Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-2-1-135-03 Otsuse kuupäev Tartu, 12. jaanuar 2004. a Kohtukoosseis Eesistuja T. Tampuu, liikmed A. Kull ja L. Laarmaa Kohtuasi AS A.R.B. (pankrotis) hagi Eesti Vabariigi vastu 3 708 973 krooni ja 60 sendi saamiseks. Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 22. mai 2003. a otsus tsiviilasjas nr 2-2/229/2003 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Eesti Vabariigi kassatsioonkaebus Asja läbivaatamise kuupäev 15. detsember 2003. a, kirjalik menetlus Resolutsioon
1.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 22. mai 2003. a otsus ja saata asi samale apellatsioonikohtule uueks läbivaatamiseks.
2.Kassatsioonkaebus rahuldada.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.28. veebruaril 1995. a sõlmisid AS A.R.B. ja AS Eesti Ühispank (edaspidi ka pank) laenulepingu nr 467659, mille kohaselt võlgnes AS A.R.B. pangale 2 507 537 krooni 32 senti tähtajaga 26. veebruar 2000. a. 5. mail 1995. a sõlmisid AS A.R.B. ja AS Eesti Ühispank arvelduslaenulepingu nr 467659/1 ja 20. mail 1995. a ning 3. novembril 1995. a selle lepingu lisad kokku 1 500 000 krooni laenamiseks AS-le A.R.B. tähtajaga 2. veebruar 1996. a. 5. mail 1995. a sõlmitud lepingu täitmiseks Tallinna ja Harjumaa täitevbürooos (edaspidi täitevbüroo) 20. veebruaril 1996. a algatatud täitemenetlus nr 2566 lõpetati panga avalduse alusel 8. märtsil 1996. a, kuna võlg tasuti täitemenetluseväliselt. Täitur ei vabastanud pärast täitemenetluse lõpetamist vara aresti alt.
25.veebruaril 1996. a lõpetas pank 28. veebruaril 1995. a sõlmitud laenulepingu ühepoolselt enne tähtaega ja esitas lepingu täitmiseks samale täitevbüroole, nõudes 1 586 134 krooni 1 sendi tasumist. Täitur algatas täitemenetluse nr 2904. Selles täitemenetluses müüs võlgnik arestitud vara täituri kontrolli all ja täitur müüs tervikvara (viilhalli) enampakkumisel. Kokku laekus täitevbüroo arvele 2 226 666 krooni 95 senti. Saadud rahast kandis täitevbüroo pangale üle 2 159 043 krooni 15 senti, võlgnikule AS-le A.R.B. 12 791 krooni 75 senti ja AS-le Eesti Energia 21 335 krooni 10 senti. Ülejäänud raha jäi täitevbüroo kontole. Tallinna Linnakohtu 5. mai 1997. a otsusega tunnistati lepingu ühepoolne lõpetamine ebaseaduslikuks. Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi
16.detsembri 1996. a otsusega tunnistati kõik täitetoimingud täitemenetluses nr 2904 ebaseaduslikeks.
24.novembril 1995. a sõlmisid AS A.R.B. ja AS Eesti Ühispank lepingu, mille kohaselt garanteeris pank AS A.R.B. maksekohustuse täitmise Van Dijk Food Products"ile summas 100 000 Hollandi kuldnat.
