AQ ja KK (surnud) hagi MJ ja RK vastu pärandvara jagamiseks, ühisomandi ja kaasomandi lõpetamiseks
Vaidlustatud otsus
Harju Maakohtu 7. septembri 2016 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
MJ apellatsioonkaebus
Apellatsioonkaebuse hind
3 500 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Hageja I (vastustaja I): AQ (isikukood
XXXXXXXXXXX)
Hageja II (vastustaja II): KK (surnud
16.detsembril 2016) õigusjärglased Hagejate ühine lepinguline esindaja Mihkel Leesment Kostja I (apellant): MJ (isikukood XXXXXXXXXXX), esindaja riigi õigusabi korras advokaat Aleksei Vassiljev Kostja II (kaasapellant): RK (isikukood
XXXXXXXXXX)
Asja läbivaatamine
Kirjalikus menetluses
RESOLUTSIOON
Harju Maakohtu 7. septembri 2016 otsus tühistada ja saata asi samale maakohtule uuesti lahendamiseks eelmenetluse staadiumis. Apellatsioonkaebus rahuldada.
Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kättesaamisest, aga mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Kassatsioonkaebuse võib Riigikohtusse esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kassatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda kautsjon sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või kautsjoni tasumiseks või kaebuses
esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
HAGEJATE NÕUDED JA NENDE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD
1.AQ (hageja I) ja KK (hageja II, koos hagejad) esitasid 8. juulil 2015 Harju Maakohtule hagi MJ (kostja I) ja RK (kostja II) vastu pärandvara jagamise ning, ühisomandi ja kaasomandi lõpetamise nõuetes. Hagejad taotlesid Tallinnas aadressil XXX asuva korteriomandi (kinnistusraamatu registriosa nr XXXXXXXX, edaspidi „vaidlusalune korteriomand“) ühisomandi ja kaasomandi lõpetamist selliselt, et ühis- ja kaasomand lõpetataks korteriomandi avalikul enampakkumisel müümise teel ning müügist saadud raha jagatakse ühis- ja kaasomanike vahel võrdeliselt nende osade suurusega. Alternatiivselt olid hagejad nõus ka sellega, et kostja I või kostja II saab korteriomandi ainuomanikuks ja hüvitab teistele kaasomanikele nende osa rahas turuhinna alusel. Hagi alusena tõid hagejad esile järgmist: hagejad ja kostja I on vaidlusaluse korteriomandi ühisomanikud ning neile kuulub ühiselt 69/100 suurune mõtteline osa kaasomandist; ühisomand tekkis pärimise tulemusel, st hagejad ja kostja I on kaaspärijad; pärandvara, sh vaidlusalune korteriomand, on jagamata; pärandiosa suurus on kummagi hageja puhul 1⁄4 ja kostja I puhul 1⁄2; kostja II on vaidlusaluse korteriomandi kaasomanik 31/100 mõttelises osas; hagejatel puudub vaidlusalusele korteriomandile juurdepääs; vaidlusaluse korteriomandi turuhind on 161 801,60 eurot.
2.Kostja I vaidles hagile vastu. Ta ei nõustunud hagejate märgitud vaidlusaluse korteriomandi turuhinnaga ja leidis, et arvestada tuleb pärandvaraga seotud kohustusi. Ta esitas 30. juunil 2016 taotluse otsuse täitmise korra kindlaksmääramiseks selliselt, et enampakkumise tulemi arvel täidetaks esmalt rahaline kohustus kostja I ees ja sellest ülejäänud raha jaotataks omanike vahel.
3.Kostja II hagile ei vastanud ega maakohtu istungitel ei osalenud.
