Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus Asja läbivaatamise kuupäev Istungil osalenud isikud
Eesti Vabariigi nimel 3-2-1-102-07 Tartu, 7. november 2007. a Eesistuja Henn Jõks, liikmed Peeter Jerofejev ja Tambet Tampuu Balti Finantseerimisasutuse AS-i hagi Jüri Kravtðenko vastu võla 1 000 000 krooni nõudes. Tallinna Ringkonnakohtu 26. aprilli 2007. a kohtuotsus tsiviilasjas nr 2-05-21648 Jüri Kravtðenko kassatsioonkaebus Hageja Balti Finantseerimisasutuse AS (registrikood xxxxxxxx), esindaja vandeadvokaat Jüri Leppik Kostja Jüri Kravtðenko (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja vandeadvokaat Andrus Lillo 8. oktoober 2007. a Hageja esindaja vandeadvokaat Andrus Lillo ja kostja esindaja vandeadvokaat Jüri Leppik, istungit protokollis Ragne Rebane.
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 26. aprilli 2007. a otsus ja Harju Maakohtu
19.detsembri 2006. a otsus ja saata asi uueks läbivaatamiseks Harju Maakohtule.
2.Kassatsioonkaebus rahuldada.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Balti Finantseerimisasutuse AS (edaspidi hageja) ja AS Karjaküla Külmhoone (edaspidi põhivõlgnik) sõlmisid 28. märtsil 2002. a laenulepingu nr 02-0328-01-KL tagasimakse tähtajaga 28. detsember 2002. a. Hageja ja Jüri Kravtðenko (edaspidi kostja) sõlmisid samal päeval käenduslepingu, millega kostja tagas laenulepingu täitmist. Põhivõlgnik pidi laenu koos intressidega tagastama ühekordse summana 16 374 106 kr 60 s. Kuna hageja pidas põhivõlgnikku laenulepingu tingimusi rikkunuks, nõudis ta põhivõlgnikult laenulepingu ennetähtaegset täitmist 2. detsembriks 2002. a. Laenulepingus kokku lepitud viivise arvutamisel lähtus hageja just eelnimetatud ennetähtaegse täitmise tähtpäevast. Laenulepingu ennetähtaegse täitmise tähtpäeva seisuga võlgnes põhivõlgnik hagejale 18 024 088 kr 66 s, sellest leppetrahv 1 798 844 kr 80 s. Sundtäitemenetluses tasuti hagejale 14 850 476 kr 71 s. Tallinna Linnakohtu 10. märtsi 2004. a otsusega kuulutati välja põhivõlgniku pankrot ning selle päeva seisuga oli võlg hagejale 9 197 506 kr 67 s (põhivõlg 5 100 774 kr 77 s ja viivis 4 096 731 kr 90 s). Tulenevalt kostja maksevõimest ei nõudnud hageja kostjalt kogu võla, vaid üksnes 1 000 000 kr hüvitamist. Hageja leidis, et kuna käendusleping on kestvusleping, siis võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse (VÕSRS) § 12 lg 1 järgi tuleb kohaldada kohustuse täitmise tähtpäeva saabumisel kehtinud võlaõigusseadust (VÕS), mille § 145 alusel tuleb hagi rahuldada. Hagi ei ole aegunud, kuivõrd käendusleping kehtib kuni laenulepingust tulenevate nõuete täieliku täitmiseni. Hageja palub kostjalt välja mõista 1 000 000 kr.
2.Kostja hagi ei tunnistanud. Põhivõlgniku pankroti peamiseks põhjuseks oli põhivõlgniku juhtorgani liikmete ja samas ka hageja esindajate K. Gavrilovi ja D. Kozjarski kuritahtlik tegevus. Hageja tegevus põhivõlgniku vara realiseerimisel on vaidlustatud teistes tsiviilmenetlustes. Hageja nõude suurust ja olemasolu on võimatu kindlaks määrata. Võlgniku pankrotimenetluses nõuete kaitsmise koosolekul hageja nõuet ei tunnustatud, nõude tunnustamise kohtumenetlus on pooleli. Kui kohus jätab laenulepingust tuleneva nõude tunnustamiseks esitatud hagi rahuldamata, muutub käenduslepingule tuginev nõue kehtetuks. Kuna käendusleping sõlmiti 28. märtsil 2002. a ning see ei ole kestvusleping, tuleb kohaldada tsiviilkoodeksit (TsK). Käendus on TsK § 211 p 2 järgi lõppenud, kuna hageja ei esitanud kostja vastu nõuet kolme kuu jooksul kohustuse täitmise tähtpäeva saabumisest arvates.
