Eesistuja Imbi Sidok-Toomsalu, liikmed Ele Liiv ja Indrek Parrest
Otsuse tegemise aeg ja koht
15.12.2015, Tallinn
Tsiviilasja number
2-14-61901
Tsiviilasi
TV hagi AS-i M vastu töölepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks ja hüvitise väljamõistmiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 15.06.2015 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
TV apellatsioonkaebus
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
9586.74 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja/apellant TV (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja v/adv abi Daniil Savitski Kostja/vastustaja AS M (registrikood XXXXXXXX), lepingulised esindajad Mare Mark ja v/adv abi Kadri Härginen
Kohtuistungi toimumise aeg
04.11.2015
RESOLUTSIOON
1.Harju Maakohtu 15.06.2015 otsuse resolutsioon jätta muutmata, kuid muuta osaliselt otsuse põhjendusi.
2.Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.
3.Apellatsioonimenetluse kulud jätta apellandi kanda.
Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Selgitused Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha, sealhulgas avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada
menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Menetlusabi andmise taotlus ei peata menetlustähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Asjaolud ja hageja nõue
1.29.09.2014 esitas hageja avalduse Põhja Inspektsiooni Töövaidluskomisjonile (TVK) kostja vastu järgmiste nõuetega: 1) tuvastada, et kostja poolt hageja töölepingu erakorraline ülesütlemine oli tühine; 2) lugeda pooltevaheline tööleping lõppenuks töölepingu seaduse (TLS) § 107 lõike 2 alusel töötaja taotlusel alates 28.08.2014; 3) mõista kostjalt hagejale välja hüvitis kolme kuu keskmise töötasu ulatuses summas 9586.74 eurot. TVK jättis 29.10.2014 otsusega avalduse rahuldamata. Hageja esitas 03.12.2014 samasisulise hagi kohtule.
2.Hagiavalduse kohaselt asus hageja kostja juurde tööle 28.11.2007 töölepingu alusel ehitusdirektori ametikohale. 01.01.2014 läks hageja lapsehoolduspuhkusele ning viibib sellel ka hagi esitamise hetkel. 28.08.2014 edastas kostja hagejale töölepingu ülesütlemise avalduse. Ülesütlemist põhjendas kostja hageja poolt konkurentsikeelu ja lojaalsuskohustuse rikkumisega ning usalduse kaotusega.
3.Kostjal puudus õigus lepingu ülesütlemiseks, kuna hageja viibib lapsehoolduspuhkusel. Seega on ülesütlemine tühine töölepinguseaduse (TLS) § 104 lõike 1 alusel. Kostja ei ole lepingu ülesütlemisel TLS § 92 lõike 2 järgi tõendanud, et ülesütlemise aluseks ei ole alla 3-aastase lapse kasvatamine. Lisaks eelnevale on lepingu ülesütlemine ka sisuliselt põhjendamata. Kostja põhjused töölepingu ülesütlemiseks on otsitud.
4.Kostja heidab hagejale ette konkurentsi osutamist. Konkurentsipiirangu olemasolu eeldab pooltevahelist kokkulepet. Konkurentsikeelu kehtivuse hindamiseks tuleb analüüsida järgnevaid aluseid: a) ruumiliselt piiritletud – tähendab, et peab olema sätestatud konkreetne piirkond, kus ei tohi konkurentsi osutada. Poolte vahel sõlmitud töölepingus puudus ruumiline konkurentsi määratlus; b) ajaliselt piiritletud – tähendab, et konkurentsikeeld peab olema mõõdetav mingis perioodis. Poolte vahel sõlmitud töölepingus puudus ajaline konkurentsi määratlus; c) esemeliselt piiritletud – tähendab, et peab olema täpselt sätestatud, mida mõeldakse konkurentsi all ehk millised tööd ja ametid on keelatud ning mis viisil konkurentsi osutamine on keelatud. Lisaks peavad olema konkreetselt määratletud ka konkurendid. Poolte vahel sõlmitud töölepingus on sätestatud, et kostja konkurendid on teised ehitusfirmad. Hageja hinnangul ei ole kostja tegevusaladega seonduvate tegevuste loetelu mõistlikult piiritletud. Ehitustegevus on äärmiselt lai ja hõlmab endas mitmeid erinevaid tegevusi. Juba puhtalt Eesti Majanduse Tegevusalade Klassifikaatori järgi kuulub ehitustegevuse alla mitte vähem kui 19 erinevat ehitustegevuse liiki. Kostja tõlgenduse järgi oleks hagejal keelatud töötada kõigis ettevõtetes, kes tegelevad ehituse alla liigitatavatel aladel. Sel juhul ei ole hageja hinnangul konkurentsipiirangu kokkulepe mõistlikult ja töötajale äratuntavalt esemeliselt piiritletud;
d) äratuntavalt piiritletud – see punkt sisuliselt hõlmab endas kõiki eelnevaid, et kas töötajale oli konkreetselt arusaadav, et kust maalt on konkurents ja kust maalt on talutav käitumine. Poolte vahel puudus töösuhte algusest peale kehtiv konkurentsipiirang ning isegi kui asuda seisukohale, et konkurentsipiirang oli formaalselt kehtiv, siis sisuliselt puudus töötajale piiritletud ja äratuntav konkurentsi osutamise keeld, seega on vastav kokkulepe TLS § 24 lõike 4 järgi tühine.
5.Hageja hinnangul on töölepingus sisalduv konkurentsipiirang ka tühine kui kostjat ebamõistlikult kahjustav tüüptingimus, kuna sellise piiranguga soovib hageja välistada kostja töötamise igasuguses ehitusvaldkonnas. Hageja kinnitas, et töölepingus kajastatud töötajale esitatavad piirangud ei olnud poolte vahel eraldi läbi räägitud. Sarnane konkurentsikeelu kokkulepe sisaldub ka teistes kostja poolt sõlmitavates töölepingutes.
6.Lisaks konkurentsi osutamisele heidab kostja hagejale ette lojaalsuskohustuse rikkumist, mis seisnes kostja töötaja IK ülemeelitamise katsetes teise äriühingusse. Hageja kinnitas, et ei ole kunagi teinud IK-le ettepanekut R OÜ või mõne kolmanda äriühingu nimelt vahetada tööd ning lahkuda kostja juurest.
7.Viimaks heidab kostja hagejale ette, et hageja on teinud konkureeriva firma nimelt pakkumise kostja kliendile, halvustades sealjuures kostjat ja tema töötajaid. Tegemist on paljasõnalise ja tõendamata väitega. Hageja ei ole osutanud kostjale konkurentsi ega ole kunagi koostanud R OÜ nimelt pakkumist V-le.
8.Lisaks eeltoodule on kostja poolt lepingu ülesütlemine vastuolus TLS § 88 lõikega 4. Kostja oli teadlik väidetavast rikkumisest juba 02.04.2014, kuid ütles lepingu üles alles 28.08.2014 ehk rohkem kui 4 kuud hiljem, mis on ilmselgelt vastuolus viidatud sättega.
