3-2-1-145-01
Eesti Vabariigi nimel Tartus 5. detsembril 2001. a R. L hagi Eesti Vabariigi (Helme Sanatoorne Internaatkool) vastu töölepingu lõpetamise ebaseaduslikuks tunnistamiseks, tööle ennistamiseks ja töölt puudumise aja eest hüvitise saamiseks. Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus, eesistuja A. Kull, liikmed J. Luik ja L. Laarmaa, vaatas kirjalikus menetluses 5. novembril 2001. a läbi Helme Sanatoorse Internaatkooli kassatsioonkaebuse alusel Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 13. juuni 2001. a otsuse tsiviilasjas nr 2-2-201/2001. I. Asjaolud ja varasem menetluse käik R. L töötas Helme Sanatoorses Internaatkoolis kasvatajana 1. novembrist 1991. a. 12. juunil 2000. a lõpetas kooli direktor hagejaga töölepingu TLS § 86 p 8 alusel. Käskkirja kohaselt karistas R. L
Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused Tartu Ringkonnakohtu 13. juuni 2001. a otsusega maakohtu otsus tühistati ja uue otsusega hagi rahuldati. Otsuse motiividel võimaldab TLS § 105 lg 1 tööandjal lõpetada tööleping TLS § 86 punktis 8 ettenähtud alusel pedagoogide, alaealiste juhendajate ja muude töötajatega, kelle tööülesandeks on noori õpetada või kasvatada, samuti riigi ja kohaliku omavalitsuse ametiasutuse abiteenistujatega. Vastavalt TLS §-le 105 lg 2 on väärituks teoks tegu, mis on vastuolus üldtunnustatud kõlblusnormidega või diskrediteerib töötajat või tööandjat. Tööandja pidas väärituks teoks õpilaste füüsilist karistamist. Laste füüsilist karistamist tuleb lugeda pedagoogi ja kasvataja väärituks teoks. Kostja esitas tõenditena kahe õpilase, ühe lapsevanema ja kooli direktori asetäitjate kirjalikud seletused. Ühtede isikute kirjalikke seletusi ei saa käsitada dokumentaalsete tõenditena, millega võib tõendada teise isiku kohta käivat faktilist asjaolu. Isiku kirjalikku seletust käsitatakse dokumentaalse tõendina üksnes siis, kui selle kirjaliku seletuse on andnud isik, kes on ise asjas pooleks. Maakohus ei kuulanud üle tunnistajana ühtegi isikut, kelle kirjalikke seletusi ta käsitas tõenditena. Seega olukorras, kus hageja eitab õpilaste füüsilist karistamist, mille tõttu lõpetati temaga tööleping, peab kostja tõendama, et esinesid töölepingu lõpetamise alused. Kuna kostja seda ei teinud, tuleb töölepingu lõpetamine TLS § 86 p 8 alusel tunnistada ebaseaduslikuks. II. Kassatsioonkaebus ja selle põhjendused Kassatsioonkaebuses palus kostja ringkonnakohtu otsuse tühistada protsessiõiguse normide rikkumise tõttu. Kui ringkonnakohus leidis, et õpilaste seletuskirjad ei ole seadusekohane tõend hageja süüteo tõendamiseks, siis arvestades asjas esinevat avalikku huvi, pidanuks kohus tagama protsessiosalistele asjas tähtsust omavate asjaolude väljaselgitamise võimaluse. TsMS § 91 lg 2 kohaselt võib kohus teha pooltele ja teistele protsessiosalistele ettepaneku esitada täiendavaid tõendeid. Avaliku huvi kaitseks võib kohus tõendeid koguda omal algatusel. III. Vastus kassatsioonkaebusele Hageja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu ja leiab, et ringkonnakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud. TsMS § 91 lg 2 alusel puudub kohtul õigus nõuda tõendeid avaliku huvi kaitseks, kuna hageja ei ole õpilasi füüsiliselt karistanud. Töölepingu lõpetamine TLS § 86 p 6 alusel on õigustatud siis, kui on tehtud kindlaks töötaja vääritu tegu. IV. Riigikohtu otsuse põhjendused ja resolutsioon Kolleegium leidis, et ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada TsMS § 363 p 2 alusel protsessiõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Ringkonnakohus leidis õigesti, et protsessiosalisteks mitteolevate isikute kirjalikud seletused ei ole tõendiks TsMS § 90 lg 2 mõttes. Selle sätte kohaselt võib tõendiks olla tunnistaja ütlus, poole ja kolmanda isiku seletus, dokumentaalne tõend, asitõend, paikvaatlus ning eksperdi arvamus. Tõendil
peab TsMS §-st 90 lg 1 tulenevalt olema seaduses sätestatud protsessivorm. Protsessiosaliseks mitteoleva isiku, kes võib teada asjas tähtsust omavaid asjaolusid, võib üle kuulata tunnistajana (TsMS § 101 lg 1). Kuna sellise isiku ütlused võivad olla tõendiks üksnes tunnistaja ütlustena, ei või kohus neid asendada muus vormis andmekandjaga. Kostja käskkirja kohaselt lõpetati hagejaga tööleping seoses laste kehalise karistamisega. Seadus keelab lapse karistamise viisil, mis valmistab talle piina, tekitab talle kehalisi kahjustusi või ohustab kuidagi teisiti tema vaimset või füüsilist tervist (lastekaitse seaduse § 31 lg 1). Lapse kohtlemise põhimõtete järgimise tagamine on avalik huvi. TsMS §-s 91 lg 2 on sätestatud kohtu õigus teha pooltele ja teistele protsessiosalistele ettepanek esitada täiendavaid tõendeid või avaliku huvi kaitseks koguda neid omal algatusel. Kolleegium on seisukohal, et asjades, kus otsus oleneb laste väära kohtlemise tõendatusest, ei ole kohtul mitte ainult õigus, vaid ka kohustus see ettepanek teha või koguda tõendeid omal algatusel. Kohtu aktiivsus tõendite kogumisel teenib nendes asjades ühtlasi laste õiguste uute võimalike rikkumiste ärahoidmise eesmärki. Juhindudes TsMS §-st 362 p 2, kolleegium o t s u s t a s: Tühistada Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 13. juuni 2001. a otsus ja saata asi uueks läbivaatamisele samale ringkonnakohtule. Kassatsioonkaebus rahuldada. A. Kull, J. Luik, L. Laarmaa
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.