Aktsiaselts "Walko" (pankrotis) hagi Kalle Pildi (Pilt) vastu 3 022 119 krooni 20 sendi saamiseks.
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Ringkonnakohtu 15. novembri 2004. a otsus tsiviilasjas nr 2-2-364/2004
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Kalle Pildi kassatsioonkaebus
Asja läbivaatamise kuupäev
11. aprill 2005. a
Istungil osalenud isikud
Hageja esindajad pankrotihaldur K. T ja vandeadvokaat Li Uiga ning kostja Kalle Pilt ja tema esindaja vandeadvokaat Tarvo Lindma.
Resolutsioon
1.Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 15. novembri 2004. a otsus ja saata asi samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.
2.Kassatsioonkaebus rahuldada.
3.Tagastada OÜ-le LEVALEX INVEST 29. detsembril 2004. a Kalle Pildi kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon 20 000 (kakskümmend tuhat) krooni.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.AS "Walko" (pankrotis) esitas 31. märtsil 2003. a Valga Maakohtule hagi Kalle Pildi vastu 3 022 119 krooni 20 sendi saamiseks. Hagiavalduse põhjenduste järgi on kostja Valga Maakohtu 27. märtsi 2002. a otsusega süüdi tunnistatud kriminaalkoodeksi (KrK) § 161 järgi ametiseisundi kuritarvitamises ja otsus on jõustunud. Kostja töötas hageja juhatuse esimehena. Ta edastas ametiseisundit kuritarvitades
9.aprillil 1998. a hageja nõukogu nõusolekuta AS-le Eesti Ühispank (praegu AS SEB Eesti Ühispank) teatise selle kohta, et hageja ei suuda täita hageja ja AS Eesti Ühispank vahel
9.veebruaril 1998. a sõlmitud laenulepingutest tulenevaid maksekohustusi. Hagejal oli tegelikult piisavalt raha, et tasuda laenulepingutest tulenevat igakuist 75 000 krooni suurust intressimakset.
3-2-1-41-05 Samuti edastas kostja oma ametiseisundit tahtlikult ära kasutades hageja nõukogu nõusolekuta
28.aprillil 1998. a OÜ-le Advokaadibüroo Concordia (hilisem ärinimi OÜ Sadama Varahaldus; hagis ja alama astme kohtu lahendites ekslikult nimetatud ka kui AS Advokaadibüroo Concordia) kirja, milles teatas, et hageja on nõus oma vara võõrandama OÜ Advokaadibüroo Concordia pakutud tingimustel. Hageja nõukogu nõusolekuta sõlmis kostja hageja nimel 11. mail 1998. a samuti kaks ostu-müügilepingut, millega hageja müüs kogu oma vara AS-le Walthemstorm (praegu AS Sangar Valga Vabrik) oluliselt väiksema hinnaga vara tegelikust väärtusest. Kuna ära müüdi sisuliselt kogu hageja tootmisotstarbeline vara, ei olnud hagejal enam võimalik majandustegevust jätkata ja Valga Maakohtu 27. augusti 1998. a otsusega kuulutati välja hageja pankrot. Kostja rikkus hageja põhikirja ja äriseadustiku sätteid ning tekitas sellega hagejale kahju. Hageja pankrotimenetluses on tunnustatud võlausaldajate nõudeid kokku 3 022 119 krooni 20 sendi ulatuses. Sellest tuleneb hageja nõue kostja vastu 3 022 119 krooni 20 sendi suuruse kahju hüvitamiseks.
12.jaanuaril 2004. a esitatud hagiavalduse täienduses märkis hageja, et tema kahju hüvitamise nõude puhul on tegemist lepinguvälise kahju hüvitamise nõudega Eesti NSV tsiviilkoodeksi (TsK) § 448 lg 1 järgi. Kostja tegevuse tulemusena on saanud kahju hageja enam kui 170 väikeaktsionäri, kes on teinud kapitalimahutusi enam kui 1,5 miljonit krooni, lisaks koondatud töötajad ja arvukad võlausaldajad. Hageja nõude esemeks on vara müügist tekkinud kahju hüvitamine. Vara väärtuseks oli 1998. a aprillis 14 887 478 krooni, vara müüdi AS-le Walthemstorm aga 6 000 000 krooni eest ehk tunduvalt alla selle väärtuse ja sellest tekkis hagejale kahju 8 887 478 krooni. Enne vara võõrandamist oli hagejal vara väärtuses 14 887 478 krooni, pärast müügitehingut aga 529 965 krooni, mis annab kahjuks 14 357 513 krooni. Ettevõtte kahju saab hinnata ka ettevõtte aktsiakapitali ja kohustuste summa meetodil. Hageja ettevõtte väärtuseks enne vara müüki oli 17 070 923 krooni (6 212 000 + 10 858 923). Kui sellest lahutada ettevõtte müügihind (6 000 000 krooni), jääb vaheks 11 070 923 krooni, mida saab käsitada ettevõtte kahjuna. Kostja tekitatud kahju suurus on 11 070 923 krooni. Hageja nõuab kahju hüvitamist aga vaid nõude esialgses suuruses, s.t 3 022 119 krooni 20 sendi ulatuses.
2.Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta see rahuldamata. Kostja leidis, et hageja ei ole oma nõuet kahju suuruse osas tõendanud. Pankrotimenetluses hageja vastu esitatud nõudeid ei saa lugeda hageja kahjuks. Kui see ka võimalik on, ei ole kolmandate isikute nõuded hageja vastu tekkinud kostja tegevuse tulemusel. Kriminaalasjas tehtud kohtuotsus ei ole kohtule siduv kostja toime pandud teo tsiviilõigusliku tagajärje osas. Vastuse täienduses leidis kostja, et hageja on hagiavalduse täienduse esitamisega muutnud hagi alust ja eset. Algselt esitati nõue hageja võlausaldajatele kuriteoga tekitatud kahju hüvitamiseks, hagiavalduse täienduses nõuti aga hagejale tekitatud kahju hüvitamist, mis seisneb hageja vara müümises alla selle tegeliku väärtuse. Viimasel alusel esitatud hagi tuleb jätta rahuldamata aegumise tõttu. Samuti ei ole hageja tõendanud oma väiteid võõrandatud vara väärtuse kohta enne võõrandamist. Vara oli koormatud pandilepingutega, mis mõjutas oluliselt selle hinda. Samuti müüdi vara enampakkumisel, mis kinnitab selle müüki turuhinnaga. Ka nõustus hageja nõukogu vara müügiga. Nõukogu otsusega nõustusid kolmest nõukogu liikmest kaks, otsust ei ole vaidlustatud ja vaidlustamise nõue on aegunud. Teatiste edastamisest AS-le Eesti Ühispank ja OÜ-le Advokaadibüroo Concordia ei tekkinud hagejale kohustusi. Need ei olnud tehingud ja nendeks ei olnud nõukogu nõusolek vajalik. Teatise saatmisel AS-le Eesti Ühispank täitis kostja lepingutingimustes sisalduvat maksevõimelisust mõjutavatest sündmustest teatamise kohustust, sest hageja majanduslik olukord ei võimaldanud täita lepingujärgseid maksekohustusi. Hageja ei ole väitnud, et vara enampakkumise tingimused olnuks ebaseaduslikud või kahjulikud. Lisaks ei pea 2(19)
3-2-1-41-05 pandipidaja neid pantijaga kooskõlastama. Hageja vara müüdi enampakkumisel, mille läbiviijaks oli pandipidaja, mitte hageja. Hageja majanduslik olukord ei võimaldanud jätkata majandustegevust senisel kujul.
3.Valga Maakohtu 2. juuni 2004. a otsusega hagi rahuldati ning kostjalt mõisteti hageja kasuks välja 3 022 119 krooni 20 senti nõude rahuldamiseks ja 75 000 krooni hageja kohtukuludena, samuti riigituludesse riigilõiv 108 000 krooni. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt ei ole hageja muutnud samaaegselt hagi alust ja eset, vaid viidatud on vastutuse tekkealuse põhistamisel erinevatele õigusaktidele. Kahju tekitanu süüd tuleb TsK § 448 järgi eeldada ja kostja peab tõendama, et kahju ei ole tekkinud tema süü läbi. Kostja ei ole esitanud tõendeid, mis kinnitaks hageja nõude materiaalõigusliku aluse puudumist ja rahalise nõude suuruse põhjendamatust ning kahju tekitamises kostja süüd välistavaid asjaolusid. Kostja lepingulise esindaja seletused ei ole tõendiks. Kostja on süüdi tunnistatud KrK § 161 järgi. Kohtuotsusega kriminaalasjas on tuvastatud, et kostja rikkus töölepingu ja hageja põhikirja nõudeid, kui edastas 9. aprillil 1998. a ametiseisundit tahtlikult ära kasutades ja hageja nõukogu nõusolekuta AS-le Eesti Ühispank teatise selle kohta, et hageja ei suuda täita hageja ja AS Eesti Ühispank vahel
9.veebruaril 1998. a sõlmitud laenulepingutest tulenevaid maksekohustusi. Samuti edastas kostja hageja nõukogu teavitamata 28. aprillil 1998. a OÜ-le Advokaadibüroo Concordia kirja, milles teatas nõusolekust hageja vara võõrandamiseks OÜ Advokaadibüroo Concordia pakutud tingimustel. Nõukogu nõusolekuta sõlmis kostja hageja nimel 11. mail 1998. a kaks ostumüügilepingut, millega müüs aktsiaseltsi vara AS-le Walthemstorm oluliselt väiksema hinnaga vara tegelikust väärtusest. Hageja on tsiviilasjas viidanud kahju tekkepõhjustena nendele kostja õigustoimingutele, mis kattuvad kriminaalasjas tuvastatud kostja õigusvastaste tegudega, ning kostja vastuväited on ümber lükatud kriminaalasjas tehtud otsuse põhjendustega. Kriminaalasjas tehtud otsusega on tõendatud, et inkrimineeritavad teod pani toime kostja ning tema käitumine oli õigusvastane. Kriminaalkoodeksi § 161 sätestab kriminaalvastutuse koosseisulise elemendina olulise kahju, mistõttu on süüdimõistva otsusega tõendatud ka põhjuslik seos kostja käitumise ja hagejal seeläbi tekkinud kahju vahel. Kostja esitatud dokumentaalsed tõendid ei lükka ümber tema süüd ega kinnita tema vastutust välistavaid asjaolusid. Asjas esinevad kõik tsiviilvastutuse kohaldamise aluseks olevad eeltingimused. Kostja ei ole nõutud hüvitise suurusele ega arvutusmetoodikale vastuväiteid esitanud. Kuna kohtuotsusega kriminaalasjas on tõendatud, et kostja õigusvastase tegevuse tulemusena ei saanud hageja jätkata tootmis- ja majandustegevust, on põhjendatud võtta kahju suuruse kindlaksmääramisel aluseks pankrotistunud äriühingu rahaliste kohustuste maht.