9.Hageja palus lugeda pooltevaheline tööleping lõppenuks TLS § 107 lõike 2 järgi töötaja taotlusel alates 28.08.2014. Töötaja ühe kuu keskmiseks töötasuks oli 3195.58 eurot, millest lähtuvalt tuleb tööandjalt mõista välja hüvitis 9586.74 eurot. Kostja vastuväited
10.Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Töölepingu lõpetamine oli õiguspärane, kuna töötaja rikkus töökohustusi, pani toime tahtliku teo, mis põhjustas usalduse kaotuse ning osutas tööandjale konkurentsi. Lisaks põhjustas töötaja kolmanda isiku usaldamatuse tööandja vastu ning lõi tööandjale kahju tekkimise ohu. Tööandja ei ole öelnud lepingut üles põhjusel, et töötajal on rase või töötajal on õigus saada rasedusja sünnituspuhkust või põhjusel, et töötaja täidab olulisi perekondlikke kohustusi.
11.2014.a aprilli alguses oli tööandjal tekkinud kahtlus, et lapsehoolduspuhkusel viibiv töötaja on asunud tööle teise tööandja R OÜ (registrikood XXXXXXXX) juures, kelle veebilehel oli töötaja TV märgitud ehitusdirektorina ning tema kontaktina toodud XXX@XXX. Tööandja küsis töötajalt 02.04.2014 selgitust, hoiatas töötajat ning tegi edasiste arusaamatuste vältimiseks ettepaneku kohtumiseks. Kahtlustest hoolimata ei saanud tööandja olla kindel teise tööandja juures lapsehoolduspuhkuse ajal töötamise faktist ning ulatusest, sest töötaja ei olnud sellest tööandjat teavitanud. Töötaja vastas saadetud e-kirjale samal päeval, et ei soovi kommenteerida enda isiklikku elu ja tegemisi. Töötaja ei kinnitanud teise tööandja juures töötamist, samas viidates siiski töölepingus olevatele konkurentsipiirangu sätetele.
12.2014.a juunis sai tööandjale teatavaks, et töötaja on asunud R OÜ nimel ja huvides otseselt osutama konkurentsi tööandjale, tehes hinnapakkumise tööandja lepingupartnerile V OÜ, seejuures halvustades tööandjat, tööandja teisi töötajaid ning tööalast võimekust, viidates nagu ei oleks tööandjal piisavalt võimekat projektimeeskonda, kes suudaks tellimusi täita.
13.Hageja on teinud ka pakkumise kostja töötajale IK-le ning lisaks andnud teada headest töövõimalustest vähemalt kolmele kostja töötajale, kes eelistavad vältida täpsemat asjaolude kirjeldust. Tehes ettepaneku töötajate ülemeelitamiseks konkureerivasse ühingusse rikkus töötaja raskelt oma lojaalsuskohustust, st kohustust tegutseda tööandja huvidest lähtuvalt, kooskõlas üldiste moraalinormidega ja õiguslik-eetiliste nõuetega. Tööandja teiste töötajate ülemeelitamine kahjustab otseselt tööandjat, ei ole aus, lojaalne ega tööandja huvidest lähtuv tegutsemine ning lisab veelgi kaalu tööandja usalduse kaotamisele töötaja vastu.
14.Võttes arvesse, et töötajapoolne rikkumine on niivõrd kaalukas, sh ainuüksi usalduse kaotus eraldiseisvalt, ei ole antud juhul mõistlik mõlemapoolset huvi arvestades lepingu jätkamine etteteatamistähtaja lõppemiseni.
15.Konkurentsipiirangu sõlmimine oli lubatav, kuna tööandjal oli majanduslik huvi konkurentsipiirangu kehtestamise osas. Töötajal oli juurdepääs tööandja kliendibaasile, tööandja õigustatud huvi on ärisaladuste ja kliendibaasi kaitse. Kui tööandja ärisaladusi ja konfidentsiaalset teavet kasutatakse konkureerivas äriühingus, saab konkurent selle abil ärilise eelise tööandja ees. Kui konkurendile edastatakse ärisaladusi, saab ta kasutada madalamaid tariife ning manipuleerida nendega, samuti vajadusel võtta ühendust tööandja klientidega ja pakkuda neile ise koostööd.
16.Kostja ei nõustu hageja väitega, et töölepingust ja seadusest tulenev konkurentsipiirang ei olnud tema jaoks selgelt piiritletud. Kuna töölepingu punktist 7.4 tulenes töötajale keeld töötada tööandja loata tööandja konkurentide juures ning lepingu punktis 1 on sätestatud, kes on tööandja konkurentideks, siis pidi ehitusdirektorina töötav töötaja aru saama, et täpselt samal tegevusalal ning sama suure käibega ehitusettevõttes töötamine rikub tööandja huve. Kui töötaja tegi konkurendi nimel pakkumise tööandja kliendile, siis ei ole kahtlust, et töötaja sai aru, et tegemist on konkurendiga ning tegemist oli teadliku tööandja huvide rikkumisega. Lisaks on töötaja sellega pannud toime teo, millega põhjustas tööandja usalduse kaotuse enda vastu. Lapsehoolduspuhkusel viibimine vabastab küll töötaja töökohustuste täitmisest, kuid mitte lojaalsuskohustusest ega konkurentsikeelu järgimisest.
17.Seoses tööandja tõendamiskoormusega tegeles tööandja asjaolude selgitamisega ja tõendusmaterjalide hindamisega, mis on turuolukorras ajamahukas ja keeruline protsess. Teatavasti on kohtud asunud seisukohale, et tööandjal on kohustus töölepingu ülesütlemist põhjendada, tööandja ei saa seda teha kergekäeliselt ja kindlate põhjendatud kahtluste olemasoluta. Kuna töötaja ei teinud koostööd asjaolude välja selgitamisel, siis võttis nende selgitamine ja tõendite kogumine aega. V OÜ edastas 11.06.2014 tööandjale e-kirja, millest nähtub kirjavahetus töötaja ning V OÜ esindaja vahel. Kirjast nähtub, et töötaja tegi pakkumise konkurendi nimel ja huvides, laimates seejuures tööandjat. Seega sai tööandja töötajapoolsest raskest rikkumisest ja reaalselt tegutsemisest konkurendi heaks faktiliselt teada 11.06.2014. Kahjustava olukorra lõpetamiseks kaalus tööandja lepingu ülesütlemise võimalusi ning edastas töötajale ülesütlemisavalduse 28.08.2014. Tööandja hinnangul on ülesütlemisavaldus asjaolusid
arvesse võttes esitatud mõistliku aja jooksul. Mõistlik aeg kohaldub olukorras, kus rikkumine toimus ja lõpetati. Kuna töötajapoolne rikkumine jätkus, siis ei saa seadust tõlgendada nii, et juhul kui töötaja esimese ohumärgi ilmnemisel ei rakenda kohe nn raskemat karistust töölepingu ülesütlemise näol, et siis ta rikkumise jätkumisel sellise õiguse kaotaks ja peaks edaspidi töötajapoolset rikkumist aktsepteerima ega saaks sellele adekvaatselt reageerida ja oma huve kaitsta. Rikkumine oli kestev ja seega oli tööandjal õigus sellele igal ajahetkel reageerida. Esimese astme kohtu otsus
18.15.06.2015 otsusega jättis Harju Maakohus hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
19.Poolte vahel ei ole vaidlust järgnevates asjaoludes. Pooled sõlmisid 28.11.2007 töölepingu, millise kohaselt hageja asus kostja juures tööle ehitusdirektorina. Hageja jäi lapsehoolduspuhkusele 01.01.2014. 28.08.2014 esitas kostja hagejale töölepingu erakorralise ülesütlemise avalduse TLS § 88 lõike 1 punktide 3, 5 ja 8 alusel (töökohustuste rikkumine, usalduse kaotus, konkurentsipiirangu rikkumine).