MAAKOHTU OTSUS
4.Maakohus rahuldas 7. septembri 2016 otsusega (vaidlustatud otsus) hagi sisuliselt järgmiselt: lugeda vaidlusaluse korteriomandi omandiosa suurusteks hageja I puhul 69/400, hageja II puhul 69/400, kostja I puhul 138/400 ja kostja II puhul 124/400; lõpetada vaidlusaluse korteriomandi kaasomand müües selle avalikul enampakkumisel ja saadud raha jagada poolte vahel vastavalt nende omandiosade suurusele. Menetluskulud jättis maakohus kostjate kanda ja mõistis kummaltki kostjalt välja 577,50 eurot hagejate kui solidaarvõlausaldajate kasuks. 2 (6)
5.Maakohus lähtus sellest, et vaidlusaluse korteriomandi kaasomanikeks on kostja II 31/100 mõttelises osas ning hagejad ja kostja I ühiselt 69/100 mõttelises osas ning tuvastas, et kokku on kummagi hageja osa 69/400, kostja I osa 138/400 ja kostja II osa 124/400 korteriomandist. Maakohus kohaldas pärimisseaduse (PärS) § 152 ja § 159 lg 3 ning asjaõigusseaduse (AÕS) § 76 lg 1, § 77 lg-d 1 ja 2. Kuna hagejad valisid omandi lõpetamise esimeseks viisiks avalikul enampakkumisel korteriomandi müümise ning selle eest saadud raha jagamise kaasomaniku vahel vastavalt nende osade suurusele, ei oma pärandvaraks oleva korteriomandi väärtus PärS § 152 lg 2 kohaselt tähtsust Kostja I ei esitanud vastuhagi kaasomandi lõpetamiseks hagejate ettepandust erineval viisil. Seega ei saanud kohus arvestada tema sooviga jätta vaidlusalune korteriomand talle. Kohus saab kaasomandi lõpetada üksnes viisil, mis on esitatud hagis või vastuhagis. Maakohus ei arvestanud kostja I seisukohaga, et vaidluse lahendamisel tuleb arvestada pärandvaraga seotud kohustusi. Kostjal I on õigus esitada iseseisev nõue kahju hüvitamiseks, kui tal on pärandvara inventuuriga seoses hagejate vastu nõudeid. Käesolevas menetluses kostja I sellist nõuet ei esitanud.
6.Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg 1 alusel jäid menetluskulud kostjate kanda võrdsetes osades ja maakohus määras need kindlaks ka rahaliselt.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
7.Kostja I esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse. Täpsemalt esitas kostja I kaebuse kahe dokumendina, millest ühe allkirjastas ise ja teise allkirjastas tema esindaja riigi õigusabi korras. Kostja I palub maakohtu otsuse tühistada ja saata asja uuesti lahendamiseks esimese astme kohtule. Menetluskulud palub kostja I panna hagejate kanda. Apellatsioonkaebuse väited on kokkuvõtvalt järgmised. Esiteks kohaldas maakohus vääralt PärS § 159 lg 3 ning jättis kohaldamata PärS § 152 lg 3 ja § 159 lg 1. Pole arusaadav, millest tegi maakohus järelduse, et poolte vahel oli vaidlus, kellele vaidlusalust korteriomandit jätta. Hagiavalduses esitatud alternatiivnõudes olid hagejad nõus, et vaidlusalune korteriomand jääb kas kostjale I või kostjale II. Kostja I soovis vaidlusaluse korteriomandi jätmist talle. Seega puudus vaidlus selles, et kaaspärijate enamiku sooviks on jätta vaidlusalune korteriomand kostjale I. Kohus oleks pidanud pärandavara jagamisel arvestama PärS § 159 lg-st 1 tulenevalt iga kaaspärija huvi ning kaaspärijate enamiku soovi. Teiseks jättis kohus kohaldamata PärS § 142, mille lg 1 p 2 kohaselt inventuuri käigus väljaselgitatud nõuded täidetakse pärandvara arvel teises järjekorras, pärast pärandaja matuse, tema perekonnaliikmete ülalpidamise, pärandvara valitsemise ja inventuuri kulude täitmist. Kostja I esitas kohtule pärandi inventuuri nimekirja, millest nähtuvalt selgitati inventuuri käigus välja pärandaja asjad, õigused ja kohustused. Muuhulgas on märgitud kohustus 178 000 krooni (11 376,71 eurot). Kahjunõude põhjuseks oli tulekahju kustutusvee tekitatud kahjustused elamusisestele konstruktsioonidele, mis tekkisid korteris nr 4 toimunud tulekahju tagajärjel samas majas asuvale korterile nr 2, mille omanik on kostja I. Pärandvara jagamisel tuleks täita pärandvaral lasuv kohustus kostja I ees, milleks on 11 376,71 eurot. Kolmandaks mõistis maakohus välja ebaproportsionaalselt suured menetluskulud. Maakohus ei leidnud, et tegemist on keskmiselt keerukama või mahukama õigusvaidlusega. Sellest tulenevalt on sellises suuruses õigusabikulude väljamõistmine põhjendamatu nii ajakulu kui ka hagejate lepingulise esindaja tunnitasu osas.
