Käesoleva määruse peale ei saa Riigikohtule esitada määruskaebust. Asjaolud
1.Hageja esitas 10.04.2017.a hagi kostja vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks täiteasjas nr 027/2017/552. Samuti esitas hageja kohtule taotluse hagi tagamiseks. Hagiavalduse kohaselt kolis kostja 2011.a kevadel elama Mehhiko Ühendriikidesse, kust naasis Eestisse ajutiseks puhkuseks 2013.a jaanuaris koos 13.09.2012.a sündinud lapse DP-ga. Eestis olles avaldas kostja soovi jätta oma laps järgnevaks kaheks kuuks hageja ja tema abikaasa AP hoolde, kuna ei soovinud last endaga sealsete puudulike elukohatingimuste tõttu Mehhiko Ühendriikidesse tagasi viia. Hageja ja tema abikaasa nõustusid kostja sooviga ja sellise kokkuleppega sõitis kostja üksinda 2013.a alguses tagasi Mehhiko Ühendriikidesse. Pärast kokkulepitud perioodi möödumist 2013.a kevadel ei tulnud kostja lapsele Eestisse järele. 1(4)
Tsiviilasi nr 2-17-5692 Samuti ei avaldanud kostja soovi ka ühelgi teisel viisil oma lapse toimetamiseks Mehhiko Ühendriikidesse ega soovinud lapsega suhelda Skype ega muul vahendusel. Jaanuarist 2013.a kuni augustini 2015.a, kui laps viibis hageja ja tema abikaasa juures, ei täitnud kostja oma ülalpidamiskohustust lapse ees. Tegemist oli väikelapsega, kes vajas igapäevast pidevat hoolitsust, sh jooksvat arstiabi ning muid sotsiaalseid tagatisi. Hoolimata asjaolust, et kostja ei täitnud oma ülalpidamiskohustust, pidid saama rahuldatud puudutatud isiku igapäevased vajadused, mis hõlmas vajalikke kulutusi eluasemele, toidule, transpordile, riietele ja jalanõudele, tervishoiule, sh hügieenitarvetele, ja muule puudutatud isiku arenguks hädavajalikule, mistõttu hageja ja tema abikaasa AP olid sunnitud täitma kostja eest lapse ülalpidamiskohustust. Eeltoodust nähtuvalt jättis kostja täitmata oma ülalpidamiskohustuse lapse suhtes perioodil jaanuar 2013.a kuni august 2015.a kokku 5610 euro ulatuses. Kuna hageja ja tema abikaasa täitsid kostja eest ülalpidamiskohustust, on hagejal kostja vastu rahaline nõue summas 2805 eurot. Hageja leiab, et sundtäitmine täiteasjas nr 027/2017/552 on lubamatu, kuna kostja ja hageja vastastikused rahalised kohustused on tasaarvestatud, mille tulemusena puudub kostjal nõue.
2.Harju Maakohus tegi 11.04.2017.a määruse, millega keeldus hagi menetlusse võtmisest ja jättis menetluskulud hageja kanda. Määruse kohaselt leidis kohus, et hagi menetlusse võtmisest tuleb keelduda tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 371 lg 2 p 1 alusel, kuna hagiavaldusega ei ole hageja taotletavat eesmärki võimalik saavutada. Hageja nõue on õiguslikult perspektiivitu. Kohus viitas täitemenetluse seadustiku (TMS) § 221 lg-tele 1 ja 2 ning Riigikohtu lahendile asjas nr 3-2-1-11-15. Täitedokument on tsiviilasjas nr 2-13-39654 tehtud 06.12.2016.a menetluskulude kindlaksmääramise lahend, mis on jõustunud 22.02.2017.a Riigikohtu määrusega. Seega tekkis tasaarvestuse olukord kohtu hinnangul tsiviilasja nr 2-13-39654 kohtulahendi jõustumisel 22.02.2017.a. Käesolevas asjas on sundtäitmise lubamatuks tunnistamise alus asjaolud, mis on tekkinud enne kohtuotsuse jõustumist, arvestades, et hageja on seisukohal, et kostja jättis täitmata oma ülalpidamiskohustuse lapse suhtes perioodil jaanuar 2013.a kuni august 2015.a. Seega tugines hageja asjaoludele, mille tõendatuse korral on välistatud TMS § 221 lg 2 järgi hagi rahuldamine, sest tema väidetavad nõuded kostja vastu on tekkinud juba varasema kohtumenetluse ajal. Hagejapoolsed vastuväited ei ole lubatud, kuna need ei ole tekkinud pärast kohtulahendi jõustumist, vaid varem. Kohus selgitas, et hagejal on õigus esitada oma nõue soovi korral eraldi menetluses. Hagejale positiivse kohtulahendi korral on hagejal õigus pöörduda vajadusel oma nõude täitmiseks kohtutäituri poole. Kohus märkis täiendavalt, et tasaarvestuse teostamine ja tasaarvestusele tuginemine ei ole isiku põhiõigus, mida ta peab saama alati realiseerida. Tasaarvestuse instituut on sisse viidud selleks, et kaks vastastikku võlgu olevat isikut ei peaks tehniliselt tegema samaliigilisi sooritusi vastastikku, vaid et tasaarvestuse abil saaks luua olukorra, kus soorituse peab tegema (kui üldse, siis) väiksemas ulatuses see võlgnik, kelle kohustus peale tasaarvestust mingis osas alles jääb. Tasaarvestuse eesmärk ei ole ega tohi olla jõustunud kohtulahendiga väljamõistetud täitedokumendi täitmise takistamine. Lisaks märkis kohus, et juba hagiavalduse esitamisel peab hageja arvestama võimalusega, et asjas tehtav lahend võib tulla tema kahjuks, mis toob kaasa kohustuse hüvitada teise poole menetluskulud. Küsimus, kas kohtutäitur on algatanud täitemenetluse suurema summa ulatuses kui kostjale Tallinna Ringkonnakohtu 06.12.2016.a menetluskulude suuruse kindlaksmääramise määrusega välja mõisteti, kuulub esmalt kohtuväliselt lahendamisele TMS § 217 ja § 218 ette nähtud korda järgides. Kuivõrd kohus keeldus hagiavaldust menetlusse võtmast, ei lahendanud kohus ka hagi tagamise taotlust.
