Tartu Ringkonnakohus Einar Vene, Tanel Saar, Maili Lokk 05.12.2025, Tartu 3-25-3466 Y.Y. ja X.X.-i kaebus Kambja Vallavalitsuse 09.10.2025. a korralduse nr 514 (ehitusloa andmine) tühistamise nõudes Tartu Halduskohtu 28.10.2025. a määrus Y.Y. ja X.X.-i määruskaebus Kirjalik menetlus Kaebajad – Y.Y. ja X.X. Vastustaja – Kambja Vald
2.Rahuldada määruskaebus, tühistada Tartu Halduskohtu 28.10.2025. a määrus ning saata asi tagasi Tartu Halduskohtule menetlusse võtmise otsustamiseks ja esialgse õiguskaitse taotluse uueks lahendamiseks.
4.Asendada avaldatavas kohtumääruses kaebajate nimed tähemärgiga.
EDASIKAEBAMISE KORD
Määruse resolutsiooni p 2 peale võib esitada määruskaebuse otse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates. Esialgset õiguskaitset puudutavas osas ei saa määruse peale edasi kaevata (HKMS § 252 lg 7).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Kambja Vallavalitsus väljastas 09.10.2025. a korralduse nr 514, millega andis ehitusloa Soinaste külas Xxx kinnistule (katastriüksuse tunnus xxx) puuraukude rajamiseks.
2.Y.Y. ja X.X. esitasid 14.10.2025 Tartu Halduskohtule hiljem täiendatud kaebuse Kambja Vallavalitsuse 09.10.2025 korralduse nr 514 tühistamiseks ja esialgse õiguskaitse taotluse Kambja Vallavalitsuse 09.10.2025. a korralduse nr 514 kehtivuse peatamiseks halduskohtumenetluse ajaks. Kaebajate põhjendused on kokkuvõtlikult järgmised. Kaebajad elavad Xxx ja sellel asuva kaupluse vahetus naabruses. Ehitusloa elluviimine toob kaasa haljastuse kadumise või kahjustumise, mis omakorda tingib Xxx lähtuva valgusreostuse suurenemise, privaatsuse vähenemise ja elukeskkonna kvaliteedi languse. Need tagajärjed
riivavad kaebajate subjektiivset õigust oma kinnisasja häirimatult kasutada. Tegemist ei ole abstraktse keskkonnahäiringuga, vaid otsese ja konkreetse mõjuga kaebajate igapäevasele elule. Ehitusloa andmine rikub 2022. aasta oktoobris Kambja Vallavalitsuse, OÜ ARTE House ja naaberkinnistute esindajate vahel sõlmitud kohtuvälist kompromissi, mille eesmärk oli tagada kõrghaljastuse abil eraldatus Xxx ja naaberkinnistute vahel. See eraldatus ei ole pelgalt esteetiline, vaid tagab privaatsuse, visuaalse kaitse ja valgusreostuse vähendamise, mis on elukeskkonna kvaliteedi seisukohalt olulised. Soojuspuuraukude rajamine ohustab olemasolevat haljastust. Dendroloogiline hinnang kinnitab, et puude juurestik on juba osaliselt kahjustatud ja uued kaevetööd võivad põhjustada pöördumatuid kahjustusi, sh võib puude hukkumine avalduda alles aastaid hiljem. Kinnistu suurus ja planeering võimaldavad energiapuuraukude rajamist piirkondades, kus olemasolev haljastus ei ole ohus. Esialgse õiguskaitse kohaldamine on vältimatult vajalik, kuivõrd ehitusloa kohane ehitustegevus võib pöördumatult kahjustada 35-55 aasta vanuseid puid, mille kahjustumist ja eemaldamist ei ole võimalik kaebuse rahuldamise korral mõistlikul viisil tagasi pöörata ega heastada.
