Veiko Vaske (eesistuja), Maret Altnurme ja Monika Laatsit
Otsuse tegemise aeg ja koht
19.detsembril 2025 Tallinnas
Haldusasja number
3-22-1676
Haldusasi
X kaebus Kehtna Vallavalitsuse 02.08.2022 korralduse nr 233 ja 03.08.2022 ehitusloa nr 2271/18981 osaliseks tühistamiseks ning 10.10.2024 väljastatud osalise kasutusloaga nr 2412371/04630 hõlmatud ulatuses õigusvastasuse tuvastamiseks Kaebaja – X
Menetlusosalised ja nende esindajad
Vastustaja – Kehtna vald Seaduslik esindaja vallasekretär Maire Pettai Kolmas isik 1 – Y Kolmas isik 2 – MTÜ Luminder
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 31.08.2023 otsus
Menetluse alus ringkonnakohtus
X apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamise vorm
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Võtta Kehtna valla dokumendiregistrist kohtutoimikusse 01.10.2024 korraldus nr 251 „Kasutusloa väljastamine“ ja ehitisregistrist kasutusluba nr 2412371/04630.
2.Rahuldada X taotlus ja jätkata 10.10.2024 väljastatud kasutusloaga nr 2412371/04630 hõlmatud ulatuses menetlust Kehtna Vallavalitsuse 02.08.2022 korralduse nr 233 ja 03.08.2022 ehitusloa nr 2271/18981 õigusvastasuse tuvastamiseks.
Rahuldada X apellatsioonkaebus osaliselt. Tühistada Tallinna Halduskohtu 31.08.2023 otsus osaliselt. Teha asjas uus otsus, millega rahuldada X kaebus osaliselt ning tunnistada Kehtna Vallavalitsuse 02.08.2022 korraldus nr 233 ja 03.08.2022 ehitusluba nr 2271/18981 õigusvastaseks. Jätta kaebus rahuldamata nõudes tühistada Kehtna Vallavalitsuse 02.08.2022 korraldus nr 233 ja 03.08.2022 ehitusluba nr 2271/18981 kasutusloaga nr 2412371/04630 hõlmamata osas.
4.Mõista Kehtna vallalt X kasuks välja kahes kohtuastmes kantud menetluskulu 30 eurot.
5.Jõustunud kohtuotsuse arvutivõrgus avaldamisel asendada kaebaja nimi initsiaalidega.
3-22-1676
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule hiljemalt 19.01.2026 (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 212 lg 1). Teine menetlusosaline võib esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 punkt 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Kehtna Vallavalitsuse 14.12.2021 korraldusega nr 398 väljastati ehitusseadustiku (EhS) § 27 alusel projekteerimistingimused (PT) (dtl 306–309) Palukülas asuvale Hiiemäe kinnistule (katastriüksus 29202:003:1501; pindala 103,41 ha; sihtotstarve 100% üldkasutatav maa) teenindushoone projekti koostamiseks, millega täpsustati ala suhtes kehtivat 21.09.2004 kehtestatud Paluküla puhke- ja spordikeskuse detailplaneeringut (DP) (dtl 68–90). PT põhjenduste kohaselt on Hiiemäe kinnistu maakasutuse sihtotstarbeks Kehtna valla üldplaneeringu (ÜP) järgi puhke- ja virgestusmaa, kuhu on lubatud rajada puhkemajanduslikke ehitisi. Projekteeritav hoone on kooskõlas DP-ga ning arvestatud on DP menetluses koostatud keskkonnamõju hindamise (KMH) aruandega (dtl 204–259). Ehitusala on ca 225 m2 ja projekteeritava teenindushoone pind ca 100 m2. Hiiemäe kinnistu asub Kõnnumaa maastikukaitseala Paluküla piiranguvööndis ning Keskkonnaamet on PT kooskõlastanud (dtl 260–261). Arvestatud on Keskkonnaameti soovitusega säilitada pärandkultuuri objektid (kaev ja kelder) ning vanad õuepuud. PT vaidlustati kohtus, halduskohtu ja ringkonnakohtu otsused haldusasjas nr 3-22-656, millega kaebus jäeti PT osas rahuldamata, ei ole käesoleva otsuse tegemise seisuga jõustunud. PT on kohtuotsuse tegemise seisuga kehtiv.
2.Kehtna Vallavalitsuse 02.08.2022 korraldusega nr 233 (dtl 66–67) anti ehitusluba nr 2212271/18981 (ehitusloal kuupäev 03.08.2022) (dtl 293–301) Hiiemäe kinnistule teenindushoone ehitamiseks. Korralduse kohaselt on ehitise omaniku MTÜ Lumider kasuks vallavolikogu 21.02.2022 otsusega nr 1-2/24 seatud hoonestusõigus ja sõlmitud notariaalne leping. Hoonestaja on kohustatud ehitama Hiiemäe kinnisasjale endise Liivaku taluhoone varemete maakivimüüride piires Paluküla tervise- ja matkaradade külastajaid teenindava hoone. MTÜ-ga Lumider on sõlmitud Paluküla terviseradade rendileping, mille raames tehakse ka terviseradade hooldustöid. Radade kasutustingimuste parendamiseks on vaja rajada teenindusmaja. Keskkonnaamet andis ehitusloa menetluses 14.07.2022 nõusoleku ehitusloa andmiseks. Püstitatav ehitis ei asu kinnismälestise nr 27194 „Ohvrikoht Hiiemägi“ kaitsevööndis. Koostatud on teenindushoone rajamise ehitusprojekti KMH eelhinnang (koostaja Lemma OÜ) (dtl 12–37). Kavandatava teenindushoone rajamine ei põhjusta ühegi keskkonnaelemendi suhtes olulist negatiivset keskkonnamõju. KMH eelhinnangust lähtudes ei ole vajalik keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse (KeHJS) kohane KMH. Põhjendused ja keskkonnatingimused on toodud eelhinnangu peatükkides 4 ja 2(13)
3-22-1676
5.Ehitusluba on samuti vaidlustaud viidatud haldusasjas nr 3-22-656. Tallinna Ringkonnakohtu 18.09.2025 otsusega (käesoleva otsuse tegemise ajal jõustumata) rahuldati osaliselt Raplamaa Loodushoiu MTÜ kaebus ning tunnistati korraldus nr 233 ja ehitusluba õigusvastaseks, kuna kaebajat ei kaasatud ehitusloa menetlusse, kuid kohtu põhjenduste kohaselt oli ehitusluba sellele vaatamata sisuliselt õiguspärane.
