H.J kaebus Tallinna Vanglalt mittevaralise kahju hüvitise nõudes
Menetlusosalised
Kaebaja H.J Vastustaja Tallinna Vangla, esindaja Ave Kasvandik
Asja läbivaatamise vorm
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
Jätta kaebus rahuldamata.
2.Jätta menetluskulud menetlusosaliste endi kanda. Jätta riigilõiv, millest kaebaja on menetlusabi korras vabastatud, riigi kanda.
3.Asendada avaldatavas otsuses kaebaja nimi ning teiste füüsiliste isikute nimed tähemärkidega.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, so hiljemalt 17. juunil 2026 (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 181 lg 1). Vastuapellatsioonkaebuse (vt HKMS § 184) võib esitada 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva. Kui apellatsioonkaebuse esitaja soovib, et ringkonnakohus arutaks asja kohtuistungil, tuleb tal seda märkida. Vastasel juhul eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline vajab apellatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, saab ta esitada ringkonnakohtule vastava taotluse. Taotluse esitamine ei peata apellatsioonitähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5). Seega peab menetlusabi taotleja esitama tähtaja kestel nii taotluse kui ka apellatsioonkaebuse, mida saab vajaduse korral hiljem täiendada (HKMS § 116 lg 6). Avaldus tuleb sõnastada võimalikult selgelt ja lühidalt (HKMS § 52 lg 1).
H.J (edaspidi kaebaja) oli veebruaris 2024 Tallinna Vanglas kinnipeetav.
2.Kaebaja esitas 28. veebruaril 2024 Tallinna Vanglale pöördumise nr 5-37/24/22-5 (digitoimiku lehekülg (dtl) 182), milles taotles kahjuhüvitist 10 017 eurot seoses mitme asjaoluga. Sh märkis kaebaja, et teine kinnipeetav X/Y [nimi on dokumendis kirjutatud erinevalt] X karjus 27.-28. veebruaril 2024 terve öö ja segas teda ka hommikul, kui ta pidi helistama. Samuti selgitas kaebaja, et 26. veebruaril 2024 kasutas valvur G.G koos teise valvuri F.F kaebaja peal füüsilist vägivalda. Kaebaja sõnul väänati tema kaela nii, et tal oli peaaegu kaelaluumurd. Meedik keeldus vigastusi kirja panemast ja kaebaja unustas kaelaintsidendi.
3.Tallinna Vangla jättis 28. aprilli 2024. a vastusega nr 5-37/24/22-8 (dtl 196) mh eeltoodud küsimustes kaebaja mittevaralise kahju hüvitamise taotluse rahuldamata. Vastuses selgitati seoses vaidlusaluste teemadega järgmist. 26. veebruaril 2024 ähvardas kaebaja valvurit. Ettekande kohaselt kinnipeetav karjus ja lubas valvuri ära tappa, pea otsast lõigata ja nimetas ametnikku pederastiks. Kambrist katkise telefoni tükkide kokku korjamiseks paigutati kinnipeetav ringi, mille käigus pööras kinnipeetav ümber, näoga valvuri poole, karjus ja seejärel astus paar kiiremat sammu valvuri suunas ning üritas ametnikku jalaga lüüa (löök ei tabanud). Kinnipeetava suhtes oli vaja kasutada füüsilist jõudu. Kell 10:34 kutsuti meedik vigastusi fikseerima, meediku saabudes oli kaebaja kõhuli maha viidud ning käerauad paigutatud. Meedik märkis, et taotleja vasakul käel suurel sõrmel oli alla 0,5 cm diagonaalne pindmine kriimustus, keskmisel sõrmel ka üksik pindmine kriimustus alla 0,5 cm. Kriimustused puhastati ja pandi peale kaks plaastrit. Lisaks oli vasakul põlvel roosakas laik 3x3 cm, mis puhastati desinfitseerimisvahendiga. Kaebajat nõustati ja anti vees lahustatud palderjani tilkasid. 27. veebruaril 2024 meediku hommikusel ringil kurtis kaebaja käteja jalavalu ning soovis valuvaigistit (sai paratsetamooli ja ibuprofeeni). 28. veebruaril 2024 on koostatud kaks ettekannet (üks hommikul seoses kaebaja vestluse kaplaniga ärajäämisega ja teine õhtul seoses sellega, et õhtul kella 22.00 paiku kaebaja karjus kambris ja peksis vastu ust ning 22.05 ähvardas valvurit. Vangla tõdes, et on võimalik, et vanglas kaebajaga samas osakonnas (V-hoone lukustatud kambrid) viibivate kinnipeetavate elutegevus võib olla häiriv, kuna tegemist on osakonnaga, kuhu paigutatakse kinnipeetavad, kelle käitumine on tavapärasest raskem ja kes vajavad täiendavat järelevalvet. Tegu ei saa siiski olla pideva ja lakkamatu müraga. Kaebaja on otsinud kõrvalkambrisse paigutatud kinnipeetavaga ise kontakti ja temaga vestelnud, mis tõi kaasa teise kinnipeetava huvi. Vangla leidis, et ei ole tegutsenud õigusvastaselt ning vangla tegevuse tulemusel pole kaebajale tekkinud kahju.
