X. Xi kaebus Haridus- ja Teadusministeeriumi tegevusetuse õigusvastasuse tuvastamiseks kaebaja poolt 07.04.2025 esitatud teabenõuetele ja selgitustaotlustele vastamisel ja mittevaralise kahju hüvitamiseks
Menetlusosalised
Kaebuse esitaja – X. X Vastustaja – Haridus- ja Teadusministeerium, volitatud esindaja Kristel Siimula-Saar
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada kaebus osaliselt. Tuvastada Haridus- ja Teadusministeeriumi toimingu, kaebaja 07.04.2025 teabenõudele ja selgitustaotlusele tähtaegselt vastamata jätmise, õigusvastasus. Jätta kaebus mittevaralise kahju hüvitamise nõudes rahuldamata.
2.Mõista Haridus- ja Teadusministeeriumilt kaebaja kasuks välja menetluskulud kokku summas 640 eurot. Kaebajal tuleb teatada vastustajale andmed, kuhu tuleb menetluskulud kanda hiljemalt 5 päeva jooksul käesoleva kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemisest arvates.
3.Asendada otsuses kaebaja nimi tähemärgiga
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 19.02.2026 (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 181 lg 1). Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).
Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.28.04.2025 saabus Tallinna Halduskohtule X. Xi kaebus Haridus- ja Teadusministeeriumi (HTM) kohustamiseks vastata kaebaja poolt 07.04.2025 esitatud teabenõuetele ja selgitustaotlustele. Lisaks palub kaebaja mõista Haridus- ja Teadusministeeriumilt kaebaja kasuks välja mittevaralise kahju hüvitis summas 500 eurot, arvestades tegevusetusega tekitatud õiguste piiramist ning rikkumise korduvust. Kohus võttis kaebuse oma 29.04.2025 määrusega menetlusse.
2.27.05.2025 saabus kohtule vastustaja seisukoht, milles vastustaja palub haldusasja menetluse lõpetada kaebuse nõudes kohustada vastustajat vastata kaebaja poolt 07.04.2025 esitatud teabenõuetele ja selgitustaotlustele, kuivõrd neile on vastatud (vt dtl 27-37). Mittevaralise kahju hüvitamise nõudes palub vastustaja jätta kaebuse rahuldamata. Eeltoodust tulenevalt tegi kohus 29.05.2025 kaebuse esitajale kohtunõude ning palus kaebaja seisukohta menetlus jätkamise vajalikkuse osas.
3.Kaebaja teatas 16.06.2025 kohtule, et ei nõustu kaebuse menetluse lõpetamisega ja soovib jätkata menetlust ning palub teha kindlaks vastustaja tegevusetuse õigusvastasus kaebaja 07.04.2025 pöördumisele vastamata jätmisel. Kaebaja toob välja, et esitas vastava nõude ka juba esmases kaebuses. Ühtlasi jääb kaebaja ka oma mittevaralise kahju hüvitamise nõude juurde ning esitas selles osas ka täiendavad kaebuse põhjendused.
4.Kohus otsustas oma 20.06.2025 määrusega rahuldada kaebaja taotluse kaebuse nõude muutmiseks ning jätkata haldusasja menetlust kaebuse nõudes tuvastada vastustaja tegevusetuse õigusvastasus kaebaja 07.04.2025 pöördumisele vastamata jätmisel. Samuti jätkus menetlus mittevaralise kahju hüvitamise nõudes. Sama määrusega määras kohus asja lahendamise viisiks kirjaliku menetluse.
KAEBAJA SEISUKOHAD
5.Kaebaja palub kaebuse rahuldada järgmistel põhjustel. 5.1 Kaebaja toob välja, et esitas HTM-le 07.04.2025 esitatud teabenõude ja selgitustaotluse, millele HTM kaebuse esitamise seisuga (28.04.2025) ei olnud vastanud. HTM kinnitas automaatvastusega kaebaja pöördumise kättesaamist, kuid vastust pöördumisele ei järgnenud. Lisaks on HTM ka varem jätnud kaebaja pöördumistele vastamata või vastanud neile osaliselt, hoolimata kaebaja meeldetuletustest. Sellele praktikale on tähelepanu juhtinud ka õiguskantsler oma 07.12.2023 kirjas (nr 7-4/231637/2306249, vt dtl 4-5), milles märgiti, et HTM ei ole kaebaja avaldustele nõuetekohaselt vastanud. Vaatamata õiguskantsleri soovitustele jätkab HTM õigusvastast praktikat, rikkudes avaliku teabe seaduse (AvTS) (§ 14 lg 1, § 15 lg 1) ning selgitustaotlusele ja märgukirjale vastamise ning kollektiivse pöördumise esitamise seadusest (§ 5 lg 1, § 7 lg 1) tulenevaid kohustusi.
