Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi
Menetlusosalised
Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine
3-22-2368 19. november 2025 Eesistuja Ivo Pilving, liikmed Oliver Kask ja Julia Laffranque AS Atko Bussiliinid kaebus Narva linna kohustamiseks tasuda täispileti ja sooduspileti hinnavahe hüvitamiseks esitatud arved ja tekkinud viivis Kaebaja AS Atko Bussiliinid, esindaja vandeadvokaat Keijo Lindeberg Vastustaja Narva linn, esindaja vandeadvokaat Andrei Matvejev Tartu Ringkonnakohtu 15. mai 2024. a määrus AS Atko Bussiliinid määruskaebus Kirjalik menetlus
AS Atko Bussiliinid osutas Narva linna avaliku bussiliiniveo teenindamise lepingu (ATL) nr 179 alusel teenust Narva linna bussiliinidel ajavahemikus 1. veebruarist 2016 – 31. jaanuarini 2022. Narva linn kehtestas 24. märtsi 2016. a määrusega nr 7 uue sõidusoodustuste andmise metoodika, mille kohaselt tuli soodustust saama õigustatud isikutele müüa soodushinnaga sõidupilet.
2.Riigikohus leidis 27. mai 2022. a otsuses asjas nr 3-18-198 (p-d 11–12), et AS-il Atko Bussiliinid on õigus nõuda Narva linnalt sooduspiletite ja täispiletite hinnavahe hüvitamist eraldi ATL-i alusel makstavast toetusest (ühistranspordiseaduse (ÜTS) § 13 lg 1 p 10 koosmõjus kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse (KOKS) § 6 lg-ga 1). Riigikohus tegi Narva linnale ettekirjutuse sooduspileti ja täispileti hinnavahe hüvitamiseks vajaliku summa väljaarvutamiseks ja väljamaksmiseks.
3.AS Atko Bussiliinid esitas 7. juunil 2022 Narva linnale oma arvutused täis- ja sooduspileti hinnavahe hüvitamiseks ning viivisenõude, kuid Narva linn ei pidanud esitatud andmete ebapiisavusele viidates võimalikuks arvutusi teha ja hüvitist välja maksta.
3-22-2368
4.AS Atko Bussiliinid esitas 4. novembril 2022 Tartu Halduskohtule kaebuse. Kaebuse kohaselt ei ole Narva linn Riigikohtu 27. mai 2022. a otsusega tehtud ettekirjutust täitnud. Kaebaja palus kohtul kohustada Narva linna tasuma talle ajavahemiku juuni 2017 – aprill 2018 eest esitatud arvete alusel: a) soodus- ja täispileti hinnavahe 12 587 eurot 1 sent (põhivõlgnevus); b) 3. novembri 2022. a seisuga sissenõutavaks muutunud viivise 11 246 eurot 79 senti; c) viivise põhivõlgnevuse summalt lepingujärgses määras 0,05% iga viivitatud päeva eest alates kaebuse esitamisest kuni kohase täitmiseni.
5.Tartu Halduskohus lõpetas viidatud nõuete osas 8. veebruari 2024. a määrusega asja menetluse järgmistel põhjustel.
5.1.Põhivõlgnevuse asjus on kaebaja halduskohtule varem esitanud kohustamiskaebuse samal alusel ning selle kohta on jõustunud kohtuotsus. Kuivõrd korduva kaebuse esitamine pole lubatud (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 43 lg 1 p 1), tuleb selles osas menetlus lõpetada (HKMS § 152 lg 1 p 1).
5.2.Kohtulahendi täitmata jätmise tõttu on kaebajal võimalus taotleda halduskohtult trahvi määramist (HKMS § 248 lg 1), kuid kaebaja ei ole seda võimalust kasutanud ega soovinud seda teha ka pärast kohtu sellekohaseid selgitusi.