2.26. veebruaril 1998. a esitatud hagis nõudis AS A.R.B. (pankrotis) kostjalt - Eesti Vabariigilt ebaseadusliku täitemenetlusega ära võetud 2 192 540 krooni 85 sendi tagastamist ja 1 516 432 krooni 75 sendi suuruse kahju hüvitamist. Hageja väitel algatati ja korraldati täitemenetlus nr 2904 ebaseaduslikult. Täitemenetlus korraldati ilma täitmisele kuuluva lahendita. Pangal ei olnud seaduslikku alust lõpetada ühepoolselt laenuleping nr 467659. Hageja ei saanud täitmiseks esitatud
lahendi vaidlustamisest täitevbüroole teatada. Formaalselt oli täitmisel täitedokument võlgnevusega 1 439 043 krooni (algsummast (1 516 432 kroonist) oli võlgnik täitemenetluseväliselt tasunud 147 090 krooni 89 senti), kuid sundtäitmisega võeti ära hageja vara 763 244 krooni 73 sendi võrra rohkem, sest garantiilepingust tuleneva väidetava nõude kohta puudus täidetav lahend ka formaalselt. Riik sai raha hageja arvel õigusliku aluseta, mida ei muuda olematuks asjaolu, et riik selle pangale edasi andis. Kuidas riik raha kasutas, ei oma tähtsust, sest hageja ei otsustanud raha edasise liikumise üle ega saanud neid suhteid mõjutada ega vaidlustada. Riik on hageja väitel põhjustanud talle kahju ka seoses vara müümisega alla hariliku väärtuse. Täituri kontrolli all müüdud vara oli arestitud kuni realiseerimistähtaegade lähenemiseni, mistõttu tekkis vajadus realiseerida vara kiirmüügi korras turuhinnast madalama hinnaga. Tervikvara müüdi enampakkumise teel panga nimetatud hinnaga. Viilhalli harilik väärtus on 2 100 000 krooni ja muu vara väärtus 1 643 100 krooni. Vara müümisega alla turuhinna põhjustati hagejale kahju summas 1 516 432 krooni 75 senti (3 743 100 - 902 240. 25 - 1 324 427). Vara hariliku väärtuse määramisel tuleb aluseks võtta vara väärtus käesoleva aja seisuga, kuna see võimaldab hagejat asetada olukorda, milles ta oleks olnud, kui kahju ei oleks tekkinud.
3.Kostja vaidles hagile vastu. Sundtäitmine hageja suhtes toimus seetõttu, et hageja jättis oma kohustused panga ja Van Dijk Food Products"i ees pidevalt täitmata. Hageja peaks oma nõude suunama panga vastu, kuna viimane sai raha täitetoimingute tagajärjel. Vara, mis saadi täitetoimingute tulemusena, peaks hagejale tagastama sissenõudja. Vara tagastamisel ja kahju suuruse määramisel tuleb arvestada, et täitemenetluste korraldamise tulemusena vähenesid panga nõuded. Halduskohus on täituri toimingutes tuvastanud vaid vormivigu. Tsiviilmenetluses peab kohus ise tuvastama hagi aluseks olevad asjaolud. Täitemenetluse nr 2904 kestel ei esitanud hageja esindaja sellele vastuväiteid. Enampakkumist ei ole kehtetuks tunnistatud. Raha tagastamise eelduseks peaks olema ka hageja enda täituri kontrolli all tehtud tehingute kehtetuks tunnistamine. Riik ei ole hageja arvel kasu saanud. Sundtäitmise tulemusena on täiturile välja makstud vaid täituri tasu 32 056 krooni 45 senti. Hageja nõuetel puudub materiaalõiguslik alus. Täitemenetluse seadustikust ei tulene riigipoolset kahju hüvitamise kohustust. Kahjuna ei saa käsitada enampakkumisel kujunenud hinna ja ekspertiisiaktis väljendatud hinna vahet, kuivõrd enampakkumisel selguski asja harilik väärtus. Kostja ei ole õigusvastaselt käitunud ega ole hagejale kahju tekitamises süüdi. Kostja käitumise ja hagejal väidetavalt tekkinud kahju vahel puudub põhjuslik seos. Halduskohtu otsusega tuvastatu tuleb tsiviilasjas jätta tähelepanuta.
4.Kolmas isik pank ei pidanud hagi põhjendatuks. Täitemenetluse tulemusena kaotas hageja oma vara, kuid vabanes seejuures kohustustest panga ees. Kahju määratlemisel on hageja ebaõigesti lähtunud 2000. aasta hindadest. Vara müüdi 1996. aastal ning müük toimus selle aja väärtuse järgi. Kahju hindamisel tuleb kahju suurus kindlaks teha kahju tekkimise aja seisuga.
