2-05-1434/3 - Tööõigus - Töövaidluskomisjoni läbimata - Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium - lahend.ee

2.Kostjad hagi ei tunnistanud. W vastuväidete kohaselt oli töökorraldus ja täidetav dokumentatsioon tanklas paika pandud tööandja juhtkonna poolt. Kostja ja tema töökaaslased täitsid juhtkonna poolt antud korraldusi. Töölepingu lõpetamisel kostjale ühtegi pretensiooni ei esitatud. Kõik dokumendid viis hageja tankla töö lõpetamisel ära, mistõttu tal ei ole võimalik neid tõenditena esitada. Y , X ja Z vastuväidete kohaselt ei ole selge, kas hagejale on ikka kahju tekkinud, kuna tanklas müüdi mitte hagejale, vaid AS-ile Eksar-Transoil kuuluvat kaupa. Esitatud tõenditest ei nähtu, et sularaha väidetavast puudujäägist tekkinud kahju kajastus hageja raamatupidamises. Samuti ei nähtu kollektiivse materiaalse vastutuse lepingust, kes on tööandjaks ning tööandja esindaja ei ole lepingule ka alla kirjutanud. X kirjutas omalt poolt lepingule alla alles töölepingu lõpetamisel 18.10.2004, seega ei olnud temaga töötamise perioodil üldse kollektiivse materiaalse vastutuse lepingut sõlmitud. Tööandja oli jätnud täitmata omapoolsed kohustused seoses arvestuse ja aruandluse korra ning vastavate dokumendivormide kehtestamisel, mistõttu ka töötajatel ei olnud võimalik neid vorme täita. Tööandja oli küll andnud aruande vormi, millele kanti vahetuste üleandmisega seotud andmed, kuid alates 2004 märtsist nimetatud aruande blankette tööandja töökohta ei toonud. Juhised aruande täimiseks saadi suuliselt pr Lillikult, kes oli hageja juhatuse liige, ja kaaskostjalt W , kes oli määratud tankla juhatajaks. Kostjad töötasid tankijatena ja nende töökohustuste ja -õiguste hulka ei kuulunud sularaha inkasseerimine. Tööandja ei olnud kehtestanud sularaha üleandmise või inkassatsiooni korda või ei olnud töötajatele seda tutvustanud. Seetõttu ei saa kostjad vastutada raha võimaliku kaotsimineku eest. Võrreldes tankla käivet väidetava tekitatud kahjuga, ilmneb, et igakuine puudujääk oli keskmiselt 1/3 tankla käibest. Selline puudujääk oleks pidanud juba tunduvalt varem tööandja tähelepanu

3.Jõgeva Maakohus rahuldas 28. novembri 2005 otsusega hagi ja mõistis OÜ Silvenoinen kasuks välja X lt 101 596.50 krooni, Y lt 133 489.30 krooni, Z ilt 24 320.40 krooni ja W127 431.70 krooni. Otsuse põhjenduste kohaselt on hageja tõendanud endal kahju tekkimise Lihula tankla sularaha-arvelduse kontrollakti ja sularaha liikumise kontrolltabeliga (tl 31-43), mille kohaselt on perioodil jaanuar - detsember 2004 tekkinud sularaha laekumises ja hagejale tankla töötajate poolt üle antud/panka kantud summades vahe 386 837.90 krooni. Kuna kauba eest tasutud raha ei ole hagejale laekunud, on sellega tekkinud hagejale kahju eelnimetatud summas. Hageja ja kostjate vahel on sõlmitud kollektiivse materiaalse vastutuse leping. Lepingus (tl 27-29) ei ole nimetatud, millise tööandjaga leping sõlmitakse ja puudub tööandja esindaja allkiri. Samas ei nähtu asja materjalidest, et kostjad oleksid vaadeldaval perioodil töötanud teise tööandja juures, kelle esindajaks oleks M. Mägi. Ka töölepingutes on tööandja esindajana alla kirjutanud M. Mägi. Lepingu väidetava sõlmimise ajal kehtinud võlaõigusseaduse (edaspidi VÕS) § 11 lg 2 järgi juhul, kui vastavalt seadusele, lepingupoolte kokkuleppele või ühe poole taotlusele tuleb leping sõlmida teatud vormis, ei loeta lepingut sõlmituks enne, kui lepingule on antud ettenähtud vorm. Töökoodeksi (edaspidi TööK) § 1281 lg 2 nägi ette lepingu kirjaliku vormi. VÕS § 11 lg 4 kohaselt loetakse kirjalik leping sõlmituks, kui lepingupooled on lepingudokumendi allkirjastanud. Sama põhimõte on sätestatud ka tsiviilseadustiku üldosa