20.Poolte vahel on vaidlus hageja töölepingu lõpetamise seaduslikkuse üle. Kostja arvates rikkus hageja konkurentsikeeldu, ei olnud tööandjale lojaalne ning kuritarvitas tööandja usaldust. Hageja arvates on kõik kostja sellised väited tõendamata.
21.Poolte vahel 28.11.2007 sõlmitud töölepingu preambulas esitatud üldmõistete kohaselt on tööandja konkurendid teised ehitusfirmad. Lepingu punkti 7.4 kohaselt ei ole töötajal õigust töötada tööandja loata tööandja konkurentide juures. Lepingu punkti 7.5 kohaselt on töötaja kohustatud eelnevalt kirjalikult informeerima tööandjat, kui ta soovib osaleda teiste äriühingute juhtimises või töötada või osutada teenuseid teistele tööandjatele. Kohus viitas TLS § 23 lõikele 1. Hageja väitis, et konkurentsipiirang ei ole mõistlikult ja äratuntavalt piiritletud ning ei ole kehtiv algusest peale ning kui ka piirang oli formaalselt kehtiv, siis sisuliselt piirang siiski puudus. Kohus leidis, et poolte vahel oli konkurentsipiirang sätestatud lepingu punktis 7.4. Kumbki pool ei olnud konkurentsipiirangut üles öelnud TLS § 25 lõigetest 1 ja 2 tulenevalt. Lepingu preambulast tuleneb, et konkurentideks on teised ehitusfirmad. Seega lepingu kohaselt ei võinud töötaja töötada teiste ehitusfirmade heaks.
22.Kohus viitas TLS § 23 lõikele 2 ja EV Põhiseaduse (PS) § 29 esimesele lausele, mille kohaselt eesti kodanikul on õigus vabalt valida tegevusala, elukutset ja töökohta. Pooltevahelises lepingus on konkurentsipiirang sätestatud väga laialt. Konkurentsipiirangu lai tõlgendus on isiku põhiõiguse oluline riive. Mida laiem on tekst oma sisult, seda kitsamalt tuleb piirangut tõlgendada. Pooltevahelise lepingu teksti kohaselt ei tohi töötaja olla tööl üheski ehitusfirmas mistahes tööd tehes. Selline piirang ei ole piisavalt täpselt ja mõistlikult piiritletud.
23.TLS § 23 lõikest 2 nähtuvalt tuleb konkurentsipiirangu seaduslikkuse hindamisel analüüsida seda, kas hagejal oli tööalaselt saadud infot, mida ta võis tööandjaga konkureerimiseks kasutada. Kostja seadusliku esindaja AM ütlustest ilmneb, et hageja omas sama suurt ligipääsu infole kui juhatuse liige ise, kellelgi teisel ettevõttes nii mahukat ligipääsu ei olnud, hageja kasutuses oli kostja kogu info – objektikaustad, kirjavahetus, raamatupidamine. Juhatuse liikme ütlustest ilmneb, et hagejal oli ligipääs kostja kogu infole, sh eelarved, kuluarvestus, hankijad jne. Kohtu hinnangul, kuna
hageja omas ettevõtte tegevuse kohta ülevaatlikku infot ja seega võis kostjat oma teadmistega kahjustada, oli konkurentsikeelu seadmine õigustatud.
24.Järgnevalt tuleb kohtul hinnata, kas hageja, töötades teises ettevõttes, osutas tegelikult kostjale konkurentsi. Hageja jäi kostja juurest lapsehoolduspuhkusele 01.01.2014. Kuigi hageja nimetatud perioodil tööülesandeid ei täitnud, oli konkurentsi osutamise keeld jätkuvalt kehtiv. Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-6-15 kohaselt on konkurentsipiirangu kokkulepe töötaja ja tööandja vahel sõlmitav eraldi võlaõiguslik kokkulepe. Eeltoodust nähtuvalt pidi hageja keeldu järgima ka ajal, kui ta tööülesandeid kostja juures ei täitnud. Kostja töötas lapsehoolduspuhkuse ajal ehitusdirektorina OÜ-s R alates 01.01.2014. Hageja väitel lõppes koostöö R OÜ-ga 29.08.2014. Äriregistri andmetel on mõlema ettevõtte tegevusala elamute ja mitteeluhoonete ehitus. Hageja seletuse kohaselt olid kostja ja R OÜ tegevusalad ehitusvaldkonnas niivõrd erinevad, et nad ei saanud teineteisele konkurendid olla. Hageja väitel on kostja põhitegevuseks kodulehel märgitud peatöövõtt ja spetsialiseerutakse eelkõige tootmis- ja laohoonetele. R OÜ põhitegevusalaks on kodulehel märgitud aga ehitus- ja remonditööd, sekundaarsena peatöövõtt ning valminud objektid on pigem ühiskondlikud, eluruumid, büroopinnad ja nende ümberehitused. Ülaltoodust nähtub, et kahe ettevõtte tegevusalad on samad, kuid konkurentsi võimalikkuse hindamiseks on vajalikud täiendavad andmed, mida tööandja ka püüdis saada lepingu punkti 7.5 kohaselt.
25.Lepingu ja TLS § 27 tekstist tulenevalt oleks töötaja pidanud tööandjale oma soovist töötada võimaliku konkurendi juures teada andma. Seejärel oleks tööandja saanud hinnata, kas muus ettevõttes töötamine on konkurentsi osutamine või mitte ning edaspidiselt vastavalt sellele tegutseda, so kas anda nõusolek, mitte anda, sõlmida muu kokkulepe vms. Töötaja oma soovist konkurendi juures töötada tööandjale teada ei andnud. Sellega on töötaja rikkunud teatamiskohustust ning võttis tööandjalt võimaluse saada teada võimalikult konkurentsi osutamisest ning seda hinnata.
26.Hageja tegutsemise ajal OÜ-s R esines ka juhtum, kus R OÜ tegi hinnapakkumise isikule, kes oli kostja klient ning kellele kostja tegi samuti hinnapakkumise. Konkreetne konkurentsikeelu rikkumine seisneb selles, et R OÜ tegi 27.05.2014 ehitusalase hinnapakkumise kostja kliendile V-le Nehatu C-hoone ehitamiseks. Hageja kirjutas 11.06.2014 V-le e-kirjas: „Ja see informatsioon, et R hinnapakkumine on antud M-le, näitab mulle, et tegelikult tõenäoliselt sul polnudki paremat hinnapakkumist, aga sa kasutasid R hinnapakkumist, et saada M-lt parem hind. Ma olen üsna veendunud, et M ei suuda kunagi pakkuda sellist kvaliteeti ja tähtaegu, mis R pakkus“. Nimetatud e-kirjast nähtub, et hageja teadis, et kostja konkureerib koos OÜ-ga R objekti ehitusele.
