Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) pidas 28.07.2024 Tallinna sadamas kinni Helsingisse suunduvale reisilaevale minna soovinud isiku, kes on tuvastatud kui Iraagi Vabariigi kodanik U.V (sünd. XX.XX.XXXX) ning kes esitas pärast enda kinnipidamist rahvusvahelise kaitse taotluse. Isiku sõnul vajab ta rahvusvahelist kaitset, sest endise abikaasa hõim soovib teda lahutuse tõttu tappa ja tema kodu rünnati. Isik selgitas, et lahkus Iraagist Türki 16.06.2024 ning sisenes Schengeni alale Bulgaaria kaudu ja saabus Eestisse eesmärgiga jõuda Soomes
3-25-4766 elava õe juurde. Tallinna Halduskohus andis 29.07.2024 määrusega välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse (VRKS) alusel PPA-le loa pidada isik kinni ja paigutada kinnipidamiskeskusesse (KPK). Luba on hiljem korduvalt pikendatud, viimati kuni 23.05.2025 (haldusasi nr 3-24-2209).
2.PPA luges 29.10.2024 otsusega nr 12407280001 U.V rahvusvahelise kaitse taotluse põhjendamatuks ja lükkas selle tagasi, tegi sundtäidetava ettekirjutuse Eestist lahkuda ning kohaldas isikule Schengeni sissesõidukeeldu 5 aastaks. Puudutatud isik vaidlustas PPA otsuse haldusasjas nr 3-24-3192. Tallinna Halduskohus jättis 05.03.2025 otsusega kaebuse rahuldamata. Halduskohtu otsus jõustus Riigikohtu 12.12.2025 otsusega. Kohtute hinnangul ei olnud isik suutnud põhistada, et Iraagi riik või ametivõimud ei suuda pakkuda talle piisavat kaitset või aktiivselt võimaldaksid isiku endise abikaasa hõimul teda kahjustada.
3.Seoses rahvusvahelise kaitse taotleja staatuse lõppemisega andis Tallinna Halduskohus 07.03.2025 määrusega väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) alusel PPA-le loa pidada puudutatud isik kinni ja paigutada ta KPK-sse. Luba on hiljem korduvalt pikendatud, viimati kuni 04.01.2026 (haldusasi nr 3-25-552).
U.V esitas PPA-le 31.12.2025 korduva rahvusvahelise kaitse taotluse.
5.PPA esitas Tallinna Halduskohtule 31.12.2025 taotluse anda VRKS § 361 lg 2 p-de 4 ja 5 alusel luba paigutada puudutatud isik KPK-sse kuni kaheks kuuks. Isiku kinnipidamine on vajalik tema korduva rahvusvahelise kaitse taotluse menetlemiseks ja hilisema väljasaatmise täideviimiseks. Isik on soovinud korduvas taotluses tugineda väidetavalt uutele asjaoludele (sh ähvarduskirjadele), millest ta pidi olema teadlik hiljemalt 23.12.2025. Seega jääb arusaamatuks, miks ei esitatud uut varjupaigataotlust juba 23.12.2025, vaid alles pärast seda, kui PPA teavitas isikut 13.01.2026 kavandatud väljasaatmisest (Soomes asuva Iraagi saatkonna poolt väljastatud reisidokument pidi saabuma 05.01.2026). Väheusutav on, et isikule saadeti uus ähvarduskiri vahetult pärast seda, kui Riigikohus jättis tema kassatsioonkaebuse rahuldamata. Isik esitas ka esimese rahvusvahelise kaitse taotluse alles pärast tema KPK-sse paigutamist. Kuna taotlus jäi rahuldamata ja PPA-l oli avanenud võimalus isik välja saata, siis võib põhjendatult järeldada, et uus rahvusvahelise kaitse