5.2.HTM tegevusetus, jättes kaebaja pöördumistele vastamata, rikub kaebaja subjektiivseid õigusi, kuna takistab kaebajal tõhusa õiguskaitse kättesaadavust. See on põhjustanud kaebajale mittevaralist kahju summas 500 eurot, mille kaebaja palub vastustajalt välja mõista.
2(10)
5.3.Vastuseks vastustaja seisukohtadele märgib kaebaja, et vastustaja väide, et 15-päevane tähtaeg selgitustaotlusele vastamiseks on uus ja nõuab kohanemist, ei ole põhjendatud. Avaliku teabe seaduse sätestab üheselt, et selgitustaotlusele tuleb vastata 15 kalendripäeva jooksul. Tegemist on imperatiivsete normidega. See muudatus jõustus juba neli kuud enne vaidlusalust pöördumist. Sellise tähtaja järgimine on avaliku võimu kandjale kohustuslik ning ei sõltu subjektiivsest valmisolekust või töökoormusest. Riigikohus on korduvalt rõhutanud, et haldusorganil on kohustus tagada haldusmenetluse efektiivsus ja õiguspärasus. Ka on kohtupraktikas korduvalt rõhutatud, et haldusorgan peab tagama seaduses sätestatud tähtaegade järgimise ka suure töökoormuse korral. Aastaid kestnud praktika, kus mitmed vastustaja poole pöördunud isikud on korduvalt pidanud ootama vastuseid üle seadusliku tähtaja, kinnitab, et vastustaja ei ole suutnud kohaneda isegi pika aja jooksul. Seetõttu on kohatu väita, et seekordne rikkumine on erandlik või mõistetav. Sellele on tähelepanu juhtinud ka õiguskantsler oma 07.12.2023 kirjas (nr 74/231637/2306249), milles märgiti, et lisaks kaebajale vastamata jätmisel, ei ole vastustaja suutnud tähtaegselt vastata ka teiste isikute pöördumistele. Oluline on, et vastustaja ei suutnud kohaneda juba 30-kalendripäevase vastamistähtajaga aastakümnete jooksul- kaebaja varasem pöördumine esitati aastaid tagasi mil kehtis pikem vastamistähtaeg. Seega, vastustaja viide sellele, et 15-päevane tähtaeg on uus ja nõuab kohanemist, ei ole veenev. Tegemist ei ole ajutise ega erandliku olukorraga – seadusemuudatus jõustus juba neli kuud enne vaidlusalust juhtumit. Tegemist ei ole üksikjuhtumiga, vaid süsteemse probleemiga, mis viitab haldusorgani suutmatusele kohaneda seaduslike nõuetega. Süsteemne kohanematus ei saa olla õigustus.
5.4.Õiguskaitsevahendi valik oli põhjendatud ning see oli kaebaja valik.
5.5.Kaebaja on seisukohal, et vastustaja väide, et mittevaraline kahju on tõendamata, ei arvesta kohtupraktikaga, mille kohaselt võib haldusorgani tegevusetus, mis takistab isikul oma õiguste teostamist, iseenesest põhjustada mittevaralist kahju. Kaebaja õiguste rikkumine seisneb selles, et talle ei olnud tagatud õigeaegne ja seaduslik vastus, mis takistas tal oma õigusi realiseerida. Kaebaja esitab nõude mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 500 eurot, tuginedes haldusorgani korduvale õigusvastasele tegevusele ning tõhusa õiguskaitse takistamisele. Vastustaja on jätnud korduvalt vastamata kaebaja pöördumistele seaduses sätestatud tähtaegade jooksul. Kaebaja on varemgi pidanud pöörduma meeldetuletustega või saanud vastuseid tähtaja möödumisel. Selline käitumine ei ole üksikjuhtum, vaid viitab süsteemsele probleemile, mis on kestnud aastaid. Vastustaja enda vastusest kaebaja selgitustaotlusele selgub, et nende tegevus avalike konkursside korraldamisel on olnud õigusvastane, mis kinnitab, et tegemist ei ole pelgalt formaalse rikkumisega, vaid sisulise probleemiga, mis mõjutab kaebaja õigusi. Kaebaja ei saanud oma selgitustaotlusele vastust seaduses sätestatud 15-päevase tähtaja jooksul. Selle tulemusel ei olnud tal võimalik alustada oma kaebeõiguse teostamist (saada infot nõuete kohta, et planeerida edasisi samme hariduses ja töös ning kaitsta enda õiguseid käimasolevates kohtuvaidlustes) mõistliku aja jooksul. HTM jätkab õigusvastast praktikat, mis vastab RVastS § 7 lg 2 tingimustele, kuivõrd tegevusetus rikub kaebaja õigusi. Lisaks on tegemist põhiseadusliku rikkumisega – PS § 44 tagab igaühele õiguse vabalt saada üldiseks kasutamiseks levitatavat informatsiooni, mis on informatsioonivabaduse (informatsioonipõhiõigus) tuum. HTM-i korduv tegevusetus riivab seda põhiõigust, põhjustades kaebajale ebakindlust ja takistades osalemist avalikus elus. 3(10)