27.Hageja väitel on töölepingus sisalduv konkurentsikeeld oma olemuselt tüüptingimus ja seetõttu tühine. Kohus viitas võlaõigusseaduse (VÕS) § 35 lõikele 1. Hageja väitel oli sama tingimus kostja paljudes töölepingutes ja lepingusätte sõnastus ei ole aastate jooksul muutunud. Kostja vaidles hageja väitele vastu. Lepingutingimuse lugemine tüüptingimuseks eeldab seda, et see on eelnevalt välja töötatud tüüplepingutes kasutamiseks või tegemist on lepingutingimusega, mida kasutatakse teise poole suhtes ning sisu mõjutamise võimalus on puudunud. Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-150-06 kohaselt pool, kes soovib, et kohus kohaldaks lepingutingimuse suhtes VÕS-i tüüptingimuste regulatsiooni, peab esile tooma ja tõendama asjaolud, mille alusel on lepingutingimus VÕS § 35 lõike 1 kohaselt kvalifitseeritav tüüptingimusena (tema suhtes kasutatud lepingutingimus oli eelnevalt välja töötatud tüüplepingutes kasutamiseks või lepingutingimust on tema suhtes kasutatud mõnel muul põhjusel
selliselt, et tingimuse üle ei olnud läbirääkimine ja selle sisu mõjutamine reaalselt võimalik). Praegusel juhul on tõendatud hageja ütlustega ja kostja seadusliku esindaja vande all antud seletusega, et pooled pidasid läbirääkimisi lepingu tingimuste üle. Arutati töö sisu, tööle asumise aega, töötasu suurust jm tingimusi. Läbirääkimistel arutati ka hageja tegutsemist tema enda ettevõttes töölepingu sõlmimise ajal, so konkurentsi osutamist. Hageja väited selles, et tal ei olnud võimalik konkurentsikeeldu sisaldavas tingimuses kaasa rääkida, ei ole tõendatud. Tõendatud on, et toimusid mahukad töölepingu läbirääkimised. Lisaks oli hageja erialaselt väga pädev, asus tööle kõrgele ametipositsioonile ning eeltoodust tulenevalt ilmselgelt ta ei pidanud sobimatuse korral leppima tööandja määratud tingimustega.
28.Eeltoodu põhjal asus kohus seisukohale, et töölepingu punkt 7.4 tekstiga „Töötajal ei ole õigust töötada ilma tööandaja loata tööandja konkurentide juures“ ei ole tüüptingimus. Seega puudub ka edasine vajadus hinnata, kas tüüptingimus oli tühine või mitte.
29.Eeltooduga on tõendatud, et hageja osutas kostjale konkurentsi. Hageja ja kostja vahel oli sõlmitud tööleping, mis sisaldas kehtivat konkurentsikeeldu. Hageja töötas kostja konkurendi juures ehitusdirektorina samal ajal, kui ta oli kostja juurest ehitusdirektorina lapsehoolduspuhkusel. Kostja ja ettevõtte, kus hageja töötas lapsehoolduspuhkuse ajal, tegevusalaks on elamute ja mitteeluhoonete ehitus. Hageja ei teatanud kostjale oma soovist töötada kostja konkurendi juures, seega puudus kostjal võimalus täpsemalt hinnata, kas ettevõtte, kus hageja lapsehoolduspuhkuse ajal töötas, tegevusala on konkureeriv või mitte. Hageja kostja ehitusdirektorina omas kostja kohta informatsiooni, mis võis anda konkurentsieelise ettevõttele, kus kostja lapsehoolduspuhkuse ajal töötas. Hageja konkureeris reaalselt koos kostjaga ühele objektile.
30.Kostja on hageja töölepingu erakorraliselt üles öelnud ka põhjusel, et konkurentsikeeldu rikkudes, rikkus hageja samaaegselt ka lojaalsuskohustust (TLS § 15 lõige 1). Kohus leidis, et hageja, töötades kostjaga samal alal tegutseva ettevõtte heaks, ei olnud tööandjale lojaalne. Seda ka hoolimata asjaolust, et teises ettevõttes töötamise ajal oli hageja kostja ettevõttest lapsehoolduspuhkusel. Ka lapsehoolduspuhkusel viibimise ajal pidi töötaja olema tööandjale jätkuvalt lojaalne. Samuti on hageja lojaalsuskohustust rikkunud sellega, et tehes pakkumist V-le, halvustas hageja kostjat. Halvustamine seisneb selles, et hageja teatas töö tellijale, et tema arvates M ei suuda pakkuda kvaliteeti ja tähtaegu, mida pakkus R. Kostja väited selles, et hageja proovis R OÜ-sse tööle meelitada kostja töötajat IK, ei ole tõendamist leidnud. Kostja on esitanud tõendina IK omakäelise seletuse, mis aga ei ole tsiviilkohtumenetluses tõendiks tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 229 lõike 2 kohaselt. Samuti ei ole töötaja kostja juurest ärameelitamine tõendatud hageja ja IK vahelise e-kirjavahetusega, kuna e-kirjadest on näha, et IK ise pöördus hageja poole ettepanekuga asuda tööle OÜ-sse R.
31.Hageja väitel ei järginud tööandja töölepingu ülesütlemisel mõistlikku tähtaega. Kostja seaduslik esindaja AM on hagejalt 02.04.2014 e-kirjaga küsinud infot alljärgnevalt: „Mul on mitmest allikast dokumenteeritud andmed, et oled asunud tööle ehitusdirektorina osaühingusse R. Samal ajal oled ametlikult tööl, kuigi lapsehoolduspuhkusel, ka AS M ehitusdirektorina. Edaspidiste segaduste ning juriidiliste (sh kohtuvaidluste) vältimiseks palun võta minuga ühendust, lepime kokku kohtumisaja ning edasise käitumise.“ Hageja on samal päeval kostjale e-kirjaga vastanud: „Ei soovi kommenteerida enda isiklikku elu ja tegemisi, mis ei ole seotud M AS-ga.“ Eeltoodust nähtuvalt ei andnud hageja kostjale infot oma tegevuse kohta. Kostja seadusliku esindaja ja lepingulise esindaja seletustest nähtuvalt hakkas kostja seejärel omal käel koguma
infot hageja rikkumiste kohta. Pöörduti ka mitme õigusnõustaja poole. Töölepingu ülesütlemiseks olid vajalikud usaldusväärsed tõendid. Kostja esitas hagejale töölepingu erakorralise ülesütlemise avalduse 28.08.2014, so ligi neli kuud hiljem pärast info küsimisega hageja poole pöördumist. Kohus viitas TLS § 88 lõikele 4 ja möönis, et töölepingu ülesütlemine on toimunud ajal, kui on juba küsitav ülesütlemise mõistlikkus. Kohus arvestas, et hageja ise keeldus kostjale igasuguste andmete esitamisest, infot pidi koguma kolmandate isikute käest ning eeltoodust tulenevalt pidas kohus möödunud ajavahemikku veel mõistlikuks. Samuti on oluline see, et hageja rikkumine kestis kuni lepingu ülesütlemiseni, so möödunud oli küll aega rikkumisest teadasaamisest, kuid mitte rikkumisest endast.
