lahend.ee
KohtulahendidÕigusaktidEL õigusKohtudValdkonnadMCPKonto
KohtulahendidÕigusaktidEL õigusKohtudValdkonnadMCPKonto
Otsi
  • Kohtulahendid
  • Õigusaktid
  • ELi õigus
  • Kohtud
  • Valdkonnad
Tööriistad
  • Brauserilaiendus
  • MCP-server
  • Minu konto
  • Paketid ja hinnad
Nimistu
  • Kontakt
  • Privaatsus
  • nimistu.ee
  • Toeta tegevust
Allikad
  • Riigi Teataja
  • EUR-Lex
  • HUDOC
  • Riigikohus
lahend.eeKohtulahendid ja seadused Riigi Teatajast, ELi õigus EUR-Lexist, ettevõtete andmed nimistu.ee-st.Nimistu MTÜ
Kohtulahendid/3-2-1-63-06

Kohtulahend

TsiviilasiJõustunudRiigikohus · 22.06.2006

Lahendi andmed

Riigi Teataja
Kohus
Riigikohus
Kohtuasja number
3-2-1-63-06
Asja liik
Tsiviilasi
Kuulutamise aeg
22.06.2006
Staatus
Jõustunud
Sõnade arv
2357
Lahend PDF →Riigi Teatajas →

Viidatud sätted

Riigi Teataja
AÕS § 63 lg 1Märke kandmine kinnistusraamatusseAÕS § 257 lg 3Ostueesõiguse seadmine ja tähendusAÕS § 631 lg 7KRS § 341 lg 1, 7ORAS § 121 lg 10TsÜS § 68 lg 5Tahteavalduse liigidAÕS § 119Kinnisasja omandamise tehingAÕS § 264 lg 3AÕS § 641

Hilisemad lahendid, mis sellele viitavad (11)

lahend.ee
2-24-107933/9Harju Maakohus Tallinna kohtumaja22.05.20252-21-143365/12Tartu Maakohus Tartu kohtumaja14.06.20222-11-44378/121Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium13.03.20152-12-10474/137Harju Maakohus Kentmanni kohtumaja29.10.20142-12-14733/42Harju Maakohus Kentmanni kohtumaja15.10.20142-12-4380/40Tallinna Ringkonnakohus10.04.2013

Lahendi tekst

Riigi Teataja

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-2-1-63-06 Otsuse kuupäev Tartu, 22. juuni 2006. a Kohtukoosseis Eesistuja Lea Laarmaa, liikmed Peeter Jerofejev ja Jaak Luik Kohtuasi M. T hagi OÜ K vastu omandiõiguse tunnustamiseks ja kinnistusraamatu kande tegemiseks. Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Ringkonnakohtu 23. detsembri 2005. a otsus tsiviilasjas nr 2-2/558/05 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik OÜ K kassatsioonkaebus Menetlusosalised ja nende Hageja M. T (isikukood xxxxxxxxxxx) ja tema lepinguline esindajad Riigikohtus esindaja vandeadvokaat Annemarie Kunila. Kostja OÜ K (registrikood xxxxxxxx) ja tema lepinguline esindaja vandeadvokaat Toomas Vaher. Asja läbivaatamise kuupäev 5. juuni 2006. a Istungil osalenud isikud Hageja M. T. Kostja lepinguline esindaja vandeadvokaat Toomas Vaher. Istungit protokollis Ragne Rebane. Resolutsioon