3.Harju Maakohus rahuldas hagi 19. detsembri 2006. a otsusega ja mõistis kostjalt välja 1 000 000 kr hageja kasuks. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt puudub vaidlus selle üle, et hageja maksis laenusaajale laenulepingu alusel 14 990 373 kr 23 s ning laenuleping lõpetati ennetähtaegselt. Maakohus leidis, et kohaldada tuleb TsK-i sätteid, kuna käendusleping sõlmiti TsK-i kehtimisajal ning tegemist ei ole korduvate kohustustega, mida käendaja peaks täitma. Kohtu hinnangul ei ole käendusleping kestvusleping VÕS § 195 lg 3 tähenduses. Maakohus leidis, et hageja nõue ei ole aegunud, kuna käenduslepingu p 7 järgi kehtib leping kuni laenulepingust tulenevate nõuete täieliku täitmiseni. Riigikohtu lahendite kohaselt (näiteks tsiviilasjas nr 3-2-1-137-03) ei ole selline kokkulepe keelatud ning TsK § 211 p-s 2 sätestatud tähtaeg selles vaidluses ei kohaldu. Käenduslepingus on pooled kokku leppinud, et tegemist on võlgnikuga solidaarse vastutusega. Maakohus lähtus TsK §-st 188. Seega ei võta asjaolu, et hageja on esitanud nõude pankrotimenetluses põhivõlgniku vastu, hagejalt õigust esitada nõue ka käendaja vastu. Kostja väide, et hageja nõuet on võimatu määratleda, on üldsõnaline ning ei sisalda konkreetseid vastuväiteid hagis esitatule. Leping on kehtiv, laenulepingust tulenevat nõuet ei ole täielikult täidetud ning hageja nõue ei ole aegunud. Kostja ei ole esitanud põhjendatud vastuväiteid hageja nõude suuruse kohta. Seetõttu lähtus kohus hageja poolt esitatust. Maakohus leidis, et laenulepingu järgi võlgneb põhivõlgnik hagejale 9 197 506 kr 67 s, millest põhivõlg on 5 100 774 kr 77 s ja viivis 4 096 731 kr 90 s.
4.Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonkaebuse mõlemad pooled. Hageja palus kohtuotsuse tühistada põhjenduste osas, milles maakohus leidis, et kohaldada tuleb TsK-i sätteid. VÕS § 195 lg-s 3 on toodud kestvuslepingu mõiste definitsioon. Hageja arvates ei saa tekkida vaidlust, et poolte 28. märtsil 2002. a sõlmitud käendusleping, mis jõustus ja kehtis ka pärast
1.juulit 2002. a, on kestvuslepinguks VÕS § 195 lg 3 ja VÕSRS § 12 lg 1 tähenduses. Kostja palus uue otsusega jätta hagi rahuldamata. Maakohus on otsuse tegemisel rikkunud TsMS § 442 lg 8 sätteid ja jätnud arvestamata Riigikohtu seisukoha, mille kohaselt peab analüüsima kõiki protsessiosaliste väiteid ja kõiki tõendeid. Kui kohus mõnda tõendit ei arvesta, peab ta seda otsuses põhjendama. Hageja nõude puhul on tegemist pankrotistunud äriühingu võlaga. Hageja on pankrotivõlgniku võlausaldaja ning nõuded esitatakse PankrS § 44 lg-s 1 sätestatud korras. Maakohtu järeldus, et pankrotimenetluses nõude esitamine põhivõlgniku vastu ei võta hagejalt õigust esitada
nõue ka käendaja vastu, ei ole põhjendatud viitega õigusnormile, millest kohus juhindus selle järelduse tegemisel. Hageja nõuet on võimatu määratleda, kuna nõue on esitatud pankrotis oleva võlgniku vastu ning nõuet ei ole tunnustatud PankrS § 103 lg 2 mõttes. Sellekohane kohtuotsus ei ole jõustunud. Jõustumata kohtulahendile viitas kostja selleks, et näidata, et hageja nõue ja selle suurus ei ole veel selge. Seetõttu ei saa hageja ka laenulepingujärgset võlgnevust kostjalt nõuda. Ringkonnakohtu otsus ja põhjendused