32.Eeltoodust tulenevalt rikkus hageja oma tegevusega konkurentsikeeldu ning põhjustas kostja usaldamatuse enda suhtes. Hageja rikkumised on sellise raskusega, et mõistlikult ei saanud enam eeldada pooltevahelise koostöö jätkumist. Seega on kostja töölepingu erakorraliselt üles öelnud seadusest tuleneval alusel ning hagi tuleb jätta rahuldamata. Apellatsioonkaebus
33.10.07.2015 esitatud apellatsioonkaebuses palub hageja tühistada maakohtu otsuse ja teha uus otsus, millega rahuldada hagi ja jätta menetluskulud kostja kanda.
34.Ebaõige kohtulahendi põhjustas eelkõige materiaalõiguse normide kohaldamata jätmine. Tulenevalt tuvastatud faktilistest asjaoludest esines kohtul lausa kaks materiaalõiguslikku alust rahuldamaks hagi terves ulatuses. Lisaks materiaalõiguse kohaldamata jätmisele rikkus kohus ka menetlusõiguse normi, jättes tähelepanuta hageja olulised väited ja seisukohad ning andes tõenditele vale hinnangu.
35.Kohus asus seisukohale, et pooltevahelises lepingus sätestatud konkurentsipiirang ei ole piisavalt täpselt ja mõistlikult piiritletud ehk teisisõnu leidis, et piirang ei ole sätestatud seaduses toodud nõudeid arvestades. Selliselt oleks pidanud kohus tuginedes TLS § 23 lõikele 4 asuma seisukohale, et poolte vahel sõlmitud kokkulepe on tühine, mistõttu ei saanud kostja sellele ka lepingu ülesütlemisel tugineda. Selliselt aga oleks kohus pidanud rahuldama hagi täies ulatuses, analüüsimata sealjuures ühtegi muud hagi aluseks olevat asjaolu vastavalt TsMS § 442 lõike 8 viimasele lausele. Kohus ei ole seda teinud ega ka põhjendanud TLS § 23 lõike 4 kohaldamata jätmist.
36.Kohus on vääralt jätnud kohaldamata ka TLS § 88 lõike 4. Kohus on valesti leidnud, et kostja pidi seoses hageja võimaliku teise töökohaga koguma infot kolmandate isikute käest ja et hageja keeldus vastava info väljastamisest. Kostja 02.04.2014 e-kirjale vastas hageja samal päeval selgelt ja üheselt, et tema hinnangul puudub poolte vahel konkurentsipiirangu kokkulepe, mistõttu ei ole hageja kohustatud kostjale täiendavat infot andma. Kohus on ekslikult otsuses tsiteerinud hageja vastusest ainult esimese lõigu. Hageja vastus kostjale jätkus järgnevalt: „Samas harimise mõttes selgitan, et minu isiku ja M AS vahelisest lepingust ei tulene, et isegi juhul kui töötan kuskil vastavalt võimalustele piiratud ajaga, et see oleks keelatud või peaks päädima kohtuvaidlusega, millega oma kirjas ähvardad. Ilmselt üritad tugineda enda seisukohtadel nn konkurentsi piirangule standardses M AS töölepingu vormis. /.../ Samuti olen olnud alates 2007.a-st seotud äriühingu V OÜ juhtimisega, mis pole probleemiks olnud ja millest sai ka teavitatud Teid enne tööle asumist. Seega saan järeldada täna Sinu aktiivsusest ainult seda, et oled asunud seisukohale, et ei soovi minu kui ehitusdirektori teenuseid peale lapsehoolduspuhkuse lõpp kasutada.“ Nimetatud kirjale kostja enam ei vastanud. Asuda seisukohale, et sellises olukorras oli pahatahtlikult käitunud hageja või et hageja oli
jätnud oma teavitamiskohustuse täitmata, on põhjendamatu. Juhul kui kostja hinnangul hageja vastus ei olnud rahuldav või oli lausa väär, oleks pidanud kostja sellele reageerima, mitte vaikima järgnevad 21 nädalat ja siis päeva pealt ütlema töölepingu üles, samal ajal kui hagejal puudus vähimgi info, et kostja sellist sammu plaanib, kuna viibis lapsehoolduspuhkusel. Samuti on oluline märkida, et olles enda sõnutsi teadlik hageja tegevusest, ei palunud kostja väidetavat rikkumist kordagi lõpetada ega hoiatanud hagejat nagu seda nõuab TLS § 88 lõige 3. Eeltoodule tuginedes oleks kohus pidanud kohaldama TLS § 88 lõiget 4 ning asuma seisukohale, et enam kui neljakuune venitame töölepingu ülesütlemisel on TLS § 88 lõike 4 rikkumine kostja poolt, mistõttu on töölepingu ülesütlemine tühine.
37.Asudes seisukohale, et hageja on ka sisuliselt toime pannud konkurentsikeelu rikkumise, on kohus valesti hinnanud tõendeid, rikkudes selliselt selgelt TsMS § 232 lõikes 1 ja § 442 lõikes 8 sätestatut. Kohus on valesti hinnanud töölepingut ja asunud seisukohale, et lepingu punkt 7.5 puudutab konkurentsipiirangut. Konkurentsipiirang on sätestatud töölepingu preambulas ja punktis 7.4. Töölepingu punkt 7.5 sätestab, et töötaja on kohustatud eelnevalt kirjalikult informeerima tööandjat, kui ta soovib osaleda teiste äriühingute juhtimises või töötada või osutada teenuseid teisele tööandjale. Nimetatud sättest ei tulene, et see kohalduks konkurentidele, vaid selle sättega soovis tööandja kindlustada, et töötaja rakendaks oma tööaega justnimelt antud tööandja juures ega võtaks endale „lisatööd“ tööandjat sellest eelnevalt teavitama. Olukorras, kus hageja viibis lapsehoolduspuhkusel ning faktiliselt sellel hetkel ei täitnud oma tööülesandeid kostja juures, nimetatud säte ei kohaldu. Igal juhul ei reguleeri nimetatud säte lepingus konkurentsipiirangu olemust. Viidates sellele sättele kui konkurentsipiirangut sätestavale on kohus teinud vale eelduse, et hageja pidi kirjalikult teavitama kostjat, juhul kui ta soovis töötada konkurendi juures. Hagejal pidi olema antud luba vastavalt punktile 7.4, kuid loa kirjalikku vormi ei olnud poolte vahel kokku lepitud. Asjaolu, et hagejal oli vastav luba olemas, tõendas hageja kostja juhataja 09.07.2009 saadetud e-kirjaga, millega kostja juhataja ei välista ühtegi tööd mujal seniks kuni kostja juures on kõik tööülesanded täidetud. Viibides lapsehoolduspuhkusel hageja kostja juures tööülesandeid ei täitnud ja võis töötada seaduses lubatud ulatuses mujal.
