ER hagi Hüpoteeklaen OÜ vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks täiteasjas nr 022/2014/1596
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 03.10.2016 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Hüpoteeklaen OÜ apellatsioonkaebus
Apellatsioonkaebuse hind
6 000 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja ER (isikukood XXXXXXXXXXX), seaduslik esindaja Tallinna linn (Haabersti Linnaosa Valitsus), esindaja riigi õigusabi korras vandeadvokaat Ronald Riistan Kostja Hüpoteeklaen OÜ (registrikood 11663703), lepinguline esindaja vandeadvokaat Toivo Viilup
Kohtuistungi toimumise aeg
16.03.2017
RESOLUTSIOON
1.Jätta Harju Maakohtu 03.10.2016 otsus muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata.
2.Apellatsioonimenetluse kulud jätta kostja kanda.
3.Välja mõista Hüpoteeklaen OÜ-lt menetluskuluna riigi tuludesse Eesti Vabariigi kasuks riigi õigusabi kulu 504 eurot ja lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni sellelt summalt viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
Parandada 16.03.2017 kohtuistungi protokoll ja kanda sisse täpsustus alljärgnevalt: „Kohus selgitab menetlusosalistele kohtu koosseisu kujunemise asjaolusid, sh seda, et kohtukoosseis on vahetunud ja et uus kohtukoosseis jääb eelmise kohtukoosseisu otsuse juurde jätta rahuldamata apellandi taotlus tunnistajate ülekuulamiseks, ning viitab kohtunike tööjaotuse plaanile. Menetlusosalised avaldavad kohtule, et neil ei ole vastuväiteid kohtu koosseisu kujunemise osas, nad võtsid teadmiseks kohtukoosseisu vahetumise ning nad ei soovi saada selles osas täiendavaid selgitusi“. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest.
Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Juhul kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. Asjaolud ja hageja nõue
1.ER (hageja) esitas 30.05.2014 Harju Maakohtusse hagi Hüpoteeklaen OÜ (kostja) vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks täiteasjas nr 022/2014/1596. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda. Hageja oli hagiavalduse esitamise ajal 87-aastane vanainimene, kellel oli väga tugev kuulmispuudulikkus ja kõnetakistus ning kes ei olnud suuteline lünkliku informatsiooni põhjal tegema teadlikke ja kaalutletud otsuseid. Kohtumenetluse käigus teostatud ambulatoorse kohtupsühhiaatrilise ja kohtupsühholoogilise kompleksekspertiisi tulemusel tuvastati, et hagejal esines mitmeid aastaid progresseeruva kuluga nõrgamõistuslikkus täpsustamata dementsuse kujul, mille tõttu ta ei suutnud 03.05.2013 lepingute sõlmimise ajal oma tegudest aru saada või neid juhtida ega mõista, kuidas mõjutavad tehingud tema huve. Hagejale kuulus korter aadressil Harjumaa, Tallinna linn, XXX (registriosa nr XXXXXXX). Hageja sõlmis 03.05.2013 koolivenna JA ja viimase sugulase MR mahitusel kolm lepingut: (1) tarbijakrediidilepingu nr 989.0513B, millega Hüpoteeklaen OÜ andis JA-le (lepingus kirjaviga, õige isik oli JA) tarbijakrediiti 24 520 eurot ja lepingu tagatiseks oli XXX korteriomand; (2) käenduslepingu, millega hageja kohustus täitma kogu oma varaga JA tarbijakrediidilepingust nr 989.0513B tulenevaid kohustusi kreeditori ees, kui võlgnik ei täida enda kohustusi kreeditori ees; (3) hüpoteekide seadmise lepingud ja