Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-2-1-102-02 Otsuse kuupäev Tartu, 15. oktoober 2002. a Kohtukoosseis Eesistuja A. Kull, liikmed L. Laarmaa ja J. Luik Kohtuasi Balti Baas AS (pankrotis) hagi OÜ Rasmusson vastu kasutusvalduse lepingu ja varade üleandmise-vastuvõtmise akti tühisuse tunnustamiseks, nende alusel saadud vara tagastamiseks ning otsuse täitmise korra ja tähtaja kindlaks määramiseks. Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 28. märtsi 2002. a otsus tsiviilasjas nr 2-2/259/02 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik OÜ Rasmusson kassatsioonkaebus Asja läbivaatamise kuupäev 16. september 2002. a Istungil osalenud isikud Hageja esindaja vandeadvokaat A. Uritam ja kostja esindaja vandeadvokaat T. Lindma. Resolutsioon
1.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi
28.märtsi 2002. a otsus osas, millega mõisteti kostjalt välja tehingu järgi saadud vara ja määrati kindlaks kohtuotsuse täitmise kord ja tähtaeg, ning saata asi tühistatud osas samale apellatsioonikohtule uueks läbivaatamiseks.
2.Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.
3.Tagastada OÜ-le Rasmusson Logman Investi poolt 30. aprillil 2002. a OÜ Rasmusson kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon 20 000 (kakskümmend tuhat) krooni.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Balti Baas AS sõlmis 1. augustil 1997. a OÜ-ga Rasmusson 30 aastaks hoonete ja rajatiste kasutusvalduse lepingu ja andis 31. jaanuaril 1998. a selle lepingu alusel viimase kasutusse Tallinnas Marati 14 (nn Bekkeri sadama territooriumil) asuvad kaid nr 1, 2 ja 3, läänemuuli, majaka, sissesõidukanali, raudtee, bloki B, administratiivhoone 29, värvilao, värvimisjaoskonna, bloki C, administratiivhoone, kaldapealse administratiivhoone, tsehhi "ERA", bloki A, kompressorjaama, väravahoone ja sööklaosa väravahoonest, kasutusvalduse esemega seotud õigused ja õiguse kasutada krunti suurusega 107 000 m2 ja akvatooriumi üldpinnaga 105 000 m2. Balti Baas AS suhtes algatati pankrotimenetlus 23. detsembril 1997. a ja pankrot kuulutati välja 10. veebruaril 1998. a.
2.15. mail 1998. a esitatud hagiavalduses leidis Balti Baas AS (pankrotis), et 1. augusti 1997. a kasutusvalduse leping ja 31. jaanuari 1998. a üleandmise-vastuvõtmise akt on tühised TsÜS § 66 alusel, kuna need on vastuolus seaduste ja heade kommetega, ning palus PankrS § 521 lg 1 ja TsÜS § 66 lg-te 1 ja 2 järgi tunnustada kasutusvalduse lepingu ning akti tühisust, mõista OÜ Rasmusson ebaseaduslikust valdusest välja tühise tehingu ja üleandmise-vastuvõtmise akti alusel saadud vara, kohustada kostjat vara tagastama, määrata kindlaks kohtuotsuse täitmise kord ja tähtaeg. Kasutusvalduse leping ja akt on: (1) vallasasju mittepuudutavas osas vastuolus AÕS § 119 lg-ga 1 ja §-ga 120, TsÜS § 93 lg-ga 1, sest hageja ei olnud maa ja akvatoorium omanik; (2) leping ja akt on vastuolus riigi poolt eraõiguslike juriidiliste isikute asutamise ja nendes osalemise seaduse (REAS) §ga 10, kuna lepingu sõlmimiseks ja täitmiseks puudus aktsiaseltsi üldkoosoleku otsus ja juhatuse
kvalifitseeritud häälteenamusega otsus; (3) leping on heade kommetega vastuolus, sest lepinguga anti tasuta üle kogu tootmine koos õigusviljadega. Hageja on pankrotivõlgnik ja pankrotivara koormati tasuta tarbetu koormatisega, millega kahjustati võlausaldajate huve. PankrS § 43 lg 2 kohaselt eeldatakse, et pärast pankrotimenetluse algatamist tehtud tehinguga kahjustab võlgnik teadlikult võlausaldajate huve; (4) tehing on vastuolus erastamislepingu p-ga 5.2, sest ehitistel lasus erastamislepingust tulenev võõrandamiskeeld, ja PankrS § 12 lg-ga 3 ning on seetõttu tühine. Tulenevalt AÕS § 202 lg-st 1 tekib kasutusvaldus vallasasjale üleandmisega. Pankrotimenetluse algatamise määrusega keelati võlgnikul ajutise pankrotihalduri nõusolekuta vara võõrandamine. Käsutamiskeeld (võõrandamiskeeld) on igasugune asja juriidilise staatuse määramine, sh asjaõigusega koormamine või võlaõiguslepingu alusel teise isiku kasutusse andmine, sh rentimine. Hageja on vara omanik ja oli vara valdaja. Võõrandamiskeeld tähendab igasuguse valduse üleandmise keeldu.