38.Kohus on teinud valed järeldused poolte vande all antud seletustest. Esmalt on vale järeldus, justkui ei olnud kellelgi teisel kostja ettevõttes nii mahukat ligipääsu dokumentatsioonile ja serverile. Hageja näol ei olnud tegemist privilegeeritud töötajaga, kes omas teiste juhtivate töötajatega võrreldes suuremat andmemahtu või juurdepääsu serverile. Firma server ja selle ülesehitus ei võimalda osaliselt andmetele ligipääsuõigusi piirata ja kõik isikud, kes olid kostja töötajad ja omasid töökohta kontoris, omasid hagejaga samaväärset ligipääsu serverile. Piirata sai ainult terviklikult juurdepääsu. Firma raamatupidamist peeti eraldi programmis, millele hagejal juurdepääsu ei olnud. Kõigi finantsküsimuste eest, sh panga kanded jms, vastutasid raamatupidaja ja juhataja. Vande all antud seletuses kinnitas kostja juhatuse liige, et piiras hageja kaugtöö juurdepääsu serverisse. Selliselt aga on tõendatud, et alates lapsehoolduspuhkusele minekust puudus hagejal juurdepääs kostja informatsioonile ja serverile ehk ta ei saanud seda faktiliselt kasutada. Kohtu poolt tehtud järeldused, et kuna hageja omas ettevõtte tegevuse kohta ülevaatlikku infot ja seega võis kostjat oma teadmistega kahjustada, mistõttu oli konkurentsikeelu seadmine õigustatud, on väärad ja põhjendamata. Isegi juhul, kui hageja omas tööülesannete täitmise ajal juurdepääsu informatsioonile, siis alates detsembrist 2013, kui hageja esitas lapsehoolduspuhkuse avalduse, oli see juurdepääs katkestatud. Väidetav rikkumine toimus aga 2014.a suvel ehk 6 kuud peale seda kui juurdepääs oli katkestatud. Kohtu seisukoht, et hageja võis oma teadmistega
kostjat kahjustada, ei ole sama, mis hageja kahjustas oma teadmistega kostjat. Iga töötaja, kes mingil ajahetkel omab juurdepääsu ärisaladusele, võib seda väärkasutada, kuid juhul, kui kostja soovib tuginedes sellele töötajaga töölepingut üles öelda, peab ärisaladuse kasutamine konkurendile ärieelise andmiseks olema tõendatud. Asjaolu, et menetluses viidatud V OÜ korraldatud hanke võitis ikkagi kostja, kinnitab, et hageja ei kasutanud tema teadmisi kostja hinnapoliitika osas ära konkurentsieelise tekitamiseks, sest vastasel juhul oleks pakkumise võitnud R OÜ.
39.Kohus on eksinud, leides, et R OÜ ja kostja tegevusalad on samad ning tegemist on konkurentidega. Hageja on varasemalt viidanud, et Eesti Majanduse Tegevusalade Klassifikaatori järgi kuulub ehitustegevuse alla mitte vähem kui 19 erinevat ehitustegevuse liiki, mistõttu kõik ehitusettevõtted ei saa olla omavahel konkurendid. Oma väidete tõendamiseks esitas hageja väljavõtted mõlema ettevõtte ehitusportfellidest ja tõendas selgelt, et kostja tegevusala on peatöövõtt ja valminud objektide iseloomu järgi on spetsialiseerumine tootmissektorisse suunatud ehitustele – tootmis- ja laohooned. R OÜ põhitegevuseks on ehitustööd ja remonditööd ja alles sekundaarsena peatöövõtt, ning kui vaadata valminud objektide iseloomu, siis need on ühiskondlikud, eluruumid, büroopinnad ja nende ümberehitused. Tulenevalt erinevatest ehitusprofiilidest ei ole tegemist omavahel konkurentideks olevate firmadega. Lisaks eelnevale selgitas hageja 29.05.2015 istungil, et R OÜ-s töötas ta miinimumpalga ja tööajaga. Ülesandeks oli käimasolevate, probleemseks muutunud riigihangete lõpuleviimine. Hageja ei tegelenud otseselt ega kaudselt ühegi tegevusega, mis konkureeriks kostja tegevusega. Ühelegi eelviidatud asjaolule ja tõendile kostja vastu ei vaielnud ja ümber ei lükanud. Selliselt on aga põhjendamatu, et kohus asus seisukohale, et kahe ettevõtte tegevusalad on samad.
40.Kostja esitas menetluses väite, justkui hageja on asunud R OÜ nimel ja huvides otseselt osutama kostjale konkurentsi, tehes hinnapakkumise tööandja lepingupartnerile V OÜle. Kohus tuvastas, et R OÜ tegi 27.05.2014 ehitusalase hinnapakkumise V OÜ-le Nehatu C-hoone ehitamiseks. Samuti tuvastas kohus, et hageja kirjutas 11.06.2014 V OÜ esindajale e-kirja, millest aga kohus vääralt järeldab, et hageja teadis, et kostja konkureerib koos OÜ-ga R objekti ehitusele ja et konkreetselt ka hageja tegeles nimetatud pakkumise tegemisega. Tõenditest ei nähtu, et hageja oleks teadlik nimetatud asjaolust enne, kui see aset leidis. Tõenditest nähtub, et hageja on peale hanke tulemuste selgumist saanud teada, et V OÜ on kasutanud R OÜ poolt tehtud pakkumist selleks, et saada paremat hinda kostja käest. Hageja, saades sellest teada ja olles V OÜ esindajaga varasemast koostööst tuttav, väljendab oma e-kirjas nimetatule pahameelt. Seega kohus on teinud järelduse tõendamata asjaolust, et hageja osutas kostjale konkurentsi. Hageja enda poolt pakkumisel osalemine või sellele kaasaaitamine on kostja poolt ka tõendamata.
41.Lisaks faktilise konkurentsi osutamise osas tõendite valele hindamisele on maakohus otsuses valesti hinnanud ka tõendeid, mis puudutasid poolte vahel sõlmitud konkurentsipiirangu kokkuleppe tühisust tüüptingimuse regulatsiooni valguses. Kohus leidis, et hageja ütlustega ja kostja seadusliku esindaja vande all antud ütlustega on tõendatud, et pooled pidasid läbirääkimisi lepingu tingimuste üle. Hageja esitas 29.05.2015 istungil kohtule kolm erinevat töölepingut, mis olid sõlmitud kostja töötajatega. Nimetatud töölepingute ajaline vahe oli 8 aastat. Kõikides kohtule esitatud lepingutes olid konkurentsipiirangu kokkulepet kajastavad punktid identsed (preambula ja punkt 7.4). Selliselt tõendas hageja, et välja töötatud konkurentsipiirangu punktid on kasutuses kostja juures kui tüüplepingutes kasutatavad punktid. Jättes nimetatuga
arvestamata, hindas kohus nimetatud tõendit ebapiisavalt, mis tingis omakorda ebaõige järelduse tegemise, justkui tegemist ei olnud tüüptingimusega. Teine oluline vastuolu kohtu järelduste ja tõendite vahel puudutab lepingueelseid läbirääkimisi ja võimalust mõjutada lepingu sisu. Hageja kinnitas, et poolte vahel olid läbirääkimised tööle asumisel, kuid läbirääkimiste sisuks oli põhiliselt palk ja tööaeg. Hinnates hageja ja kostja esindaja ütlusi ei saanud kohus asuda seisukohale, et hagejal oli võimalus mõjutada lepingu sisu osas, mis puudutas konkurentsikeelu kokkulepet. Olukorras, kus hageja näeb lepingu teksti esmakordselt lepingu sõlmimise päeval ning lepingul on juba kostja juhatuse liikme allkiri, ei saa pidada võimalikuks, et hageja sai mõjutada nimetatud lepingupunkti sisu. Asjaolu, et konkurentsikeelu lepingupunktid on vähemalt 8 aasta jooksul kostja lepingutes identsed, annab aluse asuda seisukohale, et tegemist on tüüptingimusega, mille mõjutamise võimalust hagejal ei olnud.
