2-12-5897/13 - Täitmine - Muud täitmisasjad - Harju Maakohus Kentmanni kohtumaja - lahend.ee

Harju Maakohtu 04.03.2008 otsusega nr 1-08-2159 mõisteti hagejalt välja sundraha ja kaitsjatasu kokku 531,28 eurot. Otsus jõustus 12.03.2008 ja KarS § 82 lg 1 p 2 kohaselt aegus nimetatud otsuse täitmine 12.03.2011. 2011. aasta suve alguses esitas hageja kohtutäiturile taotluse, et täiteasja nr 026/2008/3977 menetlemine lõpetataks seoses aegumisega. Kohtutäitur jättis taotluse rahuldamata. Hageja esitas kohtutäituri otsuse peale kaebuse, mille kohtutäitur jättis samuti rahuldamata. Kostja on hagejalt pärast nõude aegumist kandnud Rahandusministeeriumi kontole SEB pangas 279,56 eurot nõude täitmiseks ja 50 eurot kohtutäituri kulude katteks, kokku 329,56 eurot. Nõude täitmist põhjendas kostja KarS § 82 lõikega 5. Kuna kostja nõude täitmist ei lõpetanud, esitas hageja Harju Maakohtule kaebuse, millest taotles täiteasja lõpetamist ja ebaseaduslikult kinnipeetud raha tagastamist. Hageja kaebus rahuldati osaliselt. Hageja esitas kohtutäiturile taotluse tagastada raha, mis on hagejalt ebaseaduslikult kinni peetud. Kostja nimetatud taotlust ei rahuldanud. TMS § 207 lg 1 kohaselt lõpetab kohtutäitur täitemenetluse rahalise ja varalise karistuse sissenõudes täitmise aegumise tõttu, kui rahalist või varalist karistust ei ole sisse nõutud KarS §-s 82 sätestatud tähtaja jooksul. 12.03.2008, s.o hageja suhtes tehtud kohtuotsuse ajal kehtinud KarS § 82 lg 1 p 2 nägi ette, et otsust ei asuta täitma, kui II astme kuriteo suhtes tehtud kohtuotsuse jõustumisest on möödunud 3 aastat. 01.01.2010 jõustus karistusseadustiku uus redaktsioon, millele olid lisatud § 82 uued sätted lõigete 4 ja 5 näol. KarS § 82 lg 5 kohaselt sätestati, et täitmisele pööratud rahalise ja varalise karituse sissenõue aegub, kui rahalist või varalist karistust ei ole sisse nõutud 7 aasta jooksul alates kriminaalasjas tehtud otsuse jõustumisest. Täitmise aegumine peatub võlgniku vangistuses viibimise ajaks. Seega karistusseadustiku regulatsioon muutus otsuse täitmise osas isiku suhtes raskemaks, kuna nägi ette rangema eriregulatsiooni. Tulenevalt KarS § 5 lg-st 3 ei ole seadusel, mis raskendab isiku olukorda, tagasiulatuvat jõudu. Samuti on Riigikohus otsuse nr 3-1-1-20-08 punktis 10 rõhutanud, et aegumise küsimuse lahendamisel tuleb kohaldada isiku suhtes leebemat seadust. Hageja on seisukohal, et kohtutäitur on ebaseaduslikult hageja arvelt pidanud kinni summasid aegunud nõude täitmiseks. Kohtutäitur pidi olema teadlik, et KarS § 82 01.01.2010 jõustunud redaktsioon ei kohaldu hageja puhul. Seega pidi kohtutäitur tulenevalt TMS § 207 lg-st 1 lõpetama hageja suhtes käimas oleva täitemenetluse hiljemalt 13.03.2011. Kohtutäitur aga jätkas ebaseaduslikku tegevust, mistõttu hageja kannatas 329,56 euro ulatuses kahju. Kostja eksitab kohut väitega, et ta tegutses kehtivast menetlusnormist lähtudes ega tegutsenud tahtlusega hagejale kahju tekitada. Hageja esitas juunis 2011 avalduse, milles taotles täiteasja nr 026/2008/3977 lõpetamist KarS § 82 lg 2 alusel, seega üritas hageja kahju tekkimist vältida. Hageja leiab, et kostja tegevus tema täiteasja lõpetamata jätmisel oli tahtlik ja süüline. Lähtuvalt eeltoodust taotleb hageja kostjalt 329,56 euro ulatuses kahju hüvitamist. Kostja vastuväited Kostja vaidleb esitatud hagile täies ulatuses vastu. 