3.Tartu Halduskohus tagastas 28.10.2025. a määrusega kaebuse halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 121 lg 2 p 1 alusel kaebeõiguse ilmselge puudumise tõttu (resolutsiooni p 1) ja jättis kaebajate esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata (resolutsiooni p 2). Halduskohus põhjendas määrust järgmiselt. Kohtupraktikas on leitud, et ainuüksi miljöö ja olemasoleva keskkonna säilimine ei ole subjektiivsed õigused, mida isik saaks kaitsta ehitusloa tühistamise menetluses (RKHKo nr 3-3-1-29-10, p-d 21 ja 31). Kaebajatel ei ole subjektiivset õigust sellele, et naaberkinnistul jääks muutmata kasvavate puude arv, mis omakorda kindlustaks kaebajatele meelepärast vaadet nende kinnistutelt ja tagaks privaatsuse. Kui kaebajad soovivad, et nende kinnistud oleksid puude varjus, ei takista miski kaebajatel puude istutamist ja kasvatamist vahetult enda kinnistul, seeläbi võivad kaebajad tagada enda privaatsuse, piirata valgust ja parandada vaadet. Kaebajad ei ole keskkonnaorganisatsioon, kes võiks vaidlustada avalikest huvidest lähtudes keskkonda puudutavaid tegevusi (puude raiumine naaberkinnistul vms). Ehitusloaga kavandatud tegevus kaebajate õigust tervise- ja heaoluvajadustele vastavale keskkonnale ilmselgelt ei mõjuta. Vaidlusalune haldusakt ei riiva kaebajate subjektiivseid õigusi. Ehitusloa alusel planeeritud ehitustegevus (puuraukude tegemine) naaberkinnistul ei ole kaebajate õigustele kahjuliku mõjuga. Seega puudub kaebajatel esialgse õiguskaitse kohaldamise vajadus. Eelnevat arvestades jätab kohus esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
4.Kaebajad esitasid 12.11.2025 Tartu Ringkonnakohtule määruskaebuse, milles paluvad halduskohtu määruse tühistada ning teha võimaluse korral ise asjas uus lahend, millega peatada esialgse õiguskaitse korras Kambja Vallavalitsuse 09.10.2025. a korralduse nr 514 kehtivus kohtumenetluse ajaks ning tunnistada Kambja Vallavalitsuse 09.10.2025. a korraldus nr 514 tühiseks. Alternatiivselt paluvad kaebajad saata asi uueks lahendamiseks tagasi halduskohtule. Määruskaebuse põhjendused olid kokkuvõtlikult järgmised.
4.1.Halduskohus tõlgendas kaebeõigust kitsalt, eirates kohtupraktikat, mille kohaselt võivad subjektiivsed õigused tuleneda ka elukeskkonna ja privaatsuse kaitse vajadusest, eriti olukorras, kus vaidlusalune tegevus mõjutab vahetult kaebajate kinnisasja kasutamist ja väärtust. Halduskohus ei analüüsinud, kas ja kuidas vaidlusalune haldusakt mõjutab kaebajate õigusi. Halduskohus käsitles kaebajate õiguste riivet üksnes üldise keskkonna või miljöö säilitamise aspektist, jättes tähelepanuta, et kaebajad viitasid konkreetselt oma subjektiivsete õiguste riivele, mis tuleneb varasema kohtuasjaga (xxx) seoses sõlmitud
2
kompromisskokkuleppe tingimustest ning privaatsuse, elukeskkonna ja omandiõiguse kaitse vajadusest.
4.2.Halduskohus jättis uurimata ja hindamata kõik asjas tähtsust omavad asjaolud ehk kompromisslepingu olemasolu ja selle rikkumise võimalikud tagajärjed, samuti dendroloogilise hinnangu, mis kinnitab olemasoleva haljastuse pöördumatut kahjustamise ohtu. Kohus ei analüüsinud ja jättis tuvastamata, kas vaidlusalune ehitusluba on vastuolus detailplaneeringuga ega hinnanud, kas ehitusprojekt vastab kompromisslepingus ja detailplaneeringus sätestatud tingimustele. Lisaks ei saanud kohus kaebust tagastades anda hinnangut kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti õiguspärasusele ja jättis seega kohaldamata HKMS § 158 lg 3. Vaidlustatav määrus on seega õigusvastane ja tuleb tühistada.
4.3.Halduskohus piirdus põhjendamatult seisukohaga, et kaebajad võivad ise oma kinnistule puid istutada. Poe parkla ja sellest tulenevad mõjutused naaberkinnistutele on tõstetud pinnase tõttu märgatavalt kõrgemal, kui vallas kehtivate reeglite kohaselt on lubatud oma aeda istutada tihedalt eraldavaid hekke või põõsaid. Kompromissleping on siduv nii vallale kui ka maa igakordsele omanikule, rentnikule ja maa kasutajatele ning selle eesmärk oli tagada mitmetasandiline haljastus Xxx ja naaberkinnistute vahel.