3.Kostja vaidles hagile vastu. Kuna hageja ei olnud vara omanik ega seaduslik valdaja kasutusvalduse lepingu sõlmimise, valduse üleandmise ja pankroti väljakuulutamise ajal, siis puudub hagejal ka vara väljanõudeõigus. Kasutusvalduse leping ei olnud vastuolus heade kommetega, kuna lepingu sõlmimisel ei rikutud kehtivaid õigusakte. Kasutusvalduse lepingu sõlmimisel ei rikutud vorminõudeid tingimuslike asjaõiguslike kokkulepetega AÕS § 120 lg 1 mõttes. Kostjal oli õigus vallata ja kasutada lepingus loetletud esemeid, sõltumata sellest, kas asjaõiguse mõttes kasutusvaldus tekkis või mitte. Hageja nõuab ka lammutatud hoonete üleandmist. Kasutusvalduse esemed ei ole pankrotivara.
4.Tallinna Linnakohus rahuldas 14. septembril 2001. a hagi. Kohus tunnustas 1. augusti 1997. a kasutusvalduse lepingu ja 31. jaanuari 1998. a varade üleandmise-vastuvõtmise akti tühisust ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja tehingute järgi saadud hagiavalduses loetletud vara ja kohtukulud. Kohus määras kindlaks ka kohtuotsuse täitmise korra. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt oli 1. augusti 1997. a kasutusvalduse lepingu eesmärk sadama territooriumil Balti Baas AS (pankrotis) poolt riigi omandis oleval õiguslikul alusel kasutataval maal asuvate ehitiste koos sisseseade ja raudtee ning õigustega OÜ Rasmusson kasutusse andmine. Poolte vahel oli sõlmitud kasutusvalduse asjaõiguslik kokkulepe AÕS § 202 mõttes. Pooled sõlmisid ka kirjaliku eelkokkuleppe notariaalse kasutusvalduse lepingu sõlmimiseks pärast hageja poolt kinnisasja või hoonestusõiguse omanikuks saamist. Hageja oli riigi otsustusõigusega äriühing ja 1997. aastal kuulus hageja aktsiatest 49% riigile. Sellise äriühingu juhtorganid pidid oma tegevuses arvestama seaduses sätestatuga. REAS § 10 lg 1 järgi oli hagejal igapäevase majandustegevusest väljuvate tehingute tegemiseks vajalik eelnev aktsionäride üldkoosoleku nõusolek. Sama nõue on ka ÄS § 317 lg-s 2. Tulenevalt hageja põhikirjast väljusid tehingud hageja igapäevase tegevuse raamest. Tehingu sõlmimiseks, millega sooviti koormata hooneregistrisse kantud ehitisi kasutusvaldusega, pidi olema eelnev aktsionäride üldkoosoleku otsus. Asjas selline otsus puudub. Poolte tahe oli sisuliselt suunatud kogu hageja valduses ja kasutuses olnud vara üleandmisele, sest üle anti ka raamatupidamisprogramm ja muu arvutitarkvara. Selle
tulemusel muutus võimatuks ettevõtte igapäevase põhikirjas märgitud tegevuse jätkamine ning kontroll ettevõtte varade ja tegevuse üle läks üle kostjale. Sisuliselt oli tegemist ettevõtte tegevuse lõpetamisega. Seega olid nii leping kui ka akt vastuolus REAS §-ga 10 ning TsÜS § 66 lg 2 alusel tühised. Mõlemad tehingud on tühised ka vastuolu tõttu heade kommetega TsÜS § 66 lg 1 mõttes. Tõendatud on tehingute vastuolu ühiskonna keskmise arusaamisega aususest, kõlblusest ja õiglusest. 