Tartu Ringkonnakohus Kaire Pikamäe, Tanel Saar, Einar Vene 13. november 2025, Tartu 3-24-749
Haldusasi
X.X.-i kaebus Tartu Vangla poolt läbiotsimisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks
Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised
Tartu Halduskohtu 13. septembri 2024. a otsus X.X.-i ja Tartu Vangla apellatsioonkaebused Kirjalik menetlus Kaebaja – X.X. Vastustaja – Tartu Vangla
RESOLUTSIOON
1.Jätta apellatsioonkaebused rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 13. septembri 2024. a otsus muutmata.
2.Jätta kaebaja menetluskulu apellatsiooniastmes tema enda kanda.
3.Jätta kaebaja taotlus otsuse tõlkimiseks rahuldamata.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest (kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on seega 15. detsember 2025).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Tartu Vangla kinnipeetav X.X. viidi tunnistajana 2. detsembril 2022 Tartu Maakohtu Tartu kohtumaja kohtuistungile. Selle käigus otsiti ta vanglast lahkudes ja sinna naastes läbi nii, et ta pidi läbiotsimise käigus lahti riietuma.
Pärast edutut kohtueelset menetlust esitas X.X. kaebuse, milles palus mõista Tartu Vanglalt välja talle läbiotsimistega tekitatud mittevaraline kahju. Kaebuse kohaselt otsiti kaebaja enne istungile viimist ja pärast sealt tagasitoomist alasti läbi. Sellega alandati tema inimväärikust.
3.Tartu Halduskohtu 13. septembri 2024. a otsusega rahuldati kaebus osaliselt ning tuvastati läbiotsimiste õigusvastasus. Ülejäänud osas jäeti kaebus rahuldamata. Kohtuotsuse põhjendused olid järgmised.
3.1.Kuna vastustaja möönis, et 2022. a töökorralduse järgi alasti läbiotsimisi vanglast väljaviimisel ja tagasitoomisel teostati, luges kohus tõendatuks, et kaebaja otsiti 2. detsembril 2022 alasti läbi. Tõendatuks ei lugenud kohus aga kaebaja väiteid, et tal kästi võtta nn „kaameli
asend“ ja köhida, kuna 2. detsembril 2022 tööl olnud vanglateenistujate ütluste järgi nemad selliseid korraldusi ei andnud.
3.2.Kinnipeetavate läbiotsimine on reguleeritud justiitsministri 5. septembri 2011. a määrusega nr 44 „Järelevalve korraldus vanglas“ (määrus nr 44) peatükis 4. Lahtiriietumisega täielikku läbiotsimist seal otseselt reguleeritud pole, kuid läbiotsimise olemus hõlmas endas ka lahtiriietumisega läbiotsimist. Määruse nr 44 § 32 p 1 sätestab, et kinnipeetava läbiotsimine on vanglasse sisenemisel ja väljumisel kohustuslik. Seega oli vanglal kohustus küll 2. detsembril 2022 kaebaja kohtusse viimisel ja sealt tagasitoomisel läbi otsida, kuid läbiotsimise viisi valikul oli vastustajal kaalutlusruum.
3.3.Vastustaja on selgitanud, et kuigi tagantjärgi pole võimalik kindlaks teha, kas kaebajale teostati lahtiriietumisega läbiotsimine nii kohtumajja minnes kui sealt tagasi tulles, siis isegi kui see juhtus, ei saa seda pidada õigusvastaseks. Seejuures viitas vangla vangistusseaduse (VangS) §-le 68 ja määruse nr 44 §-le 32, leides, et vangla peab kinnipeetava vanglasse sisenemisel ja vanglast väljumisel läbi otsima ja selles osas puudub kaalutlusruum. Lahtiriietumisega läbiotsimise eesmärk on keelatud esemete ja ainete vanglasse sattumise välistamine.