3.X, kellele kuuluvad Palukülas Tiigimäe ja Sepahindreku kinnistud (Sepahindreku kinnistu katastriüksus 29202:003:0361 piirneb Hiiemäe kinnistu katastriüksusega 9202:003:1501) esitas korralduse nr 233 ja ehitusloa peale 07.08.2022 kaebuse Tallinna Halduskohtule. Kaebaja põhjendused olid kokkuvõttes järgmised. Hiiemäe katastriüksusel asub Hiiemäe sihtkaitsevöönd, kus asuvad poollooduslikud kooslused, mis on ühtlasi Natura 2000 elupaigad. Kavandatava ehitise asukoht paikneb II kaitsekategooria liikide tõmmu- või habelendlane (Myotis brandtii/mystacinus), põhjanahkhiir (Eptesicus nilssonii) leiukohas ja III kaitsekategooria liigi nõmmelõoke (Lullula arborea) leiukohas. Hiiemäe kinnistul paikneb ajaloolooline looduslik pühapaik, mille ala kattub valdavalt Hiiemäe sihtkaitsevööndi alaga. Ehitusluba määrab kavandatava teenindusmaja asukoha põhjendamatult liiga lähedale Hiiemäe sihtkaitsevööndile ja looduslikule pühapaigale (ca 20 m). Kaebaja Paluküla külakoosolekul tehtud ettepanekule nihutada hoone asukohta ei reageeritud. Alternatiivseid asukohti ei ole kaalutud. Maakatastriseaduse (MaaKatS) § 181 lg 12 p 2 kohaselt ei ole Hiiemäe kinnistule ehitusloa alusel teenindushoone rajamine lubatav, sest üldkasutatav maa peaks üldjuhul olema hooneteta maa ning teenindushoone ei ole käsitatav abihoonena. DP seletuskirja lk-l 15 on sätestatud, et teenindus- ja garaaž-töökoja hoonete põhimahu katuste harjajooned on paralleelsed või risti Reevimäe tippu ja hooneid ühendava mõttelise joonega. Ehitusloa kohaselt rajatakse teenindushoone Liivaku varemetele ning kasutatakse Liivaku varemete säilinud müüriosa teenindushoone osana. Liivaku varemetele rajatava teenindushoone harjajoon ei ole risti ega paralleelne Reevimäe tippu tõmmatud mõttelise joonega. KMH eelhinnang väidab valesti, et hoone on DP arhitektuuriliste nõuetega kooskõlas. Kehtna valla üldplaneeringu (ÜP) p 2.3.17.2 kohaselt on puhke- ja virgestusmaale lubatud arendada majutus-, teenindusehitisi ja -rajatisi ning puhkemajanduslikke atraktsioone juhul, kui need ei kahjusta Natura 2000 elupaiku ega kaitsealuste liikide populatsioone, väärtuslikke maastikke, looduslikke pühapaiku ja rohelise võrgustiku alasid. Korraldusest ei nähtu, et teenindushoone ehitamise ja kasutamise mõju looduslikule pühapaigale oleks hinnatud. Loodusliku pühapaiga kui religioosse keskkonna olemuslik seisund on vaikus ja rahu ning võimalikult puutumatu looduskeskkond. Pühapaiga kõrvale rajatava hoone intensiivne kasutus, kaasnev liiklus, müra ja valgusreostus seda ei võimalda. Kaebajat ei kaasatud ehitusloa menetlusse. Kaebaja kinnistul paikneb põhja-nahkhiire poegimiskoloonia. Ehitusloaga alustatakse Paluküla puhke- ja spordikeskuse DP realiseerimist. Arvestades DP mahtu, on üheselt selge, et sellel on eeldatavalt ebasoodne mõju Natura 2000 võrgustiku ala kaitse-eesmärkidele. KMH aruanne ei käsitle Paluküla PSK detailplaneeringu mõju Natura alale ega Hiiemäe sihtkaitsevööndile, sest KMH aruanne koostati enne Eesti Vabariigi astumist Euroopa Liitu. KMH eelhinnangus väidetu, et olemasolevad ja planeeritavad tegevused ning koosmõju puuduvad, ei ole õige, sest kumulatiivset mõju põhjustavad DP-ga planeeritud tegevused, Paluküla puhkemaja ning Paluküla Saunad tegevus. Lähtudes 2004. aastal kehtestatud DP-st, ei võeta arvesse tänapäevaseid olusid, Riigikohtu ja Euroopa Kohtu 3(13)
3-22-1676 praktikat. Koostada tuli KMH. Riigikohus on otsuse nr 3-3-1-56-12 p-s 18 selgitanud, et Natura alale avalduva mõju osas kahtluste välistamiseks ei piisa ainuüksi sellest, et looduskaitses pädev asutus (Keskkonnaamet) pole kooskõlastuses täishindamist nõudnud. Lõppkokkuvõttes vastutab haldusakti andja (Kehtna Vallavalitsus).
4.Kehtna Vallavalitsus vaidles kaebusele vastu kokkuvõttes järgmistel põhjendustel. Teenindushoone aluse maatüki sihtotstarve on 100% üldkasutatav maa. MaaKatS § 181 lg 12 p 2 ei sisalda sõnaselget keeldu üldkasutatavale maale ehitamiseks. Ehitusluba on väljastatud teenindushoone kui kinnistut teenindava abihoone rajamiseks. Hiiemäe kinnistu suurus on 103,41 ha, teenindushoone (koos terrassiga 64 m2) ei oma mõju kogu kinnistu kasutusotstarbele. Hoone funktsioon on abistada teeniva kinnisasja kasutamist (pesemisvõimaluse pakkumine, looduskaitseliste väärtuste tutvustamine, pärandkultuuri tutvustamine jne), seda üldistes huvides. DP vaidlustati kohtus, sh kaebaja poolt. Riigikohtu 25.09.2008 otsus nr 3-3-1-15-08 kinnitas, et ehitustegevus Hiiemäe kinnistul on lubatud. DP-s on teenindusmaja (objekt nr 6) planeeritud täpselt samale asukohale Liivaku talu varemetel kui vaidlustatud ehitusloas. DP seletuskirja lk-l 15 on silmas peetud teenindushoonet (objekt nr 7), mitte teenindusmaja. Ehitusloa alusel rajatav teenindushoone ei oma puutumust kunagise kultuurimälestisega „Paluküla Hiiemägi“ ja tänase ajaloolise loodusliku pühapaigaga „Ohvrikoht Hiiemägi“. Ehitis ei paikne Ohvrikoht Hiiemäe piiranguvööndites ja piiranguvöönditest tulenevad kitsendused vaidlustatud korraldusele ei laiene. Kaebajat ei kaasatud menetlusse, kuna ta ei ole vaidlusaluse kinnisasjaga piirneva kinnisasja omanik, talle kuulub Tiigimäe kinnistu. Püstitatav teenindusmaja on oma parameetritelt äärmiselt väike ning piisavalt kaugel kaebajale kuuluvatest ehitistest (üle 190 meetri), millest tulenevalt võimalik riive kaebaja õigustele on hüpoteetiline või minimaalne. Seega puudus vastustajal põhjus eeldada, et ehitis võiks kaebaja õigusi riivata. Liivaku talu varemetele ehitamise mõju keskkonnale on uuritud ehitusprojekti KMH eelhinnangus, ÜP keskkonnamõju strateegilises hinnangus (dtl 91–203) ja DP KMH-s, ohtu loodusele ei ole tuvastatud. Lisaks on Keskkonnaamet kaitseala valitsejana andnud nõusoleku PT väljastamiseks. Ehitustegevust ei ole planeeritud ajaloolise loodusliku pühapaiga sihtkaitsevööndisse. Ehitusluba on menetletud loa taotleja soovi kohaselt ja menetlejal puudub õigus keelduda ehitusloa väljastamisest seadusest mittetulenevatel asjaoludel või subjektiivsele seisukohale tuginedes. Vastustaja on erinevate osapooltega ehitamisega seotud soove piisavalt arutanud (koosolekud 02.01.2022 ja 16.02.2022, dtl 262–271). Keskkonnaamet ega Muinsuskaitseamet ei näinud ehitustegevuses vastuolu õigusaktidega.
