Kohtuasja number 3-2-1-49-04 Määruse kuupäev Tartu, 27. aprill 2004. a Kohtukoosseis Eesistuja A. Kull, liikmed I. Koolmeister ja T. Tampuu Kohtuasi Tallinna Autobussikoondise AS hagi Maardu linna vastu võlgnevuse tasumiseks Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 12. detsembri 2003. a määrus tsiviilasjas nr 2-2/1609/2003 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Maardu linna erikaebus Asja läbivaatamise kuupäev 29. märts 2004. a, kirjalik menetlus Resolutsioon
1.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi
12.detsembri 2003. a määrus. Teha uus määrus, millega jätta Harju Maakohtu 9. septembri 2003. a määrus muutmata.
2.Erikaebus rahuldada.
3.Tagastada Maardu Linnavalitsusele 12. jaanuaril 2004. a tasutud kautsjon 200 (kakssada) krooni.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Tallinna Autobussikoondise AS esitas 6. juunil 2002. a Harju Maakohtule hagiavalduse, milles palus Maardu linnalt välja mõista 259 520 krooni. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 29. aprillil 1999. a lepingu nr 1/99, mille kohaselt Tallinna Autobussikoondise AS osutab Maardu Linnavalitsusele veoteenuseid bussiliinidel nr 183, 184, 184A, 187A vastavalt kokkulepitud marsruutidele, sõiduplaanidele, makstavatele dotatsioonidele ja piletihindadele. Lepingu p 3.2 kohaselt kohustus kostja tasuma hagejale bussiliinide käigushoidmiseks vajaliku dotatsiooni. Kostja jättis hagejale tasumata bussiliinide nr 184 ja 186 dotatsiooni 2001. aasta aprilli ja mai eest, mistõttu palub hageja kostjalt välja mõista saamata jäänud dotatsiooni 259 520 krooni.
2.Harju Maakohus lõpetas 9. septembril 2003. a menetluse TsMS § 217 p 1 alusel, s.o põhjusel, et asi ei kuulu maa-või linnakohtu pädevusse tsiviilkohtupidamise korras läbivaatamisele. Maakohus leidis, et poolte vahel on avalik-õiguslik vaidlus, mille lahendamine kuulub halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 3 lg 1 p 1 järgi halduskohtu pädevusse. Poolte vahel sõlmitud lepinguga anti hagejale üle avalike ülesannete täitmine - ühistranspordi korraldamine marsruudil Maardu - Tallinn - Maardu. Et kohaliku omavalitsuse poolt eraõiguslikule juriidilisele isikule avalike ülesannete üleandmise kohta sõlmitud leping on olemuslikult avalik-õigusliku sisuga, tuleb nimetatud lepingut käsitada halduslepinguna. Vaidluse avalik-õiguslikule iseloomule viitab ka asjaolu, et nõutakse dotatsiooni maksmist, mis on avalik-õiguslik rahaline toetus.
3.Tallinna Autobussikoondis esitas maakohtu määruse peale erikaebuse, milles ta palus määrus tühistada ja saata asi menetlemiseks esimese astme üldkohtule. Pooltevahelise lepinguga ei läinud hagejale üle linna avalike ülesannete täitmine. Ei ole õiguslikku alust käsitada sõitjate vedu ja selle tasustamise lepingut halduslepinguna. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
4.Tallinna Ringkonnakohus tühistas 12. detsembril 2003. a maakohtu määruse ja saatis asja samale maakohtukohtule menetlemiseks.
5.Ringkonnakohus leidis, et kohaliku omavalitsuse korralduse seaduses (KOKS) sätestatud ülesandeid ei pea kohalik omavalitsus teostama ise, vaid omavalitsusüksustele on jäetud vabadus otsustada selle üle, kas täita neid ise või anda nimetatud ülesanded üle eraõiguslikele isikutele, tagades samal ajal nende täitmise.