3.4.Kohus leidis, et neist vastustaja seisukohtadest nähtub, et vastustaja ei teostanud kaebajast või muudest konkreetsetest asjaoludest lähtuvat ohu hindamist ning ei teinud kaalutlusotsust 2. detsembri 2022. a läbiotsimiste viisi valimiseks. Kaalutlusõiguse teostamata jätmine tähendab, et vangla toimingud olid õigusvastased. Kaalutlusõiguse teostamine ei ole see, kui vangla on ette ära otsustanud, et lahtiriietumisega läbiotsimine teostatakse kõigi kinnipeetavate suhtes.
3.5.Asjaolusid arvestades on piisav see, kui kohus teeb kindlaks läbiotsimise õigusvastasuse. Ei ole usutav, et kaebajal oleksid olnud sellised üleelamised, mis õigustaksid mittevaralise kahju eest hüvitise väljamõistmist.
ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED APELLATSIOONIMENETLUSES
4.X.X. esitas apellatsioonkaebuse, milles palub halduskohtu otsus tühistada ja kaebus rahuldada järgmistel põhjendustel.
4.1.Ainuüksi rikkumise õigusvastasuse tuvastamine ei heasta kannatanud isiku üleelamisi ning sellega põhjustaud kannatusi. See pole õiglane hüvitis.
4.2.Kohus ei saa anda õiglast hinnangut riive raskusele, sest kaebajale põhjustatud alanduse suurust saab hinnata ainult kaebaja oma subjektiivse tunnetuse seisukohast lähtudes.
4.3.On alust arvata, et kaebaja kui Vene Föderatsiooni kodaniku vastu suunatud alandav tegu oli tahtlik.
4.4.Kaebaja suhtes mitu korda toimunud alasti läbiotsimine tekitas kaebajal alaväärsustunnet, ahastust ja liigseid kannatusi. Rikutud on Euroopa inimõiguste konventsiooni art-t 8, mis on Eesti õiguskorra osa.
4.5.Rikkumise õigusvastasuse tuvastamine ei sunni vanglat oma käitumist muutma.
4.6.Euroopa inimõiguste kohus on rõhutanud, et hüvitis ei tohi olla ebamõistlikult madal. Kaebajale tuleks välja mõista hüvitis 1500 eurot.
5.Tartu Vangla apellatsioonkaebuses palutakse halduskohtu otsus tühistada ja uue otsusega kaebus rahuldamata jätta järgmistel põhjendustel.
5.1.Kinnipeetavate vanglavälised liikumised on tavapärasest kõrgema ohuga liikumised ka siis, kui kinnipeetav toimetatakse politsei järelevalve all kohtuistungile. Kuigi saatmist teostavad politseiametnikud, tuleb vanglal veenduda, et kinnipeetaval ei oleks endaga kaasas keelatud esemeid või aineid. Vanglale ei ole teada, et kinnipeetava vanglasse tagasitoomisel teeksid politseiametnikud kinnipeetavale turvakontrolli.
5.2.Vanglal pole võimalik ette näha, kas või millal kavatseb kinnipeetav keelatud esemeid või aineid vanglasse toimetada. Vangla julgeoleku ja isikute ohutuse tagamiseks on kõige 2
tõhusam meetod kinnipeetava lahtiriietumisega läbiotsimine. Muud meetodid võimaldavad keelatud esemeid leida vaid piiratud ulatuses.
5.3.Kuigi kaebaja viibis Politsei- ja Piirivalveameti ametnike järelevalve all, ei saa vangla vastutada teise asutuse ametnike tegevuse eest. Ei saa välistada, et vanglast eemal viibimise ajal leiab kinnipeetav vanglas keelatud eseme või aine või antakse see temale märkamatult üle kohtumajas viibimise ajal.