5.Tallinna Ringkonnakohus 26. aprilli 2007. a otsusega jättis maakohtu otsuse hagi rahuldamise osas muutmata, kuid muutis otsuse põhjendusi. Ringkonnakohus leidis, et vaidlusalune käendusleping on kestvusleping, millele saab VÕSRS § 12 lg 1 järgi kohaldada võlaõigusseaduses sätestatut. VÕS § 149 lg 1 järgi võib käendaja esitada võlausaldaja nõudele kõik vastuväited, mida oleks võinud esitada põhivõlgnik ise. Kostja seda võimalust ei kasutanud. Kostja ei ole tõendanud, et käendus oleks VÕS § 153 lg-s 1 sätestatud alustel lõppenud. Kostja seisukoht, et ta ei peagi seda tegema, kuna hageja nõue laenusaaja vastu on vaidlustatud võlgniku pankrotimenetluses ning võla olemasolu ja suurus selgitatakse välja nõude tunnustamise üle peetavas kohtuvaidluses, on ekslik. Hageja nõude tunnustamise kohtuvaidluse tulemustest praeguse vaidluse lahendamine ei sõltu. Kuna käenduslepingu p 1 ja VÕS § 145 lg 1 järgi on kostja vastutus solidaarne, võib hageja VÕS § 65 lg 1 järgi nõuda kohustuse täielikku või osalist täitmist kõigilt võlgnikelt ühiselt või igaühelt või mõnelt neist. Maakohus leidis õigesti, et asja lahendamisel ei oma tõenditena tähendust võlgniku pankrotimenetluse dokumendid, mistõttu ei pidanud maakohus neid otsuse tegemisel ka hindama. Kuna kostja ei ole esitanud konkreetseid ja kontrollitavaid vastuväiteid hageja võla ja viivisearvestusele, tuleb kostjal käendajana vastavalt käenduslepingule ja VÕS § 142 lg-le 1 tasuda hagejale laenusaaja võlg hagetud suuruses.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
6.Kassatsioonkaebuses palub kostja tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 26. aprilli 2007. a otsus ja Harju Maakohtu 19. detsembri 2006. a otsus ning teha asjas uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata. Kostja leiab, et kohtuotsused tuleb tühistada tuvastatud asjaoludele vale õigusliku hinnangu andmise tõttu. Kassatsioonkaebuse kohaselt on ringkonnakohus ebaõigesti kohaldanud käenduslepingu osas VÕS-i sätteid ja jätnud tuvastamata TsK-ist tuleneva käenduse lõppemise. Maakohus on õigesti tuvastanud, et käendusleping ei ole kestvusleping. Sellest tuleneb, et kui leping on sõlmitud enne 1. juulit 2002. a, siis kohaldatakse lepingule enne VÕS-i jõustumist kehtinud õigust. Samas on maakohus jätnud ebaõigesti kohaldamata TsK § 211 p 2, mille kohaselt käendus lõpeb, kui kreeditor kolme kuu jooksul ei esita hagi käendaja vastu. Poolte kokkulepe, mille kohaselt kehtib käendusleping kui kokkulepe laenulepingust tulenevate nõuete täieliku täitmiseni (lepingu p 7), ei oma õiguslikku tähendust. Tuvastades VÕS-i sätete kohaldatavuse, on ringkonnakohus jätnud analüüsimata, kas vaidlusaluse õigussuhte puhul on tegemist tarbijakäendusega. Kohtud on jätnud analüüsimata ka käenduslepingust tuleneva nõude vastavuse headele kommetele ja hea usu põhimõttele. Faktoloogia kohaselt on hageja pankrotistunud võlgniku lähikondseks,