5.3.Kohustamisnõue viivise tasumiseks juuni 2017 – aprill 2018 arvete tasumata jätmise eest ei ole esitatud tähtaegselt, mistõttu tuleb ka selles nõudes menetlus lõpetada (HKMS § 152 lg 1 p 2). Avalik-õiguslik viivisenõue sõltub kõrvalkohustusena põhinõudest analoogselt tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) §-s 144 sätestatuga. Kui põhinõuet ei ole kaebetähtaja rikkumise tõttu võimalik enam kohtulikult maksma panna, ei ole viivisenõue samuti tähtaegne. Kaebaja, keda esindas advokaat, oleks pidanud esitama viivise tasumise nõude koos kaebusega haldusasjas nr 3-18-198 või vähemalt selle haldusasja menetluse kestel. Puudub mõjuv põhjus kaebetähtaja ennistamiseks.
6.Tartu Ringkonnakohus jättis 15. mai 2024. a määrusega AS-i Atko Bussiliinid määruskaebuse rahuldamata ja halduskohtu määruse muutmata, nõustudes halduskohtu põhjendustega. Ringkonnakohus rõhutas, et halduskohtul on võimalik kohtuotsuse täitmata jätmise eest rahatrahv määrata enda initsiatiivil. Halduskohus ei ole seda kaalunud, kuna on kaebajale trahvi määramise taotluse esitamise võimalust selgitanud, kuid kaebaja on seisukohal, et rahatrahvi määramise taotluse esitamisega ei saavuta ta kaebusega taotletud eesmärki. Halduskohtul on kohtuotsuse täitmata jätmise eest rahatrahvi määramise menetluses siiski võimalik välja selgitada kõik jõustunud kohtuotsuse täitmist puudutavad olulised asjaolud.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
7.AS Atko Bussiliinid palub määruskaebuses nii halduskohtu kui ka ringkonnakohtu määruse tühistada järgmistel põhjustel.
7.1.Kaebus ei ole korduv. Riigikohus tegi vastustajale ettekirjutuse sooduspileti ja täispileti hinnavahe hüvitamiseks vajaliku summa väljaarvutamiseks ja väljamaksmiseks. Seevastu siinses kaebuses nõutakse rahalise kohustuse täitmist konkreetses rahasummas.
7.2.Kaebaja eesmärk ei ole vastustaja trahvimine. Kaebaja on teinud endast kõik, et saavutada kohtuväline lahendus. Rahatrahvi saab määrata üksnes eeldusel, et ettekirjutus on piisavalt selge ja täidetav ilma muu kohtuotsuse tekstita, kuid praegusel juhul see nii pole. 2(8)
3-22-2368
7.3.Riigikohtu otsuse järgi asjas 3-18-198 lasub kohustus teha soodus- ja täispileti hinnavahe hüvitamiseks vajalikud arvutused Narva linnal. Riigikohus viitas, et juhul kui toetuse maksmisel on tegeliku piletitulu väärtusena arvesse võetud üksnes sooduspileti maksumus ilma täis- ja sooduspileti hinnavahe hüvitiseta, väheneb ATL-i alusel makstava toetuse suurus ning linnal on õigus enam makstud toetus tasaarvestada. AS Atko Bussiliinid on läbivalt Narva linnale selgitanud, et arvetel sisaldab tegelik piletitulu nii tulu sooduspiletite müügist kui ka pileti hinnavahe hüvitist. Seega on ATL p 3.1 järgset hüvitist makstud tegelikust tulust lähtuvalt õigesti. See on nii olnud kogu lepinguperioodil 1. veebruar 2016 – 31. jaanuar 2022, sh vaidlusalusel perioodil juuni 2017 – aprill 2018.
7.4.Narva linna käitumine on pahatahtlik ja vastuoluline, kuivõrd hiljem (alates maist 2018) pole linn kaebaja andmeid müüdud sooduspiletite arvu või liigi kohta kahtluse alla seadnud ega neid arusaamatuks pidanud ning on arved tasunud, kuigi aluseks võetud arvutusmetoodika on sama, nagu vaidlusaluse perioodi arvetel. Samuti on Narva linn ise esitanud teise perioodi üle käivas kohtuasjas 3-17-1328 detailsed arvutused piletitulu ning soodustuste ja toetuste kujunemise kohta, millest nähtus, et piletitulu sisaldas nõuetekohaselt ka soodustusi.
8.Narva linn vaidleb määruskaebusele vastu järgmistel põhjustel.