5.4.Pole tavapäratu, et kinnipeetavad tegelevad keelatud tegevustega teiste soovil, nt teiste kinnipeetavate surve alla jäänuna, vastastikkusel kokkuleppel, teenusena vms. Seetõttu tuleb kontrollida vanglasse sisenemisel ka neid kinnipeetavaid, kelle juurest ei ole vangla keelatud esemeid ka pika aja jooksul avastanud.
6.Tartu Vangla ja X.X.-i vastustes üksteise apellatsioonkaebustele palutakse need rahuldamata jätta.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
7.Apellatsioonkaebuste rahuldamiseks ei ole alust.
8.Käesoleva asja lahendamisel ei saa arvestamata jätta Riigikohtu poolt 19. juunil 2025 asjas 3-22-1384 tehtud otsust. Selles asjas leidis Riigikohus arvukale EIK-i praktikale viidates kokkuvõtlikult sarnaselt halduskohtuga, et sagedane ja süstemaatiline kinnipeetavate lahtiriietumisega läbiotsimine ei ole proportsionaalne, sest see ei ole seotud konkreetse ohuga. Julgeolekukaalutlusel kompamisest intensiivsema astmega läbiotsimine ei saa põhineda abstraktsel ohul, vaid eeldab konkreetset ohtu. Järelikult ei saa VangS § 68 lg-t 1 tõlgendada selliselt, et lubatud on sagedased, süstemaatilised ja ilma konkreetse ohuta lahtiriietumisega läbiotsimised. Selleks peab esinema konkreetne oht, mis tingib vajaduse otsida kinnipeetav läbi lahtiriietumisega (otsuse p 29). Kaebajale, keda oli lahtiriietumisega läbi otsitud pikema aja vältel (peaaegu kahe aasta jooksul) ja kaebaja enda sõnul rohkem kui 400-l korral, mõistis Riigikohus hüvitiseks kokku välja 550 eurot (otsuse p-d 3 ja 38).
9.Eelnevat arvestades ei pea ringkonnakohus vangla apellatsioonkaebuse rahuldamist võimalikuks. Ehkki viidatud asjas oli tegemist väljaspool eluosakonda tööl käiva kinnipeetava läbiotsimisega ja käesolevas asjas otsiti läbi kohtuistungil tunnistajana käinud kaebaja, on tegemist siiski piisavalt sarnaste asjadega. Nii viidatud asjas kui käesolevas asjas on vangla väited põhimõtteliselt samasugused – vanglal pole võimalik ette näha, millal kinnipeetavad keelatud esemeid või aineid vanglasse toimetada võivad ning vangla julgeoleku ja isikute ohutuse tagamiseks on kõige tõhusam meetod kinnipeetava läbiotsimine lahtiriietumisega (vrd ülal p 5.2 ja Riigikohtu otsuse p 7.3). Sarnased on ka kohaldatud õiguslikud alused – VangS § 68 lg 1 (vanglateenistuse ametnikul on õigus kinnipeetavat läbi otsida keelatud esemete ja ainete avastamiseks) ning määruse nr 44 lg 32 p 1 käesolevas asjas (kinnipeetava läbiotsimine on kohustuslik vanglasse sisenemisel ja vanglast väljumisel) ning määruse nr 44 § 32 p 5 Riigikohtu poolt lahendatud asjas ning kohaldatud redaktsioonis (kinnipeetava läbiotsimine on kohustuslik vanglasisesel saatmisel). Seetõttu leiab ringkonnakohus, et viidatud asjas võetud Riigikohtu seisukohad kohalduvad ka käesolevas asjas.
10.Vangla ei ole apellatsioonkaebuses eitanud seda, et kaebajat ei otsitud lahtiriietumisega läbi konkreetsele ohuhinnangule või konkreetsetele asjaoludele tuginedes, vaid 3
lahtiriietumisega läbiotsimine toimus rutiinse toiminguna seetõttu, et kaebaja viidi vanglast välja ja toodi hiljem tagasi. Riigikohtu ülaltoodud seisukohtadest tulenevalt on selline abstraktsel ohul põhinev lahtiriietumisega läbiotsimine õigusvastane. Halduskohtu seisukoht on põhjendatud ning kohtuotsuse tühistamiseks ei ole alust.