18.06.2008 on täiteasjas nr 026/2008/3977 kohtutäituri tasu väljamõistmise otsusega hagejalt väljamõistetud täitemenetluse alustamise tasu summas 118 krooni ja kohtutäituri põhitasu summas 2442,60 krooni. Kohtutäituri tasu ja täitekulude väljamõistmise otsused on TMS § 2 lg 1 p 16 kohaselt eraldi täitedokumentideks ning TMS § 207 alusel täitemenetluse lõpetamine sissenõudmisele kuuluva nõude aegumise tõttu ei too kaasa täitekulude (sh kohtutäituri tasu) nõude lõppemist. Riigikohus on lahendi nr 3-2-179-11 punktis 11 leidnud: „Kolleegiumi arvates ei saa väärteoasjas määratud rahatrahvi sundtäitmise tõttu tekkinud täitemenetluse kulusid pidada TMS §-s 209 nimetatud väärteomenetluse kuludeks ega muudeks avalik-õiguslikeks rahalisteks nõueteks, mille täitmise

saaks lõpetada samadel alustel nagu väärteoasjas määratud rahatrahvi täitemenetluse. Viidatud sätete järgi saab pärast KarS § 82 lg 1 p-s 3 sätestatud tähtaja möödumist lõpetada aegumise tõttu väärteoasjas määratud rahatrahvi või väärteomenetluses tekkinud menetluskulude või muude väärteoasjas määratud avalik-õiguslike rahaliste nõuete täitemenetluse, kuid täitemenetluse kui iseseisva menetluse kulud tuleb võlgnikul kanda hoolimata väärteomenetluse nõuete aegumisest. Täitemenetluse kulud on täitedokumendi täitmise menetluse kulud, sh väärteomenetluses määratud rahatrahvi sissenõudmiseks tehtud täitetoimingute tegemise kulud. Täitekulude kohta tehtud kohtutäituri otsus on TMS § 1 lg 1 p 16 järgi iseseisev täitedokument, millest tuleneva nõude aegumistähtaeg oli enne 5. aprilli 2011 kehtinud TsÜS § 157 lg 1 järgi 30 aastat (kehtivas redaktsioonis kümme aastat)“. Sellest tulenevalt on kohtutäituril õigus jätkata täitemenetlust hagejale kriminaalasjades väljamõistetud kriminaalmenetluskulude täitmisega tekkinud täitekulude osas ka pärast seda, kui väärteoasjades määratud rahatrahvi nõuded on KarS § 82 järgi aegunud. Hagejale tekitatud kahjuna ei saa käsitleda ka sissenõudjale (Eesti Vabariik) ülekantud summat 279,56 eurot. Riigikohus on 11. 05.2005 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-41-05 (p 55) asunud seisukohale, et kui isikul on või oli kõrvuti rikkujalt kahju hüvitamise nõudega võimalus nõuda kolmandalt isikult tagasi rikkumise tõttu tema poolt tasutu või muul viisil üleantu, mis oli üle antud õigusliku aluseta, siis tuleb seda kahju hüvitamise nõude puhul arvestada. 12.01.2004 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-135-03 (p 16) on Riigikohus leidnud, et kahjuna saab olla vaadeldav vaid see osa väidetavast kahjust, mille võrra hageja tagasinõudeõiguse väärtus on kahjuna nõutavast summast väiksem. Eelnevast tulenevalt ei saa hageja kahjuna käsitleda tema poolt tasutud ja sissenõudjale ülekantud rahatrahvi, kuna selle summa ulatuses on hagejal nõudeõigus teise isiku (sissenõudja) vastu. Kostja on seisukohal, et VÕS § 1027 kohaselt on isiku kohustus anda teisele isikule välja temalt õigusliku aluseta saadu. Kohtutäitur, kes viib läbi täitemenetluse, annab/on kohustatud andma sissenõudmisele teel saadud raha üle sissenõudjale. Kohtutäituri vahendusel üksnes täidetakse võlgniku kohustust sissenõudjale. Juhul, kui täitemenetluse käigus pöörati sissenõue alusetult võlgniku (käesolevas asjas hageja) varale, on alusetust rikastumisest tuleneva nõude kohustatud subjektiks soorituskonditsiooni alusel sissenõudja (raha