5.Kolmanda isikuna menetlusse kaasatud Y kohtule oma seisukohta ei avaldanud. Kolmas isik MTÜ Luminder vastas kaebusele kokkuvõttes järgmiselt. Kaebaja ei ole PT-d vaidlustanud ja see jääb ka ehitusloa tühistamisel kehtima. Kaebaja subjektiivseid õigusi ehitusloaga ei rikuta. Kaebaja on esitanud valdavalt populaarkaebuse, kuid ta ei saa ehitusluba vaidlustada avalikes huvides, oma subjektiivsete õiguste rikkumist ei ole ta ära näidanud. Naaberkinnisasjade omanike õiguste hindamisel ei saa eelistada üht omanikku teisele. Igal kinnisasjal on prioriteetsed selle omaniku huvid (vt Riigikohtu otsus nr
4(13)
3-22-1676 3-2-1-33-05, p 13). Naaber peab taluma ehitise rajamist, mis on lubatud planeeringuga ja sobib ümbrusse ning on ka muidu õiguspärane (vt Riigikohtu otsus nr 3-3-1-42-03, p 16). Kaebaja pidi arvestama, et DP-st tulenevaid õigusi hakatakse varem või hiljem teostama. Kehtivat DP-d ei saa ehitusloa kaudu vaidlustada. Kaasamiskohustust ei ole rikutud. Kaebajale kuuluv katastriüksus asub üle 1,1 km kaugusel. Selgitamata on, milliseid subjektiivseid õigusi ehitustegevus Sepahindreku kinnistu osas rikub.
6.Tallinna Halduskohus jättis 31.08.2023 otsusega kaebuse rahuldamata ja poolte menetluskulud nende endi kanda. Halduskohtu põhjendused olid kokkuvõttes järgmised. Kehtna valla ÜP näeb Hiiemäe katastriüksusele ette puhke- ja virgestusmaa sihtotstarbe, millena käsitatakse ÜP-s heakorrastatud haljas- ja metsaala koos teenindavate ehitistega (spordi-, puhke-, kogunemisehitised, külaplatsid jne), mh on lubatud ehitada teenindusehitisi. Kuna antud alal toimub spordi- ja puhketegevus, on maakasutuse sihtotstarve üldplaneeringuga kooskõlas. DP näeb Hiiemäe katastriüksusele ette sihtotstarbeks 100% sotsiaalmaa. Sotsiaalmaa sihtotstarve jaguneb kaheks: üldkasutatav maa ja ühiskondlike ehitiste maa. Vastustajal on võimalik kaaluda maa sihtotstarbe muutmist kasutusloa menetluses või kehtiva DP alusel muuta maa sihtotstarvet osaliselt üldkasutatavast maast ühiskondlike ehitiste maaks. Kohtu hinnangul ühtib Hiiemäe katastriüksuse olemasolev sihtotstarve kehtiva ÜP sihtotstarbega ning tingimata muutmist ei vaja. Kohtule jääb ebaselgeks, milliseid seadusest tulenevaid kaebaja subjektiivseid õigusi oleks üldse võimalik rikkuda sellega, kui maa kasutamise otstarve ei vasta osaliselt MaaKatS § 18 1 lg 12 p-s 2 sätestatud maa sihtotstarbele, kaebusest selliseid õigusi ei nähtu. Seda on kinnitanud ka Tallinna Ringkonnakohus 17.05.2023 esialgse õiguskaitse kohta tehtud määruses, kus selgitas varasemale praktikale viidates, et MaaKatS § 18 1 lg 12 p-s 2 esitatud loetelu hoonetest ja rajatistest tuleb käsitada näitlikuna. Kõik tegevused ja rajatised, mis on kantud eesmärgist mitte taotleda maalt kasumit ning mille puhul on tagatud maa avalik kasutamine, tuleb pidada üldkasutatava maa sihtotstarbega kooskõlas olevaks. Põhjendatud ei ole kaebaja seisukoht, et ehitusluba ei vasta DP tingimustele, kuna teenindusmaja harjajoon ei ole risti või paralleelne Reevimäe tipuga. PT-ga on täpsustatud DP põhijoonise objekti nr 6 ehk teenindusmaja asukohta Liivaku talu varemete kohal ja vähendatud selle ehitusalust pinda. Katuse harjajoon ei saa ka kuidagi kaebaja subjektiivseid õigusi rikkuda. Ka ringkonnakohus selgitas esialgse õiguskaitse määruses, et DP tingimus katuseharjade suuna osas on ette nähtud avalikes huvides miljöö kaitseks. Kaebaja väited külastuskoormuse olulisest kasvust ja sellega kaasnevast negatiivsest mõjust hiiemäele kui pühapaigale ja seda külastavatele inimestele, sh kaebajale, ei seondu teenindushoone ehitamise, vaid selle hilisema võimaliku kasutamisega. Ringkonnakohus selgitas haldusasjas nr 3-22-656 esialgse õiguskaitse kohta tehtud määruses, et ala kasutatakse aktiivselt puhkamiseks ja sportimiseks ning kuigi hoone ehitamine võib külastajate hulka suurendada, ei ole tegu inimtegevusest puutumata piirkonnaga. Ettepanekut mälestise piire laiendada ei ole realiseeritud ja teenindushoone jääks ka laiendatud piiridest väljapoole. Võimalikud probleemid, kuidas ühitada spordi- või puhkeürituste korraldamist ning pühapaiga külastamist, tuleb lahendada hoone hilisema kasutamise käigus (nt on võimalik piirata ürituste korraldamist usulistel tähtpäevadel vmt). Pooled ei vaidle selle üle, et kaebajat ehitusloa menetlusse ei kaasatud. Kaebajale kuuluv Tiigimäe kinnistu ei ole Hiiemäe kinnistu piirinaaber, kuna see asub teisel pool RämasooPaluküla teed, seega ei tulnud kaebajat sellest lähtuvalt menetlusse kaasata. Kaebaja on aga menetluses selgitanud, et talle kuulub ka Sepahindreku kinnistu, mis piirneb Hiiemäe kinnistu katastriüksusega 9202:003:1501. EhS § 42 lg 6 kohaselt kaasatakse piirneva kinnisasja 5(13)
3-22-1676 omanik menetlusse vajaduse korral, vajaduse üle otsustab pädev asutus. Sepahindreku kinnistu asub ehitatavast hoonest enam kui kilomeetri kaugusel. Kavandatud hoone suurust arvestades ei ole põhjust asuda seisukohale, et vastustaja tegi kaalutlusvea, jättes kaebaja menetlusse kaasamata. Kohtule ei ole äratuntavad ka sellised asjaolud, mille tõttu oleks kaebaja tulnud lugeda EhS § 42 lg 7 p 2 kohaselt isikuks, kelle õigusi või huve võib ehitis või ehitamine puudutada, ja kellele oleks seetõttu tulnud saata ehitusloa eelnõu arvamuse avaldamiseks. Seda ei muuda ka asjaolu, et kaebaja kinnistul paiknevad kaitsealused liigid, kuivõrd vaidlusaluse ehitusloa alusel ehitatava ehitisega kaitsealuste liikide elutingimusi ei muudeta.Kohus ei nõustu kaebaja väitega, et enne ehitusloa taotluse üle otsustamist pidanuks Kehtna Vallavalitsus hindama