3.Ringkonnakohtus kantud menetluskulud jätta HH kanda. Aktsiaseltsil S puuduvad menetluskulud, mida rahaliselt kindlaks määrata. Edasikaebamise kord Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse määruskaebuse esitajale kättetoimetamisest alates. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu määratud menetlustähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja
järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Asjaolud ja menetluse käik
1.Aktsiaselts S (hageja) esitas 27.06.2016 Tallinna töövaidluskomisjonile avalduse, milles palus HH-lt (kostja) välja mõista 1483,56 eurot (sh koolituskulu 214 eurot, väljamakse 35 eurot, ennetähtaegsest töölepingu lõpetamisest tingitud kahju 616,02 eurot ja tööjuhiste mittejärgimisega põhjustatud kahju 618,54 eurot). Töövaidluskomisjon rahuldas 25.08.2016 otsusega avalduse osaliselt ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja koolituskulu 166,44 eurot. Töövaidluskomisjon jättis rahuldamata kahju hüvitamise nõuded. Väljamakse tagastamise nõudes lõpetas töövaidluskomisjon menetluse. 29.09.2016 esitas hageja Pärnu Maakohtule hagiavalduse, millega palus kostjalt välja mõista töövaidluskomisjoni otsusega rahuldamata jäänud varalise kahju summas 1234,56 eurot.
2.Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 25.06.2015 tähtajatu töölepingu, mille kohaselt asus kostja hageja juures tööle autojuhina. Kostja esitas 04.04.2016 korralise ülesütlemisavalduse, jättes järgimata töölepingu seaduses (TLS) § 98 lg-s 1 määratud 30 kalendripäevase etteteatamistähtaja. Alates kostja lahkumisest 04.04.2016-25.04.2016, seisis hageja veoauto kasutuseta, põhjustades hagejale kahju Swedbank Liising AS liisinguarve näol summas 616,02 eurot. Lisaks tekitas kostja hagejale töösuhte käigus tööjuhiste mittejärgimisest tingitud varalise kahju, mis seisneb tööandjale esitatud S AB 17.09.2015 arves nr 150467 summas 618,54 eurot. 12.08.2015 toimus intsident, kus töötaja poolt juhitud tööandja autol esines ülekoormus ja selle vältimiseks tuli koorem ümber laadida. Hageja palus kostjalt välja mõista ümberlaadimise kulud. Hageja selgitas täiendavalt, et töötaja 2015.a oktoobri palgaarvestusleht, millelt justkui kajastub 618,54 euro kinnipidamine, on ekslik. Palgalehel esitatud kinnipidamissumma on vaid informatiivne ning tegeliku kinnipidamist töötasust ei tehtud.
3.Kostja vaidles hagiavaldusele vastu ning palus jätta selle rahuldamata ja jätta menetluskulud hageja kanda. Kostja selgitas, et hageja vallandas ta põhjusel, et ta keeldus minemast välismaale tööle. Kostjal on kodus kaks alla 3-aastast last. Kostjale ei meeldinud, et teda saadetakse nii puhkuse kui ka haiguslehe ajal tööle. Kui tööandja saatis kostja haiguslehega tööle, siis kostja ütles tööandjale, et teeb viimase töö ja lahkub nimetatud firmast. Kostja märkis, et soovib tagasi saada temalt kinni peetud ADRi koolituse kulud 214 eurot, kuna koolitus oli hageja huvides. 01.12.206 määrusega keeldus maakohus koolituskulude nõudes vastuhagi menetlusse võtmast. Esimese astme kohtu lahend ja selle põhjendused
4.Pärnu Maakohus rahuldas 08.02.2017 otsusega hagiavalduse osaliselt ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja kahjuhüvitise summas 618,54 eurot. Maakohus jättis rahuldamata kahju hüvitamise nõude summas 616,02 eurot. Menetluskulud jättis maakohus 50 % ulatuses kostja kanda ja 50% ulatuses hageja kanda. Maakohus määras kindlaks hageja menetluskulud summas 1465,50 eurot (sh 200 eurot riigilõiv, 1210 eurot lepingulise esindaja kulu ja 55,50 eurot lepingulise esindaja sõidukulu) ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud summas 732,75 eurot ja viivise menetluskuludelt alates
5.Maakohus leidis, et töölepingu ülesütlemise etteteatamistähtaja mittejärgmisest tekitatud varalise kahju hüvitamise nõue summas 616,02 eurot tuleb jätta rahuldamata. Hageja ei ole tõendanud, et kostja töölt lahkumine enne TLS § 98 lg-s 1 sätestatud tähtaja möödumist oleks hagejale kaasa toonud varalist kahju. Hagejal tekkinud kahju ei ole põhjuslikus seoses kostja käitumise, s.o töötaja (kostja) lahkumisega töölt enne TLS § 98 lg-s 1 sätestatud tähtaja möödumist. Kui jätta kostja väidetav tegu mõtteliselt kõrvale, s.o kui kostja oleks töötanud perioodil 04.04.2016-25.04.2016 ise, oleks hagejal siiski tulnud tasuda veoauto perioodiline liisingumakse. Seega oleks hagejale kahju toonud tagajärg saabunud ka siis, kui kostja ei oleks lahkunud töölt enne TLS § 98 lg-s 1 sätestatud tähtaja möödumist.