asjaõiguslepingu Tallinna notari Ants Ainsoni notaribüroos. Hagejale kahe esimese lepingu sisu ei selgitatud ja talle näidati ette vaid koht, kuhu panna allkiri. MR ja JA kinnitasid, et allkirja andmine on formaalsus ja sellega ei kaasne hagejale mingeid kohustusi ja tema varaline seis ei saa kahjustada (eelnevat kuulis ka kostja esindaja). Tarbijakrediidilepingu alusel antud tarbijakrediiti hagejale ei antud ja tema ei ole raha kasutanud. Enne notari poolt lepingu tõestamist selgitasid MR ja JA, et notari jutt ei puuduta hagejat ja tema peab vaid lepingu allkirjastama, et võlgnik saaks laenu. Notari keerulistest juriidilistest selgitustest hageja aru ei saanud. Hageja ei saanud kõiki kolme lepingut allkirjastades aru lepingute sõlmimise tähendusest ja ei mõistnud, et tema peaks täitma lepingutest tulenevaid varalisi kohustusi. Kui hageja oleks lepingute sõlmimise ajal aru saanud, et lepingutest tulenevate kohustuste osas jääb hageja vastutavaks ning et täitemenetluse algatamisel võib hageja jääda enda eluasemest ilma, ei oleks hageja kindlasti lepingut sõlminud. Eelnevale lisaks olid lepingud tühised hageja piiratud teovõime tõttu. 27.03.2014 esitati hagejale täitmisteade täiteasjas nr 022/2014/1596. Täitmisteate järgi oli kostja esitanud 26.03.2014 kohtutäiturile täitmisavalduse ja täitedokumendi (hüpoteegileping) täitemenetluse läbiviimiseks. Hageja sai alles täitmisteate kättesaamisel teada, et võlgnik ei olnud kostjale tarbijakrediidilepingust tulenevat võlga ära maksnud ning erinevalt JA ja MR antud kinnitustest oli hageja võtnud endale lepingulise kohustuse vastutada võlgnikupoolse tarbijakrediidilepingu mittetäitmise korral kogu oma varaga, sh elukohaks oleva
korteriomandiga. JA nimele kostja poolt 24.09.2013 ja 17.02.2014 saadetud kirju hageja ei avanud. Hageja tegi 13.05.2014 notariaalselt tõestatud avalduse, milles mh tühistas 03.05.2013 sõlmitud hüpoteekide seadmise lepingud ja asjaõiguslepingu ning 03.05.2013 sõlmitud käenduslepingu. Nimetatud lepingute tühistamise aluseks oli asjaolu, et hageja oli pettuse teel viidud eksimusse lepingute sõlmimiseks. Kostja lepingute tühistamist ei tunnistanud, mistõttu pöördus hageja täitemenetluse toimingute edasilükkamise palvega kohtutäituri büroo poole, kuid kohtutäitur keeldus täitetoimingute edasilükkamisest ja teatas, et jätkab täitetoimingute läbiviimist, kuivõrd vabatahtliku täitmise tähtaeg on möödunud. Sundtäitmine oli lubamatu järgmistel põhjustel: (1) kostja rikkus vastutustundliku laenamise põhimõtet ja teavitamiskohustust oluliste asjaolude suhtes, mistõttu oli hagejal õigus keelduda tarbijakrediidilepingus sätestatud krediidi täitmisest; (2) käendusleping ja hüpoteegileping olid heade kommete vastaselt tasakaalust väljas ning seetõttu olid lepingud tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 86 lg 1 alusel tühised. Sundtäitmine ei ole lubatud tühise täitedokumendi alusel; (3) käendusleping ja hüpoteegileping olid hageja poolt tühistatud pettuse ja olulise eksimuse tõttu; (4) täitemenetluses sundtäitmiseks esitatud nõuded ei olnud piisavalt põhistatud ja tõendatud. Menetluse kestel seadis hageja küsimuse alla enda teovõimelisuse lepingute toimumise ajal. Kostja vastuväited