4.Kostja esitas Valga Maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
5.Tartu Ringkonnakohtu 15. novembri 2004. a otsusega jäeti kostja apellatsioonkaebus rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata. Ringkonnakohus ei korranud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 330 lg-le 5 tuginedes maakohtu otsuse põhjendusi. Hageja ei muutnud menetluse kestel hagi alust ja eset. Hagiavalduse täienduses põhjendab hageja oma nõuet samade asjaoludega, mis esialgses hagiavalduses. Ka nõude suurus on sama. Kohus ei ole seotud hageja esitatud õigusliku kvalifikatsiooniga, mistõttu ei ole oluline, millise seaduse alusel kahju hüvitamist nõuti. 3(19)
3-2-1-41-05 Kriminaalasjas tehtud otsuses sisalduv õiguslik hinnang kostja teole on tsiviilasja lahendavale kohtule siduv ning hageja ei pea kuriteoga tekitatud kahju hagi esitamisel tsiviilkohtumenetluses uuesti tõendama kostja tegevuse õigusvastasust. Kriminaalasja otsusega on tõendatud, et kostja rikkus hageja põhikirja ja seadust ning jättis oma kohustused täitmata, millega ta põhjustas süüliselt hagejale kahju. Kostja viidatud tõendeid hindas kohus juba kriminaalasjas. Ringkonnakohus nõustus kostjaga, et tekitatud kahju suurust ei saa tuvastada ettevõtte bilansilisest väärtusest lähtudes. Kuna vara müüdi enampakkumisel ainsale pakkujale, enampakkumine viidi läbi ca kahe nädala jooksul pärast nõudeõiguse loovutamist, enampakkumise tingimustes oli eksitav viide hageja võlakohustuste ülevõtmise kohta ostja poolt ja ostja pidi ostetava vara pantima, siis ei ole veenev kostja väide, et vara müügihind 6 000 0000 krooni vastas vara turuväärtusele. Vara ostja tegutseb ja on kasumis, mis kinnitab, et müüdi töötav ettevõte. Vara müügihinna ja bilansilise väärtuse vahe on 8 887 478 krooni, mis annab samuti alust eeldada, et müügihind ei olnud vara turuhind. Ringkonnakohus leidis, et kuna kostja õigusvastase tegevuse tulemusena võõrandati tegutsev ettevõte, mille tõttu kostja pankrotistus, on mõistlik võtta tekitatud kahju suuruse aluseks hageja pankrotimenetluses tunnustatud nõuete summa, s.o 3 022 119 krooni 20 senti.
ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED
6.Kassatsioonkaebuses palub kostja ringkonnakohtu otsuse tühistada ning uue otsusega jätta hagi rahuldamata ning jätta kohtukulud hageja kanda. Kostja leiab, et hageja muutis menetluses hagi alust ja eset. Esialgu nõudis hageja võlausaldajatele tekitatud kahju hüvitamist, hiljem aga vara vähenemisest tekkinud kahju hüvitamist. Esmalt põhjendas hageja kostja tegevuse õigusvastasust seoses tema toime pandud kuriteoga, seejärel aga kostja kui juhatuse liikme poolt äriseadustikust (ÄS) tulenevate kohustuste täitmata jätmisega.
12.jaanuaril 2004. a esitatud hagi ei oleks kohus võinud menetlusse võtta. Kuna kohus on selle hagi siiski läbi vaadanud, palub kostja kohaldada aegumist, kuna hageja nõue on ÄS § 315 järgi aegunud. Kohtud leidsid vääralt, et tsiviilkohtumenetluses on siduv kriminaalasjas tehtud otsuses sisalduv õiguslik hinnang. Kostja tegevuse õigusvastasuse tuvastamisel saab kohus lähtuda üksnes tsiviilasjas kogutud tõenditest. Kostja leiab, et õigusvastane ei olnud teatise esitamine AS-le Eesti Ühispank. Nõukogu heakskiitu vajab ÄS § 306 lg 2 järgi tehingute tegemine, käesoleval juhul ei teinud kostja ühtegi tehingut. Nõukogu informeerimata jätmine pangale teate saatmisest ei saanud samuti kahju tekitada. Vajalik ei olnud ka nõukogu nõusolek enampakkumise tingimustega nõustumise kohta. Hageja ei ole tõendanud, et enampakkumise tingimused oleksid kahjulikud või ebaseaduslikud. Vara müüki nõudis OÜ Advokaadibüroo Concordia, kellele AS Eesti Ühispank oli loovutanud laenulepingutest ja nende tagamiseks sõlmitud pandilepingutest tulenevad õigused. Vara müügi otsustas hageja nõukogu. Otsus tehti häälteenamusega ja seda ei ole vaidlustatud. Isegi kui oleks tõendatud varade müük alla turuhinna, ei ole kahju tekitanud kostja tegevus. Hageja majanduslik olukord ei võimaldanud majandustegevust senisel kujul jätkata, mistõttu teatas kostja AS-le Eesti Ühispank põhjendatult, et ei ole suuteline laenu tagasi maksma. Seda, et hageja ei olnud enam senisel kujul jätkusuutlik, kinnitavad asjas esitatud tõendid. Hageja ei ole tõendanud kahju suurust. Tema väited vara väärtuse kohta enne selle võõrandamist on paljasõnalised ja tõendamata. Bilansimaht ei kajasta äriühingu vara väärtust ega ettevõtte 4(19)
3-2-1-41-05 turuväärtust. See sisaldab ka varaga seotud kohustuste summat. Hageja ei ole tõendanud, et vara müüdi alla turuhinna. Kohus ei ole põhjendanud järeldust, et kuna enampakkumine viidi läbi kahe nädala jooksul nõude omandamisest ja sellel osales vaid AS Walthemstorm, siis ei tõenda enampakkumisel makstu vara turuhinda. Ekslik on ka kohtu järeldus, et vara hilisem koormamine teise ettevõtte poolt pandiga väljendab vara väärtust. Kohtud jätsid põhjendamatult arvestamata tõendina asja tundva isiku K. Läätsi (TÜ majandusarvestuse õppetooli lektor) hinnangu vastustaja finantsseisundi kohta. Kohtud leidsid vääralt, et kostja peab esitama omapoolsed tõendid, mis kinnitaks hageja nõude materiaalõigusliku aluse puudumist ja rahalise nõude suuruse põhjendamatust. Kostja leiab, et selline tõendamiskoormis ei ole kooskõlas TsK §-ga 448. Kostja toetas kohtus oma esindaja põhistusi ja nõuet hagi rahuldamata jätta. Seega ei ole õige kohtute järeldus, et arvestada ei saa kostja esindaja seletusega, sest see ei ole asjas tõendiks.
7.Vastuses kassatsioonkaebusele palus hageja jätta see rahuldamata ja ringkonnakohtu otsus muutmata. Hageja ei muutnud hagi alust ja eset. Hageja ei pea kuriteoga tekitatud kahju hüvitamise hagi esitamisel tsiviilkohtumenetluses uuesti tõendama kostja tegevuse õigusvastasust. Kostja tegevuse õigusvastasus ja süülisus on tõendatud. Kostja ei võinud edastada teadet AS-le Eesti Ühispank ega nõustuda enampakkumise tingimustega hageja nõukogu nõusolekuta. Kostja tegevus on põhjuslikus seoses hageja vara müügiga. Vara müügi kohta tehtud nõukogu otsus on tühine. Hageja ei olnud AS-le Eesti Ühispank teatise esitamise ajal maksejõuetu. Kahju suuruse kindlaksmääramisel oli õige võtta aluseks kostja pankrotimenetluses tunnustatud nõuete suurus. Asja tundva isiku hinnangut hageja majandusseisule on kohus hinnanud. Kohus jagas õigesti tõendamiskoormise poolte vahel. Tõendina saab hinnata vaid poole seadusliku esindaja seletust.
8.Riigikohtu istungil jäid kostja ja tema esindaja esitatud kaebuse juurde. Kostja märkis lisaks, et andis maakohtus ise seletuse ja kinnitas lepingulise esindaja seletusi, mistõttu kohus oleks pidanud neid tõendina arvestama. Hageja esindajad jäid kassatsioonkaebusele esitatud vastuses toodud seisukohtade juurde.
TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT
9.Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 363 p-de 1 ja 2 alusel tühistada materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja protsessiõiguse normi olulise rikkumise tõttu ning asi tuleb saata samale apellatsioonikohtule uueks läbivaatamiseks.
10.Kolleegium käsitleb esmalt kaebuse väiteid hagi aluse ja eseme muutmise, nõude aegumise ning kostja esindaja seletuse tõendiks lugemise kohta (I). Seejärel käsitleb kolleegium esitatud nõuet, aktsiaseltsi juhatuse liikme vastutuse ja hageja nõude rahuldamise üldisi eelduseid (II) ning pooltevahelist tõendamiskoormise jaotust ja kriminaalmenetluses tehtud otsuse tähendust tsiviilkohtumenetluses (III). Edasi selgitab kolleegium aktsiaseltsi juhatuse liikme kohustuste sisu (IV) ning hindab, kas ja milliseid kostjale ette heidetud tegusid saab lugeda tema kohustuste rikkumiseks (V), samuti käsitleb kostja võimalikku süüd rikkumises, tekkinud kahju ja põhjusliku seose olemasolu (VI). Kokkuvõttes selgitab kolleegium asja uuel läbivaatamisel lahendatavaid küsimusi (VII).
5(19)
3-2-1-41-05 I
11.Kolleegium ei nõustu kostjaga, et hageja muutis menetluses samaaegselt hagi alust ja eset. Hageja esitas 31. märtsil 2003. a hagiavalduse (toimiku I kd, lk-d 1–3), milles palus mõista kostjalt välja 3 022 119 krooni 20 senti hagejale tekitatud kahjuna kostja ametikohustuste rikkumise tõttu hageja juhatuse liikmena. 12. jaanuaril 2004. a esitatud hagiavalduse täienduses (toimiku I kd, lk-d 82–85) palus hageja mõista kostjalt välja jätkuvalt 3 022 119 krooni 20 senti hagejale tekitatud kahju hüvitamiseks, tuginedes kostja rikkumistele hageja juhatuse liikmena. Erinev oli esitatud avaldustes vaid kahju arvestamise metoodika, kostja rikkumiste detailsem väljatoomine ja erinevatele õigusnormidele viitamine. Kolleegiumi arvates ei ole hageja muutnud hagi alust ega eset. Kuigi hagiavalduses arvestas hageja oma kahju tema võlausaldajate nõuete kogusummana ning hiljem esitas mitu alternatiivset kahju arvestamise võimalust, esitas hageja siiski talle tekitatud kahju hüvitamise nõude. Kolleegium märgib aga, et samadest asjaoludest tulenevalt saab esitada ka erinevaid kahju hüvitamise nõudeid. Nii näiteks leidis Riigikohus oma 8. aprilli 2003. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-32-03 (RT III 2003, 12, 123), et erinevaks hagi esemeks tuleb lugeda otsese varalise kahju ja saamata jäänud tulu nõudeid. Samuti leidis Riigikohus 22. detsembri 2003. a määruses tsiviilasjas nr 3-2-1-146-03 (RT III 2004, 15, 181), et täiendava kahju ilmnemisel või kahju suurenemisel võib pöörduda kohtusse kahju hüvitamiseks ka siis, kui varem on kohtus juba muu kahju hüvitamise nõue lahendatud. Hagi eseme muutmiseks ei ole kolleegiumi arvates aga ainuüksi kahju arvestamise metoodika muutmine, kui jätkuvalt tuginetakse samale kahjule.