detailplaneeringu keskkonnamõju vastavalt KeHJS § 3 lg 1 p 2-le ehk läbi viima Natura hindamise. Kaebaja väited kumulatiivsest mõjust seonduvad eelkõige teenindusmaja kasutamisega, mitte ehitusloaga, ning on ka paljasõnalised ja tõendamata. Tallinna Ringkonnakohus on 13.01.2023 ja 05.04.2023 määrustes haldusasjas nr 3-22-656 põhjalikult käsitlenud Natura 2000 hindamise rikkumise väidet ja kumulatiivset mõju ning leidnud, et see ei ole põhjendatud. KMH eelhinnang hõlmab mh Natura eelhindamist, mõju nahkhiirtele ja kultuuripärandile (k.a looduslikule pühapaigale) ja selle järelduste kohaselt ei põhjusta teenindushoone rajamine ühegi keskkonnaelemendi suhtes olulist negatiivset keskkonnamõju. Asjaolust, et KMH eelhinnangus on soovitatud rakendada leevendusmeetmeid (nt kavandada nahkhiiresõbralik hoone ja valgustus või paigaldada varjekaste), ei saa tuletada vajadust teha täiemahuline KMH või Natura hindamine. Kaitseeeskirjast ei nähtu, et Kõnnumaa maastikukaitseala eesmärk oleks kaitsta rukkirääku. Paluküla ja Hiiemäe piirkond on inimestele liikumiseks avatud, Hiiemäel toimuvad erinevad üritused ja võistlused, mille osalejate arv ületab vastustaja kinnitusel juba praegu teenindushoone mahutavuse. Seetõttu ei ole esitatud andmetel eluliselt usutav, et teenindushoone külastatavus ja lisanduv müra kahjustaks ala kaitse-eesmärkide saavutamist. Kumulatiivset mõju saab ja tuleb hinnata edaspidi, kui kavandatakse DP-ga ettenähtud muude ehitiste püstitamist. Asjaolu, et kaebaja leiab, et teenindusmaja asukoht võiks asuda kaugemal Hiiemäe sihtkaitsevööndist ja looduslikust pühapaigast, ei muuda ehitusluba õigusvastaseks ega saa kaasa tuua selle tühistamist. Teenindushoone asukohta on kaalutud DP menetluses ja seda täpsustavas PT-s. Ehitusloa menetluses ei pidanud ega saanudki vastustaja hakata uuesti kaaluma teenindusmaja asukohta. Seega ei ole vastustaja teinud ehitusloa väljastamisel kaalutlusviga.
7.Kehtna Vallavalitsus väljastas 01.10.2024 korraldusega teenindushoonele 10.10.2024 osalise kasutusloa nr 2412371/04630 (kasutusloas on märgitud, et see ei hõlma projektis ette nähtud ventilatsiooni, mille väljaehitamise tähtaeg on 31.12.2027). Kaebaja on vaidlustanud korralduse ja kasutusloa, kaebus on haldusasjas nr 3-24-2768 Tallinna Halduskohtu menetluses ja käesoleva otsuse tegemise seisuga ei ole halduskohus kaebust lahendanud. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES
8.Kaebaja esitas halduskohtu 31.08.2023 otsusele 24.09.2023 apellatsioonkaebuse, paludes halduskohtu otsuse tühistada ja uue otsusega kaebuse rahuldada. Kokkuvõtlikult on apellatsioonkaebuse väited järgmised. Seadusandja on määratlenud MaaKatS-s üldkasutatava maa hooneteta maana, millel üksnes erandjuhul võivad paikneda abihooned. Ehitusloas 2212271/18981 on ehitise kasutamise otstarbeks märgitud muu teenindushoone (kood 12339), s.t tegemist ei ole abihoonega. Kohalikul omavalitsusel on õigus maa sihtotstarvet muuta, kuid seda oleks tulnud teha enne ehitusloa andmist. Keskkonnaamet ei andnud 07.02.2022 kirjas nõusolekut Hiiemäe katastriüksuse jagamiseks, mis oleks Kõnnumaa maastikukaitseala kaitse-eeskirja § 6 p 1 6(13)
3-22-1676 kohaselt eelduseks katastriüksuse kõlvikute piiride ja maa sihtotstarbe muutmiseks. Kaebaja subjektiivsed õigused on seotud loodusliku pühapaiga ja sellega seotud usuliste veendumustega. MaaKatS § 181 lg 12 p 2 tagab, et üldkasutataval maal asuvasse looduslikku pühapaika ja vahetult selle kõrvale hooneid rajada ei saa. PT-ga ei ole täpsustatud teenindushoone asukohta, sest korralduse nr 398 kohaselt on PTjärgne arhitektuurne lahendus DP arhitektuuriliste nõuetega kooskõlas. Vallavalitsusel ei ole õigust muuta vallavolikogu poolt detailplaneeringuga kehtestatud arhitektuurinõudeid, see rikuks võimude lahususe põhimõtet. DP-d kui ühiskondlikku kokkulepet saab muuta ainult valijate mandaadiga vallavolikogu. Halduskohus ei ole selgitanud, millise õigusnormi alusel on vastustaja kohustatud hindama ja kaaluma teenindushoone kasutamisega kaasnevat mõju Hiiemäe kinnistul asuvale looduslikule pühapaigale ning kaebaja kasutusloa menetlusse kaasama. EhS § 44 p 4 kohaselt keeldutakse ehitusloa andmisest, kui ehitisega kaasneb kinnisasjaga piirnevate kinnisasjade omanikele või selle mõjualas olevatele isikutele püsiv negatiivne mõju ning sellest tulenevalt tuleb ka ehitise mõjualas elavad isikud ehitusloa menetlusse kaasata. Kinnistute vahel asuv kitsas tee ei oma sisulist mõju. Halduskohus on jätnud tähelepanuta, et teenindushoonele vajalik vesi saadakse Hiiemäe kinnistu katastriüksusel 29202:003:1502, mis on Tiigimäe kinnistu vahetu naaberkinnistu, asuvast salvkaevust. Intensiivses kasutuses hoone veevajadus on suur, see võib mõjutada kaebajale kuuluva Tiigimäe kinnistu veevarustust. Seega tuli ehitusloa eelnõu esitada kaebajale EhS § 42 lg 7 p 2 alusel arvamuse avaldamiseks. Kaebajale kuuluval Tiigimäe kinnistul asuvad kaitsealused käsitiivalised on teenindushoone rajamisest mõjutatud, sest teenindushoone jääb nende toitumisalale. Intensiivses avalikus kasutuses hoonega kaasneb valgustus ja müra, mille suhtes käsitiivalised on tundlikud. Keskkonnaseadustiku üldosa seaduse (KeÜS) § 30 lg 1 ning § 23 lg-te 1 ja 2 alusel on isikul, kelle kinnistul paikneb kaitsealune liik, õigus esitada kaebus kaitsealust liiki mõjutavate väljastpoolt tulevate negatiivsete mõjude tõrjumiseks, sest vastasel juhul ei saaks isik järgida põhiseaduse §-s 53 sätestatud elu- ja looduskeskkonna kaitsmise kohustust. Kaebajal on vahetu puutumus kaitseala looduskeskkonnaga, kus ta