2.Kostja nõuet ei tunnistanud ja palus jätta hagi rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Õige oli hageja väide, et kostja sõlmis hageja ja laenusaajaga tarbijakrediidilepingu, mis oli jäänud laenusaaja JA poolt täitmata. Kuid praegusel juhul puudusid alused täitemenetluse seadustiku (TMS) § 221 lg 1 järgi lugeda sundtäitmine lubamatuks. Kostja ei rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtteid lepingueelsetel läbirääkimistel. Kostjal ei olnud laenu väljastades alust eeldada, et hageja lähikondlane (taotlusel oli märgitud, et laenusaaja JA oli hageja elukaaslane) ei maksa laenu tagasi. Lepingut sõlmides veendus kostja lepinguosaliste otsustus- ja teovõimelisuses ning kontrollis nii hageja, laenusaaja kui käendaja sissetulekut laenutaotluse põhjal, varalist seisukorda kinnistusregistrist ja krediidiinfost ning muid avalikke registreid. Kostja ei pidanud laenu väljastamise otsustamisel kontrollima meediakajastusi laenusaaja kohta. Kostja veendus, et laenusaajal ja käendajal oli piisav sissetulek lepingu täitmiseks. Kusjuures kostja arvestas asjaoluga, et hageja suudab laenu tagasi maksta ka üksnes selle kinnisvara arvelt, mida ta otseselt eluks ei vaja. Kostja selgitas lepingute (sh käenduslepingu) sõlmimisel lepingupartneritele põhjalikult lepingute üld- ja eritingimusi ning õigusi ja kohustusi, mida kinnitas mh hageja lepinguid omakäeliselt allkirjastades. Hageja ei ole esitanud tõendeid selle kohta, et temalt paluti vaid allkirja ning lepingute sisu ei selgitatud. Hüpoteekide seadmise lepingu ja asjaõiguslepingu luges notar hagejale suuliselt ette ajal, kui hagejale oli nimetatud leping antud ülevaatamiseks. Notar ei tuvastanud lepingu sõlmimisel hageja otsustusvõimelisuse puudumist. Asjaolu, et laenusumma ei kantud hageja kontole, ei olnud praegusel juhul relevantne. Lepingud ei olnud heade kommete vastaselt tasakaalust väljas. Nimelt müües sundmüügi korral tagatisvara alla nõude väärtuse, võis kostja sattuda olukorda, kus tema nõue jääb osaliselt rahuldamata. Sellises olukorras oli kostjal võimalik rahuldada oma nõue lepinguga seotud isikute muu vara arvelt.
Praegusel juhul puudusid alused lugemaks tehingud tühistatuks. Vale oli hageja väide, et ta sai laenusaaja lepinguliste kohustuste täitmata jätmisest teada alles 27.03.2014, kui sai kätte täitmisteate. Kostja saatis 24.09.2013 hagejale kirja jooksva võlgnevuse kohta ja 17.02.2014 lepingu ülesütlemise teatise nii tähitult kui tavapostiga, andes laenusaajale kahenädalase tähtaja võlgnevuse likvideerimiseks põhjusel, et laenusaajaga ei olnud võimalik kontakti saavutada võlgnevuse tasumise osas kokkulepete sõlmimiseks. Lõpetuseks märkis kostja, et tema ei olnud osapooleks pettuse mõjul sõlmitud laenusuhtes. Kostja ei teadnud, mida JA ja MR olid hagejale rääkinud väljaspool kostjaga kohtumisi. Seetõttu ei saanud kostja kanda vastutust kolmandate isikute tegevuse või tegevusetuse eest. Maakohtu otsus