seaduse (edaspidi TsÜS) §-is 78. TsÜS § 83 lg 1 kohaselt on tehingu seaduses sätestatud vormi järgimata jätmise korral tehing tühine, kui seadusest või vormi nõudmise eesmägist ei tulene teisiti. Samas on hageja oma käitumisega kohtueelselt (tl 45-48) ja hagi esitamisega nimetatud lepingu sisuliselt heaks kiitnud. TsÜS § 113 kohaselt kehtivad heakskiidetud tehingu õiguslikud tagajärjed alates tehingu tegemisest. Sama põhimõte kehtib ka kostja X suhtes, kes kollektiivse materiaalse vastutuse lepingu allkirjastamisega 18.10.2004 kiitis selle tagasiulatuvalt heaks ja võttis endale lepingust tulenevad kohustused. Eeltoodust tulenevalt on poolte vahel sõlmitud kollektiivse materiaalse vastutuse leping ja kostjad vastutavad kollektiivselt võimaliku kahju eest. Kahju suurust ei ole kostjad sisuliselt vaidlustanud. Samuti on kostjad olnud nõus kahju proportsionaalse jagunemisega kostjate vahel vastavalt töötatud ajale. Seetõttu ei rahuldata hagi solidaarselt kõigi kostjate vastu. Kahju väljendub hagejal kohustuste tekkimises kolmanda isiku ees. Kostjate vastutuse alusena tuleb käsitleda TLS § 1281 lg 1. Asjas ei ole tuvastatud asjaolusid, mille alusel oleks võimalik vähendada hüvitamisele kuuluvat kahju TLS § 130 alusel. Kostjate süüd tuleb eeldada. Kostjad ei ole esitanud kohtule tõendeid, mis välistaksid nende süü. Kohtuistungil viibinud kolme kostja seletus ei ole piisav nende vabastamiseks kahju hüvitamisest. Kuigi hageja ei ole asjast nähtuvalt kehtestanud sularaha käitlemise reegleid, ei vabasta see kostjaid kahju hüvitamise kohustusest. Vastava korra puudumine ei saa olla põhjuslikus seoses kahju tekkimisega. Vara säilimine ning igakordne üleandmine ühelt kostjalt teisele pidi olema töölepingu kohasel iga kostja ülesanne. Töölepingute p 3.5.1 kohaselt olid kostjad vastutavad hageja vara eest, p 3.5.5 seadis kostjatele kohustuseks kontrollida varade säilimist vahetuste üleandmisel. Lepingute p 9.2 kohaselt pidid kostjad olema teadlikud ka kollektiivse materiaalse vastutuse lepingu olemasolust.

2.lause) nähtub, et kostjad vaidlustasid kahjusummat; 3) ei asenda heakskiidu instituut kehtiva õiguse kohaselt vorminõuet ega muuda ära TsÜS §-is 83 sätestatud vorminõude järgimata jätmise õiguslikke tagajärgi. Seetõttu on ebaõige käsitlus, mille kohaselt X kiitis lepingu 18.10.2004 heaks. TööK § 1281 lg 2 sätestab kollektiivse materiaalse vastutuse lepingule kohustusliku kirjaliku vorminõude. TsÜS § 83 lg 1 kohaselt on tehingu seaduses sätestatud vormi järgimata jätmise korral tehing tühine. 18.10.2004, s. o päeval, kui X lõpetas töösuhte OÜ-ga Silvenoinen, ei olnud tööandja poolt kollektiivse materiaalse vastutuse lepingut allkirjastatud ning seega puudus tehing, mida X allkirjastamisega oleks saanud heaks kiita. Pealegi on X lepingu allkirjastanud väidetava kahju tekkimisest hiljem, mistõttu senise kohtupraktika kohaselt sellisel juhul nõue töötaja vastu jäetakse rahuldamata (Tartu Ringkonnakohtu otsus nr 2-2-16/2004). Samuti puudub kollektiivse materiaalse vastutuse lepingul tööandja esindaja allkiri ja tööandja nimetus; 4) ei ole tõendatud, et puudujäägi tekkimise kohaks oli tankla. Töötajad saavad vastutada tööandja vara eest, mis neile on usaldatud. Tööandja peab looma tingimused, mis võimaldavad töötajatel tagada vara säilimise. Üheks vara säilimise tagamise vahendiks on sularaha käitlemise reeglite kehtestamine. Hageja esindaja võttis õigeks, et raha inkasseerimise õigus oli üksnes W l (tl. 79 alt 4. lõik, tl 115 ülevalt 3. lõik). Kostjad kontrollisid üksteisele vahetuse üleandmisel kassajääki, puudujääke ei esinenud (tl 116). Kuivõrd sularaha käitlemise korda ja aruandlust tööandja ei kehtestanud, v. a inkasseerimiskohustuse