Informatsioonivabaduse riive on tõsine ning võib viia kahju hüvitamiseni, kui see takistab isiku õiguste realiseerimist. Kaebaja puhul on need riskid kahjuks realiseerunud. Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika kohaselt peab õiguskaitsevahend olema mitte ainult formaalselt kättesaadav, vaid ka sisuliselt tõhus. Kui haldusorgan ei vasta tähtajaks, muutub edasine õiguskaitse, sh kaebeõigus illusoorseks. Kaebaja ainus võimalus saada teavet korraldamata jäetud avalike konkursside kohta oli selgitustaotluse esitamine. Kuna vastustaja ei vastanud tähtajaks, jäi kaebaja ilma vajalikust teabest, mis on eelduseks oma õiguste realiseerimisele. See olukord põhjustas kaebajale ebakindlust, stressi ja õigustühjustunnet, mis on Riigikohtu hinnangul piisavad alused mittevaralise kahju tuvastamiseks. HTM-i korduv tegevusetus (sh varasemad vastamata või hilinemisega vastatud pöördumised, millele ka õiguskantsler viitas) on põhjustanud kaebajale stressi, nördimust, ebakindlust riigi toimimises ja õigustühjustunnet, mis ületab tavapärase eluriski. Kaebaja hinnangul on tegemist väärikuse alandamisega, kuna riigiasutus ignoreerib kodanikku süstemaatiliselt, tekitades tunde abitusest ja alaväärsusest. Praegusel juhul on rikkumine korduv ja tahtlik, mis eristub juhuslikust viivitusest. Lisaks on kahju tõendatud ja hüvitise väljamõistmine põhjendatud, kuivõrd juba õiguskantsler, kes võiks olla vaidlusaluste õiguste tagamisel järelevalvaja, vastab kaebajale, et pöörduda tuleks kohtusse, kuivõrd nende tähelepanu juhtimisest ei ole abi, kuna õiguskantsleril puuduvad jõustamisvahendeid. See kinnitab, et puuduvad tõhusamad õiguskaitsevahendid, ning korduv ignoreerimine häirib oluliselt kaebaja õigust saada teavet, põhjustades kahju vabale eneseteostusele ning informatsioonipõhiõigusega. Oluline on, et kaebaja ei soovinud niisama teavet, vaid tegemist oli kaebaja jaoks olulise teabega edasise elu korraldamisel. Vastustaja viitab Riigikohtu asjale 3-20-1449, et stress ja ebakindlus ei ole iseenesest mittevaraline kahju. Kaebaja hinnangul on tegemist vastuolulise tõlgendusega, mis on kontekstist välja rebitud – kohus on rõhutanud, et hüvitis on võimalik, kui tagajärjed on intensiivsemad kui tavapärane. Käesoleval juhul on tegemist korduva rikkumisega pika perioodi jooksul (kaebaja on kaebuses viidanud, et tegemist ei ole esmakordse juhtumiga). Vastustaja väidab, et 3-tööpäevane viivitus ei ole raske rikkumine ega tekita kahju, viidates vastamise tähtaja pikendamise võimalusele. Kaebaja hinnangul ignoreerib vastustaja seisukoht konteksti, kuivõrd viivitus on korduv, mitte üksikjuhtum, ning seadus nõuab vastamist 15 päeva jooksul, kusjuures pikendamine eeldab kaebaja teavitamist ja pikendamise põhjendust. HTM ei pikendanud tähtaega, vaid lihtsalt viivitas. Vastustaja vabandus ei muuda õigusvastasust ega kaebajale tekitatud kahju. Vastustaja on esitanud vabanduse alles kohtumenetluse lõpusirgel, olles kogu varasema menetluse ja ka teistes õigusvaidlustes ning suhtluses kaebajaga üles näidanud äärmist jämedust. Kaebaja möönab, et vastustaja tegevuses on toimunud positiivne areng – vastustaja on õppinud oma vigu tunnistama ning vabandama. Kaebaja hinnangul oleks vabandus pidanud aset leidma oluliselt varem, kuivõrd tänases menetlusstaadiumis tundub see pelgalt sõnakõlks kohtu kallutamiseks vastustaja jaoks leebemas suunas.
5.6.Tuvastamiskaebusele üleminek oli lubatav ja on põhjendatud.