12.Hagi alusena on hageja jätkuvalt välja toonud kostja rikkumised hageja juhatuse liikmena, st ta ei ole menetluses hagi alust muutnud. Hagiavalduse aluseks ei ole olnud kuriteo toimepanemine. Kuriteo toimepanek sisaldab endas karistusõiguslikku hinnangut isiku teole, kuid ei saa olla aluseks isiku vastu tsiviilnõuete esitamiseks. Tsiviilnõude esitamise aluseks on konkreetsed teod, esmajoones kohustuste rikkumine. Samuti ei oma tähtsust, et hageja nimetas kostja rikkumistele tuginedes oma nõude alusena erinevaid õigusnorme. Tulenevalt TsMS §-st 228 ja § 231 lg-st 4 otsustab kohus, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ning see ei ole hagi eseme ega aluse küsimus. Riigikohus on oma 16. juuni 2004. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-80-04 (RT III 2004, 19, 222) märkinud, et kohus ei ole seotud hageja poolt õigussuhtele antud õigusliku kvalifikatsiooniga, vaid kohaldab seadust ise, olles eelnevalt tuvastanud hagi aluseks olevad asjaolud. Seega on kohus asja lahendamisel seotud küll hageja esitatud asjaoludega, kuid mitte tema antud õigusliku kvalifikatsiooniga.
13.Kostja on kassatsioonimenetluses taotlenud ka aegumise kohaldamist, mida ta palus ka eelnevates kohtuastmetes. Kolleegium sellega ei nõustu. Aktsiaseltsi juhatuse liikmete vastu esitatava nõude aegumistähtaeg on ÄS § 315 lg 3 (kuni 1. juulini 2002. a kehtinud redaktsioonis) järgi viis aastat rikkumise toimumisest või rikkumise algusest. Kehtiva ÄS § 315 lg 4 järgi on juhatuse liikme vastu esitatava nõude aegumistähtaeg samuti viis aastat. Aegumistähtaeg katkes
1.juulini 2002. a kehtinud tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 121 lg 1 p 1 järgi hagi esitamisega ja algas § 121 lg 2 p 1 järgi uuesti hagi läbi vaatamata jätmisel. Kehtiva TsÜS § 160 lgte 1 ja 3 järgi hagi esitamisega nõude rahuldamiseks või tunnistamiseks aegumine ei katke, vaid peatub kohtulahendi jõustumiseni. Tulenevalt võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse (VÕSRakS) § 9 lg 1 teisest lausest tuleb aegumine lugeda katkenuks ja uuesti alanuks, kui katkemine toimus enne 1. juulit 2002. a. Kuni
1.juulini 2004. a kehtinud kriminaalmenetluse koodeksi (KrMK) § 41 järgi võis tsiviilhagi esitada kuriteo asjaoludele tuginedes ka kriminaalmenetluses. Kriminaalmenetluses võib tsiviilhagi aga jätta läbivaatamiseks tsiviilkohtumenetluses, s.t jätta hagi sisuliselt läbi vaatamata (KrMK § 270). Ka kehtiva kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 310 lg-s 1 on kohtule kriminaalmenetluses jäetud võimalus hagi läbi vaatamata jätta. Kostja kohta tehtud süüdimõistva kohtuotsuse kohaselt 6(19)
3-2-1-41-05 kriminaalasjas on hageja esitanud kostja vastu hagi tema tegevuse tõttu hageja juhatuse liikmena ja hagi on jäetud kriminaalmenetluses läbi vaatamata. Seega katkes kostja esitatud nõude aegumine juba kriminaalmenetluses hagi esitamisega ja algas uuesti kriminaalasjas tehtud otsuse jõustumisega. Tsiviilkohtumenetluses esitas hageja hagi 31. märtsil 2003. a. Isegi kui hagi ei oleks kriminaalmenetluses esitatud või kui kriminaalmenetluses esitatud nõuet ei saa lugeda samaseks tsiviilkohtumenetluses esitatuga, ei oleks nõue aegunud, nagu põhjendatult leidis ringkonnakohus. Seega ei ole hageja nõue kostja vastu aegunud ja kostja taotlus aegumise kohaldamiseks tuleb jätta rahuldamata.
14.Kostja on kassatsioonkaebuses väitnud, et kohtud jätsid ebaõigesti tõendiks lugemata kostja esindaja seletused. Kostja märkis ka Riigikohtu istungil, et andis maakohtus ise seletuse ja kinnitas lepingulise esindaja seletust, mistõttu kohus oleks pidanud seda tõendina arvestama. Kolleegium on jätkuvalt seisukohal, et lepingulise esindaja seletus ei ole tsiviilkohtumenetluses tõendiks (vt ka nt Riigikohtu 12. novembri 2002. a otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-124-02 (RT III 2002, 33, 358) ja 6. mai 2003. a otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-45-03 (RT III 2003, 18, 173)). Samas nõustub kolleegium kostjaga, et lepingulise esindaja seletuse võib erandina lugeda poole enda seletuseks ja seega tõendiks, kui pool või tema seaduslik esindaja viibib vahetult lepingulise esindaja seletuse andmise juures ja kinnitab selgesõnaliselt kohtule, et ta nõustub lepingulise esindaja seletusega. Oleks põhjendamatu, kui lepingulise esindajaga koos kohtuistungil osalev pool peaks seletusele tõendi staatuse saamiseks kogu esindaja jutu üle kordama. Käesolevas asjas ei ole kolleegiumil aga võimalik tuvastada, kas kostja on oma lepingulise esindaja seletusi vahetult selgesõnaliselt kinnitanud. Maakohtu otsus on selles osas vastuoluline. Nimelt võib maakohtu otsuse põhjendavast osast (otsuse lk 3) järeldada, et kostja sellist kinnitust ei andnud, kuid kostja vastuväiteid loetlevast osast (otsuse lk 2) võib aru saada vastupidist. Ringkonnakohus ei ole, vaatamata kostja apellatsioonkaebuse väitele, sellele tähelepanu pööranud. Riigikohus on korduvalt märkinud, et kohtuotsus ei tohi olla vastuoluline (vt nt Riigikohtu 24. märtsi 2005. a otsust tsiviilasjas nr 3-2-122-05 (RT III 2005, 12, 124). Sellega rikutakse TsMS § 227 lg-s 1 sätestatud kohtuotsuse seaduslikkuse ja põhjendatuse nõuet. Riigikohus ei saa tulenevalt TsMS § 353 lg-st 3 ise tuvastada hagi aluseks olevaid asjaolusid ega hinnata tõendeid. Poole lepingulise esindaja seletuse tõendiks lugemine tuleb lahendada asja uuel läbivaatamisel.
15.Kostja väidab kassatsioonkaebuses samuti üldiselt, et kohtu järeldused selle kohta, et kostja ei ole oma väidete kinnitamiseks esitanud tõendeid, on ebaõiged ja alusetud. Samas ei ole kostja täpsemalt viidanud, millisele tema esitatud tõendile ei ole kohus hinnangut andnud ja milliseid protsessinorme ta seejuures rikkus. Seetõttu jätab kolleegium selle kostja väite tähelepanuta. II
16.Kolleegium peab vajalikuks käsitleda kostja vastu esitatud nõuet ja selle õiguslikku alust. Kohtud ei ole sellele piisavalt tähelepanu pööranud, millega on kaasnenud väärarusaamad seaduse kohaldamisel. Tsiviilkohtumenetluses on hageja nõude õigusliku aluse väljaselgitamine kohtu jaoks keskse tähendusega. Kohtu kohaldatav õigusnorm ei või tulla pooltele üllatusena, mis tähendab kohtu TsMS § 171 lg-st 1 tulenevat kohustust osutada õigusnormidele, mida võidakse asjas kohaldada. Sellest sõltuvad kostja võimalikud vastuväited, samuti see, kas ja mida peavad pooled menetluses tõendama. See võimaldab kohtul ka paremini menetlust juhtida ja otsust formuleerida. Hageja nõude alusnormi selge kvalifitseerimiseta ei ole kohtul võimalik korrektselt selgeks teha nõude rahuldamiseks vajalikke eeldusi ja nende täitmist, s.t teha seadusel põhinevat kohtuotsust. Kohtu kohustust selgitada välja nõude õiguslik alus on Riigikohus toonitanud mitmetes varasemates otsustes, näiteks 22. mai 2003. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-50-03 (RT III 2003, 20, 193) ja
22.oktoobri 2003. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-96-03 (RT III 2003, 33, 343). 7(19)
3-2-1-41-05
17.Hageja nõudis kostjalt kahju hüvitamist, mis tekkis hagejale kostja väidetavate kohustuste rikkumise tõttu hageja juhatuse liikmena. Hageja arvates saabus rikkumise tagajärjel hageja pankrot ja sellest tekkis hagejale kahju. Hageja arvates rikkus kostja nii seadust, hageja põhikirja kui pooltevahelist töölepingut. Nõude õigusliku alusena on hageja märkinud esmalt TsK § 448 lg 1 ja hiljem lisanud ÄS § 315 lg 1.
18.Hageja nõue on suunatud kostja kui aktsiaseltsi juhatuse liikme kohustuste rikkumisega tekitatud kahju hüvitamisele. Sellise nõude esitamise õiguslikuks aluseks on ÄS § 315. Seejuures tuleb lähtuda nimetatud sätte redaktsioonist, mis kehtis 1. juulini 2002. a. See tuleneb VÕSRakS §-st 2 ja §-st 11 ning sellisele seisukohale jõudis Riigikohus ka oma otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-96-03. Juhatuse liikme õigussuhe äriühinguga on oma olemuselt lepingusarnane võlaõiguslik suhe, pooltel on suhtest tulenevalt nii võlaõiguslikud õigused kui kohustused. Suhtele saab kohaldada käsunduslepingule sätestatut, nagu leidis Riigikohus oma 26. aprilli 2005. a määruses tsiviilasjas nr 3-2-1-39-05. Seetõttu tuleb juhatuse liikme kohustuste rikkumist hinnata sellest võlasuhtest tulenevate kohustuste rikkumisena. Selle raames tekitatud kahju hüvitamisele ei saa kohaldada lepinguväliselt õigusvastaselt kahju tekitamise sätteid (TsK § 448, VÕS § 1043). Juhatuse liikme kohustusi hinnatakse esmajoones lepingulisele vastutusele omaste tunnuste alusel. Seda kinnitab ka asjaolu, et hageja ja kostja vahel oli sõlmitud tööleping (toimiku I kd, lk-d 154–155), millest tulenesid kostjale kohustused hageja peadirektorina. Sisuliselt täpsustab see leping kostja kui hageja juhatuse liikme kohustusi hageja suhtes ja kinnitab seeläbi ÄS § 315 rakendamist asjakohase normina.
19.Seega ei ole käesoleva vaidluse lahendamisel asjakohane TsK § 448 ega kogu TsK 41. peatükk. Maakohus on hinnanud kostja käitumist aga just nende järgi. Ringkonnakohus on maakohtu otsust muutmata jättes maakohtu otsuse põhjendustega nõustunud. Ringkonnakohus on otsuses tsiteerinud küll ka ÄS § 315 lg-t 1, kuid ei ole selgitanud, millisest normist ta asja lahendamisel ise juhindub. Kolleegium märgib, et nn kuriteoga tekitatud kahju hüvitamise hagi ei ole materiaalõiguslikult iseseisev nõue (vt ka otsuse p 12). Isiku mingi teo lugemine kuriteoks on üksnes karistusõiguslik hinnang teole, mitte uus iseseisev tegu, millest tekiks eraldiseisev tsiviilõiguslik nõue. Tsiviilõiguslikult ei mõjuta kriminaalasjas tehtud otsus seega tsiviilkohtumenetluses nõudele antavat kvalifikatsiooni. Tsiviilõiguslik vastutus saab jätkuvalt põhineda esmajoones lepingu rikkumisel või deliktil. Kriminaalmenetluses tehtud otsusest tulenevalt saab muutuda vaid tõendamiskoormus (vt otsuse III osa). Lisaks on maakohus otsuses ebaõigesti viidanud paralleelselt nii tsiviilkoodeksile kui võlaõigusseadusele (VÕS § 1043), märkides, et seda on tehtud "materiaalõigusliku põhistuse selguse huvides". Kolleegiumi arvates tekitab selline lähenemine selguse asemel hoopis segadust, sest vaidluse lahendamisel ei saa mõlemad normid paralleelselt kohalduda. Maakohtu otsusest ei ole aga võimalik üheselt aru saada, kummale seadusele kohus tugineb.