6.Maakohus leidis, et kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista töölepingust ja töölepingu seadusest tulenevate kohustuste rikkumisega tekitatud varaline kahju summas 618,54 eurot. Asjas ei ole vaidlust selle üle, et poolte vahel oli 25.06.2015 sõlmitud tööleping nr 0243, mille kohaselt asus kostja hageja juurde tööle autojuhina ja selle lisana nr 1 ametijuhend ning varalise vastutuse leping. Pooled ei vaidle selle üle, et 12.08.2015 toimus intsident, mille tagajärjel pidas politsei kostja poolt juhitud veoauto kinni ning avastati ülekaal ning selleks, et veoautol oleks võimalik edasi liikuda, tuli kaup ümber laadida. Töölepingu punktist 2.4 tulenevalt on töötaja ülesanne järgida, et sõiduk, millega ta sõidab, vastab kehtivatele liikluseeskirjadele. Töötaja allus logistikutele ning S AB esindaja LS on oma saadetud e-kirjas selgitanud, et töötaja laadis 12.08.2015 hommikul Haldenis maha pool koormat, misjärel tekkis tal veokile suur ülekaal. Töötaja ei informeerinud sellest logistikuid ning sõitis edasi järgmisesse kohta, kuid teel peatati töötaja politsei poolt kinni. Politsei määras töötajale rahatrahvi ning lisaks oli vaja koorem ümber laadida. Kohus leidis, et tuvastatud asjaolud annavad alust väita, et kostja ei ole järginud töökohustuste täitmisel TLS § 16 sätestatud hoolsuse määra ning vastutab seega tööandjale tekitatud varalise kahju eest. Kostja ei ole toiminud vastavalt sõlmitud töölepingule, tööandja juhistele ning oma parimate teadmiste kohaselt. Kostja oleks 12.08.2015 pidanud pärast esimest mahalaadimist teavitama logistikuid sellest, et veoautol on ülekaal ning mitte alustama sõitmist järgmisesse sihtpunkti, teades et selline teguviis on vastuolus kehtivate õigusaktidega ning toob kaasa seaduserikkumise ja sellega seoses ka lisakulutused tööandjale. Kohus asus seisukohale, et hagejal on tekkinud kahju kauba ümberlaadimise kulude näol summas 618,54 eurot, mis on põhjuslikus seoses kostja käitumise, s.o töötaja (kostja) poolt töölepingust ja töölepingu seadusest tulenevate kohustuste rikkumisega ja töötaja hoolsuse määra mittejärgimisega.
7.TsMS § 163 lg 1 alusel jättis maakohus hageja kanda 50% ja kostja kanda 50% menetluskuludest. Hageja on kandnud lepingulise esindaja kulusid summas 1617 eurot, lisaks on hagiavalduselt tasutud riigilõiv summas 200 eurot. Kostja menetluskuludele vastuväiteid ei esitanud. Kohus leidis, et hageja menetluskulud on põhjendatud osaliselt. Põhjendatud ei ole panna kostjale kohustuseks hüvitada hageja esindaja poolt menetluskulude kindlaksmääramise avalduste esitamise ja menetluskulude nimekirjade koostamiste eest kantud menetluskulud. Hageja taotles kulude hüvitamist ka esindaja istungile sõitmise aja eest. TsMS § 174 ja § 175 ega § 144 p 1 ei võimalda nõuda hüvitist teise lepingulise esindaja sõidule kulunud aja eest (vt RKTKm nr 3-2-1-65-13). Kohus leidis, et põhjendatud ja vajalikuks kuluks saab pidada lepingulise esindaja otsest sõidukulu marsruudil Tallinn-Paide-Tallinn (185 km) summas 0,3 eurot iga läbitud kilomeetri kohta, s.o 55,50 eurot. Kohus asus seisukohale, et hageja põhjendatud ja vajalik menetluskulu kokku on 1465,50 eurot, millest lepingulise esindaja tasu on 1210 eurot, riigilõiv 200 eurot
ning otsene sõidukulu 55,50 eurot. Hageja menetluskulust kuulub kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele 50%. Kostja menetluskulude väljamõistmist ei taotlenud.