taotlus esitati väljasaatmise takistamiseks (VRKS § 361 lg 2 p 5). Rahvusvahelise kaitse menetluses tuleb isikule anda võimalus tuua välja uued asjaolud ning seejärel korraldada temaga uuesti vestlus (VRKS § 361 lg 2 p 4). Isiku puhul esineb VSS § 6 8 p 6 kohane põgenemisoht ehk tema käitumisest ja ütlustest saab järeldada soovimatust täita lahkumiskohustust. Isik saabus Schengeni alale ebaseaduslikult ja liikus ebaseaduslikult edasi eesmärgiga jõuda Soome. Isik on korduvalt esitanud valeütlusi Eestisse saabumise, Schengeni alal sugulaste puudumise ja KPK-s toimunu kohta. Pärast isiku esimese rahvusvahelise kaitse taotluse tagasilükkamist on ta korduvalt väljendanud soovimatust Iraaki tagasi pöörduda. Isikust lähtuvat põgenemisohtu on korduvalt tuvastatud haldusasjades nr 3-24-2209 ja nr 3-25-552. Vabaduses võiks isik kasutada vahendajate või lähedaste abi, et liikuda edasi Soome. Põgenemisohu tõttu ei saa VRKS §-s 29 sätestatud järelevalvemeetmeid tõhusalt rakendada. Isiku KPK-sse paigutamine ei ole vastuolus proportsionaalsuse põhimõttega ega tema tervise või turvalisuse kaalutlusega.
6.Puudutatud isik selgitas Tallinna Halduskohtu 02.01.2026 istungil, et ei ole PPA-le vastu tegutsenud ja PPA väited põhinevad oletustel. Isik pöördus Iraagi saatkonna poole, et uurida võimalusi saada reisidokument ja kiiresti tagasi pöörduda, kuid sai seejärel perekonnalt sõnumi, et Iraaki naasmine tähendaks tema surma. Samuti sai isik vennalt 02.01.2026 kirja selle kohta, et eelmisel õhtul pandi Iraagis nende maja põlema. Isik ei olnud teadlik rahvusvahelise kaitse menetluse lõppemisest ega Riigikohtu 12.12.2025 otsusest, vaid ta sai 2(7)
3-25-4766 sellest teada 30.12.2025. Isik ei ole põhimõtteliselt väljasaatmise vastu, kuid praegu ei ole selleks sobiv hetk. Kui isik saadetakse tagasi, siis soovib ta lahkuda vabatahtlikult. Isikut on peetud KPK-s kinni ligemale 1,5 aastat ning see ei ole proportsionaalne. Isik on kannatanud KPK-s nälga, kuna seal pakutav toit ei sobi talle ja talle ei lubata toiduaineid saata ka pakiga. Isiku tervislik seisund on halb ning ta on kannatanud alandusi ja mõnitamist. Isik on esitanud KPK juhtkonnale kaebusi, kuid neile ei ole vastatud. Isik paigutati KPK-s õigusliku aluseta suletud kambrisse. Isikul on olemas Eestis inimesed (X ja Y), kes teda siin aitavad (toovad KPK-sse asju) ja kelle juurde ta saaks vabanedes minna. Väited isiku põgenemise ohust ei ole põhjendatud ja isik on teadlik, et edasi liikumise korral saadetaks ta Eestisse tagasi. Puudutatud isiku esindaja kinnitas kohtuistungil, et isik sai Riigikohtu 12.12.2025 otsusest kontaktisiku kaudu teada samal päeval, kui otsus tehti. PPA selgitas, et KPK sisekorraeeskirja järgi ei ole lubatud pakiga saata toitu. Isikule pakiga saadetud sigarettide üleandmist piirati ajal, mil isik pidas näljastreiki, sest meditsiiniõde soovitas näljastreigi ajal suitsetamist vähendada. Hiljem anti 10 pakki sigarette isikule kätte.