5.7.Kaebaja palub välja mõista menetluskulud so 2520 eurot õigusabikulud ning kaebuselt tasutud riigilõiv 20 eurot vastavalt kohtule esitatud menetluskulude nimekirjale (dtl 60-62). Vastustaja väidab, et lepingulise esindaja kulud on põhjendamatud, kuna esindaja poole pöörduti pärast vastust. Kaebaja hinnangul ei pea vastustaja väide paika ning ei ole kehtiva õigusega kooskõlas. Kaebaja õigusabivajadus tulenes kohtu keerukatest küsimustest ning mahukamast menetlusprotsessist, kui kaebaja oli arvestanud, mistõttu kaebajal tuli kasutada 4(10)
õigusabi. Asjaolu, millises menetlusstaadiumis esindaja menetlusse lisandus, ei muuda esindaja tegevust olematuks või vähemoluliseks, kuivõrd kaebajal on õigus igas menetlusstaadiumis endale esindaja määrata ning tema kaudu menetluses osaleda.
VASTUSTAJA SEISUKOHAD
6.Vastustaja palub kaebuse jätta rahuldamata.
6.1.Vastustaja teavitab esiteks, et vastas kaebaja 07.04.2025 pöördumisele 02.05.2025 (dtl 27-37).
6.2.Kaebaja leiab, et tema pöördumisele vastamata jätmisega rikutakse tema subjektiivseid õigusi, kuna see takistab talle tõhusa õiguskaitse kättesaadavust ja on põhjustanud talle mittevaralise kahju. Vastustaja hinnangul on kaebaja väited paljasõnalised ja tõendamata. Kaebaja on viidanud sellele, et vastustaja on ka varem jätnud talle vastamata, vaatamata meeldetuletusele. Vastustaja leiab, et viide varasemale on asjassepuutumatu ega tõenda tema õiguste rikkumist või mittevaralise kahju tekkimist praeguses asjas.
6.3.Kaebaja on palunud mõista vastustajalt välja tema menetluskulud. Vastustaja sellega ei nõustu. Kaebaja on valinud vastustaja vastamiseks kohustamiseks kalleima viisi. Kaebajal oli võimalik oma pöördumist vastustajale meelde tuletada või pöörduda avaliku teabe seaduse (AvTS) § 44 punktile 1 tuginedes Andmekaitse Inspektsiooni poole. Mõlemal juhul ei oleks kaebajal tekkinud riigilõivu tasumise kohustust ehk kaebajal oleks olnud võimalus seda kulu vältida. See, et kaebaja on valinud koormavaima viisi oma õiguste kaitsmiseks, ei peaks tekitama kulusid teistele isikutele. Vastustaja õigeaegselt vastamata jätmine ei ole tingitud vastustaja pahatahtlikkusest, vaid suurest töökoormusest ja samuti sellest, et nõue vastata selgitustaotlusele 15 päeva jooksul varasema 30 päeva asemel, jõustus neli kuud tagasi ja on nõudnud uue olukorraga kohanemist. Lisaks märgib vastustaja, et kaebajale vastamiseks oli vastustajal vaja koondada andmeid, kahetsusväärsel kombel ei teavitanud vastustaja vastamise tähtaja pikenemisest. Vastustaja toob ka välja, et 07.04.2025 pöördumisele oli vastamise tähtaeg 15.04.2025 teabenõude osas ja 23.04.2025 selgitustaotluse osas. Teabenõudele tuleb vastata 5 tööpäeva jooksul ja selgitustaotlusele 15 päeva jooksul arvates teabenõude või selgitustaotluse registreerimisest (AvTS § 18 lõiked 1 ja 3 ning märgukirjale ja selgitustaotlusele vastamise ning kollektiivse pöördumise esitamise seaduse § 6). Kuivõrd kaebaja esitas oma pöördumise 07.04.2025 pärast tööpäeva lõppu, registreeriti tema pöördumine sellele järgneval tööpäeval. Kaebaja esitas kaebuse kohtule 28.04.2025 ehk 3 tööpäeva möödumisel selgitustaotlusele vastamise tähtajast.