panemine W le, siis sularaha liikumine väljus teatud hetkest apellantide kontrolli alt. Kas ja kui palju raha W tanklast inkasseerimisel välja võttis ja kas summa vastab panka ja AS Eksar-Transoil kassasse makstule, ei ole hagejast sõltuvatel põhjustel kontrollitav. VÕS § 7 kohaselt loetakse võlasuhtes mõistlikuks seda, mida samas olukorras heas usus tegutsevad isikud loeksid tavaliselt mõistlikuks. Sama seaduse § 6 kohaselt peavad võlausaldaja ja võlgnik käituma teineteise suhtes hea usu põhimõttest lähtuvalt. Mitte mingil juhul ei vasta mõistlikkuse ja hea usu põhimõttele hageja käitumine, kes ei kehtestanud sularaha käitlemise reegleid, aruandluse korda ning ei viinud aastase tegutsemise perioodi jooksul läbi ühtegi inventuuri. Sellises olukorras nõude esitamine kostjate vastu ei vasta headele kommetele ja hea

5.OÜ Silvenoinen vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja taotleb selle rahuldamata jätmist. Vastuväidete kohaselt: 1) on kahju tõendamist leidnud. Hageja ei ole kunagi eitanud, et Lihula tanklas müüdi AS-ile Eksar-Transoil kuuluvat kaupa ning laekunud raha anti/kanti üle AS-ile Eksar-Transoil. Operaatorlepingu kohaselt teostas hageja Lihula tankla opereerimist ning operaatorlepingu p 5.l kohaselt kannab hageja vastutust AS Eksar-Transoil ees ning kohustub hüvitama vastava kahju. Kohtule esitati ka hageja raamatupidamise õiend koos väljavõttega majandusaasta aruandest, kus on korrektselt kirjendatud hageja kohustuse olemasolu AS-ile Eksar-Transoil summas 386 838 krooni, s. o tekkinud puudujäägi summas. Kostjad ei ole vaielnud eelpoolnimetatud tõenditele vastu ega ole seadnud nende sisu kahtluse alla. Ebaõige on väide, et hageja poolt esitatud Lihula tankla sularaha arvelduse kontrollakt ning sularaha liikumise kontrolltabel ei tõenda kahju tekkimist ja selle suurust. Tegemist on dokumentaalsete tõenditega, milles on kirjeldatud kahju tekkimist ja kahju suurust. Otsitud ja ainetud on kaebuses toodud väited, et kuna eelpoolnimetatud dokumentides puuduvad viited raamatupidamise algdokumentidele ja/või pangakontode väljavõtetele, siis on dokumendid puudulikud. Kostjad ei taotlenud algdokumentide väljanõudmist või ka raamatupidamisliku ekspertiisi läbiviimist. Hageja täitis oma tõendamiskoormuse ning puudus vajadus esitada täiendavaid tõendeid faktiliste asjaolude kohta, mis olid juba hageja poolt tõendatud; 2) ei tee asjaolu, et kollektiivse materiaalse vastutuse lepingul puudub tööandja esindaja allkiri ja tööandja nimetus, poolte vahel sõlmitud lepingut tühiseks ega olematuks. Kõikide töötajate töölepingutes sisaldub viide, et töötajaga on sõlmitud kollektiivse materiaalse vastutuse leping. Kostjad ei ole kunagi eitanud, et materiaalse vastutuse leping eksisteeris ja kehtis. Vastav säte sisaldus ka X töölepingus. Kostja vaba tahe oli lepingu sõlmimine ja seega ka endale lepingus sätestatud kohustuste võtmine; 3) on hagiavalduses põhjalikult selgitatud, milliseid töölepingus ja kollektiivse materiaalse vastutuse lepingus sätestatud kohustusi kostjad rikkusid. Kõikidel kostjatel oli piiramatu ligipääs hageja varale. Asjaolu, et panka raha inkasseerimise õigus oli tõepoolest ainult W l, ei tee olematuks fakti, et tanklas olevale sularahale ja kaubale oli juurdepääs kõigil töötajatel. Kollektiivse materiaalse vastutuse leping sõlmitaksegi seetõttu, et ei ole võimalik välistada kõigi töötajate juurdepääsu tööandja varale. Ebaõige on seisukoht, et kostjate suhtes tulnuks kohaldada VÕS §-ides 139 ja 140 sätestatut. Kostjad sõlmisid kollektiivse materiaalse vastutuse lepingu vabatahtlikult ning olid kohustatud lepingus märgitud kohustusi täitma. Kahjuhüvitise vähendamiseks alused puuduvad.