saanud isik). Kui isik on saanud teise isiku arvel täitemenetluse tulemusel rahasumma ilma õigusliku aluseta, siis teisel isikul tekib, mitte kahju hüvitamise nõue kohtutäituri vastu, vaid alusetu rikastumise nõue selle summa ulatuses sissenõudja vastu (Riigikohtu Tsiviilkolleegiumi lahendid nr 3-2-1-6-06 p 14 ja 3-2-1-308 p 16). Kuna sissenõudja sai sissenõutud raha ilma õigusliku aluseta, siis on hagejal võimalik oma õigusi kaitsta mitte kostja vastu kahju hüvitamise nõudega, vaid sissenõudja vastu alusetust rikastumisest tuleneva nõude esitamisega. Kostja leiab, et puuduvad vastutuse eelduseks olevad asjaolud. Kohtutäituri seaduse (KTS) § 9 lg 1 esimene lause sätestab, et kohtutäitur vastutab oma ametitegevuse käigus süüliselt tekitatud kahju eest riigivastutuse seaduses sätestatud alustel ja ulatuses. Tulenevalt riigivastuse seaduse (RVastS) § 7 lõikest 1 isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalikõiguslikus suhtes rikkunud (edaspidi kannatanu), võib nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada käesoleva seaduse §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. RVastS § 7 lg 2 sätestab, et tegevusetusega tekitatud kahju hüvitamist võib nõuda üksnes juhul, kui haldusakt jäi õigeaegselt andmata või toiming õigeaegselt sooritamata ja sellega rikuti isiku õigusi. Riigikohus on senises praktikas (Riigikohtu 16.03.2001 otsus nr 3-3-1-2-01) pidanud õigusvastaseks tegevusetuseks üksnes sellist avaliku võimu kandja tegevusetust, kus kohustus toiming sooritada ja sellele vastav õigus nõuda toimingut võib tuleneda seadusest, muust õigustloovast aktist, haldusaktist või halduslepingust. Kooskõlas RvastS § 6 lõikega 1, mis sätestab, et isik võib nõuda haldusakti andmist või toimingu sooritamist, kui avaliku võimu kandja on kohustatud haldusakti andma või

toimingu sooritama ja see puudutab isiku õigusi, peab esinema toimingu sooritamiseks kohustav õigusnorm. Kostjal ei olnud õiguslikus alust lõpetada täitemenetlus kohtutäituri tasu osas. Kostja osundab, et väidetava kahju tekkimisega saab olla põhjuslikus seoses üksnes varale sissenõude pööramise aktid (pangakontode ja töötasu arestimise akt), kuna sellele järgnes rahade laekumine kostja ametialasele kontole. Rahade laekumised on toimunud alates 24.05.201112.10.2011 (kokku 7 korral). Hageja ei ole neid toiminguid vaidlustanud. Hageja ei ole taotlenud ka täitemenetluse peatamist sissenõude pööramisel varale TMS § 46 lg 2 p 1 või § 218 lg 2 alusel. RvastS § 7 lg 1 sätestab, et isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud (edaspidi kannatanu), võib nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada käesoleva seaduse §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. Riigikohus on lahendi nr 3-3-1-47-08 p-s 22 selgitanud, et RvastS § 7 lg-st 1 tuleneb põhimõte, et kahju ei kuulu hüvitamisele juhul, kui kahju olnuks võimalik vältida kohase primaarse õiguskaitsevahendi kasutamisega. RvastS § 7 lõiget 1 tuleb vaadelda koosmõjus TMS § 217 lg 6, mis sätestab, et kui menetlusosaline ei esita lõikes 1 nimetatud tähtaja jooksul kaebust, kaotab ta õiguse tugineda hiljem asjaolule, mida ta oleks võinud esitada kaebuses. Hageja poolt õigeaegselt esitatud kaebus kohtutäiturile TMS § 217 lg 1 alusel või kohtule TMS § 218 lg 2 alusel, oleks aidanud kahju vältida. Kohase õiguskaitsevahendi kasutamata