sealjuures oli laenu andmise eelduseks ka hageja nimetatud isiku asumine laenusaaja juhatuse liikmeks. Tsiviilasjas nr. 2-04/850 on nii I kui ka II astme kohus tuvastanud, et avaldus täitemenetluse algatamiseks esitati 2. detsembril 2002. a, s.o ajal, mil laenuleping kehtis ja laenusumma tagasimakse kohustust ei olnud veel saabunud. Hageja on samal ajal nii võlgniku võlausaldaja, aktsionär kui ka juhatuse liikme määranud isik ja on seega paratamatult oma kahest rolli täites huvide konfliktis. Hageja tegevus (ka enda nimetatud juhatuse liikme kaudu) on käsitatav kuritahtliku õiguste kasutamisena, mille tulemusena blokeeriti võlgniku tegevus, tehti tal võimatuks oma laenukohustuste täitmine ja selle arvel võimalikuks viivisenõude ja trahvinõude tekkimine hagejal. Hageja on tegutsenud üksnes eesmärgil saada suuremaid viiviseid, realiseerida vara võimalikult kiiresti ja olenemata hinnast, sest võlausaldaja nõue on täiendavalt tagatud veel käendusega. Hageja ajas võlgniku vara müügiga põhjendamatus täitemenetluses pankrotti, arvestades samal ajal kostja käendusega. Seega sai hageja võlausaldajana oma äririski maandada teise tagatisega, millega rikkus hea usu põhimõtet ning tekitas kostjale kui täiendavale tagajale kahju. Hageja teostas oma õigusi täitemenetluse algatamisel hea usu põhimõtte vastaselt, nõustudes täitemenetlusega, varade kiirmüügiga ja ettevõtte pankrotistumisega. Nimetatud seisukohad on sätestatud ka VÕS § 145 lg-s 5. Praegusel juhul ei saa tagatisena mõista kitsalt ainult VÕS-is ja AÕS-is sätestatud tagatisi, vaid laiemalt ka muid tagatisi, mille realiseerimisega võlausaldaja ja käendaja võisid arvestada, st ka põhivõlgniku vara, mille ulatuses võlgnik kui juriidiline isik võlausaldaja ees vastutas ja mida seega saab käsitada tagatisena VÕS § 145 lg 5 tähenduses.
7.Vastustaja leiab, et ringkonnakohus kohaldas käenduslepingu osas õigesti võlaõigusseaduse sätteid. Ekslik on kassaatori seisukoht, et VÕS-i kohaldamise korral tulnuks kohtul rakendada tarbijakäenduse sätteid. Kostja on olnud majandus- ja kutsetegevuse kaudu kogu aeg võlgnikuga seotud, olles olnud nii juhatuse liige kui ka tegevdirektor. Kassaator avaldas ringkonnakohtus, et ta ei peagi vastuväiteid esitama, sest hageja nõue võlgniku vastu on vaidlustatud pankrotimenetluses, mistõttu on kassaator minetanud uute põhjenduste esitamise õiguse.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
8.Kolleegium leiab, et maakohtu otsus ja ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada TsMS § 692 lg 1 pde 1 ja 2 ning TsMS § 692 lg 5 alusel materiaalõiguse normi väära tõlgendamise ja kohaldamise ning menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Asi tuleb TsMS § 691 p 4 alusel saata samale maakohtule uueks läbivaatamiseks.
9.Pooled ei vaidle alljärgnevate asjaolude üle: · 28. märtsil 2002. a sõlmisid hageja ja põhivõlgnik laenulepingu nr 02-0328-01-KL tagasimakse tähtajaga 28. detsember 2002. a, lepingus lepiti kokku ka intressi ja viivise tasumise tingimustes; · samal päeval sõlmisid hageja ja kostja käenduslepingu eelnimetatud laenulepingust tulenevate kohustuste täitmise tagamiseks, lepingus lepiti kokku, et käendusleping kehtib kuni laenulepingust tulenevate nõuete täieliku täitmiseni; · hageja andis laenulepingu alusel võlgnikule laenu 14 990 373 kr 23 s;
· sundtäitemenetluses laekus laenulepingu täitmiseks 14 850 476 kr 71 s; · põhivõlgniku pankrot kuulutati välja Tallinna Linnakohtu 10. märtsi 2004. a otsusega; · hageja nõude tunnustamiseks võlgniku pankrotimenetluses toimub kohtumenetlus. Asjas puudub jõustunud kohtulahend.