Töötajate varaline vastutus on seniajani reguleeritud TööK 9. peatükis töötajate materiaalse vastutuse kohta. Vastavalt TööK §-ile 1281 lg 1 kui töötajad teevad ühiselt mõnda liiki töid, mis on seotud neile antud väärtuste hoidmisega, töötlemise, müügiga, veoga või tootmisprotsessis kasutamisega ning ei ole võimalik piiritleda iga töötaja materiaalset vastutust, võib sisse seada kollektiivse materiaalse vastutuse. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt sõlmitakse kollektiivse materiaalse vastutuse leping kirjalikult. Asja materjalidest nähtuvalt on hageja sõlminud kostjatega eraldi dokumendina kollektiivse materiaalse vastutuse lepingu (tl 27-28), mille X on allkirjastanud 18.10.2004, Y on allkirjastanud 01.01.2004 ja Z on allkirjastanud 18.10.2004. Ebaõige on apellantide seisukoht, et kuna kollektiivse materiaalse vastutuse lepingul puudub tööandja esindaja allkiri ja tööandja nimetus, siis ei ole poolte vahel kollektiivse materiaalse vastutuse lepingut sõlmitud. Apellandid ei ole väitnud, et nad oleksid sõlminud kollektiivse materiaalse vastutuse lepingu kellegi teisega kui oma tööandjaga, s. o Silvenoinen OÜ-ga. Sõlmides lepingut, olid nad teadlikud, et sõlmivad selle oma tööandjaga ning seda arusaamist ei takistanud see, et lepingul puudub tööandja nimetus. Seega on lepingu teine pool identifitseeritav ning leping ei ole sel alusel tühine. Ka on apellantidega sõlmitud töölepingu punkti 9.2. kohaselt on töötaja ja tööandja vahel sõlmitud kollektiivse materiaalse vastutuse leping. Samuti on ebaõige väide, et kollektiivse materiaalse vastutuse lepingut ei ole sõlmitud seetõttu, et lepingul puudub tööandja esindaja allkiri. Vastavalt VÕS §-ile 11 lg 4 loetakse kirjalik leping sõlmituks, kui lepingupooled on lepingudokumendi allkirjastanud või vahetanud kummagi lepingupoole poolt allkirjastatud lepingudokumendid. Eraldi dokumendina vormistatud kollektiivse materiaalse vastutuse lepingul puudub tõesti tööandja allkiri, kuid samas juba eelnevalt viidatud apellantidega sõlmitud töölepingu p 9.2. kohaselt on töötaja ja tööandja vahel sõlmitud kollektiivse materiaalse vastutuse leping ning tööleping on allkirjastatud nii töötaja kui tööandja poolt. Kuna töölepingu kohaselt pooled sõlmisid koos töölepinguga ka kollektiivse materiaalse vastutuse lepingu, siis on sisuliselt kollektiivse materiaalse vastutuse leping vaadeldav töölepingu lisana ning töölepingule antud allkiri kinnitab ka kollektiivse materiaalse vastutuse lepingu sõlmimist. Maakohus on õigesti leidnud, et X suhtes saab kohaldada kollektiivse materiaalse vastutuse lepingus sätestatut. Töölepingu p. 3.5.1. kohaselt oli X töölepingu sõlmimisel teadlik, et töö eritingimuseks on täielik materiaalne vastutus. Töölepingu p 9.2. kohaselt töötaja ja tööandja vahel on sõlmitud kollektiivse materiaalse vastutuse leping. Seega X teadis reservatsioonideta, et tema suhtes on võimalik kohaldada kollektiivset materiaalset vastutust, kui ta ei taga usaldatud vara säilimise. Asjaolu, et ta allkirjastas eraldi dokumendina vormistatud kollektiivse materiaalse vastutuse lepingu 18.10.2004, ei vabasta teda kollektiivsest materiaalsest vastutusest töölepingu p-de 3.5.1. ja 9.2. järgi. Vastavalt TööK §-dele 125 ja 126 tekib töötajal varaline vastutus ja kahju hüvitamise kohustus, kui tööandjal on tekkinud otsene tegelik kahju, kahju on tekkinud töötaja õigusvastase käitumisega, on olemas põhjuslik seos töötaja tegevuse või tegevusetuse ning tööandjal kahju tekkimise vahel ning töötaja on kahju tekitamises süüdi. Õige on apellantide seisukoht, et ei ole tõendatud usaldusväärselt apellantide õigusvastase käitumise tulemusena hagejal otsese tegeliku kahju olemasolu ja suurust.