1.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 23. detsembri 2005. a otsus.
2.Teha uus otsus, millega jätta M. T hagi OÜ K vastu omandiõiguse tunnustamiseks ja kinnistusraamatu kande tegemiseks rahuldamata.
3.Tühistada Tallinna Linnakohtu 30. jaanuari 2004. a määrusega Tallinna Linnakohtu kinnistusosakonna Tallinna kinnistusjaoskonna kinnistusregistri registriosa nr xxxxx kolmandasse jakku M. T kasuks tehtud eelmärge omandi üleandmise nõude tagamiseks ning vara käsutamise ja koormamise keelumärge.
4.Maksta M. T välja Tallinna Ringkonnakohtu deposiitarvelt 1 507 575 (üks miljon viissada seitse tuhat viissada seitsekümmend viis) krooni 30 senti.
TsMS § 341 lg 31Asja lahendamine kohtuistungil
TsMS § 61 lg 1Valdkonna eest vastutava ministri pädevus toimiku osas
TsMS § 692 lg 1Kassatsiooni korras kohtuotsuse tühistamise alused
VÕS § 6Hea usu põhimõte
2-11-52182/17
Tartu Ringkonnakohus
23.02.2012
2-11-4621/13Harju Maakohus Kentmanni kohtumaja22.06.2011
2-05-21189/47Harju Maakohus Tartu mnt kohtumaja18.06.2009
2-05-17069/38Pärnu Maakohus Kuressaare kohtumaja26.09.2008
2-05-2364/12Tartu Maakohus Tartu kohtumaja29.12.2006
5.Mõista M. T OÜ K kasuks välja õigusabikulu 20 000 (kakskümmend tuhat) krooni.
6.Kassatsioonkaebus rahuldada.
7.Tagastada OÜ-le Advokaadibüroo Raidla ja Partnerid OÜ K kassatsioonkaebuselt 20. märtsil 2006. a tasutud kautsjon 15 000 (viisteist tuhat) krooni.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1.M. T (edaspidi hageja) palus linnakohtule esitatud hagis tunnustada tema omandiõigust Xxxxx xx asuva kinnistu suhtes, kustutada kinnistusraamatu registriosa nr xxxxx teise jakku OÜ K (edaspidi kostja) kohta tehtud kanne ning teha registriosa nr xxxxx teise jakku kanne hageja omandiõiguse kohta. Hagiavalduse kohaselt kasutab hageja üürilepingu alusel eluruumi õigusvastaselt võõrandatud majas aadressil Xxxxxxx, Xxxxx xx-x. 16. juulil 2003. a koostati ja tõestati notariaalselt Xxxxx xx kinnistu võlaõiguslik müügileping ja asjaõigusleping ning eelmärke kinnistamise avaldus. Kinnistu ostjaks oli

kostja. Omandireformi aluste seaduse (ORAS) § 121 lg 10 kohaselt on üürnikel tagastatud elamu, vastava kinnistu või nende osa võõrandamisel ühine ostueesõigus. Selline selgitus kanti ka kostjaga sõlmitud lepingusse. Hageja sai teate tehingu tegemisest kätte 22. juulil 2003. a. Hageja ostueesõiguse teostamise avaldus tõestati 18. septembril 2003. a. Notar väljastas hageja ostueesõiguse teostamise avalduse kinnistu müüjatele ning kostjale. Avalduses tegi hageja ettepaneku sõlmida asjaõigusleping 28. oktoobril 2003. a. Sellel kuupäeval asjaõiguslepingut ei sõlmitud. Kostja esindajate puudumise tõttu jäi asjaõigusleping sõlmimata ka järgmistel kokkulepitud kuupäevadel.