8.Hagejad vaidlevad apellatsioonkaebusele vastu. Kostja II seisukohta apellatsioonkaebuse kohta ei esitanud. 3 (6)
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
9.Ringkonnakohus tutvus poolte väidete ja asjas esitatud tõenditega ning leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 3 alusel tühistada menetlusõiguse normide olulise rikkumise tõttu ja saata asi maakohtule uuesti lahendamiseks. Maakohtu otsuse tühistamise tingivad mh sellised rikkumised, millele apellatsioonkaebuses ei tugineta, aga millega ringkonnakohus peab tulenevalt TsMS § 656 lg 4 teisest lausest arvestama (Riigikohtu 23. novembri 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-112-16, p 15 teine lõik).
10.Maakohus ei viinud läbi piisavat eelmenetlust selgitamaks välja poolte nõuded ja vastuväiteid, mis võis tuua kaasa asja ebaõige lahendamise. TsMS § 392 lg 1 p 1 sätestab, et eelmenetluses selgitab kohus eelkõige välja hageja nõuded ja menetlusosaliste seisukohad nende nõuete suhtes. TsMS § 392 lg 1 p-de 2 ja 3 kohaselt tuleb samuti välja selgitada menetlusosaliste taotlused, faktilised ja õiguslikud väited ning vajaduse korral teiste menetlusosaliste seisukohad taotluste suhtes. Viidatud normides avaldub maakohtu selgitamiskohustus, mille eesmärk on aidata kaasa asja õigele lahendamisele. Kui neid reegleid rikutakse oluliselt ja see rikkumine kas tõi kaasa või vähemalt võis tuua ebaõige kohtulahendi, siis on tegemist menetlusõiguse normi olulise rikkumisega eelmenetluse läbiviimisel (vt nt Riigikohtu 20. detsembri 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-74-16, p 22.4 teine lõik). Käesolevas asjas esitasid hagejad alternatiivsed nõuded. Esimese võimalusena soovisid hagejad vaidlusaluse korteriomandi müümist enampakkumisel ja teise võimalusena selle jätmist ühele kostjatest. Maakohus on põhjendatult sisustanud PärS § 152 lg-st 1 ja lg 4 teisest lausest tuleneva pärandvara kohtus jagamise nõudeõigust sarnaselt AÕS § 77 lg-ga 2 ja leidnud, et ka pärimise tulemusel tekkinud ühisomandi lõpetamisel on kohus seotud hagis või vastuhagis taotletud ühise omandi lõpetamise viisidega. Seega sai maakohus pärandvarasse kuulunud vaidlusaluse korteriomandi 69/100 suuruse mõttelise osa jagamisel kaaspärijate vahel kaaluda kas selle müümist avalikul enampakkumisel või jätmist ühele kostjale. Siiski ei ole maakohus täitnud selgitamiskohustust ja on vähemalt kostjat I otsuses ka üllatanud sellega, et jättis kostja I soovitud ja hagejate esitatud alternatiivi korteriomandi kostjale I jätmiseks kõrvale ainult põhjusel, et rahuldas hagi hagejate pakutud esimese võimaluse järgi. Võib mõistlikult eeldada, et kui selline asja lahendamise võimalus