42.Hageja esmaseks seisukohaks oli, et kostja lõpetas temaga töösuhte, kuna hageja kasvatab alla 3-aastast last, kostja oli hageja ametipositsiooni loovutanud uuele töötajale ja tegelikkuses ei soovinud hageja naasmist tööle, mistõttu ütles otsitud põhjustele tuginedes töölepingu erakorraliselt üles ajal, mil hageja viibis lapsehoolduspuhkusel. Kaevatavas otsuse põhjendavas osas ei ole kohus kordagi maininud asjaolu, et hageja kasvatas alla 3-aastast last ning ei teinud ühtegi järeldust hageja nimetatud väite osas. Juhul, kui kohus hageja väitega ei nõustu, oleks pidanud seda otsuses põhjendama. Jättes hageja väite hindamata, on kohus rikkunud TsMS § 442 lõiget 8. Vastustaja seisukoht
43.Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata. Tsiviilkolleegiumi seisukoht
44.Kolleegium, kuulanud kohtuistungil ära poolte esindajate seisukohad ja tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et TsMS § 657 lõike 1 punkti 21 alusel tuleb jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja maakohtu otsuse resolutsioon muutmata, kuid osaliselt tuleb muuta maakohtu otsuse põhjendust. Maakohus rikkus otsuse tegemisel menetlusõiguse norme, hinnates osaliselt ebaõigesti tõendeid ja jättes lahendi osaliselt TsMS 442 lõike 8 kohaselt põhjendamata. Samuti kohaldas maakohus ebaõigesti materiaalõigust. Ringkonnakohus saab ise teha uue otsuse põhjendava osa asja maakohtule uueks läbivaatamiseks tagasi saatmata. Apellatsioonimenetluse kulud jäävad apellandi kanda. Kuna maakohus menetluskulude suurust kindlaks ei määranud, ei tee seda TsMS § 177 lõike 2 alusel ka ringkonnakohus.
45.Ringkonnakohus nõustub apellandiga, et maakohus tegi vaidlusaluses töölepingus sisalduva konkurentsipiirangu õiguslikul hindamisel vastuolulise otsuse. Esmalt maakohus tuvastas, et töölepingu punktis 7.4 sätestatud konkuretsipiirang („Töötajal ei ole õigust töötada ilma tööandja loata tööandja konkurentide juures.“) koosmõjus lepingu preambulas sedastatud tööandja konkurentide mõistega („Tööandja konkurendid on teised ehitusfirmad.“) ei ole piisavalt täpne ega mõistlikult piiritletud lepingutingimus kehtiva TLS § 23 lõike 3 kontekstis. Sellisele järeldusele vaatamata asus maakohus siiski tuvastama, kas töötaja ka tegelikkuses konkurentsi osutas. TLS § 23 lõike 4 kohaselt on samas paragrahvis sätestatud nõudeid rikkudes sõlmitud kokkulepe tühine. TsÜS § 84 lõike 1 kohaselt ei ole tühisel tehingul algusest peale õiguslikke tagajärgi.
46.Kolleegium nõustub apellandiga, et vaidlusaluses lepingupunktis 7.4 sätestatud lepingutingimus on TLS § 23 lõike 4 alusel tühine. TLS § 23 lõike 3 järgi peab konkurentsipiirang olema ruumiliselt, ajaliselt ja esemeliselt mõistlikult ning töötajale
äratuntavalt piiritletud. Maakohus leidis esmalt, et pooltevahelises lepingus sätestatud piirang, mille kohaselt ei tohi töötaja olla tööl üheski ehitusfirmas mistahes tööd tehes, ei ole viidatud seadusesätte mõttes piisavalt täpselt ja mõistlikult piiritletud. Kolleegium nõustub sellise TLS § 23 tõlgendusega. Kuna konkurentsipiirangu näol on tegemist olulise töötaja õigusi piirava kokkuleppega (maakohus on õigustatult viidanud seejuures PS §-le 29), on selle sõlmimine õigustatud vaid juhul, kui tuvastamist leiavad järgmised asjaolud: piirang on vajalik tööandja erilise majandusliku huvi kaitsmiseks, töötaja töösuhtes omandatud teadmised võivad tööandjat oluliselt kahjustada, piirang on mõistlikult ruumiliselt (geograafilises ulatuses), ajaliselt (kehtivuse aeg) ja esemeliselt (kokkuleppe objekt) piiritletud ning piirang on töötajale äratuntavalt piiritletud. Praegusel juhul ei ole võimalik kokkuleppest tuvastada, mis ajavahemikul ning millises geograafilises piirkonnas töötamisele, aga ka millistele tegevusaladele keeld laieneb. Seega ei vasta 2007.a sõlmitud töölepingus sisalduv konkurentsipiirangu tingimus alates 2009.a kehtivas TLS-s täpsustatud konkurentsipiirangu kokkuleppe nõuetele ja on tühine ning vaidluse õigeks lahendamiseks puudub vajadus tuvastada, kas hageja ka tegelikkuses kostjale R OÜ-s konkurentsi osutas. Samuti puudub vajadus tuvastada, kas lepingupunkt 7.4 on tühine võlaõigusseaduses sisalduva tüüptingimuste regulatsiooni kaudu.
47.28.08.2014 ülesütlemisavaldusest (t I kd lk 50-51) nähtub, et tööandja tugines töösuhte lõpetamisel lisaks eelpool käsitletud konkurentsipiirangu rikkumisele ka TLS § 15 lõikes 1 ja lõike 2 punktis 9 sätestatud lojaalsuskohustuse ning kohustuse hoiduda tegudest, mis kahjustavad tööandja mainet või põhjustavad klientide või partnerite usaldamatuse tööandja vastu, rikkumisele. Esmalt selgitab kolleegium, et lojaalsuskohustus on üldine töötaja kohustus, mille sisu avaldub läbi hea usu ja mõistlikkuse põhimõtete (VÕS § 6, § 7) ja mille rikkumine ilmneb mõne teise töökohustuse rikkumises. Tööandja tõi lepingu lõpetamisel esile järgmise töötaja tegevuse, mis tema arvates on käsitletav lojaalsuskohustuse rikkumisena: 1) ettepanekute tegemine mitmele tööandja töötajale asuda samuti tööle R OÜ-sse; 2) tööandja halvustamine tööandja kliendi V OÜ ees.