6.Avaliku ülesande täitmise tagamiseks võib avalik võim sõlmida halduslepinguid ja tsiviilõiguslikke lepinguid. Riigikohtu halduskolleegium asus 21. novembri 2002. a otsuses seisukohale, et halduslepinguks kvalifitseerub avalike ülesannete täitmise tagamiseks sõlmitud leping juhul, kui lepinguga on eraõiguslikule isikule antud avaliku võimu volitusi või kui leping reguleerib kolmandate isikute subjektiivseid avalikke õigusi. Tsiviilõigusliku lepinguga on tegemist juhul, kui eraisik üksnes kaasatakse teenuse tellimise korras avaliku ülesande täitmisele, ilma et talle oleks üle antud võimuvolitusi või lepinguga reguleeritaks kolmandate isikute õigusi.
7.Pooled sõlmisid lepingu, mille kohaselt hageja osutab kostjale tellitud veoteenuseid. Maakohtu seisukoht, et vaidlusaluse lepinguga anti hagejale üle ühistranspordi korraldamine, ei tulene esitatud lepingust. Kostja ei volitanud hagejat veoteenust korraldama, vaid teostama konkreetset kokkulepitud vedu. Hagejale ei antud üle avaliku võimu volitusi, samuti ei ole lepinguga reguleeritud kolmandate isikute subjektiivseid avalikke õigusi. Seega ei saa pooltevahelist lepingut käsitada halduslepinguna, vaid tegemist on tsiviilõigusliku lepinguga, millest tulenev vaidlus tuleb läbi vaadata tsiviilkohtumenetluse korras.
ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED
8.Maardu linn esitas ringkonnakohtu määruse peale erikaebuse, milles palus tsiviilasjas menetlus lõpetada, sest tegemist on avalik-õigusliku vaidlusega, mis tuleks lahendada halduskohtus.
9.Erikaebuse esitaja leiab, et ringkonnakohtu määruses on oluliselt rikutud materiaalõiguse norme.
1.oktoobrist 2000. a reguleerib ühistransporditeenuse osutamist ühistranspordiseadus. Ühistranspordiseaduse § 2 punktide 1, 4 ja 5 kohaselt on poolte vahel sõlmitud leping avalik liiniveo leping, sest toimub regulaarne sõitjatevedu kindlal marsruudil ja sõiduplaani alusel, kus sõitjad saavad sõidukisse siseneda ja sealt väljuda sõiduplaaniga määratud peatustes ning sõitjatevedu korraldatakse kohaliku omavalitsusüksuse ja vedaja vahelise lepingu alusel.
10.Vaidluse objektiks on avaliku teenindamise lepingu alusel vedajale makstava dotatsiooni ehk avalik-õigusliku rahalise toetuse suurus, mida makstakse ühistranspordi kasutajatele kehtestatud sõidusoodustuste kompenseerimiseks. Samuti reguleerib pooltevaheline leping kolmandate isikute subjektiivset avalikku õigust kasutada avalikku teenust. Sisuliselt on nimetatud lepingu puhul tegemist õiguse andmisega avaliku liiniveo teostamiseks. Sõidusoodustused ja piletihinnad hageja poolt opereeritavatel liinidel kehtestas Maardu Linnavolikogu. Maardu linn kohustus tasuma hagejale dotatsiooni, mis oma sisult on avalik-õiguslik rahaline toetus ja mõeldud kompenseerima kohaliku omavalitsuse poolt teatavatele sõitjatekategooriatele mõeldud soodustusi.
11.Tallinna Autobussikoondise AS vaidleb erikaebusele vastu. Ta leiab, et pooled sõlmisid
29.aprillil 1999. a veolepingu, mille täitjana osutas hageja tellijale veoteenuseid. Ühistranspordiseaduse jõustumisel ei muutunud sõlmitud veoteenuste osutamise leping avaliku
teenindamise lepinguks. Dotatsioone ei makstud Maardu Linnavolikogu kehtestatud soodustuste kompenseerimiseks, vaid linna palutud madala piletihinna ja tegelike kulutuste vahena. Sõlmitud veoleping ei reguleerinud kohalikele omavalitsusorganitele pandud avalik-õiguslikke ülesandeid. Hageja ei korraldanud veoteenust, vaid teostas konkreetset kokkulepitud vedu. Tegemist ei ole avalikõigusliku vaidlusega.
TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT
12.Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu määrus tuleb TsMS § 363 p 2 alusel tühistada protsessiõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Kolleegium saab TsMS § 362 p 5 alusel teha ise uue määruse ning jätta Harju Maakohtu 9. septembri 2003. a määruse muutmata.
13.Käesoleva vaidluse lahenduse määrab ära see, kas pooled sõlmisid 29. aprillil 1999. a halduslepingu või tsiviilõigusliku lepingu. Haldusmenetluse seaduse § 95 sätestab, et "Haldusleping on kokkulepe, mis reguleerib haldusõigussuhteid. Halduslepingu võib sõlmida kas üksikjuhtumi või piiritlemata arvu juhtumite reguleerimiseks". Seega on haldusleping leping, mis on suunatud õiguste ja kohustuste tekitamisele, muutmisele või lõpetamisele haldusõiguse valdkonnas.
14.Kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse § 6 lg 1 järgi on omavalitsusüksuse ülesandeks korraldada antud vallas või linnas muuhulgas valla- või linnasisest ühistransporti. Ühistranspordi korraldamine eelnimetatud tähenduses on avalik-õiguslik ülesanne. Kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse § 35 lg 5 järgi on vallal või linnal õigus oma ülesannete täitmiseks sõlmida lepinguid.
15.Avalik-õigusliku ülesande täitmise saavutamiseks võib avaliku võimu kandja sõlmida eraõigusliku isikuga nii tsiviilõiguslikke lepinguid kui halduslepinguid. Tsiviilõigusliku lepingu sõlmimine on võimalik juhul, kui seadus seda ei keela ega näe ette üksnes halduslepingu sõlmimist. Tsiviilõigusliku lepinguga ei saa reguleerida avaliku teenuse kasutaja või muu kolmanda isiku õigusi ega kohustusi. Samuti ei saa sellise lepinguga avaliku võimu kandja anda eraõiguslikule isikule üle oma kohustusi ja avaliku võimu volitusi. Lepingu olemuse kindlakstegemisel tuleb lähtuda lepingu sisust.
16.Kolleegium leiab, et vaidlusalune leping on haldusleping. Lepingu punktid, mis näevad ette bussiliinide doteerimise kohaliku omavalitsuse poolt (lepingu punktid 2.2 ja 3.2), kohaliku omavalitsuse õiguse teostada lepingu täitmise üle kontrolli ka dokumentatsiooniga tutvumise teel (lepingu punkt 5.1), kehtestada sõidusoodustusi (lepingu punkt 5.3) jne, on piisavad selleks, et pidada kõnealust lepingut halduslepinguks. Oluline on seejuures, et Maardu linn jääb ise vastutavaks ühistranspordi korraldamise eest ning et see leping reguleerib kolmandate isikute (reisijateveo teenuse kasutajate) õiguslikku seisundit.
17.Halduskohtumenetluse seadustiku § 8 lg 4 alusel alluvad halduslepingust tulenevad vaidlused halduskohtule, kui seadusega või halduslepinguga ei ole sätestatud teistsugust kohtualluvust. Kõnealusel juhul seadus ei sätesta teistsugust kohtualluvust. Lepingu viidatud punktide iseloomust tulenevalt puudus pooltel ka võimalus määratleda lepingut tsiviilõigusliku lepinguna. Seega kuulub vaidlus läbivaatamisele halduskohtus. Ringkonnakohtu määrus tuleb tühistada. Riigikohus saab teha uue määruse, millega jätab esimese astme kohtu määruse muutmata.
18.Vastavalt TsMS § 57 lg-le 4 on kautsjoni tasumisest vabastatud riik ja kohalik omavalitsusüksus. Maardu linn on ekslikult tasunud erikaebuse esitamisel kassatsioonkautsjoni ja kautsjon tuleb seetõttu tagastada. A. Kull, I. Koolmeister, T. Tampuu
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.