8.1.Arvete esitamine ei tähenda, et nendes määratud nõue on muutunud sissenõutavaks. Vaidlusaluse perioodi (juuni 2017 – aprill 2018) arved pole sissenõutavaks muutunud, kuna Riigikohtu otsus ei kinnitanud kaebaja nõude rahalist suurust ega ka kaebaja esitatud arvetega vormistatud nõude õiguspärasust.
8.2.Täis- ja sooduspileti hinnavahe ei ole kajastatud vedaja tegeliku piletitulu komponendina, vaid eraldiseisvalt toetussumma lisana, moonutades seega ATL p 3.1 järgse toetuse arvutust. Hinnavahe hüvitis peab toetust vähendama, mitte seda suurendama. Hüvitise õiglase summa leidmine pole õnnestunud kaebajast tulenevatel põhjustel.
8.3.Kuivõrd kaebaja nõue põhivõlgnevuse osas pole sissenõutavaks muutunud, ei ole tekkinud ka viivisenõuet.
9.Narva linn esitas AS-ile Atko Bussiliinid 12. aprillil 2024 võlgnevuse kohta enda arvutused. AS Atko Bussiliinid selgitas 30. aprillil 2024 vastuses, et Narva linn on soodustusi kajastanud ekslikult kaks korda, mistõttu on arvutuskäik vale.
10.Juhindudes Riigikohtu otsusest asjas 3-18-198, rahuldas Tartu Ringkonnakohus
31.oktoobril 2024 otsusega asjas 3-17-1328 AS-i Atko Bussiliinid kaebuse Narva linna vastu analoogses vaidluses teise ajavahemiku üle (jaanuar – mai 2017). Kohus rahuldas kaebuse põhivõlgnevuse osas täielikult ning viivisenõude osas osaliselt. Narva linn on selle otsuse täitnud.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
11.Menetlus on viivisenõudeid puudutavas osas lõpetatud ebaõigesti. Määruskaebus tuleb rahuldada osaliselt. Nii halduskohtu kui ka ringkonnakohtu määrus tuleb menetlusnormi rikkumise tõttu osaliselt tühistada. Kolleegium saadab kaebuse tühistatud osas menetluse jätkamiseks Tartu Halduskohtule (HKMS § 234 ja § 230 lg 5 p 3).
12.Kolleegium analüüsib esmalt kaebaja põhinõude lubatavust (I), seejärel viivisenõude tähtaegsust (II) ning viimaks kohtulahendi täitmata jätmise eest rahatrahvi määramist (III). 3(8)
3-22-2368 I
13.Kolleegium nõustub kohtutega, et põhivõlgnevust puudutavas osas on kaebaja nõue korduv ning esitatud uuesti samal alusel, mis eelmises kohtuasjas. Selles osas on menetlus õigesti lõpetatud (HKMS § 152 lg 1 p 1).
14.Haldusasjas 3-18-198 esitas kaebaja kohustamiskaebuse sama rahanõudega. Asjaolu, et kohus ei mõistnud välja konkreetset rahasummat, vaid tegi ettekirjutuse summa kindlaksmääramiseks ja väljamaksmiseks (HKMS § 167 lg 1), ei tähenda, et siinse kaebuse põhinõue oleks varasemast erinev. Lähtudes HKMS § 41 lg-st 3, on määratletud ja määratlemata kohustamisnõuded käsitatavad identsetena.
15.Sama nõude esitamine uues kaebuses on aga lubamatu vaid siis ja niivõrd, kui see on esitatud ka samal alusel, mis eelmises kaebuses (HKMS § 41 lg 3, § 43 lg 1; RKHKm 3-17-1182/27, p 10). Kaebuse alus on asjaolude kogum ehk eluline juhtum, mille lahendamiseks nõue esitatakse. Kaebuse aluse samasuse hindamisel tuleb eristada määratletud ja määratlemata kohustamisotsust.