1. augustil 1997. a, otsustades anda kogu ettevõtte vara üle kontrolli teisele äriühingule, pidid hageja juhtkonna liikmed olema teadlikud kujunenud pankrotiolukorrast, sest 18. septembril 1997. a esitati hageja vastu pankrotihoiatus. Varade üleandmine toimus juba pankrotimenetluse ajal ning ainult 10 päeva enne pankroti väljakuulutamist. Sisuliselt lõpetati hageja tegevus ja muudeti võimatuks võlausaldajate nõuete rahuldamine. Selline tegutsemine ei vasta ühiskonna üldisele ja normaalsele arusaamisele kõlblusest. Samuti on 1. augustil 1997. a sõlmitud tehing vastuolu tõttu AÕS §-ga 7 tühine osas, millega anti kasutusvaldusesse litsentsid, load ja muud õigused, kuna asjaõigused, sealhulgas ka kasutusvaldus, saab tekkida ainult asjadele. TsÜS § 66 lg-te 3 ja 5 järgi ei oma selles vaidluses tehingu järgi saadu tagastamise nõude osas tähtsust, kas hageja oli kasutusvalduse objektiks olnud vallasasjade omanik AÕS § 68 mõttes või mitte. Asjas puudub vaidlus selle üle, et üleantud asjad olid enne 31. jaanuari 1998. a hageja valduses ning tehingueelse olukorra taastamine saab toimuda vaid sel teel, et üleantud asjad antakse tagasi hageja valdusesse.
31.jaanuaril 1998. a sõlmitud akt ei ole tühine vastuolu tõttu PankrS § 12 lg-ga 3. Vallasasju koormati asjaõigusega, millega ei kaasnenud vara väljumist kasutusvaldusesse andja omandist. Antud juhul vara väljumist hageja omandist ei toimunud. Puudub vastuolu erastamise ostumüügilepingu pdega 5.1 ja 5.2, sest neist ei tulenenud hagejale kohustusi, mida ta oleks kasutusvalduse lepingu sõlmimisel rikkunud. Hagetavate varade väärtus kokku oli 5 603 651 krooni. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
5.Tallinna Ringkonnakohus muutis 28. märtsi 2002. a otsusega linnakohtu otsuse põhjendusi
31.jaanuari 1998. a akti tühisuse osas vastuolu tõttu PankrS § 12 lg-ga 3 ja üleantavate õiguste kasutusvalduse esemesse kuulumise osas. Ringkonnakohus nõustus linnakohtu põhjendustega vaidlustatud tehingute tühisuse osas nii vastuolu tõttu seaduse kui ka heade kommetega ja ei pidanud vajalikuks otsuse täiendavat motiveerimist. Ekslik on kostja väide, et kohus ei selgitanud välja, millisel õiguslikul alusel hageja ehitisi valdas. AÕS § 90 lg 1 kohaselt loetakse vallasasja valdaja, samuti iga varasem valdaja oma valduse ajal asja omanikuks, kuni ei ole tõendatud vastupidist. Kostja on ise aktsepteerinud hageja seaduslikku valdust, sõlmides viimasega kasutusvalduse lepingu ja üleandmise-vastuvõtmise akti. Hageja on esitanud hagi tehingute tühisuse tunnustamiseks. Tulenevalt TsÜS § 66 lg-st 5 tuleb tühise tehingu järgi saadu tagastada, selle võimatuse korral aga hüvitada saadu rahas. Kui ehitised on
lammutatud, siis on teine pool õigustatud nõudma nende hüvitamist rahas. Ehitiste lammutamine ei ole hagi rahuldamata jätmise alus. Tehingud on tühised TsÜS § 66 lg 1 mõttes, kuna on vastuolus heade kommetega. Linnakohus on piisavalt põhjendanud tehingute vastuolu heade kommetega ja ringkonnakohus ei pea vajalikuks otsuse täiendavat motiveerimist selles osas. Linnakohus on otsuses põhjendanud, miks tehingud on tühised ka vastuolu tõttu TsÜS § 66 lg-ga 2. Kohtumenetluses puudus vaidlus selles, et kohaldamisele kuulus REAS § 10 lg 1. Ka ÄS § 299 lg 1 ja § 317 lg 1 ning hageja põhikiri nägid ette, et vara kasutusvaldusse andmiseks pidi olema aktsionäride üldkoosoleku otsus.