3.Maakohus rahuldas hagi ja tunnistas sundtäitmise täiteasjas nr 022/2014/1596 lubamatuks. Menetluskulud jättis kohus kostja kanda. Maakohus tuvastas, et praegusel juhul puudus TMS § 23 lg-s 1 sätestatud materiaalõiguslik eeldus täitemenetluse alustamiseks ja läbiviimiseks – puudus kehtiv täitedokument. Hageja suhtes algatati täitemenetlus, sest põhivõlgnik (JA) ei täitnud lepingujärgseid kohustusi ja hageja oli eelnevalt kirjeldatud kohustuse tagamiseks lasknud seada oma kinnisasjale hüpoteegi. Notariaalselt tõestatud kokkulepe, mis näeb ette kinnisasja omaniku kohustuse alluda kohesele sundtäitmisele hüpoteegiga on TMS § 2 lg 1 p-st 19 tulenevalt täitedokument. Selle puudumisel on täitemenetlus lubamatu. Seega oli praeguse vaidluse keskmes küsimus, kas 03.05.2013 hageja osalusel sõlmitud hüpoteekide seadmise ja kohesele sundtäitmisele allumise kokkulepe oli kehtiv või mitte. Tuginedes ekspertiisiaktile, Kiili Perearstikeskuse OÜ 28.05.2014 tõendile, Haabersti Perearstikeskuse OÜ 17.09.2014 tõendile, Kiili Vallavalitsuse 29.05.2015 seisukohale ja 16.11.2015 kohtuistungil eestkostja Kiili Vallavalitsuse esindaja TA selgitustele, järeldas kohus, et hageja ei saanud 03.05.2013 lepingute sõlmimise ajal aru oma tegude tähendusest ega tagajärgedest ja ei suutnud neid juhtida täpsustamata dementsuse kujul avalduva progresseeruva nõrgamõistuslikkuse tõttu. Seega oli hageja tehingute tegemise ajal nõrgamõistuslikkuse tõttu piiratud teovõimega TsÜS § 8 lg 2 tähenduses. Nimelt oli hageja lepingu sõlmimise ajal 87-aastane ja madala haridustasemega. Arstide poolt tuvastati hagejal tugev kuulmislangus ja kõnetakistus. Ta orienteerus oma isikus, kuid mitte ajas, kohas ja situatsioonis, tema mõttetegevus oli aeglane, taipamatu, sõnavara vaesunud, mälu oluliselt alanenud. Emotsionaalselt oli hageja labiilne ja psühhiaatri hinnangul vajas esialgse diagnoosi (täpsustamata dementsus) ja psüühilise seisukorra tõttu igapäevastes elutoimetustes kõrvalabi. Hageja kannatas nõdrameelsuse all, mis avaldus tunduvas mälu ja intellekti alanemises, mille tõttu ta ei suutnud kestvalt aru saada oma tegude tähendusest ega neid juhtida. Hageja ei saanud aru situatsioonidest, ei suutnud langetada otsuseid, tahteelu oli passiivne ning tugevasti oli alanenud tegevuse planeerimise võime. Ka tavaeluga seonduvad asjad ja nendest arusaamine oli hagejal puudulik. Toimetulekuoskused olid hagejal hääbumas. Kirjeldatud nähud olid kujunenud välja juba väga pika aja jooksul ja pikkamööda ning ilmselt süvenenud. Kohus ei nõustunud kostjaga, et ekspertiisiaktis märgitud asjaolu, et hageja teadvus ei olnud häiritud, omas hageja teovõime hindamisel tähtsust. Asjaolu, et hageja teadvus ei olnud häiritud, tähendas, et hageja oli ärkvel ega olnud teadvusetusseisundis. Teadvusel olemine ei iseloomustanud hageja võimet oma tegevusest aru saada ja seda juhtida. Kohus ei pidanud tõendatuks, põhjendatuks ega veenvaks kostja väiteid, et hageja oli 03.05.2013 lepinguid sõlmides teadlik ja täie arusaamise juures, sest temal ja Tallinna notar
Ants Ainsonil ei tekkinud kahtlusi hageja teovõime piiratuses. Hageja oli lepingu sõlmimisel liikumis-, kuulmis- ja kõnepuudega 87-aastane vanainimene. Kohtule jäi arusaamatuks, kuidas sellisel juhul toimus temale lepingu selgitamine ja tema küsimustele vastamine. Samuti jäi ebaselgeks, mida kostja 03.05.2013 lepingute sõlmimisel hagejale selgitas. Juhul kui kostja oleks hagejaga rääkinud, oleks ta pidanud teadma, et JA ei ole hageja elukaaslane ja ta ei ela hagejaga samas korteris. Hageja ei ole laenutaotlusele alla kirjutanud ja kostjaga on suheldud ainult JA nime kandva e-posti