Asja materjalide kohaselt müüdi Lihula tanklas AS Eksar-Transoil kaupa ja müügist laekunud raha anti/kanti operaatorlepingu punkti 4.1. kohaselt üle AS-ile Eksar-Transoil. Hageja on kahju olemasolu kinnitamiseks esitanud raamatupidamise õiendi koos väljavõttega majandusaasta aruandest, kus on kirjendatud hageja kohustuse olemasolu AS-ile Eksar-Transoil summas 386 838 krooni, s. o tekkinud puudujäägi summas (tl 84-85). Selline õiend ei tõenda aga seda, et apellandid oleksid oma õigusvastase tegevusega põhjustanud hagejale sellises suuruses kahju (s. o ei tõenda õigusvastast tegu ega ka põhjuslikku seost teo ja kahju vahel). Kahju olemasolu tõendamiseks on hageja esitanud ka Lihula tankla sularaha arvelduse kontrollakti (tl 30 ) ning sularaha liikumise kontrolltabelid kuude lõikes (tl 31-43). Õige on apellantide seisukoht, et nad vaidlesid juba esimese astme kohtus vastu väidetava kahjusumma suurusele, seega on maakohus oma otsuses ebaõigesti märkinud, et kostjad ei ole kahju suurust vaidlustanud. Maakohtu otsuses puudub põhjendus selles osas, kas hagejal väidetavalt tekkinud kahju summas 386 837.90 krooni on tekkinud kostjate õigusvastase käitumise tõttu (põhjuslik seos). Õige on apellantide seisukoht, et Lihula tankla sularaha arvelduse kontrollakt on liiga üldsõnaline selleks, et ainuüksi selle alusel otsustada sellises summas kollektiivse materiaalse vastutuse panemine apellantidele. Samuti ei muuda usaldusväärseks kahjusumma väidetavat suurust sularaha liikumise kontrolltabelid kuude lõikes. Hagejal on võimalik esitada oma nõude tõendamiseks vahetustevahelisi aruandeid (apellantide väitel pidasid nad hiljem sel eesmärgil vihikut) ning muid raamatupidamise algdokumente, samuti ka tõendeid selle kohta, kellele (ja kes) kanti/anti raha vaidlusalusel perioodil. Samuti on hagejal võimalik esitada andmeid selle kohta, kuidas oli korraldatud tanklas inventuuride läbiviimine jms. Ringkonnakohus leiab, et asi tuleb saata TsMS § 657 lg 1 p 3 alusel tühistatud osas esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks, sest ringkonnakohus ei saa asja ise lahendada. Pooltele tuleb anda võimalus esitada uusi asja lahendamise seisukohalt olulisi tõendeid ning samuti peab olema tagatud pooltele edasikaebe võimalus tõendite hindamise peale. Asja uuel läbivaatamisel peaks esimese astme kohus hindama ka seda, kas esinevad (või ei esine) TööK §-is 130 sätestatud alused hüvitamisele kuuluva kahju vähendamiseks. Vastavalt „Tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse“ §-ile 3 enne käesoleva seaduse jõustumist alustatud menetluse puhul kohaldatakse menetluskulude jaotamisele ja nende kindlaksmääramisele seni kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatut. Seega tuleb lähtuda menetluskulude osas kuni 01.01.2006 kehtinud TsMS §-ist 60 lg 1 ning selle alusel jagatakse menetluskuluse asja uuel läbivaatamisel tehtava kohtuotsusega.