elab. Haldusasjas nr 3-16-2272 on Tallinna Ringkonnakohus 15.05.2018 määruse punktis 6 selgitanud, et loodusliku pühapaigaga seotud usuliste veendumuste puhul ei ole kaebeõigust KeÜS § 23 lg 1 alusel võimalik välistada, sest hiiemäe kui loodusliku pühapaiga piirid ei ole erinevalt arheoloogiamälestise kaitsevööndist täpselt määratletavad. Samast haldusasjast on vastustajale teada kaebaja usulised veendumused seoses Hiiemäe kinnistul asuva loodusliku pühapaigaga. Kumulatiivset mõju, sh kaebaja elukeskkonnale tuleb hinnata ja kaaluda ehitusloa menetluses, sest loa realiseerimisega luuakse tingimused kasutuskoormuse kasvuks. Tulevase omaniku (vastustaja) poolt kasutusloa menetluses hoone kasutamisega kaasneva mõju hindamine ei ole objektiivne. Seoses Paluküla Saunade tegevusega on teadaolevalt vähemalt kahel korral sekkunud politsei. 2004. aastal kehtestatud DP-ga kavandatu ei ole enam ajakohane, sest Kõnnumaa maastikukaitseala arvati Natura 2000 võrgustikku, 2008. aasta sügisel kehtestati uus Kehtna valla üldplaneering, 2008. aasta oktoobris Barcelonas toimunud Rahvusvahelise Looduskaitseliidu (IUCN) maailma looduskaitse IV kongressil kiitis Eesti koos rohkem kui saja riigiga heaks resolutsiooni 4.038 „Looduslike pühapaikade tunnustamine ja kaitse kaitsealadel”. Sellega võttis riik selge kohustuse kaitsta kaitsealadel paiknevaid looduslikke pühapaiku. Resolutsiooni suunise 2.5 kohaselt tuleb looduslikud pühapaigad ümbritseda tugi-, puhver- ja üleminekuvöönditega, eriti sellised pühapaigad, mis on altid kahjulikule 7(13)
3-22-1676 välismõjule. Teenindushoone asuks pühapaiga üleminekuvööndis. Vastustaja on esitanud 29.03.2023 Kultuuriministeeriumile taotluse, mille kohaselt on Paluküla spordi- ja puhkekeskuse eeldatav aastane külastajate arv 170 000 inimest. DP-s ei ole kaalutud väga suure külastajate hulga mõju kaebajale olulisele looduslikule pühapaigale. DP KMH-s ei ole hinnatud tegevuste mõju Natura alale.
9.Vastustaja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata. Vastustaja leiab, et halduskohtu otsus on õiguspärane ja põhjendatud ning jääb oma varasemate seisukohtade juurde.
10.MTÜ Luminder palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata. Kaebaja on esitanud apellatsioonkaebuses uusi argumente esialgse kaebuse sisustamiseks, kuid puuduvad igasugused tõendid, millest tulenevalt oleks halduskohtu seisukohad ebaõiged. Kolmandal isikul puudub igasugune teave haldusasja nr 3-16-2722 kohta, millega kaebaja on asunud oma seisukohti põhjendama. Kolmandal isikul on hoonestusõiguse alusel kohustus hoone ehitada.
11.Kaebaja esitas seoses teenindushoonele osalise kasutusloa väljastamisega 27.09.2025 ringkonnakohtule taotluse jätkata menetlust korralduse nr 233 ja ehitusloa õigusvastasuse tuvastamiseks. Kaebajal on preventiivne huvi ehitusloa õigusvastasuse tuvastamiseks. Kuna DP alusel on jätkuvalt võimalik väljastada ehituslubasid, siis on vaja saada hinnang vastustaja ehitusloa väljastamise menetluspraktikale Hiiemäel asuval planeeringualal. Kehtna Vallavolikogu haridus-, kultuuri- ja sotsiaalkomisjoni 06.03.2025 protokolli kohaselt kavandatakse Hiiemäe sihtkaitsevööndisse ja loodusliku pühapaiga alale kolme suusatõstuki paigaldamist ning kunstlume tootmiseks torustiku rajamist. Kavandatu naabrina on kaebaja järgnevatest menetlustest puudutatud ja mõjutatud isik. Ehitusloa õigusvastasuse tuvastamine loob selgust ning aitab kaebajal menetlustes oma õigusi kaitsta. Kaebaja juhtis tähelepanu Muinsuskaitseameti 19.08.2025 kirjale nr 5-14/1970-1, millele lisatud joonise kohaselt käsitleb Muinsuskaitseamet jätkuvalt Hiiemäe kinnistul asuvat looduslikku pühapaika Hiiemäe sihtkaitsevööndi piirides. Ehitusloa menetluses ei ole käsitletud ega kaalutud teenindushoone rajamise mõju Hiiemäe sihtkaitsevööndi piirides asuvale looduslikule pühapaigale. Kolmandale isikule hoonestusõiguse seadmisest ei saa tulla kohustust hoonet ehitada, sest hoonestusõigus ei anna veel õigust hoone ehitamiseks.
12.Vastustaja palub täiendavas vastuses jätta kaebus rahuldamata. Muinsuskaitseameti 21.01.2025 kirja nr 5-14/217 kohaselt on menetlus kultuurimälestiste piiride muutmise osas lõpetatud. Kaebaja viidatud kiri käsitleb Muinsuskaitseameti seisukohta metsateatisele. Kehtna Vallavolikogu 21.02.2022 otsuse nr 24, millega seati hoonestusõigus Hiiemäe kinnisasjale, p 2 alapunkt 2.1 kohustab MTÜ-d ehitama külastajaid teenindava hoone. Ehitustegevus toimub kooskõlas seadusega. Suusatõstukite paigaldamine on ainult volikogu komisjoni kavand.
13.MTÜ Luminder palub jätta kaebus menetlusse võtmata või rahuldamata. Kaebaja väited millalgi algava ehituse kohta ei ole piisavad kaebuse sisustamiseks. MTÜ Luminder on täitnud kõik seadusest tulenevad nõuded, et täita hoonestusõiguse lepingust tulenevaid kohustusi.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
14.Kohus võtab kasutusloa andmise korralduse ja kasutusloa uurimispõhimõttest lähtudes haldusasja toimikusse.
15.Kohus rahuldab kaebaja taotluse jätkata kasutusloaga hõlmatud osas haldusasja menetlust ehitusloa õigusvastasuse tuvastamiseks HKMS § 152 lg 2 alusel. Seoses osalise kasutusloa 8(13)
3-22-1676 andmisega on kasutusloaga hõlmatud osas ehitusluba ammendunud, seda ei ole enam võimalik tühistada ja see tooks kaasa HKMS § 152 lg 1 p 4 alusel kohtumenetluse lõpetamise, kui kaebaja ei taotle HKMS § 152 lg 2 alusel õigusvastasuse tuvastamist või ei ole tal selleks põhjendatud huvi. Kuna kasutusluba ei hõlma teenindushoone ventilatsioonisüsteemi, siis on selles osas ehitusloa tühistamine jätkuvalt võimalik.