4.4.Olemasoleva kõrghaljastuse eemaldamine või kahjustamine tooks kaasa pöördumatud tagajärjed, mida ei ole võimalik hiljem heastada. Sellest on tingitud ka esialgse õiguskaitse vajadus.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
5.HKMS § 207 lg 1 kohaselt kontrollib ringkonnakohus määruskaebuse menetlusse võtmisel, kas määruskaebuse esitamine on seaduse kohaselt lubatud ning kas määruskaebus on esitatud seadusega ettenähtud nõuete kohaselt ja tähtajast kinni pidades. Määruskaebuse menetlusse võtmisel kohaldatakse apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise kohta sätestatut, kui seadusest ei tulene teisiti.
6.Kaebajad paluvad tühistada Tartu Halduskohtu 28.10.2025. a määruse ning teha võimaluse korral ise asjas uus lahend, millega kaebus ja esialgse õiguskaitse taotlus rahuldada, või saata asi uueks lahendamiseks tagasi halduskohtule. Kaebust puudutavas osas selgitab ringkonnakohus, et kaebuse tagastamise tõttu ei ole ringkonnakohtul võimalik seda ise sisuliselt lahendada. HKMS § 2 lg 4 teise lause kohaselt tõlgendab kohus menetlusosaliste avaldusi ja lähtub nende lahendamisel esitaja tegelikust tahtest. Ringkonnakohus mõistab kaebajate tahet selliselt, et kaebajad soovivad kaebuse menetlusse võtmist ja asja sisulist läbivaatamist. Selle eesmärgi saavutamiseks saavad kaebajad taotleda, et ringkonnakohus tühistaks halduskohtu määruse ja saadaks asja uueks lahendamiseks tagasi halduskohtule. Ringkonnakohus tõlgendab määruskaebuse taotlust sellele vastavalt.
7.Kaebajad esitasid määruskaebuse tähtaegselt ning see vastab määruskaebusele esitatavatele nõuetele määral, mis võimaldab selle menetlusse võtta. Ringkonnakohus võtab määruskaebuse menetlusse.
8.Ringkonnakohus leiab, et määruskaebus tuleb rahuldada. Ringkonnakohus ei nõustu halduskohtu seisukohaga, et kaebajatel puudub ilmselgelt kaebeõigus.
9.Vastavalt HKMS § 121 lg 2 p-le 1 võib kohus tagastada kaebuse määrusega selle esitajale, kui kaebajal puudub asjas ilmselgelt kaebeõigus. HKMS § 121 lg 2 p 1 puhul on tegemist diskretsioonilise alusega, mis Riigikohtu järjekindla praktika kohaselt võimaldab kaebuse tagastada üksnes juhul, kui kaebeõiguse puudumine on selge ilma kahtlusteta. Kui kaebeõiguse puudumine ei ole ilmselge, tuleb kaebeõigust kontrollida otsuse tegemisel ning
3
kaebeõiguse puudumisel jätta kaebus rahuldamata (RKHKm 04.10.2017, 3-17-505, p 8). Kaebeõiguse eelduseks on HKMS § 44 lg 1 järgi kaebaja õiguse võimalik riive, mitte õiguse rikkumine (samas, p 9).
10.Halduskohtu määruse põhjenduste kohaselt on kohtupraktikas leitud, et ainuüksi miljöö ja olemasoleva keskkonna säilimine ei ole subjektiivsed õigused, mida isik saaks kaitsta ehitusloa tühistamise menetluses. Halduskohus viitas seejuures ekslikult asjas nr 3-3-1-29-10 tehtud Riigikohtu otsuse p-dele 21 ja 31. Viidatud seisukohta väljendas Riigikohus otsuse p-s 32, lisades (samas lauses), et oluline on analüüsida konkreetsel juhul ehitamisega kaasnevaid mõjutusi. Ehitusloa realiseerimisega kaasnevate mõjutuste analüüsimise vajadust ja asjakohasust nimetas Riigikohus ka halduskohtu viidatud p-des 21 ja 31, märkides näiteks neist esimeses, et asjakohane oleks analüüsida, milliseid mõjutusi võib vaidlustatud ehitusloaga lubatud tegevus kaasa tuua ja kuivõrd see võiks rikkuda kaebaja õigusi. Riigikohus märkis viidatud lahendi p-s 22, et miljöö ja olemasoleva keskkonna säilimine iseenesest pole subjektiivsete õigustena kaitstavad väärtused, kuid möönis samas, et selles asjas vaidluse all olnud olukord (täiendavate korterite rajamine valmisolevasse ehitisse) võib teatud asjaoludel endaga kaasa tuua naabruses elava isiku subjektiivsete õiguste rikkumise.