20.Kuigi kohtud on lähtunud hageja nõude rahuldamisel hageja pankrotimenetluses tunnustatud võlausaldajate nõuete summast, on nii hageja kui kohtud näinud selles siiski hageja enda kahju hüvitamise nõuet. Sellest tulenevalt on tegemist ÄS § 315 lg 1 (kuni 1. juulini 2002. a kehtinud redaktsioonis) järgse aktsiaseltsi nõudega, mitte ÄS § 315 lg 2 järgse aktsiaseltsi võlausaldajate nõudega. Eristamine on oluline, kuna nõude rahuldamise eeldused ja ulatus on erinevad (vt selle kohta Riigikohtu 6. mai 2003. a otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-45-03).
21.Et hinnata hageja nõude lahendamist kohtute poolt, tuleb käsitleda ÄS § 315 lg 1 (kuni 1. juulini 2002. a kehtinud redaktsioonis) järgse kahju hüvitamise nõude rahuldamise üldisi eeldusi. Nimetatud sätte järgi vastutavad juhatuse liikmed seaduse ja põhikirja nõuete rikkumise ning oma kohustuste täitmata jätmisega aktsiaseltsile või aktsionäridele süüliselt tekitatud kahju eest 8(19)
3-2-1-41-05 solidaarselt. Sisult samasugune oli juriidilise isiku juhatuse liikme vastutus kuni 1. juulini 2002. a kehtinud TsÜS § 46 lg 1 alusel. Võlasuhtest tuleneva kahju hüvitamise kohustust täpsustas TsK 19. ptk, esmajoones §-d 222 ja 227. Lähtuvalt ÄS § 315 lg-st 1 (kuni 1. juulini 2002. a kehtinud redaktsioonis) peab aktsiaseltsi juhatuse liikme vastu kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks olema tuvastatud, et juhatuse liige on rikkunud oma ametikohustusi, rikkumine toimus juhatuse liikme süü tõttu ja just rikkumise tõttu tekkis aktsiaseltsile kahju. Seega tuleb tuvastada nii rikkumine, kahju kui ka põhjuslik seos rikkumise ja kahju vahel, samuti juhatuse liikme süü rikkumises. Kolleegium märgib, et ÄS § 315 lg 1 kehtiva redaktsiooni järgi ei ole juhatuse vastutuse eelduseks enam süü, kuid VÕS § 103 lg 1 järgi vabaneb juhatuse liige siiski vastutusest, kui kohustuse rikkumine on vabandatav. III
22.Lähtuvalt ÄS § 315 lg-st 1 (kuni 1. juulini 2002. a kehtinud redaktsioonis) jaguneb tõendamiskoormis poolte vahel järgmiselt. Aktsiaselts (hageja) peab tõendama, et juhatuse liige (kostja) on rikkunud oma ametikohustusi ja just rikkumise tõttu tekkis aktsiaseltsile kahju. Eeldatakse, et rikkumine toimus juhatuse liikme süü tõttu, st süü puudumist peab tõendama juhatuse liige (TsK § 227 teine lause). Sarnasele seisukohale äriühingu juhatuse liikme vastu esitatava kahju hüvitamise nõude eelduste ja tõendamiskoormise suhtes jõudis Riigikohus ka oma 20. aprilli 2003. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-41-03 (RT III 2003, 17, 164), 6. mai 2003. a otsuses tsiviilasjas nr 3-21-45-03 ja 2. juuni 2003. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-67-03 (RT III 2003, 21, 206). Kolleegium märgib. et äriseadustiku § 315 lg 1 kehtiva redaktsiooni ja VÕS § 103 lg 1 järgi peab juhatuse liige vastutusest vabanemiseks tõendama, et kohustuse rikkumine oli vabandatav.
23.Käesoleva asja eripäraks on kostja süüdimõistmine kriminaalasjas tehtud otsusega valdavalt samadele rikkumistele tuginedes, mida hageja heidab kostjale ette tsiviilkohtumenetluses. Järgnevalt käsitlebki kolleegium kriminaalmenetluses tehtud otsuse tähendust asjaolude tõendamisele. Kohtud on leidnud, et lähtudes kriminaalasjas kostja suhtes tehtud süüdimõistvast otsusest, on automaatselt tuvastatud nii kostjapoolne kohustuste rikkumine kui ka tema süü, aga sisuliselt ka kahju tekkimine ja põhjuslik seos rikkumise ja kahju vahel, st kõik nõude koosseisulised elemendid. Seejuures on kohtud juhindunud TsMS § 94 lg-st 3.
24.Kolleegium nõustub kostjaga, et alama astme kohtud on vääralt käsitlenud tõendamiskoormise jagunemist ja kriminaalasjas tehtud otsuse tähendust. Kohtud on üle hinnanud kriminaalmenetluses tehtud otsuse tähendust tsiviilkohtumenetluses. Jõustunud kohtuotsus kriminaalasjas on TsMS § 94 lg 3 järgi teo tsiviilõiguslike tagajärgede asja läbi vaatavale kohtule kohustuslik üksnes küsimuses, kas tegu leidis aset ja kas teo pani toime see isik. Kuritegu oli kostja süüdimõistmise ajal kehtinud KrK § 7 järgi kriminaalkoodeksis ettenähtud kriminaalkorras karistatav tegu – tegevus või tegevusetus. Kriminaalvastutusele ja karistamisele kuulus KrK § 3 lg 1 järgi isik, kes on süüliselt tahtlikult või ettevaatamatuse tõttu pannud toime kriminaalkoodeksis ettenähtud teo. Kehtiva karistusseadustiku (KarS) § 2 lg 2 järgi karistatakse teo eest, kui see vastab süüteokoosseisule, on õigusvastane ja isik on selle toimepanemises süüdi. Süüteokoosseisu kuuluvad KarS § 12 lg 2 järgi objektiivsed tunnused, milleks on tegevus või tegevusetus ning seaduses sätestatud juhul ka sellega põhjuslikus seoses olev tagajärg. Süüteoskoosseisu üldiseks subjektiivseks tunnuseks on KarS § 12 lg 3 järgi tahtlus või ettevaatamatus.
25.Lähtudes eeltoodust, asub kolleegium seisukohale, et "teo asetleidmine" TsMS § 94 lg 3 tähenduses hõlmab üksnes isiku faktilist tegevust või tegevusetust, mitte aga õiguslikku hinnangut teo koosseisupärasusele, õigusvastasusele ja süülisusele. Kui nõustuda alama astme kohtute seisukohaga, et kohus peab tsiviilasja lahendamisel lähtuma kriminaalmenetluses teole antud 9(19)
3-2-1-41-05 õiguslikust hinnangust, tekiks olukord, kus tsiviilasja lahendamisel oleksid kohtud seaduse tõlgendamisel seotud kriminaalasjas otsuse teinud kohtu seisukohaga. Selline tagajärg ei oleks aga kooskõlas õigusemõistmise üldpõhimõtetega. Seega on tsiviilkohtumenetluses kohtule siduvad üksnes kriminaalmenetluses tuvastatud faktilised asjaolud, millest lähtudes on isik süüdi tunnistatud, kuid mitte hinnang isiku toimepandu õigusvastaseks lugemisel. See ei välista aga, et kriminaalasjas kogutud tõendeid ja kriminaalmenetluses tehtud kohtuotsust võiks faktiliste asjaolude tõendamiseks kasutada muus osas dokumentaalse tõendina oma väidete tõendamiseks, mida kohus hindab koos teiste asjas kogutud tõenditega. Sarnasele seisukohale asus Riigikohus ka oma 19. oktoobri 2004. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-101-04 (RT III 2004, 27, 295).
26.Kostja on Valga Maakohtu otsusega süüdi tunnistatud KrK § 161 alusel ametiseisundi kuritarvitamises. Isiku süüditunnistamine nimetatud sätte järgi eeldab, et isik on ametiisik KrK § 160 tähenduses, ta on kasutanud talle organisatsioonis antud pädevust ja teinud seda õigusvastselt ning on sellega põhjustanud organisatsioonile olulise kahju. Kohus leidis, et kostjat tuleb lugeda hageja ametiisikuks. Kohus tuvastas, et kostja edastas hageja nõukogu nõusolekuta ja teadmata tahtlikult teatise AS-le Eesti Ühispank hageja maksejõuetuse kohta ning OÜ-le Advokaadibüroo Concordia kirja hageja vara müümisega nõustumiseks OÜ Advokaadibüroo Concordia pakutud tingimustel. Samuti tuvastati, et kostja sõlmis hageja nõukogu nõusolekuta hageja esindajana tahtlikult lepingud hageja vara müümiseks AS-le Walthemstorm. Sellega põhjustati kohtu arvates hageja pankrotistumine, millest said kahju hageja väikeaktsionärid, töötajad ja võlausaldajad. Konkreetselt ei ole otsuses välja toodud, kes kui palju kahju sai.
27.Kriminaalasjas on kostjale inkrimineeritud hageja nõukogu nõusolekuta ja teadmata teatise edastamine AS-le Eesti Ühispank hageja maksejõuetuse kohta ning OÜ-le Advokaadibüroo Concordia kirja edastamine hageja vara müümisega nõustumiseks OÜ Advokaadibüroo Concordia pakutud tingimustel, samuti hageja nõukogu nõusolekuta hageja esindajana lepingute sõlmimine hageja suurema osa vara müümiseks AS-le Walthemstorm. Kolleegiumi arvates saab neid kriminaalmenetluses tuvastatud faktilisi asjaolusid lugeda sellisteks, millest tuleb tsiviilkohtumenetluses lähtuda, ehk neid saab lugeda "teo asetleidmiseks" ja kostja poolt "toimepanemiseks" TsMS § 94 lg 3 tähenduses.
28.Isiku lugemisel "ametiisikuks" on tähendus küll teo karistusõiguslikul kvalifitseerimisel, kuid see ei oma tähendust isiku tegevuse tsiviilõiguslikul hindamisel, kuna "ametiisikul" kui õigusmõistel puudub tsiviilõiguslik eritähendus. Tsiviilkohtumenetluses ei ole kolleegiumi arvates siduv ka kriminaalmenetluses kostja tegevusele antud õiguslik hinnang, et ta "kasutas oma ametipädevust ära", s.t toimis õigusvastaselt. Kostja käitumisele annab juhatuse liikme vastutuse küsimuse lahendamisel hinnangu kohus tsiviilkohtumenetluses, selgitades välja, kas juhatuse liige rikkus talle kriminaalmenetluses süüks arvatud tegudega mõnda oma tsiviilkohustust. Samuti ei ole tsiviilkohtumenetluses siduv kriminaalasjas kostja süüteo subjektiivsele küljele antud hinnang, kuna tahtluse tuvastamine eeldab õiguslikku hinnangut. Tsiviilkohtumenetluses säilib kostjal võimalus tõendada oma süü puudumist. Samas on kohus seotud kriminaalmenetluses tuvastatud faktiliste asjaoludega, mis puudutavad kostja käitumise subjektiivset külge.