3.13.04.2017.a esitas hageja maakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palus maakohtu määruse tühistada ja teha uue määruse, millega võetakse hagi menetlusse. Hageja
2(4)
Tsiviilasi nr 2-17-5692 palus hagi tagada ja hagi tagamiseks peatada täitemenetluse täiteasjas nr 027/2017/552 kuni käesoleva asjas tehtava kohtuotsuse jõustumiseni. Määruskaebuse kohaselt arvestades asjaolu, et vastustajal tekkis määruskaebuse esitaja vastu nõue alles menetluskulude kindlaksmääramise määruse jõustumisega, on määruskaebuse esitajal õigus esitada hagi TMS § 221 lg 1 alusel sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks, sest tasaarvestuse situatsioon tekkis alles peale kohtulahendi jõustumist. Ei ole oluline see, millal tekkis määruskaebuse esitaja nõue, vaid see, millal tekkis vastustaja nõue.
4.Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis selle rahuldamata ja edastas läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. Määruse põhjendused
5.Tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab Tallinna Ringkonnakohus, et vaidlustatud maakohtu määrus tuleb tühistada ning tsiviilasi tuleb saata maakohtule tagasi hagi menetlusse võtmise uueks otsustamiseks. Määruskaebus tuleb seega rahuldada.
6.Hagi menetlusse võtmisest keeldumine maakohtu poolt toodud põhjendustel on ebaõige. Käesoleval juhul ei välista TMS § 221 lg-s 2 sätestatu sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitamist. Riigikohus on selgitanud, et TMS § 221 lg-st 2 tuleneb ka järeldus, et kui sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitamise alus tekkis juba kohtumenetluse käigus, kuid seda ei olnud võimalik objektiivsel põhjusel menetlusõiguslikult tõhusalt maksma panna selliselt, et kohus oleks selle aluse kohta saanud võtta kohtulahendis seisukoha, on võimalik ka sellele alusele tuginedes esitada TMS § 221 lg 1 järgne hagi. (RKTKo 3-2-1-11-15, p 11 ja RKTKm 3-2-1-83-16, p 25). TMS § 221 lg 2 eesmärk on välistada sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitamine ja sellega täitemenetluse viivitamine juhtudel, kus menetluses, mille tulemusel täitedokument tekkis, oli võlgnikul võimalus esitada tasaarvestuse vastuväide. Käesoleval juhul menetles kohus tsiviilasjas nr 2-13-39654 hageja avaldust kostja vastu hooldusõiguse peatamiseks ja eestkostja määramiseks ning kostja taotlust lapse tagastamiseks ning sellele järgnevalt viis kohus läbi jätkumenetlusena menetluskulude kindlaksmääramise menetluse. Täitedokument on menetluskulude rahalise kindlaksmääramise määrus. Menetluskulude kindlaksmääramise jätkumenetluses ei ole aga võimalik kostjal esitada muudest võlasuhetest tulenevat tasaarvestuse vastuväidet ega kohtul võtta selle aluse kohta kohtulahendis seisukohta. Seega juhul kui täidetakse menetluskulude kindlaksmääramise lahendit, on võlgnikul õigus esitada TMS § 221 lg 1 alusel sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi, tuginedes tasaarvestuse vastuväitele, mille alus tekkis enne kohtulahendi jõustumist. Eeltoodust tulenevalt ei saanud maakohus keelduda hagi menetlusse võtmisest vaidlustatud määruses toodud põhjendustel.
7.Määruskaebuses palus hageja teha uue määruse, millega võetakse hagi menetlusse. Ringkonnakohus on maakohtu määruse seaduslikkuse kontrollimisel seotud kaebuse piiridega. Hagi menetlusse võtmiseks on vajalik kontrollida hagi menetlusse võtmise muude eelduste täidetust ning hagi menetlusse võtmine eeldab täiendavaid menetlustoiminguid, mida ringkonnakohtul ei ole võimalik teha ning seega tuleb asi saata maakohtule menetlusse võtmise uueks otsustamiseks.
8.Hageja esitas määruskaebuses ka hagi tagamise taotluse. Arvestades seda, et maakohus keeldus hagi menetlusse võtmisest, ei pidanud maakohus ka lahendama hagi tagamise taotlust. Ringkonnakohus ei saa hagi menetlusse võtmisest keeldumise määruse seaduslikkust kontrollides lahendada hagi tagamise taotlust. Kuna ringkonnakohus tühistab hagi menetlusse
3(4)
Tsiviilasi nr 2-17-5692 võtmisest keeldumise, tuleb maakohtul hagi menetlusse võtmisel lahendada ka sellega seonduvad taotlused, sh hagi tagamise taotlus.
9.Menetluskulude jaotus kuulub otsustamisele vastavalt asja uue läbivaatamise tulemusele (TsMS § 173 lg 3). Seega menetluskulud jaotab ja määrab kindlaks maakohus asja uuel läbivaatamisel.
Käesoleva määruse peale ei saa Riigikohtule määruskaebust esitada (TsMS § 696 lg 1).
Ulvi Loonurm (allkirjastatud digitaalselt)
Kaupo Paal (allkirjastatud digitaalselt)
Imbi Sidok-Toomsalu (allkirjastatud digitaalselt)
4(4)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.