10.Pooled vaidlevad selle üle, millist seadust tuleb vaidluse lahendamisel kohaldada, kas nõue on aegunud ja millist tähendust omab vaidluse lahendamisel asjaolu, et hageja laenulepingust tulenev nõue võlgniku vastu pankrotimenetluses on vaidlustatud ning hageja nõude tunnustamiseks toimub kohtuvaidlus. Samuti esitab kostja kassatsioonkaebuses väite, et kohtud on jätnud analüüsimata nõude vastavuse headele kommetele ja hea usu põhimõttele.
11.Esmalt käsitleb kolleegium seaduse kohaldamise küsimust. Kolleegium leiab, et põhjendatud on kassatsioonkaebuse väide, et ringkonnakohus kohaldas ebaõigesti asja lahendamisel võlaõigusseadust. Hageja nõude aluseks olev käendusleping sõlmiti enne võlaõigusseaduse jõustumist 28. märtsil 2002. a. VÕSRS § 2 kohaselt kohaldatakse asjaolule või toimingule, mis on tekkinud või tehtud enne 1. juulit 2002. a, asjaolu tekkimise või toimingu tegemise ajal kehtinud seadust, kui samast seadusest ei tulene teisiti. Käenduslepingu sõlmimise ajal kehtis tsiviilkoodeks. Seega tuleb vaidlus lahendada tsiviilkoodeksi käendust reguleerivate sätete alusel. Kolleegium ei nõustu ringkonnakohtu seisukohaga, et käendusleping on kestvusleping. Asjaolu, et käenduslepinguga tagatav laen muutus sissenõutavaks pärast võlaõigusseaduse jõustumist ei ole iseenesest aluseks pidada lepingut kestvuslepinguks. Kohtuotsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-60-05 on kolleegium leidnud, et VÕS § 195 lg 3 kohaselt on kestvusleping püsiva kohustuse või korduvate kohustuste täitmisele suunatud leping. Kestvuslepinguid täidetakse pikema aja jooksul, samuti peab kohustuse täitmises esinema mingi korduvus või perioodilisus. Kolleegium jääb nende seisukohtade juurde. Käendusleping võib olla kestvuslepinguks juhul, kui käendatakse mitte konkreetset kohustust, vaid teatavat liiki tulevikus tekkivaid kohustusi, eriti pikaajalisest suhtest tulenevaid kohustusi. Vaidlusaluse käenduslepingu p-st 1 tuleneb, et käendaja vastutab laenusaaja ja laenuandja vahel sõlmitud ja lepingus tähendatud ühest laenulepingust ja selle lisadest tulenevate laenusaaja kohustuste kohase täitmise eest solidaarselt laenusaajaga. Laenulepingu järgi tuli leping täita põhivõla ja intresside osas ühekordse maksena 28. detsembriks 2002. a. Seega ei ole vaidlusalusel lepingul tunnuseid, mis võimaldaksid seda kestvuslepinguks kvalifitseerida. Võlaõigusseaduse sätete mittekohaldatavuse tõttu ei saa olla tegemist tarbijakäendusega.
12.Kolleegium leiab, et hageja nõue käendaja vastu ei ole lõppenud. Vastavalt TsK § 211 p-le 2 lõpeb käendus, kui võlausaldaja kolme kuu jooksul arvates kohustise täitmise tähtpäeva saabumisest, ei esita hagi käendaja vastu. Kolleegium on oma varasemates otsustes tsiviilasjades nr 3-2-1-137-03, nr 3-2-1-100-06 ja nr 3-2-1-50-07 selgitanud, et TsK § 211 p 2 ei keelanud käenduslepingu pooltel sõlmida kokkulepet, millega välistatakse TsK § 211 p-s 2 ettenähtud võimalus käenduse lõppemiseks juhul, kui võlausaldaja kolme kuu jooksul arvates kohustise täitmise tähtpäeva saabumisest ei esita hagi käendaja vastu. Kolleegium jääb oma varasema seisukoha juurde. Käenduslepingu p-s 7 on pooled kokku leppinud, et leping kehtib kuni laenulepingust tulenevate nõuete täieliku täitmiseni.