6.Apellatsioonikohus nõustus kostja kaebuses toodud väitega, et AÕS § 201 lg 2 mõttes võivad kasutusvalduse esemeks olla ka üleantavad õigused, mitte ainult kehalised esemed, nagu on toodud otsuses. Selles osas muutis ringkonnakohus linnakohtu otsuse põhjendusi.
7.Vara üleandmise-vastuvõtmise akt on tehing TsÜS § 60 lg 1 mõttes. Selle sätte kohaselt on tehing õigustoiming, mis on suunatud tsiviilõiguste ja -kohustuste tekitamisele, muutmisele või lõpetamisele. Kohus võib PankrS § 12 lg 3 kohaselt keelata võlgnikul ajutise halduri nõusolekuta vara võõrandada. Kohus keelas pankrotimenetluse algatamisel võlgnikul ajutise halduri nõusolekuta vara võõrandada. Tegemist on pankrotivõlgniku vara käsutamise piiranguga. Tehing, mille võlgnik on teinud ajutise halduri nõusolekuta, on TsÜS § 66 lg 2 mõttes tühine. Seega on 31. jaanuari 1998. a vara üleandmise akt tühine ka PankrS § 12 lg 3 järgi, kuivõrd selle tegemiseks puudus ajutise pankrotihalduri nõusolek. Võlgniku vara anti suuremas osas pankrotimenetluse ajal üle kostja kasutusvaldusesse ja määrati selle juriidiline staatus. Selle tehingu tagajärjed olid võlgnikule võrdsustavad võõrandamise tehingu tagajärgedega või isegi raskemad. Vara üleandmisega väljus võlgniku vara suuremas osas tema valdusest, mille tagajärjel ettevõtte tegevus faktiliselt lõpetati. Pankrotimenetluse algatamisest kuni pankroti väljakuulutamiseni sõlmitud tehingu puhul eeldatakse PankrS § 43 lg 2 järgi, et võlgnik kahjustas teadlikult võlausaldajate huve.
8.Apellatsioonikohus ei tuvastanud protsessiõiguse normi rikkumist, mis tooks igal juhul kaasa kohtuotsuse tühistamise.
ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED
9.Kostja palub tühistada ringkonnakohtu otsuse materiaalõiguse normi ebaõige kohaldamise ja protsessiõiguse normi olulise rikkumise tõttu ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale apellatsioonikohtule. Kostja soovis esitada ringkonnakohtule 13. märtsi 2002. a kohtuistungil tõendit selle kohta, et
14.jaanuaril 2002. a müüdi täitemenetluse käigus vaidluse esemeks olevad ehitised kostjale. See asjaolu välistab hageja nõude nende ehitiste kostja valdusest väljanõudmiseks. Ringkonnakohus ei võtnud tõendit vastu. Ringkonnakohus põhjendas tõendi tagasilükkamist sellega, et ta hindab üksnes seda, kas esimese astme kohtu otsus oli selle tegemise ajal seaduslik või mitte ning pärast esimese astme kohtu otsuse tegemist aset leidnud sündmused ning ilmnenud uued asjaolud ei oma kohtuotsuse seaduslikkust kontrollides õiguslikku tähendust. Ringkonnakohus oleks pidanud uute
asjaolude ilmnemisel tõendi vastu võtma. TsMS § 308 lubab esitada ringkonnakohtus tõendi, mida varem ei olnud võimalik esitada. Ringkonnakohus leidis, et kui ehitised on lammutatud, ei ole see hagiavalduse rahuldamata jätmise aluseks. Kui ehitisi pole alles, siis peab kostja hüvitama lammutatud ehitised rahas. Hageja nõudis ehitisi kui vallasasju kostja valdusest välja. Kohus tegi otsuse üksnes selle kohta, kas asjad välja nõuda või mitte. Hageja ei ole esitanud asja väärtuse hüvitamise nõuet. Kostja märgib, et Tallinna Linnakohtu menetluses on Balti Baas AS (pankrotis) hagi OÜ Rasmusson vastu samade ehitiste lammutamisega tekitatud kahju hüvitamiseks. Kui asuda seisukohale, et ehitiste väljanõudmine on