7.Tallinna Halduskohus andis 02.01.2026 määrusega VRKS § 361 lg 2 p-de 4 ja 5 alusel PPA-le loa paigutada U.V KPK-sse kuni kinnipidamise aluse äralangemiseni, kuid mitte kauemaks kui 02.03.2026. Kohtud on isiku kinnipidamise põhjendatust ja temast lähtuvat põgenemisohtu korduvalt kontrollinud ning puudub alus asuda varasemalt tuvastatust erinevale seisukohale. Isiku puhul esineb VSS § 68 p 6 kohane põgenemisoht, kuna tõenäoliselt ei jääks ta vabastamise korral ootama ära korduva rahvusvahelise kaitse taotluse menetluse tulemust ja järgnevat väljasaatmist, vaid liiguks omavoliliselt sihtriiki, kus tal on olemas sugulased. Isiku vastupidised kinnitused ei ole usaldusväärsed, sest tema varasem käitumine ei tekita usaldust. Puudutatud isik on ebaseaduslikult Schengeni alale sisenenud ja seal ringi liikunud ning ei esitanud rahvusvahelise kaitse taotlust esimeses turvalises riigis, vaid püüdis jõuda Soome. Isik vabanes enne kinnipidamist oma dokumentidest ja telefonist, et muuta tema isiku tuvastamine keerulisemaks või võimatuks. Isik ei taotlenud rahvusvahelist kaitset kohe pärast kinnipidamist, vaid alles KPK-s viibides. Samuti on isik esitanud rahvusvahelise kaitse taotluse menetluses korduvalt valeväiteid ning valetas ka KPK kinnipidamistingimuste ja Riigikohtu 12.12.2025 otsusest teada saamise aja kohta. Isik on Iraaki naasmisest ja reisidokumentide hankimisest korduvalt keeldunud. Isik on käitunud vastuoluliselt, kuna mõni aeg tagasi väljendas ta soovi Iraaki naasta, sest tema venda oli ähvardatud, kuid samal ajal oli isik teadlik tema õele saadetud ähvarduskirjast, millele ta tugineb uues rahvusvahelise kaitse taotluses. Põgenemisohu tõttu ei saa isiku suhtes kohaldada leebemaid järelevalvemeetmeid. Isikul puudub motivatsioon jääda Eestisse, sest tõenäoliselt jääb ka korduv rahvusvahelise kaitse taotlus rahuldamata (ja sellele järgneb väljasaatmine) ning ta ei ole oma väidetavate tuttavatega (Ydega) kohtunud ja ei tunne neid. Isiku kinnipidamine on vajalik tema korduva rahvusvahelise kaitse taotluse menetlemiseks. Tõenäoliselt esitas isik korduva rahvusvahelise kaitse taotluse, et takistada enda väljasaatmist päritoluriiki, arvestades seejuures, et isik on tuginenud samalaadsetele asjaoludele, mille alusel tema eelmine taotlus tagasi lükati. Isiku kinnipidamine ei ole muutunud ebaproportsionaalseks. Kuigi isik viibib KPK-s alates 28.07.2024, on kinnipidamine toimunud erinevatel õiguslikel alustel ja neid perioode ei saa omavahel liita. KPK-s viibimine ei ohusta isiku turvalisust ega tervist. Kui isikul on KPK-le etteheiteid, siis on tal võimalik esitada selle peale halduskohtule eraldi kaebus. Isiku KPK-s kinnipidamise tingimusi on kontrollitud mh Tallinna Halduskohtu 01.09.2025 määrusega nr 3-25-552 ning kohus ei tuvastanud isiku õigusi rikkuvaid tingimusi.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
3(7)
3-25-4766