jätmine välistab aga otseselt kahju hüvitamise RVastS § 7 lg 1 alusel (RK 3-3-1-47-08 p 22). Riigikohus on korduvalt rõhutanud (Riigikohtu otsused nr 3-2-1-41-05 p 55 ja nr 3-2-1-27-06 p 13), et kohtutel tuleb kahju hüvitamise nõuete lahendamisel arvestada, kas võlausaldajal on teinud omapoolselt mõistlikult vajaliku, et kahju ära hoida või vähendada. Hagejale tekitatud kahjuna ei saa käsitleda sissenõudjale (Eesti Vabariik) ülekantud summat 279,56 eurot, mistõttu kahju hüvitaminõue kostja vastu ei ole kohane õiguskaitsevahend. KTS § 9 lg 1 sätestab, et kohtutäitur vastutab oma ametitegevuse käigus süüliselt tekitatud kahju eest riigivastutuse seaduses sätestatud alustel ja ulatuses. Seega tuleb käesolevas asjas tõendada ka kahju hüvitamise kohustuse eeldus – süü küsimus. Kostja leiab, et kuigi alates 24.03.2011 kehtima hakanud TMS § 207 lg 1 sõnastus nägi ette, et kohtutäitur lõpetab täitemenetluse rahalise karistuse ja varalise karistuse sissenõudes täitmise aegumise tõttu, kui rahalist karistust või varalist karistust ei ole sisse nõutud karistusseadustiku §-s 82 sätestatud tähtaja jooksul, tuleb siinkohal arvestada, et kostja ei ole jätnud tahtlikult täitemenetlust lõpetamata. Kostja lähtus oma tegevuses täitemenetluse lõpetamata jätmisel kehtivast menetlusnormist, juhindudes seejuures ka kohtute seisukohast, mille kohaselt nõuetele, mis ei ole aegunud ajaks, mil muutus aegumistähtaega reguleeriv seadus, kohaldub seadus uues redaktsioonis. Riigikohus selgitas aegumisele kohaldatava seadusega seonduvat 14.12.2011 lahendis nr 3-1-1-104-11. Harju Maakohus andis oma seisukoha aegumise osas 21.11.2011 määrusega nr 2-11-41086. Eelnevast tuleneb, et kostja ei tegutsenud tahtlusega hagejale kahju tekitada, vaid lähtus oma tegevuses kehtivast seadusest. Kostja palub jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Menetluskulude suuruseks palub kostja määrata kindlaks 400 eurot, samuti taotleb kostja menetluskuludelt välja mõista menetluskulude suurust kindlakstegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõikes 1 ettenähtud ulatuses. Kohtuotsuse põhjendused Kohus, tutvunud hageja poolt esitatud kirjalike avalduste ja kostja vastusega ning uurinud tõendeid, leiab, et hagi tuleb jätta rahuldamata. Kooskõlas TsMS § 405 lõikega 1 määras kohus asja lahendamiseks lihtmenetluse ning andis

pooltele tähtaja kõigi tähtsust omavate dokumentide ja taotluste esitamiseks. Tõendatud on, et hageja suhtes oli kostja juures menetluses täiteasi nr 026/2008/3977. Hageja on seisukohal, et olukorras, kus hageja taotles 2011 juunis seoses aegumisega täitemenetluse lõpetamist, on kostja poolt pärast seda hageja kontolt summade maha arvamine toimunud õigusvastaselt. Kostja vaidleb hageja väidetele vastu ning on seisukohal, et 50 euro ulatuses kohtutäituri tasu mahaarvamiseks esines kostjal alus lähtuvalt TMS § 2 lg 1 p-st 16 ning 279,56 euro ulatuses sissenõudja arvele kantud summade osas on hagejal õigus esitada alusetu rikastumise nõue Eesti Vabariigi vastu, mitte käesolevas menetluses kostja vastu. Kohus lahendab esmalt küsimuse, kas hageja nõue kostja vastu seoses hageja arvelt 50 euro ulatuses kohtutäituri tasu mahaarvamisega on põhjendatud. Kohus märgib, et lähtuvalt TMS § 2 lg 1 p-st 16 on kohtutäituri otsus kohtutäituri tasu ja täitekulude ning sunniraha määramise kohta eraldi täitedokument. Riigikohus