16.detsembril 2003. a kanti kostja kinnistusraamatusse vaidlusaluse kinnistu omanikuna.
2.Kostja ei tunnistanud hagi. Kuna kinnistusraamatu kohaselt ei olnud ühtegi takistust omandiõiguse ülekandmiseks kostjale, ei ole hagejal õigus nõuda omandiõiguse tunnustamist vaidlusaluse kinnisasja suhtes. Hageja on ostueesõiguse teostamisega saavutanud võlaõigusliku kohustuslepingu (müügilepingu) tekkimise, mille alusel on tal nõudeõigus müüjate vastu. Hagejal puudub kostja vastu asjaõiguslik nõue, s.o õigus nõuda kinnistusraamatu kande kustutamist ning omandiõiguse tunnustamist. Kostja ei käitunud hageja suhtes pahauskselt.
3.Tallinna Linnakohus jättis 30. novembri 2004. a otsusega hagi rahuldamata ning mõistis hagejalt kostja kasuks välja kohtukulud. Ostueesõiguse teostamise avalduse esitamisega ei saanud hageja kinnistu omanikuks. Nimetatud avalduse esitamisega tekkis hageja ning kinnistu müüjate vahel müügileping samadel tingimustel, milles kinnistu müüjad kostjaga kokku leppisid. Tulenevalt võlaõigusseaduse (VÕS) § 244 lg-st 1 jäi kehtima ka kinnistu müüjate ning kostja vaheline müügileping. Samuti jäid kehtima nendevahelised asjaõiguslepingud. Kinnistusraamatu väljatrükist nähtuvalt on kostja 16. detsembril 2003. a kantud kinnistusregistri registriossa nr xxxxx omanikuna. Seega on eelnimetatud kinnistu omanikuks kostja, mitte hageja. Hageja võinuks ostueesõiguse teostamisega saada kinnisasja omanikuks juhul, kui hageja ostueesõiguse kohta oleks kinnistusraamatusse kantud märkus. Sellisel juhul olnuks müüjate ning ostja vahelised asjaõiguslepingud tühised ning kinnistu omanikuks jäänuks müüjad. Hageja saanuks sellisel juhul müüjatelt nõuda asjaõiguslepingu sõlmimist ning kostjalt kinnistusraamatu kande parandamiseks vajaliku nõusoleku andmist. Praegusel juhul märkust ostueesõiguse kohta kinnistusraamatusse kantud ei olnud. Kuna hageja ostueesõigusel on üksnes võlaõiguslik toime, siis ei tekkinud hagejal nõudeid kostja vastu. Kuna hagejal kostja vastu nõudeid ei tekkinud, siis ei oma asja lahendamisel tähendust küsimus, kas kostja käitus pahauskselt või mitte.
4.Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus linnakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada ning mõista kostjalt välja esimese astme kohtus kantud kohtukulud 87 316 krooni ja apellatsioonimenetlusega seotud kohtukulud. ORAS § 121 lg 10 kohaselt on sundüürnikel tagastatud elamu võõrandamise korral ostueesõigus. Seaduse alusel tekkinud ostueesõigust ei ole vaja kanda kinnistusraamatusse. Ebaõige on linnakohtu seisukoht, et sundüürnik sai ostja õigustesse astuda üksnes võlaõigusliku lepingu alusel, mistõttu asjaõiguslik leping kehtis edasi ja selle alusel kinnistusraamatusse tehtud kanne on seaduslik. Kostja tegutses pahauskselt ning kohus oleks pidanud

juhinduma VÕS § 6 lg-test 1 ja 2. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

5.Ringkonnakohus tühistas 23. detsembri 2005. a otsusega linnakohtu otsuse osaliselt, rahuldades hageja nõude kinnistusraamatu kande muutmiseks, ning jaotas ümber kohtukulud. Ringkonnakohus leidis, et ostueesõigust teostanud isikul on õigus nõuda omandi üleandmist. AÕS § 257 lg 3 piirab seadusest tulenevat ostueesõigust (v.a kinnisasja kaasomaniku ostueesõigus) � ostueesõiguse olemasolu on seatud sõltuvusse kinnistusraamatusse kantud vastava märkuse olemasolust. ORAS § 121 lg 10 sellist nõuet ette ei näe. Ringkonnakohus asus seisukohale, et AÕS § 257 lg-s 3 ettenähtud ostueesõiguse teostamise piirang ei kohaldu ORAS § 121 lg-s 10 sätestatud ostueesõigusele. Sellest tulenevalt jättis ringkonnakohus kohaldamata AÕS § 257 lg 3 teise lause osas, mille kohaselt omab kinnistusraamatusse kantud ostueesõigusega samasugust tähendust ka seaduse alusel tekkinud ostueesõigus vaid siis, kui selle kohta on kinnistusraamatusse kantud märkus. Ringkonnakohus leidis, et selle kohaldamine ORAS § 121 lg-st 10 tulenevale ostueesõigusele oleks vastuolus põhiseaduse §-st 10 tuleneva õiguskindluse printsiibiga. AÕS § 264 lg 3 tagas enne 1. juulit 2002. a ORAS § 121 lg 10 alusel tekkinud ostueesõiguse omaja õiguse saada kinnisasja omanikuks ka siis, kui ostja oli juba kinnistusraamatusse kantud. Alates 1. juulist 2002. a kehtiva AÕS § 257 lg-st 3 tulenev ostueesõigusega seostatud lisatingimus muudab sisuliselt võimatuks reformiseadusega üürnikule antud ostueesõiguse realiseerimise. Seetõttu on kehtiv AÕS § 257 lg 3 vastuolus ka põhiseaduse §-ga 14, millest tulenevalt peab isikule, kellele on antud mingi õigus, olema ette nähtud ka toimiv kord selle õiguse teostamiseks. Sundüürniku võimalust ostueesõigust tagavat märkust kinnistusraamatusse kanda tuleb hinnata tema suhtes liialt koormavaks, sest seadusest tulenevalt vajab see omaniku nõusolekut. AÕS § 631 lg-st 7 tulenevalt kantakse märkus kinnistusraamatusse seaduses sätestatud juhul. ORAS § 121 lg 10 sellist võimalust ette ei näe. Ringkonnakohus leidis, et tulenevalt AÕS § 63 lg-st 3 on käsutustehingud, millega vaidlusalune omand kostjale üle anti, tühised. Kostja kinnistusraamatusse omanikuna sissekandmisega läks temale üle kohustus võimaldada kinnisasja üleandmine ostueesõigusega isikule. Seetõttu on küll alusetu hageja nõue omandiõiguse tunnustamiseks, kuid tal on õigus nõuda omandi üleandmist ja kinnistusraamatu kande muutmist. Hageja nõue tuleb kvalifitseerida AÕS § 641 ja TsÜS § 68 lg 5 alusel nõudena ostja vastu kinnistusraamatu parandamiseks nõusoleku saamiseks. Hagi rahuldamisel asendab kohtuotsus TsÜS § 68 lg 5 kohaselt ostja tahteavaldust kande tegemiseks vajaliku nõusoleku andmiseks ja on ilma täiendavate toiminguteta aluseks kande tegemisel kinnistusraamatusse. Ringkonnakohus, rahuldades hagi, mõistis kostjale ringkonnakohtu deposiitarvelt välja hageja tasutud ostuhinna koos kuludega.
6.12. jaanuaril 2006. a saatis ringkonnakohus Riigikohtule taotluse kontrollida AÕS § 257 lg 3 teises lauses sisalduva kitsenduse kohaldamise põhiseadusele vastavust ORAS § 121 lg-st 10 tuleneva ostueesõiguse suhtes. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium

tagastas 16. märtsi 2006. a määrusega asjas nr 3-4-1-1-06 ringkonnakohtu taotluse põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse § 11 lg 3 alusel läbivaatamatult, kuna ringkonnakohus ei tunnistanud kohtuotsuse resolutsioonis õigustloova akti sätet põhiseadusega vastuolus olevaks.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED

7.Kostja esitas kassatsioonkaebuse, milles palub ringkonnakohtu otsuse tühistada ja saata asi uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule või teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata. Kostja leiab, et ringkonnakohus jättis ebaõigesti kohaldamata AÕS § 257 lg 3 teise lause, leides, et see säte on põhiseadusega vastuolus. Kostja leiab, et omandireformi aluste seaduses sätestatud ostueesõiguse märkuse kandmiseks kinnistusraamatusse on olemas mõistlik ja toimiv kord. Ebaõige on ringkonnakohtu seisukoht, et ORAS § 121 lg-s 10 sätestatud ostueesõigusel on asjaõiguslik toime ka ilma vastava märkuseta kinnistusraamatus. Omandireformi aluste seaduse üürniku ostueesõiguse samastamine kinnisasja kaasomanike ostueesõigusega ei ole põhjendatud. Ringkonnakohus ei saanud AÕS §-le 641 ja TsÜS § 68 lg-le 5 tuginedes asuda ise tegema otsust kinnistusraamatu kannete muutmise kohta. Kinnistusraamatuseaduse (KRS) § 34 lg 21 ja § 35 lg 1 p 3 järgi on ka kohtulahendi alusel kande tegemiseks vaja kinnistamisavaldust. Kassatsioonkaebuse kohaselt ei vasta ringkonnakohtu otsuse resolutsioon seadusele, kuna selles pole märgitud, et kohus jättis kohaldamata asjassepuutuva õigusnormi põhiseadusega vastuolu tõttu. Ringkonnakohus väljus asja lahendamise piiridest, rahuldades nõude kinnistusraamatu kande muutmiseks nõusoleku saamiseks, kuigi sellist nõuet hagis ei olnud. Ringkonnakohtu otsuses ei ole märgitud, millise materiaalõiguse normi alusel rahuldas ringkonnakohus hagi omaniku muutmise kohta kinnistusraamatu kannete tegemiseks.
8.Hageja palub kassatsioonkaebusele esitatud kirjalikus vastuses jätta kostja kaebus rahuldamata ja ringkonnakohtu otsus muutmata. AÕS § 631 lg 7 kohaselt kantakse märkus kinnistusraamatusse seaduses sätestatud juhul. Seaduses ei ole sätestatud, et üürniku ostueesõiguse tagamiseks kantakse kinnistusraamatusse märkus. Hageja leiab, et üürnik ei saanud astuda üksnes võlaõiguslikku lepingusse. AÕS § 119 lg-st 1 ja § 120 lg-st 3 nähtuvalt on asjaõiguslepingut võimalik sõlmida ainult koos võlaõigusliku lepinguga. Seega pole võimalik, et poolte vahetumisel võlaõiguslikus lepingus jäävad samaks asjaõigusliku lepingu pooled.
9.Riigikohtu istungil jäid kostja esindaja ja hageja oma seisukohtade juurde. Kostja esindaja palus hagejalt kostja kasuks välja mõista kassatsiooniastmes kantud kohtukulud.

TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

10.Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 692 lg 1 p 1 alusel tühistada materiaalõiguse normi väära kohaldamise tõttu. Kolleegium saab tuvastatud asjaolude põhjal teha ise uue otsuse ja jätta hagi rahuldamata. Pooled ei vaidle selle üle, et hageja kasutab eluruumi üürilepingu alusel ja eluruum asub omandireformi käigus tagastatud elamus. Kohtud on tuvastanud, et Xxxxxxxxx Xxxxx xx asuva elamumaa kohta on 26. augustil 1999. a avatud kinnistusregistri registriosa nr xxxxx. Kostja omandas

kinnistu 16. juuli 2003. a ja 16. septembri 2003. a lepingute alusel ja on kinnistusregistri registriossa nr xxxxx omanikuna sisse kantud 16. detsembril 2003. a. 18. septembril 2003. a tegi hageja notariaalselt tõestatud ostueesõiguse teostamise avalduse.

11.Kolleegium ei nõustu ringkonnakohtu seisukohaga, et AÕS § 257 lg-s 3 ettenähtud ostueesõiguse teostamise piirang ei kohaldu ORAS § 121 lg-s 10 sätestatud ostueesõigusele. AÕS § 257 lg-s 3 on loetletud asjaõigusliku toimega kinnisasja ostueesõiguse juhud. Asjaõiguslikeks ostueesõigusteks on kinnistusraamatusse kantud kokkuleppel põhinev ostueesõigus, kinnisasja kaasomanike ostueesõigus ja seaduse alusel tekkinud kinnisasja ostueesõigus, mille kohta on kinnistusraamatusse kantud märkus. Kolleegium jääb oma 20. juuni 2006. a otsuses tsiviilasjas nr 32-1-13-06 väljendatud seisukoha juurde, et ORAS § 121 lg-s 10 sätestatud seadusest tulenev ostueesõigus omab asjaõiguslikku toimet üksnes siis, kui ostueesõigus nähtub kinnistusraamatust. Kui ORAS § 121 lg-s 10 ettenähtud üürniku ostueesõigust ei ole kinnistusraamatusse kantud, on tegemist võlaõigusliku ostueesõigusega. Kuna hageja ostueesõiguse kohta ei ole märkust kinnistusraamatusse kantud, ei ole sellel asjaõiguslikku toimet ning hageja ei saa kostjalt nõuda omandi üleandmist. Hageja saab esitada oma võlaõiguslikud nõuded, sh nõude kahju hüvitamiseks, kinnisasja müüja vastu. Seega leiab kolleegium, et M. T hagi OÜ K vastu omandiõiguse tunnustamiseks ja kinnistusraamatu kande tegemiseks tuleb jätta rahuldamata. Kolleegium jääb oma varasema seisukoha juurde, et alates 1. juulist 2002. a kehtiv AÕS § 257 lg-s 3 sätestatud seadusest tulenev ostueesõiguse piirang ei ole vastuolus õiguskindluse põhimõttega (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 20. juuni 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-13-06). Samuti leiab kolleegium, et ORAS § 121 lg-s 10 sätestatud ostueesõiguse märkuse kandmiseks kinnistusraamatusse on olemas mõistlik ja toimiv kord. Märkuse kandmist kinnistusraamatusse saab ostueesõiguslane nõuda AÕS § 63 lg 1 p 4 alusel. Märkuse sissekandmine eeldab kinnisasja omaniku nõusolekut (KRS § 341 lg 1), mida võib asendada ka kohtuotsus (TsÜS § 68 lg 5, KRS § 341 lg 7). Kolleegium peab vajalikuks märkida, et esitatu kehtib lisaks ORAS § 121 lg-s 10 sätestatud ostueesõiguse teostamisele ka teiste seadusest tulenevate ostueesõiguste korral.
12.Kolleegium leiab, et ringkonnakohus ei ole väljunud asja läbivaatamise piiridest, kui kvalifitseeris hageja nõude kinnistusraamatu kande muutmiseks nõusoleku saamiseks. Kohus ei ole seotud kvalifikatsiooniga, mille pool õigussuhtele annab. Kohus kohaldab seadust ise, olles eelnevalt tuvastanud hagi aluseks olevad asjaolud. Kvalifitseerimisel on kohus seotud nende hagi aluseks olevate asjaoludega, millele pool on viidanud (vt ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 25. aprilli 2002. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-51-02 (RT III 2002, 14, 163) ja 7. aprilli 2003. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-133-03 (RT III 2003, 12, 122)). Seega on kohtul õigus anda hageja nõudele õiguslik kvalifikatsioon.
13.Kolleegium nõustub aga kostja seisukohaga, et ringkonnakohus ei saanud AÕS § 641 ja TsÜS § 68 lg 5 alusel asuda ise tegema otsust kinnistusraamatu kannete muutmise kohta. AÕS § 641 järgi on kinnisomandi üleandmiseks ja kinnisasja koormamiseks asjaõigusega, samuti kinnisasja koormava