aadressi kaudu. TsÜS § 11 lg 1 kohaselt on piiratud teovõimega isiku mitmepoolne tehing tühine. Seega olid kõik hageja poolt 03.05.2013 sõlmitud tehingud tühised. Praegusel juhul ei esinenud ka TsÜS § 11 lg-tes 1 ja 3 sätestatud aluseid tehingu kehtivaks lugemiseks. Vastavalt TsÜS § 84 lg-le 1 ei ole tühisel tehingul algusest peale õiguslikke tagajärgi. Tehingute tühisuse tõttu puudus TMS § 2 lg 1 p-s 19 sätestatud täitedokument ja TMS § 23 lg 1 järgi alus täitemenetluse alustamiseks ja läbiviimiseks. Alustatud täitemenetlus tuli lõpetada TMS § 48 lg 1 p 4 alusel. Maakohus jättis TsMS § 162 lg 1 alusel menetluskulud kostja kanda. Kohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja riigilõivu 400 eurot ja ekspertiisitasu 380 eurot, millele lisandub viivis võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Eesti Vabariigi kasuks mõistis kohus kostjalt välja tasu õigusabi osutamise eest 504 eurot, millele lisandub viivis kuni kohustuse täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Apellatsioonkaebus
4.Kostja vaidlustas maakohtu otsuse ja palus maakohtu otsus tühistada ning saata asi esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks. Menetluskulud palus kostja jätta hageja kanda. Maakohus hindas valesti esitatud tõendeid, mis tingis ebaõige kohtuotsuse tegemise. Asjas kogutud tõendid kogumis ei võimaldanud teha järeldust hageja teovõime piiratuse kohta 03.05.2013 seisuga. Hüpoteegilepingu tõestanud notar A. Ainson juhindus tehingu tõestamisel relevantsetest õigusaktidest ja kontrollis mh tehinguosaliste teovõimet, veendus lepingus avaldatu vastavuses nende tahtele ning selgitas tehingu õiguslikke tagajärgi. Puudus mistahes põhjus eeldada ametikohustuste rikkumist notari poolt. Veel enam, kuigi hagejal oli väidetavalt juba 03.05.2013 seisuga piiratud teovõime, tegi hageja 13.05.2014 notariaalselt tõestatud tahteavalduse, kus notari asendaja KJ tõdes hagejal vaid kuulmishäire ja kõnetakistuse olemasolu. Notaril ei tekkinud ka 2014. aastal kahtlusi hageja teovõime olemasolus või tema vaimses tervises. Maakohus ei põhjendanud nimetatud asjaoluga arvestamata jätmist. Kiili Perearstikeskus OÜ 28.05.2014 tõendist nähtuvalt oli hagejal info kättesaamine raskendatud kahepoolse kuulmislanguse tõttu ning teadlike ja kaalutletud otsuste tegemine takistud kuulmispuudest tingitud lünkliku info kättesaamise pärast, mitte nõrgamõistlikkuse või muu vaimse häire tõttu. Eelnevast ei olnud võimalik teha järeldusi hageja nõrgamõistuslikkuse kohta. Veel enam, kui hageja oli väidetavalt juba 03.05.2013 nõrgamõistuslikkuse tõttu piiratud teovõimega, siis miks ei suutnud kogenud perearst enam kui aasta hiljem vastavat terviseseisundit diagnoosida. Ka Haabersti Perearstikeskus OÜ 17.09.2014 tõendist ei nähtunud, et hageja oli arsti hinnangul nõrgamõistuslik. Vastupidi, perearst rõhutas, et hageja teadvus ei olnud häiritud. Kostja jaoks oli arusaamatu, miks tugines kohus Kiili Vallavalitsuse 29.05.2015 vastuskirjale ja Kiili Vallavalitsuse esindaja poolt 13.11.2015 kohtuistungil antud seletustele. Nimetatud seisukohad ei omanud tõendi kvaliteeti. Lisaks ei omanud valla sotsiaaltöötajad meditsiinilist eriharidust, mis võimaldanuks neid käsitleda eriteadmisi eeldavas valdkonnas asjatundjatena.