11.Kuna lahtiriietumisega läbiotsimine oli õigusvastane konkreetse ohu olemasolu kaalumata jätmise tõttu, ei peatu ringkonnakohus vangla apellatsioonkaebuse neil väidetel, mis seonduvad sellega, kui tõhusalt on välistatud keelatud asjade või ainete omandamine kinnipeetava poolt väljaspool vanglat politsei järelevalve all.
12.Järgnevalt käsitleb ringkonnakohus kaebaja apellatsioonkaebust.
13.Ka selle apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ei ole alust. Siingi saab ringkonnakohus tugineda viidatud Riigikohtu lahendile. Selles asjas leidsid läbiotsimised aset ligi kahe aasta jooksul, kokku oli neid kaebaja väitel 400 ning vangla ei lükanud seda arvu ümber. Riigikohus pidas kohaseks hüvitisesummaks väärikuse alandamise eest riigivastutuse seaduse § 9 lg 1 alusel 550 eurot. Käesolevas asjas otsiti kaebaja läbi kahel korral ühe päeva jooksul. On selge, et oma intensiivsuselt oli selline kogemus kaebaja jaoks võrreldavalt madalama intensiivsusega kui Riigikohtu poolt lahendatud asjas. Läbiotsimiste arv on määratult erinev - 400 ja 2. Riigikohtu poolt määratud hüvitise suuruse ja läbiotsimiste arvu suhet arvestades tuleks ühe läbiotsimise eest hüvitise suuruseks 1,375 eurot (550:400=1,375). Samas on Riigikohtu poolt lahendatud asjas esinenud asjaolusid ja Riigikohtu põhjendusi arvestades ilmne see, et selles asjas mõjutas hüvitise suurust ka riive kumuleeruv mõju, kaebajat otsiti läbi pea kahe aasta vältel ja kokku 400-l korral. Käesolevas asjas selline kumuleeruv mõju puudub, kaebaja otsiti läbi vaid ühel päeval ja kahel korral. See vähendab kokkuvõttes kaebaja õiguste riive intensiivsust oluliselt, mistõttu puudub alus hüvitise väljamõistmiseks ka eeltoodud matemaatilisest tehtest lähtudes. Seetõttu nõustub ringkonnakohus täielikult halduskohtuga, et hüvitise väljamõistmine käesolevas asjas pole põhjendatud ning piisav on läbiotsimise õigusvastasuse tuvastamine. Seega pole kaebaja apellatsioonkaebuse rahuldamiseks alust.
14.Eeltoodust tulenevalt jääb halduskohtu otsus muutmata ja apellatsioonkaebused rahuldamata. Kaebaja tasutud riigilõiv 45 eurot jääb halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 108 lg 1 alusel tema enda kanda.
15.Kaebaja taotleb apellatsioonkaebuses kohtuotsusest tõlke tegemist. See taotlus jääb rahuldamata. HKMS § 80 lg 1 järgi on kohtumenetluse keeleks eesti keel. Ringkonnakohtule teadaolevalt ei ole kaebaja enam kinnipeetav. HKMS 82 lg 3 järgi korraldab kohus ise tõlgi leidmise, kui see on menetlusosalise jaoks võimatu või ebamõistlikult keeruline ning tõlkimise kulud kannab menetlusosaline. Kaebaja ei ole ära näidanud, et tõlgi leidmine on tema jaoks võimatu või ebamõistlikult keeruline. Seega peab ta ise leidma tõlgi kohtulahendi tõlkimiseks. Kaebaja ei ole taotlenud ka menetlusabi tõlkekulude kandmisest vabastamiseks (HKMS § 110 lg 1 p 1). (allkirjastatud digitaalselt) 4
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.