16.Jõustunud kohtuotsus on HKMS § 177 lg 1 järgi menetlusosalistele kohustuslik vaid osas, milles kaebuses esitatud nõue lahendatakse kaebuse aluseks olevatel asjaoludel. Kui kohus on jõustunud otsusega kohustanud haldusorganit andma konkreetse sisuga haldusakti või tegema selgelt piiritletud toimingut (määratletud kohustamisotsus), siis ei teki uut sisulist lahendamist vajavat olukorda ega uue kaebuse esitamise võimalust sellest, et haldusorgan keeldub kohtuotsuse täitmisest, on selle täitmisel viivituses või tegevusetu või täidab kohtuotsuse ebapiisavalt. Kaebaja õigusi kaitstakse sel juhul kohtulahendi täitmise menetluses (HKMS 23. peatükk). Määratlemata kohustamisotsuse teeb kohus juhul, kui vaidlust ei ole võimalik lõplikult lahendada, eelkõige põhjusel, et haldusorganil on haldusakti andmisel või toimingu tegemisel kaalutlusõigus või hindamiseesõigus ning kohtulik kontroll ei ole asjaoludest tulenevalt taandunud (vt RKHKo 3-17-1545/81, p 26). Sellisel juhul suunab kohus haldusorganit uut haldusotsust või toimingut tegema või haldusakti või toimingu tegemist uuesti otsustama.
17.Määratletud kohustamisotsusega on kolleegiumi hinnangul tegemist ka juhul, kui kohus mõistab välja rahasumma haldusorganile kaalumis- või hindamisruumi jätmata, kuid teeb selle summa kindlaksmääramise ülesandeks vastustajale (HKMS § 167 lg 1 teine lause). Ka praegusel juhul määras Riigikohus AS-i Atko Bussiliinid õiguse sooduspileti ja täispileti hinnavahe hüvitamiseks õiguslikult kindlaks, pani paika tingimused summa kindlaksmääramiseks ning kohustas Narva linna tegema vajalikud arvutused. Kolleegium rõhutab, et üldjuhul peab kohus püüdma vaidluse sisuliselt lõplikult lahendada ning eelistama summa kindlaksmääramist kohtus (RKHKo 3-3-1-85-11, p 22). HKMS § 167 lg 1 teise lause kohaldamine on seega erandlik.
18.Kui haldusorgan keeldub haldusakti andmisest või toimingu tegemisest vastuolus varasema kohtuotsusega või on tegevusetu või viivituses, oleks uue kaebuse puhul tegu korduva kaebusega, mistõttu tuleks kaebaja õigusi kaitsta kohtulahendi täitmise menetluses (HKMS 23. peatükk). Uut kaebuse alust ei teki määratletud kohustamisotsuse puhul ka sellest, kui haldusorgan viitab kohtuotsuse mittetäitmisel või puudulikul täitmisel pärast kohtuotsuse jõustumist muutunud õigusnormidele või faktilistele asjaoludele. Sellises olukorras tuleb haldusorganil kohtuotsuse täitmise kohustusest vabanemiseks esitada teistmisavaldus. Kohus võib muutunud olukorda täitmismenetluses siiski arvestada trahvi määramist kaaludes. Trahvi pole põhjust määrata, kui kohtuotsusega ette kirjutatud haldusakt või toiming oleks muutunud olustikus võimatu või õiguslikult lubamatu. 4(8)
3-22-2368
19.Teisiti tuleb läheneda määratlemata kohustamisotsustele, mille puhul kohus on haldusorganit kohustanud üksnes haldusakti andmist või toimingu tegemist uuesti otsustama. Kaebaja võib esitada uue kohustamiskaebuse, kui haldusorgan on määratlemata kohtuotsuse alusel asja uuel lahendamisel varasemas kaebuses nõutud haldusakti andmisest või toimingu tegemisest täielikult või osaliselt keeldunud varasemast erinevatel asjaoludel. Haldusorganile jäetud otsustusruumi piirides, niivõrd kui seda ei ole kohtuotsusega kitsendatud (vt RKHKm 3-17-643/15, p 11), on haldusorganil võimalik asja uuesti otsustades arvestada ka muutunud või varem käsitlemata asjaolusid ja õigusnorme.