8.Ühtlasi tegi maakohus 08.02.2017 määruse kohtuvea parandamise kohta, millega täiendas kohtuotsuse resolutsiooni edasikaebamise korra ja tähtaja osas. Apellatsioonkaebus
9.09.03.2017 esitas kostja Pärnu Maakohtu 08.02.2017 otsuse peale apellatsioonkaebuse, millega palub maakohtu otsuse tühistada temalt väljamõistetud menetluskulude osas summas 732,75 eurot. Apellatsioonkaebuse aluseks on asjaolu, et hageja nõudis temalt kahju hüvitamist summas 618,54 eurot maakohtu kaudu, kuigi oleks pidanud andma esmalt kostjale võimaluse vabatahtlikuks maksmiseks. Kui toimus intsident, millest tekkis nõue summas 618,54 eurot, pidas hageja selle kinni kostja töötasust. Kostja arvas, et nõue on tasutud. Kuus kuud hiljem, kui kostja lahkus töölt, jättis hageja talle lõpparve tasumata. Kostja pöördus lahenduse saamiseks töövaidluskomisjoni, kus hageja ei suutnud tõendada, et summa ei ole töötasust kinni peetud. Kostja on nõus tasuma 618,54 eurot, kui hageja oleks seda esmalt kostjale tõestanud. Maakohus oleks võinud tuvastada, kas hageja on küsinud kostjalt raha või mitte. Määruse põhjendused
10.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest tuleb TsMS § 637 lg 1 p 6 alusel keelduda. TsMS § 637 lg 1 p 6 sätestab, et kohus ei võta apellatsioonkaebust menetlusse, kui apellatsioonkaebuses toodud väidete õigsust eeldades ei saaks kaebust ilmselt rahuldada.
11.TsMS § 651 lg-st 1 tulenevalt kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Kuigi kostja on palunud tühistada maakohtu otsuse temalt väljamõistetud menetluskulude osas summas 732,75 eurot, on kostja maakohtu otsust sisuliselt vaidlustanud menetluskulude jaotuse osas. Kostja on tuginenud apellatsioonkaebuses sellele, et ta arvas, et nõue on tema töötasust kinni peetud, ning et hageja ei andnud talle enne kohtusse pöördumist võimalust nõude vabatahtlikuks rahuldamiseks. Hageja riigilõivule ja hageja esindaja kulude suurusele ei ole kostja sisulisi vastuväiteid esitanud. Kostja ei ole ka vaidlustanud maakohtu otsust osas, milles on temalt hageja kasuks välja mõistetud kahjuhüvitis summas 618,54 eurot.
12.TsMS § 163 lg 1 sätestab, et hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Maakohus on rahuldanud hagiavalduse osaliselt ning on jätnud TsMS § 163 lg 1 alusel võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega menetluskulud 50% ulatuses kostja kanda ja 50% ulatuses hageja kanda. Kostja ei ole esile toonud asjaolusid, mille põhjal saaks väita, et maakohus on jaotanud menetluskulud ebaõigesti. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse väidete alusel ei saaks maakohtu otsust menetluskulusid puudutavas osas muuta. TsMS § 168 lg 6 sätestab, et kui kostja võtab hagi kohe õigeks, kannab hageja menetluskulud ise, kui kostja ei ole oma käitumisega andnud põhjust hagi esitamiseks. Seega võimaldaks kostja poolt esile toodud asjaolu, et hageja ei andnud kostjale enne kohtusse pöördumist võimalust nõude vabatahtlikuks täitmiseks, jätta menetluskulud hageja kanda juhul, kui kostja oleks nõude kohe õigeks võtnud. Käesoleval juhul ei ole aga kostja hagiavaldust õigeks võtnud ning on sellele vastu vaielnud. Kaebust ei saaks ilmselt
rahuldada ka TsMS § 162 lg 4 alusel, mis näeb ette kohtu diskretsiooniõiguse jätta menetluskulud täielikult või osaliselt poolte endi kanda, kui vastaspoole kulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti, oleks tema suhtes äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik. Riigikohus on 26.01.2011 määruse nr 3-2-1-142-10 p-s 10 selgitanud, et TsMS § 162 lg 4 kohaldamiseks ei piisa üksnes ebaõiglusest või ebamõistlikkusest, vaid seadusandja on kehtestanud kõrgendatud standardi, mille järgi peab olema äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik kohtukulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti. Seega on TsMS § 162 lg 4 kohaldamine õigustatud üksnes erandlikel juhtudel. Käesoleval juhul kostja sellistele erandlikele asjaoludele tuginenud ei ole.
13.Ülaltoodust tulenevalt on ringkonnakohus seisukohal, et apellatsioonkaebust ei saaks selle väidete õigusest eeldades ilmselt rahuldada. Seega puudub ringkonnakohtul alus apellatsioonkaebuse menetlusse võtmiseks (TsMS § 637 lg 1 p 6). Kui kohus keeldub apellatsioonkaebust menetlusse võtmast ja tagastab selle määrusega, loetakse, et kaebust ei ole esitatud (TsMS § 638 lg 10). Kuna apellatsioonkaebus on kohtule esitatud elektrooniliselt, siis kohus kaebust hagejale ei tagasta.
14.Kaebuse menetlusse võtmisest keeldumise tõttu jäävad ringkonnakohtu menetluskulud kostja kanda (TsMS § 168 lg 1). Kuivõrd kohus keeldub apellatsioonkaebust menetlusse võtmast, puuduvad hagejal ringkonnakohtu menetluses menetluskulud, mida rahaliselt kindlaks määrata.
(allkirjastatud digitaalselt) Indrek Soots
(allkirjastatud digitaalselt) Liis Arrak
(allkirjastatud digitaalselt) Krista Kirspuu
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.