29.Eeltoodud põhjustel ei ole tsiviilkohtumenetluses siduv ka kriminaalasjas tehtud otsuses võetud seisukoht kostja poolt õigusvastaselt kahju tekitamise kohta ja põhjusliku seose kohta rikkumise ja kahju vahel. Vaatamata sellele, et KrK § 161 järgi on kahju olemasolu kuriteo koosseisuliseks tunnuseks, ei saa seda lugeda TsMS § 94 lg 4 järgi tsiviilkohtumenetluses kohtule siduvaks. Kahju olemasolu teo tagajärjena ja selle suurus (k.a põhjusliku seose olemasolu) tuleb kindlaks teha tsiviilkohtumenetluses, kuna nimetatud küsimuste lahendamine eeldab lisaks faktiliste asjaolude
10(19)
3-2-1-41-05 tuvastamisele ka õiguslike küsimuste lahendamist. Vastasel juhul puuduks tsiviilkohtumenetluses hagi läbivaatamisel üldse mõte.
30.Kokkuvõttes asub kolleegium seisukohale, et kriminaalasjas tehtud kohtuotsus ei muuda poolte vahel üldist tõendamiskoormist (vt otsuse p 22), küll saab selle alusel aga lugeda mitmed kriminaalasjas tuvastatud faktilised asjaolud tsiviilkohtumenetluses siduvalt tuvastatuks. Käesolevas tsiviilasjas on kriminaalasjas tehtud otsus kohtule siduv üksnes otsuse p-s 27 nimetatud ulatuses. Ülejäänud kostja tsiviilvastutuse aluseks olevaid asjaolusid tuleb tsiviilkohtumenetluses tõendada ja hinnata. Seega on kohtud asja lahendamisel eksinud TsMS § 94 lg 3 vastu ja asja uuel lahendamisel tuleb kolleegiumi eelviidatud seisukohtadega arvestada. IV
31.Kostja kui hageja juhatuse liikme ametikohustused tulenesid seadusest, hageja põhikirjast ja poolte vahel sõlmitud töölepingust. Juhatuse liikme kohustusi näevad ette seaduse erinevad sätted. Juhatuse liikme olulisimaks üldiseks kohustuseks on ÄS § 306 lg 2 järgi majanduslikult kõige otstarbekamal viisil tegutsemise kohustus ehk nn üldine hoolsuskohustus. See kohustus tähendab muu hulgas, et juhatuse liige peab olema hoolas, otsuste vastuvõtmiseks piisavalt informeeritud ega tohi võtta aktsiaseltsile põhjendamatuid riske. Kui juhatuse liige ei tegutse hoolsusega, mida mõistlik inimene taolises ametis sarnastel tingimustel ilmutaks, võib teda pidada hoolsuskohustust rikkunuks, mis võib kaasa tuua vastutuse ÄS § 315 lg 1 järgi. Kuni 1. juulini 2002. a kehtinud TsÜS § 108 lg-st 1 tulenes juhatuse liikme kohustus toimida tsiviilõiguste teostamisel ja tsiviilkohustuste täitmisel heas usus. Viimati nimetatust lähtub muu hulgas juhatuse liikme kohustus vältida oma tegevuses enda ja aktsiaseltsi huvide konflikti ehk nn üldine lojaalsuskohustus. Sellistele seisukohtadele on Riigikohus asunud ka otsustes tsiviilasjades nr 3-2-1-41-03, 3-2-1-67-03 ja 3-2-145-03. Lisaks peab juhatuse liige ÄS § 306 lg 2 järgi juhtimisel kinni pidama nõukogu seaduslikest korraldustest ning tehinguid, mis väljuvad igapäevase majandustegevuse raamest, võib teha ainult nõukogu nõusolekul (selle kohustuse sisu on täpsustatud ka ÄS §-s 317). Juhatus peab ÄS § 306 lg 3 järgi teatama nõukogule koheselt aktsiaseltsi majandusliku seisundi olulisest halvenemisest ja muudest aktsiaseltsi majandustegevusega seotud olulistest asjaoludest. Nõukogul on ÄS § 317 lg 7 järgi õigus saada juhatuselt teavet aktsiaseltsi tegevuse kohta. ÄS § 312 sätestab juhatuse liikmetele konkurentsikeelu ning § 313 lg 1 kohustuse hoida ärisaladust.
32.Juhatuse liige peab ÄS § 306 lg-st 5 ja § 315 lg-st 1 tulenevalt täitma ka aktsiaseltsi põhikirjast tulenevaid kohustusi. Hageja põhikiri (toimiku I kd, lk-d 101–109) ei sisalda juhatuse liikme kohustuste osas seaduses sätestatuga võrreldes olulisi erisusi. Küll on põhikirja p-s 9.11 ette nähtud muu hulgas, et juhatus vastutab aktsionäride üldkoosoleku ees seltsi tegevuse, tema vara säilimise ja efektiivse kasutamise eest. Nõukogu pädevust tehingute tegemise suhtes ei ole hageja põhikirjas seadusega võrreldes ei laiendatud ega kitsendatud, st nõukogu nõusolek on ka põhikirja järgi vajalik kõigi tehingute tegemiseks, mis väljuvad igapäevase majandustegevuse raamest (põhikirja p-d 9.2 ja 10.2).
33.Kostjale tulenes kohustusi ka temaga sõlmitud töölepingust. Kuigi sellele töölepingule ei kohaldu Eesti Vabariigi töölepingu seaduse § 7 p 10 järgi töölepingu seadus, ei vaidle pooled selle üle, et leping kehtis ja sellest tulenesid kostjale kohustused. Töölepingule on kohus tuginenud ka kriminaalasjas tehtud otsuses. Lepingu p 1.2.1 järgi oli kostja töö sisuks hageja majandustegevuse korraldamine ja sellega seotud töö organiseerimine. Lepingu p 1.2.5 järgi oli üheks kostja kohustuseks muu hulgas hageja operatiivne informeerimine ettevõtte majandustegevusega seotud toimingutest, mis ei olnud eelnevalt kokku lepitud hagejaga. Seega oli kostjal hageja pädeva organi (vaadeldaval juhul nõukogu) informeerimiskohustus ka lepingu järgi. 11(19)
3-2-1-41-05
V
34.Järgnevalt käsitleb kolleegium kohustuste rikkumist kostja käitumises. Hageja on tuginenud kostja järgmistele kohustuste rikkumistele, mille kohtud on ka kõik lugenud tuvastatuks: 1) kostja edastas põhjendamatult ja hageja nõukogu nõusolekuta hageja nimel AS-le Eesti Ühispank teatise selle kohta, et hageja ei suuda täita hageja ja AS Eesti Ühispank vahel sõlmitud laenulepingutest tulenevaid maksekohustusi; 2) kostja edastas hageja nõukogu nõusolekuta OÜ-le Advokaadibüroo Concordia kirja, milles teatas, et hageja on nõus oma vara võõrandamisega OÜ Advokaadibüroo Concordia pakutud tingimustel; 3) kostja sõlmis hageja nimel hageja nõukogu nõusolekuta kaks ostu-müügilepingut, millega müüs enamiku hageja varast AS-le Walthemstorm oluliselt väiksema hinnaga vara tegelikust väärtusest.
35.Kriminaalasjas tehtud kohtuotsuses on tuvastatud enamik kostja tegudest, mida hageja on hagis loetlenud (vt otsuse p 27). Kas neid tegusid lugeda aga kostja kohustuste rikkumiseks, mis võib kaasa tuua kostja kahju hüvitamise kohustuse, tuleb hinnata tsiviilkohtumenetluses. Kostjat ei ole otsesõnu süüdi tunnistatud selles, et ta edastas teate AS-le Eesti Ühispank ka sisuliselt põhjendamatult ega selles, et ta müüs hageja nimel viimase vara AS-le Walthemstorm oluliselt väiksema hinnaga vara tegelikust väärtusest. Kuigi hageja maksejõuetuse küsimust on otsuses käsitletud, on kostja selgelt süüdi tunnistatud vaid selles, et tal ei olnud teate edastamiseks nõukogu nõusolekut ja et ta toimis nõukogu teadmata.
36.Kolleegium nõustub kostjaga, et alama astme kohtud ei ole õigesti hinnanud kostja poolt hageja nimel hageja nõusolekuta AS-le Eesti Ühispank edastatud teate (toimiku I kd, lk 160) õiguslikku olemust. Nimelt on kohtud kriminaalasjas tehtud otsusele tuginedes ekslikult lugenud kirja edastamise tehinguks, mille tegemiseks pidi ÄS § 306 lg 2 ja § 317 lg 1, aga ka hageja põhikirja pde 9.2 ja 10.2 järgi olema nõukogu nõusolek. Tehing oli 1. juulini 2002. a kehtinud TsÜS § 60 lg 1 järgi õigustoiming, mis on suunatud tsiviilõiguste ja -kohustuste tekitamisele, muutmisele või lõpetamisele. Kirja lakooniline tekst ("Käesolevaga teatab AS Walko, et ei suuda täita AS Eesti Ühispank ja AS-i Walko vahel 9. veebruaril 1998. a sõlmitud laenulepingutest nr 98030 ja 98031 tulenevaid kohustusi.") ei sisalda endas tahteavaldust, mis oleks vahetult suunatud õigusliku tagajärje tekitamisele ja õiguste või kohustuste tekitamisele, muutmisele või lõpetamisele. Sellist tähendust ei anta kostja edastatud kirjale ka hageja ja AS Eesti Ühispank vahel sõlmitud laenulepingute (toimiku I kd, lk-d 86–100) järgi. Kui hageja oli kirja edastamise ajal tegelikult maksejõuetu, täideti kirja edastamisega laenulepingutes ette nähtud hageja informeerimiskohustust (p-d 8.2 ja 8.4 laenulepingus nr 98031 ning p-d 9.2 ja 9.4 laenulepingus nr 98030). Seega ei ole kolleegiumi arvates põhjendatud heita kostjale ette kirja edastamist ainuüksi põhjusel, et seda tehti nõukogu nõusolekuta.
37.Otsuse p-s 36 väljendatu ei tähenda kolleegiumi arvates aga seda, et kirja edastamist AS-le Eesti Ühispank ei saa üldse käsitleda kostja kohustuste rikkumisena. Kostja võis ja pidi suure äriühingu juhatuse liikmena ilmselt aru saama, et laenuandjale teate edastamisega laenu tagastamise võimatuse või sellega seotud raskuste kohta võivad kaasneda laenuandja meetmed, mis võivad hageja majandusseisu halvendada. Kuna kostja edastas teate nõukogu sellest teavitamata, võis ta sellega rikkuda ÄS § 306 lg-s 3 sätestatud nõukogu informeerimiskohustust. Lisaks võis kostja kirja edastamisega rikkuda ka ÄS § 306 lg-st 2 tulenevat üldist hoolsuskohustust. Laenulepingute järgi oli laenude tagastamise tähtpäevaks 9. veebruar 1999. a. Laenu ennetähtaegse sissenõudmise eelduseks oli laenulepingute järgi (lepingu nr 98031 p 10.2 ja lepingu nr 98030 p 11.2) laenulepingu ennetähtaegne lõpetamine laenuandja poolt laenusaaja maksekohustuste rikkumise või panditud vara säilitamisega seotud kohustuse rikkumise tõttu. Kohtud ei ole aga tuvastanud teate edastamise ajal 12(19)
3-2-1-41-05 hageja lepingujärgse võlgnevuse olemasolu ega hageja võimatust tasuda igakuiseid makseid tulevikus, samuti laenulepingu ennetähtaegset lõpetamist ega laenu kohese sissenõudmise soovist teatamist. Asja uuel läbivaatamisel saab kohus hinnata poolte esitatud tõendeid hageja majandusliku olukorra kohta, mh kostja esitatud arvamust hageja finantsseisundi kohta (toimiku I kd, lk-d 228– 230) ja dokumente hageja vara baasil tegutseva AS Walthemstorm majandusliku seisundi kohta. Kolleegium juhib samuti tähelepanu sellele, et kostja taotles maakohtus hageja finantsmajandusliku olukorra määramiseks ekspertiisi korraldamist (toimiku I kd, lk-d 222–224), mille kohus jättis aga rahuldamata.