asjaõiguse üleandmiseks, koormamiseks või selle sisu muutmiseks nõutav õigustatud isiku ja teise poole notariaalselt tõestatud kokkulepe (asjaõigusleping) ja sellekohase kande tegemine kinnistusraamatusse, kui seadus ei sätesta teisiti. Kostja nõusoleku kinnisomandi tagasikandmiseks ja kinnistusraamatu kande muutmiseks saab TsÜS § 68 lg 5 järgi asendada kohtuotsusega. Seega saaks hagi rahuldava kohtuotsuse resolutsiooniga lugeda kostja omanikukande muutmisega nõustunuks. Kolleegium jääb oma varasema seisukoha juurde, et kostja nõusolekut asendav kohtulahend ei asenda teisi võimalikke tahteavaldusi, mis on kinnistusraamatusse kande tegemiseks vajalikud, esmajoones hageja enese tahteavaldust enda omanikuna sissekandmiseks (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi

1.detsembri 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-129-05 (RT III 2005, 43, 426)).
14.Kolleegium nõustub kostja seisukohaga, et ringkonnakohus ei ole otsuse resolutsioonis edasikaebamise tähtaega märkides arvestanud TsMS § 341 lg-s 31 sätestatuga. Kuna ringkonnakohus jättis kohaldamata AÕS § 257 lg 3 teise lause ning algatas põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse, ei hakanud ringkonnakohtu otsuse kaebetähtaeg kulgema kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemisest, vaid Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi lahendi kuulutamisest. Hagi rahuldamata jätmisel eeltoodud põhjustel (vt otsuse p 11) ei oma nimetatud menetlusõiguse rikkumine aga käesoleva vaidluse lahendamisel tähtsust. Õige on kassatsioonkaebuse väide, et ringkonnakohtu otsuse resolutsioon ei vasta seadusele. Sama leidis ka Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium 16. märtsi 2006. a määruses (vt otsuse p 6).
15.Kuna kolleegium teeb uue otsuse, tuleb jaotada ka kohtukulud. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse § 3 järgi kohaldatakse enne 1. jaanuari 2006. a alustatud menetluse puhul menetluskulude jaotamisele ja nende kindlaksmääramisele enne 1. jaanuari 2006. a kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatut. Kostja on tasunud õigusabi eest esimese astme kohtus 47 082 krooni, ringkonnakohtus 50 445 krooni ja kassatsioonimenetluses 45 398 krooni 70 senti. Kuna kohus lahendas hinnaga hagi ja hagi jäi rahuldamata, saab kolleegium enne
1.jaanuari 2006. a kehtinud TsMS § 61 lg 1 p 1 alusel hagejalt kostja kasuks õigusabi eest välja mõista kuni 5% hagi hinnast. Kolleegium leiab, et asja keerukust ja tähendust arvestades on hagejalt põhjendatud ja vajalik kostja kasuks välja mõista 20 000 krooni õigusabikulude katteks. Lea Laarmaa, Peeter Jerofejev, Jaak Luik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.