4.H.J esitas 22. aprillil 2024 Tallinna Halduskohtule kaebuse kahju hüvitamise nõudes. Kaebus on võetud 23. jaanuari 2025. a määrusega menetlusse 5000 euro suuruse mittevaralise kahju hüvitamise nõudes, mis on tekitatud kaebaja inimväärikuse alandamisega kaebaja naaberkambris kinnipeetava poolt 27.-28. veebruari 2024 vahelisel ööl müra tekitamise võimaldamisega ning kaebaja peal 26. veebruaril 2024 füüsilise jõu kasutamisega. Kaebaja põhiväited seoses nende nõuetega on järgmised.
4.1.Naaberkambri kinnipeetav X.X VLU3 V-osakonnas karjus terve 27. -28. veebruari 2024 öö ja segas kaebajat ka hommikul, kui ta pidi helistama.
4.2.Valvur G.G kasutas 26. veebruaril 2024 kaebaja peal füüsilist vägivalda koos F.F, nad väänasid kaebaja kaela ära, peaaegu oli kaelaluumurd, nõks käis kaelast läbi. 2(6)
Kaebaja oleks peaaegu ära tapetud. 27. veebruaril 2024 keeldus meedik vigastusi sisse kandmast ja kaebaja unustas fikseerida kaelaintsidendi. Kaebaja ei üritanud G.G jalaga lüüa.
5.Tallinna Vangla vaidleb kaebusele vastu ja palub selle jätta rahuldamata. Vastustaja vastuväited on järgmised.
5.1.Kaebaja paiknes ajavahemikul 16. veebruarist kuni 11. märtsini 2024 Tallinna Vangla V-hoones, osakonnas V2, kambris nr 2k-VLU-01, mis on eraldatud lukustatud kamber. Osakonnas on kuus kambrit, milles kõigis paiknesid 27.-28. veebruaril 2024 kinnipeetavad. Kuna seda tüüpi kambritesse paigutatakse isikud, kelle suhtes on kohaldatud täiendavaid julgeolekuabinõusid, võib neil esineda tavapärasest enam vihahooge, inventari lõhkumist, ametnikele vastuhakkamist ja nende sõimamist, vastu ust tagumist vm agressiivset käitumist. Vangiregistris on 28. veebruari 2024. a ettekandega fikseeritud juhtum, mille kohaselt V2 osakonnas kella 00:50 paiku üks kinnipeetav helistas vahetpidamata valveruumi, tagus vastu kambri trellust ja karjus, häirides sellega nii vanglaametnikke kui teisi kinnipeetavaid. Seega võis kaebaja öörahu sel ööl olla mõneti häiritud, kuid kindlasti ei saa rääkida pikaajalisest püsivast mürast, mis oleks kaebajat kogu öö ärkvel hoidnud. Seejuures ei paiknenud müra tekitanud kinnipeetav kaebaja naaberkambris, seega polnud kaebaja müra vahetus läheduses. Lähemal paiknenud kinnipeetavad pole öörahu häirimisega seoses pöördumisi esitanud. Sellest saab järeldada, et lärm võis olla küll häiriv, kuid ei ületanud nende taluvuspiiri. Vanglal pole võimalik öörahu häirivat kinnipeetavat kusagile selliselt isoleerida, et tema põhjustatud müra keegi ei kuuleks. Vanglal tuleb kõigile kinnipeetavatele tagada inimväärsed kambritingimused. Ka ohjamiseks on lubatud kasutada vaid põhjendatud ja vajalikke meetmeid ning lubatud pole kinnipeetaval suud kinni teipida, et ta karjuda ei saaks, või kogu ööks voodi külge aheldada, et ta ei taoks vastu ust. Ka kaebaja ise ei käitu seejuures õiguskuulekalt, vaid tema kohta on koostatud mitmeid ettekandeid, mille kohaselt ta on öörahu ajal valju müra põhjustanud. Sellise lühiajalise häiringu eest on põhjendamatu nõuda rahalist hüvitist.