38.Lisaks võis kostja hageja nimel kirja edastamisega AS-le Eesti Ühispank rikkuda ka oma lojaalsuskohustust hageja suhtes. Sellele võimalusele viitavad muu hulgas lepingu sõlmimise ja täitmise asjaolud, näiteks lepingu sõlmimise ja kirja saatmise vahele jäänud lühike ajavahemik. Kriminaalasjas tehtud kohtuotsuses on muu hulgas märgitud (toimiku I kd, lk-d 6 ja 7), et kostja pidas juba enne kirja edastamist nõude loovutamise ja vara realiseerimise üle läbirääkimisi OÜ-ga Advokaadibüroo Concordia. Arvestada tuleb ka seda, et kostja asus vahetult pärast hageja vara võõrandamist tööle AS Walthemstorm tegevdirektorina ja sõlmis viivitamata tema nimel sisult hagejaga sõlmitud lepingutega sarnased laenu- ja pandilepingud (toimiku II kd, lk-d 12–32) nagu märgiti kriminaalasjas tehtud otsuses (toimiku I kd, lk 5). Lisaks võib kostja olla kirja saatmisega AS-le Eesti Ühispank rikkunud ka hageja põhikirja p 9.11 ja töölepingu p 1.2.5.
39.Kolleegiumi arvates ei ole alama astme kohtud käsitanud õigesti ka OÜ-le Advokaadibüroo Concordia saadetud kirja (toimiku I kd, lk 163), milles kostja teatas hageja nimel, et hageja on nõus oma vara võõrandamisega OÜ Advokaadibüroo Concordia pakutud tingimustel, õiguslikku tähendust. Kirja tekst on lakooniline: "Vastuseks Teie kirjale 23. aprillist 1998. a teatame, et oleme nõus Teie poolt pakutud tingimustel avaliku enampakkumise läbiviimisega." Kohtud on lugenud kirja sisuliselt tehinguks, millega kostja nõustus hageja nimel alusetult tema vara võõrandamisega, ning käsitlenud kirja pandieseme realiseerimise alusena. Hindamaks kirja ja kostja poolt hageja nimel sõlmitud hageja vara müügilepingute õiguslikku tähendust, on vajalik lühidalt käsitleda kirja saatmisele eelnenud ja järgnenud asjaolusid seoses hageja vara pantimisega ja pandieseme realiseerimisega ning selgitada seaduse vastavat regulatsiooni.
40.Pooled ei vaidle selle üle, et hageja ja AS Eesti Ühispank vahel oli 9. veebruaril 1998. a sõlmitud kaks laenulepingut kogusummas 6 000 000 krooni. Samuti sõlmiti laenu tagamiseks
27.veebruaril 1998. a kommertspandileping (toimiku I kd, lk-d 196–199) ja 2. märtsil 1998. a hoonete pandileping (toimiku I kd, lk-d 192–195). Hageja ei ole väitnud ja kohtud ei ole leidnud, et laenulepingute või pandilepingute sõlmimine olnuks iseenesest hagejale kahjulik või et juhatus oleks rikkunud nende sõlmimisega oma ametikohustusi. Kommertspandilepinguga koormati hageja vallasvara kommertspandiga AS Eesti Ühispank kasuks ning pandisumma suuruseks lepiti kokku 4 300 000 krooni (pandilepingu p 2). Pandiga tagati hageja ja AS Eesti Ühispank vahel sõlmitud või sõlmitavatest laenulepingutest tulenevad nõuded, mh laenulepingust nr 98030 tulenevad nõuded (pandilepingu p 4.1). Pandilepingu p 4.3 järgi on hageja tagatud nõuete täitmata jätmisel kohustatud alluma kohesele sundtäitmisele. Lisaks on pandipidajal pandilepingu p 4.4 järgi õigus anda tagatav nõue pantija nõusolekuta üle kolmandale isikule, millisel juhul lähevad uuele võlausaldajale üle ka kommertspandilepingust pandipidajale tulenevad õigused ja kohustused. Hoonete pandilepingu p 2 järgi pantis hageja AS Eesti Ühispank kasuks kolm hoonet. Pant ulatus lepingu p 2.2 järgi ka pandi eseme olulistele osadele, kindlustushüvisele ning päraldistele. Pandiga on lepingu p 1.2 järgi tagatud laenulepingust nr 98031 tulenevad nõuded summas 3 000 000 krooni. 13(19)
3-2-1-41-05 Lepingu p 9.1 järgi kohustub pantija pandiga tagatud nõude täitmata jätmisel alluma kohesele sundtäitmisele.
41.OÜ Advokaadibüroo Concordia edastas asja materjalide järgi 23. aprillil 1998. a hagejale teate (toimiku I kd, lk 204), et kuna hageja ei ole suuteline täitma laenulepingutest tulenevaid kohustusi, realiseerib OÜ Advokaadibüroo Concordia pandiesemed vastavalt AÕS §-le 294 avaliku enampakkumise teel. Kirjas on märgitud enampakkumise tingimused (mh enampakkumise võitja kohustus võtta üle hageja võlakohustus AS Eesti Ühispank ees) ja tehtud ettepanek määrata enampakkumise korraldajaks OÜ Advokaadibüroo Concordia. Asja materjalidest nähtuvalt oli AS Eesti Ühispank 23. aprillil 1998. a sõlminud OÜ-ga Advokaadibüroo Concordia lihtkirjaliku lepingu (toimiku I kd, lk-d 200–202), millega loovutas viimasele oma laenulepingutest tulenevad nõuded (lepingu p 1) ja laenu tagamiseks seatud pandilepingutest tulenevad õigused (lepingu p 4). Samal päeval (s.o 23. aprillil 1998. a) saatis AS Eesti Ühispank hagejale kirja (toimiku I kd, lk 203), milles teatas nõude loovutamisest. 7. mail 1998. a otsustas OÜ Advokaadibüroo Concordia müüa hageja vara AS-le Walthemstorm (toimiku I kd, lk-d 207–208). Selle otsuse kohaselt esitas AS Walthemstorm kirjaliku pakkumise hageja vara ostmiseks ja enampakkumise komisjon kinnitas ta enampakkumise võitjaks. Nimetatud otsuses on märgitud samuti, et hageja juhatus peab sõlmima kirjaliku vara müügilepingu.
42.Kostja sõlmiski hageja nimel 11. mail 1998. a kaks ostu-müügilepingut hageja suurema osa vara võõrandamiseks AS-le Walthemstorm. Notariaalselt tõestatud lepinguga (toimiku I kd, lk-d 108– 143) müüs hageja kolm pandiõigusega koormatud hoonet koos nendes paiknevate ja nende juurde kuuluvate vahendite ja seadmetega (lepingu p-d 1.1–1.3 ja 1.7). Ostuhinnast (5 700 000 krooni) 4 700 000 krooni tuli tasuda OÜ Advokaadibüroo Concordia arvelduskontole (1 000 000 krooni oli kinnituse järgi juba tasutud) (lepingu p-d 2.1–2.3). Lihtkirjaliku lepinguga (toimiku I kd, lk-d 144– 146) on müüdud hageja õigused ja kohustused, mh kaubamärgid, OÜ Valli ja OÜ Estar osad, samuti transpordivahendid (lepingu p 2). Ostuhind (300 000 krooni) tuli samuti tasuda OÜ Advokaadibüroo Concordia arvelduskontole (lepingu p 2).
43.Järgnevalt selgitab kolleegium seadusest tulenevat regulatsiooni kommertspandi ulatuse kohta ja pandi realiseerimiseks pandiga tagatud nõuete katteks pandipidaja poolt. Kommertspandiseaduse (KPS) § 2 lg 1 järgi ulatub kommertspant küll äriühingu kogu vallasvarale, kuid KPS § 2 lg 3 järgi ei ulatu kommertspant mh ettevõtjale kuuluvatele osadele (p 1) ja varale, millele saab seada teist liiki registerpandi (p 2). Asjaõigusseaduse (AÕS) § 307 ja § 313 lg 1 (1998. a kehtinud redaktsioonis) järgi sai registerpandi seada mh autoregistrisse kantud sõidukile ja registreeritud kaubamärgile. Kommertspant ei eelda KPS § 1 lg 2 järgi tagatava nõude olemasolu ega lõpe nõude lõppemisega. Kommertspandi seadmiseks tuleb KPS § 4 lg 2 järgi sõlmida notariaalselt tõestatud kommertspandileping. Kommertspant tekib asjaõigusena KPS § 4 lg 3 järgi vastava kande tegemisest kommertspandiregistrisse. Kommertspandi realiseerimiseks võib pandipidaja KPS § 10 lg 1 järgi nõuda nõude rahuldamist kommertspandiga koormatud vara arvel kuni pandisumma ulatuses sundtäitmise või pankroti korral vastavalt pandile seadusest tulenevale järjekohale. Kohene sundtäitmine oli täitemenetluse seadustiku järgi lubatud üksnes vara müügina kohtutäituri vahendusel täitemenetluse seadustikus sätestatud korras. Kommertspant lõpeb KPS § 18 lg 1 järgi üldjuhul registrist kustutamisega.
44.Järgnevalt selgitab kolleegium seadusest tulenevat regulatsiooni ehitiste pandilepingust tulenevate nõuete realiseerimiseks. Pandilepingu järgi olid ehitised panditud vallasasjadena. Asjaõigusseaduse rakendamise seaduse (AÕSRakS) § 132 lg 3 järgi (1. jaanuarini 2004. a kehtinud redaktsioonis) tekkis pandiõigus ehitisele lepingu notariaalsest tõestamisest ning pantimine tuli registreerida riiklikus hooneregistris. Tulenevalt AÕSRakS § 132 lg-test 1 ja 2 kohaldatakse sellisele 14(19)
3-2-1-41-05 pandiõigusele asjaõigusseaduse mitmeid käsipandi sätteid. Küll ei kohaldata ehitise pandile AÕS §e 292–294 käsipandi eseme müügi kohta enampakkumisel pandipidaja enda poolt. Ehitise pandi realiseerimise kohta näeb AÕSRakS § 132 lg 1 ette, et kui võlgnik ei täida pandiga tagatud nõuet, rahuldatakse pandipidaja nõue panditud asja väärtusest kohtu otsuse alusel või kohesele sundtäitmisele alludes täitemenetluse seadustikus kehtestatud korras. Täitemenetluse seadustiku järgi korraldab vara müümise aga mitte võlgnik, vaid kohtutäitur seaduses sätestatud korras. Nõude üleminekul uuele võlausaldajale läheb AÕSRakS § 132 lg 1 järgi talle üle ka pandiõigus.