TsK § 211 p-s 2 sätestatud tähtaeg seega praeguses vaidluses ei kohaldu. Maakohus on vääralt pidanud TsK § 211 p-s 2 sätestatud tähtaega aegumistähtajaks, sest tegemist on õigust lõpetava tähtajaga. Sellele vaatamata on maakohus lõppastmes õigesti jätnud rahuldamata kostja taotluse nimetatud sätte kohaldamiseks.
13.TsK § 208 lg 2 kohaselt on käendajal õigus esitada kreeditori nõude vastu kõik vastuväited, mis oleks võinud esitada võlgnik ise. Seega on väär kostja avaldatud seisukoht, et võlausaldaja ei saa nõuda käendajalt võlgnevuse tasumist enne, kui kohus on põhikohustust tunnustatud. Pankrotimenetluses tehtav kohtuotsus nõude tunnustamise ja selle ulatuse kohta ei mõjuta käendajast kostjat ega vabasta teda tema vastu nõude esitamisel vastuväidete olemasolul nende esitamise ja tõendamise vajadusest. TsMS § 457 lg 1 kohaselt on jõustunud kohtuotsus kohustuslik menetlusosalistele üksnes osas, milles otsuse resolutsiooniga lahendatakse hagi või vastuhagiga esitatud nõue, kui seadusest ei tulene teisiti.
14.Kolleegium nõustub kassatsioonkaebuse väitega, et ringkonnakohus rikkus TsMS § 436 lg-s 1 ja § 438 lg-s 1 sätestatut sellega, et ei andud hinnangut hageja nõudele lähtuvalt nõude esitamise vastavusest hea usu põhimõttele. Kuigi kassatsioonkaebuse punkti 2.2 pealkiri sisaldab ka viidet nõude mittevastavuse kohta headele kommetele, taotleb kassaator kaebuse sisus tegelikult nõude vastavuse kontrolli hea usu põhimõttele. TsMS § 438 lg 1 kohaselt hindab kohus otsust tehes tõendeid ja otsustab, mis asjaolud on tuvastatud ja millist õigusakti tuleb asjas kohaldada. Ringkonnakohus jättis vastamata kostja apellatsioonkaebusele osas, milles kostja heitis maakohtule ette kõigi tõendite hindamata jätmist. Kohtud jätsid tähelepanuta ja hindamata kostja väited hageja osast põhivõlgniku pankrotistumisel. Nimetatud väited olid esitatud seoses nõude vastavusega hea usu põhimõttele. Kuna kohus kohaldab ise seadust, ei oma see, et kostja ei ole enne kassatsioonimenetlust hageja nõuet hea usu põhimõttega vastuolus olevaks nimetanud, tähtsust, sest kostja on varasemas menetluses selle väite aluseks olevatele asjaoludele tuginenud. Kolleegium nõustub ka kassatsioonkaebuse väitega, et ringkonnakohus rikkus TsMS § 442 lg 8 ja § 438 lg 1 sätteid, kui lähtus otsuse langetamisel ainult laenu- ja käenduslepingust ning jättis hindamata teised tõendid, pidades neid asja lahendamisel tähendusetuteks. Maakohus märkis, et kostja on esitanud mitmeid tõendeid, mis seonduvad põhivõlgniku pankrotimenetlusega, kuid jättis need tõendid hindamata. Ringkonnakohus nõustus maakohtuga ja jättis samuti kostja esitatud tõendid hindamata.