5.2.Vastavalt vangistusseaduse (VangS) § 71 lg-le 2 võib vanglateenistuse ametnik kasutada teenistusülesannete täitmisel ja enda ohutuse tagamiseks enesekaitsevahendeid ning füüsilist jõudu. 26. veebruaril 2024 helistas kaebaja kella 10:10 paiku valveruumi ning hakkas valvur G.G karjudes tapmisega ähvardama ja solvama. Kell 10:18 avastas G.G, et kaebaja kambris on telefon ära lõhutud. G.G ja vanemvalvur F.F panid selga kaitsevarustuse, võtsid kilbid, informeerisid olukorrast korrapidajat, kaasasid veel kaks vanglaametnikku ning teavitasid kell 10:27 kaebajat, et sisenevad kambrisse. Kaebajat hoiatati, et füüsilise vastuhaku või ründe korral kasutatakse tema suhtes füüsilist jõudu ja erivahendeid. Kaebaja ei allunud korraldusele panna käed seljale. Käeraudade pealepanekul osutas ta vähesel määral vastupanu ja üritas end ametniku poole pöörata, kuid valvur andis korralduse eemale vaadata ja keeras kaebaja näo eemale, et kaebaja ei saaks sülitada ega peaga lüüa. Kambri koristamise ajaks viidi kaebaja ootekambrisse nr 221. Kell 10:21 ründas ta seal G.G, liikudes karjudes valvuri poole ja üritades teda jalaga lüüa. Seepeale haaras G.G kaebajal peast ja viis ta põrandale selili maha. Vanemvalvur aitas kaebaja kõhuli keerata ning pärast rahunemist viidi ta ootekambris seina äärde ja asetati kõhuli maha. Kell 10:34 vaatas meedik kaebaja üle ja fikseeris võimalikud vigastused, misjärel viidi kaebaja kambrisse 2k-VLU-01 tagasi. Kell 10:39 eemaldati läbi toiduluugi käerauad. Sündmuse kohta on G.G koostanud ettekande (dtl 141) ja füüsilise jõu kasutamise kohta protokoll nr 1-24/1-1/3 (dtl 143). Käeraudu kasutati täiendava 3(6)
julgeolekumeetmena 31. jaanuari 2024. a käskkirja nr 1-24/1-2/41 (dtl 323) alusel. Kaebaja oli käskkirjaga tutvunud ja teadlik käeraudade paigaldamisest. Korraldus käed seljale asetada ei saanud talle tulla ootamatult ega olnud ka tühine korraldus. Kaebajat hoiatati füüsilise jõu kasutamise eest. Kaebaja ei allunud korraldusele, hakkas vastu ja ka ründas ametnikku. Selle olukorra lahendamiseks oli ametnikel õigus ja kohustus rakendada vajalikke meetmeid. Füüsilise jõu kasutamine oli proportsionaalne ja vajalik kaebaja käitumisest põhjustatud ohuolukorra lahendamiseks. Kaebajal oli võimalik füüsilise jõu kasutamist vältida. Kaebaja suhtes pole seega õigusvastaselt käitutud ning mittevaralise kahju hüvitamiseks puudub alus.
