Mujal kaebajale statsionaarseid uuringuid ei tehtud. Asjaolu, et SA PERH uuringud ei vastanud tervishoiuteenuse osutamise kvaliteedinõuetele, selgus 2018. aastal tsiviilasjas jõustunud kohtuotsusega. Vastustaja tohtis eelistada nende statsionaarsete uuringute tulemusi, millele kaebaja oli RSVS § 49 lg 8 alusel suunatud riigisaladusele juurdepääsuloa taotluse üle otsustamiseks. Vastustajale ei saa ette heita SA-s PERH esitatud tervishoiuteenuse kvaliteedi hindamata jätmist. Seetõttu oli vastustaja otsus jätta kaebajale riigisaladusele juurdepääsu luba andmata selle tegemise ajal formaalselt õiguspärane.
16.Sotsiaalministri 30. novembri 2007. a määruse nr 78 § 2 lg 2 alusel tuli psühhiaatril terviseuuringute tulemused kanda tervisekontrolli kaardi teisele osale. Korra § 2 lg 3 alusel pidi psühhiaater läbivaatuse tulemusena kindlaks tegema, kas isikul esineb või ei esine RSVS § 32 lg 2 p-des 9 ja 13 sätestatud tervisehäireid, ning kandma läbivaatuse alusel tehtud otsuse isiku tervisekontrolli kaardi kolmandale osale. Korra § 3 kohaselt vormistas psühhiaater tervisekontrolli kaardi alusel lisas 2 toodud vormi kohase järeldusotsuse ja väljastas selle isiku läbivaatusele suunanud asutusele, praegusel juhul KAPO-le. Kui isikul diagnoositi psüühikahäire, tuli järeldusotsusele teha kanne statistilise klassifikatsiooni RHK-10/ICD-10 järgi.
17.Praegusel juhul on asjas kaks üksteisele vastukäivat dokumentaalset tõendit: SA PERH järeldusotsus, mille järgi on kaebajal diagnoositud psüühikahäire F22.0, ja tsiviilkohtumenetluses tehtud jõustunud kohtuotsus, mille resolutsiooniga kohustati SA-d PERH muutma tervise infosüsteemis ebaõiget kannet kaebajal esineva F22.0 diagnoosi kohta (vt HKMS § 56 lg 2 ja tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 272 lg 2). HKMS § 229 lg 2 esimese lause järgi arvestab Riigikohus kassatsioonkaebuse põhjendatuse kontrollimisel faktilisi asjaolusid, mis on tuvastatud alama astme kohtu otsusega. Seega ei saa Riigikohus tuvastada faktilisi asjaolusid, mis on olulised materiaalõiguse kohaldamisel. Kuid HKMS § 229 lg 3 järgi ei ole Riigikohus seotud ringkonnakohtu tuvastatud faktiliste asjaoludega, kui asjaolu tuvastamine on vaidlustatud kassatsioonkaebusega ning asjaolu tuvastamisel on oluliselt rikutud menetlusõiguse norme. Praegusel juhul ongi kaebaja kassatsioonimenetluses vaidlustanud selle, et ringkonnakohus on oma otsuses lähtunud kaebajale SA-s PERH pandud diagnoosist. KAPO on järeldusotsusele toetudes kohaldanud RSVS § 32 lg 2 p 13, mis on iseseisvaks aluseks, et keelduda psüühikahäirega isikule andmast riigisaladusele juurdepääsu luba. Ringkonnakohus teadis, et Harju Maakohtus vaieldakse järeldusotsusele kantud diagnoosi õigsuse üle. Kohus pidi teadma sedagi, et kui diagnoos osutub valeks, on ka tervise infosüsteemis kaebaja kohta tehtud kanne väär, ning on vaja hinnata, kui usaldusväärne tõend on järeldusotsus, millesse kantud diagnoosi tõttu keelduti kaebajale andmast juurdepääsuluba RSVS § 32 lg 2 p 13 alusel. Seetõttu pidanuks ringkonnakohus halduskohtumenetluse tsiviilasja kohtuliku menetlemise ajaks peatama, ent ei teinud seda. Ringkonnakohtul olnuks halduskohtumenetluse peatamise asemel ka võimalik koguda täiendavaid 8(9)
3-14-52077 tõendeid, mille alusel hinnata järeldusotsuse õigsust. Ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada ja asi saata samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks (HKMS § 230 lg 4). Kassatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt. Ringkonnakohus peab asja uuel läbivaatamisel otsustama, kas asja uuel läbivaataamisel lähtuda järeldusotsusest, mille järgi oli kaebajal KAPO otsuse tegemise ajal psüühikahäire, või tsiviilkohtumenetluses tehtud jõustunud kohtuotsusest, mille järgi kaebajal psüühikahäiret ei olnud ning ebaõige kanne psüühikahäire kohta tuli tervishoiu infosüsteemist kustutada. Asja uuel läbivaatamisel tuleb ringkonnakohtul arvestada ka kolleegiumi seisukohaga, et kaebajale ei saa ette heita seda, et ta ei teavitanud kaitseväe arstlikku komisjoni SA PERH järeldusotsuses määratud diagnoosist, et meditsiinilise diagnoosiga ei saa põhjendada RSVS § 32 lg 2 p 15 kohaldamist ja et kohtul pole asja lahendamisel eraldi vaja käsitleda õppeasutuse rühmaülemale valetamist.
18.HKMS § 175 lg 3 alusel asendab Riigikohus avaldatavas otsuses kaebaja nime tähemärgiga.
(allkirjastatud digitaalselt)
9(9)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.