6.4.Kaebaja muutis oma kohustamiskaebuse tuvastamiskaebuseks. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 45 lg 2 järgi võib tuvastamiskaebuse esitada üksnes juhul, kui õiguse kaitseks ei leidu tõhusamaid vahendeid ning hilisema hüvitamiskaebuse esitamise kavatsus ei anna õigust tuvastamiskaebuse esitamiseks. Vastustaja möönab, et mittevaralise kahju hüvitamise eelduseks on õigusvastase olukorra tuvastamine. Kuid halduskohtumenetluse seadustiku § 45 lõike 2 selgituse järgi ei ole tuvastamiskaebus hüvitamiskaebuse ettevalmistamiseks vajalik, samas kui selliste kaebuste menetlemine põhjustab kohtule palju lisatööd olukorras, kus hüvitamiskaebuse edu väljavaated on pigem kaheldavad, kuid mitte ilmselgelt välistatud (vt halduskohtumenetluse tõhustamiseks halduskohtumenetluse seadustiku, riigilõivuseaduse ja riigi õigusabi seaduse muutmise seaduse eelnõu seletuskiri). Seletuskirjale tuginedes piisab kahju kannatanud isikul hüvitamiskaebuse esitamisest. Seega ei ole tuvastamiskaebuse esitamine vastustaja hinnangul põhjendatud.
6.5.Praegusel juhul on tegemist väidetava kahju tekkimisega avalik-õiguslikus suhtes, mil kehtib riigivastutuse seadus (RVastS). RVastS § 7 lõike 2 järgi võib tegevusetusega tekitatud 5(10)
kahju hüvitamist nõuda üksnes juhul, kui haldusakt jäi õigeaegselt andmata või toiming õigeaegselt sooritamata ja sellega rikuti isiku õigusi. Kaebaja ei ole toonud välja, milliseid tema õigusi on rikutud. Asjas 3-22-1679 tõi Riigikohus välja, et mittevaralise kahju hüvitamise nõude puhul tuleb täiendavalt kindlaks teha, millist RVastS§ 9 lg-s1 sätestatud õigushüve on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevuse tagajärjel riivatud. RVastS § 9 lõike 1 järgi võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumisaladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Kaebaja põhjendab mittevaralise kahju nõuet sellega, et tema õiguste rikkumine seisnes selles, et õigeaegselt saamata jäänud vastus takistas tal oma õigusi realiseerida. Kaebaja väide on jätkuvalt paljasõnaline, ta ei ole tõendanud, millisel viisil tema õigused realiseerimata jäid. Seega ei ole kaebaja välja toonud ühtegi RVastS § 9 lõikes1 toodud kriteeriumile vastavat asjaolu. Kahju hüvitamise nõude puhul peab kaebaja ära näitama, milles seisneb tema kahju. Kaebaja seda teinud ei ole. Seega on eeltoodud põhjusel kaebaja mittevaralise kahju nõue vastustaja hinnangul alusetu ja põhjendamatu. Riigikohus on asjas 3-20-1449 leidnud, et olukorras, kus usutavalt õigusvaidlus tekitas kaebajas stressi, nördimust, ebakindlust jm sarnaseid üleelamisi, ei saa sedalaadi ebameeldivusi siiski iseenesest käsitada mittevaralise kahjuna. Riigikohus leidis ka, et vastasel korral peaks mistahes õigusvaidlusega, mille inimene põhjendatult algatab, kaasnema suurem või väiksem rahaline hüvitis, kehtiv õigus selleks alust ei anna. Riigikohus tõi välja, et mittevaralise kahju hüvitamiseks peavad isikule põhjustatud tagajärjed olema tavapärasest eluriskist intensiivsemad. Ka praegusel ei ole vastustaja hinnangul kaebaja selliseid asjaolusid esile toonud. Lisaks märgib vastustaja, et RVastS § 9 lg 2 järgi hüvitatakse mittevaraline kahju proportsionaalselt õiguserikkumise raskusega ning arvestades süü vormi ja raskust. Riigikohtu praktikas (vt asi 3-16-1903) on välja toodud ühe asjaoluna ka rikkumise kestus. Vastustaja hilines vastamisega 3 tööpäeva, seda ei saa pidada raskeks rikkumiseks. Märgukirjale ja selgitustaotlusele vastamise ning kollektiivse pöördumise seaduse § 6 järgi on selgitustaotlusele vastamise tähtaeg 15 kalendripäeva, kuid see tähtaeg ei ole absoluutne. Seadusandja on näinud ette vastamisele pikendamise võimaluse kuni kahe kuuni, seega ei ole 15-päevase tähtaja ületamine kolme tööpäeva võrra selline, millega oleks saanud tekkida kaebajale kahju. Vastustaja tunnistab viga vastamisega viivitamisel ning kinnitab, et see ei olnud tahtlik. Vastustaja vabandab kaebaja ees. Kaebaja väidab, et Riigikohtu hinnangul on piisavad alused mittevaralise kahju tuvastamiseks kaebajale ebakindluse, stressi ja õigustühjustunde põhjustamine. Vastustaja märgib, et umbmääraselt viidatud kohtupraktika ei ole talle kättesaadav.