48.Kolleegium nõustub maakohtuga selles, et teiste töötajate nn ülemeelitamine veenvat tõendamist ei leidnud. IKga peetud kirjavahetusest (t I kd lk 57-58) ja IK seletuskirjast tööandjale (samas lk 55-56) ei saa tõsikindlalt asuda seisukohale, et töökoha vahetuse initsiatiiv tuli nimelt hagejalt. Küll aga ei nõustu kolleegium hagejaga ja maakohtuga selles, nagu oleks kehtiv kohtupraktika seisukohal, et menetlusosaliseks mitteoleva isiku kirjalik seletus ei saa olla tsiviilkohtumenetluses tõendiks. Hageja esindaja viidatud lahendis nr 3-2-1-145-01 Riigikohtu poolt esitatud seisukoht on ümber vaadatud lahendis nr 3-2-1-74-11 (punkt 26), milles tõdeti, et menetlusosaliseks mitteoleva isiku kohtule adresseeritud kiri on käsitletav dokumentaalse tõendina TsMS § 272 lõike 2 mõttes. Käesolevas asjas on maakohus tõendina välistanud menetlusosaliseks mitteoleva isiku (kostja töötaja) digitaalselt allkirjastatud kohtueelse seletuskirja oma tööandjale (kostjale) (t I kd lk 55-56). Seega ei ole tegemist isegi mitte kohtule adresseeritud seletusega ja kuigi see dokument ei ole käsitatav tunnistaja ütlustena TsMS § 251 või § 253 mõttes, on see hinnatav dokumentaalse tõendina (TsMS § 272) koos muude tõenditega TsMS § 232 lõigete 1 ja 2 alusel.
49.Küll aga nõustub kolleegium maakohtuga ja kostjaga selles, et töötaja ilmselgelt rikkus talle töölepinguga (punktis 7.1) ja töösisekorraeeskirjadega (punktis 10.3) ning TLS § 15 lõike 2 punktiga 9 pandud kohustust hoiduda tegudest, mis kahjustavad tööandja mainet või põhjustavad klientide või partnerite usaldamatust tööandja vastu. Hageja e-kirjadega kostja lepingupartnerile on tõendatud, et olukorras, kus hagejale oli R OÜ töötajana
saanud teada, et V OÜ sõlmib tõenäoliselt lepingu hoopis kostjaga, teatas ta oma nn esmase tööandja lepingupartnerile, et „viimasel puudub adekvaatne projektimeeskond...“, et ta ...“on üsna veendunud, et M ei suuda kunagi pakkuda sellist kvaliteeti ja tähtaegu, mis R pakkus“ ja et „M ...ei ole võimeline arvutama hindu ega suuteline kasutama AutoCadi...“. Tegemist on ilmselgelt negatiivsete hinnangutega ühe ehitusettevõtte kohta ning need on esitatud isiku poolt, kes ise samal ajal töötas tähtajatu töölepingu alusel selle ettevõtte juhtivtöötajana (ehitusdirektorina, kelle tööülesannetena tõi hageja ise vande all esile personalijuhtimise, ehituse, tehnika, halduse, eelarved, meeskonnad; t I kd lk 145). Lisaks võrdles ta oma tööandja võimekust mitte suvalise ehitusalal tegutseva äriühinguga, vaid kostja vahetu konkurendiga Eesti ehitusturul (mõlemad hageja tööandjad osalesid samal hankel ja nende tegevusalad äriregistris suuremas ulatuses ühtivad). Eeltoodud asjaolud kogumis annavad kolleegiumile aluse nõustuda kostjaga, et sellisest teost teada saades võis tööandjal kaduda usaldus selle töötaja vastu. Samuti nõustub kolleegium, et tegemist oli piisavalt olulise (kaaluka) rikkumisega, et kõiki eelpool käsitletud asjaolusid ja mõlema poole huvi arvestades ei saa mõistlikult eeldada, et tööandja oleks jätkanud lepingu täitmist, st koostööd sellise ehitusdirektoriga, mistõttu võis tööandja öelda lepingu TLS § 88 lõike 1 punkti 5 alusel üles ka etteteatamistähtaega järgimata.
50.Kolleegium nõustub maakohtu lõppjäreldusega, et ülesütlemine toimus mõistliku aja jooksul TLS § 88 lõike 4 mõttes. Mõistlik aeg oleneb konkreetse juhtumi asjaoludest ja käesolevas asjas tuleb selle tuvastamisel lähtuda ajast, mil tööandja sai või pidi teada saama töötaja poolt tööandja maine halvustamisest V OÜ ees. Kostja on tõendanud nimetatud äriühingu esindaja e-kirjaga, et sai töötaja käitumisest teada 11.06.2014 (J.Papoušeki e-kiri kostja töötajale, mille saatis edasi enda ja kostja kirjavahetuse 27.0511.06.2014 (t I kd lk 45-48, tõlge TVK t lk 36-38)). Arvestades mh asjaolu, et hageja faktiliselt tööülesandeid sel ajal kostja juures ei täitnud, ei saanud hagejal enne lepingu lõpetamist tekkida eeldust, et tööandja on rikkumisega nõustunud.
51.Ringkonnakohus nõustub apellandiga, et maakohus ei analüüsinud apellandi väidet töölepingu ülesütlemise tühisusest TLS § 92 lõike 2 järgi. Samas nimetatud menetluslik rikkumine ei viinud ebaõige otsuse tegemiseni, sest hageja tõlgendus nimetatud sättest ei ole asjakohane. TLS § 92 lõike 2 sätestab, et kui tööandja ütleb üles töölepingu töötajaga, kes on rase või kasvatab alla kolmeaastast last, loetakse, et tööleping on üles öeldud käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 1 (töötaja on rase või töötajal on õigus saada rasedus- ja sünnituspuhkust) või 2 (töötaja täidab olulisi perekondlikke kohustusi) nimetatud põhjusel, kui tööandja ei tõenda, et ta ütles töölepingu üles käesolevas seaduses lubatud alusel. Antud juhul on tööandja oma tõendamiskoormuse täitnud ja eelpool leidis tõendamist, et tööandja ütles töölepingu kehtivalt üles muul alusel, so TLS § 88 lõike 1 punkti 5 alusel.
52.Apellatsioonimenetluse kulud jäävad TsMS § 171 lõike 1 alusel apellandi kanda. Menetluskulude jaotust saab TsMS § 178 lõike 1 kohaselt vaidlustada üksnes käesoleva kohtuotsuse peale edasi kaevates.
53.Kuna maakohus menetluskulude suurust kindlaks ei määranud, määratakse käesolevas asjas menetluskulude rahaline suurus kindlaks asja lahendanud maakohtu poolt pärast kohtuotsuse jõustumist vastavalt TsMS § 177 lõikes 2 sätestatud korras.
Ele Liiv /allkirjastatud digitaalselt/
Indrek Parrest /allkirjastatud digitaalselt/
Imbi Sidok-Toomsalu /allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.