käsitletav ka kahju hüvitamise nõudena, siis tekib olukord, kus kohtu menetluses on samade poolte vahel kaks samasisulist nõuet. Kasutusvalduse leping ja vara üleandmise-vastuvõtmise akt ei riku hageja õigusi, mistõttu tal puudus õigus pöörduda TsMS § 4 lg 1 järgi kohtusse. Kohus oleks pidanud tuvastama, kas hageja valdus ehitistele oli tekkinud õiguslikul alusel või oli ta varade omanik. Kostja esitas rea tõendeid kinnitamaks, et vaidlusaluste asjade omanik oli Eesti Vabariik. Asjaõigusseaduse mõtte kohaselt ei saa asja välja nõuda isik, kes ei ole asja omanik või seaduslik valdaja. Ringkonnakohus ei põhjendanud, milles seisnes tehingu ja akti vastuolu heade kommetega. Poolte tahe ja eesmärk oli suunatud sadama arendamisele, kusjuures sadamasse tehtud investeeringud pidi jääma hagejale kui ehitiste omanikule. Samuti ei näidanud ringkonnakohus, mis põhjusel rikkus kasutusvalduse leping võlausaldajate huve. Vara üleandmise-vastuvõtmise akt ei ole tehing. Ehitiste üleandmise kohustus võeti kasutusvalduse lepinguga ja akt koostati lepingu täitmiseks ja seetõttu ei saa ta olla vastuolus heade kommetega. Tsiviilõiguse peamiseks põhimõtteks on, et lepingud tuleb täita. Vara võõrandamine ja käsutamine ei ole samasisulised mõisted. PankrS § 12 lg 3 seab võõrandamispiirangu, mitte käsutamispiirangu. Kuna riigil puudus otsustusõigus eraõigusliku juriidilise isiku vara käsutuse suhtes, siis ei kuulunud kohaldamisele REAS § 10 lg 1 ja kasutusvalduse leping ning vara üleandmise-vastuvõtmise akt ei ole selle seaduse alusel tühised. Kostja ei esitanud apellatsioonkaebuses uusi motiive, vaid vaidlustas materiaalõiguse ebaõige kohaldamise. Ringkonnakohus rikkus TsMS § 319 lg 1 sätteid.
10.Hageja märgib vastuses kassatsioonkaebusele, et kostja eirab asja läbivaatamise piire ja esitab seoses uute tõenditega ebaloogilisi väiteid selle kohta, et vara olevat riigi omanduses, väites samas, et ta on vara omandanud Balti Baas AS-lt (pankrotis), kinnitades seejuures, et vara olevat hoopiski hävinud. Asjas puudub vaidlus selles, et hageja on vara omanik. Väljanõutav vara on pankrotivara nimekirjas. Kostja oleks pidanud vastuväited vara säilimise osas esitama esimese astme kohtus. Kostja ei ole varem vaidlustanud asjaolu, et hageja oli riigi otsustusõigusega aktsiaselts. Kohtud on põhjendanud tehingute ilmset vastuolu heade kommetega.
11.Kolleegiumi istungil jäi kassaatori esindaja esitatud kassatsioonkaebuse väidete juurde ja palus vastustajalt välja mõista kassatsiooniastme kohtukulu 46 905 krooni. Vastustaja esindaja jäi vastuses esitatud vastuväidete juurde ja palus kassaatorilt välja mõista kassatsiooniastmes kantud kohtukulu 23
600 krooni.
TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT
12.Kolleegium leiab, et apellatsioonikohtu otsus tuleb TsMS § 363 p 2 alusel osaliselt tühistada protsessiõiguse normi olulise rikkumise tõttu, samuti tuleb TsMS § 362 p 5 alusel osaliselt muuta kohtuotsuse põhjendusi materiaalõiguse normi väära kohaldamise tõttu. Tühistatud osas tuleb saata asi samale apellatsioonikohtule uueks läbivaatamiseks. Vastavalt 1. juulil 2002. a jõustunud võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse §-le 11 kuuluvad asjas kohaldamisele 30. juunini 2002. a kehtinud tsiviilseadustiku üldosa seaduse vastavad sätted.