6.6.Kaebaja taotleb lepingulise esindaja kulude välja mõistmist vastustajalt. Vastustaja leiab, et kaebaja taotlus on põhjendamatu. Kaebaja 05.06.2025 taotlusest kohtule nähtub, et ta on pöördunud esindaja poole pärast seda, kui vastustaja vastas tema selgitustaotlusele (see oli 28.04.2025), seega pärast õigusvastase olukorra eemaldamist. Seetõttu on põhjendamatu nõuda esindaja kulude välja mõistmist vastustajalt. Kui kohus siiski mõistab õigusabi kulud vastustajalt välja, märgib vastustaja, et kaebuse esitamise kulusid ei saa vastustajalt välja mõista, kuivõrd kaebajal sel hetkel esindajat ei olnud.
KOHTU PÕHJENDUSED
6(10)
7.Kohus leiab, et kaebus tuleb rahuldada osaliselt ning tuvastada Haridus- ja Teadusministeeriumi (HTM) toimingu, kaebaja 07.04.2025 teabenõudele ja selgitustaotlusele tähtaegselt vastamata jätmise, õigusvastasus. Mittevaralise kahju hüvitamise nõudes jätab kohus kaebuse rahuldamata. Kohtu põhjendused on järgmised. Õigusvastasuse tuvastamise nõue
8.Poolte vahel puudub vaidlus selles, et kaebaja esitas HTM-le 07.04.2025 teabenõude ja selgitustaotluse (dtl 6-7), registreeritud 08.04.2025.
9.Vastustaja vastas kaebaja selgitustaotlusele ja teabenõudele 02.05.2025 (dtl 27-37). Vaidlus puudub ka selles, et vastustaja ei teavitanud kaebajat, et ta oleks selgitustaotlusele ja teabenõudele vastamise tähtaega pikendanud.
10.Avaliku teabe seadus (AvTS) § 18 lg 1 sätestab, et teabenõue täidetakse viivituseta, kuid mitte hiljem kui viie tööpäeva jooksul. AvTS § 19 kohaselt kui teabevaldajal on vaja teabenõuet täpsustada või kui teabe väljaselgitamine on aeganõudev, võib ta teabenõude täitmise tähtaega pikendada kuni 15 tööpäevani. Tähtaja pikendamisest koos põhjendustega teatab teabevaldaja teabenõudjale viie tööpäeva jooksul. Seega tuli kaebaja 07.04.2025 teabenõudele vastata hiljemalt 15.04.2025, kaebajale vastati 02.05.2025 ehk 11 tööpäeva hiljem kui seadus ette näeb (arvestades, et 18.04 ja 01.05 olid pühad). Seega oli vastustaja perioodil 16.04.2025-30.04.2025 õigusvastases viivituses teabenõudele vastamisega.
11.Märgukirjale ja selgitustaotlusele vastamise ning kollektiivse pöördumise esitamise seadus (MSVS) § 6 sätestab, et märgukirjale või selgitustaotlusele vastatakse viivitamata, kuid mitte hiljem kui 15 kalendripäeva jooksul selle registreerimisest. Erilise vajaduse korral lähtuvalt vastamise keerukusest võib vastamise tähtaega pikendada kuni kahe kuuni. Isikut teavitatakse vastamise tähtaja pikendamisest ja pikendamise põhjusest. Seega tuli kaebaja 07.04.2025 selgitustaotlusele vastata hiljemalt 23.04.2025. Vastustaja vastas kaebajale 02.05.2025. Seega oli vastustaja vastamisega õigusvastases viivituses perioodil 24.04.2025-01.05.2025 ehk 8 kalendripäeva.
12.Kohus leiab, et vastustaja viide HKMS § 45 lg 2 ei ole käesoleval juhul asjakohane ega too kaasa kaebuse rahuldamata jätmist õigusvastasuse tuvastamise nõude osas. Kohus märkis oma 20.06.2025 määruses, et antud olukorras tuleb lähtuda jätkutuvastuskaebusele ülemineku reeglitest, mida on selgitatud Riigikohtu 28.10.2020 määruses haldusasjas nr 3-20-580, p 12. Riigikohus selgitas, et õigusvastasuse tuvastamise nõudele üleminek HKMS § 152 lg 2 alusel teenib ressursside otstarbeka kasutamise eesmärki olukorras, kus kohus ja menetlusosalised on kohtuasja menetluse käigus olulise osa vaidluse lahendamiseks vajalikust tööst ära teinud. Samuti on säte abiks kaebajale, kes on valinud oma õiguste kaitseks õigel ajal õige õiguskaitsevahendi, kuid kelle esitatud nõuet pole temast sõltumatult muutunud asjaolude tõttu enam võimalik rahuldada. Nende eesmärkide valguses ei ole kohus, kes otsustab kaebuse muutmise lubatavuse üle HKMS § 152 lg 2 alusel, seotud tuvastamiskaebuse esitamise piirangutega, mis on sätestatud HKMS § 45 lg-s 2. Küll aga peab tuvastamiskaebuse menetlemine olema kaebaja õiguste kaitseks vajalik. See võib nii olla näiteks juhul, kui kaebaja soovib esitada vaidlustatud haldusaktiga tekitatud kahju hüvitamise nõude või kui tuvastamiskaebuse rahuldamine aitaks kaebajal muul moel oma õigusi tulevikus tõhusalt kaitsta. Käesoleval juhul on kaebaja selgitanud, miks on tuvastamiskaebuse esitamine vajalik – seda esiteks preventiivsel eesmärgil ning teiseks kahju hüvitamise eesmärgil.