20.Haldusakti andmisest või toimingu tegemisest keeldumise õiguspärasust peab saama kontrollida ka siis, kui haldusorgan ei lähe uue keeldumisotsuse tegemisel vastuollu varasema kohtuotsusega, kuid kaebaja peab seda enda õigusi rikkuvaks põhjustel, mida varasemas kohtuotsuses ei käsitletud. Sellisel juhul on uue keeldumise puhul tegemist uute asjaoludega, mis loovad uue kaebuse aluse ning võimaldavad sama nõudega tulla kohtusse uuesti. Kahtluse korral, kas uus keeldumine on vastuolus varasema lahendiga, tuleb uue kaebuse esitamist lubada.
21.Asjaoludest nähtuvalt esitas AS Atko Bussiliinid eelviidatud Riigikohtu otsuse järel Narva linnale uuesti oma arvutuskäigu võlgnetava hüvitise väljaarvutamiseks. 3. novembri 2022. a vastuskirjas leidis Narva linn, et kaebaja esitatud andmed ei võimalda toetust arvutada, ning andis kaebajale aega täpsustatud andmete esitamiseks. Eelnevast järeldub, et Narva linn ei ole varasema kohtuotsuse täitmisest selge sõnaga keeldunud, vaid on olnud tegevusetu (vt p 24).
22.Kolleegium rõhutab, et kohustus arvutada välja täis- ja sooduspileti hinnavahe hüvitamiseks vajalik rahasumma lasub Riigikohtu otsuse kohaselt Narva linnal. Vastustaja väide, nagu tema viivitus oleks tingitud asjaolust, et talle pole kättesaadavad andmed, mille alusel esitas kaebaja iga kuu arveid sooduspiletite müügist laekumata jäänud tulu hüvitamiseks, on põhjendamatu. Jõustunud ringkonnakohtu lahendiga asjas 3-17-1328 on tuvastatud, et Narva linnale oli arvutuste tegemiseks vajalik andmestik kättesaadav liinitöö näitajate aruannete ning elektroonilise piletimüügisüsteemi kaudu, mis võimaldasid ulatuslikku kontrolli vedaja tegevuse, sh piletitulude arvestuse ja müüdud piletite koguse üle liinide kaupa. ATL p 5.1.22 alusel oli vastustajal õigus kontrollida liiniveo kohta peetud arvestust, sh tutvuda raamatupidamise algdokumentidega. Vastustaja ei ole väitnud, et kaebaja oleks rikkunud ATL-ist tulenevaid kohustusi, mis puudutavad piletimüügi korraldamist, aruandlust, selgituste andmist või kontrollile allumist (viidatud ringkonnakohtu otsuse p-d 19 ja 20). Seetõttu ei saa kolleegiumi hinnangul nõustuda Narva linna väitega, et linnal puudus võimalus teha nõutud arvutusi ja maksta hüvitis välja andmete ebapiisavuse tõttu.
23.Riigikohtu varasem otsus ei sisaldanud ettekirjutuse täitmiseks tähtaega. Juhul kui kohus on kohustanud haldusorganit tegutsema, kuid ei ole selleks määranud tähtaega, tuleb lähtuda mõistlikust ajast, mille jooksul on võimalik kohtu otsust täita (RKHKo 3-3-1-22-03, p 15). Kohtuotsuse ettekirjutuse täitmata jätmine tähendab nii juhtumit, kus vastustaja ei ole üldse kohtu ettekirjutust täitma asunud (tegevusetus), kui ka juhtumit, kus ta ei ole ettekirjutuse täitmist mõistliku aja jooksul lõpule viinud (viivitus) (samas, p 16).
24.Praegusel juhul on Riigikohtu lahendi jõustumisest möödas üle kolme aasta, kuid vastustaja pole hüvitist välja maksnud isegi ulatuses, mille tasumise kohustuse üle ei vaielda. Kaebaja taotlust pole ei rahuldatud ega rahuldamata jäetud. Ainuüksi see näitab kohtuotsuse täitmata jätmist. Narva linna vastuväited on otsitud. Kohtuotsuse täitmata jätmist ei saa praegu õigustada raamatupidamise eeskirjaga. Raamatupidamise seadus (RPS) ei välista esitatud arvete alusel kohustuse täitmist ka osaliselt. Samuti ei ole RPS §-s 7 majandustehingu toimumise asjaolude ja tõepärasuse nõuetele vastavuse tõendamine piiratud kindlat liiki dokumentidega. 5(8)
3-22-2368
25.Kolleegium selgitas varem otsuses nr 3-18-198/24 (p 13) ATL p 3.1 alusel makstava toetuse kohta, et vedaja tegelik piletitulu pidi hõlmama kõiki piletimüügi tulusid, sh linna makstava hinnavahe osa. Poolte erimeelsus on taandunud faktiküsimusele, kas kaebaja esitatud arvestuste tegeliku piletitulu tulp kajastab nõuetekohaselt ka saamata jäänud piletitulu, mille linn peab vedajale hüvitama.