5.Tallinna Linnakohus rahuldas hagi 8. aprilli 2002. a otsusega ja mõistis kostjalt välja 3 708 973 krooni 60 senti. Kohus leidis, et vaidlus tuleb lahendada TsK § 448 alusel kahju hüvitamise üldiste põhimõtete järgi. Täitemenetluse algatamisega tekkis haldussuhe, mille sisuks oli ka võlgniku
kohustus alluda sundtäitmisele ja võlgniku subjektiivne õigus seadusest tulenevate õiguste tagamisele. Riigil lasub kohustus hüvitada ebaseadusliku haldusega põhjustatud kahju. Õige ei ole kostja väide, et täitemenetluse seadustikust ei tulene riigipoolset kahju hüvitamise kohustust. Kehtinud täitemenetluse seadustiku § 16 sätestas, et täitevametnik (täitur) on oma teenistuskohustuste täitmisel võimuesindaja ja igaüks on kohustatud täitma tema nõudmisi ja korraldusi, mis on seotud lahendi täitmisega. Teenistuskohustuse täitmisel õiguspäraste tegudega tekitatud kahju hüvitab riik. Täitemenetluse seadustiku § 181 järgi tuleb täitmisele esitatud lahendi tühistamise ja asja menetluse lõpetamise korral kodanikule tagastada kõik see, mis temalt tühistatud lahendi alusel oli sisse nõutud. Eelosundatud sätetest tuleneb täitemenetluse seadustiku mõte, et isikule, kellele täitemenetluses on kahju põhjustatud, tuleb kahju hüvitada. Täituri põhjustatud kahju hüvitab riik. Hageja vara müümine täitemenetluses nii enampakkumisel kui ka täituri kontrolli all tõi kaasa hageja vara vähenemise (kaotsimineku), mis on hinnatav kahjuna TsK § 222 tähenduses. Omandi käsutamine sellisel viisil toimus hageja tahte vastaselt. Hageja vara vähenemine 2 192 540 krooni 85 sendi võrra on tõendatud maksekorraldusega ja raha liikumise aruandega. Hageja vara vähenemisena on hinnatav ka kaupade ja tervikvara tegeliku hinna ja täitemenetluses saadud hinna vahe 1 516 432 krooni 75 senti. Viilhalli harilik väärtus oli 2 100 000 krooni ja kauba koguväärtus 1 643 100 krooni. Kuna täitemenetlus korraldati ebaseaduslikult, siis ei saa kauba kiirmüügi hinda realiseerimistähtaja lõpus ja viilhalli müüki pandipidaja määratud hinnaga lugeda vara müügiks selle tegeliku hinnaga. Ei ole tõendatud, et hageja oleks vara müünud samal perioodil ilma sundmüügita. Täitemenetluse nr 2904 korraldamisel oli kostja tegevus hageja suhtes õigusvastane. Täitemenetlus algatati ebaseaduslikult: ennetähtaegselt lõpetatud lepingu alusel, mida ei saa käsitada vaidlustamata lepingulisest suhtest tuleneva varalise nõudena. Seega on põhjuslik seos hageja kahju ja kostja ebaseadusliku tegevuse vahel. Kostja ei ole tõendanud, et tema ei ole kahju põhjustanud.
6.Tallinna Ringkonnakohtu 18. septembri 2002. a otsusega tühistati linnakohtu otsus ja tehti uus otsus, millega jäeti hagi rahuldamata. Ringkonnakohus leidis, et linnakohus on põhjendatult järeldanud, et täitur algatas ja korraldas täitemenetluse nr 2904 hageja suhtes ebaseaduslikult. Õige on linnakohtu järeldus, et vaidluse lahendamisel tuleb lähtuda TsK §-s 448 sätestatud kahju hüvitamise üldalustest - kahju esinemine kannatanul, põhjusliku seose olemasolu tekitatud kahju ja kahjutekitanu teo vahel, kahjutekitanu teo õigusvastasus ja kahjutekitanu süü. Kui kas või üks märgitud tingimustest puudub, ei teki kohustust kahju hüvitada. Ringkonnakohus leidis, et ebaseaduslikult korraldatud täitemenetlus ja hageja vara müümine selle käigus ei tähenda hageja vara kaotsiminekut ja sellega temale kahju tekitamist TsK § 222 mõttes. Täitemenetluse ebaseaduslik korraldamine võib olla õigusvastane tegu, kuid see on vaid üks eeldus TsK § 448 kohaldamiseks. Hageja ei ole hagiavalduses esile toonud ega tõendanud asjaolusid, mille alusel kohus oleks saanud tuvastada hagejal kahju olemasolu ja selle suuruse. See aga välistab hagi rahuldamise. Hageja ei ole vaidlustanud asjaolu, et tema vara müügist laekunud rahaga täideti tema enda kohustusi. Täitemenetluse tulemusena kaotas hageja küll oma vara, kuid vabanes seejuures ka kohustustest. Seda ei saa pidada hageja kahjuks. Tõendamata on hageja väide, et vara müüdi põhjendamatult
madala hinnaga, s.o alla turuväärtuse. Puuduvad tõendid selle kohta, et vaidlusalust vara oleks 1996. aastal olnud võimalik müüa kõrgema hinnaga.