on lahendi nr 3-2-1-79-11 p-s 11 asunud seisukohale, et väärteoasjas määratud rahatrahvi sundtäitmise tõttu tekkinud täitemenetluse kulusid ei saa pidada TMS §-s 209 nimetatud väärteomenetluse kuludeks ega muudeks avalik-õiguslikeks rahalisteks nõueteks, mille täitmise saaks lõpetada samadel alustel nagu väärteoasjas määratud rahatrahvi täitemenetluse. Viidatud sätete järgi saab pärast KarS § 82 lg 1 p-s 3 sätestatud tähtaja möödumist lõpetada aegumise tõttu väärteoasjas määratud rahatrahvi või väärteomenetluses tekkinud menetluskulude või muude väärteoasjas määratud avalik-õiguslike rahaliste nõuete täitemenetluse, kuid täitemenetluse kui iseseisva menetluse kulud tuleb võlgnikul kanda hoolimata väärteomenetluse nõuete aegumisest. Täitemenetluse kulud on täitedokumendi täitmise menetluse kulud, sh väärteomenetluses määratud rahatrahvi sissenõudmiseks tehtud täitetoimingute tegemise kulud. Täitekulude kohta tehtud kohtutäituri otsus on TMS § 1 lg 1 p 16 järgi iseseisev täitedokument, millest tuleneva nõude aegumistähtaeg oli enne 05.04.2011 kehtinud TsÜS § 157 lg 1 järgi 30 aastat (kehtivas redaktsioonis kümme aastat). Kohus märgib, et käesoleval juhul puudub vaidlus selles, et hageja suhtes oli kostja juures menetluses täiteasi nr 026/2008/3977. Nähtuvalt kohtutäituri 30.01.2012 otsusest on hageja täitemenetluse käigus tasunud 26.09.2011 50 eurot kohtutäituri tasu (lk 11-12 pöördel). Kohus on seisukohal, et lähtuvalt eelviidatud sätetest ja Riigikohtu lahendist esines kostjal õiguslik alus hageja arvelt kohtutäituri tasu mahaarvamiseks ka olukorras, kus hageja suhtes täitemenetluse aluseks oleva otsuse täitmine oli 12.03.2011 aegunud. Seega tuleb hageja nõue kahju hüvitamiseks seoses 50 euro ulatuses kohtutäituri tasu mahaarvamisega rahuldamata jätta. Järgnevalt analüüsib kohus, kas hageja nõue kostja vastu seoses hageja arvelt pärast 12.03.2011 maha arvatud 279,56 euro osas, mis kanti täitemenetluses sissenõudjaks oleva Eesti Vabariigi arvele, on põhjendatud. Kohus osundab, et nähtuvalt kohtutäituri 30.01.2012 otsusest on hageja täitemenetluse käigus tasunud Rahandusministeeriumile põhinõude katteks alates 24.05.2011 kuni 12.10.2011 279,56 eurot (lk 11-12 pöördel). Kohus märgib, et Riigikohus on lahendi nr 3-21-41-05 p-s 55 asunud seisukohale, et kui isikul on või oli kõrvuti rikkujalt kahju hüvitamise nõudega võimalus nõuda kolmandalt isikult tagasi rikkumise tõttu tema poolt tasutu või muul viisil üleantu tagastamist, mis oli üle antud õigusliku aluseta, tuleb seda kahju hüvitamise nõude puhul arvestada. Kahjuna saab olla vaadeldav vaid see osa väidetavast kahjust, mille võrra hageja tagasinõudeõiguse väärtus on kahjuna nõutavast summast väiksem. Kohus on seisukohal, et olukorras, kus hageja arvelt maha arvatud summad on kantud täitemenetluses sissenõudjaks olnud Eesti Vabariigi arvele, on hagejal vastavas ulatuses õigus esitada alusetu rikastumise sätete alusel hagi just sissenõudja, mitte täitemenetlust läbi viinud kohtutäituri vastu. Antud juhul ei nähtu, et hageja võimalik nõue sissenõudja vastu oleks väiksem kui 279,56 eurot, mis tema arvelt maha arvati, seetõttu puudub hagejal lähtuvalt eelnimetatud Riigikohtu lahendist nõudeõigus käesolevas asjas kostjaks oleva isiku vastu. Kohus leiab, et lähtuvalt eeltoodust tuleb hageja nõue kohtutäituri poolt sissenõudja arvele kantud