11.Praeguses asjas on vastustaja andnud ehitusloa kaebajate naaberkinnistule soojussüsteemi puuraukude rajamiseks, mis kaebajate väitel seab ohtu kinnistul oleva kõrghaljastuse säilimise. Ärihoone ja elamute vahel paikneva haljastuse eesmärk on muu hulgas leevendada ärihoonest tingitud mõjusid elamutele. Ringkonnakohus leiab, et halduskohus ei analüüsinud kaebeõiguse kontrollimisel vajalikul määral ehitusloaga lubatud tegevuse võimalikku mõju kaebajate õigustele. Halduskohtu seisukoht, et ehitusloaga lubatud tegevus kaebajate õigust tervise- ja heaoluvajadustele vastavale keskkonnale ilmselgelt ei mõjuta, on põhjendamata. Halduskohus taandas meelevaldselt kaebajate huvi üksnes meelepärase vaate ja privaatsuse tagamisele ning jättis ka selliselt piiritletud osas kaebajate õiguste võimalikud riived hindamata. Muude kaebajate väidete hulgas välja toodud privaatsuse rikkumise argument viitab kaebajate soovile kaitsta enda omandipõhiõigust. Halduskohus ei ole sellele tähelepanu pööranud.
12.Kaebajad tõid kaebuses ja selle täienduses selgelt välja, et nende õiguste riive ei seisne pelgalt esteetilises või abstraktses keskkonnahäiringus, vaid vaidlustatud ehitusloa elluviimine toob kaasa haljastuse kadumise, mis omakorda toob kaasa müra- ja valgusreostuse suurenemise, privaatsuse vähenemise ja elukeskkonna kvaliteedi languse. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa kaebuse asjaoludest ning puuduste kõrvaldamise käigus kaebajate esitatud täiendavaid selgitusi arvestades kuidagi järeldada, et vaidlustatud ehitusluba kaebaja õigusi ühelgi juhul ei riiva. Seetõttu ei ole kaebeõiguse puudumine ilmselge ja kaebuse tagastamine HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel ei ole põhjendatud.
13.Kaebajad heidavad halduskohtule lisaks ette seda, et kohus jättis tuvastamata olulised asjaolud, sh tuvastas ebaõigesti ja ebapiisavalt kaebajate kaebuses esitatud asjaolusid ning jättis kaebajate põhjendused ja esitatud tõendid sisuliselt hindamata. Kuna halduskohus tagastas kaebuse, siis ei ole kohus seda sisuliselt läbi vaadanud. Seetõttu on kaebajate väited halduskohtu määruse sisulise puudulikkuse ja asjaolude hindamata jätmise kohta esitatud ennatlikult ja puudub sisuline vajadus neid lähemalt käsitleda.
14.HKMS § 249 lg 1 kohaselt võib kohus kaebaja põhjendatud taotluse alusel või omal algatusel teha igas menetlusstaadiumis määruse kaebaja õiguste esialgse kaitse kohta, kui vastasel juhul võib kaebaja õiguste kaitse kohtuotsusega osutuda oluliselt raskendatuks või võimatuks. Eelnimetatud tingimusele vastavas olukorras on isikul esialgse õiguskaitse
4
vajadus. HKMS § 249 lg 3 kohaselt arvestab kohus esialgse õiguskaitse määruse tegemisel avalikku huvi ja puudutatud isiku õigusi ning hindab kaebuse perspektiive ja esialgse õiguskaitse määruse ettenähtavaid tagajärgi.
15.Halduskohus lähtus ka kaebajate esialgse õiguskaitse taotluse lahendamisel enda seisukohast, et vaidlusalune haldusakt ei riiva kaebajate subjektiivseid õigusi. Halduskohus jättis kaebajate esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata, leides, et ehitusloa alusel planeeritud ehitustegevus naaberkinnistul ei ole kaebajate õigustele kahjuliku mõjuga ning seega puudub kaebajatel esialgse õiguskaitse kohaldamise vajadus. Ringkonnakohus ei nõustunud eespool halduskohtu põhjendustega kaebeõiguse ilmselge puudumise kohta, leides muuhulgas, et halduskohus ei analüüsinud vajalikul määral ehitusloaga lubatud tegevuse võimalikku mõju kaebajate õigustele. Seetõttu ei nõustu ringkonnakohus ka halduskohtu poolt esialgse õiguskaitse taotluse lahendamisel võetud seisukohaga, et ehitusloa alusel planeeritud ehitustegevus naaberkinnistul ei ole kaebajate õigustele kahjuliku mõjuga. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa kaebajate kirjeldatud asjaoludel kahjulikku mõju välistada. Samuti on selge, et ehitustegevuse tulemusel olemasoleva kõrghaljastuse hävimise ohu korral on tegemist HKMS § 249 lg-s 1 nimetatud olukorraga. Riigikohtu praktika kohaselt ei pea kohus kahjulike tagajärgede saabumise ohuga arvestama üksnes juhul, kui ta on veendunud, et selliste tagajärgede saabumine on välistatud või äärmiselt vähetõenäoline (RKHKm 21.12.2001, nr 3-3-1-67-01, p 3).