45.Eelnevast võib kolleegiumi arvates järeldada järgmist. AS Eesti Ühispank ja hageja vahel sõlmitud laenulepingutest tulenevalt oli AS-l Eesti Ühispank nõuded hageja suhtes. Ei vaielda ka selle üle, et laenud olid AS Eesti Ühispank kasuks tagatud kahe pandiga. Kohtud ei ole aga tuvastanud, et laenulepingutest tulenevad nõuded oleks muutunud sissenõutavaks, s.t et laenulepingud oleks ennetähtaegselt lõpetatud ja hagejale oleks esitatud laenu tagastamise nõue (vt ka otsuse p 37). Kui nõuded ei olnud sissenõutavaks muutnud, ei olnud laenuandjal tegelikult õigust laenu tagastamist nõuda ega tagatiseks antud pandiõigusi realiseerida ja kostjal ei olnud hageja nimel vaja esitada nõusolekut enampakkumise tingimustega nõustumiseks. Kohtud on jätnud tähelepanuta ka pantide ulatuse hageja varale, pandiõiguse realiseerimise seadusliku korra ja pandiõiguse loovutamisega seotud probleemid. Kohtud ei ole käsitlenud küsimust, kas hoonete pant ulatus ka seaduse järgi koos hoonetega müüdud hageja masinatele ja seadmetele, mis pandi realiseerimiseks võõrandati. Seejuures tulnuks hinnata, kas neid masinaid ja seadmeid sai lugeda AÕS § 18 lg 3 järgi hoone päraldiseks ja kas pandiõigus neile ulatus. Kommertspandiga ei olnud koormatud seaduse järgi ei hagejale kuulunud teiste äriühingute osad ega kaubamärgid ja transpordivahendid, mis aga võõrandati kommertspandi realiseerimiseks. Lisaks on küsitav vähemalt kommertspandi üleminek OÜ-le Advokaadibüroo Concordia. Kohtud ei ole tuvastanud notariaalselt tõestatud lepingut kommertspandi ülekandmiseks ega OÜ Advokaadibüroo Concordia pandipidajana kommertspandiregistrisse kandmist. Kuna kommertspant ei ole tagatud nõudega seotud, tuli see realiseerimisõigusena uuele võlausaldajale eraldi loovutada. Sellele viitab ka asja materjalide juures olev AS Walthemstorm varale AS Eesti Ühispank kasuks seatud AS-le Hansapank kommertspandi loovutamise notariaalselt tõestatud leping (toimiku II kd, lk-d 15–19). Seega on kahtluse all samuti, kas OÜ Advokaadibüroo Concordia üldse oli kommertspandi pidaja. Lisaks muule ei näinud seadus ei kommertspandi ega ehitise pandi puhul ette võimalust, et pandipidaja saanuks neid n-ö omapäi võõrandada. Pandi realiseerimiseks oleks pidanud läbi viima kas kohtumenetluse või minimaalselt täitemenetluse kohtutäituri vahendusel. Vara müüki pandipidaja poolt vastavalt asjaõigusseaduse käsipandi sätetele (mille viitas OÜ Advokaadibüroo Concordia oma kirjas hagejale) seadus kommertspandi ja ehitise pandi puhul ei võimaldanud. Kohtud ei ole tuvastanud, et enampakkumine oleks reaalselt välja kuulutatud või üldse toimunud. Kohtud on aga selle "enampakkumise" lugenud sisuliselt kehtivaks ja sellest tulenevalt hinnanud ka kostja käitumist.
46.Eelnevat tuleb arvestada kostja poolt OÜ-le Advokaadibüroo Concordia edastatud kirja õigusliku tähenduse hindamisel. Kuna seadus ei võimaldanud OÜ-l Advokaadibüroo Concordia pandi realiseerimiseks enampakkumist läbi viia, ei saa ka kostja poolt sellise enampakkumisega nõustumine kaasa tuua kohtute viidatud õiguslikke tagajärgi, sõltumata sellest, kas kostja oleks selle kooskõlastanud hageja nõukoguga või mitte. Tõenäoliselt ei vastanud selline nõustumine ka tehingu tunnustele, mille tegemiseks pidanuks olema vajalik nõukogu nõusolek (vt põhjendusi p 36 juures). Siiski võib sellise kirja edastamine olla põhimõtteliselt käsitatav nii hoolsuskohustuse rikkumisena (kostja pidi aru saama, et sellise kirja andmiseks ja enampakkumiseks ei ole õiguslikku alust) kui ka lojaalsuskohustuse rikkumisena (vt ka põhjendusi otsuse p-des 37 ja 38). See selgitatakse asja uuel läbivaatamisel. 15(19)
3-2-1-41-05
47.Kolleegiumi arvates on ainetud kostja kassatsioonkaebuse väited selle kohta, et kostjal oli olemas hageja nõukogu nõusolek hageja enamiku vara võõrandamiseks AS-le Walthemstorm. Kriminaalmenetluses on tsiviilkohtumenetluse jaoks siduvalt tuvastatud, et kostja sõlmis lepingud hageja nimel, samuti see, et kostja tegi seda hageja nõukogu nõusolekuta (vt otsuse p 27). Kriminaalmenetluses tuvastas kohus, et hageja nõukogu ei ole kostja väidetud otsust (toimiku I kd, lk 166) tegelikult teinud. Tegemist ei ole õigusliku hinnanguga nõukogu otsusele, vaid asjaolude tuvastamisega, et nõukogu väidetud otsust ei teinud. Nimelt ei toimunud "otsuse" teinud nõukogu koosolekut ja otsust ei saanud teha ÄS § 323 alusel ka koosolekut kokku kutsumata, kuna vähemalt üks nõukogu liige kolmest sellega ei nõustunud (ÄS § 323 lg 1). Kuigi väidetava nõukogu otsuse tegemise ajal (28. aprillil 1998. a) ei kehtinud veel ÄS § 321 lg 5, ei olnud nõukogu otsustusvõimeline ka tulenevalt ÄS § 321 lg-st 2 ja § 323 lg-st 1 ning sellist otsust ei pea kehtetuks tunnistama ÄS § 322 lg 4 alusel. Samuti võib analoogia korras kohaldada üldkoosoleku otsuse kohta käivat ÄS § 296 ja lugeda otsuse tühiseks. Selline käsitlus on kooskõlas ka Riigikohtu 14. novembri 2002. a otsusega tsiviilasjas nr 3-2-1-135-02 (RT III 2002, 33, 364).
48.Suure osa hageja vara võõrandamiseks kolmandale isikule pidi kostjal juhatuse liikmena olema nõukogu nõusolek. Sellise toimingu tegemiseks, millega võis eeldatavasti kaasneda hageja ettevõtte seiskumine, peab juhatus näitama üles eriti suurt hoolsust ja lojaalsust äriühingule. Tehingute nõukoguga kooskõlastamise kohustus tuleneb konkreetselt ka ÄS § 306 lg-st 2 ja §-st 317 ning hageja põhikirja p-dest 9.2 ja 10.2. Kohtud on aga jätnud tähelepanuta ja hindamata ÄS § 506 lg 6 tähenduse käesolevas asjas. Selle sätte järgi võis aktsiaseltsi juhatus kuni 1999. aasta 1. septembrini omandada ja võõrandada aktsiaseltsi nimel ehitisi kui vallasasju ning osalust teistes äriühingutes (osad, aktsiad) ainult nõukogu otsusel, kui aktsiaseltsi põhikirjas ei ole ette nähtud teisiti. See piirang kehtis sama sätte järgi ka kolmandate isikute suhtes. Nimetatud sätte järgi tõi nõukogu nõusoleku puudumine kaasa vähemalt ehitiste (tulenevalt 1. juulini 2002. a kehtinud TsÜS §-st 68 ilmselt ka päraldiste) ja ka hagejale kuulunud teiste äriühingute osaluste võõrandamise tühisuse. Sellisele seisukohale on Riigikohus jõudnud ka oma 17. juuni 2002. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-181-02 (RT III 2002, 20, 238). See, et lepingu tõestamisel võis eksida ka notar, ei tee olematuks kostja võimalikke rikkumisi lepingute sõlmimisel.
49.Hageja väitis samuti, et kostja kohustuste rikkumine seisnes vara võõrandamises alla turuhinna. Ringkonnakohtu otsusest nähtuvalt on kohus lugenud selle hageja väite tõendatuks. Samas on kohus lähtunud vaid kaudsetest tõenditest ja tuginenud üldjoontes vaid sellele, et müügi asjaoludest tulenevalt ei saanud ostuhind olla turuhinnale vastav. Kohtud ei ole seejuures tuvastanud, milline oli müüdud vara harilik väärtus (turuhind). See on kolleegiumi arvates aga eeldus, et tuvastada kostja kohustuste rikkumine vara võõrandamises alla hariliku väärtuse. Siin on tõendamiskoormis hagejal. Kolleegium märgib aga ka, et ainuüksi vara müük alla turuhinna ei tähenda veel automaatselt kostja kohustuste rikkumist. Hageja peab tõendama, et vara müümisel ei järginud kostja hoolsust, mida juhatuse liikmelt sellises olukorras oodatakse, või rikkus näiteks lojaalsuskohustust. VI
50.Järgnevalt käsitleb kolleegium küsimust kostja väidetavate rikkumise süülisusest. Kui hageja tõendab, et kostjale etteheidetavad toimingud on käsitatavad temapoolse kohustuste rikkumisena, on kostjal võimalik TsK § 227 järgi tõendada, et ta ei ole rikkumises süüdi, kuna juhatuse liikme vastutus oli ÄS § 315 lg 1 (1998. a redaktsioonis) järgi süüline. Süüd sisustab TsK § 227 tahtluse ja ettevaatamatuse vormis, st kostja vabaneb vastutusest, kui ta tõendab, et ei rikkunud kohustust hooletult ega tahtlikult. Kuna süü tunnustamine sisaldab endas õiguslikku hinnangut, ei ole tsiviilkohtumenetluses siduv kriminaalmenetluses süü kohta leitu, nagu kohtud on ekslikult 16(19)
3-2-1-41-05 järeldanud. Asja uuel läbivaatamisel saab kohus süü olemasolu kostja võimalikes rikkumistes uuesti hinnata. Samas on juhatuse liikme kohustuste omapärast tulenevalt süü puudumise tõendamine komplitseeritud. See puudutab esmajoones juhatuse liikme hoolsuskohustuse rikkumist, kus hageja peab juba kohustuse rikkumiseks tõendama, et juhatuse liige ei käitunud piisavalt hoolsalt.
51.Kolleegium nõustub kostjaga, et alama astme kohtud ei ole õigesti hinnanud kahju olemasolu hagejal. Jagades poolte vahel ebaõigesti tõendamiskoormise, on kohtud ebaõigesti leidnud, nagu ei peaks hageja talle tekitatud kahju tõendama, vaid kostja peaks tõendama kahju puudumist hagejal. Kostja esitas hageja kahjunõude suurusele vastuväiteid. Kohtud ei ole ka sisuliselt põhjendanud enda valitud kahju arvestamise metoodikat ja on hüvitise arvestamisel tähelepanuta jätnud võimalikud kahju suurust mõjutavad olulised asjaolud.
52.Järgnevalt selgitab kolleegium hageja kahju hüvitamise nõudega ja selle ulatusega seonduvat. Hageja näeb talle kostja rikkumistest tuleneva negatiivse tagajärjena hageja ettevõtte seiskumist ja pankrotistumist. Rahaliselt nägi hageja talle kostja rikkumistest tekkinud kahju algselt hageja võlausaldajate nõuete summana (3 022 119 krooni 20 senti), mida tunnustati hageja pankrotimenetluses (toimiku I kd, lk 1). Hiljem esitas ta kohtule mitu alternatiivset kahju arvestust (toimiku I kd, lk 84; II kd, lk 38–39), kusjuures ta ei väljendanud selgelt, millisel arvestusel tema nõude kalkulatsioon lõplikult põhineb. Ühe arvestuse järgi nägi hageja kahju selles, et kostja müüs hageja vara (müügihind 6 000 000 krooni) alla turuväärtuse (hageja arvates 14 887 478 krooni), mille järgi ta arvestas oma kahjuks 8 887 478 krooni. Samuti arvestas ta kahju selliselt, et enne vara võõrandamist oli hageja vara väärtuseks 14 887 478 krooni, pärast müügitehingut aga 529 965 krooni, mis annab kahjuks 14 357 513 krooni. Lisaks esitas ta kahju arvestuse nn ettevõtte aktsiakapitali ja kohustuste summa meetodil, mille järgi leidis ta oma kahjuks olevat 11 070 923 krooni.