7.Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 24. detsembri 2002. a otsusega tsiviilasjas nr 3-2-1-153-02 (RT III 2003, 2, 25) tühistati ringkonnakohtu otsus materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja protsessiõiguse normi olulise rikkumise tõttu ning asi saadeti samale apellatsioonikohtule uueks läbivaatamiseks. Riigikohtu otsuse põhjenduste kohaselt leidis ringkonnakohus õigesti, et täitemenetlus nr 2904 korraldati hageja suhtes ebaseaduslikult. Hagejal on õigus esitada kahjunõudeid riigi vastu, mis tulenevad täituri tegevusest võlgniku vara müümise käigus, vaatamata sellele, et enampakkumist ei ole kehtetuks tunnistatud. Kui võlgnik oleks saanud enampakkumise vaidlustamisega kahju tekkimise või selle suurenemise ära hoida, siis võib enampakkumise vaidlustamata jätmine kaasa tuua TsK § 462 lg-s 1 sätestatud tagajärje. Selles asjas on hageja aga pöördunud kaebusega täituri tegevuse peale halduskohtusse ja kohus on tunnistanud kogu täituri tegevuse, s.h ka enampakkumise korraldamise seadusevastaseks. Asjas tuleb kohaldada TsK § 448. Kahju suuruse kindlaksmääramisel on põhjendatud arvestada võlgniku säästetud varaga, see tähendab, et arvesse tuleb võtta varalisi kohustusi, mille täitmisest ta täitemenetluse käigus vabanes. Kahjust ei saa maha arvata täitevbüroo kontole jäänud raha, sest seda ei kasutatud võlgniku kohustuste täitmiseks. Ringkonnakohus ei ole üheselt mõistetavalt põhjendanud, miks ei tõenda ekspertarvamus ja teised esitatud tõendid enampakkumisel müüdud vara harilikku väärtust. Kohtuotsuses ei ole põhjendatud, miks ringkonnakohus leiab, et eksperthinnang laos olevate kaupade (mille nimekiri on esitatud asja materjalidele lisatud täitetoimikus) väärtuse (1, 529 miljon krooni) kohta on üldsõnaline. Sellega rikkus ringkonnakohus TsMS § 330 lg-s 4 sätestatut. Asja uuel läbivaatamisel tuleb kohtul võtta seisukoht ka ekspertarvamuses sisalduva viilhalli hariliku väärtuse osas. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
8.Tallinna Ringkonnakohtu 22. mai 2003. a otsusega muudeti Tallinna Linnakohtu 8. aprilli 2002. a otsust ja Eesti Vabariigilt mõisteti AS A.R.B. (pankrotis) kasuks välja 2 269 930 krooni ja 80 senti. Ringkonnakohtu otsuse kohaselt on linnakohus põhjendatult leidnud, et kohtutäitur algatas ja korraldas täitemenetluse nr 2904 ebaseaduslikult. Samuti on linnakohus õigesti tuvastanud, et täitur tekitas ebaseaduslikult korraldatud täitemenetlusega hagejale kahju. Kahju hindamisel lähtus kohus põhimõttest, et hageja tuleb kahju hüvitamisel asetada olukorda, mis oleks võimalikult lähedane sellele, kui hagejale ei oleks kahju tekkinud. Linnakohus tuvastas, et ebaseadusliku täitemenetluse käigus müüdud vara harilik väärtus oli 3 743 100 krooni. Pooled ei vaidle transpordivahendite väärtuse (100 000 krooni) ja mööbli ning kontoritehnika väärtuse (14 100 krooni) üle. Poolte vahel on vaidlus täituri arestitud ja müüdud kaubavarude väärtuse üle. Linnakohus on kauba väärtuseks õigesti lugenud selle oletatava müügihinna 1 529 000 krooni (kauba laohind, millele on lisatud hageja keskmine juurdehindlus 15,4%). Linnakohus on viilhalli väärtuseks määranud õigesti 2 100 000 krooni, kuna hagejal oli