oleks kostjale I varem teada olnud, siis kaalunuks ta siiski vastuhagi esitamist. Kostja I seisukohtadest on läbivalt ära tuntav soov saada vaidlusaluse korteriomandi omanikuks. Ringkonnakohtu hinnangul võib olla küsitav, kas alates Riigikohtu 21. detsembri 2004 otsusest tsiviilasjas nr 3-2-1-143-04 järgitud seisukoht kaasomandi lõpetamise kohta ainult hagis või vastuhagis märgitud viisil, tähendab ka seda, et isik, kelle vastu on nõue esitatud, peab esitama omakorda sama nõude juhul, kui tal on kaasomandi lõpetamise viiside osas juba esitatud alternatiivnõuete järjekorrast erinev arusaam. Ühelt poolt on sama nõude samal alusel esitamine TsMS § 371 lg 1 p 5 tõttu välistatud, teiselt poolt aga on hagejal TsMS § 370 lg 2 järgi õigus reastada oma nõuded tema soovitud järjekorras. Kaas- ja ühisomandi lõpetamise menetluse eripära arvestades peab kohus kirjeldatud probleemi pooltega arutama.
11.Kostja I esitas 30. juunil 2016 taotluse otsuse täitmise viisi kindlaksmääramiseks selliselt, et enampakkumise tulemist saadud rahast täita pärandvaral lasuv kohustus tema ees summas 11 376,71 eurot ja alles sellest ülejääv raha jagada omanike vahel vastavalt nende osade suurusele (I kd 175–175). Ka selles osas on eelmenetluse läbiviimise ja selgitamiskohustuse täitmise osas puuduseid, mis võisid tuua kaasa ebaõige lahendi. Sisuliselt on õige maakohtu seisukoht, et kostja I nõudeid pärandaja vastu tuleb pärandvara jagamisel võtta arvesse üksnes vastava nõude esitamise korral (Riigikohtu 9. mai 2012 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-27-12, p 20 esimene lõik). 4 (6)
Maakohus avaldas alles otsuses esmakordselt seisukoha, et pärandaja kohustuste samas menetluses jagamiseks tuleks esitada iseseisev nõue. Teisel eelistungil (2. juunil 2016) määras kohus kostjale I tähtaja otsuse täitmise viisi kindlaksmääramise taotluse täpsustamiseks (I kd tl 168). Seejärel esitasid hagejad aegumise vastuväite (I kd tl 108–182, p 7). Kohtuistungil
18.augustil 2016 kohus kostja I taotluse kohta enam pooltele selgitusi ei esitanud. Seeläbi lõi maakohus menetlusliku ebaselguse küsimuses, kas ta lahendab kostja I nõuet pärandvarasse kuulunud kohustuse jagamiseks või mitte. Sellises olukorras ei ole põhjendatud heita alles otsuses kostjale I ette nõude esitamata jätmist. Kui maakohus leidis, et 30. juuni 2016 menetlusdokumendis sisaldus iseseisev nõue, mida tuleks menetleda hagina, aga mille esitamisel on teatavad puudused, siis pidanuks maakohus TsMS § 3401 lg 1 järgi jätma kostja I avalduse käiguta ja pooltele menetluslikku olukorda selgitama (vrd nt Riigikohtu 8. detsembri 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-116-16, p 24).