26.Samade menetlusosaliste vahelises vaidluses täis- ja sooduspileti hinnavahe hüvitamise kohustuse üle ajavahemikul jaanuar 2017 – mai 2017 luges ringkonnakohus asjas 3-17-1328 tõendatuks, et tegeliku piletitulu väärtuseks ATL-i järgse toetuse suuruse arvutamisel on võetud kaebaja tegelikult piletimüügist saadud tulu ning sooduspiletite ja täispiletite hinnavahe summa (viidatud otsuse p 26). See nähtub ringkonnakohtu hinnangul üheselt kaebaja iga kuu esitatud piletimüügi andmetest, kus on eraldi välja toodud iga liiki müüdud sooduspiletite arv, nende müügihind ning eraldi ridadel ka soodustuse maksumus ehk raha, mis jäi täispileti hinnaga võrreldes saamata. Selle üle sai vastustaja järelevalvet teha juurdepääsu kaudu elektroonilisele piletimüügi süsteemile. ATL p 3.1 järgi oli toetuse suuruse arvutamine tellija ülesanne, mis hõlmas vältimatult ka arvutuste osaks oleva tegeliku piletitulu kontrolli. Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga, et praeguses menetluses vastustaja esitatud väited ei loo uut kaebuse alust. Ülal viidatud asjaolusid on halduskohtul võimalik vajaduse korral kontrollida kohtulahendi täitmise menetluses (vt lähemalt allpool p 38).
27.Vastustaja seisukoht, et piletisoodustuste hüvitamise kohustus pole sissenõutavaks muutunud, kuna selle õiglase suuruse üle käib vaidlus, on väär. Kohustus muutub sissenõutavaks, kui võlausaldajal on õigus nõuda kohustuse täitmist (võlaõigusseaduse (VÕS) § 82 lg 7). Kolleegiumi hinnangul saab võlasuhte olemusest tuletada, et täis- ja sooduspileti hinnavahe hüvitamise kohustus muutus sissenõutavaks samuti teenuse osutamise kuule järgneva kuu 9. kuupäeval nagu vedajale ATL-i alusel makstav toetuski (ATL p 3.8). Vaidlus selle üle, kas täis- ja sooduspileti hinnavahe hüvitis kajastub õigesti ATL p 3.1 järgi makstava liiniveo toetuse arvutustes või annab linnale õiguse tasaarvestuseks, ei tähenda, et need arved poleks muutunud sissenõutavaks. Juhul kui pool esitab kohtumenetluses teise poole nõudele tasaarvestuse vastuväite, kuid teine pool vaidleb tasaarvestusele vastu, tuleb kohtul sisuliselt hinnata, kas teise poole vastuväited tasaarvestusele välistavad tasaarvestuseks kasutatud nõude maksmapaneku (RKTKo 2-19-6689/47, p 12.1). Kui Narva linn soovib esitada tasaarvestuse vastuväite, tuleb halduskohtul praegusel juhul ka see lahendada võimalikus erimenetluses rahatrahvi määramise üle otsustamisel, tuvastades vajaduse korral selleks uusi asjaolusid (vt RKHKo 3-3-1-22-03, p 13). II
28.Erinevalt haldusasjast 3-18-198 on kaebaja praeguses kohtuasjas esitanud ka viivise tasumise nõude (vt siinse määruse p 3). Kolleegiumi hinnangul on kohtud eksinud menetlusõiguse kohaldamisel, kui leidsid, et kaebaja viivisenõue on tervikuna mittetähtaegne.