KOHTU PÕHJENDUSED
6.Kohus on praeguses asjas kaebuse menetlusse võtnud inimväärikuse alandamisega tekitatud kahju hüvitamise nõudes. Eesti Vabariigi Põhiseaduse § 18 kohaselt ei tohi kedagi piinata, julmalt või väärikust alandavalt kohelda ega karistada. VangS § 41 lg 1 järgi koheldakse kinnipeetavat viisil, mis austab tema inimväärikust ning kindlustab, et karistuse kandmine või vahi all viibimine ei põhjusta talle rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kaasnevad vanglas või arestimajas kinnipidamisega.
7.Kohus käsitleb esmalt kaebaja kahjunõuet seoses 26. veebruaril 2024 toimunud füüsilise jõu kasutamisega kaebaja suhtes ning seejärel 27.–28. veebruari 2024 vahelisel ööl aset leidnud müraga.
26.veebruari 2024. a sündmusi on oma ettekandes kirjeldanud valvur G.G (ettekanne dtl 141). Ettekandest nähtuvalt oli kaebaja kambrisse vaja siseneda, kuna tema kambris olev telefon oli katki. Seejuures on 31. jaanuari 2024. a käskkirjaga (dtl 323) kohaldatud kaebaja suhtes täiendava julgeolekuabinõuna käeraudasid. Kaebajat teavitati kambrisse sisenemisest ning hoiatati, et füüsilise vastuhaku või ründe korral on valvuritel õigus kasutada kinnipeetava suhtes füüsilist jõudu ja erivahendeid. Sellest hoolimata ei allunud kaebaja korraldusele panna käed selja peale, mispeale oli käeraudade paigaldamise vajadust arvestades põhjendatud valvuril reageerida tema käte ise vajalikku asendisse viimisega. Kaebaja osutas seejärel vastupanu käeraudade paigaldamisele, üritades pöörata pead valvuri poole. Põhjendatult nägi valvur selles ohtu, et kaebaja võib üritada tema poole sülitada või teda peaga lüüa. Võimaliku rünnaku tõrjumiseks oli põhjendatud pöörata kaebaja nägu valvurist eemale. VangS § 71 lg 2 järgi võib vanglateenistuse ametnik kasutada teenistusülesannete täitmisel ja enda ohutuse tagamiseks enesekaitsevahendeid ning füüsilist jõudu.
8.1.Ka ootekambrisse viimise järel pööras kaebaja näoga valvuri poole, karjus ja astus paar kiiremat sammu valvuri suunas, ettekande kohaselt üritades valvurit jalaga lüüa. Tegemist oli selgelt vahetu ründe ohuga, mis valvuril tuli tõrjuda, kasutades selleks füüsilist jõudu vastavalt VangS § 71 lg-le 2. Kaebaja on 22. veebruari 2025. a avalduses väitnud, et ta ei üritanud G.G jalaga lüüa ning et see on salvestatud rinnakaamerasse. Kahetsusväärselt ei olnud ajaks, mil kohus palus Tallinna Vanglal kohtunõudega esitada olemasolu korral rinnakaamera ja/või ümbritseva ruumi salvestisi (19. märtsi 2026. a määrus), salvestisi enam alles. Kohus nendib, et pikk ajavahemik tõendite kogumiseni jõudmisel oli vähemalt osaliselt tingitud kaebaja poolt rohkearvuliste ja paljuski korduva sisuga avalduste esitamisest, muutes kohtule raskemaks avaldustes sisalduvate üksikute väidete ja taotluste märkamise. Menetluses olid korduvalt seisakud kaebaja esitatud määruskaebuste tõttu – alles detsembris 2025 lõppes viimane määruskaebemenetlus kaebaja esitatud määruskaebuse osas. Sõltumata 4(6)
eeltoodust nendib kohus aga, et ainus ettekandes väidetud asjaolu, millele kaebaja vastu vaidleb, on väidetav katse valvurit jalaga lüüa. Isegi kui mitte lugeda seda tõendatuks, andnuks ka ülejäänud asjaolud, mida kaebaja pole kahtluse alla seadnud, piisava aluse kaebaja suhtes füüsilise jõu kasutamiseks. Juba karjudes kiirel sammul valvuri poole liikumine on piisav signaal rünnaku ohust, et olnuks õigustatud see tõrjuda. Tõrjumiseks kasutatud viisi (kinnipeetava peast haarates ta selili maha viimine ja seejärel teise valvuri abiga kõhuli keeramine) ei ole kohtu hinnangul alust pidada ebaproportsionaalseks.