Eelnevale lisaks ei tekkinud hageja teovõime piiratuses kahtlusi tema lepinguliseks esindajaks määratud advokaadil, kes ei tuginenud 30.05.2014 esitatud hagiavalduses hageja teovõime võimalikul piiratusele, vaid pidas põhjendatuks ja otstarbekaks kuulata hageja üle vande all. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-141-05 selgitanud, et isik, kes oma kõrge vanuse, füüsilise puude või muu asjaolu tõttu ei ole võimeline kõikide igapäevaeluliste toimetustega hakkama saama, kuid kelle võimes oma tahet vabalt määrata ei ole kahtlust, ei ole piiratud teovõimega. Kuigi hageja kuulmine oli halvenenud ja tal esines kõnetakistus, sai hageja oma igapäevaeluliste toimetustega normaalselt hakkama. Eksperdiarvamus isiku ohtlikkuse (ja raske psüühikahäire) kohta ei ole kohtule siduv, vaid on üks tõenditest, mida kohus peab koos teiste tõenditega kriitiliselt analüüsima (RKTKm nr 3-21-81-07). Seega ei saanud lugeda hageja nõrgamõistlikkus ja sellest tulenev teovõime piiratus tõendatuks ainuüksi ekspertiisiaktiga. Seda enam, et aktis toodud järeldused olid ebaloogilised ja vastuolus teiste asjas kogutud tõenditest nähtuvaga. Nimelt kuulus akti kohaselt ekspertiisi materjalide hulka mh ambulatoorse kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi akt nr 644, kuid vastavasisulist tõendit praeguse tsiviilasja materjalide hulgas ei olnud. Aktis ei täpsustatud, millal kujunes välja hagejal nõrgamõistuslikkus ja kui kiiresti nõrgamõistuslikkus progresseerus. Samuti puudus dokumendis igasugune jälgitav arutluskäik, millest nähtuks, kuidas tegid eksperdid järeldusi hageja vaimse seisundi kohta 03.05.2013 seisuga. Ekspertiisiakti lugedes jäi arusaamatuks, kas ekspertide hinnangul oli hageja 2013. aasta mais piiratud teovõimega progresseeruva kuluga nõrgamõistlikkuse tõttu või välistas tema võime lepingutest aru saada vaimutegevuse häire täpsustamata dementsuse kujul. Arusaamatuks jäi maakohtu retooriline küsimus, millisel moel hagejale kui kõrgeealisele isikule hüpoteegilepingu selgitamine täpsemalt toimus. Kohus ei selgitanud, missugust tähtsust selgitamiskohustuse täitmine omas ja jättis tähelepanuta, et ka aasta hiljem tegi hageja notari juures tõestatud tahteavalduse. Kostja võis ilma täiendavat kontrolli teostamata eeldada, et isikud, kes esitlevad end elukaaslastena, seda ka on. Vastus apellatsioonkaebusele
5.Hageja palus jätta apellatsioonkaebus rahuldamata, maakohtu otsus muutmata ja menetluskulud apellatsioonimenetluses kostja kanda. Ringkonnakohtu seisukoht
6.Ringkonnakohus, kuulanud ära menetlusosaliste seletused ja tutvunud asja materjaliga, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. Otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Maakohus on õigesti kohaldanud materiaal- ja menetlusõiguse norme, hinnanud tõendeid, käsitlenud otsuses kõiki seisukohti ja selgitanud piisava põhjalikkusega, miks hageja nõue tuleb rahuldada. Maakohtu otsus vastab TsMS § 438 ja § 442 lg 8 nõuetele. Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldustega ning tuginedes TsMS § 654 lg-le 6 ei korda neid. Vastuseks apellatsioonkaebuses märgitule selgitab ringkonnakohus järgmist. TsMS § 652 lg 1 p 1 alusel võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kuivõrd puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks.