eksperdiarvamuse kohaselt õigus maad erastada EVP-de eest. Viilhalli sellisele väärtusele viitavad ka hilisem müügileping ja pandileping. Õige ei ole kostja väide, et viilhalli turuhinnaks tuleks lugeda enampakkumisel saadud hind. Viilhalli enampakkumise asjaolud (teade avaldati ajalehes vaid üks nädal enne enampakkumist; enampakkumisel oli vaid üks osaleja, kes ostis viilhalli alghinnaga) olid sellised, et suure tõenäosusega ei selgunud enampakkumisel vara tegelik väärtus. Täitevbüroo on hagejale tagastatud 12 791 krooni, mis tuleb müüdud vara väärtusest maha arvata, kuna hageja on selle summa tagasi saanud. Kahjust peab maha arvama ka nõuded, millest hageja vabanes täitemenetluse käigus. Nii tuleb kahjust maha arvata AS-le Eesti Energia tasutud 21 335 krooni 10 senti. Täitemenetluses täideti hageja kohustusi laenulepingu nr 467659 järgi 568 087 krooni ja 90 sendi ning 870 955 krooni 25 sendi eest. Tõendatud ei ole aga, et hagejal oleks tekkinud AS Eesti Ühispank ees kohustus tasuda 720 000 krooni. See nõue tekkis väidetavalt AS Eesti Ühispank ja hageja vahel 24. novembril 1995. a sõlmitud garantiilepingust, millega AS Eesti Ühispank garanteeris hageja maksekohustuse täitmist Van Dijk Food Products ees summas 100 000 Hollandi kuldnat. Garantiilepingu p 4 kohaselt oli pangal õigus nõuda hagejalt garantiilepingust tuleneva nõude tasumist pärast seda, kui pank on firma ees kohustuse täitnud. Pole tõendatud, et AS Eesti Ühispank oleks Van Dijk Food Products'le nimetatud summa tasunud. Seda kohustust ei olnud täitemenetluse ajaks veel tekkinud. Hagejal on õigus saada kahju eest hüvitist 2 269 930 krooni 80 senti (3 743 100-12 791-21 335,10568 087,90-870 955,25).
ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED
9.Kassatsioonkaebuses palus kostja ringkonnakohtu otsuse tühistada ning saata asi samale apellatsioonikohtule uueks arutamiseks. Kohus jättis tähelepanuta, et kaubavarusid müüs hageja ise, mistõttu kauba müügiga ei saanud täitur hagejale kahju tekitada. Kaup arestiti 5. märtsil 1996. a ning täitur andis nõusoleku kauba müügiks juba 7. märtsil 1996. a. Müük toimus aga 19. märtsist 10. aprillini 1996. a. Seega viivitas hageja ise kauba müügi alustamisega ebamõistlikult. Kui hageja ei suutnud vara omal käel müüa kõrgema hinnaga kui turuhind, ei ole 15,4% juurdehindluse arvestamine tekitatud kahjuna põhjendatud. Samuti ei ole õige määrata viilhalli maksumuseks 2 100 000 krooni, sest maa erastamise avalduse esitamine ei tõenda, et maa erastamine oleks ka toimunud. Väär on ka apellatsioonikohtu seisukoht, et vara väärtus ei selgu enampakkumisel. Kohus ei tuvastanud, et enampakkumisel saadud hind ei vasta turuhinnale, vaid seadis selle üksnes kahtluse alla. Kohus oleks pidanud hageja nõudest maha arvama ka AS-le Eesti Ühispank 9. aprillil 1996. a tasutud 720 000 krooni. Vaidlus garantiikohustuse üle on eraldi vaidlus ning kui selgub, et raha ülekandeks puudus alus, tekib hagejal nõue AS Eesti Ühispank vastu. See summa ei ole hagejale tekitatud kahju.
10.Vastuses kassatsioonkaebusele leidis hageja, et apellatsioonikohtu otsuse muutmiseks pole alust. Väiteid hageja korraldatud vara müügi kohta hageja poolt ja selle tagajärgede kohta pole kohtumenetluses varem esitatud ning need tuleb jätta tähelepanuta. Kaebus on ka muus osas põhjendamata.
11.Kolmas isik AS Eesti Ühispank leidis, et kassatsioonkaebus tuleks rahuldada. Kohus ei ole õigesti hinnanud kauba väärtuse kohta koostatud ekspertiisiakti. Kaupu, mida võõrandati enampakkumisel, pole eristatud kaupadest, mida hageja ise müüs. Vara väärtus selgub enampakkumisel ja seega pidanuks kohus arvestama enampakkumisel kujunenud hinda.
TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT
12.Kolleegium leiab, et apellatsioonikohtu otsus tuleb TsMS § 363 p-de 1 ja 2 alusel tühistada materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja protsessiõiguse normi olulise rikkumise tõttu ning asi saata samale apellatsioonikohtule uueks läbivaatamiseks.
13.Kassatsioonkaebuses ei vaidlustata ringkonnakohtu järeldust, et hagejale tekitati ebaseadusliku täitemenetlusega kahju. Kaebuses vaidlustatakse apellatsioonikohtu otsust hüvitatava kahju suuruse kohta tehtud järelduste osas.
14.Tsiviilkoodeksi § 448 kohaselt peab kahju tekitanud isik hüvitama kannatanule kahju täies ulatuses. Ringkonnakohus on õigesti leidnud, et kahju hüvitamise eesmärk on asetada hageja olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui ebaseaduslikku täitemenetlust ei oleks tema suhtes korraldatud.
15.Apellatsioonikohus on õigesti hüvitatavast kahjust maha arvanud nõuded, millest hageja täitemenetluse käigus vabanes, sest hageja vara arvel täidetud hageja kohustused pole vaadeldavad hageja kahjuna TsK § 222 lg 2 mõttes.
16.Ringkonnakohus on hageja kahjuks lugenud 720 000 krooni, mis täitemenetluses tasuti hageja varast AS-le Eesti Ühispank 24. novembril 1995. a hageja ja AS Eesti Ühispank vahel sõlmitud garantiilepingust tuleneva hageja kohustuse täitmiseks. Ringkonnakohus leidis, et asjas on tõendamata, et täitemenetluse ajal oli hagejal garantiilepingu alusel kohustus tasuda AS-le Eesti Ühispank 720 000 krooni. Kolleegium on seisukohal, et ringkonnakohtu eelmärgitud järeldus ei anna alust TsK § 448 alusel kostjalt 720 000 krooni väljamõistmiseks. Kui kohtutäituri vahendusel sai AS Eesti Ühispank hageja vara arvel 720 000 krooni, ilma et tal oleks selle raha omandamiseks garantiilepingust tulenevat alust, siis tekkis hagejal TsK § 477 lg 1 kohaselt õigus nõuda AS-lt Eesti Ühispank selle summa tagastamist. Seega ei saa hageja varast AS-le Eesti Ühispank tasutud 720 000 krooni lugeda hageja kahjuks, sest juhul, kui AS-l Eesti Ühispank puudus selle summa saamiseks alus, omandas hageja sama summa suuruse tagasinõudeõiguse AS Eesti Ühispank vastu tsiviilkoodeksi vara alusetut omandamist reguleerivate sätete alusel. Kolleegium leiab, et hageja kahjuna oleks vaadeldav vaid see osa 720 000 kroonist, mille võrra hageja tagasinõudeõiguse väärtus on sellest summast väiksem. Kuna tekitatud kahju suuruse tõendamise koormis lasub kannatanul, siis pidi hageja esitama tõendid tagasinõudeõiguse väärtuse suuruse kohta.
17.Kohtud on leidnud, et kauba müügi alla turuhinna tingis selle kiire müümine realiseerimistähtaja lõpus, ning lugenud hageja kahjuks ka kauba tegeliku hinna ja täitemenetluses kauba müügist saadud hinna vahe. Kostja väitis juba esimese astme kohtus, et kaubavarude müügiga alla tegeliku hinna ei saanud täitur hagejale kahju tekitada ja esitas oma väite õigsuse kinnitamiseks mitmeid argumente.
Linnakohus jättis otsuses põhjendamata, miks ta kostja väitega ei nõustu. Linnakohtu poolt selle väite tähelepanuta jätmise on kostja vaidlustanud apellatsioonkaebuses ja oma väidet ning argumente korranud, kuid ringkonnakohtu otsuses pole neile vastatud. Sellega rikkus apellatsioonikohus TsMS § 330 lg 6, mille kohaselt ringkonnakohus peab otsuses vastama apellatsioonkaebuse põhjendustele. Asja uuel läbivaatamisel peab kohus kostja sellele väitele vastama ning hindama, kas väidetav kauba müük alla turuväärtuse sai olla tingitud täituri käitumisest.
18.Kolleegium leiab, et ringkonnakohus on oma otsuses piisavalt põhjendanud, miks ta loeb viilhalli väärtuseks 2 100 000 krooni. Kassatsioonkaebuse väited ei ole selles osas põhjendatud. T. Tampuu, A. Kull, L. Laarmaa
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.