8.U.V palub 18.01.2026 määruskaebuses (korduvalt täiendatud) tühistada halduskohtu 02.01.2026 määrus ja vabastada ta KPK-st. Iraaki naastes on isikul oht langeda aumõrva ohvriks, mistõttu ei ole tema korduv rahvusvahelise kaitse taotlus perspektiivitu. Seda ohtu kinnitab isikule saadetud ähvarduskiri koos padrunitega, millest isik sai teada, kui valmistus tagasipöördumiseks. Ainuüksi Euroopas sugulaste olemasolu ei tõenda isiku põgenemise ohtu. Isiku tabamise asjaolud (sh dokumentide puudumine ja isiku abitus) viitavad pigem, et tal puudub Euroopas halduskohtu viidatud tugivõrgustik. Ebaloomulikuks ei saa pidada isiku soovi jõuda riiki (Soome), kus tal on ees õde ja teda toetav isik X. Ebaõiged on PPA väited sellest, et isik ei aidanud kaasa enda väljasaatmise ettevalmistamisele. Reisidokumendi vormistamine toimus isiku aktiivsel osavõtul (sh nimetas isik asutuse, kust on võimalik dokument saada, ning kohtus ka Iraagi saatkonna esindajaga). Halduskohtu määruse tegemise seisuga oli isik viibinud KPK-s 17 kuud ja 5 päeva ehk ebaproportsionaalselt pikalt. Ka pärast uue rahvusvahelise kaitse taotluse esitamist ei saa isikut kergekäeliselt uuesti kinni pidada kuni 18 kuuks. Isiku KPK-s kinnipidamine on halvendanud tema füüsilist ja vaimset tervist, mida kinnitavad nii isiku käitumine ja olek (apaatsus, jõuetus, füüsiline nõrkus, toidust keeldumine) kui ka arvukad KPK-s toimunud vahejuhtumid (sh isikule kiirabi kutsumine). Isiku keeldumine meditsiinilisest koostööst (sh psühhiaatrilisest abist) ei tulene mitte teenuse puudumisest, vaid isiku psüühilisest seisundist ning süvenenud usaldamatusest ja lootusetuse tundest. Isik on end KPK-s korduvalt vigastanud või sellega ähvardanud. Jätkuv kinnipidamine süvendab isiku protestikäitumist (sh näljastreikide pidamist) ning isik tajub, et kinnipidamist rakendatakse ebainimliku ja karistusliku meetmena. Isikut on KPK-s paigutatud õigusvastaselt lukustatud kambrisse (s.o täidetud ei olnud VSS § 2615 lg 2 p 3 ega § 2624 lg 2 p 5 kohaldamise tingimused), eelduslikult näljastreigi pidamise tõttu. Ühtlasi võeti 07.01.2026 isikult KPK-s ära palvevaip ning KPK töötajad solvasid teda usutunnistuse (moslem) alusel. Isik palub nõuda KPK-lt välja kõik tema eraldatud kambrisse paigutamisega seotud dokumendid ning selgitused palvevaiba äravõtmise põhjuste kohta. KPK-st vabanemisel saaks isik viibida X talus Raplamaal ning isiku asjaajamistega saab Eesti abistada Y.
9.Politsei- ja Piirivalveamet palub 04.02.2026 vastuses jätta määruskaebus rahuldamata. Isikule on pakutud KPK-s meditsiiniabi ja ta on korduvalt saanud käia KPK-st väljas haiglates, kuid osaliselt on isik meditsiiniabi vastuvõtmisest ka keeldunud. Isikut nõustati ka näljastreigi pidamise mõjude osas. Isik paigutati 08.09.2025 turvaabinõuna eraldatud lukustatud kambrisse VSS § 2615 lg 1 alusel, sest isik kahjustas enda tervist. Kiirabi käis isiku juures 09.09.2025, 27.10.2025 ja 05.11.2025, kuid hospitaliseerimise vajadust ei tuvastatud. Terviseprobleemid on tingitud isiku käitumisest (ahelsuitsetamine, näljastreik, toitumisharjumused). Rahvusvahelise kaitse korduval taotlemisel uue asjaoluna välja toodud ähvarduskirja edastas KPK üldmeilile 