15.Hagiavalduse kohaselt on hagi käendaja vastu esitatud seetõttu, et laenulepingu olulise rikkumise tõttu nõudis hageja laenulepingu ennetähtaegset täitmist, kuid hageja avalduse alusel algatatud sundtäitemenetluse käigus laekus põhivõlgniku vara müügiks toimunud enampakkumistel kokku üksnes 14 850 476 kr 71 s, seega vähem, kui põhivõlgnik võlgnes hagejale. Kostja on hagile vastu vaielnud muu hulgas põhjusel, et põhivõlgniku pankroti peamiseks põhjuseks oli põhivõlgniku juhtorganites olevate hageja esindajate K. Gavrilovi ja D. Kozjarski kuritahtlik tegevus (lk 23). Vastuväite tõendamiseks esitas kostja vannutatud audiitor H. Kuudi erikontrolli aruande, mis on koostatud 121 dokumendi uurimise alusel. Aruande kohaselt omab hageja 50% põhivõlgniku
aktsiatest. Audiitor leidis, et põhivõlgniku juhatuse liikmete K. Gavrilovi ja D. Kozjarski kuritahtliku tegevuse tõttu on põhivõlgnik pankrotis. Seejuures viitab audiitor hageja vastuolulisele tegevusele laenu sissenõudmisel (lk 30). Samuti on kostja oma vastuväidetes tuginenud pankrotihalduri hagiavaldusele, milles pankrotihaldur nõuab põhivõlgniku suhtes toimunud täitemenetluses põhivõlgniku vara müügilepingu kehtetuks tunnistamist. Selle hagiavalduse kohaselt müüdi vara täitemenetluses alla turuhinna hageja lähikondsele ja põhivõlgniku vara enampakkumine on vaidlustatud kohtus juba 11. veebruaril 2003. a ja selles osas on kohtuvaidlus Harju Maakohtus veel pooleli. Nende vastuväidete ja tõenditega on kostja soovinud tõendada, et olukorras, kus laenulepingu järgi oli hageja laen tagatud eelkõige hüpoteegi ja kommertspandiga põhivõlgniku enda varale, on hageja, kes on ka põhivõlgniku aktsionär, käitunud laenu sissenõudmisel põhivõlgnikult pahatahtlikult, mistõttu võib olla vastuolus hea usu põhimõttega ka hageja nõue käendaja vastu.
16.Tsiviilõiguse ühe üldise põhimõtte - hea usu põhimõtte - funktsiooniks on ka lepingust või seadusest tulenevate õiguste teostamise kuritarvitamise piiramine. Lepingust või seadusest tulenevate õiguste teostamist loetakse alati õiguse kuritarvitamiseks siis, kui õigusi teostatakse vastuolus hea usu põhimõttega. Õiguste teostamise piiramine tähendab, et kohus ei kohalda konkreetsel halvas usus käitumise juhul seadusest või lepingust tulenevat. Kohtu nimetatud õigus tuleneb praegusel juhul
1.juulini 2002. a kehtinud TsÜS § 108 lg-test 1 ja 2, mille kohaselt tuleb tsiviilõiguste teostamisel toimida heas usus ja õiguste teostamine ei ole lubatud siis, kui õiguse teostamise eesmärgiks on kahju tekitamine teisele isikule. Seega saab nimetatud õigusnorm olla õiguslikuks aluseks võlasuhte poole igasuguse halvas usus käitumise tõkestamisele. Õiguste kuritarvitamine võib toimuda erinevalt, sealhulgas vastuolulise käitumisega. Sellisele hageja käitumisele on kassaator viidanud. Hea usu põhimõtete kohaldamist võlasuhtes on kolleegium käsitlenud varasemates kohtulahendites (nt Riigikohtu 10. mai 2000. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-37-00; 9. märtsi 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-21-2-06).
17.Õiguste hea usu põhimõtte vastaseks teostamiseks võib olla ka käendaja kui solidaarvõlgniku vastu nõude esitamine. Kui tõendatakse, et hageja pahatahtliku tegevuse tulemusena võla sissenõudmisel on vähenenud põhivõlgniku vara, mille arvel oleks võlausaldaja saanud oma nõude rahuldatud suuremas summas kui 2. detsembril 2002. a algatatud täitemenetluse kaudu, siis võib käendaja vastutus väheneda vastava summa võrra. Kui hageja tegevus võla sissenõudmisel, sh sundtäitemenetluses põhjustas põhivõlgniku viivituse nõude täitmisel, ei saa hageja nõuda põhivõlgnikult ega käendajalt ka viiviseid.
18.Asja uuel läbivaatamisel peab maakohus asja lahendamiseks olulist tähtsust omavate asjaolude väljaselgitamise tagamiseks juhinduma TsMS §-dest 348 ja 351. TsMS § 230 lg 2 teise lause järgi võib kohus vajadusel teha menetlusosalistele ettepaneku esitada täiendavaid tõendeid. Henn Jõks, Peeter Jerofejev, Tambet Tampuu
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.