12.Maakohus rikkus TsMS § 438 lg 1 ja § 442 lg 8 lisaks sellega, et vaidlustatud otsuses ei ole tuvastatud asjaolusid ega kvalifitseeritud hagejate nõudeid piisava selgusega. TsMS § 438 lg 1 esimene lause näeb ette, et otsust tehes hindab kohus tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele. Vaidlustatud otsusest ei nähtu tõendite hindamine ega ka see, millised konkreetsed järeldused maakohus igast tõendist tegi või millised tõendid jättis TsMS § 238 lg 5 alusel arvestamata. Maakohus on küll põhjendatult asunud seisukohale, et kostja II on vaidlusaluse korteriomandi 31/100 suuruse mõttelise osas kaasomanik ja ülejäänud pooled kaaspärijatena 69/100 suuruse mõttelise osa (ühis)omanikud, aga jätnud tuvastamata, millised on kaaspärijate pärandiosad. Seetõttu ei ole otsusest ka jälgitav, kuidas kujunesid resolutsiooni p-s 2 märgitud omandiosa suurused ja millisel alusel muutusid algsed ühisomanikud igaüks teatava mõtteliste osa omanikena kaasomanikeks. Ringkonnakohus märgib, et kaaspärijale pärandvara ühisuse mõttelise osa kuulumisest ei tulene veel, et kaaspärijale kuulub ka vastav mõtteline osa pärandvara hulka kuuluvatest üksikutest esemetest (Riigikohtu 20. oktoobri 2015 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-104-15, p 9 kolmas lõik). Ringkonnakohus märgib, et vaidluse lahendamisel omab tähtsust ka pärandaja surmapäev. Kuigi selle asjaolu üle ei ole pooltel olnud vaidlust, siis peab kohus TsMS § 438 lg 1 esimese lause ja § 442 lg 8 kohaselt tuvastama kõik asjaolud, mis omavad tähtsust asja lahendamisel, sh nõude kvalifitseerimisel. Vaidlustamata asjaolu saab tuvastada lihtsamalt TsMS § 5 lg 1 ja § 231 lg-te 2 või 4 kaudu, aga ka sel juhul peab otsuse põhjendavast osast asjaolu tuvastamine nähtuma. Tuvastatud asjaolude järgi peab maakohus otsustama, millist õigusnormi kohaldada. PärS § 180 esimene lause sätestab, et pärimisele kohaldatakse pärandi avanemise ajal kehtinud õigust, kui sama seaduse rakendussätetest ei tulene teisiti. PärS § 3 lg 2 järgi on pärandi avanemise aeg pärandaja surmapäev. Seega eeldab pärimisasjas kohaldatava õiguse määratlemine pärandaja surmapäeva tuvastamist. Alles seejärel saaks kohus otsustada, kas PärS § 184 alusel tuleb kohaldada §-de 147–157 ja 159–161 sätteid. Maakohus on ka eksinud PärS-le viitamisel, kui käsitleb otsuse lk-l 3 sisuliselt PärS § 159 lg-d 3 ja 4, aga viitab neile kui § 152 vastavatele lõigetele. Need puudused saab asja uuel läbivaatamisel kõrvaldada.
13.Sisuliselt on põhjendatud apellatsioonkaebuse esimene väide, sest vaidlustatud otsusest ei nähtu, milliste tõendite põhjal on maakohus järeldanud kaaspärijate vaidlust pärandvarasse kuulunud korteriomandi 69/100 suuruse mõttelise osa ühele pärijale jätmise üle. Piisav ei ole viitamine PärS § 159 lg-le 3 ega see, et hagejad on nõude esitamisel sellest sättest juhindunud. Kuigi PärS § 159 lg 3 sõnastuse järgi on pärandvarasse kuuluva eseme ühele pärijale andmiseks vajalik kõigi pärijate kokkulepe, siis tuleneb § 159 lg-test 1 ja 2 ning § 152 lg-test 1 ja 4, et pärandavara kohtus jagamisel on võimalik kaaluda pärandvarasse kuuluva eseme andmist ühele pärijale ka olukorras, kus pärijate kokkulepe puudub. Vastupidise tõlgenduse korral kaotaks PärS § 152 lg 3 sisulise tähenduse. 5 (6)
14.Kuna maakohus on rikkunud selgitamiskohustust, tuleb asi saata maakohtule menetluse jätkamiseks alates eelmenetluse staadiumist (Riigikohtu 12. oktoobri 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-92-16, p 17 neljas lõik). Ringkonnakohus ei saa käesolevas asjas puudusi ise kõrvaldada, sest kostjatel peab olema pärast kohtu selgituste saamist võimalik otsustada vastuhagi(de) esitamise soovi osas. Tulenevalt TsMS § 373 lg-test 1 ja 2 on vähemalt üldjuhul vastuhagi esitamine võimalik kuni eelmenetluse lõpuni.