23.12.2025 isiku õde. Enne korduva taotluse esitamist avaldas isik veel 30.12.2025, et ta ei ole nõus Iraaki ega kuhugi mujale naasma. Isik keeldus 05.01.2026 rahvusvahelise kaitse taotluse menetluses koostööst ja menetlustoimingut tuli korrata 06.01.2026. Uuest ähvarduskirjast saab välja lugeda, et isiku perele on sellesisulisi ähvardusi ja hoiatusi esitatud ka varem, kuid samas ei ole isik eelmises rahvusvahelise kaitse menetluses neile viidanud. Eluliselt ei ole usutav, et isikut ja tema perekonnaliikmeid väidetavalt taga kiusav hõim muudaks oma käitumismustrit (isiku väitel on hõimu varasemad teod olnud füüsilised) ning asuks neid just nüüd kirjalikult ähvardama. Isik ei andnud 02.01.2026 nõusolekut talle KPK-s kasutamiseks antud telefoni sisuga tutvumiseks, samas kui varem oli ta 23.08.2024 seda teinud. Isiku põgenemise ohtu ei ole järeldatud pelgalt Euroopas pereliikmete olemasolust, vaid ka asjaolust, et ka laevapileti Helsingisse ostsid talle sugulased. Seevastu isik ise väitis 29.07.2024 kohtuistungil, et tal ei ole Soomes sugulasi ja laevapileti ostis talle keegi süürlane, kellega ta oli kohtunud alles Eestis. Kuigi isik on KPK-s saanud 30.09.2025 kokku Xga ning ka Y tõi isikule KPK-sse pakke (kokkusaamist ei ole toimunud), ei saa sidet nendega pidada selliseks, et see võiks tagada isiku Eestisse jäämise. 4(7)
3-25-4766 Isiku koostöö dokumentide hankimisel oli üksnes näiline. Etteheited KPK ametnikele on esitatud eesmärgiga saavutada isiku vabastamine. Kuigi kinnipidamine piirab isiku õigusi intensiivselt, on see praegu vajalik ja proportsionaalne meede.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
10.Puudutatud isik on 22.01.2026 seisukohas palunud nõuda välja dokumendid isiku KPK-s eraldatud lukustatud kambrisse paigutamise kohta ning kohustada esitama selgitused isikult palvevaiba äravõtmise kohta. Ringkonnakohus jätab taotletud dokumendid ja selgitused HKMS § 62 lg 2 alusel PPA-lt välja nõudmata, sest need ei ole praeguse määruskaebuse lahendamiseks vajalikud. Siinses haldusasjas saab ringkonnakohus kontrollida üksnes seda, kas halduskohus on PPA taotluse rahuldanud õiguspäraselt või mitte. Kinnipidamistingimused KPK-s saaksid iseseisvalt olla kinnipidamise lubamatuks tunnistamise aluseks üksnes olukorras, kus KPK-s ei olekski isikule võimalik nõuetekohaseid tingimusi tagada või oleks alust eeldada, et neid isikule tegelikult ei tagata. Siinsel juhul sellist olukorda ei esine. Kuigi isik on esitatud ka varasemates KPK-sse paigutamise või kinnipidamise pikendamisega seotud vaidlustes KPK tegevuse suhtes hulgaliselt pretensioone ja halduskohus käsitas ühel juhul isiku etteheiteid ka eraldi kaebusena, tagastati tema kaebus puuduste kõrvaldamata jätmise tõttu (vt haldusasi nr 3-25-1652). Isik ei ole ka hiljem KPK tingimuste või ametnike tegevusega (sh turvaabinõude rakendamine) seoses eraldi kaebusega halduskohtusse pöördunud. Seega ei ole alust arvata, et KPK-s ei tagata isikule nõuetekohaseid kinnipidamistingimusi ja tema õigusi pidevalt rikutakse.