8.2.Ettekande sisu kinnitab valdavalt distsiplinaarmenetluse raames koostatud audiovideosalvestise vaatluse protokoll (dtl 145). Salvestiselt on tuvastatud, et kaebajale tõepoolest anti korraldus liikuda seina äärde ja hoida käed nähtaval ning hoiatati jõu kasutamise eest, samuti et kaebaja järgnevalt eiras korraldusi. Fikseeritud on ka asjaolu, et kaebaja pärast ootekambrisse viimist tõepoolest pööras äkitselt ümber ja liikus kiiresti karjudes ja vihase olekuga valvur G.G suunas. Tõsi, jalaga löömise katset protokoll ei kajasta, ent kohus ei pidanud selle asetleidmist eespool ka määravaks. G.G selgitusega kokkulangevalt on kirjeldatud jõu kasutamist.
8.3.Ülemäärase jõu kasutamise väidet ei toeta ka kaebaja tervisekaardi andmed. Neist nähtub, et 26. veebruaril 2024 kell 10:34 on meedik kaebajal tuvastanud pindmised kriimustused kahel sõrmel ja roosaka laigu põlvel (dtl 451). Usutav ei ole kaebaja väide, et ta unustas meedikule oma väidetavat kaelaintsidenti mainida. Arvestades kaebaja pöördumisi meediku poole võrdlemisi väikeste vaevustega, samuti asjaolu, et kaebaja on meedikuga vestelnud ka järgmisel päeval pärast kõnealust juhtumit ja kurtnud ainult käte- ja jalavalu üle, ei ole veenev tagantjärele esitatud väide kaela „murdmise“ kohta. Kohus peab usutavaks, et kaebaja pea jõuga eemale pööramise käigus võis kaebaja tunda lühiajalist ebamugavust või valu, kuid püsivamad tagajärjed oleks kaebaja kohtu hinnangul lasknud nende olemasolu korral fikseerida.
9.Eeltoodut arvestades ei ole alust pidada Tallinna Vangla tegevust 26. veebruaril 2024 kaebaja suhtes füüsilise jõu kasutamisel õigusvastaseks. Seetõttu puudub riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg-st 1 tulenevalt alus kahju hüvitamiseks.
10.Kaebaja kirjelduse kohaselt häiris tema und 27.-28. veebruari 2024. a vahelisel ööl naaberkambri kinnipeetav X.X, kes karjus kogu öö. Vangla on möönnud, et osakonnas, kus kaebaja viibib, esineb üldiselt keskmisest rohkem probleemset käitumist, kuna tegu on täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamiseks kasutatava osakonnaga (mistõttu on seal ka kaebaja). Konkreetsel ööl 00:50 paiku üks kinnipeetav helistas vahetpidamata valveruumi, tagus vastu kambri trellust ja karjus, ent see ei kestnud kogu öö ning pealegi ei olnud teine kinnipeetav kaebaja naaberkambris, vaid kaugemal. Vangla on toimunu kohta esitanud G.G ettekande (dtl 469).
10.1.Kohtuasja materjalidest nähtuvalt on kaebajal olnud kaaskinnipeetav X.X pikemaajaliselt konfliktid (vt nt kaebaja kirjeldus dtl 179). Seejuures on kaebaja aga ka ise tegelenud korduvalt vanglas ööune häirimisega (vt dtl 317–322), samuti on ta kaevanud 31. detsembril 2024, et kaebaja kõrval kambris oli pidev müra hoopis seetõttu, et tema kõrval oli vang nimega D.D, kes taob tundide viisi vastu ust ja seina ning karjub öösel (dtl 294).