15.Lõpuks käsitleb ringkonnakohus kostja II rolli apellatsioonimenetluses, mis on vajalik hindamaks tema suhtes vaidlustatud otsuse jõustumist. TsMS § 207 lg 2 sätestab mh, et iga kostja osaleb menetluses teise poole suhtes iseseisvalt ning ühe kostja toimingust ei tulene kaaskostjale õiguslikke tagajärgi, kui seaduses ei ole ette nähtud teisiti. Siiski näeb TsMS § 207 lg 3 kostjate osas ette, et kui vaidlusalust õigussuhet saab tuvastada üksnes kõigi kaaskostjate suhtes ühiselt ja kas või üks kaaskostja esitab kaebuse, siis kehtivad tema toimingud ka teiste kaaskostjate suhtes. Kaas- ja ühisomandi saab lõpetada enampakkumisega üksnes kõigi omanike suhtes ühiselt, st TsMS § 207 lg 3 järgi kehtib kostja I kaebuse esitamine ka kostja II suhtes. TsMS § 639 lg 2 kahe esimese lause kohaselt on menetlusosalised ringkonnakohtus apellatsioonimenetluse pooled (apellant ja vastustaja) ja kolmandad isikud. Sama lõike kolmandast lausest tuleneb kostja II rolli puudutavas osas, et kui vaidlusalust õigussuhet saab tuvastada üksnes kõigi kaaskostjate suhtes ühiselt, loetakse kaaskostja kaasapellandiks, sõltumata sellest, kas ta apellatsioonkaebuse esitab. Eelneva põhjal tuleb lugeda kostja II kaasapellandiks ja vaidlustatud otsus ei ole ka tema suhtes jõustunud.
16.Kui ringkonnakohus tühistab maakohtu lahendi ja saadab asja uueks läbivaatamiseks, siis TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi jääb menetluskulude jaotuse alama astme kohtu otsustada. Seetõttu ei ole vaja vastata kaebuse kolmandale väitele. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohus asja esimest korda läbivaatamisel piisavalt siiski põhjendanud kulude jätmist kostjate kanda võrdsetes osades. Ka kulude jaotuse otsustamisel tuleks eristada hagejate nõuet kostja I kui kaaspärija ja ühisomaniku vastu ning nõuet kostja II kui kaasomaniku vastu – nagu maakohus on põhimõtteliselt otsuse põhjendava osa alguses õigesti teinud. On küsitav, kas menetluses mitte osalenud kostja II kaasomanikuna peaks kandma hagejate menetluskulusid, kui pikema aja jooksul juurdunud kohtupraktika kohaselt peaks kaasomandi lõpetamise menetluse kulud vähemalt üldjuhul jääma kaasomanike endi kanda (vt nt Riigikohtu 27. septembri 2010 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-70-10, p 14 teine lõik, samuti selles viidatud varasem kohtupraktika). Kostja I esindaja riigi õigusabi tasu ja kulude taotluse lahendab ringkonnakohus eraldi määrusega. / allkirjastatud digitaalselt / Mati Maksing
/ allkirjastatud digitaalselt / Gaida Kivinurm
/ allkirjastatud digitaalselt / Ulvi Loonurm
6 (6)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.