11.PPA ja halduskohus tuginesid isiku KPK-sse paigutamisel VRKS § 361 lg 2 p-dele 4 ja 5 ning viitasid põgenemisohu osas VSS § 68 p-le 6. VRKS § 361 lg 2 kohaselt võib rahvusvahelise kaitse taotlejat vältimatu vajaduse korral kinni pidada muu hulgas rahvusvahelise kaitse taotluse menetlemisel tähtsust omavate asjaolude väljaselgitamiseks, eelkõige juhul, kui on olemas põgenemise oht (p 4), või kui välismaalane on Eestist lahkuma kohustamise menetluses kinni peetud ja on põhjendatud alus arvata, et isik on esitanud rahvusvahelise kaitse taotluse lahkumiskohustuse täitmise edasilükkamiseks või väljasaatmise vältimiseks (p 5). VSS § 68 p 6 kohaselt esineb välismaalase põgenemise oht, kui ta on teada andnud või kui tema hoiakutest ja käitumisest järeldub, et ta ei soovi lahkumiskohustust täita.
12.Kuna isik esitas 30.12.2025 korduva rahvusvahelise kaitse taotluse, siis esineb PPA-l põhjendatud vajadus isikut kinni pidada, et tagada tema kättesaadavus rahvusvahelise kaitse menetluses nõutavate toimingute tegemiseks (sh uue vestluse pidamiseks), arvestades isiku puhul tuvastatud VSS § 68 p 6 kohast põgenemisohtu (VRKS § 361 lg 2 p 4). Ringkonnakohus on isiku põgenemise ohtu korduvalt tuvastanud haldusasjades nr 3-24-2209 ja nr 3-25-552 (vt viimati Tallinna Ringkonnakohtu 21.10.2025 määrus nr 3-25-552) ning ringkonnakohus jääb varem avaldatu juurde, nõustudes ka halduskohtu põhjendustega neid üle kordamata (HKMS § 201 lg 4, § 203 lg 2). Kokkuvõttes esineb isiku varasemat käitumist ja hoiakuid ning ka isiku üldiselt madalat usaldusväärust arvestades põhjendatud alus arvata, et KPK-st vabastamisel ei jääks isik Eestisse ootama ära korduva rahvusvahelise kaitse taotluse menetluse tulemust, vaid liiguks edasi kas oma varasemasse sihtriiki Soome või mõnda teise Schengeni konventsiooni osalisriiki, kus tal on võimalik ennast tõhusamalt varjata, et vältida päritoluriiki tagasisaatmist. Määruskaebuses ei ole toodud välja uusi asjaolusid, mis tingiksid varasema hinnangu muutmist.
13.Puudutatud isiku kinnipidamine oli põhjendatud ka VRKS § 36 1 lg 2 p 5 alusel, sest ta oli peetud kinni Eestist lahkuma kohustamise menetluses ning on põhjendatud alus arvata, et isik esitas 30.12.2025 korduva rahvusvahelise kaitse taotluse enda väljasaatmise vältimiseks. 5(7)
3-25-4766 Tema esimene rahvusvahelise kaitse taotlus oli kolmes kohtuastmes tunnistatud põhjendamatuks ning isikule oli teada, et PPA kavandas tema peatset väljasaatmist (eelduslikult 13.01.2026). Kuigi isik osales endale reisidokumendi taotlemisel, ei välista see hinnangut, et tegelikult ei soovinud ta päritoluriiki siiski tagasi pöörduda. Korduva rahvusvahelise kaitse taotluse põhjendamiseks esitatud uued tõendid (kaebaja õele väidetavalt saadetud ähvarduskiri koos kahe padruniga – dtl 11–13) on kahtlust äratavad (sh ähvardamise viis ja ähvarduskirja saatmise aeg) ning need ei saa ilmselt lükata ümber haldusasjas nr 3-243192 tehtud kohtute järeldust, et kaebaja ei ole põhistanud väidet, et Iraagi ametivõimud ei suuda või ei soovi pakkuda isikule piisavat kaitset. Sisuline hinnang esitatud tõenditele ja korduva taotluse põhjendatusele tuleb siiski anda taotluse lahendamisel, mitte praeguses menetluses.