10.2.Eeltoodust järeldab kohus, et 27.-28. veebruari 2024. a vahelisel ööl toimus tõepoolest kaebaja ööune häirimine, kuid kaebaja kirjeldus toimunust on üle paisutatud ning tegelik häiring ei olnud sedavõrd pikaajaline, et see häirinuks und kogu öö, samuti polnud tegelikult tegu mitte kaebaja naaberkambri, vaid veidi eemal asuva 5(6)
kambriga. Arvestades ka kaebaja enda käitumist ja tema kaebust teise kinnipeetavaga seoses, samuti vangla kirjeldust V2 osakonna oludest, peab kohus usutavaks, et kohati võib seal toimuda ööune häirimist kaaskinnipeetavate poolt. VangS § 67 p 2 järgi on kinnipeetaval keelatud mh häirida teise kinnipeetavaid. Öörahu rikkumine on kahtlemata selle keeluga hõlmatud. Vanglale saab aga unehäiringuid süüks panna ainult juhul, kui vangla jätab sellistele häiringutele reageerimata. Teatud piirini on tegemist ebameeldivusega, mis paratamatult kaasneb vanglas kinnipidamisega. Kohtule ei nähtu asja materjalidest, et kõnealusele rikkumisele oleks jäetud reageerimata. Nii konkreetsel juhul kui ka muudel juhtudel on sarnastele rikkumistele tähelepanu pööratud, koostatud ettekanded, millele eeldatavasti on järgnenud ka distsiplinaarmenetlused vm asjakohased järelmid, mille eesmärk on tulevasi rikkumisi ära hoida. Vangla on õigesti viidanud võimatusele kasutada sellises olukorras kinnipeetava peal ohjeldusmeetmeid öö läbi või sulgeda füüsilise jõuga või abivahenditega kinnipeetava suu. Kohtule ei nähtu seega, et vangla oleks jätnud kasutamata mingi tõhusa meetme häiringute ärahoidmiseks. Sh ei olnud nähtavasti lahenduseks kaebajat häirinud kinnipeetava paigutamine tema naaberkambrist kaugemale, kui konkreetsel juhul ei kostnudki müra lähimast kambrist, vaid kaugemalt. Seejuures ei ole teised osakonna kinnipeetavad kõnealuse öö kohta kaebusi esitanud, mis viitab sellele, et ilmselt ei olnud tegu pikaajalise ja tõsise häiringuga. Võimalikuks ei saa pidada iga süstemaatilist korrarikkujat vanglahoones sedavõrd eraldi paigutada, et nad ei saa kellegi und häirida.
10.3.Kokkuvõttes võib seega järeldada, et kuigi kaebaja uni oli 27.-28. veebruari 2024. a vahelisel ööl häiritud, oli häiring üksnes lühiajaline ning seda tuleb pidada ebameeldivuseks, mis paratamatult kaasneb vanglas kinnipidamisega – konkreetselt kaebaja puhul arvestades seda, et ta oli paigutatud V2 osakonda seoses täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisega tema suhtes, ebameeldivuseks, mis paratamatult kaasneb vangla korda süstemaatiliselt rikkuvaid (VangS § 69 lg 1) kinnipeetavaid koondavasse osakonda paigutamisega. Vangla ei ole süüliselt alandanud kaebaja väärikust (RVastS § 9 lg 1).
11.Eeltoodut arvestades ei anna ka 27.-28. veebruari 2024. a vahelisel ööl toimunu alust kaebajale vanglalt kahjuhüvitise väljamõistmiseks. Seega jääb kaebus täies ulatuses rahuldamata.
12.HKMS § 108 lg 1 järgi kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kaebus jääb rahuldamata, jäävad kaebaja võimalikud menetluskulud tema enda kanda. Kaebaja on 5. novembri 2024. a määrusega vabastatud menetlusabi korras riigilõivu tasumisest otsusega lahendatud nõuetelt. Vastav riigilõiv tuleb jätta HKMS § 118 lg 3 esimese lause alusel riigi kanda. Kuna vastustaja pole menetluskulude nimekirja ega kuludokumente esitanud, jäävad ka tema võimalikud menetluskulud tema enda kanda (HKMS § 109 lg 1 neljas lause).
13.Kaebaja on taotlenud, et tema nimi asendataks lahendis tähemärgiga. HKMS § 175 lg 3 alusel rahuldab kohus taotluse. Samuti asendab kohus omal algatusel tähemärkidega teiste lahendis nimetatud füüsiliste isikute (kaaskinnipeetavad ja valvurid) nimed.
Maarja Oras /allkirjastatud digitaalselt/ 6(6)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.