16.HKMS § 210 lg 3 näeb ette, et kui ringkonnakohus leiab, et määruskaebus on põhjendatud, tühistab ta vaidlustatud määruse ja teeb võimaluse korral ise uue määruse. Vajaduse korral saadab ringkonnakohus asja uueks lahendamiseks tagasi tühistatud määruse teinud kohtule.
17.Kuivõrd asja menetlusse võtmine tuleb uuesti otsustada halduskohtul ja halduskohus ei ole esialgse õiguskaitse taotlust sisuliselt lahendanud, siis tuleb ka esialgse õiguskaitse taotlust puudutavas osas saata asi uueks lahendamiseks halduskohtule. Lisaks peab ringkonnakohus vajalikuks juhtida halduskohtu tähelepanu sellele, et vastustaja 20.10.2025. a seisukoht esialgse õiguskaitse taotluse osas sisaldab taotlust kolmanda isiku kaasamiseks. Menetlusosalise taotlust tähelepanuta jättes rikkus halduskohus kohtumenetluse normi (HKMS § 162 lg 1 ja § 178 lg 3). HKMS § 120 lg 1 p 7 järgi kaasab kaebuse saanud kohus menetlusse kolmandad isikud, kelle seisukoht on vaja välja selgitada enne eelmenetlust, ning võimaluse korral ülejäänud kolmandad isikud. Ringkonnakohus leiab, et tal ei ole endal võimalik kõrvaldada halduskohtu määruse puudusi, sest halduskohus ei ole sisuliselt täitnud esimesele kohtuastmele pandud ülesannet. Lisaks piiraks see menetlusosaliste edasikaebeõigust, kuna esialgset õiguskaitset puudutavas osas ei ole määruskaebuse kohta tehtud ringkonnakohtu määrus edasikaevatav (HKMS § 252 lg 7).
18.Eeltoodust tulenevalt rahuldab ringkonnakohus kaebajate määruskaebuse, tühistab Tartu Halduskohtu 28.10.2025. a määruse ja saadab asja kaebuse menetlusse võtmise otsustamiseks ja esialgse õiguskaitse taotluse uueks lahendamiseks tagasi halduskohtule.
19.Kohtute infosüsteemist nähtub, et määruskaebuse esitamisel tasus kaebaja Y.Y. riigilõivu 80 eurot. Kaebajad märkisid määruskaebuses, et nad tasusid määruskaebuse esitamisel riigilõivu 80 eurot vastavalt riigilõivuseaduse (RLS) § 60 lg-le 7. See säte näeb ette, et halduskohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse esitamisel tasutakse riigilõivu sama palju, kui tuleb tasuda kaebuse esialgsel esitamisel halduskohtule, arvestades apellatsioonkaebuse ulatust. RLS § 22 lg 1 p 9 alusel ei võeta riigilõivu haldusasjas määruskaebuse läbivaatamise eest. HKMS § 104 lg 5 p 1 alusel tagastatakse tasutud riigilõiv enam tasutud osas, kui
5
riigilõivu on tasutud ettenähtust rohkem. HKMS § 104 lg 8 esimene lause näeb ette, et riigilõivu tagastab kohus, kelle menetluses asi viimati oli, määruse alusel. Sama sätte neljanda lause kohaselt võib kohus tagastamisele kuuluva riigilõivu tagastada vajaduse korral ka omal algatusel. Kuna kaebajad lähtusid määruskaebuse esitamisel ekslikult sättest, mis reguleerib riigilõivu tasumist apellatsioonkaebuse esitamisel, tagastab ringkonnakohus ekslikult tasutud riigilõivu.
20.Ringkonnakohus asendab HKMS § 175 lg 3 ja § 178 lg 3 alusel kaebajate nimed tähemärgiga. (allkirjastatud digitaalselt)
6
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.