16.Kaebaja on põhjendanud kasutusloaga hõlmatud osas ehitusloa õigusvastasuse tuvastamise vajadust eelkõige oma preventiivse huviga saada hinnang vastustaja ehitusloa väljastamise menetluspraktikale DP planeeringualal, kuna DP elluviimine eeldatavalt jätkub, näiteks võimalike suusatõstukite paigaldamisega. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa PT alusel antud ja tänaseks valdavas osas ammendunud ehitusloa menetlus ja selle õiguspärasuse või vastasuse tuvastamine omada sisulist preventiivset mõju võimalike tulevaste DP alusel antavate ehituslubade (mille puhul võidakse DP-d täpsustada omakorda uute projekteerimistingimustega) menetlustele või muudele DP elluviimise toimingutele ning seega jääb mõneti ebaselgeks ka kaebaja preventiivne huvi. Kohus leiab siiski, et kaebajal võib olla eeldatavalt huvi ehitusloa õigusvastasuse tuvastamise vastu seoses samaaegselt toimuva kohtuvaidlusega kasutusloa üle. Riigikohus on selgitanud, et kuigi ehitusloa õigusvastasus ei too vältimatult kaasa ehitamise ega ehitise õigusvastasust, tuleb ehitusloa andmisel tehtud vea ilmnemisel kaaluda ehitise omaniku ja kolmandate isikute õigusi ja huve ning otsustada kas kasutusloa andmine või ehitusloa kehtetuks tunnistamine või muutmine (halduskolleegiumi 04.12.2017 otsus haldusasjas nr 3-15-873, p 21). Menetluse jätkamine on otstarbekas ka seetõttu, et kaebaja seisukohtade põhjal ei ole eristatav, millises osas puudutavad tema väited ehitusloa õigusvastasuse kohta kasutusloaga hõlmamata teenindushoone ventilatsioonisüsteemi, vaid seisukohtadest võib aru saada, et need puudutavad ehitusluba tervikuna. Seetõttu ei lõpeta kohus menetlust kasutusloaga hõlmatud ehitusloa osa suhtes ja jätkab menetlust ehitusloa õigusvastasuse tuvastamise nõudes ning annab põhjendustes hinnangu ehitusloa õiguspärasusele tervikuna.
17.Seega jätkub kohtumenetlus korralduse nr 233 ja ehitusloa õigusvastasuse tuvastamiseks kasutusloaga hõlmatud osas ning korralduse nr 233 ja ehitusloa tühistamiseks kastutusloaga hõlmamata osas.
18.Ehitusloa materiaalse õiguspärasuse osas nõustub ringkonnakohus halduskohtu põhjendustega ja leiab, et ehitusluba on materiaalselt õiguspärane. Ringkonnakohus ei korda halduskohtu seisukohti, vaid täiendab neid vastuseks apellatsioonkaebusele. Halduskohtu otsus tuleb siiski tühistada osaliselt, kaebus osaliselt rahuldada ja lugeda ehitusluba õigusvastaseks formaalse õigusvastasuse tõttu, kuna vastustaja on vääralt jätnud kaebaja ehitusloa menetluses ära kuulamata. Tegemist on kaaluka menetlusveaga, kuid kohtu hinnangul ei too see siiski kaasa ehitusloa materiaalset õigusvastasust, kuna kaebaja kohtumenetluses esitatud väited ei oleks tinginud ehitusloa andmata jätmist. Seetõttu puudub alus ehitusloa kehtivas (kasutusloaga hõlmamata) osas tühistamiseks. Selles osas tuleb jätta kaebus ja apellatsioonkaebus rahuldamata.
19.Halduskohus on asjakohaselt selgitanud, miks ei välista üldkasutatava maa sihtotstarve Hiiemäe kinnisasjale hoone püstitamist. MaaKatS § 181 lg 12 p 2 kohaselt on üldkasutatav maa üldjuhul hooneteta, kuid sellel võivad paikneda abihooned. Hoone rajamise antud asukohta näeb ette nii DP kui ka oluliselt vähendatud mahus PT ning puhkemajanduslikud ehitised on lubatud ka ÜP kohaselt. Sellest, et tegemist on seaduse kohaselt erandi, mitte üldjuhul kehtiva reegliga, ei saa teha järeldust, nagu oleks PT-le vastava ehitusloa väljastamine õigusvastane. Ehkki üldjuhul on üldkasutatav maa hoonestamata, on abihoone rajamine seaduse alusel antud sihtotstarbe puhul selgelt lubatud. Sättest, mis abihoone olemasolu selgesõnaliselt lubab, ei saa tuleneda kaebaja subjektiivset õigust nõuda, et üldkasutataval maal abihoonet ei asuks. 9(13)
3-22-1676
20.Põhjendatud ei ole ka kaebaja väide, et hoonet ei saa käsitada abihoonena. Õigusaktides ei ole määratletud kriteeriume, millele peaks ehitis vastama, et käsitada seda abihoonena. Sealjuures ei tulene õigusaktidest, et abihoone eeldab igal juhul n-ö „põhihoone“ olemasolu, vaid abihoone võib täita abistavat funktsiooni ka muul juhul. Ehkki majandus- ja taristuministri 02.06.2015 määruses nr 51 „Ehitise kasutamise otstarvete loetelu“ on nimetatud üksnes elamu, kooli vms abihoonet (kood 12744), ei saa sellest teha järeldust, et abihoone saabki olla ainult elamul, koolil vms ning „muu teenindushoone“ (kood 12339) kasutusotstarbega ehitise puhul ei ole tegemist abihoonega. Mõistlik on eeldada, et abihoone on esmajoones mõeldud põhihoone või -rajatise teenindamiseks. Siinsel juhul on see tingimus täidetud, sest vaidlusalune hoone on nähtud ette Paluküla puhke- ja spordikeskuse (sh spordiplatsid, terviserajad) otstarbeka kasutamise võimaldamiseks (nt riietumisvõimalus, tualetid). Sellele, et abihoone ei nõua vältimatult põhihoone olemasolu (ega selle kavandamist tulevikus), viitab mh MaaKatS § 181 lg 12 p 2, mille sõnastuse kohaselt saavad üldkasutataval maal paikneda üksnes abihooned. Ringkonnakohus jääb ka 29.11.2019 otsuses haldusasjas nr 3-18-2298 võetud seisukoha juurde, et MaaKatS § 18 1 lg 12 p-s 2 esitatud loetelu hoonetest ja rajatistest tuleb käsitada näitlikuna. Kõik tegevused ja rajatised, mis on kantud eesmärgist mitte taotleda maalt kasumit ning mille puhul on tagatud maa avalik kasutamine, tuleb pidada üldkasutatava maa sihtotstarbega kooskõlas olevaks.