13.Apellatsioonikohtu otsus tuleb tühistada osas, millega jäeti muutmata linnakohtu otsus kostjalt hagejale vara väljamõistmises. Kolleegium nõustub kassatsioonkaebuse seisukohaga, mille kohaselt ringkonnakohus oleks pidanud uute asjaolude ilmnemisel vastu võtma kostja poolt 13. märtsi 2002. a kohtuistungil esitatud vallasvara enampakkumise akti ja vara sissenõude katteks üleandmise akti. TsMS § 308 kohaselt võib apellant või vastustaja esitada ringkonnakohtule tõendeid, mida ta ei esitanud esimese astme kohtule, kui esimese astme kohus põhjendamatult keeldus tõendeid vastu võtmast või kui tõendit ei olnud võimalik muul kaalukal põhjusel varem esitada. Põhjendatud on kostja väide, et tal ei olnud võimalik ringkonnakohtule esitatud tõendeid esimese astme kohtule esitada. Tallinna Linnakohtu 14. septembri 2001. a otsusega mõisteti OÜ-lt Rasmusson Balti Baas AS (pankrotis) kasuks välja muu vara hulgas ka sadamarajatised Marati tn 14 - kaid nr 1, 2 ja 3, tehase blokk B. Kassatsioonkaebusele lisatud vallasvara enampakkumise akti järgi toimus täitemenetluse korras võlgniku Balti Baas AS (pankrotis) vallasvara enampakkumine 7. jaanuaril 2002. a ja
14.jaanuaril 2002. a anti sissenõudjale OÜ Rasmussonile üle asukohaga Tallinn, Marati 14 kompressorihoone, tehase blokk B, alajaam ning kaid nr 1, 2, 3. Nii väidetav enampakkumine kui vara üleandmine toimusid pärast esimese astme kohtu otsust. Kuna hagi oli esitatud vara väljanõudmiseks ja kostja väitis, et ta on saanud pärast esimese astme kohtu otsust väljanõutud vara omanikuks, siis pidi ringkonnakohus arvestama uute asjas tähtsust omavate asjaoludega. Asjas on tekkinud vastuolu, sest ringkonnakohtu otsuse kohaselt peab kostja välja andma asjad, mille omanik ta väidetavalt on.
14.Ringkonnakohus leidis, et kui väljanõutavad ehitised on lammutatud, siis on teine pool õigustatud nõudma nende hüvitamist, kuid ehitiste lammutamine iseenesest ei ole hagi rahuldamata jätmise aluseks. Hagis taotleti tühise tehingu järgi üle antud vara tagastamist. TsÜS § 66 lg 5 kohaselt peavad pooled tühise tehingu järgi saadu tagastama, selle võimatuse korral aga hüvitama saadu rahas. Ringkonnakohus peab apellatsioonkaebuse ulatuses asja läbi vaatama ka sisuliselt. Apellatsioonkaebuses väitis kostja, et linnakohtu otsuses ei ole antud hinnangut tema väitele, et väljanõutav vara ei ole säilinud.
15.Ebaõige on kassatsioonkaebuse väide, et hagejal puudub kohtusse pöördumise õigus, kuna tema õigusi ei ole rikutud. Kohtud on põhjendanud, milles seisnes hageja kui vara seadusliku valdaja õiguste rikkumine, ja leidnud, et hageja valdust tunnistas ka kostja, sõlmides hagejaga kasutusvalduse
lepingu. AÕS § 90 lg 1 järgi loetakse vallasasja valdaja, samuti iga varasem valdaja oma valduse ajal asja omanikuks, kuni ei ole tõendatud vastupidist. Ringkonnakohus leidis, et asjas on esitatud hageja omandiõigust kinnitavad tõendid. Kassaator ei ole väitnud, et neile tõenditele hinnangu andmisel oleks ringkonnakohus rikkunud protsessiõiguse normi. Ka on kostja ise väitnud, et omandas temalt väljanõutava vara hagejalt enampakkumisel.