7(10)
Eeltoodust tulenevalt tuleb kaebaja kaebus esmases nõudes rahuldada ja tuvastada, et HTM-i toiming, kaebaja 07.04.2025 teabenõudele ja selgitustaotlusele tähtaegselt vastamata jätmine oli õigusvastane. Mittevaralise kahju hüvitamise nõue
13.Avalik-õiguslikus suhtes tekitatud kahju hüvitamist reguleerib RVastS § 7 lg 1, mis sätestab, et isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalikõiguslikus suhtes rikkunud, võib nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada RVastS §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. Kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks peab kohus tuvastama haldusorgani õigusvastase tegevuse ja kaebaja õiguste rikkumise. RVastS § 7 lg-st 1 tuleneb muu hulgas nõue tuvastada põhjuslik seos õigusvastase tegevuse ja kahju vahel. Mittevaralise kahju hüvitamise nõude puhul tuleb täiendavalt kindlaks teha, millist RVastS § 9 lg-s 1 sätestatud õigushüve on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevuse tagajärjel riivatud. RVastS § 9 lg 1 alusel hüvitatakse mittevaraline kahju süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Kaebaja põhjendab mittevaralise kahju nõuet sellega, et tema õiguste rikkumine seisnes selles, et õigeaegselt saamata jäänud vastus takistas tal oma õigusi realiseerida. Kohus nõustub siinkohal vastustajaga ja leiab, et kaebaja väide on selles osas paljasõnaline ja tõendamata on, millisel viisil tema õigused realiseerimata jäid. Kaebaja tõi oma täiendavates seisukohtades välja, et tähtaegselt vastamata jätmisega alandati kaebaja inimväärikust. Kaebaja rõhutab, et tegemist on korduva rikkumisega pikema perioodi jooksul. Esmalt peab kohus vajalikuks märkida, et käesolevas asjas on vaidluse alla üksnes küsimus, kas kaebaja 07.04.2025 teabenõudele ja selgitustaotlusele õigusvastaselt tähtaegselt vastamata jätmisega tekitati kaebajale mittevaralist kahju või mitte. Seega ei saa kohus arvestada varasemaid kaebaja poolt viidatud juhtumeid. Asjakohane on ka vastustaja viide Riigikohtu lahendile nr 3-20-1449, kus kohus leidis, et olukorras, kus usutavalt õigusvaidlus tekitas kaebajas stressi, nördimust, ebakindlust jm sarnaseid üleelamisi, ei saa sedalaadi ebameeldivusi siiski iseenesest käsitada mittevaralise kahjuna. Riigikohus leidis ka, et vastasel korral peaks mistahes õigusvaidlusega, mille inimene põhjendatult algatab, kaasnema suurem või väiksem rahaline hüvitis, kehtiv õigus selleks alust ei anna. Riigikohus tõi välja, et mittevaralise kahju hüvitamiseks peavad isikule põhjustatud tagajärjed olema tavapärasest eluriskist intensiivsemad. Kohus nõustub vastustajaga selles, et antud juhul kaebaja selliseid asjaolusid esile ei ole toonud. Asjaolu, et õiguskantsler soovitas kaebajal kohtu poole pöörduda ei tähenda veel, et põhjendatud oleks mittevaralise kahju hüvitise välja mõistmine. Õiguskantsleri kirjas ei ole ka midagi märgitud mittevaralise kahju hüvitamise nõude kohta, vaid soovitatud on pöörduda kohtu poole kaebusega, mille eesmärgiks on ministeeriumi vastama kohustamine. Kaebaja esitas vastava nõude kohtule ning selle tulemusena vastas ministeerium kaebajale ehk kaebaja saavutas oma esmase kaebuse eesmärgi. Lisaks tuvastas kohus ministeeriumi tegevuse õigusvastasuse kaebajale vastamisega viivitamisel. Riigikohus on RVastS § 9 lg-t 1 kohaldades pidanud võimalikuks mittevaralise kahju hüvitamist ka haldusakti või toimingu õigusvastasuse tuvastamisega (vt Riigikohtu määrus asjas nr 3-3-1-43-11). Mittevaraline kahju tuleb hüvitada rahas, kui väärikuse alandamise raskus, eelkõige kehaline või hingeline valu, seda õigustab (Riigikohtu otsus asjas nr 3-3-110-14). RVastS § 9 lg 2 kohaselt hüvitatakse mittevaraline kahju proportsionaalselt õiguserikkumise raskusega ning arvestades süü vormi ja raskust. Kohus leiab, et ka antud juhul on põhjendatud mittevaralise kahju hüvitise asemel vastustaja tegevuse õigusvastasuse 8(10)