53.Kohtud on kostjalt 3 022 119 krooni 20 senti välja mõistes sisuliselt lähtunud hageja esialgsest arvestusest võlausaldajate tunnustatud nõuete alusel. Kohtud ei ole oma valikut kahju arvestamise metoodika kohta piisavalt põhjendanud. Ringkonnakohus on vaid märkinud, et kuna kostja õigusvastase tegevuse tulemusena võõrandati tegutsev ettevõte, mille tõttu hageja pankrotistus, on mõistlik võtta tekitatud kahju suuruse aluseks hageja pankrotimenetluses tunnustatud nõuete summa, s.o 3 022 119 krooni 20 senti. Kolleegium ei nõustu selle seisukohaga. Esiteks ei tuginenud hageja hagiavalduse täienduses enam ise sellisele kahju arvestusele. Kui ka lugeda, et hageja sellisest arvestusest ei loobunud, ei ole ringkonnakohus põhjendanud sellise kahju arvestamise metoodika põhjendatust teiste hageja pakutud võimaluste asemel. Ringkonnakohus ei ole ka põhjendanud, kuidas selline "mõistlik" kahjuarvestus kajastab hüpoteetilist olukorda, kui kostja ei oleks rikkumisi toime pannud. Ringkonnakohus on sisuliselt eeldanud, et kui vara ei oleks võõrandatud, oleks kõik hageja kohustused, mida pankrotimenetluses tunnustati, saanud rahuldatud. Sisuliselt tähendab see hageja võlausaldajate nõuete esitamist kostja kui hageja juhatuse liikme vastu. Seejuures on kohtud tähelepanuta jätnud ka selle, et tunnustatud nõuete suurusest oleks tulnud minimaalselt maha arvata summa, mille ulatuses sai rahuldada tunnustatud nõudeid hagejale jäänud vara arvel. Sisuliselt on kohtud lähtunud eeldusest, et ükski hageja võlausaldaja ei saa oma tunnustatud nõuetest midagi rahuldatud, jättes selle seisukoha aga põhjendamata. Kohtud on kahju sellisel arvestamisel jätnud tähelepanuta sellegi, et hagejal oli kohustus ka AS Eesti Ühispank ees (6 000 000 krooni), mis vara võõrandamata jätmisel tulnuks samuti täita ja eelisjärjekorras panditud vara arvel. Tuvastatud ei ole, kui palju võinuks vara müügist saadud rahast jääda teiste võlausaldajate nõuete rahuldamiseks. Lisaks on kohtud jätnud hüvitise suuruse määramisel arvestamata, et tuvastatud asjaoludest tulenevalt on hageja kohustused võlausaldajate ees tõenäoliselt läinud üle AS-le Walthemstorm. Kui müügilepingutega anti üle kogu hageja ettevõte, läksid hageja kohustused võlausaldajate ees ÄS § 5 lg 2 järgi (1998. a redaktsioonis) üle AS-le 17(19)
3-2-1-41-05 Walthemstorm ning neid võinuks tema vara arvel rahuldada. Senisele võlgnikule jäi sama sätte järgi vaid solidaarne vastutus kolmandate isikute ees, s.t tasudes võlad, saanuks hageja nõuda ise nende tasumist AS-lt Walthemstorm.
54.Kahjuna mõistetakse TsK § 222 lg 2 järgi võlausaldaja tehtud kulutusi, tema vara kaotsiminekut või rikkumist, samuti võlausaldaja poolt saamata jäänud tulu, mis ta oleks saanud, kui võlgnik oleks kohustise täitnud. Sellest tulenevalt saab kahju väljenduda kolleegiumi arvates vähemalt selles, et hageja vara müüdi ebasoodsatel tingimustel, s.t seda muul viisil müües saanuks suurema müügihinna. Sel juhul tuleb tuvastada müüdud vara turuväärtus müümise ajal ja võrrelda seda müügihinnaga. Samuti on kahjuks vara põhjendamatust müügist tingitud kulutused hagejale. Kui kostja käitumine tõi kaasa hageja ettevõtte seiskumise, võib hagejale tekkinud varalist olukorda võrrelda varalise olukorraga, kus hageja ettevõte oleks edasi tegutsenud. Kahjuna saab nõuda ka saamata jäänud tulu hüvitamist, mida hageja oleks tegevuse jätkamisel eeldatavasti teeninud. Seejuures saab lähtuda hüpoteetilisest kasust, mida hageja selle ettevõtte kaudu oleks saanud. Siin tuleks arvestada välja ettevõtte hüpoteetiline väärtus rikkumiseta, kasutades selleks praktikas tunnustatud meetodeid. Lähemalt vt selle kohta Riigikohtu 21. detsembri 2004. a otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-145-04 (RT III 2005, 3, 27).
55.Kolleegiumi arvates tuleb kahju hüvitamise nõude lahendamisel arvestada ka seda, kas hageja on teinud omapoolselt mõistlikult vajaliku, et kahju ära hoida või vähendada. Seejuures saab lähtudes TsK § 229 lg-st 2 vähendada võlgniku vastutuse määra, kui võlausaldaja tahtlikult või ettevaatamatult soodustas täitmata jätmisega või mittenõuetekohase täitmisega tekitatud kahju suurenemist või ei võtnud tarvitusele abinõusid kahju vähendamiseks. Kui isikul on või oli kõrvuti rikkujalt kahju hüvitamise nõudega võimalus nõuda kolmandalt isikult tagasi rikkumise tõttu tema poolt tasutu või muul viisil üleantu tagastamist, mis oli üle antud õigusliku aluseta, tuleb seda kahju hüvitamise nõude puhul kolleegiumi arvates arvestada. Kahjuna saab olla vaadeldav vaid see osa väidetavast kahjust, mille võrra hageja tagasinõudeõiguse väärtus on kahjuna nõutavast summast väiksem. Sellisele seisukohale on Riigikohus jõudnud ka oma 12. jaanuari 2004. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-135-03 (RT III 2004, 4, 44). Siiski ei välista tagasinõude olemasolu iseenesest kahju hüvitamise nõuet, nagu Riigikohus leidis ka 30. aprilli 2003. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-4103 (RT III 2003, 17, 164). Eelnevalt (vt otsuse p 48) märkis kolleegium, et vähemalt suure osa hageja vara võõrandamine on tõenäoliselt tühine kuni 1. juulini 2002. a kehtinud TsÜS § 103 lg 1 ja võimalik, et ka § 66 lg 2 järgi ning tühise tehingu järgi saadu oleks hagejal seetõttu olnud võimalik tagasi nõuda TsÜS § 66 lg 5 järgi, kusjuures see võimalus ei pruugi olla minetatud ka käesolevaks ajaks. Hageja nimel võinuks seda teha ka pankrotihaldur, kes oli selleks 1. jaanuarini 2004. a kehtinud pankrotiseaduse (PankrS) § 311 järgi õigustatud ja § 31 lg 1 järgi ka ilmselt kohustatud. Selle kohustuse rikkumine võib olla omakorda halduri vastutuse aluseks võlausaldajate ees. Vara tagasinõudmise kaudu olnuks hageja pankrotivarasse ilmselt võimalik tagasi saada sealt välja läinud vara ja tagada nii vähemalt võlausaldajate nõuete osaline rahuldamine, kuid võib-olla ka ettevõtte tegevuse jätkamine.
56.Kui hageja oli seisukohal, et vara müüdi alla turuhinna, oleks ta võinud esitada ka hagi tehingu kehtetuks tunnistamiseks tagasivõitmise korras pankrotimenetluses nt 1. jaanuarini 2004. a kehtinud PankrS § 43 lg 1 p 3 järgi. Kuna vara tegelikult ei müüdud enampakkumisel (vaid vähemalt ehitiste osas notariaalse müügilepinguga) ja ka omanik ei muutunud enampakkumise tulemusena, vaid hageja enda käsutusega, ei takistanud tagasivõitmist ka PankrS § 42 lg 3. Lisaks võis hagejal tema vara võõrandamise asjaoludest tulenevalt tekkida kahju hüvitamise nõudeid ka muude vara müügi korraldamisega seotud isikute vastu.
18(19)
3-2-1-41-05
57.Lisaks rikkumisele ja kahjule peab kohus tuvastama ka selle, et kahju tekkis hagejal just sellise rikkumise tõttu (põhjusliku seose). Selleks tuleb kontrollida mh seda, kas hagejale ette heidetud rikkumiste tagajärjeks oli hageja vara võõrandamine ja sellest kahju tekkimine hagejal, ning arvestada hageja käitumise hindamise kohta otsuses eelnevalt märgitut. Muu hulgas tuleb hinnata, kas hageja poolt kõigi võimaluste kasutamisel tema valdusest välja läinud vara tagasisaamiseks oleks tema ettevõtte tegevus lõppenud ja pankrot saabunud. Asjas tuvastatud asjaolude järgi on kaheldav, kas kirjade saatmine AS-le Eesti Ühispank ja OÜ-le Advokaadibüroo Concordia oli kostja majandustegevuse lõppemise põhjuseks. Küll võis kahju tekitamise põhjustajaks olla aga hageja vara võõrandamiseks lepingute sõlmimine hageja nimel kostja poolt. Kostja allkirjata vara võõrandamise lepingutel ei olnuks OÜ-l Advokaadibüroo Concordia tõenäoliselt võimalust hageja vara müüa. Põhjusliku seose tõendamise koormis on hagejal. VII
58.Asja uuel läbivaatamisel tuleb arvestada eelnevalt esitatud kolleegiumi seisukohtadega. Esmajoones peab kohus arvestama kolleegiumipoolse õigusliku kvalifikatsiooniga hageja nõudele kui ÄS § 315 lg 1 (kuni 1. juulini 2002. a kehtinud redaktsioonis) järgsele nõudele ja lahendama asjas sellest lähtuvalt. Arvestada tuleb kolleegiumi seisukohtadega tõendamiskoormise jaotuse kohta poolte vahel ning kriminaalasjas tehtud otsuse siduvuse kohta esitatud seisukohtadega. Samuti tuleb arvestada kolleegiumi seisukohtadega kostjale ette heidetud tegude lugemisel tema ametikohustuste rikkumiseks hageja juhatuse liikmena, rikkumiste süülisuse hindamisel ning kahju ja põhjusliku seoses tuvastamisel.
59.Kolleegium peab vajalikuks juhtida kostja ja alama astme kohtute tähelepanu sellele, et kostjat nii kriminaalmenetluses kui tsiviilasjas esindanud advokaat on samaaegselt ise osalenud hageja vara nn enampakkumise korraldamisel (vt toimiku I kd, lk-d 206–208) OÜ Advokaadibüroo Concordia poolt, mistõttu tema kui ka tema esindatava advokaadibüroo huvid võivad hageja vara võõrandamisel tehtud toimingutest ja nende tagajärgedest tulenevalt kostja esindamisel olla konfliktis kostja huvidega. H. Jõks, V. Kõve, L. Laarmaa
19(19)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.