Praeguses asjas oli vaidluse all 03.05.2013 tehingute kehtivus kostja võimaliku piiratud teovõime tõttu. Apellant on vaidlustanud maakohtu poolt tõendite hindamise ja kohtule ette heitnud, et kohus on otsuse rajanud eksperdiarvamusele ja jätnud tegelikud faktilised asjaolud ja tõendid arvestamata. Sisuliselt on apellant seadnud kahtluse alla 14.03.2016 ambulatoorse kohtupsühhiaatrilise ja kohtupsühholoogilise kompleksekspertiisi akti nr 146 järeldused ja taotlenud ekspertarvamuse ümberhindamist. Eeltoodud põhjendusel taotles apellant kaebuses ka asja maakohtule uueks läbivaatamiseks saatmist. Ringkonnakohus apellatsioonkaebuse väidetega ei nõustu. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Tulenevalt TsMS § 232 lg-st 1 hindab kohus seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte, arvestades muu hulgas poolte kokkuleppeid tõendamise kohta. TsMS § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Nimetatud sätte lg 2 kohaselt määrab pool, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. Ringkonnakohtu arvates ei ole maakohus asja menetlemisel ja tõendite hindamisel menetlusnorme rikkunud ning puudub alus hinnata tõendeid maakohtust erinevalt. Maakohus määras 06.01.2016 hageja esindaja taotlusel hageja suhtes kohtupsühhiaatriakohtupsühholoogia kompleksekspertiisi, tuvastamaks hageja otsuse- ja teovõime 03.05.2013 lepingute sõlmimise ajal. Ekspertarvamus esitati kohtule 14.03.2016 ja seejärel andis kohus pooltele aega avalduste ja dokumentide esitamiseks. Pooled esitasid oma seisukohad ja kostja ei esitanud seoses ekspertarvamusega uusi tõendeid, taotlusi ega soovinud asja sisulist arutelu täiendada. Kostja ei esitanud maakohtule endapoolseid tõendeid, mis oleksid ümber lükanud ekspertarvamuse. Ringkonnakohtu hinnangul puuduvad ekspertiisiaktis vastuolud ja apellatsioonkaebuses väidetud ebaloogilisus. Ekspertiisiaktis sisalduvad mh ekspertidele selgelt esitatud küsimused, ekspertide hinnangud ning resolutsioonis selgelt sõnastatud arvamus. Ringkonnakohus nõustub vastustajaga, et kohtul ei ole võimalik tuvastada tehingu tühisust isiku piiratud teovõime tõttu ilma, et ekspertiis oleks tuvastanud isikul võimaliku piiratud teovõime aluse (nt dementsuse) ning piiratud teovõime. See tähendab, et kuigi eksperdi arvamus ei ole kohtu jaoks otseselt siduv, on tegemist kaaluka tõendiga. Apellatsioonkaebuse väited, mille kohaselt perearstide ja vallavalitsuste arvamused ei riimu omavahel ega ekspertiisiaktiga, ei ole asjakohased, kuna nimetatud isikud ei pidanudki suutma hagejale diagnoosi panna. Maakohus on õigesti pidanud neid tõendeid abistavateks. Kiili valla sotsiaalhoolekande töötaja ja Haabersti LOV seisukoht olid kohtu siseveendumuse kujundamisel olulised, sest vastavalt apellatsioonkaebuse vastusele oli lisaks hagis toodud lepingutele samal perioodil samade võimalike lepinguid sõlminud isikute poolt müüdud võltsitud allkirjade alusel hagejale kuuluvat metsa ning metsamüügist saadud raha on kantud kolmandate isikute arvele. Kohus on õigesti käsitlenud neid tõendeid kui abistava tähendusega dokumente (otsuse p 31). Ringkonnakohtu hinnangul on ekspertiisiaktis väljatoodu piisav, asumaks seisukohale, et hageja võime oma tegudest adekvaatselt aru saada ja neid juhtida oli 03.05.2013 piiratud (II kd, lk 2-5). TsÜS § 8 lg 2 alusel mõjutab täisealise isiku piiratud teovõime isiku tehingute kehtivust üksnes ulatuses, milles ta ei suuda oma tegudest aru saada või neid juhtida. Harju Maakohtu 30.04.2015 määrusega seati hageja üle eestkoste ja määrati eestkostja kuni 30.04.2020