16.Kolleegium nõustub kohtute põhjendustega, et Balti Baas AS (pankrotis) ja OÜ Rasmusson vahel
1.augustil 1997. a sõlmitud kasutusvalduse leping on TsÜS § 66 lg 1 alusel tühine, kuna on vastuolus heade kommetega. Hageja esitas PankrS § 521 lg 1 alusel hagi vara tagasinõudmiseks. Selle sätte kohaselt nõuab haldur tagasi võlgniku vara, mis on teiste isikute valduses, kui seadusest ei tulene teisti. Hagi põhjendas hageja sellega, et kasutusvalduse leping on tühine vastuolu tõttu heade kommete ja seadusega ning väljanõutav vara on pankrotivara nimekirjas. Ringkonnakohus, nõustudes linnakohtu otsuse põhjendustega, tuvastas, et 1. augusti 1997. a kasutusvalduse leping on vastuolus heade kommetega. Vastuolu heade kommetega põhjendasid kohtud sellega, et kasutusvalduse lepingu järgi tuli kostjale kasutada anda sadama territoorium ja sellel asuvad hooned ja rajatised koos sisseseadega ja kõik nendega seostud õigused. Poolte tahe oli suunatud kogu hageja valduses ja kasutuses olnud vara üleandmisele. Tegemist oli sisuliselt ettevõtte tegevuse lõpetamisega, mille tulemusena muutus võimatuks põhikirjas märgitud tegevuse jätkamine, ning kontroll ettevõtte vara ja tegevuse üle läks kostjale. Vastuolu heade kommetega on kohtud põhjendanud ka sellega, et hageja juhtkond pidi olema teadlik pankrotiolukorrast, sest juba 18. septembril 1997. a esitati pankrotihoiatus. Selle tehinguga muudeti võimatuks võlausaldajate nõuete rahuldamine. Varade üleandmine toimus juba pankrotimenetluse ajal. Selline tegevus ei vasta ühiskonna üldisele arusaamisele kõlblusest. Kolleegium nõustub esitatud põhjendustega. Tehing, mis on vastuolus heade kommetega, on TsÜS § 66 lg 1 kohaselt tühine. Vastavalt TsÜS § 66 lg-tele 3, 4 ja 5 on tühine tehing kehtetu algusest peale, seda ei pea täitma ning tühise tehingu järgi saadu peavad pooled tagastama, selle võimatuse korral aga hüvitama saadu rahas. Seega, kui kasutusvalduse leping oli tühine, siis ei pidanud hageja seda täitma ja kui see siiski täideti, siis tuleb tühise tehingu järgi saadu tagastada.
17.Kolleegium nõustub kassatsioonkaebuse väitega, et kasutusvalduse lepingu ja vara üleandmisevastuvõtmise akti tühisus ei tulene REAS §-st 10 ega PankrS § 12 lg-st 3. Ringkonnakohtu otsuse põhjendavast osast tuleb jätta välja kohtu järeldus 1. augusti 1997. a kasutusvalduse lepingu ja
31.jaanuari 1998. a üleandmise-vastuvõtmise akti REAS §-ga 10 ja PankrS § 12 lg-ga 3 seadusevastasuses. Vaidlust ei ole selles, et 49% hageja aktsiatest kuulus riigile. Kohtud tuvastasid, et REAS § 10 lg 1 ja põhikirja p 4.7 järgi oli riigil otsustusõigus kolmandatele isikutele ettevõtte üle kontrolli andvate lepingute sõlmimisel ja selleks oli vajalik eelnev üldkoosoleku otsus, mis aga puudub. Kuna ÄS § 506 lg-s 6 sätestatud piirang oli seostatud asjade omandamise ja võõrandamisega, siis kasutusvalduse lepingu sõlmimiseks üldkoosoleku otsuse puudumine kolmandate isikute suhtes ei kehtinud. PankrS § 12 lg 3 kohaselt võib kohus keelata võlgnikul ajutise halduri nõusolekuta vara võõrandada. Kohtud tuvastasid võõrandamiskeelu olemasolu. Selles asjas sooviti koormata vallasasju asjaõigusega - kasutusvaldusega, millega ei kaasne vara väljumine
kasutusvaldusse andja omandist. Võõrandamine on, nii nagu ka asjaõigusega koormamine, asja käsutamise viis. Kuna 31. jaanuaril 1998. a hageja hooneid ja rajatisi ei võõrandatud, siis ei tulenenud akti tühisus PankrS § 12 lg-st 3. Vara aktiga üleandmine-vastuvõtmine oli õiguslike tagajärgedega õigustoiming, kuna 31. jaanuaril 1998. a toimus kasutusvalduse lepingu täitmine ja kasutusvaldus vallasasjale tekib AÕS § 202 kohaselt asja üleandmisega omanikult kasutusvalduse saajale ning kasutusvalduse kokkuleppe sõlmimisega. Kuna kasutusvalduse leping on tühine, siis tuleb tühise tehingu järgi saadu TsÜS § 66 lg 5 alusel tagastada.
18.Kassatsiooniastmes kantud kohtukulude väljamõistmise osas peab ringkonnakohus võtma seisukoha asja uuel läbivaatamisel. A. Kull, L. Laarmaa, J. Luik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.