14.Kokkuvõttes on isiku VRKS § 361 lg 2 p-de 4 ja 5 alusel kinnipidamine põhjendatud ning kuni kaheks kuuks KPK-sse paigutamist ei ole alust pidada ebaproportsionaalseks. Kuigi isikut on VRKS-i ja VSS-i alusel peetud KPK-s kinni juba alates 28.07.2024 (ca 7 kuud VRKS alusel ja ca 10 kuud VSS alusel), ei saa isiku kinnipidamist lugeda ülemääraseks ainuüksi selle kestuse tõttu. VRKS §-s 361 sätestatud aluste esinemise korral on lubatud isikut maksimaalselt kinni pidada kuni 18 kuud (vt Riigikohtu 03.03.2016 määrus nr 3-3-1-14-16, pd 10–11). VRKS-i ja VSS-i alusel kinnipidamise tähtaegasid ei summeerita ning uue rahvusvahelise kaitse taotluse esitamisega käivitus kinnipidamise tähtaja arvestus uuesti (vt Riigikohtu 31.05.2017 määrus nr 3-3-1-93-16, p 9; 03.03.2016 määrus nr 3-3-1-14-16, p 10). Eeltoodu ei tähenda siiski, et pärast korduva rahvusvahelise kaitse taotluse esitamist võiks isikut kergekäeliselt kinni pidada veel 18 kuu jooksul. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole põhjust arvata, et korduva rahvusvahelise kaitse taotluse menetlus ja sellest tulenevalt isiku kinnipidamine võiks kujuneda pikaajaliseks. Päritoluriigiga seotud asjaolusid on varem analüüsitud (sh läbitud selles osas kohtumenetlus) ning uued asjaolud ei ole sedavõrd mahukad või varasemast erinevad, et nende hindamine võiks kujuneda ülemäära keerukaks. Kuna puudutatud isikut ei saa senise käitumise ja hoiakute põhjal pidada usaldusväärseks, siis ei oleks VRKS § 29 lg-s 1 sätestatud järelevalvemeetmeid ilmselt võimalik tõhusalt kohaldada ning need ei tagaks isiku Eestisse jäämist. Kuigi isiku tervislik seisund võib küllaltki pikaajaliseks kujunenud kinnipidamise tõttu olla halvenenud, ei nähtu ringkonnakohtule, et isikut oleks KPK-s jäetud ilma vajaliku arstiabita. Osaliselt on halvenenud terviseseisund olnud põhjustatud ka isiku enda valikutest (nt näljastreik, arstiabist keeldumine). Kuna pole alust arvata, et puudutatud isiku terviseseisundi paranemine KPK-s viibimise ajal ei oleks võimalik, kui isik teeb tervishoiutöötajatega koostööd ja võtab vastu temale pakutava abi, siis ei tingi terviseseisundiga seonduv ka isiku KPK-st vabastamist. Samuti ei ilmne asjaolusid, mille põhjal tuleks järeldada, et KPK-s kinnipidamine ohustaks puudutatud isiku turvalisust.
15.Eelneva põhjal jääb U.V määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 02.01.2026 määrus muutmata.
16.Tallinna Halduskohus andis 02.01.2026 määrusega puudutatud isikule menetlusabi asjas tehtud kohtulahendi osaliseks tõlkimiseks araabia keelde. Menetlusabi jätkuvuse põhimõtet (HKMS § 114 lg 2) arvestades tuleb ka praeguse määruse sissejuhatus ja resolutsioon ning edasikaebamise kord ja põhjendused tõlkida araabia keelde.
17.Kuna määrus sisaldab andmeid rahvusvahelise kaitse menetluse kohta, tuleb määruse avaldamisel asendada füüsiliste isikute (v.a menetlusosaliste esindajate) nimed ja puudutatud isiku sünniaeg tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3; VRKS § 13 lg 1).
6(7)
3-25-4766
18.Puudutatud isikule määruskaebuse menetluses riigi õigusabi osutanud advokaadi taotluse riigi õigusabi tasu ja kulude kindlaksmääramiseks lahendab ringkonnakohus eraldi määrusega. (allkirjastatud digitaalselt)
7(7)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.