tuvastamine, mida kohus juba tegi. Kohtule ei nähtu, et kaebajale oleks tekitatud selliseid hingelisi üleelamisi, mis tooks kaasa mittevaralise kahju hüvitamise rahas. Õige on vastustaja seisukoht ka selles, et RVastS § 9 lg 2 järgi hüvitatakse mittevaraline kahju proportsionaalselt õiguserikkumise raskusega ning arvestades süü vormi ja raskust. Riigikohtu praktikas (vt asi 3-16-1903) on välja toodud ühe asjaoluna ka rikkumise kestus. Vastustaja hilines vastamisega vastavalt 11 tööpäeva teabenõude osas ja 8 kalendripäeva selgitustaotluse osas. Samas nii teabenõudele kui selgitustaotlusele vastamise tähtaega on võimalik pikendada vastavalt 15 päeva ja kuni 2 kuud. Kuigi vastustaja vastavat võimalust ei kasutanud ega teavitanud kaebajat vastamise aja pikendamisest, nõustub kohus vastustajaga selles, et need rikkumised ei olnud sellise raskusastmega, mis võiks kaasa tuua mittevaralise kahju hüvitamise rahas. Vastustaja on kaebaja ees vabandanud ning kaebaja teabenõudele ja selgitustaotlusele vastanud, lisaks on kohus tuvastanud vastustaja tegevuse õigusvastasuse, millel on ilmselt ka preventiivne mõju vastustaja edasisele käitumisele sarnastes olukordades. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et kaebus mittevaralise kahju hüvitamise nõudes summas 500 eurot ei ole põhjendatud ja tuleb selles osas jätta rahuldamata. Menetluskulud
14.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Sama paragrahvi lg 2 sätestab, et kaebuse osalise rahuldamise korral jagatakse menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega.
15.Kaebaja taotleb menetluskulude hüvitamist summas 2520 eurot õigusabikulud ning 20 eurot riigilõiv (vt dtl 60-62). Menetluskulud on välja mõistetavad (vt ka HKMS § 109 lg 1). Kohus rahuldas kaebuse pooles ulatuses. Seega saaks vastustajalt välja mõista menetluskulud summas 1270 eurot (sh riigilõiv summas 10 eurot).
16.Kohus ei nõustu vastustustajaga selles, et menetluskulude hüvitamine ei ole põhjendatud, kuna kaebaja oleks saanud valida soodsama õiguskaitsevahendi. Kaebaja märgib õigesti, et õiguskaitsevahendi valik on kaebaja otsustada ja see, et on olemas ka teistsugused õiguskaitsevahendid, ei vabastada vastustajat menetluskulude kandmise kohustusest kohtus olukorras, kus otsus tehakse vastustaja kahjuks ehk kus on tuvastatud, et vastustaja on käitunud õigusvastaselt. Selline vastustaja käsitlus ei ole kooskõlas ühegi õigusaktiga ega ka üldiste õiguspõhimõtetega. Samuti peab kohus vajalikuks selgitada vastutajale, et kaebajal on õigus võtta endale esindaja mistahes menetlusstaadiumis kui ta seda vajalikuks peab.
17.Kohus mõistab välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud (HKMS § 109 lg 6). Kohus leiab arvestades asja mahtu, sisu ja keerukust (tegemist ei ole eriti keeruka vaidlusega) ning kaebuse täienduste mahtu (esialgse kaebuse esitas kaebaja ise), et ülal märgitud kulud nii kokku 2520 eurot (14 tundi) kui ka pool sellest on üle paisutatud ning neid tuleb vähendada. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et menetluskulusid tuleb vähendada poole võrra ning kohus mõistab vastustajalt kaebaja kasuks välja menetluskulud kokku summas 630 eurot (ilma käibemaksuta) õigusabikulud + 10 eurot riigilõiv so kokku 640 eurot. Kaebajal tuleb teatada vastustajale andmed, kuhu tuleb menetluskulud kanda hiljemalt 5 päeva jooksul käesoleva kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemisest arvates. Kohus selgitab, et menetluskulude tasumise kohustus tekib vastustajal alles peale kohtuotsuse jõustumist.