29.Kohtud on Riigikohtu varasemale praktikale viidates õigesti märkinud, et avalik-õiguslik viivisenõue on kõrvalkohustusena sõltuv põhinõudest analoogselt TsÜS §-le 144. Kohus ei saa mõista välja viivist põhinõude eest, mida ei ole rahuldatud. Kui põhinõuet ei ole kaebetähtaja rikkumise tõttu võimalik enam kohtulikult maksma panna, ei ole viivisenõue põhinõude mittetähtaegsuse tõttu samuti tähtaegne (RKHKm 3-19-143/30, p 24).
30.Kolleegium ei nõustu kohtute tõlgendusega, et kaebaja oleks pidanud esitama viivisenõude haldusasjas 3-18-198. Niisugust kohustust ei näe ette ükski õigusakt. Ka ei pidanud kaebaja ette nägema, et Riigikohtu lahend jäetakse mitme aasta vältel täitmata, ning esitama tulevikku suunatud viivisenõuet. 6(8)
3-22-2368
31.Kuivõrd põhinõue rahuldati Riigikohtu 27. mai 2022. a otsusega, on kohtud ekslikult leidnud, et tegemist on olukorraga, kus põhinõuet pole enam võimalik kohtulikult maksma panna. TsÜS § 157 lg 1 kohaselt on jõustunud kohtulahendiga tunnustatud nõude täitmise aegumistähtaeg kümme aastat. See kohaldub ka halduskohtu lahenditega tunnustatud nõuete suhtes.
32.Riigikohus on varem selgitanud, et avalik-õigusliku tasunõude kaebetähtaeg ei sõltu sellest, kas nõude materiaalõiguslikuks aluseks on seadus, leping, arve vms (RKHKm 3-19-143/30, p 14). Tasu maksmine on toiming HMS § 106 lg 1 ja HKMS § 6 lg 2 mõttes. Kohtud on seega õigesti selgitanud, et kuigi materiaalõiguslikult on viivis iselaadne kahjuhüvitis, on menetluslikult kohane kaebuse liik kohustamiskaebus (riigivastutuse seaduse § 6 lg 1, HKMS § 37 lg 2 p 2; vt RKHKo 3-19-143/30, p-d 14 ja 24). Järelikult tuleb viivisenõude kaebetähtajast kinnipidamist hinnata HKMS § 46 lg 2 järgi.
33.Asjaoludest nähtuvalt sai vastustaja 7. juunil 2022, s.o vahetult pärast Riigikohtu otsuse jõustumist asjas 3-18-198 kaebajalt kompromissiettepaneku juuni 2017 – aprill 2018 eest esitatud arvete tasumiseks. Selles sisaldus ka viivisenõue (p 3) koos üksikasjaliku arvutuskäiguga. Kaebaja nõudis tasumist 20. juuniks 2022. Vastustaja võlgnevust andmete ebapiisavusele tuginedes ei tasunud (vt siinse määruse p 22).
34.HKMS § 46 lg 2 kolmanda lause kohaselt võib haldusorgani tegevusetuse või viivituse korral kohustamiskaebuse esitada kahe aasta jooksul haldusakti või toimingu taotlemisest arvates. Järelikult on 4. novembril 2022 halduskohtule esitatud viivist tasuma kohustamise nõue esitatud tervikuna tähtaegselt.