21.Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et ehitusluba ei ole õigusvastane vastuolu tõttu DP arhitektuurinõuetega. DP seletuskirja ptk-s 9 (dtl 83) on märgitud, et teenindus- ja garaažtöökoja hoonete põhimahu katuste harjajooned on paralleelsed või risti Reevimäe tippu ja hooneid ühendava mõttelise joonega. Selliselt on DP põhijoonisel (dtl 68) kujutatud ka teenindushoone paiknemine (objekt nr 6). Samas on seletuskirja ptk-s 5 märgitud, et teenindushoone rajatakse endisele Liivaku talukohale (dtl 78) ning põhijooniselt on näha, et endisest taluhoonest oluliselt suurema hoone asukoht on kujutatud taluhoone vare kohale nurga all pööratult. PT kohaselt (dtl 307) on hoone mahtu oluliselt vähendatud ja sätestatud, et hoone on asjakohane projekteerida vana taluhoone ruumilises mahus. Kuna taluhoone suund ei olnud DP seletuskirja ptk-s 9 sätestatud katuse harjajoone suunaga sama, siis on PT-ga vastavat arhitektuurilist tingimust muudetud. Erinevalt kaebaja väitest ei ole see õigusvastane.
22.Asjaolu, et PT-s on samas lauses hoone vana taluhoone ruumilises mahus määratud asukohaga (ja sellest tulenevalt ka katuse suunaga) märgitud, et hoone arhitektuurne lahendus on planeeringu arhitektuuriliste nõuetega kooskõlas, ei tähenda õigusvastast vastuolu, millest tulenevalt oleks tulnud jätta ehitusluba andmata. Keskmisele mõistlikule inimesele on arusaadav, et PT sõnastuses on silmas peetud, et muus osas kui hoone täpne asukoht (ja sellest tulenev suund) on lahendus DP arhitektuuriliste nõuetega kooskõlas. Tegemist ei ole mingil moel DP põhilahenduse olemusliku muudatusega. Arusaamatu on ka kaebaja väide, et DP arhitektuurilisi nõudeid on õigus muuta ainult valijate mandaadiga vallavolikogul uue planeeringu kaudu ning vastupidine tähendab võimude lahususe printsiibi rikkumist. Esiteks on EhS § 27 lg 4 p 4 kohaselt selgesõnaliselt lubatud detailplaneeringut täpsustavate projekteerimistingimustega muuta hoone arhitektuurilisi, ehituslikke ja kujunduslikke tingimusi. Teiseks on õiguslikult isegi teoreetiliselt põhjendamatu väide, nagu rikuks arhitektuuritingimuste muutmine vallavalitsuse poolt võimude lahusust. Põhiseaduse § 4 sätestab võimude lahususe ja tasakaalustatuse põhimõtte riigivõimu harude vahelistes suhetes. Seadusandlik võim kuulub Riigikogule. Kohalikul tasandil teostatakse üksnes täidesaatvat võimu. Kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse § 22 sätestab küll omavalitsusorganite funktsioonide lahususe, loetledes volikogu ainupädevusse kuuluvad küsimused, kuid ei üldplaneeringuga kooskõlas oleva detailplaneeringu kehtestamine ega projekteerimistingimuste andmine nende hulka ei kuulu. Viimaks jagab ringkonnakohus ka halduskohtu seisukohta, et katuse harjajoone suuna kehtestamine DP seletuskirjas teenib 10(13)
3-22-1676 avalikes huvides miljöö kaitsmise eesmärki ega puuduta ca 180 m kaugusel elava kaebaja subjektiivseid õigusi.
23.Põhjendatud on halduskohtu seisukoht, et väidetav külastuskoormuse kasv ja sellega kaasnev negatiivne mõju hiiemäele kui pühapaigale ja seda usulisel eesmärgil külastavatele isikutele, sh kaebajale, seondub teenindushoone kasutamise, mitte ehitamisega. Mõistlikku kahtlust ei saa olla selles, et Paluküla hiiemäe piirkond on pikka aega olnud aktiivses kasutuses puhkamise ja sportimise eesmärgil nii suve- kui talveperioodil. Kuigi on usutav, et vaidlusaluse teenindushoone püstitamine vähemasti mõnevõrra avardab võimalusi korraldada alal erinevaid üritusi ning võib iseenesest suurendada puhke- ja spordikeskuse külastajate hulka, ei ole siiski tegemist olukorraga, kus hoone ehitatakse varem inimtegevusest puutumata piirkonda. Samuti tuleb kaitsealal suurürituste korraldamiseks saada täiendavalt kaitseala valitseja nõusolek (vt kaitse-eeskirja § 10 lg 2 p 1 ja § 15 lg 2 p 1). Kaebaja viitest, et vastustaja prognoosi kohaselt võiks tervisespordikeskust külastada aastas 170 000 inimest, ei tulene järeldust, et sellise suurusega külastuskoormus tegelikult realiseerub, ammugi et see tuleneks vaidlusaluse teenindushoone püstitamisest. Ehitusprojekti kohaselt on teenindushoone mõeldud kasutamiseks kuni 20 inimesele ning väliterrass 20–30 inimesele. Kuna rajatud ei ole tuletõrje veevõtukohta, siis on kasutusloale kehtestatud kõrvaltingimus, et hoone kasutajate arv võib olla kuni 10 inimest. Kuna hoone funktsiooniks on pakkuda piiratud mahus lisateenuseid spordi- ja terviserajatiste kasutajatele, siis ei ole põhjust arvata, et hoone ehitamisega iseenesest kaasneks puhke- ja spordikeskuse külastajate arvu oluline kasv (st keskuse külastamise peamiseks põhjuseks ei ole mitte teenindushoone, vaid terviserajad). Samuti kaasneb võimalik kumulatiivne mõju muude piirkonnas tegutsevate asutustega kaebaja elukeskkonnale eelkõige hoone kasutamise, mitte ehitamisega. Kogu DP lahenduse elluviimise kumulatiivset mõju saab ja tuleb hinnata edaspidi, kui kavandatakse DP-s ettenähtud muude ehitiste püstitamist.
24.Halduskohus on õigesti leidnud, et ehitusloa menetluses ei saanud ega pidanud vastustaja hakkama kaaluma hoone alternatiivset asukohta, vaid sai lahendada ehitusloa taotluse esitatud kujul, lähtudes DP ja PT-ga määratud hoone paiknemisest ja muudest tingimustest. Põhjendatuks ei saa sealjuures pidada kaebaja seisukohta, et hoone riivab kaebaja usuvabadust liigse läheduse tõttu looduslikule pühapaigale. Kaebaja väide, et hooneid ei tohi rajada looduslikku pühapaika ega selle vahetusse lähedusse, ei ole asjasse puutuv, kuna kumbagi tunnust hoonel ei ole. Kinnismälestise nr 27194 „Ohvrikoht Hiiemägi“ kaitsevööndi piir jääb teenindushoone asukohast ca 130 m kaugusele. Sellise vahemaa puhul on ilmselgelt põhjendamatu ka väide, et tegu oleks pühapaiga vahetus läheduses paikneva hoonega. Asjaolu, kas Muinsuskaitseamet on millalgi kaalunud mälestise piiride laiendamist, ei oma asjas määravat tähtsust. Vastustaja sai ehitusloa väljastamisel lähtuda kehtivast õiguslikust olukorrast. Maa- ja ruumiameti looduslike pühapaikade kaardirakendus ei kajasta õigusaktides kehtestatud kitsendusi.1
25.Kaebaja väidab, et 2004. aastal kehtestatud DP-ga kavandatu ei ole enam ajakohane ja ehitusloa andmine oli õigusvastane, kuna DP KMH-s ei ole hinnatud tegevuste mõju Natura alale ega kooskõla IUCN resolutsiooniga. Ringkonnakohus seisukohaga ei nõustu. Nii DP kui selle täpsustamiseks antud PT on kehtivad haldusaktid. Ehitusprojektile koostatud KMH eelhinnang hõlmab kõiki kaebaja välja toodud küsimusi, sh Natura eelhindamist, mõju nahkhiirtele ja kultuuripärandile (k.a looduslikule pühapaigale) ning kaebaja esitatud vastuväited ja tõendid ei tekita põhjendatud kahtlust KMH eelhinnangu adekvaatsuses. Keskkonnaamet kaitseala valitsejana on PT ja ehitusloa eelnõud kooskõlastanud.