(tsiviilasi nr 2-14-61620). Asjaoludest nähtuvalt ei ole seaduslik esindaja hiljem tehinguid heaks kiitnud. Tehingute tühisuse tõttu puudus kohtutäituril TMS § 2 lg 1 p-s 19 sätestatud täitedokument ja TMS § 23 lg-s 1 sätestatud alus täitemenetluse alustamiseks ja läbiviimiseks ning täitemenetlus tuleb lõpetada. Kuna apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks, jääb kaebus rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata. Menetluskulude jaotus
7.Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu jäävad kaebuse menetlemise kulud TsMS § 171 lg 1 alusel kostja kanda. Riigi õigusabi korras osutas Harju Maakohtu 19.05.2014 määruse alusel hagejale õigusabi advokaat Ronald Riistan, kes esitas riigi õigusabi seadusele (RÕS) vastava tasutaotluse õigusabi osutamise eest kokku 620 euro ulatuses, lisaks käibemaks 124 eurot, st kokku 744 eurot. Õigusabi osutamine sisaldas tutvumist otsusega ja apellatsioonkaebusega ning vastuse koostamist 8 tundi, kohtukutsega tutvumist ja kliendile edastamist 0,5 tundi, apellandi täiendava seisukohaga tutvumist 1,5 tundi ja täiendava vastuse koostamist 3 tundi ja istungiks ettevalmistumist 1,5 tundi ja istungil osalemist 1 tund. RÕS § 22 lg 7 kohaselt määrab õigusabi tasu põhjendatud suuruse kindlaks kohus. Ringkonnakohtu hinnangul on tasu taotlus põhjendatud osaliselt. Kohus peab põhjendatuks ajakulu otsuse ja apellatsioonkaebusega tutvumiseks ja põhjaliku vastuse koostamiseks 8 tundi, apellandi täiendava seisukohaga tutvumise kulu 1,5 tundi, istungiks valmistumise kulu 1 tundi ja istungi ajakulu 0,5 tundi. Põhjendatud ei ole vastustaja täiendava vastuse koostamise kulu 3 tundi, kuivõrd kohus ei olnud selle esitamist nõudnud ning istungi kestus oli vastustaja plaanitust lühem 0,5 tunni võrra. Samuti ajakulu kohtuistungi kutsega tutvumiseks ja selle kliendile edastamiseks 0,5 tundi. Seega on põhjendatud ajakulu apellatsioonimenetluses 10,5 tundi ja istungi ajakulu 0,5 tundi. Seega summaliselt 420 eurot ja istungi kulu 20 eurot. Justiitsministri 26.07.2016 määrusega nr 16 kehtestatud korra § 10 lg 3 kohaselt on tasu riigi õigusabi osutamise eest hagimenetluses (välja arvatud kohtuistungil osalemine) 20 eurot iga pooltunni kohta, kuid mitte üle 400 euro ühes kohtuastmes ja istungil osalemine iga poole tunni ees 20 eurot korra § 10 lg 4 kohaselt. Seega tuleb välja mõista KPMG Advokaadibüroole vandeadvokaat Ronald Riistani poolt hagejale osutatud riigi õigusabi eest 400 eurot apellatsioonimenetluses ja istungil osalemise eest 20 eurot, st 420 eurot, lisaks käibemaks 84 eurot. Kuna hagejale osutati õigusabi 19.05.2014 määruse p 4 alusel kohustuseta hüvitada õigusabi tasu ja riigi õigusabi kulu, tuleb TsMS § 190 lg 3 kohaselt mõista need kulud kostja apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise korral välja riigituludesse kostjalt. TsMS § 179 lg 1 kohaselt, kui menetluskulud ei ole tekkinud riigi osalemisest kohtus menetlusosalisena, mõistab kohustatud isikult menetluskulud välja asja lahendav kohus. Kostjalt tuleb menetluskuluna välja mõista Eesti Vabariigi kasuks 504 eurot ja TsMS § 179 lg 9 kohaselt tuleb tasumisega viivitamise korral kostjal tasuda VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud suuruses viivist lahendi jõustumisest kuni täitmiseni.
8.Ringkonnakohus rahuldab hageja taotluse, millega kostja nõustus, kohtuistungi protokolli täpsustamiseks ja kannab täienduse otsuse resolutsiooni. TsMS § 50 lg 1 kohaselt peab
menetlustoimingu protokoll kajastama menetlustoimingu olulist käiku ja muud asja lahendamise või võimaliku edasikaebamise seisukohalt olulist.
/allkirjastatud digitaalselt/ Ulvi Loonurm
/allkirjastatud digitaalselt/ Imbi Sidok-Toomsalu
/allkirjastatud digitaalselt/ Ande Tänav
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.