35.HKMS § 46 lg-s 2 sätestatud kaebetähtaeg on üksnes protsessuaalne eeldus nõude sisuliseks läbivaatamiseks. Ka avalik-õiguslikus suhtes võib nõue täiendavalt olla tõrjutav aegumise vastuväitega (TsÜS § 142 teine lause). Kaebetähtaja ületamisel jätab kohus nõude sisuliselt läbi vaatamata, kaebetähtajast kinnipidamise korral tuleb nõue küll sisuliselt lahendada, kuid aegumise vastuväite põhjendatuse korral jääb see rahuldamata. Viivise sissenõutavuse, vähendamise ja vastuväidete osas on kolleegiumi hinnangul põhjendatud kohaldada vastavaid TsÜS-i ja VÕS-i sätteid. Kolleegiumi varem väljendatud seisukoht, mille kohaselt HKMS § 46 lg 2 ei jäta ruumi TsÜS §-de 146 ja 147 kohaldamiseks (3-19-143/30, p 16), puudutas üksnes kohtule esitatava kaebuse tähtaegsuse arvutamist. Kaebetähtajale ei kohaldata nõude aegumise regulatsiooni. See ei välista aegumistähtaegade kohaldamist nõuetele avalik-õiguslikes suhetes. Riigikohus ei käsitlenud viidatud lahendis küsimust, kas nõue on haldusorganile või kohtule teatavaks tehtud aegumistähtaja jooksul. TsÜS § 154 järgi on korduvate kohustuste täitmise nõude aegumistähtaeg nõude õiguslikust alusest sõltumata kolm aastat iga üksiku kohustuse jaoks. Aegumistähtaeg algab selle kalendriaasta lõppemisest, kui kohustusele vastav nõue muutub sissenõutavaks. Olukorras, kus rahalise kohustuse täitmise aeg oli arvete esitamisega kindlaks määratud, tekkis kaebajal viivise nõudmise õigus alates ajast, kui vastustaja jäi põhinõude täitmisega viivitusse ehk teenuse osutamise kuule järgneva kuu
9.kuupäeval sarnaselt ATL-i alusel toetuse maksmise kohustusega. Eelnevast tuleneb, et aegumise vastuväite korral oleks kaebaja nõue 2017. aastal sissenõutavaks muutunud viiviste eest aegunud
31.detsembril 2020 ning 2018. aastal sissenõutavaks muutunud viiviste eest 31. detsembril 2021.
36.TsÜS § 160 lg 1 kohaselt peatub aegumine hagi esitamisega ning TsÜS § 160 lg 2 p 4 kohaselt on hagi esitamisega võrdsustatud avalduse esitamine seaduses sätestatud kohtueelses menetluses. Samuti peatub aegumine viivisenõude esitamisel haldusorganile või vastava kohustamiskaebuse esitamisel halduskohtusse. Järelikult on alates 2019. aastast kuni kohustuse nõuetekohase täitmiseni sissenõutavaks muutunud viivisenõude aegumine peatunud. 7(8)
3-22-2368
37.Kaebaja tugineb viivist nõudes lepingus kokkulepitule, mille kohaselt on tellija maksetega viivitamisel kohustatud maksma päevas viivist 0,05% viivitatud summast (ATL p 8.12). Kolleegium selgitab, et kuivõrd täis- ja sooduspileti hinnavahe hüvitamise kohustus ei tulene avaliku teenindamise lepingust, vaid ÜTS § 13 lg 1 p-st 10 koostoimes KOKS § 6 lg-ga 1 (3-18-198/24, p 11), tuleb selle kohustuse täitmisega viivitamise nõude õigusliku alusena käsitada VÕS § 113 ning kohaldada VÕS §-s 94 sätestatud viivise määra (vt ka viidatud Tartu RKKm 3-17-1328, p 28). Halduskohtul tuleb asja uuel läbivaatamisel eelnevat arvesse võttes otsustada viivisenõude põhjendatud suuruse üle. III
38.Kohtulahendi täitmata jätmise kohta rõhutab kolleegium, et kohtul tuleb täitmisele kuuluva kohtuotsuse täitmata jätmise eest rahatrahvi määramist (HKMS § 248) kaaluda ka omal algatusel. Rahatrahvi määramine kohtulahendi täitmata jätmise eest tagab lisaks menetlusosalise huvide kaitsele laiemalt avalikku huvi selle vastu, et kohtulahendeid täidetaks ning et täidesaatva riigivõimu teostamisel järgitaks seadust (põhiseaduse § 3 lg 1).
39.Asjaoluga, et menetlusosaline trahvimist ei taotle, trahvi määramata jätmist põhjendada ei saa. Samas tuleb silmas pidada, et isik, kes pole halduskohtult rahatrahvi määramist taotlenud, ei saa hilisemas menetluses tugineda väitele, et kohus oleks trahvi pidanud määrama omal algatusel. Juhul kui kohtulahendi õigeaegse täitmata jätmisega on menetlusosalisele tekitatud kahju, on kaebajal võimalik taotleda kahju hüvitamist selleks ettenähtud korras väljaspool trahvi määramise menetlust (RKHKm 3-3-1-21-13, p 20). (allkirjastatud digitaalselt)
8(8)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.