26.Seoses kaebaja väitega, et tal on kaebeõigus tulenevalt KeÜS §-dest 23 ja 30, kuna talle laieneb põhiseaduse §-s 53 sätestatud elu- ja looduskeskkonna säästmise kohustus, märgib ringkonnakohus järgmist. KeÜS § 23 lg 5 kohaselt on isikul õigus nõuda haldusorganilt keskkonna säästmist ning mõistlike meetmete võtmist, et tagada keskkonna vastavus terviseja heaoluvajadustele ning § 30 lg 1 kohaselt võib isik, kelle õigust, sh õigust tervise- ja heaoluvajadustele vastavale keskkonnale, on rikutud, esitada vaide haldusorganile või kaebuse halduskohtusse. Nimetatud normide alusel saab isik kaitsta oma subjektiivseid õigusi, eelkõige õigust tervise- ja heaoluvajadustele vastavale keskkonnale. Normidest ei tulene populaarkaebuse esitamise õigust ega analoogset kaebeõigust KeÜS § 30 lg-s 2 sätestatud keskkonnaorganisatsiooni huvikaitse kaebeõigusega. Muu hulgas ei saa viidatud normidest tuletada kaebaja õigust esitada kaebust avalikes huvides nt kaitsealuste liikide või Natura ala terviklikkuse abstraktseks kaitseks väidetava negatiivse mõju vastu, isegi kui need liigid elavad kaebaja kinnistul või kaebaja elukeskkond kattub kaitsealaga. Kaebajat ei saa selle tõttu käsitada kaitsealuste liikide kui loodusvara kasutajana ega muus mõttes puudutatud isikuna KeÜS § 23 lg 2 mõttes. Kaebajal on kaebeõigus oma elukeskkonna, sh tervise- ja heaoluvajadustele vastava keskkonna kaitseks, samuti oma usuvabaduse kaitseks. Kaebaja kaebeõigust ei ole kohus eitanud ja kaebus on läbi vaadatud. Kaebeõiguse olemasolu ei tähenda siiski kaebaja õiguste rikkumist.
27.Õiguslikku tähtsust ei oma asja lahendamisel Kehtna valla ja MTÜ Luminder vahel sõlmitud hoonestusõiguse lepingu sisu. PT ja ehitusloaga antud avalik-õiguslik ehitusõigus ja asjaõiguslik või muu tsiviilõiguslik alus maa kasutamiseks ja ehitise omamiseks on mõlemad vajalikud eeldused, et hoonet saaks õiguspäraselt püstitada ja kasutada, kuid need ei sõltu teineteisest. Käesolevas haldusasjas on vaidluse all avalik-õiguslik ehitusluba, mille menetluses omavad tsiviilõigussuhted tähtsust üksnes selles osas, kas maa omanik või hoonestaja on ehitusloa taotluse ja loa andmisega nõus. Selle üle vaidlus puudub. Kaebajal on võimalik ehitisest lähtuvate ebaseaduslike mõjude puhul, nt asjaõigusseaduse naabrusõiguse sätete rikkumisel, esitada soovi korral tsiviilõiguslik nõue hoone omaniku vastu.
28.Ringkonnakohus ei nõustu halduskohtu seisukohaga, et vastustajal oli õigus jätta kaebaja ehitusloa menetlusse kaasamata. Asjaolu, et kaebaja elukohaks olev Tiigimäe kinnistu ei ole Hiiemäe kinnistu katastriüksuse 29202:003:1501 vahetu piirinaaber ja kaebajale kuuluv Sepahindreku kinnistu asub enam kui kilomeetri kaugusel, ei tähenda, et vastustaja ei pidanud kaebajat üldse menetlusse kaasama. Kaebaja elukoht asub küll vaidlusaluse hoonega võrreldes teisel pool teemaa katastriüksust, kuid arvestades, et tegu on ühega teenindushoonele lähimatest elamutest ning kaebaja oli pärast PT väljastamist väljendanud oma selget vastuseisu teenindushoonele (dtl 44), pidi vastustajal tekkima vähemalt põhjendatud kahtlus, et ehitis võib puudutada kaebaja huve. Kaebajale oleks tulnud vähemalt saata EhS § 42 lg 7 p 2 alusel ehitusloa eelnõu arvamuse avaldamiseks ja kaebaja seeläbi menetluses ära kuulata.
29.Kaebaja ära kuulamata jätmine tingib korralduse nr 233 ja ehitusloa formaalse õigusvastasuse. Kohus on siiski veendumusel, et asjaolusid ja kaebaja kohtumenetluses esitatud seisukohti arvestades ei mõjutanud see menetlusviga kokkuvõttes asja otsustamist ning ehitusluba on sisuliselt õiguspärane. Seda ei muuda kaebaja väide, et ta oleks soovinud ehitusloa menetluses välja tuua asjaolu, et teenindushoonele vajalik vesi saadakse Hiiemäe kinnistu katastriüksusel 29202:003:1502 asuvast salvkaevust, mis võib mõjutada kaebaja Tiigimäe kinnistu veevarustust. Kaebaja väide on hüpoteetiline ja kaebaja ei ole välja toonud, et teenindushoone projekteeritud veevarustus ei vastaks kehtivatele õigusnormidele. Võimalik vee tarbimise reguleerimise vajadus puudutab eelkõige mitte teenindushoone olemasolu, vaid kasutamist, mis on kasutusloa menetluse kontrolliesemeks.
30.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti, ning lg 2 kohaselt jagatakse kaebuse osalise rahuldamise korral menetluskulud proportsionaalselt 12(13)
3-22-1676 kaebuse rahuldamisega. Paragrahv 109 lg 4 kohaselt muudab kõrgema astme kohus menetluskulude jaotust, kui ta muudab alama astme kohtu lahendit. Kuna kohus rahuldab kaebuse osaliselt ehitusloa õigusvastasuse tuvastamise nõudes, kuid jätab rahuldamata kaebaja nõude ehitusloa tühistamiseks (kasutusloaga hõlmamata osas), tuleb vastustajalt kaebaja kasuks välja mõista pool kaebaja menetluskulust.
31.Menetlusosalised ei ole kummaski kohtuastmes esitanud taotlust menetluskulude väljamõistmiseks. Kohtute infosüsteemist nähtuvalt on aga kaebaja tasunud kaebuselt, esialgse õiguskaitse taotluselt ja apellatsioonkaebuselt kokku riigilõivu 60 eurot, millest pool ehk 30 eurot tuleb vastustajalt kaebaja kasuks välja mõista.
32.Kaebaja isikuandmete kaitseks tuleb HKMS § 175 lg 3 alusel otsuse avaldamisel asendada tema nimi initsiaalidega.
/allkirjastatud digitaalselt/
13(13)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.